TAMMSAARE AGA-OMETI - DIGAR

297873

5/2015LVIII aastakäIk

EEstI tEadustE akadEEmIa ja EEstI kIrjanIkE LIIdu ajakIrI

Keel jaKirjandus

TAMMSAARE AGA-OMETIARNE MERILAI

Sissejuhatus

Viiulimängijana oli A. H. Tammsaare sügavalt mõjutatud muusikast. Ta mõistis hästi mõtiskluse tundetoone tabada ja pidada. Juba tema proosa-lüürikast alates võib tähele panna musikaalse häälestuse ja väljenduse

otsimist. Sõnastuse sisendavat rütmi võib tajuda ka tema küpsemas proosaeepikas. Musikaalsus avaldub sügaval stiiliühtsuse tasandil, mille kirjelda-misel on ikka tsiteeritud „nõmmede ja laante helisemist” või kiidetud maalä-hedast onomatopöad (vt Siirak 1963: 330; Haug 2010: 37; Vaino 2011: 80–94).

Arvustajana või oma tegelaste suu läbi on kirjanik ise muusikale – heli-de kõikeläbivale võnkumisele – korduvalt tähelepanu juhtinud. Meloodilisuse kõrval on ta rütmi küsimust ehk otsesõnu vähem rõhutanud, kuid tähtsustab nii looja kui ka kriitikuna selgelt „kosmilise muusika” „rütmilise, arvupära-lise võdina” (Tammsaare 1979: 62) esmasust olemises ja väljenduses. Neile tunnistustele toetudes on mitmedki tõlgendajad imetlenud sugereerivaid kor-dusi, mis on tema romaanide iseloomulikuks tunnuseks. Kõige nähtavama rütmimalli ehk rohkete rinnastavate vastanduse jadade alusel võiks tinglikult üldistades tema isikupärast stiili nimetada eepiliseks aga-mantraks. Või, ole-nevalt aspektist, proosapoeetiliseks aga-meetrumiks või eepiliseks polüsün-detoniks (sidesõnakuseks) või filosoofiliseks aga-dialektikaks. Küllap lähtub selletaolisest avarast, kompositsioonitasandi lause-kõlakujundist ehk diskur-siivsest parallelismist ka tuntud klišee Tammsaarest kui targutajast, kuna

avaart AMerilai.indd 297 30.04.15 14:22

298

vastav mulje on kerge sugenema tõrksale või jupiti lugejale, kellele ei mõju veerevad tunde- ja mõttekordused hüpnootiliselt.1 Eks ole kirjandus kaasaloo-mise kunst: tahame või ei taha.

Kosmiline muusika

1915. aastal, kui Tammsaare oma miniatuurides lähenes proosaluulele ja sümbolismile, avaldas ta pikema arvustusliku essee „Keelest ja luulest”. Selles seab ta eeskujuks Goethe, Schilleri, Lermontovi ja Gustav Suitsu „Kerkokel-la”, nõudes luulelt, et „väline keele kõla ning sisemine hingeline helin” kokku sulaksid (Tammsaare 1988a: 225). Sellises kooskõlas avaldub „hing, sügavalt tuntud helevus, mis sõnadel peatades aina süveneb ja laieneb” (Tammsaare 1988a: 226). Kirjanik pihib heldinult: „...mäletan... juhtumisi, kus sõnade tä-hendus, nende põimitult keskendatud kogu-tähendus lõi unustamata silma-pilkusid. Meelest vaibus sõnade kõla ja ma andusin mingisugusele sisemisele, tähenduse loodud avaruste helinale, mille sünnitamises ainult muusika se-dasama võib. [---] Mõne lihtsa ja päris hariliku sõnaga nõiuvad laulikud siin imelise helevuse lugeja hinge ja helevus laieneks nagu terveks looduslikuks ilmavaateks, avarduks nagu omasuguseks ilmaks” (Tammsaare 1988a: 224–225). Essee lõppsõnas „uneleb” peatne epopöa autor „õndsusest”: „Ja oleksin ma luuletaja, siis looksin ma mingisuguse eeposetaolise teose, täis olemiserõõ-mu ehakurdet ja koidulõket. Aga tähelpanemata sikutaksin ma kõige selle lõ-katava õndsuse üle nukruseliniku; mitte Koidu ja Hämariku moodustamiseks, vaid et aimata lasta, mäherduse härdusega meie, surelikud, nende õndsusest uneleme” (Tammsaare 1988a: 249). See ei tundu tavalise avaldusena teiste mõtete reas, vaid mõjub kui kunstiline kreedo. Püüame omalt poolt tema poee-tilist usutunnistust analüütiliste argumentidega sisustada.

Lüürilis-musikaalne hõllandus kujundas Tammsaare hinge ja paleusi. Nagu autor ise, nõnda ka uurijad on tajunud tema stiiliideaalide õnnelikku saavutamist juba „Kõrboja peremehes” (1922), nähes kinnistuvat ja süvenevat jätku sellele „Tões ja õiguses”. Tammsaare tekstilõimes kumisevat põhitoo-ni on märkinud paljud tema käsitlejad. Juba Karl Mihkla tõstis esile „Kõrb- oja peremehe” rohked kordumised, mis „loovad romaanis lüürilise meeleolu ja heliseva rütmi” (Mihkla 1938: 94–95). Ka Richard Alekõrs tarvitas kaas-

1 Osatamine targutamises toetus paljuski Tuglase autoriteedile, kes ei saanud konkuren-di teostega kontakti. Mis lähtub isikuist, mis ajastuist: tema marginaalne pahurus võttis viimaks lausa marksistlik-ateistliku süüdistuse ilme: „Miks õiendavad Tammsaare tegela-sed ta suurteose viie köite vältel nõnda jumala ja usundiga? Lehekülgede kaupa targutusi, just nagu vene müstikuil-jumalaotsijail. Seda ei eeldaks kuidagi ei autori enese taevavõõras maailmavaade ega väikekodanlikult-ratsionalistlik ümbrus. Meie luteriusulise kasvatusega rahvas pole kunagi suuremat huvi tundnud usuliste küsimuste kallal juurdlemiseks. Ja haritlaskond (isegi kui ta hulgas on leidunud „usklikke”) on otse häbenenud neist avalikult rääkida. Kõik on läinud kulunud šablooni, kord tõeksvõetud sõnade korrutamise teed. On piisanud piiblist ja katekismusest. Pole vajatud mingit „usundilist filosoofiat” või „isikliku vahekorra selgitamist jumalaga”. Tõsi, on leidunud ju usulahke, kuid needki on jälginud dogma karjateid. Ja lisaks, Tammsaare ei kirjelda ju eraldi neid, vaid hoopis ilmlikku ühis-konda. Ja siin võtab heitlus „jumala” mõiste ümber otse keskse tähenduse. See kistakse ikka asjasse, selle ümber targutavad kõik – kuni revolutsionäärideni jutumärkides või ilma nendeta. Targutavad tüütuseni. // Kas on Dostojevski mõju Tammsaaresse ometi nii suur?” (Tuglas 1959: 611–612.)


299

aegsena muusika mõisteid, kuuldes Tammsaare teoste lõpplahendustes mitte ühte nooti, vaid tervet akordi (Alekõrs 1940: 161). Viimati on sfääride muusi-ka mõistet rakendanud Toomas Haug (2010) ning põhjalikult Maarja Vaino (2011), kes rajas sellele oma doktoriväitekirja kontseptsiooni.

Luule või laiemalt kirjanduse ning muusika seosed ei olnud Tammsaare silmis siiski üksühesed. Kõlapilti peab loomeälevil kirjamees kahtlemata täht-saks, kuid „kõlavus suudab vaevalt sõna tähenduse aset täita”; talle ei olnud tähtis mitte kõlavate sõnade ja lausete rittaladumine, vaid sõnade sisemine suur ja sügav tähendus, mille tõttu siis ka „kõlavus suureneb” (Tammsaare 1988a: 224). Sõna- ja helikunsti lähema sarnastamise suhtes oli ta targu krii-tiline: „Aga luule iseäraldus muusikaga võrreldes on just see, et ta mitte ainult muusika ei ole. Miks peaksimegi sõnadega muusikat tegema, kui seda heli-dega paremini võime! Ainult halvad muusikamehed võisid selle veidra mõtte peale tulla. [---] Keelt helide asemele seada on otstarbekohatu” (Tammsaare 1988a: 224).

Poeetilist instrumenteerimist eesmärgina eneses kaldus Tammsaare see-ga pigem eitama, otsides muusikalisust rohkem sõnade tavatähenduste avar-dumisest, sõnumi arhetüüpsest ehk „kosmilisest” sümboolikast ja tundelisest põhitoonist. Harmoonia loomisel on helikunstil eeliseid sõnakunsti ees, miska on mõistlik taotleda liigiomast eripära muusika välise jäljendamise asemel. Eks selletaoline modernistlik-sümbolistlik ettekujutusviis esinda pesuehtsat logotsentrismi: üldisem ja sügavam mõte kumagu läbi teose igast elemendist nagu tuluke alabastervaasis. Seesama uusromantiline idee kerkis hiljem juht-mõtteks ju ka formalismis-strukturalismis.

Iseloomulikult nõuab arvustav kirjanik poeetidelt luuletuse keskendamist tervikmõju ümber, samuti kui „suurematelt töödelt – näidenditelt, novellidelt, romaanidelt jne. – nõutakse teatud keskpunkti, kuhu kõik loodelõngad kok-ku võdisevad; nõutakse omapärast meeleolu, mille vastu ei tohi patustada ja mis oleks teose nõrgumata eluallikas” (Tammsaare 1988a: 227). Vaja on, „et mikrokosmoses makrokosmost aimama hakataks. Suuremas teoses pääseb maitstes ühise meeleolu, koguhelevuse vastu patustamisest veel kuidagi möö-da, mõnerealises luuletuses ei lepita sellega kunagi” (Tammsaare 1988a: 227). Väliste vormitrikkide asemel olgu niisiis eesmärgiks „lihtsa, tahaks öelda klassikaliku keele leidmine” – „Aga katsutagu seda lihtsust jäljendada, ilma et keel oma kõla, rütmi, tüsedust, painduvust ja kujutusvõimet kaotaks – ilma et ta labaseks muutuks!” (Tammsaare 1988a: 231). Tammsaare arvates ei ol-nud tarvis leiutada uut tehiskeelt, vaid „[v]ana, olevat taguda, pinnida, teda kokku muljuda ja venitada, sõnade tähendust süvendada, laiendada ja varjun-dada – see tarvitab rasket, kannatlikku ja püsivat tööd”, kuigi „[i]ga töö nõuab lõpuks teatud jumalikku loomisesädemekest” (Tammsaare 1988a: 231). See sädemeke seisab küll „sealpool teadvuse läve; ta on saladus teistele ja loojale omale” – Suitsule, Tuglasele, Vildele, Ridalale (Tammsaare 1988a: 232), kuid arutluse eufooria lubab aimata, et loomise saladus on tal vist juba üles leitud, tootlik meetod avastatud.

Autori õnnelikest veenetest lähtub oma stiilivaatlustes ka Erna Siirak (Tillemann 1940; Siirak 1977). Kuigi 1940. aastal arvas kriitik veel, et „Tamm-saarel pole hea stilisti kuulsust”, mõistis ta selgelt osutada silmatorkavale rüt-mi fenomenile: „Mis puutub Tammsaare lause rütmi, siis ei saa ju salata, et ta lause on mõnikord lohisev ja hoota, paisatud paberile nagu rutuga, ilma vähi-


300

magi teadliku kohendamiseta. Aga ei tule unustada, et me teinekord leiame temal ka silmapaistvalt hästikorraldatud perioode, kus rütmilained on are-nenud vägagi mõjurikkaks. Loetagu ainult „Kõrboja peremehest” lk. 49, kus heinategemise rütm on otse meisterlikult edasi antud. Ja lk. 74 sealsamas on tantsurütm sõna otseses mõttes kantud lausesse. Ja Tammsaare uusromanti-lise ajajärgu lehekülgedel leiame Tammsaare lause rütmistumist üsna peene-tundlikuks sõna- ja häälikutemänguks” (Tillemann 1940: 320).

Poeetika käsitleb rütmi kui foneetilis-süntaktilist kordamist, sarnase kee-lematerjali parallelismi ehk identsuse ja diferentsi korrapära. Nii kirjutab tar-mukas noor uurija:

Sõnaküllus nõuab erilist korraldamist, paigutamist ja ka valikut. Olgu siinko-hal tähendatud, et Tammsaare üheks silmapaistvaks süntaktiliseks omapära-suseks on k o r d u s. Tammsaare juures ei tundu see mingisuguse peenutsemise ega edvistamise võttena, vaid see näib omane olevat autori mõtlemisviisi põ-hilaadile. Korratakse üksikuid lauseliikmeid, olgu need siis leksikaalselt eri-nevad või samad, korratakse terveid lauseid kas samasugustena või väikeste lisandustega, korduvad sõnatüved, korratakse eelneva elamuse või sündmuse mõtet isesuguseis epilooglauseis. Viimaste all tuleb mõista tavaliselt eespool- esitatu kokkuvõtet teatavais lõpplauseis, nagu resümee andmist eelnevast. See-sugused epilooglaused algavad kõige sagedamini sõnadega „nõnda”, „niisugu-ne”, „seepärast” jne. (Tillemann 1940: 320).

Maarja Vaino (2011: 84–87) juhib oma väitekirjas tähelepanu kirjaniku alter ego Anton Petrovitšile jutustuses „Varjundid” (1917). Teda lummab üle-meeleline kaemus maailma üleüldisest kosmilisest kooskõlast: igas kübemes on varjul kõikeläbiv muusika, mille lainetuses vibreerib ja resoneerib kogu universum:

Ka täna olid tal kivid taskus ja neid välja võttes hakkas ta oma uut leidust, uut teooriat seletama – segaselt, kuid tuliselt ja vaimustatult. Ta rääkis muusika imelisest mõjust haigete ja tervete, kahe- ja neljajalgiste peale. [---] Kes võib öel-da, mis sündis võdisedes heliseva viiulikaanega, kui Paganini poognaga keeli puutus! Või arvate, et kiviriik on muusika vastu kurt? Riputage liiv õhukesele platile ja mängige poognaga plati serval, küllap siis näete, mis liivaga sünnib. Missuguses imelises rütmis ta liikuma hakkab, nagu seaksid üksikud terakesed end mõneks keeruliseks ringtantsuks ritta! Aga mis on meie maakera ilmade seas, kui mitte pisitilluke poripiisake – liivaterake, mis muusikahelidel tantsi-ma tõttab? Või mis on ruumi otsatuses päike, põhjanael, sõel, vanker, valendav linnutee, kui mitte samasugune liivakübemeke või tolmuterakeste kogu? Miks ei peaks siis nemadki helidele alluma, kui aga nende sinfoonia, nende muusika – kosmiline muusika kõlab, mis paneb rütmilisse, arvupärasesse võdinasse kogu taevalaotuse ja kõik, mis temas leida [---]. Ainult muusikaga, tema peenuse ja vaheldusrikkusega, tema arvamata varjunditega seletub nähtava looduse lõp-mata mitmekesisus, kordumata kirevus minu peol olevates kivideski. Muusika helises ilmaruumis juba siis, kui meie maakera oli alles sündimata, ja ta he-liseb veel mõõtmata aja pärast seda, kus inimene ühes oma eluasemega juba ammugi ilmaruumist hävinenud, päike jahtunud ja põhjanael paigast nihuta-tud... (Tammsaare 1979: 62–63).


301

Vaino väidab, et selles kirglikus sõnavõtus visandab Anton Peetri poeg „muuhulgas pythagorasliku kujutluse sfääride harmooniast, millega seos-tuvad Tammsaare loomingu mõned võtmeküsimused. Mikrotasandil esinev kosmiline mõõde, mis ilmneb ka kõige väiksemas liivateras, on Tammsaare maailmatajule olemuslik” (Vaino 2011: 86). Uurija nimetab sellist osakeste ja terviku ringpeegelduse nägemust, mida läbib musica universalis, kirjaniku „veetilga-filosoofiaks” (Vaino 2011: 86), millega tema meelest seostub ka kirja-niku irratsionaalne ja religioosne taju. Irratsionaalsust kui mõistuseülesust ei maksa küll mõistusepuudusena võtta, vaid, vastupidi, filosoofide vana pähkli – kantiliku intellektuaalse kaemuse oksüümoroni ehk ületamatu lahkheli – möönmisena. Mõistmatuse universumi mõistmiseks jääb mõistusest põhimõt-teliselt väheks, aga mida rohkem mõistust, seda parem. Ka sfääride muusika mõiste esindab ju rohkem ratsionaalset, mitte emotsionaalset kontseptsiooni.

Religiooni ja kosmilise muusika süvaseosele viitab kirjanik ise sama perioo-di artiklis „Usust ja tema õpetusest” (1917), kus ta kuulutas, et „looduse, ilma-de, kogumi lõpmatust” õpetab meid nägema usk, kuid „vaevalt võib küll üleüld-se usku igaühele õpetada, sest usk on omataoline hingemuusika ja muusika tarvitab sellekohaseid meeli” (Tammsaare 1988b: 164). Küllalt antiklerikaal-se, kuid mitte päris ateistliku kirjaniku arvates võib just sisekaemuslik usk avastada ja inimeses vabastada maailma vallutavat ratsionalismi ületavad salapärased jõud, kui vaid suudetaks liita ida intuitiivne ja lääne mehhaanili-ne vaimulaad. Nende kõrgemas ühenduses nägi ta võimalikku lunastust, uut messiat, nagu ta kirjutas 1937. aastal essees „Lunastus” (Tammsaare 1990: 223–228).

Seega ei olnud me esieepik radikaalne skeptik, kui ta väitis: „Maailmas pole midagi eba- ega üliloomulikku, kui inimene tunneb täiuslikult iseennast, sest inimene ja maailm on üks” (Tammsaare 1990: 227). Usklik või mitte, ja seda püsivalt või tükati, kuid kirjanik tajus hästi ning oskas rakendada üld-inimlikke arhetüüpe, mis läbivad kultuuri vanatestamentlikku usutunnet, faustilikku müüditeadvust ja süvapsühholoogiat, kõnetades meid universaal-selt. Kogu „eepilist” panoraamsust ja ülevust ei pea me ise leiutama, kui saab hästi juba olemasolevat kõlapinda kõmistada. Nii Jaan Kross (1979) kui ka Toomas Liiv (1989) toetavad sellist äratundmist.

Niisiis võib väita, et Tammsaare pealisülesandeks, nagu öeldakse lava-kunstikeeles, ei olnud üksiti maa-, ühiskonna- või hingeelu kujutamine, olgu realistlikult, impressionistlikult või sümbolistlikult ehk nende sümbioosis, vaid mis tahes kirjelduse sisemine ja läbiv harmoneerimine, tunde- ja mõt-teväljenduse põhitoonide kooskõla, tekstipartituuri sümfoonia. Ta ei tahtnud piirduda ainult olulise sisu, mimesis’ega, vaid otsis ka ideaalset väljendusviisi, suurt poiesis’t. Stilistina ei seisnud Tammsaare siin sugugi üksi: nii Tuglas, Gailit kui hooti ka Vilde hoolitsesid oma proosa sugestiivse rütmimulje eest.2

Muusikaline paleus tekkis tulevasel kirjanikul küllap juba koolipõlves,

2 Tuglase ja tema nietzscheaanliku ajastu rütmi ning sümmeetriapõhist, energeetilist stiiliteooriat-praktikat on eritlenud Jaan Undusk artiklis „Sisu ja vormi dialektikat Friede-bert Tuglase käsitluses”. „„Ilma rütmi elemendita ei või olla kunstiteost”,” tsiteerib Undusk Tuglast, „„olgu see muusikas või tantsus, kirjanduses või arhitektuuris”” (Undusk 1986: 134). Ideaalseks pidas Tuglas seesugust proosat, mis „„oma rütmiga aine õrnemale hin-getõmbusele vastaks”” (Undusk 1986: 142). Varast, lühemate lausetega Tammsaaret me kirjanduslik paavst paraku sisu-energiliseks ei pidanud, ainult vormiliseks simuleerijaks (Undusk 1986: 143).


302

Väike-Maarja luuletajate parnassi ehk Jakob Liivi, Peeter Jakobsoni ning eri-ti koolmeister Jakob Tamme vahetu mõju all (Puhvel 1969: 392). Sarnaselt arenes ju ka Juhan Liiv, kelle rinda hakkas üha enam matma aina kasvav „helin”.3 Luulelisuse prestiiž seisis toona kõrgel. Proosažanres ei olnud harvad „troopiline” tõstetus (hingestavad epiteedid, võrdlused, hüperboolika, meta-foorid-metonüümid) ja figuratiivne pidulikkus – lausete algus-, sise- ja lõpu-kordused (anafoorid, epifoorid, endofoorid), tunderõhulised epitseuksised (sõ-nade kõrvutised kordused) või sõnatüve paljundavad polüptootonid (kordused erinevates käänetes-pööretes), loitsiv parallelism ning kruviv gradatsioon –, koondudes vahel kobaraissegi. Loeme „Mahtra sõja” hakatusest:

Rehepapid teavad palju tontidest jutustada. Öised varjud petavad nende silmi, öised hääled nende kõrvu. Öö peidab oma musta tiiva all palju salapäraseid viirastusi. Unine, poolmagav silm võiks tervet pilti, mida rehealune praegu pa-kub, suureks viirastuseks pidada. Tõmmuhall kuni süsimust on terve ruum. Rasvaküünlad tahmaseis laternais oma kurva kollase helgiga on tontide sil-mad. Kiired, mis neist vaevaga läbi tolmuse ruumi poevad, kahvatavad eemal ikka enam ja enam surnukarvalisteks. Pikad laisad varjud roomavad üle põ-randa, ronivad seinu mööda üles, tõstavad oma hiiglapäid sarikateni. Väljas ulub sügisene tuul, nagu tahtes kogu maailma valu ja viletsust ühises vägevas nutulaulus, ilma ääreni kostvas suures ahastusekisas kuuldavale tuua. Rehe-väravad nuuksuvad, katus ägab ja oigab, pilved aga puistavad pisaraid alla – ojadena, nagu tahaksid nad uputusega kõike kinni matta, mis alt mustavast sügavikust nutu ja kaebe kujul ülespoole kerkib ilmaruumi jumalikku rahu ja vaikust rikkuma (Vilde 1982: 6).

Ning seda kõike me proosakeele valdavalt trohheilisel taustal (vt ka Lot-man, Lotman 2007: 122 jj). Tänapäeval kalduvad tugevalt rütmiproosa poo-le Nikolai Baturini romaanid, millega võrreldes Tammsaare mõtterütmi võrk näib palju diskreetsem – tabamatum-peidetum, tekstikehas hajutatum. Tammsaare muusikaline kuulmine on hõrk, mitte väga pealetükkiv.

Aga rütm

Oma monograafias Tammsaare varasemast elust ja loomingust iseloomustas Heino Puhvel kirjaniku selginenud stiili:

Kordus aga kuulub nende stiililiste vahendite hulka, mida Tammsaare tarvi-tab lausa lakkamatult. Tavaliselt kordab kirjanik verbi, andes temaga väljen-datud tegevusele igal eri korral isesuguse varjundi. Nii ei muutu paljust kordu-misest hoolimata stiil üksluiseks, vaid saavutab rahuliku voolavuse, kusjuures korduv verb jääb intensiivselt kõlama ja igal kordumisel avatakse sündmuse või tegevuse uus aspekt. Nii loob kirjanik verbi kordamisega ilmeka pildi, kuigi niisugune esitusviis pidurdab sündmuste dünaamikat (Puhvel 1966: 352).

3 Vrd Juhan Liivi luuletusega „Muusika”: „Kuskil peab alguskokkukõla olema, / kuskil suures looduses, varjul. / On tema vägevas laotuses, / täheringide kauguses, / on tema päike-se sära sees, / lillekeses, metsakohinas, / emakõne südamemuusikas / või silmavees – / kuskil peab surematus olema, / kuskilt alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?” (Liiv, J. 1989: 238.)


303

Kahtlemata saab sellist tähelepanekut üldistada mis tahes sõnaliikide kordamisel, olgu muutuvad või muutumatud. Puhvel jätkab: „Üldiselt on „Kõr-boja peremehe” stiilile omane sisemine rütm, pikkadest lausetest hoolimata sõnastuse lihtsus ja selgus, sageli keele omapärane meloodia, mis on saavuta-tud kõige tavalisema igapäevakeele vahenditega, kordustega ja ehtrahvaliku jutumehe sõnastusmaneeriga” (Puhvel 1966: 353).

Selge see, et muusika ei tähenda ainult tabamatut ollust, vaid ka mate-maatiliselt mõõdetavat objektiivsust. Meloodiat ja rütmi saab mitmeti mõõ-ta, akustiliselt või lingvistiliselt. Teksti muusika on kodeeritud korrastatud keelekasutusse: prosoodiasse, leksikasse ja süntaksisse, vormilisse ja seman-tilisse parallelismi – ekvivalentide kordustesse ja kontrastide vaheldumisse. Kõigesse, mis võib kooskõlaliselt ja sugestiivselt võnkuda.

Abstraktsevõitu „kosmilise helina” juurest konkreetse lauserütmi juurde alla laskudes torkab Tammsaare tekstis selgesti silma muu hulgas rinnasta-va sidesõna aga süstemaatiline ja organiseeriv tarvitus. Lähemal vaatlusel selgub ruttu, kuidas üleküllased aga-ühendused moodustavad tekstilõimes omavahel nähtavalt riimuva ehk formaalselt suhtleva koetise, mis ühel hetkel hakkab mõjuma pigem eksplitsiitselt kui implitsiitselt. Aga massiivne esine-mine ei tundu juhuslik, vaid poeetiliselt sihikindel mõtte- ja väljendusmall: dialektiline aga-rütm. Need on lainetavad – vahel koguni ringlainetavad (Me-rilai 2012: 383) – lausete ning vastulausete ahelad.4

Vaieluste voo läbiviimiseks läheb vastandamist märkivat (side)sõnavara ja lausemalle tarvis. Loomulikult ei saa küsimus olla ainult ühes sidesõna-killukeses, vaid üldisemas dialoogilises, järjekindlalt positsioone vahetavas ja neid aeg-ajalt pisut kõrgemalt vaateveerult lõimida püüdvas tekstiloome-mudelis, mille iseloomulikem avaldusviis koondub peamiselt siiski ülirohke aga tarvitamise ümber. Aga mõjub seega antud diskursiliigi esindussõnana, miks mitte sümbolina. Kuid argumenteeriv sõnavahetus tarvitab loomuldasa muudki kohast, tihti tunderõhulist leksikat, saavutamaks eelnenud lausun-gite eitusi või omakorda eituse eitusi: siis, siiski, ikka, ikkagi, ega, ometi, või, nüüd, enne, veel, ju, viimaks, kas, mis, küllap, vist, nojah, vastanduv ki-/gi-liide, kuid. Huvitav on küll märkida, et Tammsaare ei näi kasutavat kordagi sünonüümset sidesõna ent.

Aga-loogika huvitavale nähtusele viitasid omal ajal juba Daniel Palgi (1938) ja Erna Siirak (vt Tillemann 1940), kuni viimaks tegi solipsistlik to-peltskeptik Madis Kõiv Tammsaare sajanda juubeli aastail (1977–1979) visan-datud hämarapärastes traktaatides „Aga Liisile...” (2005a) ja „Luhta-minek” (2005c) sellest sõnakillust jäiga tähistaja. Kuigi aga jäi Kõivul veel osaliselt ometi tähendusrikkuse varju, mida ta millegipärast rohkem eelistas. Ehkki ometi ei tähenda midagi muud kui aga siiski, st on juba semantiline komposiit, mitte enam primitiiv.5

4 Tammsaare arutlev-vaidlevate jadade kohatisi polaarsusi vahetavaid ringlainetusi on märganud ka Undusk, kes romaani „Ma armastasin sakslast” kohta kirjutab: „Vanaisa ra-bulistlikus süüdistusstrateegias torkab silma ringkaitse. See on Tammsaare targutajaile (nt õpetaja Maurus, Rudolf Ikka) üldisemaltki omane joon: alustatakse pihta mingist väitest ja jõutakse mõtet arendades ringiga – võib-olla et iseendalegi ootamatult – algse väite vas-tuväiteni, aga seda asjaolu märgates tehakse printsiibil „seda halvem faktidele” nägu, et nii peabki olema. Sedasama strateegiat kasutatakse romaanis ka Oskari nurka ajamiseks” (Undusk 2013: 315).

5 Dramaatiline Kõiv sidus eesti algupärase filosoofia võimaluse tammsaareliku mõttega. See lähtub tema targutuses eesti udusevõitu keelest ja meelest, milles isegi „ometi-tulevik”


304

Kuigi käesolev artikkel sihib pigem ilukirjanduslikku meetodit ehk narra-toloogilist tekstipoeetikat, mitte tekstiülest ajafilosoofiat, jagan ma kindlasti Kõivu seisukohta vastuolude mittetühistamisest nende koondavas lõimimi-ses: kuigi triaad tees–antitees–süntees ehk pluss, miinus ja pluss/miinus on tammsaarelikult vältimatu ja viljakas mudel, ei maksa seda sootuks hegelli-kult või koguni marksistlikult kuulata kui eituste ületamist ja eelnenu hülga-mist progressi armutus spiraalis. Taaskorduva looduse lähedane, nihilistlikke vurlesid põlgav talupoeg Tammsaare oli kõike muud kui progressiusku, miska ei olnud head lootust teha temast dialektilise materialismi kepphobu, kuigi selline oht paistab tagantjärele isegi tõsisem kui varem.

Ennast hegelliku sünteesi vastu vaktsineerinud, kuid dialektikat kahtle-mata tunnistades, võime astuda lähemale „+, – ja +/–” tsükleile. Ammuses analüüsis, mida nägid veel kirjaniku enda silmad, juhtis Daniel Palgi tähele-panu levima hakanud metodoloogilisele nõutusele, et Tammsaaret ei ole hõl-bus autoriteetselt defineerida. Kuid tema tõlgendas seda õigusega positiivselt:

Sellel on sedapuhku sügavamad põhjused: A. H. T. vaated on mitmeti vastu-rääkivad, mitte lõpuni minevad, problemaatilised. Ta vaimse palge ilmsemaks jooneks on kalduvus dialektikasse. Peamiseks relvaks tõdede leidmisel on mõis-tuse loogiline juurdlemine ja järeldamine. Lähtutakse küll elulistest tähelepa-nekuist, kuid see faktiline osa jääbki tihtipeale ainult arutlusretke lähtepunk-tiks ja mõistuse isetegelikus protsessis haaratakse elulisi näiteid ja tõendeid veel igalt poolt mujalt juurdegi, kuid see on ikkagi vaid opereerimismaterjal. Elu tõsiasjadel pole mitte valitsevat ning juhtivat tähtsust, vaid rohkem täht-sust on loogikal ja tunnustatakse mõistuse enda tegevust kui kõige kindlamat teed tõdede selgitamisel ning leidmisel (Palgi 1938: 23).

Loogikale viitavast sõnasabast kinni võttes tõdegem, et antiteetiline argu-menteerimine ehk dialektiline mõttemeetod tähendabki emakeeli vastuvaid-levat agatamist:

Kõik oleks hästi, kui A. H. T. fikseeriks ja peaks kindlana silmas teatud algtõde-sid, millele ta ehitaks kui nurgakividele. Aga ei, A. H. T. on skeptik, ta elumõist-mine on liiga puretud relativismist; ta tarvitab küll intensiivselt antiteetilist arendust, kuid ei jõua lahenduseni.

[---] ...ja nii looribki autori vaimset tegevust skeptitsism ja arutlus võtab mõnigi kord sofistliku ilme (Palgi 1938: 23–24).

„on seesama mis minevik, on pime” (Kõiv 2005a: 161) – ehk „i g a v e n e k u l d n e m i n e -v i k, mis paratamatult on tulevik, kuid tulevikuna see, et, ja ta niisugune ei pidanud olema” (Kõiv 2005a: 162). Segasevõitu jutust hoolimata huvitas analüütilist Kõivu aga ja ometi üldi-sem ajafilosoofiline ja rahvuspsühholoogiline potentsiaal – toona nii pikisilmi taga igatsetud „kuldse mineviku tagantvalgus, mis ei pimesta, vaid näitab” (Kõiv 2005a: 164). Nagu Kõiv hiljem märkis fragmendis „A. H. T. filosoofia”, tulevad meie filosoofia mõtted alati tagasi „tagasituleku” juurde, nii ka Tammsaare „ürgtõde, püsipunkt, mis teda hoiab: mõte läheb ja liigub ja jõuab iseendasse tagasi, s.t. teed otsides otsib ta teed tagasi ja ainult. // Kuid mingil juhul ei ole see Euroopast tuttav Igavene Tagasijõudmine, või, vähem veel, kuulus triaad – tees–antitees–süntees, tagurpidine edaspidisus, vastandite lepitused. // Sest lepitust pole ja ei otsitagi, vastandid jäävad, nagu nad on, nende vahel liigutakse ja ainus eesmärk on kadumaläinud „tagasi”. [---] // Tagasitulek algusesse, sinna, kus sa nüüd oled, sinna, kes sa nüüd oled, kus sa nüüd-see-oled-kes-sa-oled. Algus, mis ei ole maailma ega tee alguses, vaid lõpus, ja millel see-kõik püsib. Maailm on ehitatud lõpule, kuhu ta ükskord tagasi jõuab, kus ta alati ja igavesti on, s.t. oli. Absoluutne minevikufilosoofia” (Kõiv 2005b).


305

Loogika leksika ehk formaalsete konnektiivide märkamiseni jõuab peat-selt ka Tammsaare keelestiili sisse elanud Siirak, kes teeb läbinägeva tähele-paneku: kirjaniku laused ei ole analüütiliselt iseseisvad, vaid seotud tervikor-ganismiks „kuidagi pehmendavate partiklite” kaudu – ja, aga, nagu, umbes, nõnda... (Tillemann 1940: 322). Ta resümeerib:

Et ta tüübilise skeptikuna püüab vaadelda asju kõigist võimalikest tah-kudest, see avaldub tema lausestikuski, kus üksikute elementide sagedase kordamise teel ta nagu tahaks läbi katsuda lõplikult oma kujutlusi. Tema sõnastuslikus koes ei ole sirgeid jooni ega teravaid servi. Tema laused ei taha elada iseseisvate organismidena, vaid nad on enamasti ikka seotud ümbrusega partiklite-sidemete kaudu (Tillemann 1940: 324).

Meenutagem siinkohal kultuurisemiootilist strukturaalpoeetikat, mille põhipostulaate on, et poeetiliselt inspireeritud tekstis võivad ka keele puht-formaalsed ühikud omandada kandva semantika, muutuda tähendusrikkaks ja enesele osutavaks (Lotman 1990). Hiljem võtab Siirak oma elamuse Tamm-saare musikaalsest stiilist kokku järgmistesse lõikudesse, mis on väärt taas-esitamist:

Tammsaare kujunduslaadi sisemine rütm, see iselaadne ja kohe äratuntav, tuleneks nagu kolmiksammust tees-antitees-süntees, kusjuures ilmne rõhuase-tus on kahel esimesel astmel ja nõrgem viimasel. Kirjelduse detailid, jutustuse hargnemised, monoloogis-dialoogis lahtiharutatud ja intensiivses mõttetöös pro ja contra läbikahtlustatud tõed võetakse tihti kokku iseloomulikes resümee-rivais epiloog-repliikides ja -lausetes. Need algavad sageli partiklitega „nõnda”, „niisugune”, „seepärast”, „umbes” jne. [---] Otsustavalt sünteesivad nad harvem, sest Tammsaarele on loomuomane jätta otsad lahti, mitte pakkuda valmistõ-desid. Isegi näiliselt kindlatele väidetele jätab ta kahtluse jume. Tammsaare hilisemas loomingus kristalliseeruvad need sisemised väitlused sageli aforis-mideks. [---]

Tammsaare kujunduslaadi jälgimine juhatab meid nägema tema s t i i l i, selle süsteemi kõikide komponentide ühtsuses. Vastupidi laialt levinud arva-musele, et Tammsaarel pole stiili või et tal on halb stiil (mida on heietatud juba Aavikust peale), kusjuures stiili all mõeldakse nähtavasti ehtimiskunsti, tahaks rõhutada, et Tammsaarel on just erakordselt tugev stiilitunne nii sisulises kui vormilises plaanis ja nende tasakaalus – eriti muidugi ta loomingu realistlikus tuumikus. Nii et ta vähemalt vaheldumisi koos Tuglasega oleks võinud kanda hea stilisti loorberipärga. Tammsaare kujundilise mõtlemise omapära, mis on objektiviseerunud ta stiilis, selle arenemine ta loomingulise teekonna eri etappi-del, eri žanride spetsiifikas on muidugi lai ja läbitöötamata ala. Sellest ei tohiks kuidagi kauges kaares mööda minna ta loomingu uurijad (Siirak 1963: 331).

Võib nõustuda Siirakuga, et „Tammsaare mõttepildis tõuseb kunstilisel eesmärgil rakendatud keel otsekui teisele tasandile, kus sõnad oma tähendus-sisudega esinevad uudsetes struktuurisuhetes” (Siirak 1977: 66). Siinkohal võtame niisiis lähemalt vaatluse alla aga-kivikeste tõstmise ühtsesse struk-tuurimustrisse, rütmilisse kordusmudelisse. Et stilistiline taustajutt ei jääks abstraktseks, pöördugem alustuseks sellesama Liisi kosjade näite juurde „Tõe


306

ja õiguse” I osa 36. peatükist, mille noppis välja loogikas treenitud Kõiv (vt 2005a). Tähistan väite–vastuväite–möönduse struktuuri ehk tees–antitees–süntees mudeli nii, et väidet tähistab [+], aga-„vastuväidet” [–], koondavat-möönvat ometi-lausungit [+/–] või [–/+]; tingmärk > tõstab vajadusel esile uue sammu, topeltnurksulud [[+/–]] teise tasandi diskursi; kandvate partiklite sõ-rendused on minult.

Seega lõppes ametlik jant. Kosjad olid vastu võetud ja nüüd võis südamerõõ-muks pudelist rüübata. [+] A g a Liisile kippus aina nutt peale, niisugused ime-likud kosjad olid need. [–] O m e t i polnud sest ühti, s e s t nõnda oli o m e t i parem kui ilma kõigeta. Seda kinnitas talle ka Maret mitmel korral. [+/–]

Kuna Joosep tüdrukutega juttu vestis, istus Karla Madise juurde ja hakkas sellelt laule peale ajama, sest sooja peaga oli see tuntud kui suur sõnaseadja. [+] A g a täna oli Madis oma lauludega tõrges, s e s t temal olla ainult meeste laulud, poiste ja tüdrukute kõrvad ei tohi neid kuulda. [–] V i i m a k s andis va-namees o m e t i järele ja hakkas tasakesi jörisema [+/–], kuna Karla tema ligi istus, kõrv suu juures [+]. O m e t i ei kuulnud ta kõike, mis Madis laulis, sest see neelas vahetevahel sõnu alla – nende liigse „rasva” pärast [–] (Tammsaare 1981: 406).

Ja nii need rahvuslikud spiraaltorude mustrid edenevad ning harunevad. Võrdluseks toodagu veel teine, pikem ja kuulsam koht I osa lõpulehekülgedelt, 39. peatükist: vana ja noore Andrese nukker vestlus Vargamäelt alla logista-des, enne nekrutiküüti. Selle pildi paarilt leheküljelt ehk 527 sõna kohta võime noppida korvi: 8 aga, 3 ju, 3 ega, 2 siiski, 1 ometi. Kahe sidesõna, aga ja ome-ti osakaal kokku 1,7078 %. Ülejäänud agatamine implitseeritakse ilma aga- sõnata, ent järjekindel, ehkki leebe vaidlus on autori- ja tegelaskõnes läbiv.

Vargamäelt alla sõites ütles noor Andres vanale: „Nüüd pead jällegi võera sulase võtma, isa.” [+]„Olen mõelnd muidu läbi ajada,” vastas vana Andres. „Ants on j u alles liig noor ja nõrk.” [–]„ E n n e saadi Vargamäel ikka poisikesega hakkama,” arvas isa. [+]„ S i i s oli Vargamäe teine ja olid ka sina ise teine,” ütles poeg. [–]Vana Andres istus natukese aega vaikides, piht vimmas, ja ütles siis:„Mina tahan s i i s k i nõnda läbi ajada, kuni sina tagasi tuled.” [–]„K a s ma ü l e ü l d s e tulen,” tähendas nüüd poeg. [–]Isa vaatas pojale otsa sõna tõsises mõttes hirmunul pilgul.„Mis jutt see s i i s n ü ü d on?” sai ta alles natukese aja pärast suust.

„Kellele ma s i i s siin olen teind ja vaeva näind? K a s sa s i i s Vargamäed sugugi ei armasta?” [–]

„Isa, sina i s e g i e i armasta õieti Vargamäed, sul on ainult kahju oma töövaeva võerastele jätta, see on kõik,” rääkis poeg. [–]

„K u s t sa selle o m e t i täna võtad?” küsis vana Andres valusalt. [–]„V e e l tänavu suvel ütlesid sa kord, et sel päeval, kui sul võimalik oleks

isakoju tagasi minna, paneks sa kas südaööl hõlmad vaheliti ja läheks lauldes Vargamäelt alla. Eks ole nõnda?” [–]

Muidugi, nõnda see oli, seda teadis vana Andres, aga et see nii raskel sil-mapilgul talle kätte pidi tulema, seda ei teadnud ta mitte. Nüüd teadis ta seda,


307

teadis oma esimese poja suu läbi, keda sõidutab Vargamäelt alla. [[+]] Võib-olla oleks pidanud poeg täna isa peale halastama ja seda talle mitte meelde tuleta-ma, a g a poeg ei halastanud, s e s t pojad ei halasta kunagi isade peale. [[–]] Hulk aega pidi vana Andres vaikima, enne kui oskas öelda:

„M i s s e s t siis on, et mina oma isakoju tagasi läheks, Vargamäe on j u sinu isakodu ja sina pead seia tagasi tulema.” [–]

„Nii ta on k ü l l,” arvas poeg vastu. [+] „A g a kas sinu isa oma laste sünni-kohta armastas?” [–]

„Meie kõik armastasime – isa, ema, lapsed.” [+]„No näed, a g a sina ei armasta oma laste sünnikohta ja minu ema k a

p õ l e Vargamäed armastand, s e s t temale põle meeldind need sood ja rabad, sa ise rääkisid,” seletas poeg isale. [–]

„E g a tema nüüd õndsake küll ...” lausus isa. [+] „A g a sood võib j u ära kuivatada, soode asemele tuleb mets, n õ n d a peab see olema.” [–]

„A g a miks siis just meie need peame olema, kes oma elu seia sohu mata-vad, kui mujal kergemalt leiba saab?” küsis poeg [–], ja kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde: „Kui jüst oleks armastus, siis muidugi ...” [+]

„Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,” ütles isa. [– > +]„Sina oled seda teind ja minu ema tegi ka, e g a ta muidu nii vara surnd;

a g a armastus ei tulnd, teda p õ l e tänapäevani Vargamäel.” [–]Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud

arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes vana isaga Vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres nagu veel palju vanemaks ja vimmakamaks, nii et kui poeg silmad temale heitis, tal isast kahju hakkas. [[– > +]] Sellepärast ütles:

„A g a kes seda s i i s k i teab, inimene mõtleb, jumal juhib.” [– > +]„Nojah, e g a jumala vastu saa,” oli ka isa nõus [+], s e s t see oli see põhjatu

tõrs, kuhu võis kallata kogu maailma mure ja kurbuse, ilma et ta kunagi täis saaks. Oli suur meistritöö see murede ja nukruse surutõrs ja Vargamäe vana Andres aina imetles teda. [–/+] Selles imetluses ta poja kõrval vankrilgi istus, kui sõitis vallamaja poole (Tammsaare 1981: 491–493).

Iseloomulikult jõuab katkend sümboolsemal tasandil vasturääkivuste lepi-tamise motiivini välja, st plussi ja miinust lõimiva ometi’ni, aga siiski’ni. Siit võib juba edasi liikuda suuremate üldistusteni: Tammsaare stilistilise ning metoodilise määratlemiseni psühholoogilis-sümbolistliku realistina.

Aga rehkendus

Muutumatu sõnana kuulub aga keele väheste sidesõnade hulka, „mille ain-saks süntaktiliseks funktsiooniks on siduda lauses moodustajaid, seejuures viimaste vormi mõjustamata” (EKK: 197). Aga ei alista, vaid rinnastab lau-seid, olles ühendavalt vastandava tähendusega (EKK: 198). Vastandamisele kui põhifunktsioonile võib lisanduda ka piirav, täpsustav, selgitav, kordav, tunderõhutav tähendus; lause hakul ka sissejuhatav (EKSS: 43). Rõhuadver-bina tähistab aga eristuvat-vastanduvat ainulisust (muudkui, vaid, ainult, üksnes) või väljendab imestust, üllatust, etteheidet, ähvardust – millegi teist-suguse suhtes (EKSS: 43).


308

Etümoloogiliselt seostatakse aga vana sisseütlevavormiga sõnast aeg, mil-lel võis olla ka omastusliide (EES: 43). Kuigi ajajälg on konnektiivist välja lihvi-tud, võib siiski kujutleda algupärast taju, mille järgi a(e)ga loob oma mõjuvälja kuuluvale iseseisva ja rinnastuva aegruumi, mis eristab seda eelneva ütluse sisu aegruumist. Diferents iseenesest kannabki juba vastandust: uue asjaolu sättimine vana kõrvale „annab aega” ehk loob teise kõrvale eraldiseisva eksis-tentsi. Ühe asemel tekitatakse kaks konkureerivat tähenduspilve, kummalgi oma eluõigus ehk aeg. Samuti on ometi kui aga siiski etümoloogiliselt huvitava eksistentsiaalse algupäraga, sest selle taustaks on samatüvelised sõnad olema ja oma (EES: 337). Seegi viitab omaetteolemisele, iseseisva asjaolu vastan-damisele. Niisiis võis ka ometi algselt prefikseerida millelegi eksistentsi ehk olemise ja aja andmist, uue asjaolu tema enda omaks saamist ehk isenemist, omaette ehk omati-olemist, seda rõhutavat kehtestamist ja kinnitamist.

Heiki-Jaan Kaalepi ja Kadri Muischneki koostatud „Eesti kirjakeele sa-gedussõnastik” (2002), mis opereerib enam-vähem ühe miljoni sõna suuruse korpusega (neist pooled tulevad ajakirjanduslikest ja teised ilukirjanduslikest tekstidest), annab 10 000 kõige sagedasema sõna/lemma juures aga esinemis-sageduseks 5276 korda: neist ajakirjanduses 1817 ja kirjanduses 3459 korda.6

Eks ole ajakirjandus valdavalt raporteeriv meedium, kirjandus kaldub kir-jelduste kõrval ka vestlusele, vaidlusele ja seletamisele, mis eeldab tihemi-ni aga tarvitamist. Selle korpuse järgi saame aga esinemismahuks 0,5276 %, ometi(gi) jaoks 0,0492 %, kokku aga-ometi 0,5768 %. Ilukirjanduslike sõnade hulgas hõlmavad mõlemad kokku 0,7708 %, ajakirjanduses 0,3828 %. Tuleb niisiis arvata, et tänu ilukirjanduse mahukale kaasamisele näitab see andme-baas aga-ometi seisukohast mõneti paisutatud andmeid. Kindlasti mõningase reservatsiooniga, kuid ajalehed-ajakirjad esindavad siiski tüüpilisemat iga-päevakeelt, mida näitab ka uuem sõnavarakorpus etTenTen13.7

Andmepank etTenTen13, mis sisaldab ka Tartu Ülikooli esialgset koond-korpust, on „Eesti kirjakeele sagedussõnastikust” üle viiesaja korra mahukam: 563 220 548 tekstisõna (sõnet). Kuigi korpusleksikograafid (Jelena Kallas, Maria Tuulik jt) selle korrastamisel alles tänuväärselt töötavad, võib sealtki juba andmeid utta.8 Selles andmebaasis esineb sõna aga kokku 2 119 866 kor-da, mis teeb 0,37638 %; ometi/ometigi esineb 90 519 korda, seega 0,01607 %. Niisiis aga-ometi kokku 0,39245 %. See on üldkeeleline foon, mis sisaldab ka portsu ilukirjandust.

6 Huvitav on märkida, et selle korpuse andmetel kuulub aga (5274) sageduselt eesti keele sõnavormide esitosinasse sõnade ja (27 214), on (19 184), ei (13 810), et (12 314), ta (10 170), oli (8861), kui (8599), ka (6191), oma (5329), see (6114) järel – sõnade ma (4454), ning (4409), või (3310), kuid (2341) ees. Suuresti nõnda jääb see ka sõnade eri vor-mide üheks kokkuliitmisel: olema (44 904), ja (27 232), tema (21 850), see (18 441), mina (14 011), ei (13 813), et (12 318), kui (8600), mis (8230), saama (5894), oma (5738), aga (5276) – sina (5139), ise (4574), siis (4529), ning (4409), kes (4369), nii (3531), või (3374), kõik (3128), kuid (2306) ees.

7 Eestikeelsete veebilehtede infost koosneva korpuse etTenTen13 koostas firma Lexical Computing Ltd. 2013. aastal. Korpuse lemmatiseeris, märgistas ja ühestas OÜ Filosoft. Andmebaas on kättesaadav aadressil www.keeleveeb.ee ning programmi Sketch Engine (https://the.sketchengine.co.uk/auth/corpora/) kaudu. Ajakirjandustekstid moodustavad 29 %, foorumid ja blogid 23 %, teabetekstid 9 %, usulise ja poliitilise sisuga tekstid 4 % ja liigitamata tekstid 35 % (vt www2.keeleveeb.ee/dict/corpus/ettenten/about.html).

8 Tänan Margit Langemetsa veel töötlemisel olevate andmete vahendamise eest.


309

Asetades sellele taustale tabeli Tammsaare teoste aga-ometi-tarvitusega (vt tabelit 1), näeme märkimisväärset paisutust (üle ühe protsendi ulatuvad väärtused on selguse mõttes esile tõstetud).9 Sageli kasvab esinemismaht üld-keele fooniga võrreldes ligikaudu neli korda (näiteks 1,5 % või 1,8 % puhul tuleb kasvuks vastavalt 3,82 või 4,59 korda), mis on samas topelt kõrgem ilu-kirjanduse üldisest 0,77 %-st „Eesti kirjakeele sagedussõnastiku” andmebaasi järgi. See kõik viitab selgelt inspireeritud sõnavalikule. Võrdluseks toogem tabelisse mõnede teiste prosaistide suhtarvud, mis samuti kalduvad tavakeele-

9 Sõnade arv on saadud loenduriga doc- või pdf-failidest (ja võivad sisaldada minimaal-seid kõrvalekaldeid), aga/ometi esinemised tuvastasin otsingukäsu abil. Allikateks on and-mebaasid Vikitekstid (http://et.wikisource.org/wiki), Digira (http://www.digiraamat.ee) või autori erakogu (skaneeringud).

T a b e l 1.

Teos Sõnu aga + ometi %

Kaks paari ja üksainus (1902) 13 259 163 + 18 = 181 1,37 Vanad ja noored, 1.–2. ptk (1903) 4638 48 + 8 = 56 1,21 Rahaauk (1907) 6237 56 + 5 = 61 0,98

Noored hinged, 1.–2. ptk (1909) 4725 44 + 9 = 53 1,12 Juudit, 1. vaatus (1921) 6940 64 + 15 = 79 1,14 Kõrboja peremees, 1. ptk (1922) 1933 20 + 6 = 26 1,35

Kõrboja peremees, 20. ptk 2043 25 + 9 = 34 1,66 Tõde ja õigus I, 1. ptk (1926) 2127 27 + 4 = 31 1,46

Tõde ja õigus I, 36. ptk 8873 114 + 19 = 133 1,50 Tõde ja õigus II, 1. ptk (1929) 2829 41 + 1 = 42 1,48

Tõde ja õigus II, 16. ptk 4275 71 + 6 = 77 1,80 Tõde ja õigus III, 1. ptk (1931) 1888 28 + 4 = 32 1,69

Tõde ja õigus III, 4. ptk 3363 50 + 7 = 57 1,69 Tõde ja õigus IV, 1. ptk (1932) 2873 17 + 6 = 23 0,80

Tõde ja õigus IV, 9. ptk 4063 43 + 10 = 53 1,30 Tõde ja õigus V, 1. ptk (1933) 3356 51 + 5 = 56 1,67

Tõde ja õigus V, 9. ptk 4418 55 + 9 = 64 1,45 Elu ja armastus, 1. ptk (1934) 3651 38 + 16 = 54 1,48

Elu ja armastus, 13. ptk 4591 66 + 15 = 81 1,76 Ma armastasin sakslast, 1.–6. jagu (1935) 10 551 108 + 33 = 141 1,34 Põrgupõhja uus Vanapagan, 1. ptk (1939) 4334 48 + 5 = 53 1,22

E. Vilde. Mahtra sõda, 1.–2. ptk (1902) 5780 40 + 0 = 40 0,69

J. Oks. Koolmeistri hobune (1912) 5638 37 + 4 = 41 0,73

F. Tuglas. Väike Illimar, 1.–4. ptk (1937) 5966 46 + 10 = 56 0,94

K. Ristikivi. Hingede öö, 1.–2. jagu (1953) 5244 54 + 6 = 60 1,14 J. Kross. Väike Vipper (1981) 8719 99 + 6 = 105 1,20 V. Luik. Ajaloo ilu, 3. tr, 1. ptk (1991/2011) 3862 20 + 2 = 22 0,57

E. Mihkelson. Ahasveeruse uni, 1. ptk (2001) 2756 11 + 4 = 15 0,54


310

fooni tunduvalt ületama, kuid jäävad Tammsaare lemmikutele siiski üldjuhul alla, järgnedes Jaan Krossile; teistel kirjanikel ei esine silmatorkavalt ka aga-põhiseid düaadilis-triaadilisi argumendikette.

„Tõe ja õiguse” keelestatistikat on üritatud ka varem ja põhjalikumalt. 1978. aastal tõdesid Kalju Enniko ja Astrid Villup, et täppismeetodite raken-damine ilukirjanduskeele uurimisel tõestab, et sõnakunstis ei ole midagi sti-listiliselt neutraalset, vaid iga keeleüksus on terviku suhtes funktsionaalne (Enniko, Villup 1978: 28). Nad vaatlesid sõnaliikide stiilistatistilist esinemist „Tõe ja õiguse” I köite autorikõnes, lahutatuna eripärasematest tegelaskõne-dest, ja võrdlesid seda muu ilukirjandusproosa autorikõne näitajatega. Sõ-naliikide pingerea võrdsuse juures ilmnes, et nimisõnu kasutab Tammsaare 1,6 % vähem kui muu ilukirjandusproosa (30,1 % vs. 31,7 %), kusjuures üld-nimesid kasutab ta umbes 3,3 % vähem ja pärisnimesid jällegi umbes 1,7 % rohkem. Tegusõnu leidub tal ligikaudu 1 % võrra rohkem (23,6 % vs. 22,5 %) ja ka määrsõnu on pisut enam kui tavaliselt (16,5 % vs. 15,8 %). Kõige suuremad lahknevused konkretiseerivate pärisnimede kõrval tulid aga ilmsiks omadus-sõnade ja sidesõnade osas: esimesi leidub Tammsaarel ca 2 % vähem (4,1 % vs. 6,0 %) ja teisi ca 2 % rohkem (10,3 % vs. 8,2 %) (Enniko, Villup 1978: 30). Uuri-jad järeldavad: „Kõige sagedamini korduvad romaani autorikõnes sidesõnad ja asesõnad: esimene kordub ühe 10 000-sõnelise osasõnastiku tekstis keskmiselt 35,5 korda, teine 28,2 korda. Nende kahe sõnaliigi sõnade sagedas kordumises avaldub üldine seaduspärasus, mis tuleneb ühelt poolt eri sidesõnade ja ase- sõnade piiratud arvust, teiselt poolt nende suurest funktsionaalsest koormu-sest mitmes keelestiilis” (Enniko, Villup 1978: 31–32).

Tõepoolest, nagu näitab toodud tabel, on eepilise aga-polüsündetoni – kui välmida selline ad hoc termin – panus antud statistikasse tavapärasest kõr-gem: ilukirjanduse taustal kaks, tavakeele foonil koguni neli korda.

Sidesõnakust ei kuuluta Enniko ja Villup siiski stilistiliselt markeerituks ega tõsta seda sõnaliiki Tammsaare stiilikarakteristikute pingeritta. Sinna kuulub nende järgi esemelisus, substantiivsus, pronominaalsus, verbaalsus ja adverbiaalsus (Enniko, Villup 1978: 38). Küllap ei eeldanud nad sõnaliigi puht-formaalse maine tõttu sealt pärinevaid „temaatilisi” ehk „võtmesõnu” (Enniko, Villup 1978: 33 – autorite jutumärgid), jättes võimaliku poeetilise ja ekspressiivse funktsiooni väärtustamata, kuigi lähemal vaatlusel kaldub siiski tekkima n-ö eepilise polüsündetoni mulje. Selleks oli omakorda tarvis analüütilise filosoofi Kõivu röntgenipilku, kelle samal ajal valminud käsikir-jad jäid aga veel kauaks sahtlisse.

Ometi jõuavad Enniko ja Villup mahuka analüüsi järel selgele tulemusele: „Kõige ühtlasemalt jaotuvad teose osasõnastike vahel üksikute s i d e s õ n a -d e sagedused. Kõrgsagedusega sidesõnu on „Tõe ja õiguse” autorikõnes üldse 10 [---]: 1. ja (2034); 2. et (875); 3. kui (866); 4. aga (479); 5. nagu (466); 6. sest (440); 7. või (205); 8. ega (131); 9. ning (130); 10. nii (105, ainult ühendsidesõna komponendina).” Tõdetakse, et teose autorikõne lausele on rinnastusseos oma-sem kui alistusseos. Uurijate tähelepanu köidab ka „seik, et sidesõna kuid, mis on küllaltki iseloomulik tänapäeva ilukirjandusproosale, esineb läbitöötatud valimis vaid 13 korda” (Enniko, Villup 1978: 38).

Saab ainult nõustuda statistikute tõdemusega: „Sidesõnade funktsioon teose lausestruktuuris vääriks eriuurimust” (Enniko, Villup 1978: 38). Nad resümeerivad:


311

Sõnaliikide vahekord romaani autorikõnes toob esile niihästi üldkeelelisi kui ka isikupäraseid tendentse. Sagedusnäitajatest lähtudes väärivad tähelepanu järgmised sõnaliigid: omadussõna (mitmekesise sõnavalikuga, vaatamata kül-lalt madalale protsendile tekstis), nimisõna (peale muu ka üldnimede mada-lam ja pärisnimede kõrgem sagedus kui näiteks tänapäeva ilukirjandusproo-sas), asesõna ja sidesõna (niihästi kõrgete kvantitatiivsete näitajatega kui ka funktsiooniga teksti semantilises ja süntaktilises struktuuris), vähemal määral tegusõna ja määrsõna (Enniko, Villup 1978: 38).

Ka Joel Sang (1978: 85) kinnitas oma lingvostilistilises lähenemiskatses „Tõe ja õiguse” I osa teatamislaadidele teksti suurt kordumisindeksit ja si-dusust. Kusjuures vahendav referaat, mis esindab valdavalt järjestikuses ahelseoses arutelu, tundub märksa koherentsem kui direktaal ehk päris- autorikõne, mis oma suuremas paralleelsuses esindab valdavalt jutustust-kirjeldust, või monoloog (Sang 1978: 86). Selle järgi võib väita, et edastava siirdkõne „[s]uur sidusus näitab süžee aeglasemat edenemist referaadis, mõt-te aeglasemat käiku, tiirlemist ühe teema ümber. [---] Et referaadis on tegu peaasjalikult arutlusega, siis on referaadi suurem sisuline keskendatus igati loomulik” (Sang 1978: 86). Sanga arvates tuleb hästi ilmsiks kirjaniku kallak erinevatele tegelaspositsioonidele kõrgema instantsina mitte vahele astuda. Vahel ette heidetud „tühja targutamine” näib ent kõik kuuluvat „referaadi või monoloogi alla, seega päriselt tegelaskõnne. [---] Ja sellise targa hoiakuga so-bib hästi ka tema stiil ja jutustamislaad, mis on enamasti ikka indirektaalne, vahendav, kui asi puutub inimlikesse tõdedesse ja valedesse” (Sang 1978: 86).

Kuigi, teisalt, ülaltoodud vana ja noore Andrese ahelseoses dialoog võib eelnevale järeldusele isegi vastunäidet pakkuda: ka otsekõne on lõimitud üldi-semasse agatamisse, mis veereb läbi kogu teksti, miska teatamislaadide stiili- ühtsus tundub veel suurem. Seega tõdegem, samasõnutsi: „Kokkuvõttes võib siis öelda, et „Tões ja õiguses” on teatamislaadide suhted keerukad... Ülemine-kud direktaalilt indirektaalile (ehk päris-autorikõnelt päris-tegelaskõnele, kui me ikkagi ei raatsi loobuda neist termineist) on sageli väga sujuvad ja vaevu märgatavad. Tammsaare stiil teostub kõige puhtamal kujul referaadis, kuhu koonduvad talle omased kordused ja targutused” (Sang 1978: 86).

Seega: Mart Mägra või Jaak Põldmäe laadis lingvistilise ja matemaatilise lähenemise mõõna tänapäeva kirjandusuurimuses võib ainult kahetseda. Ek- saktsed tulemused esindavad objektiivseid relatsioone, mis võimaldavad sõ-nastada väljendamise ja mõtlemise seaduspärasid, mille tähtsus ulatub kau-gemale konkreetsest teoseanalüüsist.

Meetodikolmnurk

A. H. Tammsaare ausamba avamisel Albus 1936. aastal möönis Gustav Suits, et sündmusele mitteilmunud kõnealune on loomemeetodilt korraga „külarea-list, linnaimpressionist, uusromantik, sümbolist. Ta on seda kõik ühtekokku, ta ei lase end ühegi lööksõna valemisse sundida” (Suits 1999: 371). Tõepoolest, kui meie esikirjanikku on peamiselt defineeritud kui psühholoogilist realisti, siis veel tabavam tunnukse pigem suitsulik määratlus – p s ü h h o l o o g i -l i s - s ü m b o l i s t l i k r e a l i s t. Iseloomustab ju epopöa looja kirjutamis-


312

laadi tabavalt kolmiksuhe, kus realismi ja impressionismi ehk asjaolude välise kirjelduse ja nende sisemise refleksiooni vastandtelje kohale kaldub kerkima sümbolismi koondav, üldistav tipp.

Sellist geomeetriat toetab ka loomelugu, kus esialgsed külarealistlikud olupildid vahetusid üliõpilasjuttude lüüriliste hingeväreluste vastu, mille üle hakkasid peagi kogunema ajatumad tähenduspilved. Nii Piibli- kui ka üliini-mesemõjulise, psühholoogilis-aforistliku (Euroopa-deduktiivse) „Juuditi” järel ehk (Euroopa-induktiivse – me oma kadakapõõsas kõnelevast jumalast lähtu-va) „Kõrboja peremehe” aegu huugasid kõik kolm registrit juba üheskoos. See-tõttu ei saa Tammsaare jutusabast enam hõlpsasti kinni, kuna toetuspunkt libiseb kergesti käest: vaatepunkt liigub kirjeldusest meeleolusse ja sümbool-susse ning jälle kirjeldusse tagasi ehk ikka rulluvalt edasi. Sõnumi täpsem tähendus jääb alati pisut hämaraks ja lahtiseks, teravad nurgad lõigatuks, ajendades aina uusi mõtteid ning tundeid. Kuigi võib isegi väita, et hiline Tammsaare hakkab saavutatud tasakaalu juba ka kõigutama, rõhutades al-legoorilis-sümbolistlikku – „Kuningal on külm” – või maagilis-müstilist alget – „Põrgupõhja uus Vanapagan” – realismi-psühhologismi arvel, kandudes nii üle juba maagilise realismi väljale (mida, tõele au andes, võiks küll kutsuda pigem müstiliseks realismiks).

Selle ettekujutuse võib ka nõnda üles joonistada, nagu allpool näha (Meri-lai 2011: 533; 2012: 382).

Ka Maarja Vaino (2011: 135 jm) rajab oma Tammsaare meetodit kirjelda-va irratsionaalsuse-väitekirja sellesarnasele tasandite hierarhiale, mida rep-resenteerib maastiku (siduva looduse), ühiskonna (hinge narruse) ja muusika (jumaliku kosmose) kui narratiivse keskkonna vertikaal süžee (süntaktilise) horisontaali taga.

Lõpetuseks – üldistava tinglikkusega – võime tammsaareliku metoodilise kolmiksuhte projitseerida (dedutseerida) ka triaadilistele aga-tiraadidele. Või, vastupidi, hoopis agatamise kombest tuletada (indutseerida) üldisema dialek-tilise meetodi: fookuse liikumise realismilt sümbolismile üle impressionistliku psühhologismi. See tähendab mõtlemisviisi, kus asjaolude objektiveerimine toob aga-reaktsioonina kaasa distantseeruva modaalsuse (subjektiivsed „sise-asjaolud”). Vaidlevale paarikule kaldub sageli järgnema vasturääkivusi lepi-tav ja lähtepositsioone võõritav, ülendav ometi-mööndus. Eeldusi tühistavate ja ületavate mõõtmete tähendus ei ole piiratud surelikele lõpuni hoomatav, sisendades sõnulseletamatut igatsust ja ähmastavat salapära.

Sõiduvees Tammsaarel oli huvitav kirjutada: iga hääle ja ütlusega kaas-nev aga viib omakorda järgmise pöördeni, et siis ringiga jälle muutunud läh-


313

tekohta tagasi jõuda. Loomepsühholoogiliselt oli see kahtlemata inspireeriv ning lakkamatult tootlik kullasoon. See tegi Tammsaarest sügavuti eufoorilise autori, mis vihutist misantroopiat või sarkastilist progressivaenu sugugi ei välistanud, vaid, vastuoksa, pigem nõudis seda välja dialoogilise kontrastina, et oleks põhjust vaielda (Merilai 2012: 383).

Kokkuvõte

Sisendusjõulised kordusstruktuurid, mida märgib tihe aga-funktsioonis lek-sika ja rindlause eelistus, mängivad jõudsalt kaasa rütmilise semantika ehk tammsaareliku „sisemise helina” fluidumi tekkele, mis paljusid tema lugejaid – ning esmalt loojat ennast – ikka härdaks on võlunud. Sellega tuleb kaasa-loovalt kaasa minna või pudeneb põhitoon pigem ruumi täitvaks targutuseks. Mõlemad lugemislaadid, nii empaatilisem kui ka kriitilisem, on vastuvõtus levinud, kuid ei ole õige, kui ainult teine muutub valdavaks. Analüütilised võivad sealjuures mõlemad olla, kuna metatasandil teadlikkus võib elamust isegi võimendada. Seega avaldub ka proosaeepikas vahel luulepärane, para-digmalisel parallelismil elik ekvivalentsi sekventsidel põhinev poeetiline stiil. Kel kõrvad on, kuulgu.

Artikkel on seotud Eesti Teadusagentuuri institutsionaalse uurimistoetusega IUT20-1 „Eesti kirjandus võrdleva kirjandusuurimise paradigmas”.

Kirjandus

A l e k õ r s, Richard 1940. A. H. Tammsaare teoste lõpplahendused. – Eesti Kirjan-dus, nr 4, lk 145–163.

EES = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Eerik Soosaar. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012.

EKK = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross 2007. Eesti keele käsiraamat. 3., täiendatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat 1. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009.

E n n i k o, Kalju, V i l l u p, Astrid 1978. „Tõe ja õiguse” I osa keelestatistikat. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 28–38.

H a u g, Toomas 2010. A. H. T. lahkumine Koitjärvelt. Lapse sünd „Kõrboja peremehes”. – T. Haug, Klassikute lahkumine. 25 kirjatööd. Tallinn: Eesti Kee-le Sihtasutus, lk 18–38.

K a a l e p, Heiki-Jaan, M u i s c h n e k, Kadri 2002. Eesti kirjakeele sagedussõnas-tik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, http://www.cl.ut.ee/ressursid/sagedused/index.php?lang=et.

K r o s s, Jaan 1979. Tammsaare ja Mefisto. – Looming, nr 2, lk 244–251.K õ i v, Madis 2005a. Aga Liisile kippus aina nutt peale, (sest) niisugused imelikud

kosjad olid need. Ometi polnud sest ühti, sest nõnda oli ometi parem kui ilma kõigeta. – M. Kõiv, Luhta-minek. (Eesti mõttelugu 61.) Koost Aare Pilv. Tartu: Ilmamaa, lk 158–164.


314

K õ i v, Madis 2005b. A. H. T. filosoofia. – M. Kõiv, Luhta-minek. (Eesti mõttelugu 61.) Koost Aare Pilv. Tartu: Ilmamaa, lk 157.

K õ i v, Madis 2005c. Luhta-minek. Valtoni ja Tammsaare teekonnad. – M. Kõiv, Luhta-minek. (Eesti mõttelugu 61.) Koost Aare Pilv. Tartu: Ilmamaa, lk 165–205.

L i i v, Juhan 1989. Sinuga ja sinuta. Koost Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat.L i i v, Toomas 1989. A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” interpreteerimine. – Keel ja

Kirjandus, nr 12, lk 727–738.L o t m a n, Juri 1990. Luule olemus. Tlk Pärt Lias. – J. Lotman, Kultuurisemiooti-

ka. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, lk 65–74.L o t m a n, Maria-Kristiina, L o t m a n, Mihhail 2007. Eesti silbilis-rõhulise nelja-

jalalise trohheuse rõhustruktuurist. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 116–142.M e r i l a i, Arne 2011. Eurovisioon ja matsirahvas: Tõde ja õigus III. – A. Merilai,

Vokimeister. Kriitilisi konstruktsioone 1990–2011. (Studia litteraria Estonica 11.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 533–535.

M e r i l a i, Arne 2012. Irratsionaalne Tammsaare. – Keel ja Kirjandus, nr 5, lk 382–384.

M i h k l a, Karl 1938. A. H. Tammsaare elutee ja looming. Tartu: Noor-Eesti Kir-jastus.

P a l g i, Daniel 1938. Kunstlikust võttest A. H. Tammsaare romaanide ehituses. – Eesti Kirjandus, nr 1, lk 20–33.

P u h v e l, Heino 1966. A. H. Tammsaare elu ja loomingu varasem periood (1878–1922). Tallinn: Eesti Raamat.

P u h v e l, Heino 1969. Anton Hansen-Tammsaare. – Eesti kirjanduse ajalugu. III köide. XIX sajandi lõpust 1917. aastani. Toim H. Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, lk 390–418.

S a n g, Joel 1978. Teatamislaadid Tammsaare tekstis. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 80–86.

S i i r a k, Erna 1963. Kirjanduslikust kujundilisusest. – Keel ja Kirjandus, nr 6, lk 321–331.

S i i r a k, Erna 1977. Stiiliteoreetiline Tammsaare. – Sõna, mõte, inimene. A. H. Tammsaare 100. juubelile pühendatud lühiuurimusi. Koost Heino Puhvel. Tal-linn: Eesti Raamat, lk 60–70.

S u i t s, Gustav 1999. Eesti kirjanduslugu. (Eesti mõttelugu 25.) Tartu: Ilmamaa.T a m m s a a r e, A. H. 1979. Varjundid. – A. H. Tammsaare, Miniatuurid, jutustu-

sed, novellid (1909–1921). Kogutud teosed 3. Tallinn: Eesti Raamat, lk 45–122.T a m m s a a r e, A. H. 1981. Tõde ja õigus I. Kogutud teosed 6. Tallinn: Eesti Raa-

mat.T a m m s a a r e, A. H. 1988a. Keelest ja luulest. – A. H. Tammsaare, Publitsistika

II (1914–1925). Kogutud teosed 16. Tallinn: Eesti Raamat, lk 218–249.T a m m s a a r e, A. H. 1988b. Usust ja tema õpetusest. – A. H. Tammsaare, Pub-

litsistika II (1914–1925). Kogutud teosed 16. Tallinn: Eesti Raamat, lk 163–170.T a m m s a a r e, A. H. 1990. Lunastus. – A. H. Tammsaare, Publitsistika III

(1926–1940). Kogutud teosed 17. Tallinn: Eesti Raamat, lk 223–228.T i l l e m a n n, Erna 1940. Mõni tähelepanek Tammsaare lause struktuurist ja sõ-

nastusstiilist üldse. – Varamu, nr 3, lk 312–324.T u g l a s, Friedebert 1959. Marginaalia: Mõtteid ja meeleolusid. – F. Tuglas, Valik

kriitilisi töid. Teosed. Seitsmes köide. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 554–636.


315

U n d u s k, Jaan 1986. Sisu ja vormi dialektikat Friedebert Tuglase käsitluses. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 133–146.

U n d u s k, Jaan 2013. Armastus ja sotsioloogia. Sissevaade Tammsaare omailma. – Armastus ja sotsioloogia. A. H. Tammsaare romaan „Ma armastasin sakslast”. Koost ja toim Mirjam Hinrikus, J. Undusk. (Moodsa eesti kirjanduse seminar 2.) Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 242–342.

V a i n o, Maarja 2011. Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus. (Humanitaarteaduste dissertatsioonid 26.) Tallinn: Tallinna Ülikool.

V i l d e, Eduard 1982. Mahtra sõda. Romaan. Tallinn: Eesti Raamat.

Tammsaare’s but-yet

Keywords: A. H. Tammsaare, musicality, poetic function, prose poetics, prose rhythm, repetition, polysyndeton, coordinating conjunction, parataxis, linguo-stylistics, word statistics, dialectic method

A. H. Tammsaare was drawn to the musical tonality of prose. Importantly though, he did not wholeheartedly embrace sound patterning as a mode of writing. Rather, he preferred a semantic widening of ordinary language within a comprehensively holistic „spherical music”. Still, in his novels, we can detect a deliberate use of rhythmic motion also in sentences. This is evident primarily in the wealth of lexical and syntactic repetitions resulting in a parallelism of patterns. An obvious, although discreet rhythmic design emerges in the thesis-antithesis-synthesis parataxis whose core words are the adversative and coordinating conjunction aga (‘but’) and the integrative ometi (‘yet’). The frequency with which these bound conjunctions occur in Tammsaare’s case surpasses that of ordinary speech by about four times, and it is twice as high as the statistical mean for literary texts. One might call this expressive of an epic but-mantra, a prose-poetic but-meter, or a narrative polysyndeton, and, from a philosophical point of view, a but-dialectic. Whenever a reader fails to appreciate Tammsaare’s underlying tone and does not discern the emotional flow of longing scepticism that issues from his dyadic-triadic chains, this pervading, yet inconspicuously arguing textual mode may seem unduly pretentious. Indeed, there is nothing to prevent a prose text from featuring a poetic style that is rooted in a poetry-like, paradigmatic parallelism as the poetic principle of formal and semantic equivalence.

Arne Merilai (b. 1961), Professor and Chair of Estonian Literature, University of Tartu, [email protected]


316

SÕNADEST MELOODIANI

Juhtumiuuring väikelapse laulmise arengust

M A R J U R A J U, J A A N R O S S*

Igal suuremal muusikapsühholoogide kogunemisel puudutatakse ühe oluli-se teemana keele ja muusika seoseid. Konsensuslikke seisukohti küsimus-tes, kumb neist tekkis evolutsiooni käigus esimesena või kas inimarengu

juures on olulisemal kohal keel või hoopis muusika, pole siiani saavutatud. Muusika evolutsioonilisse arengusse püütakse pilku heita näiteks ka teiste liikide uurimise kaudu, kuid väga palju olulist informatsiooni annab väikelas-te uurimine.

Laste puhul on uuringutes tähelepanu all kahesuunalised püüdlused: sel-gitada võimalikult täpselt välja kuulmistaju iseärasused ja mehhanismid (n-ö passiivne valmidus helisid vastu võtta) ning kirjeldada võimalikult detailselt nii kõne kui ka muusikalise arengu etappe, mis sisaldab nii võimet helisid pro-dutseerida kui ka neid mõtestada ning hõlmab lisaks tajusüsteemile ka mälu, keskkonnast tulevat stimulatsiooni ning individuaalseid erinevusi, sealhulgas motivatsiooni häälitseda ehk lapse aktiivset püüet kõnelda või laulda. Helide tajumise kohta on rohkem teada, sest passiivset võimet üksikuid helisid või helidevahelisi suhteid tajuda on võimalik uurida juba paari tunni vanustel vastsündinutel. Uuringud (vt nt ülevaadet muusikalise arengu kohta Trehub 2003: 3–14; keelelise arengu kohta Velleman, Vihman 2006: 27) tõendavad, et inimene sünnib võimega tajuda helidemaailma (nii keelt kui ka muusikalisi helisid) väga nüansirikkalt. Siiski on huvitav märkida, et kultuurilised erine-vused võivad mõjutada vastsündinute muusika kuulamise eelistusi, mis vii-tab sellele, et võrreldes teiste meeltega on kuulmistaju saanud sünnihetkeks juba teatud edumaa (Trainor, Hannon 2013: 446). Muusikaline eneseväljen-dus, laulmine, on aktiivne tegevus, mille uurimine on võrreldes kuulmistajuga märkimisväärselt keerukam. Kuigi mitmete uuringute (Moog 1976; Davidson, Colley 1987; Davidson, Scripp 1988; Davidson, Welch 1988; Davidson 1994) tulemustena saab kirjeldada laulmise arengus teatud seaduspärasusi, leidub ka uurimusi, mis neid tulemusi ei kinnita. Muusikalise arengu kohta leiab tihti kirjeldusi, mis sisaldavad kitsendusi, nagu „umbes selles vanuses” ja „enamikul lastest”, millest saab järeldada, et individuaalsed või keskkonnast tulenevad erinevused võivad olla märkimisväärsed. Laulmise arengu kohta on laiemalt tuntud teooria, mille kohaselt ilmuvad umbes teise eluaasta paiku es-malt laulude sõnad, mille häälduskontuurid kujundavad esmastes laulukatse-tustes selle meloodiat ja rütmi; lapse vanuse kasvades muutub meloodiajoonis äratuntavamaks ning lisandub ka stabiilses helistikus püsimise püüd. Seega, sõnad edestavad meloodiat ning võiks teha järelduse, et keeleline areng on kui mitte muusikalisest arengust olulisem, siis viimasele vähemalt eelduseks.

* Marju Raju kogus ja analüüsis andmed ning kirjutas artikli teksti. Jaan Ross on Marju Raju doktoritöö juhendaja ning oli kogu uurimuse nõustaja ja artikli käsikirja esmane ret-sensent.

MRaju, JRoss.indd 316 30.04.15 14:24

317

Samas esineb erandeid. Näiteks Stefanie Stadler Elmeri (2011) juhtumiana-lüüs 1 aasta ja 8 kuu vanuse tüdrukuga näitas, et laps omandas esmalt tun-tud saksa lastelaulu meloodia, mida ta suutis äratuntavalt esitada, enne kui suutis laulusõnu üldse hääldada.1 Samuti toob Stadler Elmer (2012b: 11–12) oma ülevaateartiklis välja teisigi, valdavalt kvalitatiivmeetoditega läbi viidud longitudinaaluurimusi, mis kinnitavad tema juhtumianalüüsi tulemusi ning seavad kahtluse alla paradigma, et arenguprotsessis on keele omandamine laulmise ilmumise eeltingimuseks.2

Nimetatud uuringud erinevad üksteisest nii uurimisküsimuste püstituse, andmete kogumise viisi kui ka katseisikute arvu poolest ning saadud tulemusi oleks õigem vaadelda kui teineteist täiendavaid, mitte tingimata vastandavaid seisukohti. Mõlema teooria ühiseks jooneks on lapse vanus (lapsed hakkavad laulma umbes 1,5–2 eluaasta vanuses) ning paratamatult ka keele omanda-mise fakt, mis peab siis kas eelnema või järgnema muusikalisele eneseväljen-dusele.

Ka uuritavaid mõisteid defineeritakse erinevalt. Meloodia produtseerimi-se, st viisi laulmise kohta on võimalik kasutada erinevaid lähenemisi, et seda „oskust” konkreetselt defineerida. Kõige lihtsamini on asjale lähenenud Wal-ter Dowling (1984, tsit Stadler Elmer 2011 kaudu), kes oma tütarde laulmise arengust rääkides defineeris laulmise kui vokaalide tahtliku pikendamise, mis erines kõnes kasutatavatest vokaalidest. Tõenäoliselt ongi just katseisikute vanemad ja hooldajad õiged eksperdid eristamaks, kas lapse häälitsus võiks olla kõne või laulmise imiteerimine.

Kindlasti mängib laulmise arengu uurimisel rolli uuritavate väga noor va-nus ning ka uurimise meetod, mis võib olla lihtsalt kirjeldav/vaatlev või siis testilaadne, kus püütakse uuritavale fenomenile saada vastuseid konstrueeri-tud ning võimalikult kontrollitud situatsioonides. Väikelapse võimete uurimi-ne ning sealjuures objektiivsete tulemuste saamine on keerukas ettevõtmine, sest lapse käitumist mõjutavad lisaks tema oskustele ka motivatsioon, meele-olu ning olukorra turvalisus (tuttav keskkond ja inimesed). Tihtipeale keeldub väikelaps võõras keskkonnas üldse midagi tegemast või siis on nõus tegema asju, mis ei pruugi olla uurimuse eesmärgiga seotud. Laborisituatsioonis lapse võimeid uurides võib see viia kas testimise ebaõnnestumiseni või väga suurte erinevusteni laboris saadud tulemuste ja lapsevanemate lapse tavasituatsioo-nis käitumise raportite vahel. Näiteks Kyoko Iitaka ja Ryogoro Sano (1980: 16) longitudinaalne uurimus 6–24-kuuste jaapani väikelaste kõne arengust näitas, et emad raporteerisid lapse esimese tähendusliku sõna ilmumist mõnel juhul lausa pool aastat varem kui teadlased, kes jälgisid samu lapsi kord kuus laboritingimustes.3 Sealjuures oli nimetatud uuringus testimisolukord laboris muudetud väga lapsesõbralikuks: laps mängis koos oma emaga mängunurgas, kus neid jälgiti kahepoolse peegli ja videokaamerate abil. M. Elizabeth Graue

1 Oluline on ka mõiste „laulusõnad” defineerimise küsimus, sest uuritud laps kasutas laulmisel siiski silpe, kuid need ei moodustanud mõtestatud sõnu, ammugi mitte selle konk-reetse lastelaulu sõnu. Artikli autoritel on olnud võimalus vestelda Stefanie Stadler Elme-riga, kes kinnitas, et tal on ka teisi dokumenteeritud analoogseid näiteid lastest, kellel do-mineerivad kõne-eelses arengus pigem muusikalised eneseväljendused. Publitseeritud on lisaks veel üks juhtumiuuring 14-kuuse lapse kohta (Stadler Elmer 2012a).

2 Inglise keeles kasutatakse selle kohta ka mõistet musical-origins-of-language hypothe- sis.

3 Iitaka ja Sano ise analüüsis sellele aspektile tähelepanu ei juhi, kuid on tulemusi koon-davas tabelis vastava info välja toonud.

MRaju, JRoss.indd 317 30.04.15 14:24

318

ja Daniel J. Walshi (1998) soovitused laste uurimiseks sisaldavad samuti tä-helepanekut, et lapsed täidavad erinevaid ülesandeid palju kompetentsemalt, kui need esitatakse neile mõtestatud situatsioonis.

Kuigi eelnevalt nimetatud uuringud on keskendunud laulmisele kui ül-disele oskusele, võib selle omakorda jagada kaheks: lapsele tuttavate laste-laulude omandamine ning improvisatsiooniline laulmine. Margaret S. Barrett (2006: 203–204) järeldab oma ülevaates erinevatest uurimustest laste impro-visatsiooniliste laulude kohta, et kuigi laulmise kategoriseerimiseks on eri-nevaid võimalusi näiteks laulude sisu või funktsiooni järgi, on mõned ühised jooned, mis erinevaid lähenemisi iseloomustavad: 1) lauludes on tähtsamal kohal sõnad, mis kujundavad ka meloodiat, 2) laulud sisaldavad lapse jaoks juba tuttavate laulude elemente, 3) laule kasutatakse suhtlemisel teistega, kas oma sõnumi edastamiseks või siis spetsiaalse laulumängu vormis. Anna-bel J. Cohen (2012: 180) toob välja, et võime vokaalselt improviseerida eeldab teatud muusikaliste grammatikareeglite tundmist ning areneb vanusevahe-mikus 18 kuud kuni 7 eluaastat, misjärel spontaanne improvisatsiooniline laulmine lastel reeglina lakkab. Kuid see ei tähenda, et hilisemas vanuses ei suudaks inimene enam omandada muusikalisi reegleid, pigem lõpetavad lapsed oma improvisatsioonilised laulud mõnel muul arengulisel põhjusel.4 Ka Cohen (2012) mainib, et improvisatsiooniliste laulude uurimisel jääb vajaka võrreldavast andmestikust, eriti nooremate laste kohta.

Lapse arengut jälgides saab erinevaid protsesse kirjeldada, jagades need tinglikult kolme rühma: 1) mida laps juba teha suudab/oskab, 2) mida ta parajas-ti tegema õpib, n-ö harjutab, 3) tegevused, mis ootavad teise etapi järel, mida ta suudaks teha siis, kui mingi eeldusoskus selleks on omandatud. Sellise tavaloo-gikaga haakub hästi Jaan Valsineri (1997) arenguteooria, mida ta on arendanud laste söömiskäitumist jälgides, kuid mille üldised printsiibid on ülekantavad ka teiste protsesside analüüsimiseks. Valsineri (1997) kohaselt saab uuritavat fe-nomeni (näiteks käitumist teatud situatsioonis või mõne oskuse arenemist) kir-jeldada kolmest abstraktsest arengutsoonist lähtuvalt: a) vaba liikumise tsoon, b) ergutatud käitumise tsoon ja c) lähima arengu tsoon.5 Vaba liikumise tsooni iseloomustab lapse olemasolev käitumine teatud ajal ja ruumis, tegevused, mida ta suudab läbi viia iseseisvalt ja omal algatusel. Ergutatud käitumise tsoonis on tegevused, mida laps suudab läbi viia täiskasvanu juhendamisel ning mille algatab samuti täiskasvanu. Ergutatud käitumise tsoonis suudab laps teha asju ühel kindlal viisil (nagu ette näidatud) ning ei vaidlusta talle antud juhtnööre. Lähima arengu tsooni jäävad tegevused, mida laps veel iseseisvalt teha ei suu-da, kuid suudab neid näiteks teha teatud määral täiskasvanuga koos. Lähima arengu tsoonis olevaid tegevusi ei võta laps veel omaalgatuslikult ette. Tegemist on muidugi teoreetilise kontseptsiooniga, mille kohta Valsiner ka ise märgib, et eri tsoonide vahelised piirid on dünaamilised. Kui võtta aluseks teooria, mille ko-haselt ilmuvad laulmise puhul esmalt sõnad, võiks püstitada hüpoteesi, et kõne/sõnade olemasolu lapse vaba liikumise tsoonis on eelduseks, et laulmine võiks tegevusena olla võimalik lähima arengu tsoonis.

4 Spekulatsioonina võib välja tuua, et selles vanuses minnakse tavaliselt kooli, mis insti-tutsioonina ilmselt spontaanset laulmist ei soosi, vaid keskendub pigem teatud laulureper-tuaari võimalikult täpsele esitamisele. Kuid lisaks võib olla ka muid põhjuseid.

5 Oma teooria kujundamisel nimetab Valsiner oluliste alussammastena varasemaid James Mark Baldwini, Kurt Lewini ja Lev Võgotski töid, kellelt on laenatud ka mõisted „lä-hima arengu tsoon” ja „vaba liikumise tsoon”, mida ta on edasi arendanud (Valsiner 1997).

MRaju, JRoss.indd 318 30.04.15 14:24

319

Meetod

Uuringu ajend ja eesmärk. Tegemist on juhtumianalüüsiga, mille eesmär-giks on kirjeldada ühe lapse muusikalise eneseväljenduse arenemist. Praegu-sel ajal on lapse esimese eluaasta dokumenteerimine fotode ja videotena väga levinud ja tehniliselt lihtne. Ka artikli esimesel autoril oli kogunenud mitmeid videoid oma tütre kasvamisest, mis said ajendiks käesoleva juhtumiuuringu läbiviimiseks. Juba olemasoleva videomaterjali süstemaatilise analüüsi ees-märk tulenes erinevustest eespool kirjeldatud laulmise arengu teooriates: mil-lise paradigma järgi konkreetne väikelaps areneb, kas tema laulmise arengus ilmnevad esmalt kõnelised (laulusõnad) või muusikalised elemendid (meloo-dia). Samuti oli eesmärgiks vaadelda, kas ja kuidas saaks laulmise arenemise protsessi kirjeldada Valsineri (1997) arenguteooria toel.

Uuritav laps ja uurija mõju. Marie on pere ainus laps, kes kasvab eestikeelses keskkonnas. Tema füüsiline, vaimne ja sotsiaalne areng on olnud normikohane. Nii ema kui ka isa on kõrgharidusega ja tegelevad mõlemad aktiivselt muusikaga harrastaja tasemel. Marie ei käinud vaatlusperioodil lasteaias, vaid oli kodus ema või vanavanematega. Alates 13. elukuust on Ma-rie osalenud koos emaga korra nädalas toimuvas beebide laulu- ja meisterda-misringis (beebikoolis), kus tegevus toimub umbes kümnest lapsest ja nende hooldajast koosnevas grupis. Pool tundi on sisustatud muusikalise tegevusega (laulud, tantsud, pillimäng lihtsate rütmiinstrumentidega) ja teine pool tun-di käelise tegevusega (joonistamine, rebimine, liimimine). Beebikoolis osaleb Marie väga hea meelega. Kuna uurimissubjekt on artikli esimese autori tü-tar, võib uurimissituatsiooni pidada osalusvaatluseks, kuna vaatluspaik on nii uurija kui ka uuritava kodu. Paratamatult tekib ema ja uurija rollikonflikt. Kui uurija peaks suutma võtta subjekti suhtes võimalikult erapooletu seisuko-ha ning vaatluse käigus sekkuma minimaalselt või vaid võimalikult kontrolli-tavate parameetrite kaudu, siis arvestades fakti, et lapse ema on samaaegselt muusikateaduse doktorant, on paratamatu, et tõenäoliselt suunati ja tunnus-tati lapse muusikalist arengut ning edusamme tavapärasest enam, mis võisid mõjutada arenguprotsesse ja lapse motivatsiooni laulda.

Andmete kogumine. Käesoleva uuringu tarbeks kasutati juba olemas-olevaid materjale, mis ei olnud kogutud konkreetseid uurimisküsimusi silmas pidades. Lisaks pereliikmete tehtud video- ja helisalvestistele kasutati ka ema peetud päevikut, kuhu on alates lapse sünnist tehtud igapäevaseid sissekan-deid. Artiklis on analüüsitud kaht helisalvestist ja nelja videosalvestist kogu-pikkusega 3 min 33 sekundit, detailsema analüüsi jaoks on igast salvestisest valitud lühemad lõigud pikkusega 11–43 sekundit. Analüüsiks valitud salves-tised on tehtud 20.–25. elukuu perioodil erinevates kodustes situatsioonides: söögilauas, vannis, voodis ja autos. Salvestamisseadmeid lapse eest ei varja-tud. Video- ja helisalvestiste tegemiseks on kasutatud nutitelefonide iPhone 4 ja iPhone 4S sisseehitatud kaamerat ja mikrofoni.

Lapse keelelise arengu ülevaade artiklis on põgus ja sisaldab eelkõige sõ-navara arengu osa, teistel aspektidel peatutakse vähem. Antud uuringu kon-tekstis oleks kohane analüüsida detailsemalt ka muid keele arengu protsesse ja tuua vastavaid dokumenteeritud näiteid, kuid tulenevalt uuringumetoodi-kast, kus uurimisküsimused sõnastati alles pärast vaatlusperioodi lõppu ana-lüüsi käigus, ei ole keelenäiteid kogutud. Juhuslikult perearhiivi kogunenud

MRaju, JRoss.indd 319 30.04.15 14:24

320

salvestised, kus laps lisaks muule tegevusele ka räägib, ei ole piisavad detail-sema analüüsi läbiviimiseks ega järelduste tegemiseks. Siinkohal tuleb taas mainida uurija isiku mõju kogu uuringu protsessile: kui uurijast lapsevanem oleks olnud keeleteadlane, oleks ta tõenäoliselt pidanud oluliseks salvestada rohkem lapse kõnenäiteid, kuid antud juhul on lapse filmimisel olnud tead-lik (kui ka alateadlik) fookus laulmisel ning ka päevikusse pole kõne arengu nüansse peetud vajalikuks üles märkida.

Analüüsiprogrammid. Salvestiste analüüsiks on kasutatud Stadler El-meri ja Elmeri (2000) loodud ning vabavarana kättesaadavat kõne ja muusika mikroanalüüsi paketti, mis koosneb helianalüüsi ja noodistuse programmist ning võimaldab hästi kuvada just improvisatsioonilisi vokaalseid esitusi, mida on keeruline üles tähendada vastavalt tavanoodistuse nõuetele (kõikuvad heli-kõrgused, kõne- ja lauluhääle vahelduv kasutus, ebamäärane rütm). Heliana-lüüsi programmi osa (Pitch Analyser) võimaldab määrata iga silbi alguse- ja lõpuaja ning fikseerida selle helikõrguse (või helikõrguse muutuse silbi väl-tel). Sellisest informatsioonist koostatud sisendfaili (.txt) avamine noodistuse programmis (Notation Viewer) võimaldab kuvada esitust skaalal, kus horison-taalteljel on näha aeg sekundites ning vertikaalteljel helikõrguste skaala. Iga hääldatud või lauldud silp on näidatud kokkuleppelise tingmärgina esitatud helikõrgusel (või helikõrguste vahemikus). Mõne salvestise puhul, kus heli-kvaliteet oli kehvem, on toetava programmina helikõrguse määramiseks ka-sutatud ka vabavaralist Boersma ja Weeninki (2013) programmi Praat 5.3.83.

Keeleline areng

Kuna selle juhtumiuuringu fookuses on laulmise areng, on keelelise arengu aspekte puudutatud vähem detailselt. Siin artiklis on Marie rääkimise algu-seks peetud võimet pidada dialoogi, vastates küsimustele kahesõnaliste lause-tega, mis ilmnes 1 aasta ja 7 kuu vanuselt (19-kuuselt), ja laulmise alguseks esimesi äratuntavaid lastelaulude fragmente, mis ilmusid umbes kuu hiljem, 1 aasta ja 8 kuu vanuses (20-kuuselt).

Siin artiklis keskendutakse keelelise arengu osas vaid tähenduslikele sõ-nadele ning lähtutakse Marilyn May Vihmani ja Bénédicte Boysson-Bardies’ (1991: 300, tsit Argus 2004: 26 kaudu) kahest teineteist täiendavast kritee-riumist, mis varaste sõnade identifitseerimisel arvestavad nii foneetilisi kui ka kontekstuaalseid parameetreid: sõna on lapse keeleüksus, mis 1) sarnaneb täiskasvanu vastava sõnaga (on seega äratuntava kujuga) ning 2) on kasuta-tud õiges kontekstis. Marie keeleline areng on kooskõlas Reili Arguse (2004: 27) uurimusega, mille kohaselt ilmuvad eesti keelt kõneleva lapse esimesed sõnad esimese eluaasta lõpus ning on nimetavakujulised, kuuludes enamikus pragmaatilis-leksikaalsesse klassi, millele võiks nimeks anda „lapsele oluli-sed inimesed”. Esimene „sõna” oligi Mariel emme, mida ta ütles esimest korda juba 6-kuuselt. Siiski saab seda „emmet” nimetada sõnaks vaid tinglikult, sest esialgu olid sõnal lapse jaoks erinevad tähendused, lisaks ema kutsumisele kasutas ta seda juhtudel, kui tundis ebamugavust, hirmu või soovis midagi enda kätte saada.6 Esimesed tähenduslikud sõnad ilmusid 8 kuu vanuses, ning

6 Näiteks raamatut vaadates märkis emme Marie jaoks soovi keerata ette uus lehekülg.

MRaju, JRoss.indd 320 30.04.15 14:24

321

nendeks olid eesti keeles üsna keerulise hääldusega äpp (’täpp’),7 mida laps kasutas, osutades ema sünnimärgile, ja pööp, öpp (’nööp’), osutades mõnele nööbile. 10-kuuse Marie kohta on üles märgitud juba kaheksa tähenduslikku sõna, 12-kuuselt ka sõnapaar kalli-kalli. Siis saabus keelelises arengus väi-ke seisak,8 sest 13. elukuu kokkuvõttesse on märgitud järgmist: „sõnavara on kokku kuivanud, aga olemasolevat „emme” ja „aitäh” kasutab sihipäraselt.” Kuu aega hiljem (14-kuuselt) on päevikus märge, et uusi sõnu on kaks: puu ja pa (’palun’), aga emme ja aitäh on kasutusel mitmes olukorras/tähenduses ning laps varieerib intonatsiooni ja hääletooni vastavalt oma eesmärkidele. 14-kuuselt ilmus oluline sõna issi, samuti sõnad kuku (tähendustes ’nuku’, ’kukkuma’ ja peitusemängu osana), aka (’kala’), mõmmi, tsu (’kutsu’), änku (’jänku’). Samuti tekkis lapsel arusaam iseendast. Oma nime ta veel öelda ei suutnud, aga vastuseks küsimusele „Kus on Marie?” patsutas oma kõhtu. 15-kuuselt suutis sõnamängu „Patsu-patsu, kus on pann?” lõpus öelda ee taa (’ei tea’) ja sellest alates läks keeleline areng edasi väga tormiliselt. 16.–18. elukuul ilmus palju uusi sõnu ning kahe- ja kolmesõnalisi lauseid (nt ei pissi; see on kuusk). Nagu eespool tekstis mainitud, siis 19-kuuse lapse puhul olid mõlemad lapsevanemad veendunud, et nüüd „laps räägib”. Kui varasemalt ni-metas laps pigem lihtsalt ruumis olevaid objekte ning mitmesõnalised fraasid olid juhuslikud, siis 19 kuu vanuselt muutusid kahe-kolmesõnalised laused ta-vapäraseks. 20-kuuselt hakkas Marie lisaks konkreetsetele esemetele või näh-tustele kirjeldama ka abstraktseid olukordi ja tundeid. Näiteks õhtul vanni tõstes ütles: mõnus. 22-kuuselt hakkas ta järjest enam kasutama mina-vormi, algul paralleelselt rääkides endast ka kolmandas isikus.9 Lapse kõnenäidete kohta selles vanuses on üles märgitud laused, nagu tule mulle appi ja ma ei taha pissile. 23-kuuselt hakkas Marie kõnega mängima, hakates kõnelemis-protsessist teadlik olles välja mõtlema uusi sõnu, sõnapaare, mis baseerusid mõnel tuttaval sõnal või silbil (nt aka-aka-pika-päka-pikk; emme-kuka-kapa-kapp), mis tegid talle endale palju nalja. Lisaks tulid selles vanuses jõuliselt tagasi kriiskamine, hõiked ja kilked, mis domineerisid kõne-eelsel ajal (6–8 kuu vanuses), kuid nüüd oli see juba teadlik eneseväljendamise valik, mida ta ise kommenteeris: Mis sa kilkad! Maiie kajus natuke või kaasates ka teisi: Emme, teeme kõõget häält.10

Reeglina vaataski raamatuid temaga ema, kuid sama käsklust emme kasutas ta lehepööra-mise soovi korral ka isa, vanaema ja tädiga.

7 Siin ja edaspidi on lapse sõnade hääldus toodud kursiivkirjas. Kui häälduse põhjal võib jääda sõna tähendus ebaselgeks või laps ei kasuta sõna (ainult) selle korrektses tähenduses, on sulgudes lisatud sõna õige kirjapilt.

8 Sellel perioodil toimub aktiivsem füüsiline areng, laps hakkas esmalt liikuma põlvi-li, seejärel mänguautot või väikest taburetti enda ees lükates. Iseseisvalt kõndima hakkas 14-kuuselt. Nagu edasisest kirjeldusest näha, läheb pärast kõndima hakkamist keeleline areng väga tempokalt edasi.

9 Uurimisperioodi lõpus, 25-kuuselt rääkis laps umbes 80 % mina-vormis. Tungivaid soo-ve avaldas esimest korda mina-vormis, mida kinnitas, korrates palvet ka kolmandas isikus, nt Mina tahan jäätist! Mina tahan jäätist! Maiie tahab jäätist.

10 Hääliku /r/ jättis laps sõnades tavaliselt vahele või asendas häälikuga /v/. Häälikut /l/ hakkas Marie /r/-i asemel kasutama alles palju hiljem, umbes 2 aasta ja 6 kuu vanusena. Ar-tikli kirjutamise ajal oli laps 2 aastat ja 7 kuud vana ning /r/-häälikut veel öelda ei suutnud.

MRaju, JRoss.indd 321 30.04.15 14:24

322

Muusikaline eneseväljendus

Muusikaline eneseväljendus algas Mariel läbi keha. Tinglikult võiks öelda, et esimeseks muusikaliseks väljenduseks oli tants. Rütmilisi tantsulisi lii-gutusi (keha edasi-tagasi kõigutamine) tegi ta muusikast ajendatuna kohe, kui suutis oma keha kontrollida, end käpukile ajada (6-kuusena). Ka Helmut Moogi (1976, tsit Hallam 2006: 33 kaudu) uurimused märgivad, et umbes 6 kuu vanused imikud suudavad reageerida muusikale rütmilise kiikumisega. Kui Marie suutis end 9-kuuselt toe najal püsti ajada, nõksutas ta millegi toel seistes muusikat kuuldes põlvi ning kõigutas põrandal põlvili istudes ülake-ha muusika saatel edasi-tagasi. 11-kuuselt on päevikus märge, et „muusikat kuulates häälitseb valjult”. Kui laps suutis 14-kuuselt juba iseseisvalt seista ja kõndida, lisandusid tantsuliigutustele kätega vehklemine ning keha hakkas lisaks külgliikumisele liikuma ka vertikaalsel suunal (nõtkutas põlvi). Siiski ei lähtunud sellised „tantsud” muusika rütmist. Mõnikord juhtus, et lapse si-semise kõikumise ja muusika rütm kattusid, kuid teadlikult ta enda liigutusi muusika taktis ei sünkroniseerinud. Kuid selline olukord on täiesti normaal-ne. Nagu ka Aniruddh Patel (2008) märgib, on üsna tähelepanuväärne see, et hoolimata lastelaulude rütmikusest ja sellest, et beebisid kussutatakse kuude kaupa muusika saatel rütmiliselt magama, ei suuda enamik lapsi oma keha liikumist muusika rütmiga sünkroniseerida reeglina lausa enne neljandat eluaastat. See omakorda ei tähenda, et väikelastel puuduks enne neljandat eluaastat võime rütme eristada – vastupidi, juba paaripäevased vastsündinud suudavad tajuda rütmimuutusi ning paarikuuselt hakkavad beebid eelista-ma oma kultuuriruumile omase rütmiga muusikat (Trainor, Hannon 2013: 443–445).

Laulmise alguseks on käesolevas artiklis loetud hetke, mil Marie vokaal-sesse eneseväljendusse ilmusid 1 aasta ja 8 kuu vanuses (20. elukuul) esime-sed äratuntavad fragmendid lastelauludest.11 Jälgides Marie laulmise arengut 20.–25. elukuul, on näha, kuidas igakuiselt arenevad lapse võimed nii laulu produtseerimise kui ka laulmise kui sotsiaalse tegevuse teadvustamise osas. Areng liikus mööda järgmist seaduspära:

1) üksikute sõnade/fraaside ilmumine improvisatsioonilistesse lauludesse (20-kuusena);

2) võime laulda tuttavaid lastelaule esmalt üksi, seejärel ka teistega koos (21.–23. elukuul);

3) tuttavate meloodiate ümisemine ilma sõnadeta (24-kuusena);4) tuttavatele meloodiatele uute sõnade loomine (25-kuusena).Järgnevalt kirjeldatakse iga nimetatud etappi lähemalt koos näidetega. Ühe

aasta ja 8 kuu vanuses (20. elukuul) ilmusid esimesed äratuntavad fragmendid lastelauludest12 nagu „Põdra maja” (kopp, ‘hti tee), „Rongisõit” (tuhh-tuhh-tuhh),

11 17-kuuse lapse kohta on märge, et kuuldes CD-plaadilt laulu „Muki on koerake”, ütles auh!, ja „Karumõmmi unelaulu” ajal mõmm-mõmm. Ei saa eitada fakti, et konkreetsed lau-lud sisaldavad neid sõnu loomahäälte imiteerimiseks, kuid konteksti jälgides oli tegemist siiski laulu tegelaste nimetamise, mitte laulusõnade esitamisega. Laps tegi loomahääli tava-liselt juba laulu eelmängu ajal või pärast laulu lõppu, laulu ennast kuulas reeglina vaikselt ega häälitsenud kaasa.

12 Laulu pealkirja järel on sulgudes toodud 1 aasta ja 8 kuu vanuses ilmunud laulusõnad. Nagu näha, algas tuttavate laulude järgilaulmine pigem refräänidest ning laulu jooksul kor-duvatest lihtsatest mingit heli matkivatest silpidest kui tähenduslikest sõnadest.

MRaju, JRoss.indd 322 30.04.15 14:24

323

„Kriipsu Kaarel” (kiips-kaaps, kiibus-kaabus). Enamikul juhtudest laulis laps omaette mängides või näiteks üksi voodis olles ja und oodates. Laulmine koos-nes pikkadest seeriatest, kus vaheldumisi kõne- ja lauluhäält ning „kriiskamist” kasutades järjestab laps erinevaid silpe ning ükskuid sõnu. Sellistesse seeria-tesse hakkasidki ilmuma lastelauludest tuttavad fragmendid, mida ta võis imp-roviseerimisepisoodi käigus esitada nii laulu- kui ka kõnehäälega. Üks selline näide on toodud joonisel 1, kus 20-kuune laps laulab voodis enne lõunauinakut, voodis on ka nukk ja mängujänes. Esitusest on näidatud vaid 33 sekundi pik-kune fragment, kogu salvestis oli umbes poole pikem ning salvestamise alguses oli improvisatsioon juba mõnda aega kestnud. Salvestamise lõppedes tegi laps pikema pausi, kuid jätkas analoogselt veel üle 10 minuti. Improvisatsiooni kir-jeldus: usle kass (ütleb need kaks sõna); mmm (pikk glissando alla ja üles sellel häälikul); kopp ahti te (ütleb need sõnad); tikutiie tuku taa tiku taa tikutiie tiku ta tut tuu, mmm (esitab silbid lauluhäälega tõusva meloodiaga); (pikk paus, joonisel toodud osa lõpp); jänku tiie tet änkutiie unkutaa (esitab silbid laulu-häälega); nukk (ütleb sõna); nuku nukuuu eise teise (esitab silbid lauluhäälega). Improvisatsiooni ajal kõlanud fraasikest lastelaulust „Põdra maja” (kopp ahti te) esitas laps pigem kõne- kui lauluhäälega, mida märgib joonisel 1 kõnet tähis-tav tingmärk W. Edasine tikutiie…. on selgelt meloodilisem.

J o o n i s 1. Improvisatsioon 20-kuuselt. Horisontaalteljel on näha aeg sekundites ja lauldud silbid. Vertikaalteljel on helikõrguste skaala. Tingmärgid: täpp – stabiil-ne helikõrgus; sabaga täpp – helikõrguse algus stabiilne, siis toimub helikõrguse vajumine joone pikkuses (või vastupidi glissando’ga jõutakse stabiilse helikõrguse-ni); vertikaalne kriips – kindlalt määratlemata helikõrgus joonega märgitud vahe-mikus; W – kõnehäälne silp. Fraasi moodustavad silbid on seotud punktiirjoonega.

Järgnevalt on toodud näited prantsuse rahvalaulu „Põdra maja” refrääni esitamisest erinevates vanustes. Esimene näide (vt joonist 2) on salvestatud, kui laps oli 20-kuune (1 aasta ja 8-kuune).

MRaju, JRoss.indd 323 30.04.15 14:24

324

Laulmise ajal istus laps oma söögitoolis ning esitas laulu vastuseks palvele laulda. Nagu jooniselt 2 näha, esitas laps laulu algusest vaid ühe sõna (kopp), mille järel pidas pausi. Teine lause sisaldas juba kõiki nõutud sõnu (ahti tee) ning ka meloodiajoonis oli äratuntav. Järgmisena laulis Marie viiest noodist (neli n-ö kaheksandikku ja pikem lõpunoot) koosneva fraasi (kopi tati tee).

J o o n i s 2. „Põdra maja” refrään 20-kuuselt. Horisontaalteljel on näha aeg sekun-dites ja lauldud silbid. Vertikaalteljel on helikõrguste skaala. Tingmärgid: täpp – stabiilne helikõrgus; sabaga täpp – helikõrguse algus stabiilne, siis toimub heli-kõrguse vajumine joone pikkuses; vertikaalne kriips – kindlalt määratlemata he-likõrgus joonega märgitud vahemikus. Fraasi moodustavad silbid on seotud punk-tiirjoonega.

J o o n i s 3. „Põdra maja” 22-kuuselt. Horisontaalteljel on näha aeg sekundites ja lauldud silbid. Vertikaalteljel on helikõrguste skaala. Tingmärgid: täpp – stabiilne helikõrgus; sabaga täpp – helikõrguse algus stabiilne, siis toimub helikõrguse va-jumine joone pikkuses (või vastupidi glissando abil stabiilse helikõrguseni jõudmi-ne); vertikaalne kriips – kindlalt määratlemata helikõrgus joonega märgitud vahe-mikus; X – hinnanguline helikõrgus häiritud helisignaali põhjal (veesolin vannis). Fraasi moodustavad silbid on seotud punktiirjoonega.

MRaju, JRoss.indd 324 30.04.15 14:24

325

Teine salvestis „Põdra majast” (joonis 3) on tehtud kaks kuud hiljem, kui laps oli 22 kuu vanune (1 aasta ja 10-kuune). Laulmise ajal oli Marie parajasti vannis ning hakkas laulma omal initsiatiivil, samal ajal hõõrus käega vanni-seina, pesi seda. Laul algas salmiosa viimase rea mugandusega äines eisma ääb (’jänes seisma jääb’),13 seejärel laulis ta refrääni kõikide sõnadega terviku-na ja siis veel esimese fraasi refräänist. Kõik lauldud sõnad: kopp, kopp, ahti ee, metsas kuvi ahimees, äenes tuppa tule daa, anna käppah ka; kopp, kopp, ahti tee. Seejärel katkestas laulmise ja hakkas kommenteerima oma tegevust vanni pesemisel. Kokku kestis esitus umbes 27 sekundit.

Joonisel 4 on kolmas salvestis samast laulust, mis on tehtud 23 kuu vanu-selt (1 aasta ja 11 kuud). Marie istus söögitoolis ja esitas laulu väga kiires tem-pos, kokku kestis esitus umbes 11 sekundit. Viimase fraasi meloodiakäik oli õige (meloodia liigub üles), aga laps laulis selle oktav kõrgemalt. Sõnad: kopp, kopp, lahti tee, metsas kuui jahimees, jänes tuppa tuue sa, anna käppa ka.

J o o n i s 4. „Põdra maja” 23-kuuselt. Horisontaalteljel on näha aeg ja lauldud silbid. Vertikaalteljel on helikõrgused. Tingmärgid: täpp – stabiilne helikõrgus; „sabaga” täpp – helikõrguse algus stabiilne, siis toimub helikõrguse vajumine joone pikkuses (või vastupidi glissando abil stabiilse helikõrguseni jõudmine); vertikaal-ne kriips – kindlalt määratlemata helikõrgus joonega märgitud vahemikus. Fraasi moodustavad silbid on seotud punktiirjoonega.

Joonisel 5 on toodud „Põdra maja” salvestis Marie 2. sünnipäeval (24-kuu-ne). Laulmise ajal istus laps ema süles. Joonisel on näha vaid lauluepisoo-di algus, kus ta esitas üksinda refrääni. Kuna kasutatud meetod ei võimalda analüüsida mitmehäälset laulu, siis edasine on toodud kirjeldusena: kui Marie lõpetas refrääni, ärgitas ema teda edasi laulma ja laulis ise ette refrääni esi-mese sõna: „kopp”, seejärel jätkasid nad laulmist koos, kordasid refrääni ning laulsid koos ka salmiosa ning alustasid taas refrääniga, kuni Marie tegevuse järsult katkestas ja ütles: Ei taha seda! Ei taha laulu! Joonisel 5 on näha esi-tuse esimesed 11 sekundit. Lauldud sõnad: kopp, kopp, lahti tee, metsas kuui jahimees, jänes tuppa tule ta, anna käppa ka.

13 Korrektne oleks „lävel seisma jääb”.

MRaju, JRoss.indd 325 30.04.15 14:24

326

Joonis 6 lõpetab näidete rea. Sellel on näha improvisatsioonilist laulu, kus 24-kuune Marie istub autos ja hakkab spontaanselt laulma sellest, et ta tahaks süüa. Laul algab üminaga mh-mh silbil (ei sisaldu joonisel), seejärel osa prantsuskeelse lastelaulu „Frére Jacques’i” refräänist („ding-ding-dong”)14

J o o n i s 5. „Põdra maja” 24-kuuselt. Horisontaalteljel on näha aeg ja lauldud silbid. Vertikaalteljel on helikõrgused. Tingmärgid: täpp – stabiilne helikõrgus; „sabaga” täpp – helikõrguse algus stabiilne, siis toimub helikõrguse vajumine joo-ne pikkuses (või vastupidi glissando abil stabiilse helikõrguseni jõudmine); verti-kaalne kriips – kindlalt määratlemata helikõrgus joonega märgitud vahemikus. Fraasi moodustavad silbid on seotud punktiirjoonega.

14 Eesti keeles laul „Sepapoisid”. Kodus on seda talle ette lauldud mõlemas keeles.

J o o n i s 6. Improvisatsiooniline laul 24 kuu vanuses. Tingmärgid: täpp – stabiilne helikõrgus; „sabaga” täpp – helikõrguse algus stabiilne, siis toimub helikõrguse vajumine joone pikkuses (või vastupidi glissando abil stabiilse helikõrguseni jõud-mine); vertikaalne kriips – kindlalt määratlemata helikõrgus joonega märgitud vahemikus. X – helikõrgus on oletuslik salvestise tehniliste probleemide tõttu; W – kõnehäälega öeldud sõna helikõrgus. Fraasi moodustavad silbid on seotud punk-tiirjoonega.

MRaju, JRoss.indd 326 30.04.15 14:24

327

ja sisaldab kaks korda fraasi „bumm-bumm-bumm”, mis mõjub selle impro-visatsiooni raames refräänilaadsena. Enamiku laulust moodustas lause: „Ma tahaks/tahan süüa”, ühe korra ka küsimus: „Mida teha?”. Improvisatsioon lõp-pes järsku poolelt sõnalt, kui laps hakkas laulmise asemel rääkima. Salvestise kogupikkus on 41 sekundit, kuid tõenäoliselt eelnes sellele juba mõni eelnev lauluepisood. Joonisel 6 toodud laulu sõnad: ding dong, din don on; ma tahks süija, ma tas, ma taaks süi; ma tahan süija, ma tan süija; bum bum bumm; maa-i-a-aah (karje nendel häälikutel); ma tan süija, ma tan süija, bum bum bumm; mida teha, ma tan süija, ma tan süi.

Arutelu

Artiklis kirjeldatud juhtumiuuringust on näha, kuidas keele omandamine (üksikute sõnade asemel lausete kasutusele võtmine) eelnes laulmisele. Kui vaadelda laulmist tegevusena ning laulu selle produktina, võiks öelda, et sõ-nadel oli lapse jaoks tõenäoliselt olulisem roll kui meloodial. Kuigi laps hää-litses meloodiliselt ka enne, hakkasid tuttavate lastelaulude sõnad meloodiat kujundama ja struktureerima. Kui käsitleda seda tulemust Valsineri (1997) tsoonilise arenguteooria valguses, saab öelda, et keele omandamine, kõnele-mine lausetega Marie vaba liikumise tsoonis sai eelduseks sellele, et laulmine oli tegevusena võimalik tema lähima arengu tsoonis. Üks näide antud uurimu-sest, mis sobiks arengutsoonide teooriat illustreerima, on Marie kooslaulmise areng.15 Kui Marie oli 20 kuu vanuselt laulmise kui tegevuse/oskuse saanud oma vaba liikumise tsooni, tähendas see käitumuslikult seda, et tema laulis ja teised kuulasid. Niipea, kui keegi hakkas lapsega kaasa laulma, jäi ta vait ja kuulas. Samuti kuulas ta meelsasti muusikat raadiost või plaadilt, kuid ei teinud katset kaasa laulda. Aja jooksul sai kooslaulmine tegevuseks ergutatud käitumise tsoonis. Kui keegi teine hakkas laulma ning laulu katkestas, laulis Marie ise järgmise sobiva sõna. Sellist põimlaulmist algatasid lapse ema või isa ning püüdsid ise hakata Marie esitatud laulu osadele järjest rohkem „sisse sõitma”, et tekiks kooslaulmise kogemus, mis aega mööda pikenes paari laulu-sõna kaupa (ergutatud käitumise tsoon). 23 kuu vanuselt suutis Marie lõpuks laulda koos teistega, nii inimestega kui ka plaadimuusikale kaasa. Samuti võttis ta enda peale kooslaulmise initsiatiivi: emme laulab, issi laulab ka ja Maiie laulab. Seega saab öelda, et kooslaulmine omaette tegevusena oli jõud-nud vaba liikumise tsooni. See protsess võttis kokku aega kolm kuud.

Artiklis on toodud kaks näidet Marie improvisatsioonilistest lauludest, millest esimene on tehtud vaatlusperioodi alguses ja teine lõpus. Esimene imp-rovisatsioon koosneb peamiselt tähenduseta silpidest, mille vahele on pikitud mõned tähenduslikud sõnad „Põdra maja” laulust. Siiski tundub, et Marie jaoks on pigem tegemist oma hääle kasutamise viiside proovimisega või valju sisekõnega. Teine improvisatsioon, mis on tehtud neli kuud hiljem, on juba eesmärgipärane. Laps on tavalise rääkimise asemel valinud viisi väljendada oma soovi meloodiliselt. On näha, et keelelise arengu perioodis on ta liikunud nimisõnadelt tegusõnade juurde, mis väljendub verbi „tahtma” esituses. Esial-gu püüab ta sõnu „ma tahaks” korrektselt hääldada (ma tahks, ma taaks), kuid

15 Tuleb tunnistada, et see näide tekitab probleeme lähima arengu tsooni definitsiooni puhul, kuna kooslaulmine eeldabki tegevusena kellegagi koos laulmist.

MRaju, JRoss.indd 327 30.04.15 14:24

328

ilmselt jäädes mõtlema vormide „tahaks” ja „tahan” erinevustele, valib kindla kõneviisi, mida laulmise huvides mugandab: ma tan.

Oleme kolleegidega (vt Raju, Välja, Ross, ilmumas) välja töötanud üsna lihtsad kriteeriumid, mille alusel hinnata improvisatsiooniliste laulude vas-tavust lääne traditsioonilisele lastelaulu kontseptsioonile, võttes seejuures arvesse nii produtseeritud helirea parameetreid kui ka esitust puudutavaid nüansse. Nendest lähtuvalt on nii 20 kui ka 24 elukuu vanuses esitatud imp-rovisatsioonilised laulud põhijoontes sarnased: need ei lõpe toonikasse,16 rütm ja meloodia on küll olemas, kuid tuginevad suuresti laulus kasutatud silpide ja sõnade hääldusrütmile ning häälikute hääldusest tulenevale. Siiski esineb 24. elukuu improvisatsioonis kaks kohta, mida võiks pidada teadlikuks meloodia kujundamiseks (silbid bum bum bumm, millel pole laulu muidu nii tungivalt esitatud sõnumiga otsest seost). Mõlema improvisatsiooni esitus on spontaanne ning verbaalseid kommentaare laulmisprotsessile või enda parandamist laul-mise käigus ei esine. Kuna tegemist oli ainult helisalvestistega, mitte videoga, ei saa midagi öelda kaasnevate liigutuste kohta, kuid tõenäoliselt olid need mingil kujul olemas, sest samal perioodil tehtud mõne analoogse improvisat-siooni videosalvestistel on kaasnenud liigutused. Sellest käsitlusest tulenevalt ei saaks neid improvisatsioone pidada lauludeks, vaid tuleks käsitleda pigem laulmisprotsessina. Ka laps ise suhtus tuttavate lastelaulude laulmisesse ning improviseerimisse erinevalt. Kui improvisatsiooniliste laulude puhul ei olnud lapsel vaadeldavas vanuses tekkinud veel teose kui terviku tunnetust (imp-rovisatsioon lõppes suvalisel hetkel, tihti mõne muu tegevuse algamisel), siis tuntud lastelaulude esitamisel jäi Marie alati pärast lõpetamist äraootavale seisukohale, kuna tavaliselt järgnes tema laulmisele vanematepoolne kiitus, tihti ka aplaus. Seega võib öelda, et tuttavate laulude puhul võiks teosetunne-tusest mingis mõttes rääkida, kuid pigem tekitab terviku mingi väline lõpetav signaal, näiteks kiitus „Tubli!” või aplaus. Improvisatsioonilistele lauludele säärast välist kiitust reeglina ei järgnenud.

Kui laulmist saab lapse tegevusi jälgides teatud parameetrite esinemise järgi kindlaks teha, jääb väikelaste puhul alati õhku küsimus sellise tegevuse teadvustatusest. Kõige lihtsam on siis, kui laps ise defineerib, et nüüd ta lau-lab või mitte. Laulmise kui teadvustatud tegevuse ja laulu mõiste kinnistumi-se juures oli huvitav see, et kui Marie oli 20-kuuselt teatud määral omandanud „Põdra maja” refrääni laulmise oskuse, seostuski tükk aega just ainult see teos tal mõistega „laul”. Küsimusele, kuidas käib laul, või palvele midagi laulda, reageeris ta alati „Põdra maja” refrääniga.17 Ometi suutis ta esitada juba ka katkeid teistest lastelauludest, kuid millegipärast ei laiendanud ta neile veel „laulu” mõistet. Kuskil 22 elukuu vanuselt hakkas ta aga defineerima laulmist kui tegevust ning laulu mõistet laiendama ka teistele lauludele. Oma laulmist juhatas ta mõnikord pidulikult sisse, näiteks: Mina laulan nüüd natuke: ong

16 Antud juhtudel on nii laulude algamine kui ka lõppemine tinglikud, sest tegevus on sal-vestamise ajaks juba alanud ning tõenäoliselt jätkus sarnasel moel ka pärast salvestamise lõppu.

17 Nimetatud laulu salmiosa sõnu suutis Marie laulda emaga kaasa 2-aastaselt (24-kuu-selt), kuid tekkis kahtlus, et salm ja refrään ei moodustanud lapse jaoks selles vanuses veel ühtset tervikut. Sellele annab kinnitust üks vestlus lapsega, kus ta rääkis, et issi oskab laulda laule „Kopp, kopp, lahti tee”, „Ong see sõitis tuhh-tuhh-tuhh” ja „Põdanna metsa sees”. Sõna põdanna tähistas siis laulusõnu „põdral maja (metsa sees)”.

MRaju, JRoss.indd 328 30.04.15 14:24

329

see sõitis tuhh-tuhh-tuhh (öeldes esmalt laulusõnad välja kõnehäälselt), mille-le järgnes laulmine kõnehäälest äratuntavalt erineva lauluhäälega.

Kui vaadelda analüüsi kaasatud „Põdra maja” esitusi, on kõige suuremat arengulist hüpet märgata esimese (20-kuune) ja teise (22-kuune) näite vahel. Kuigi 20 kuu vanuses tehtud salvestis koosneb ainult üheksast silbist, võib juba märgata laulu originaalile omast sisemist meetrumit: kuigi esimeses fraasis (kopp-kopp) jätab laps ühe sõna ära, ei kiirusta ta selle arvelt edasi, vaid teeb pausi, kuhu põhimõtteliselt mahuks ka teine, puuduv sõna. Sõna-paar „lahti tee” on lapsele arusaadav ning ilmselt ka hästi meelde jääv, samas kui laulu edasine sõnum („metsas kuri jahimees”) sisaldab raskemini häälda-tavaid sõnu ning tõenäoliselt oli talle seal ainsana tuttav sõna „mets”, mistõttu seda ta veel esitada ei suutnud. Kaks kuud hiljem on ta omandanud aga juba kõik refrääni kuuluvad sõnad. 22 kuu vanuses tehtud salvestises tundubki lapse põhitähelepanu olevat sõnade õigel hääldusel. Sellest tulenevalt on ka tempo suhteliselt aeglane ja Marie hääldab hoolega välja raskeid häälikukom-binatsioone, eriti sõnas „jänes” (äenes, äines). Kuu hiljem (23 kuu vanuselt) on ka sõnade hääldus paranenud niivõrd, et laulmise tempot saab oluliselt tõsta ning rohkem rõhku läheb meloodia kujundamisele, sealjuures on laps eriti silmas pidanud laulu viimast fraasi, kus ta laulab käigu üles õigesti, aga oktav kõrgemalt. Siiski ei ole 20–24 kuu vanuses tehtud salvestistes märgata teadlikku helistiku valikut, laps lihtsalt alustab laulmist „kuskilt” ning ei kor-rigeeri seda laulmise käigus ka kuidagi näiteks oma hääleulatusele paremini sobivaks. Kolmandas näites (23-kuune) lõppeb laul väga kõrgel noodil (E5), mida tal on üsna raske teostada, hääl läheb väga peenikeseks ja vaikseks.

Lisaks artikli sissejuhatuses puudutatud kõne ja muusika arengujärjekor-ra probleemistikule võiks selle juhtumiuuringu käigus kogutud informatsiooni põhjal kategoriseerida kaheaastase väikelapse häälitsusi nende eesmärgi ko-haselt kolme kategooriasse: 1) sõnad/rääkimine, 2) laulud, st meloodia produt-seerimine koos või ilma laulusõnadeta, 3) kriisked, karjed ja hüüded. Viimane kategooria võib sisaldada samuti sõnu või silpe ning kõlada mõnikord mingis mõttes isegi meloodia sarnaselt. Pigem oli kriiskamine kombineeritud laulmi-sega, kuid mitte alati. Mariel esines vaadeldud ajavahemikus kaks suuremat kriiskamise perioodi: esimene oli kõne-eelsel perioodil, umbes 6.–8. elukuu va-hel, ning teine vahetult enne 2. sünnipäeva. Ka evolutsioonilises mõttes võiks karjumine/kriiskamine täita eraldiseisvat ülesannet, milleks on otsekohese tähelepanu vajadus.

Käesolevas töös kasutatud Stadler Elmeri ja Elmeri (2000) meetod on hea helisalvestiste detailseks analüüsiks, eriti improvisatsiooniliste laulude üles-märkimiseks, kuid ei võimalda näiteks joonisel toodud meloodiat hiljem väga lihtsalt klaveril järele mängida. Isegi stabiilsena fikseeritud helikõrgused jää-vad reeglina siiski „klaveriklahvide vahele” ning säärasest noodistusest tuleks lugejal teha ise otsus, milline helikõrgus klaviatuuril valida. Suur probleem on ka harjumuspärase rütmi märkimisviisi puudumine. Horisontaalteljel saab helikõrguste pikkusi muidugi eristada, kuid näiteks punkteeritust või legato’t see edasi ei anna. Analüüsiprotsessis kulub paarikümne sekundi pikkuse lau-lu analüüsimiseks kordades kauem aega. Üht helikõrgust on võimalik kuulata sadu kordi ning suurendada helikõrguse kõikumist näitavat graafikut ülimalt detailseks. Tuleb silmas pidada, et selline analüüs ei sarnane laulude kuula-misele tavapärases olukorras, kus inimtaju üldistab ning kategoriseerib kuul-

MRaju, JRoss.indd 329 30.04.15 14:24

330

dud helikõrgusi mõnel juhul ka teisiti, kui seda näitab detailne analüüs. Ta-vapärasel kuulamisel jäävad tähelepanuta helikõrguse kõikumised (n-ö sabad joonisel täppide taga), kuna nende kestus on reeglina mõned millisekundid. Silpide alguses olevatest kaashäälikutest tulenevalt võib samuti helikõrgus kõikuda, olen püüdnud silpide puhul analüüsi alla võtta vokaalide helikõrgu-sed. Taoline visualiseerimismeetod töötab kõige paremini siiski juhtudel, kui salvestist on võimalik joonise vaatamise ajal ka kuulata.

Kokkuvõte

Käesoleva uurimuse aluseks olid video- ja helisalvestised ning kirjalikud märkmed ühe väikelapse keelelise ja muusikalise arengu kohta. Uuringu ajen-diks oli huvi, kas konkreetne väikelaps areneb muusikapsühholoogias enim tunnustust saanud teooriate kohaselt, kus keele omandamine on laulma hak-kamise eelduseks, või on tegemist lapsega, kes „laulab enne rääkima hakka-mist”. Juhtumiuuring näitas, et laulmisprotsessis ilmusid esmalt laulusõnad, misjärel hakkas kujunema ja täpsustuma laulu meloodiajoonis. Enne kui laps suutis ümiseda lastelaulu meloodiat, pidi ta olema selle omandanud koos lau-lusõnadega. Vaatlusperioodi jooksul arenes paralleelselt oskus laulda tuntud lastelaule ning improviseerida, mõelda ise laule välja. Kui esialgu oli laulmine lapse jaoks individuaalne tegevus, siis teise eluaasta alguseks soovis ja suutis ta laulda ka teistega kaasa ning hakkas tegema ise ettepanekuid koos laulda.

Uurimuse läbiviimiseks ning tulemuste avaldamiseks on andnud loa Eesti Muusi-ka- ja Teatriakadeemia eetikakomisjon. Mõlemad lapsevanemad on andnud nõus-oleku lapse andmete kasutamiseks teaduslikel eesmärkidel. Uurimus on läbi vii-dud Eesti Teadusagentuuri grandi IUT12-1 „Muusika performatiivsed aspektid” ning Kanada sotsiaal- ja humanitaarteaduste fondi poolt finantseeritava projekti „Advancing Interdisciplinary Research in Singing (AIRS)” toel.

Kirjandus

A r g u s, Reili 2004. Eesti keele käändesüsteemi omandamine: esimestest sõna-dest miniparadigmadeni. – Emakeele Seltsi aastaraamat, kd 49 (2003). Tallinn: Emakeele Selts, lk 23–48.

B a r r e t t, Margaret S. 2006. Inventing songs, inventing worlds: The „genesis” of creative thought and activity in young children’s lives. – International Journal of Early Years Education, kd 14, nr 3, lk 201–220.

B o e r s m a, Paul, W e e n i n k, David 2013. Praat: doing phonetics by computer. [Computer program. Version 5.3.83.] http://www.praat.org (2. VI 2013).

C o h e n, Annabel J. 2012. Creativity in singing: Universality and sensitive devel-opmental periods? – Musical Imaginations. Multidisciplinary Representations on Creativity, Performance, and Perception. Toim David Hargreaves, Dorothy Miell, Raymond MacDonald. Oxford: Oxford University Press, lk 173–189.

D a v i d s o n, Lyle 1994. Songsinging by young and old: A developmental approach to music. – Musical Perceptions. Toim Rita Aiello, John A. Sloboda. New York–Oxford: Oxford University Press, lk 99–130.

MRaju, JRoss.indd 330 30.04.15 14:24

331

D a v i d s o n, Lyle, C o l l e y, Bernadette 1987. Children’s rhythmic development from age 5 to 7: Performance, notation, and reading of rhythm patterns. – Music and Child Development. Toim J. Craig Peery, Irene Weiss Peery, Thomas W. Draper. New York: Springer Verlag, lk 107–136.

D a v i d s o n, Lyle, S c r i p p, Larry 1988. A developmental view of sight-singing: The internalization of tonal and temporal space. – Journal of Music Theory Pedagogy, nr 2, lk 10–23.

D a v i d s o n, Lyle, W e l c h, Patricia 1988. From collections to structure: The de-velopmental path of tonal thinking. – Generative Process in Music. Toim John A. Sloboda. Oxford: Oxford University Press, lk 260–285.

D o w l i n g, Walter Jay 1984. Development of musical schemata in children’s spontaneous singing. – Cognitive Processes in the Perception of Art. Toim W. Ray Crozier, Anthony J. Chapman. Amsterdam: Elsevier Science Publishers, lk 145–162.

G r a u e, M. Elizabeth, W a l s h, Daniel J. 1998. Studying Children in Context: Theories, Methods, and Ethics. Thousand Oaks, CA: SAGE.

H a l l a m, Susan 2006. Music Psychology in Education. London: University of London, Institute of Education.

I i t a k a, Kyoko, S a n o, Ryogoro 1980. Early Language Development in the First Two Years: A Longitudinal Study of 10 Children. Tokyo Gakugei University, Research Institute for the Education of Exceptional Children.

M o o g, Helmut 1976. The Musical Experience of the Pre-School Child. Tlk Claudia Clarke. London: Schott.

P a t e l, Aniruddh Daniel 2008. Music, Language, and the Brain. Oxford–New York: Oxford University Press.

R a j u, Marju, V ä l j a, Laura, R o s s, Jaan (ilmumas). Estonian children’s impro-visational songs, the nature of performance and songs’ coherence with the West-ern tonal musical canon. – Musicae Scientiae.

S t a d l e r E l m e r, Stefanie 2011. Human singing: Towards a developmental theory. – Psychomusicology: Music, Mind and Brain, kd 21, lk 13–30.

S t a d l e r E l m e r, Stefanie 2012a. Infant vocal productions challenge music education: A case study on the transition between speaking and singing at age 14 months. – Proceedings of the 24th International Seminar on Research in Mu-sic Education. Thessaloniki, July 8–13, lk 223–231.

S t a d l e r E l m e r, Stefanie 2012b. Characteristics of early productive musica-lity. – Problems on Music Pedagogy, nr 10, lk 9–23.

S t a d l e r E l m e r, Stefanie, E l m e r, Franz-Josef 2000. A new method for analyzing and representing singing. – Psychology of Music, kd 28, nr 1, lk 23–42.

T r a i n o r, Laurel J., H a n n o n, Erin E. 2013. Musical development. – The Psy-chology of Music. Third edition. Toim Diana Deutsch. San Diego: Elsevier, lk 423–474.

T r e h u b, Sandra E. 2003. Musical predispositions in infancy: An update. – The Cognitive Neuroscience of Music. Toim Isabelle Peretz, Robert J. Zatorre. Ox-ford–New York: Oxford University Press, lk 3–20.

V a l s i n e r, Jaan 1997. Culture and the Development of Children’s Action: A Theory of Human Development. Second edition. New York–Chichester–Wein-heim–Brisbane–Singapore–Toronto: John Wiley and Sons, Inc.

MRaju, JRoss.indd 331 30.04.15 14:24

332

V e l l e m a n, Shelley L., V i h m a n, Marilyn May 2006. Phonological development in infancy and early childhood: Implications for theories of language learning. – Phonology in Context. Toim Martha C. Pennington. Luton: Macmillan, lk 25–50.

V i h m a n, Marilyn May, B o y s s o n - B a r d i e s, Bénédicte 1991. Adaption to lan-guage: Evidence from babbling and first words in four languages. – Language, kd 67, nr 2, lk 297–319.

Words before melody: a case study of infant musical development

Keywords: infant musical development, case study, relationship between linguistic and musical development

The article explores and analyses the musical development of an infant from birth to the beginning of her third year of life. Detailed analysis addresses the months 20–25. The object of analysis is Marie, daughter of the first author, whose development has been recorded by her parents in the form of diary entries as well as video and sound recordings used in the analysis. Marie began to speak at 19 months and to sing at 20 months. The development of singing skills is illustrated by an analysis of her presentations of children’s song („The big old deer”) and two improvised songs. In Marie’s case acquisition of speech was a prerequisite of singing. At first, recognizable elements of lyrics began to emerge, then the melody. The child could hum the melody of a children’s song only after she had learnt it together with the lyrics. Her abilities to sing children’s repertoire and to vocally improvise developed parallelly. At first, her musical self-expression evolved on an individual level (as vocalised inner speech), while at 23 months there was added appreciation of singing as a social activity, an ability and wish to sing along with others, and to initiate such activity.

Marju Raju (b. 1982), MA, PhD Student at the Estonian Academy of Music and Theatre, [email protected]

Jaan Ross (b. 1957), PhD, Member of the Estonian Academy of Sciences, Estonian Academy of Music and Theatre, Professor, [email protected]

MRaju, JRoss.indd 332 30.04.15 14:24

333

VILDE KUI MALTSVETLUSE KONSTRUEERIJARIHO SAARD

Eduard Vilde romaan „Prohvet Maltsvet” on jäänud eesti kirjanduses ain-saks proosateoseks, mis kirjeldab ja kommenteerib XIX sajandi usulist rahvaliikumist. Vilde sõnul sai ta idee ja tõuke prohvet Maltsvetist ro-

maani kirjutamiseks aastatel 1900–1901 „Mahtra sõja” jaoks materjali kogu-des. „Ma annan algatuse-au rõõmsa uhkusega rahvale, kelle vaimline erksus mulle mu töö juures rohkem abiks oli, kui miski muu,” on ta öelnud oma aja-looliste romaanide valmimise kohta (Vilde 1909). 1904. aasta septembri algu-ses avaldas Vilde Uudistes palve saata talle usaldusväärseid mälestusi Malts-veti isiku, tema õpetuste, usulise tegevuse ja Krimmi väljarändamise kohta (Vilde 1904). Kirjanikul õnnestus saada oma kasutusse kaks käsikirja. Joosep Freimanni ja Gustav Maltsa käsikirjadest said romaani põhiallikad.

Autorid, eriti Freimann, keskendusid põhiliselt Juhan Leinbergi isiku-le, mitte niivõrd Maltsveti-liikumisele. Maltsa käsikirja geneesi põhjalikult uurinud Juhan Käosaare hinnangul oli autor käsikirja hakanud mälu ja jut-tude järgi koostama 1890. aastatel Simferoopolis. Viimast versiooni hakkas ta kirjutama pärast romaani ilmumist 1908. aasta suvel (Käosaar 1961: 86), see-ga rohkem kui kolmkümmend aastat pärast Maltsveti-liikumise algust. Malt-sa on tema teistkordselt kirja pandud mälestuste koostamisel mõjutanud ka juba ilmunud romaan ise. Joosep Freimann oli Maltsveti surma ajal kaheteist-kümneaastane ja on käsikirja koostanud peamiselt oma isa Hans Freimanni ja teiste Maltsveti kaasaegsete mälestuste põhjal umbes kaheksateist aastat pärast prohveti surma (Käosaar 1951: 692).

Maltsa esimene käsikiri, mida Vilde romaani kirjutamisel kasutas, jäi ka-dunuks.1 Vilde ei ole aga teadaolevalt 1929. aastal ilmunud romaani redigee-ritud versioonis Maltsa aastail 1908–1917 koostatud uut käsikirja kasutanud, mistõttu on romaani võrdlemine selle käsikirjaga Käosaare arvates seotud suurte küsitavustega. 1961. aastal artiklit lõpetades pidas ta siiski oluliseks, et uus käsikiri vääriks edaspidi sügavamat läbitöötamist veel mitmest aspek-tist (Käosaar 1961: 88).2

Malts ise on kinnitanud, et Vilde romaanis loodud tegelikkus ei kattu suures osas tema mälestustega (Malts – EVM 2002, Ar 1785, l 259; Kruus-berg 1931: 440–441, 443; Käosaar 1961: 88). Freimann see-eest on väitnud, et Maltsveti isiku kujutus romaanis vastab tema kirjeldusele. Samuti sabaga

1 Käsikirja kadumisega seotud küsimused vääriksid eraldi uurimist. On võimalik, et see on sattunud Soomest Venemaale. Juhul kui käsikiri oleks Vildelt Soome piiri ületades ära võetud, võinuks see sattuda Soome Sandarmivalitsuse arhiivi (Santarmihallituksen arkis-to). Osa selle arhiivi ainestikust hävitati 1917. aastal, osa viidi Peterburi ja osa jäi Soome. Suurem osa Soome jäänud säilikutest loovutati aastail 1926–1927 Nõukogude Liidule ning Soome jäänud väikeses osas (u 2 riiulimeetrit) Vildele kuulunud materjale ei ole (Helena Mörsky (Information Services Secretary National Archives) e-kiri Saardile 5. VII 2014).

2 Praeguseks on Gustav Maltsa teine käsikiri „Ajalugu Maltsveti usust ja Krimmi rän-damisest” koos Vello Paatsi kommentaaridega ilmunud ajakirjas Tuna (Malts 2011; Paatsi 2011) ja Rutt Hinrikuse lühema publikatsioonina Methises (Malts 2010).

Riho SaardLUHEM.indd 333 30.04.15 14:25

334

tähe lugu, peatüki „Karjane ja kari” algus ning ka romaani viimane peatükk pärinesid tema käsikirjast „Prohvet Maltsveti kolm viimast eluaastat” (Kruus-berg 1931: 445).

„Prohvet Maltsvet” hakkas järjeloona ilmuma 1905. aasta märtsis Tartu ajalehe Uudised jutulisas Uudiste veste-osa (Vilde 1905). Tervikromaan ilmus trükist 1908. aastal (tiitellehel ekslikult 1906). 1908. aastal rõhutas Vilde kir-jas Bernhard Lindele, et tema romaan on poliitiline romaan: „Minu plaan oli „Maltsvetist” „mosaiikromaani” teha: sinna sisse lüürilist luulet, dramaatilist paatost, tantsivat följetoni, poliitilist-sotsiaalset kainust, nalja jne. l ä b i s e g i panna – ikka seejärele, kuidas peatüki aine seda nõuab või välja kannatab. Mina ei pea seesugust käsitlemist sugugi „k e e l a t u k s”, nagu ma üleüldse iga s k o l a s t i l i s e kitsenduse vastane olen” (Vilde 1957: 355).

Maltsvetluse konstrueerimine läbi uuestisündimise mõiste

Soome realistlikule kirjandusele aluse pannud Juhani Aho kirjutas Soome är-ganutest mitu teost,3 milles ühinesid rahvuslik ja usuline äratus. Tõlgendus äratuskristlusest kui rahvusliku ärkamise eelkäijast, mis aitas vastu panna Vene hegemooniale, sai Soomes eriti rootsikeelsete hulgas terava kriitika osa-liseks (Huhta 2001: 119, 179–180). Vilde ei pakkunud eestlastele oma Malts-veti tegelaskujus midagi niisugust. Tema eesmärgiks ei olnud siduda Malts-veti usulist rahvaliikumist eestlaste rahvusliku ideoloogiaga. Maltsvetlus kui lokaalne usuline rahvaliikumine ei võrsunud mitte rahvuslikust identiteedist, vaid põhiliselt siiski rasketest sotsiaalsetest oludest, harimatusest ja rumalu-sest (Vilde 1929a: 5, 129–130, 170).

Maltsvetlaste kohta ei kasutata romaanis mõistet „ärganud”. See mõiste on seotud ainult Maltsvetiga. Tema on „hingeärataja”, ta „äratab rahvast”, peab „äratuskõne”: „Ärgake üles, sündige uuesti” (Vilde 1929a: 34–35, 88, 92, 209). Lõhmuse Taaveti naise Anu kohta öeldakse, et temas oli toimunud „usu-line uuestisünd”, mis väljendus „valjus, julmas kombeusus”, mis „pani võõ-ra vara puutumise iseäranis kange vande alla”, nii et Anu viis oma abikaasa poolt mõisa aidast varastatud kraami tagasi ja andis ise ta kurjategijana üles (Vilde 1985: 204, 208).

Uuestisündimisega on Vilde toonud romaani niisugust usulis-teoloogilist keelekasutust, mida maltsvetlased Johannese evangeeliumi 3:3 põhjal arva-tavasti tundsid, kuid iseennast nii ei määratlenud. Mõiste puudub ka Maltsa käsikirjas. Uuestisündimise mõiste tuli aktiivsesse kasutusse vabakogudus-tes, baptistide spiritualiteetlikus õpetuses. Eesti baptistidel oli selleks kasu-tada hiljemalt 1897. aastal tehtud tõlge Saksa baptistikoguduste 1847. aasta usutunnistusest, mille kuues paragrahv kandis pealkirja „Patuse uuestisün-dimisest ja ümberpöörmisest” (Baptisti koguduse Usutunnistus... 1912; Saard 1995: 6–8; 1999: 6–8).

Uuestisündimisega seotud riitusi romaanis ei kirjeldata. Maltsvet ei sele-ta, kuidas uuestisündimine teoks saab. Ta ei seo seda kirikliku lasteristimis-õpetusega, vaid näib mõistvat seda ümberorienteerumisena, vabaduselootuse-na, kus vabaks saab häda kannatav ihu (Vilde 1929a: 92). Kõigepealt orien-teerub ihu oma soovidest lahtiütlemisele – tubakast, viinast, sealihast, vere-

3 „Heränneitä” (1894), „Kevät ja takatalvi” I–II (1906).


335

söömisest ja ihuehtimisest. Moraalsega liitub usuline ümberorienteerumine, vennastekogudusest ärapöördumine (Vilde 1929a: 81–108, 112–118). Kuusalu vennastekoguduslasest köster Gustav Sandberg kirjutab oma mälestustes, et Maltsvet öelnud: „need kõik kahe naese pidajad olema, kes palvemajas käivad. Kirik on õiguse naene, aga palvemaja on oora naene. Selle läbi oli palju Kuu-salus vendade seltsist lahkund” (Gustav Sandberg: EELKKA). Maltsveti suhe vennastekogudusega on arenenud juba päris algusest peale konflikti suunas. See vastasseis võis olla põhjustatud ja areneda avalikuks konfliktiks endise mölder-kõrtsmiku egotsentrilisest teistele allumatusest ja sellest, et teda jäeti ootama koguduse täisliikmeks vastuvõtmist (Ader s.a. VII: 766–767).

Maltsveti ja maltsvetlaste side kirikuga oligi ambivalentne. Maltsvet kut-sus käima agaralt kirikus ja armulaual (Malts: EVM 2002, Ar 1785, l 133p). Teisalt teadis Jannsen kirjutada, et kui Maltsvet 1858. aasta septembri lõpus Paides vahistati, siis polnud ta juba kolm aastat armulaual käinud (Järwa walle-prohwet 3. 1858). Maltsveti vanem poeg Gustav oli käinud enne Simu-nasse siirdumist 1864. aasta septembris viimast korda Paides armulaual 1860. aasta 1. aprillil (EAA 3159.1.117, kaader 51).4 Vilde teadis, et maltsvetlased ei käinud 1860. aastal Järva-Madisel enam armulaual, sest pastor keeldus rinnast võtmast oma ametiristi, mida maltsvetlased pidasid „sõjaristiks”. „Ega kirikuõpetaja sõjamees ole, et tal on sõjarist kaelas, ja ega me hakka sõjamehe ja kuldse Kristuse ees kummardama” (Vilde 1985: 235).

Simuna koguduse vaimulik Hugo R. Paucker kirjutas kirikukroonikasse, et maltsvetlased toetusid Vanale Testamendile, nõudsid kommete puhtust, kuid ei tahtnud midagi kuulda vaimulikest. Nad ei tunnistanud kirikupalvet ega pihti, ristisid oma lapsed ise ning eemaldati nii armulauaosadusest (Simuna... 2013: 134). Et maltsvetlased oleksid ise omi lapsi ristinud, teistest allikatest lugeda ei saa. Paucker võis selle kuulduse kroonikasse märkida 1858. aasta oktoob-rikuu Perno Postimehest, kus Maltsvetti nimetati pilkavalt ristijaks (Järwa walle-prohwet 2. 1858). Vilde kirjutab: „Ühtlasi tekkis paiguti ikka enam kul-tuslikke lahkkombeid juurde. Nagu ristimisi ja laulatusi oma usu järele „üle tehti”, nõnda tuli ka sellelaadilisi laualevõtmisi ette….” (Vilde 1985: 320).

Maltsveti uuestiristimistest, laulatamistest ja kirikuvälistest armulaua jagamistest ei ole säilinud mingeid usaldusväärseid allikaid. See ei oleks jää-nud 1858–1859 Maltsvetti ülekuulanud uurimiskomisjonile Riias teadmatuks. Iseendale jagatud armulauast kui vana mehe veidrusest räägitakse romaanis alles siis, kui Maltsvet Pruunal oma viimaseid elupäevi veedab (Vilde 1985: 503). Sel ajal olid kirikuvälised armulaua ja pühaõhtusöömaaja mälestussöö-maajad tulnud juba laialt kasutusele, saades dokumenteeritult esimest korda alguse 1876. aastal Naissaarel (Protokoll ... 1881: 5). Teadaolevalt oli Pärnu-Jaagupi köstri poeg Lorenz Johannes Schwan esimene eestimaalane, kes en-nast 1864. aastal lasi Peterburi saksa baptistikoguduses uuesti ristida ning sai endale 1865. aastal ajakirjanduses hüüdnime „Baptisti Maltsvet” (Usso seggamisest 1865).

Jõelähtme vaimulik Woldemar Fr. Kentmann nimetas Maltsvetti „nuti-kaks eestlaseks”, kes lõi „vagatsevate elukommetega inimeste sekte” (Jõe-lähtme s.a., lk 110–111). Välisest vagadusest asi siiski kaugemale ei läinud. Meestel käskinud Maltsvet pea kiilaks ajada, kõigil paastuda ja palvetades kummargile maha heita nagu moslemid (Järwa walle-prohwet 2. 1858; Wata,

4 Kirikutäht on väljastatud 29. septembril 1864.


336

mis rummalus teeb! 1. 1861). Ka sellesse ajalehest pärit teatesse tuleks suh-tuda ettevaatlikkusega. Romaani jaoks on Vilde laenanud meeste pöetud pead just Perno Postimehest (Vilde 1985: 193).

Maltsvetlastevastane kriitika läks lõpuks üle antisemitismiks. 1861. aas-tal kujutatakse neid Perno Postimehe veergudel avalikult juutidena, kes ei söö sealiha, ei valmista sabatipäeval süüa, ei küta ahjusid ega talita loomi ja nimetavad ennast „noore Iisraeli sooks” (Wata, mis rummalus teeb! 2. 1861). Kuusalu koguduse vaimulik Eduard Ahrens, kelle ametiajal Maltsvet samas kihelkonnas elas, nimetas teda „valeprohvetiks”, kes põlastas luterliku ju- malateenistuse mõningaid osi, eriti põlvitamist meieisapalve ajal ja krutsi-fiksiga altari ees (Kuusalu... 2014: 45–47, 202–203.) Maltsvetlaste eetiline rigorism puudutas ka liturgilist keelt. Maltsvet nõudnud, et nad ei laulaks ju-malateenistusel kaasa koguduse vastulaulu „Meist meelehea on Jumalal, suur rahu põlv on taeva all”, sest see polnud tõsi – Jumalal ei saanud olla kellestki hea meel, ja maailmas ei olnud ka rahu (Wata, mis rummalus teeb! 1. 1861).

Baptistide liidu juhile Karl Kaupsile ei jäänud märkamatuks, et Vilde oli maltsvetluse spiritualiteeti konstrueerinud baptistliku uuestisünniõpetuse abil. Kaups tunnustas Maltsvetti kui „uuestisündinut”, kes sellele vastavalt kandis ka „märtrikrooni ja ketserikübarat”, mis pidid olema prohvetikutse eeldused. „Huvitavad on Maltsveti õpetuse välised nõuded. [---] Kõik kand-sid ühesuguseid pikki halle rõivaid.5 Kirjude rõivaste kandmine oli keelatud. Juukseid ei tohtinud palmida. Need pidid lahtiselt langema kammitult üle õla. Seega maltsvetlik liikumus omas juba mõnda välist, mis hiljem viisiks tulnud vabakoguduslikus liikumises. Maltsvetlased olid küll ka vist Eestis esimesed, kes kandsid usulist vormirõivastist,” arutles Kaups ja tunnistas maltsvetlaste ja vabakoguduslaste ajaloolist geneesi (Kaups 1936a: 134).

Kaups paigutas maltsvetlased eesti vabakoguduste kronoloogilisse ja spi-rituaalsesse sugulusteooriasse (vt Saard 2005: 9–28). Liikumine oli vaimselt kirikust lahus ja tegutses iseseisvalt selle kõrval. Paralleele võiks leida teisigi, nagu näiteks maltsvetlastele ja baptistidele ajakirjanduses osaks saanud pil-kamistes. Äratusliikumiste ja neist väljakasvanud vabakoguduste ajalootõl-gendusis on alati toonitatud uuestisündimise pärast kannatamist. Igale väik-semalegi kannatuseks määratletavale kogemusele antakse suurem tähendus, mis peab kuuluma kannatava usurahva üldpilti.

Kuigi Kaupsi hinnangul polnud „usku tema tõelises kujus... ükski suu-rem ning kaalukam ilukirjanduslik teos eesti keeles veel käsitlenud”, pidas ta „Prohvet Maltsvetti” just eelöeldu põhjal kõige usulisema sisuga eestikeelseks romaaniks. „Laiaulatuslikult ja sügavalt käsitletakse siin usuprobleemi. Ha-ruldase asjatundlikkusega on uskmatu autor tunginud kõigisse vabakogudus-likkudesse usumõistetesse. See ei ole imestamisväärne, kui teame, et autor tol ajal6, kui tal oli see teos käsil, külastas Tallinnas baptisti koosolekuid ja tutvus välismaa vabakoguduste vaadetega7. Nende muljete ning mõjutuste najal, mis

5 Aleksis Kivi „Seitsmes vennas” (sm. k 1873, e.k 1924) on antud detailne kirjeldus Soo-me ärganute – keda nimetati körtideks (ett skört) – riietusest (meestel must-hallikas kuub ja püksid; naistel hallikassinine kampsun, seelik ja helesiniseruuduline pearätik), millest sai 1820-ndatel ärganute väline tunnusmärk (Kivi 2005: 362). Tegu oli lihtsa kodukootud kangast valmistatud riidega, mille kandmisega sooviti rõhutada oma sõltumatust härraste moest ja oma lihtsat eluviisi. Vt lähemalt Huhta 2001.

6 Vilde tegeles romaani jaoks materjali kogumisega põhiliselt 1904. aastal (Viitol 2012: 347).7 1904. aastal Tallinnas baptistikogudusi külastades oleksid võinud Vilde kätte sattuda


337

tema sealt omas, andiski ta maltsvetlikule liikumusele selle värvingu. Nii on P[rohvet] M[altsveti] usuidee ilmale sündinud vabakoguduslikus vaimuõhk-konnas” (Kaups 1936b: 158, 160).

Ja veel: „Kui nii ilmalikus teoses... käsitleti piiblit autoriteetse jumala- sõnana, palvetamist kujutati südamlikult innukana, otsiti pühitsust ja ilma-likest eraldumist, vaimuandidel lubati tegutseda, armastati Jeesust ja oodati teda tagasi, kuulutati igavese kohtu tõde; samuti Jumala armu ja hirmu, siis... jääb mulje, et Maltsveti isikus on meil tegu ülaltsündinud, vaimust-uuendu-nud mehega. Vaimust-uuendunud lugeja aimab seda, et teose autor ei näi aga midagi teadvat uuestisünni jõust, mille tõttu ta tihti seisab nõutult asjade ja sündmuste ees ja – langetab vääraid otsuseid” (Kaups 1936b: 132, 134, 158).

Vilde-uurija Livia Viitol mainib, et Saksamaal romaani kirjutades külas-tas Vilde seal sageli lahkusuliste jumalateenistusi (Viitol 2012: 32). Ühtegi dokumenteerivat allikat Viitol ei esita.

Simferoopolis külastas Vilde 1904. aasta oktoobris vähemalt ühel pühapäe-val kohalike mennoniitide palvetundi, nagu ta on kirjutanud kirjas Linda Jür-mannile (Vilde 1957: 324). Tallinnas võis Vilde kõige tõenäolisemalt külastada Mardi tänavale 1901. aastal ehitatud palvemaja ja kuulata seal priilase Hans Krabi ülivaimustatud kõnesid nägemustest, ilmutustest ja unenägudest, mis haaras rahvast, viis hõiskamisele ja hüppamisele (Ader s.a. VIII: 306). Taolise-le usuekstaasile võib romaanis viidata lõik: „Sinu usk on nii kange, et ta ajab meeled segaseks... meeled segaseks ja aru pahempidi. Ta ajab keksima ja sipu-tama ja hundiratast lööma ja tiritamme kasvatama. Ja need, kes pealt vaata-vad, ajab ta naerule või haledusele – nõnna, kuda on kellegi süda. Ma ei usu, et sinu usk vanaks igab ja su kogudus suureks kasvab. Seks on su usk liiga kitsas – pigistab ja kägistab” (Vilde 1929a: 217–218). Vildel oli õigus. Ekstaatilised vabakristluse vormid pole kunagi leidnud eestlaste hulgas arvestamisväärset poolehoidu. Ka vabakoguduslik „kitsas usk” (Vilde 1929a: 212) on pakkunud hingamisruumi puudumise tõttu püsivat vaimustust ainult vähestele.

Samas on Vilde usklikud „vägivaldsed fanaatikud... ja taeva poole vahti-vad viimsepäeva ootajad. Terve nende asi on üsna saamatu ning Tõnu-Peetri Madis saab ilmutuse, et peab Jumala tahtel Lõhmuse Taaveti abikaasa Anuga sünnitama püha poja. [---] PM-i usklikud on põlgamise väärt veidrikud, kel-lest ainult mõned muutuvad uuesti normaalseteks, pärast usust loobumist” (Kaups 1936b: 159). Kaupsile sekundeeris Uku Masing: „Olgu selle romaani kirjanduslik väärtus kui suur tahes, Vilde haiglane vaen usu vastu on talle teinud võimatuks Maltsveti kui inimese mõistmise. [---] Vilde on just kõige grandioossemast läinud mööda üleolevalt, põlglikult ja pääliskaudselt, sest tal nähtavasti puudus võime mõista asju, mis on väljaspool argipäiseid sündmu-si” (Masing 1993a: 113, 140).8 „Ideeliselt pole kirjanik suutnud sisse tunda maltsvettide usuellu, suhtub sesse tavalise „ilmalapse” kerge irooniaga, nähes peamiselt lahkusuliste väliseid, kõrvalseisjaile veidrana tunduvaid kombeid,”

brošüürid „Teekäija manna korjamisel”, „Teekäija Petelis”, „Teekäija Jabboki koolme juu-res”, mis sisaldasid välisautorite tõlkeid. Vildele võidi anda ka Moritz Geissleri teos „Die Baptisten, wer sie sind, was sie glauben und woher sie stammen, nebst ihren Eigenthüm-lichkeiten” (1871), mille eestikeelne tõlge ilmus 1885. aastal Danzigis („Baptistid, kes nemad on, mis nemad usuvad ja kust nemad pärit on, kui ka nende isisugused omadused”). 1928. aastal trükiti Keilas kordustrükk.

8 Pikk artikkel „Prohvet Maltsvet” oli Masingul ta enda sõnul peaaegu valmis juba 1934. aasta juunis (Masing 2006: 233), see ilmus Usuteaduslikus Ajakirjas 1934–1937.


338

tõdes ka Villem Alttoa (Alto 1935: 20). Sama rida jätkab Ilmar Vene, kelle hinnangul oli Vilde „nähtava tegelikkuse mõjukas kirjeldaja; psühholoogina ja mõtlejana ta nii silmapaistev ei olnud” (Vene 1987: 234; 1997: 53).

Vilde romaan ei sobinud päris niisugusena hiljem ka nõukogulikku kir-jandusse. Leiti, et Vilde polnud piisavalt süvamarksistlik ja „tema ajaloolise materialismi tundmises on olulisi lünki” (Käosaar 1951: 689). Käosaar pidas ühtlasi vajalikuks märkida, et „romaanile oleks tulnud kasuks, kui... kogu teose käigus oleks veel teravamalt esile toodud religiooni kui ühiskondliku teadvuse vormi aktiivselt pidurdavat mõju rahva elu arengule” (1951: 708). 1953. aastal püüdis Tallinnfilmi režissööri assistent Priit Raudkivi (1920–1970) oma filmistsenaariumis „Prohvet Maltsveti” sisu ja ideearendust ateist-likumaks kirjutada. Raudkivi kirjutab Tallinna Kunstiliste ja Kroonikafil-mide Kinostuudio direktorile 25. VI 1955 oma filmistsenaariumi „Viletsuse karavan” kohta: „Olen püüdnud täpsustada Ed. Vilde poolt loodud kujusid, muutes ühtlasi kogu romaani sündmustikku veelgi rohkem usuvastasemaks, seda peamiselt stsenaariumi teise osa arvel... näidates talurahva järkjärgulist vabanemist lahkusu kütkeist ja võitlust balti parunite vastu. [---] Selleks, et vähendada usulise ekstaasi momenti, olen vähendanud prohvet Maltsveti osa, kasutades vaid neid episoode, mis võimaldavad teda näidata kui kahtlematult osavat veenjat-kõnelejat, kuid kes seda kasutab enda huvides, jäädes hingelt selleks, kes ta oli – kõrtsmikuks. [---] Olen püüdnud leida võimalusi ja eda-si arendada Ed. Vilde mõtteid väljarändajate vabanemiseks usuhullustusest” (ERA R-1707.1.139).

Usust ei loobu romaanis siiski ükski tegelane. Väites vastupidist, eksivad mõlemad, nii religiooni pooldajad Kaups ja Masing kui ka nõukogudeaegsed religiooni eitajad.

Maltsvetlaste valge laev

Maltsvetlaste pilve ja laeva ootamisest kirjutati ajalehtedes, et juba 1860. aasta suvel olnud liikvel jutud sellest, kuidas maltsvetlased viiakse omal ajal taeva pilvedega ära ning Paides soovinud mõned purjelaevadega9 asuda üle mere teele õhtutaevas särava punase tähe suunas (Wata, mis rummalus teeb! 2. 1861). 1861. aasta 22. märtsil teadis Eestimaa kuberner Wilhelm Ulrich märkida, et maltsvetlased olid veendunud, et „sündsal tunnil pühavaim nad kas vahetult või ingli või prohveti näol ära viib sellelt maalt teisele, tõotatud maale” (Kruusberg 1931: 162). Sama aasta 25. aprillil Järva-Madisel koosta-tud visitatsiooniprotokollis märgiti, et Maltsvet olevat öelnud: „pühakud, kui neil on usku ja nad on pühitsetud, viiakse pilvel imeliselt tõotatud maale” (Kruusberg 1931: 195), 14. juunil oli Eestimaa kuberneril juba uus informat-sioon selle kohta, et maltsvetlased uskusid, et keiser ise saadab neile Krimmi siirdumiseks auriku (Kruusberg 1931: 218, 234). Jannsen aga teadis kirjuta-da, et pilves äraviimine pidi toimuma 1861. aasta 23. aprillil, ja kui seda ei toimunud, siis pidi 25. mail Maltsvet ise kahe suure sõjalaevaga neile järele tulema (Kolmas kirri ... 1861).

9 Masing asendas mitmusliku vormi meelevaldselt ainsusega, luues nii eksitava ettekuju-tuse, et maltsvetlased ootasid ühte konkreetset taevalikku valgete purjedega laeva (Masing 1993a: 150).


339

1861. aastal lahkus aurulaevaga10 Peterburi poole koos Maltsveti venna-poja Gustaviga ainult 23 perekonda, need, kelle passid tema käes olid (Malts: EVM 2002 Ar 1785, l 319). Ülejäänud, umbes sada perekonda Järva- ja Harju-maalt, „inimesed, kes kõik oma lootused ja terve tuleviku imedele olid rajanud, kohapidajad, kes kevadel vilja külvamata jätnud, oma loomad ja majakraami maha müünud, kindlas usus jumala sisse”, jäid Tallinna maha (Vilde 1929b: 487). 27. juunil ei leitud Lasnamäelt enam ühtegi passita isikut ning ootajate hurtsikud lõhuti maha (Vassar 1975: 140).

Tegemist on olnud paljude kuulujuttude seguga. Väljarändamist soovinud perekonnad sattusid linnaelanike ja vaimulike pilke alla. Viimased pidasid kogu väljarändamist kuradist ajendatuks. Väljarändajad aga kaitsesid ennast piiblis kirjeldatud Iisraeli rahva väljarändamisloo abil kui piibellikult kõige õigema lahendusega (Malts: EVM 2002 Ar 1785, l 289).

Kui valge laeva müüdi levik ja muutumised ajas on kergesti jälgitavad (Hinrikus 2014), siis müüdi loomeprotsess jääb dokumentaalselt rekonstruee-rimata ja tõendamata. Simuna vaimulik Paucker ei maini kirikukroonikas sõnakestki maltsvetlaste laeva ootamisest, vaid märgib, et Leinberg kutsus oma sekti liikmeid Jeruusalemma siirduma, kuhu nad pidid sattuma ime läbi (Simuna... 2013: 134). Jõelähtme kirikukroonikasse on Kentmann märkinud, et „pilve peal pidi neid äraviidama, maailmalõpp pidi lähedal olema mis oli päevalise täpsusega kindlaks määratud” (Jõelähtme s.a., lk 111–112). Kohtu-päev pidi saabuma 1858. aasta 12. juunil (Järwa walle-prohwet 3. 1858).

Usk jumalikku pilveimesse on eestlaste hulgas olnud väga elujõuline, mida aitasid elus hoida ka piiblipildid iidsete iisraellaste müütilisest väljarändest ja neid juhtinud pilvesambast (2Ms 13:21, 16:10, 4Ms 9:21, 5Ms 1:33) ning Issanda tulemisest omade juurde paksus pilves (2Ms 19:9). Aga samuti krist-laste hulgas laialt tuntud ja omaksvõetud uskumus, et uskujad muudetakse ja tõmmatakse enne viimsetpäeva üles pilvedesse, millega Issand neile järele tuleb (Mk 13:26, 14:62, 1Ts 4:17, Ilm 1:7, 11:12). Maltsvetlastele omistatud pilveteemat on 1866. aastal käsitlenud Georg Julius Schultz-Bertram rahva-luulelises luuletuses „Prohvet”, mis lähtus „rango pilve”11 ehk paksu pilve, nii nagu Wiedemann tõlgib (1869: 1022), ootamisest Lasnamäel (Schultz-Bertram 1866: 8–12). Veel 1881. aastal viis Lagedi koolmeister ja prohvet Karl Reits oma järgijad Ülemiste järve äärde pilve ootama, mis pidanuks nad „Kaananis-se” sõidutama (Plaat 2001: 76).

Kuusalu koguduse vaimulik Eduard Ahrens ei teadnud kirjutada midagi pilve või laevaga Eestimaalt lahkumisest (Kuusalu... 2014: 45–47, 202–203). Valge laeva (das weisse Schiff ) ootamisest kirjutab Kuusalu kirikukroonikas esimest korda 1869. aastal vaimulik Kentmann. Aga see valge laev on seal üle-kantud metafoorses tähenduses ja pole seotud Maltsvetiga, vaid Eestimaa ku-berneri Mihhail Galkin-Vraskoiga, kelle kantseleis registreeriti Kaukaasiasse väljarändajate nimekirju ja oodati valget laeva kui mingit kuberneri katteta lubadust (Kuusalu... 2014: 62, 216).

Publitseeritud kirjasõnasse tõi Schultz-Bertrami paksu pilve asemel laeva kujundi Nõo koguduse vaimulik Martin Lipp. Pidi „üks laev tulema ja uskli-kud otseteed Krimmi viima”, kirjutas Lipp (1899: 183–184). Lipp ei nimetanud

10 1858. aastast sõitsid Peterburi ja Revali liinil aurulaevad Tetis, Admiral ja Leander (Pärna 1979: 54).

11 Herbert Salu on „rango pilve” asendanud meelevaldselt Valge Laevaga (Salu 1981: 119).


340

laeva valgeks. Kui laev olnuks taevalik, siis milleks üldse Tallinna kogunemise nõue, küsis tagantjärele Uku Masing (1993a: 150). Artur Vassar on tõdenud, et allikatest ei selgu, millal ja kuidas tekkis Krimmi välja rännata soovijatel kavatsus koguneda Tallinna sadama juurde (Vassar 1975: 138–139).

Valge laev, mille „kroonu jumala käsul” ootajatele järgi saadab, jõuab kir-jandusse ja sealt laiadesse rahvahulkadesse alles Vilde romaani kaudu (Vilde 1929b: 488–489). Gustav Malts kirjutas: „Kõige naljakam oli jutt väljarända-mise kohta, kus suurvürst [Vene laevastiku kindraladmiral] Konstantin [Ni-kolajevitš], kes suure väe üle sel ajal oli, et see pidi inimesed laevaga ja viim-selt „valge laevaga” üle mere (läbi Vahemere) Krimmi viima. Valgest laevast sai viimaks valge pilve, mis vagad rändajad pidi ülesse tõstma nagu Jeesuse Õlimäe peal, ja tõotatud maale viima!” (Malts: EVM 2002 Ar 1785, l 289–293). Maltsa kirjeldust mööda olevat maltsvetlastest väljarändajad oodanud laeva, siis valget laeva ja kõige lõpuks valget pilve. Pilve ja laeva genees on Maltsal vastupidises kronoloogilises järjestuses ega lange kokku primaarsetes allika-tes esitatuga, kus pilv oli esimesel kohal. Malts ei eita, et ootamine ei olnud seotud ka valge laeva ootamisega, aga annab aastatel 1908–1917 koostatud teises käsikirjas sellisele laeva- ja pilveusu jutule hinnangu – tegemist oli kõi-ge naljakama jutuga.

Ka ajaloolane Aleksander Kruusberg paigutas valge laeva loo oma lapse-põlves prohvetist kuuldud „imelike lugude” hulka (Kruusberg 1928: 177–187, 1931: 448). Kruusberg oli 1928. aastal veendunud, et „märatsemised, nagu valge laeva ootamine j.t., tulevad tema järelkäijate ja abiliste arvele panna, jutt ärasõidust pilvel võib prohveti jutluses vaga võrdlus olla, mis teisal pea peale pöörati” (1928: 181). Soome kirjandusteadlane Silja Vuorikuru on jõud-nud Aino Kallase novelli „Lasnamäe valge laev” analüüsimisel intrigeeriva se-letuseni, et „maltsvetlaste utoopia” oli „tooniandvalt naiste utoopia”, sest just naiste „pääsemiskogemuseks on argielu rõhuvust eitades saanud põgenemised utoopiasse” (Vuorikuru 2007: 182, 195). Kas ettekujutus valgest laevast oli sündinud taevaskäija Miina Reiningu utoopiana? Sellele ei ole võimalik mitte-kirjanduslike tekstidega vastata.

Valge laeva „imelik lugu” võeti eesti kirjanduses 1930. aastatel12 juba laialt omaks. Selle maltsvetlikus ehtsuses ei kahelnud kordagi ka usundiloolane Uku Masing, kes oma erakirjas tunnistas, et huvitus maltsvetlaste valge laeva ootu- se tekkepõhjuste saladusest ja sümboli tähendusest (Masing 2012: 319). Ma-sing tuletas valgest laevast eestlaste usundiloolise paranoia religiosa – „Valge Laev on enam kui hullunu fantaasia, ta on kogu meie rahva hinge sümbol....” (Masing 1993a: 142). Vilde ja Masingu ühisteeneks võibki lugeda seda, et valget laeva hakati pidama prohvet Maltsvetilt saadud rahvuslikuks sümboliks, mis on kujundatud eestlaste kultuuriruumis „üldrahvalikult tuntud metafooriks” ja mis tähistab „millegi ootamist, mille saabumise tõenäosus on kaduvväike kui mitte olematu” (Arula-Jahe 2005; Hinrikus 2014).

Vassar kordas 1975. aastal uuesti üle Kruusbergi poolt varem tõdetut, „et E. Vilde kirjeldus „valget laeva” ootavatest Järvamaa maltsvetlastest on liial-datud”. „Imelaeva” ootamisel oli reaalne tagapõhi ja eesmärk (Vassar 1975: 140, 142).

12 1931. aastal nägi Kuressaares trükivalgust Jaan Metua neljavaatuseline näidend „Val-ge laev. 1905. aasta sündmused”. Samal aastal ilmus ka kordustrükk Aino Kallase „Valge laeva” tõlkest tema „Kogutud teoste” sarjas (esmatõlge ilmus kogumikus „Lahkuvate laeva-de linn”, 1913). Vt lähemalt Saard 2013: 1697–1701.


341

Vilde ja prohveti saladus

Alttoa sõnul on varasemad uurijad heitnud Vildele ette, et ta polnud avanud Juhan Leinbergi prohvetiks saamise saladust ja maltsvetlaste usuliikumi-se olemust, seletades kõiki maltsvetlaste anomaalsusi sotsiaalsete oludega ja olude põhjustatud vaimse kängumisega, rahvaõnnetusena (Alttoa 1965: 132–133). „Võib läbi lugeda terve Maltsveti liikumise materjale käsitleva A. Kruusbergi teose „Materjale Maltsveti-liikumise kohta”, kuid prohveti sa-ladust selles ei lahendata. Miks nõuti seda Vildelt?” küsib Viitol (2005: 102). Kruusbergi eesmärgiks ei olnud analüütiline süvapsühholoogiline prohveti isi-ku kujunemislugu, vaid allikakogumiku koostamine. Allikapublikatsiooni ja romaani eesmärgid on erinevad.

Vilde esitab romaanis Leinbergi prohvetiks saamisest kolm erinevat pä-rimust (1929a: 28–35). Karjakoplis ilmunud Juhanile ingel ja ulatanud talle prohvetliku kuldraamatu. Usundiloolasel Masingul polnud raske näidata, et pärimus on analoogne mormonismi ja adventismi sünnilooga (Masing 1993a: 118). Kaups pidas seda hilisemaks maltsvetlaste väljamõeldiseks, et tõsta prohveti autoriteeti. „„Õiglase loomuga” Leinberg ei oleks enda kohta sellist lugu levitanud,” arvas Kaups (1936a: 133). Usundiloost leiab sellelegi seletu-sele analooge, kas või prohvet Muḩammadi näol, kellele jumal andis ilmutuse talletamiseks oskused. Teise versiooni kohaselt jäänud Leinberg Kostivere Loo kõrtsis leti taga magama, näinud leti all põrgutuld ja seal põlevaid tuttavate nägudega talupoegi, keda ta viinaga jootnud. Hommikul ärgates otsustanud ta kõrtsmikuametist loobuda ja meeleparandust kuulutama hakata. Juhan Luiga võttis Maltsveti „usuhaiguse” lahtiseletamisel aluseks just selle ver-siooni (Eesti Kirjanduse Seltsi ... 1910). Ka evangeeliumikristlasest usuloolane Ernst Ader on uskunud, et Leinberg koges seal mingit usulist elamust (Ader s.a. VII: 761). Kolmanda versiooni kohaselt aidanud Leinbergil kõrtsmikuame-tist loobuda tema vennastekoguduslasest sõber Tallinnast. Kaups peab kõige usutavamaks seda versiooni (1936a: 133). Ka Vilde pidas seda kõige tõetruu-maks. Muud lood olid nende arvates legendid (Käosaar 1961: 83).

On olemas ka neljas pärimus, mida tundis ajaloolane Kruusberg. Hiljem laenas selle temalt oma arutlustesse Masing: Juhanile olevat kord ehitustöö-del13 palk või tala pähe kukkunud, selle tagajärjel tekkinud tal hirm äkilise surma võimalikkuse ees ning sundinud teda meeleparanduse teele, nii et te-mast sai „ogar” ehk prohvet. Kruusberg kinnitas, et sellise seletuse andnud Leinberg kunagi ise, sest et „usuhaiguse puhkemise eel käib harilikult mingi- sugune hingeline põrutus, raske sisemine vapustus”, nagu oli Luiga Maltsve-tiga seoses juba varem tõdenud (Eesti Kirjanduse Seltsi ... 1910; Kruusberg 1928: 179; 1931: 10; Masing 1993a: 115; Kronberg 2013: 25). On selge, et Kruusberg, kes Leinbergi surma ajal oli umbes kuueaastane, on kuulnud seda seletust hiljem. Traumad, põrutused, lähedalt mööda läinud (välgu)löögid, surma lähedus on religiooniajaloos mänginud kahtlematult olulist osa ja seda on võimatu ületähtsustada. Ka teoloog Johan Kõpp on tunnistanud: „Ihulis-tes raskustes ning hingelistes kannatustes valmib sünge hingelaad, kus enese puudulikkuses ning pattudes juurdlemisel saavutatakse sügavaid sisemisi va-pustusi” (Kõpp 1926: 20).

Gustav Malts kirjeldab Leinbergi pöördumist kõigist eelkirjeldatuist erine-

13 Võib-olla oli ta näiteks 1854. aasta veebruari lõpul Tallinna kindlustustöödel.


342

valt. Pöördumine leidnud aset Tallinnas, siis kui Juhan ammugi enam kõrts-mikuametit ei pidanud, vaid kui ta jäi jooksvahaigeks ja palus endale tervist, lubades tervenemise korral vagamalt elama hakata, kauplemise ja kasu otsi-mise maha jätta ning rahvast piibli järgi elama õpetada. Aga ka Leinbergile lähedal seisnud Malts ei olnud tegelikult kindel, kas see kirjeldus oli detailides ammendav. Seepärast kirjutas ta, et olevat olnud veel teinegi kutsumise viis: Juhani 16–17-aastane tütar olevat leidnud tänavalt Uue Testamendi ja viinud selle isa kätte. Juhuslikust kohast avades jäi pöidla alla kirjakoht: „Tee aru oma majapidamisest” (Lk 16:2). See oli tuliste tähtedega kirjutatud. „Kust ta ial lugend ikka olnud otsegu tulised kirjad. Ta pannud imeks, ja lasknud teisi lugeda, aga need ei ole midagi iseäralikku näind, kui arilik trükki kiri.” Juhan sai terveks ja nägi unes, et vaim tuli ta juurde ja käskis antud tõotus tõeks teha (Malts: EVM 2002 Ar 1785, l 86–87). Tallinnas asetleidnud Leinbergi „põhjalikku usulisse pöördumisse” uskusid ka Ader (Ader s.a. VII: 761) ja aja-loolane Tiit Rosenberg (1997: 60).

Leinbergi ajaloolis-folkloorsetes pöördumiskirjeldustes korduvad elemen-tidena: hirm (põrguhirm, surmahirm), ilmutusliku teksti (ingli antud proh-vetliku sisuga kuldraamat, tütre poolt tänavalt leitud Uus Testament) luge-mine, meeleparandus (otsustamine, tõotamine). Kui üldiselt on püütud kõike tegelikkuses toimuvana esitada, siis kõik pöördelise tähtsusega seotu on pai-gutatud unenägude ja inglite sfääri. Äratuntavad on siin piiblist saadud mõ-jutused. Nii näiteks paigutuvad ka evangeeliumide Jeesuse sünnilood mitte tegelikkusesse, vaid unenägude ja inglite ilmutuste sfääri.

Vaatamata usulisele sisule romaan kiriklikes väljaannetes tähelepanu ei saanud. Esimesena reageeris Kroonlinna vaimulik Matthias J. Eisen, kel-le jaoks tuli sellesisulise romaani ilmumine Vildelt suure üllatusena. Eisen polnud isegi teadlik, et „Prohvet Maltsvet” oli järjejutuna ilmunud juba mitu aastat Uudiste jutulisas. Tema arvates oli romaani pealkiri eksitav, sest ana-loogselt Saamueli raamatutega piiblis, mis kannavad küll Saamueli nime, aga räägivad temast vähe, oli ka romaani peategelasel Maltsvetil hoopis kõrval- tegelase roll. Romaani kõige suuremaks puuduseks pidas Eisen balansseeri-mist proosa ja ajaloolise kroonika vahel. Eisen soovitanuks Vildel kirjutada kaks eraldiseisvat teost, ühe ilukirjandusliku ja teise ajaloolise. Puuduseks pidas ta ka romaani anakronistlikkust, ja seda koguni kahel tasemel. Kõige-pealt eksis Vilde, kui kritiseeris Jannsenit selle eest, et too ei suutnud olla eestlastele kohalik Adam Smith (Eisen 1908). Vilde heitis talle romaani lehe-külgedel ette, et Maltsvetist kirjutades ei pööranud Jannsen mingit tähelepa-nu sotsioökonoomsetele teguritele ning nende puuduste kõrvaldamisele (Vilde 1985: 237). „Ei tohi me siis 1858. aasta sündmusi 1908. aasta mõõdupuuga mõõta, vaid 1858. aasta mõõdupuuga. 1858. aasta mõõdupuu ei näita ammugi nii suurt Jannseni süüd nagu kirjanik seda otsib,” kirjutab Eisen. Kõige lõ-puks aga pannakse romaanis „mõnigi liht talumees 50 aasta eest sedasama keelt rääkima, mis meil 1905 kõneldi” ja „iseäranis muudetud pildi saame, kui Vilde [Uudiste] prillidega usuelu hakkab tähele panema” (Eisen 1908). Vilde ajaloolistest romaanidest 1909. aasta jaanuari alguses Tallinna kultuuriselt-sis Pandorin kõnelnud Bernhard Linde leidis, et romaan kannatas kõige enam just „poliitilise sihilikkuse all” (Kirjandus 1909).

„Ma oleksin ju peast hull olnud, kui ma 1860. aastal elanud eesti usu-liialdaja ning tolleaegsete eesti talupoegade pähe sotsialistlikke aineid oleksin


343

pannud või nende inimeste majandusliku liikumisega (muuseas väljarända-misega) midagi sotsialismi poole püüdvat oleksin tahtnud näidata... Mitte mi-dagi sotsialismi poole sihitavat ei tule „Maltsvetis” ette. On ainult näidatud, kuidas usulise ülesehituse all majanduslik rattavärk kaasa töötab, kuidas or-jatalupoegade ühishing usuliste ihade all, kas teadvusega või ilma teadvuseta, ikka (põhjast võttes) majandusliku vabanemise järele ihkab,” seletas ja pihtis Vilde oma kirjas Kampmaale (Vilde 1957: 459). Romaani ülesandeks oli auto-ri sõnul näidata, et hariduslikust madalpinnast ja majanduslikust vaesusest sündinud väljarändamisliikumine sünnitavad sektantlikke usuliikumisi (Vil-de 1957: 274). „Usk näitas jälle kord, kui lähedalt ta kõhuga ühenduses seisab, kui väga ta pärit on sestsinatsest kurjast ainelisest ilmast” (Vilde 1985: 450).

Neist seletusist kumab läbi marksistlik vaateviis religioonile, mille järgi iga inimelu ja -mõtteviisi lähtekohaks on sotsiaalsed ja majanduslikud fakto-rid – sotsioökonoomia. Ideed ja väärtused on materiaalse tegelikkuse järelmid: religioon sünnib sotsiaalsest kurbusest (masendusest) ja majanduslikust eba-õiglusest.

Leinbergi isikus oli sulandatud tervikuks ajaloolis-folkloorne ja fantaasia. Selle tõsiasjaga aga ei ole tema prohveti- ja isiksusesaladuse avamisel alati arvestatud. Maltsveti isiksuse „usuhaiguse, paranoia religiosa” küsimust kä-sitleti esimest korda avalikkuses 1910. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi koosole-kul Tallinna reaalkoolis. Juhan Luiga esines seal 6. detsembril ettekandega „Prohvet Maltsveti elust ja tegevusest ning mõjust rahvale”. Luiga allikateks olid tema enda kogutud märkmed, aga põhilise osa moodustas sellest siiski Vilde romaan.14 Maltsveti prohvetisaladuse või „usuhaiguse” seletamisel jäi Vilde Luiga sõnul poolele teele, sest ei mõistnud tema hingeelu, püüdes teda romaanis esitada kui „majanduslist uuendajat”. Luigagi kinnitas, et „usuhai-gust” oli eriti palju „majanduslikult kurnatud” eestlaste hulgas, aga Maltsve-ti prohvetlikku tegevust, mis algas „hingelise vapustusega”, pidas ta loomult puhtusuliseks. Luiga jõudis veendumuseni, et Maltsvet polnud „kelm ega pe-tis”, vaid toimis oma veendumuste põhiselt. Luigale sekundeerisid vaimuli-kud Villem Reiman ja Martin Lipp. Leiti, et Maltsvetil puudus vajalik jõud ja julgus oma mõtete ja õpetuste eest kannatajaks saada, mida tõendavat tema põgenemine Krimmi (Eesti Kirjanduse Seltsi ... 1910; Omalt maalt 1910: 406). Lipp oli umbes kümme aastat varem kirjutanud: „Et Leinberg petis oleks ol-nud, kes meelega pettis, ei taha meie mitte uskuda” (Lipp 1899: 184).

Just Krimmi minekut, mis ei lasknud tal saada tõsiseks kannatajaks, hei-deti Maltsvetile ette, sest tõeline prohvet ei oleks saanud lõpetada teisiti kui märtrina. Ka Porkunis tegutsenud prohvetit Jakob Rosenbaumi peeti „suureks” alles siis, kui ta 1872. aastal Siberisse vangistusse saadeti. „Et Rosenbaumi nii rängalt karistati, tõestab tema „prohvetlikku suurust”,” kirjutas köster Gustav Sandberg (Gustav Sandberg: EELKKA). Usundiloolane Masing oli teistsugusel arvamusel: „Maltsvetlased aga ei oodanud surma, vaid nad tahtsid põgeneda ära selle eest, nad tahtsid elada ainult, elada õieti ja vägevalt Jumala auks. Meie praegused vagad aga tahavad pääseda elu ja Jumala käest ning surra!” (Masing 1993a: 145.) Maltsveti prohvetitegevus kestis Jeesuse avalikust tege-vusest pisut kauem – umbes kuus aastat (Wata, mis rummalus teeb! 1. 1861), millest intensiivset kuulutustööd Järvamaal (Ambla, Koeru, Järva-Jaani,

14 Postimehes ilmunud ülevaates märgitakse ekslikult, et Maltsveti välimuse kirjeldus ja õpetused on leitavad Vilde romaanist „Mahtra sõda” (Eesti Kirjanduse Seltsi... 1910).


344

Järva-Madise kihelkonnas) tegi ta umbes neli aastat. Kuulutuse intensiivsus, see, mis kuulutaja lõpuks läbi põletab, oli erinev. Jeesus suutis jumalariigi peatse saabumise kuulutamises vastu pidada pisut üle aasta ja lõpetas vägi-valdse surmaga. Prohvet Maltsvet rahunes lõpuks15 ja elas viimased eluaastad tagasihoidlikult ning maeti kui „usuteatri väsinud näitleja” (Vilde 1985: 505) 72-aastasena 20. augustil 1885 kiriklikult maha (EAA 3159.1.417, kaader 60).

Kas säilinud allikmaterjalide põhjal saabki üldse midagi täpset öelda, mil-lal Leinbergist sai prohvet? Jannsen teadis kirjutada, et Maltsvet tuli „proh-veti mõtetega” juba Tallinnast (Järwa walle-prohwet 2. 1858). Arvatavasti oli ta 1855. aastast alates vaba alustama Järvamaal oma ringirändavat kuulu-tustegevust. Vennastekoguduste kommunikatsioonivõrgustiku abil olid kuul-dused Maltsvetist 1857. aastaks jõudnud levida ka Pärnusse (Järwa walle-prohwet 1. 1858). Järgmisel aastal kirjutas vennastekoguduslane Voldemar Jannsen prohvet Maltsveti Perno Postimehe veergudel üldtuntuks. Kriitiliste, naeruvääristavate artiklite avaldamise ajendiks sai Maltsveti vahistamine 26. septembril ja tema täitumata jäänud prohvetlik ennustus, et 1858. aasta 12. juunil saabub kohtupäev (Järwa walle-prohwet 3. 1858). Maltsvet jõudis 1859. aasta veebruari alguses Riiast tagasi Paidesse ja määrati koolmeistriks Kuusalus ja vaimuliku järelevalve alla. See meetod oli usuliselt aktiivsete ven-nastekoguduslaste peal juba minevikus äraproovitud ja oli aidanud allasuru-tud usulis-psüühilist energiat taltsutada, ning suunata kasulikku tegevusse (Vilde 1985: 192; Põldmäe 2011: 455).

Kinnivõtmine ja Riias toimunud ülekuulamised suurendasid Maltsveti autoriteeti. Kuid 1860. aasta teisel poolel võib näha prohveti aeglase rahune-mise, eesmärgi puudumise aimatavaid tunnusmärke. 1860. aasta septembri lõpul või oktoobri alguses astub Maltsveti kõrvale Rannamõisa talutüdrukust taevaskäija Miina Reining, kes aitab prohvetil leida uue eesmärgi – liituda alanud väljarändamisliikumisega. Jumaliku käsuga seotud väljarändamine, Maltsveti Krimmi lahkumine järgmise aasta alguses, aga ka temast maha jää-nud umbes kolmesajast perekonnast koosneva maltsvetlaste usuliikumise le-vitatud prohveti ennustus, et 1861. aasta suvel puhkev sõda hävitab suure osa Eestimaa rahvast, said põhjuseks, et Maltsvetist taaskord pikemalt kirjutada. Jannsen kirjutas veebruari lõpul seepärast kaks Maltsvetti naeruvääristavat artiklit (Wata, mis rummalus teeb! 1.–2. 1861).

Maltsvetiga enam-vähem samal ajal tegutses Porkunis 1850. aastatel ven-nastekoguduslasest rändpalvetundide pidaja Jakob Rosenbaum, kes kuulutas rahva peatset mõisaorjusest vabanemist. Rosenbaumi palvetunnid olid tul-vil kuulajaid ja tema poolehoid ulatunud oma kodukihelkonnast kaugemale. Rahvas pidas teda prohvetiks. Rosenbaumil tekkis 1871. aasta 25. detsembril konflikt Väike-Maarja vaimuliku Carl T. Knüpfferiga, keda ta jutluse ajal oma viiulimänguga segas ja teotas: „Teie preestrid, ma panen teid Jumala needmi-se alla, kes mo vastu paneb jääb Jumala viha alla. Jah, seda ütlen ma pühas koijas” (EAA 902.1.1123).

Ennustused mõisaorjusest pääsemisest äratasid kohalike mõisnike ja või-mude tähelepanu. 1872. aasta mai lõpul võeti 32-aastane Jakob kinni ja kaht-

15 Veel 1869. aastal puhkenud Järvamaal Maltsveti õhutusel suurem „usumäratsus”, mis vaibus, aga ei kustunud täiesti. 1883. aastal põgenes Maltsvet Tallinna, sest oli Ambla kihel-konnas peetud palvetunnis kõnelenud midagi ilmalikest asjadest. Kubermangu politseivalit-sus alustas sellepärast tema vastu juurdlust (Järva maakonnast 1883; EAA 29.2.5401, l 1–3).


345

lustatuna vaimuhaiguses suunati meditsiinilisse kontrolli. Komisjon, mille is-tungist võttis osa ka tollane ülemsuperintendent Woldemar Schultz, tunnistas Rosenbaumi normaalseks. Kohus mõistis ta aga rahvarahutustele ässitajana süüdi ja saatis Siberisse (EAA 862.1.7403a). „Et Rosenbaumi nii rängalt ka-ristati, tõestab tema „prohvetlikku suurust” ja erilist mõju ümbruskonna rah-vale. Ja seda mõju kardeti, sest „võim kardab vaimu”, kirjutas köster Gustav Sandberg, ja lisas, et „võrreldes Rosenbaumiga õnnestus Vildel päästa vähe-malt mälestus prohvet Maltsveti tegevusest” (Gustav Sandberg: EELKKA).

Masing, kes ei ole nõus Schultz-Bertrami süüdistusega – et prohvet oli kelm ja petis, kelle sees oli „üks pettis pergel” ja kes ise oligi „kavval Sadan” (Schultz-Bertram 1866: 8–12) –, nägi Maltsvetis „üht vägevat meest” (Masing 2006: 233) ja maltsvetlastes õiget eestipärasust. Nagu oli näidanud Vilde, öelnud Kruus-berg (1931: 6, 32) ja Juhan Luiga (1914: 1–3; 1918–1919: 141, 154; 1938: 315; 1995: 147, 173), ei olnud Maltsvet kõiges vaimselt terve. Masing võttis taolise ebanormaalsuse kui haruldase jumalalapseliku eestipärase siiruse oma erilise kaitse alla. Kahekümne viie aastase teoloogiamagistri Uku Masingu Vildet pa-tologiseeriv märgistamine, et tal olevat olnud „haiglane vaen usu vastu” (Ma-sing 1993a: 113), vajab siinkohal põhjendamist, sest kutselise usundiloolase hoiaku võtnud Masing ei vaevunud oma väidet põhjendama. Ta ei arvanud, et tema hoiak vajaks põhjendamist. Ja tagantjärele irooniana võib ainult märgili-seks pidada, et Masing, kes Vildesse nii kriitiliselt suhtus ja kellel säilis surma-ni „kiindumus usu vastu”, elas oma elu lõpuni Tartus Vilde tänaval.

Teoloog Johan Kõpp avas Maltsveti prohvetiks olemise saladust 1926. aas-tal aga hoopis niimoodi: „Nähtavasti on talle enesele tõesti mingi ilmutus osaks saanud, mis temale reaalsena tundus, niisama on mõistetav, kuidas täiesti usulises ümbruses, eriti Vennastekoguduse õhkkonnas kasvanud mees seda iseenesest mõistetavaks pidas, et rahva päästmine võib teostuda ainult kõige kõrgema võimu, Jumala, otsekohesel tahtel ning kaasabil. Mingisuguseid teis-elaadilisi tegureid ei suutnud hariduseta ja väikese silmaringiga rahvajuht enesele ette kujutadagi. On ka näha, et M[altsveti] mõtteviis on aineid saanud iseäranis Vanast Testamendist, mis oma rahvaliku ning rahvuslise põhitoo-niga lihtsale vaimule iseäranis ligidal seisab ja arusaadav on. Miks ei võinud rahva hädadele kaasatundja, andekas ning osav mees, lugedes Iisraeli rahva imelikust pääsemisest, otsusele jõuda, et see, mis oli võimalik tuhandete aas-tate eest, peab võimalik olema hiljemgi samasuguses seisukorras viibiva rah-va suhtes?” (Kõpp 1926: 82.) Teoloogiat õppinud kirjandusloolane Jaan Roos on romaani põhiprobleemi defineerinud kui müstilist „nälga Jumala järele” (Roos 1937: 80). Seda pidi väljendama siis kõik, nii vaimne kui ka materiaalne, kaasa arvatud vara mahamüümine ja võõrsile väljarändamine.

Ühtegi neist käsitlustest, kaasa arvatud Masingu oma, ei saa pidada lõp-likuks. 1937. aastal pakuti usuteaduskonna auhinnatööde uurimisteemade hulgas välja teema: „Prohvet Maltsvet, tema isik, vaated, tähendus ja tegevus, eeskätt allikalise materjali alusel”. Sama teema pakuti uurimiseks välja ka 1938. aastal, aga puuduvad andmed, kas keegi sellega ka tegelema hakkas (EAA 2100.5.24; Raid 1995: 135). 1939. aastal on usuteaduskonna aines „Usu-line rahvateadus” olnud käsitletavate teemade hulgas ka näiteks usulised te-gurid Vilde teoses „Prohvet Maltsvet” ja võrdlusena Aino Kallase jutustuses „Valge laev” (EELKKA Usuline rahvateadus 1939).

Folklorist Felix Oinas nägi prohveti väljarändamise juhiks saamise sala-duse taga peamiselt ühe naise usku (ERA 5058.1.45; Oinas 1988: 39). Mitte


346

lihtsalt ühe naise usk, vaid jumaliku pühavaimu täitumusega naise kindel usk. Missugune suur osa on naiste kindlal usul või ebausul olnud mõne uue usundi või usuliikumise tekkimisel, seda demonstreerib ilmekalt kristluse aja-lugu ja kinnitab kirjanik Mait Metsanurga sõnu (1937: 334). Oinas jätkab, et „Vilde on oma romaanis andnud kannatava rahva fatamorgaana, vapustava pildi” (ERA 5058.1.45; Oinas 1988: 39).

Rein Veidemann on tõmmanud Juhan Liivi ja Maltsveti vahele võrduse – mõlemad on eestlaste prohvetid. „Liivile oli Eesti riik tõotatud maa meta-foor. Ja see pakub võimaluse rääkida Liivist kui eestlaste prohvetist. Umbes samamoodi, nagu seda oli olnud prohvet Maltsvet,” tõdeb Veidemann (2014: 121). Juhan Liivil oli pooleli käsikiri prohvet Maltsvetist, mille ta 1894. aasta veebruaris hullunult hävitas (Tuglas 1927: 235). Võib-olla oligi Liiv „eestlaste prohvet” ja teist ei olnud tema kõrvale enam vaja?

Kokkuvõte

Käesolev uurimus tõi varasemast selgemini välja, et lisaks Joosep Freimanni ja Gustav Maltsa käsikirjadele ning Perno Postimehes ilmunud maltsvetlust kriitiliselt käsitlevatele artiklitele on oluliseks maltsvetluse konstrueerimise allikaks olnud vabakoguduslikust, baptistlikust, spiritualiteedist laenatud uuestisündimise mõiste. Vilde püüdis 1880. aastatel sündinud prii- ja baptisti-koguduste vaimulaadi abil tabada 1850. aastate lõpul sündinud maltsvetlaste vaimulaadi põhimustrit. Uuestisündimise, uuestiristimise ja iseseisva armu-laua praktiseerimise kaasabil maltsvetlastest konstrueeritud pilt pole siiski autentne, sest kõik need kolm mõistet tulid kasutusele alles 1880-ndate algu-ses priiusuliste liikumises ja neist eraldunud baptistide kogudustes.

Kokkuvõtteks võib ka öelda, et nagu nähtub mitmesugustest dokumentaal-setest allikatest, ei sündinud valge laeva kujund Maltsveti ega ka abiprohvet Miina Reiningu fantaasias. See tekkis kas mõne ajaloo jaoks nimetuks jäänud maltsvetlase ettekujutustena või ka nende pilkamisena, mis hakkas ajakirjan-duse kaudu 1861. aasta juunist alates levima. Vilde oma romaaniga kinnistas selle kujundi püsivalt nii inimeste mällu kui ka kirjandusse. Selle maltsvet-likus ehtsuses ei kahelnud kordagi ka usundiloolane Uku Masing, kes tule-tas sellest eestlaste usundiloolise paranoia religiosa – kogu meie rahva hinge sümboli.

Juhan Leinbergi ajaloolis-folkloorsete pöördumiskirjelduste võrdlemine tõi paremini välja, et kõik pöördelise tähtsusega seotu on pärimustes paigutatud unenägude ja inglite sfääri, mis lubab järeldada, et nende loomisel on saadud mõjutusi Piiblist. Talletades seda pärimustikku romaani, sai Vildest Maltsve-tist loodud folkloorse pärimuse unustusest päästja.

Lõppkokkuvõtteks tuleb tõdeda, et kuigi Vilde kogus nii Maltsveti kui ka maltsvetliku rahvaliikumise kohta suulist pärimust ja dokumentaalset ma-terjali, ei kajasta tema teos mitte niivõrd ajaloolist Maltsvetti ja maltsvetlust, vaid illustreerib pigem marksistlikku religiooniteooriat, et religioossed liiku-mised sünnivad sotsioökonoomiliste tegurite mõjul. „Prohvet Maltsvetti” võib õigustatult nimetada eestlaste ängistusajaloo kirjanduseks.

Artikkel on seotud Kultuuriministeeriumi stipendiumiga teema „Kiriku ja usu kü-simus Vilde ja tema lähedaste elus ning romaanis „Prohvet Maltsvet”” uurimiseks.


347

Arhiiviallikad

EVM = Eduard Vilde Muuseum, 2002 Ar 1785 (G. Malts „Ajalugu Maltsveti usust ja Krimmi rändamisest”).

EAA = Eesti Ajalooarhiiv (mitmesugused fondid).ERA = Eesti Riigiarhiiv, R-1707.1.139 P. Raudkivi stsenaarium „Viletsuse kara-

van” (sept 1953 – juuni 1955) Ed. Vilde romaani „Prohvet Maltsvet” ainetel. ERA 5058.1.45 (Feliks Oinasega seotud materjalid).EELKKA = Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi arhiiv (Gustav

Sandbergi (1887–1966) kogutud andmed Väike-Maarja kihelkonnas tegutsenud prohvet Jakob Rosenbaumi kohta ning tema tegevuse lühiülevaade).

EELKKA, Usuline rahvateadus 1939 II semester, käsikirjaline konspekt.

Kirjandus

A d e r, Ernst s.a. Eesti usuajalugu. VII ptk. Uuspietism ning vennastekoguduse tõus ja langus. Masinkirjas [Tallinn]. Käsikiri asub baptistide Kõrgema Usutea-dusliku Seminari raamatukogus Tartus.

A d e r, Ernst s.a. Eesti usuajalugu. VIII ptk. Läänemaa ärkamine ja selle taga-järgi. Masinkirjas [Tallinn]. Käsikiri asub baptistide Kõrgema Usuteadusliku Seminari raamatukogus Tartus.

A l t o (= Alttoa), Villem 1935. Eduard Vilde elu ja looming. (Keel ja kirjandus nr 16.) Tartu: Loodus.

A l t t o a, Villem 1965. Eduard Vilde. Tallinn: Eesti Raamat.A r u l a - J a h e, Jette 2005. Valge Laeva tähendusest. – Sulane. Tallinna Kaarli

koguduse ajakiri, juuli, lk 17–19. Baptisti koguduse Usutunnistus... 1912 = Baptisti koguduse Usutunnistus ja Põh-

jusseadus Pühakirja tunnistustega. Tallinn: J. Felsberg ja A. Tetermann. Eesti Kirjanduse Seltsi ... 1910 = Eesti Kirjanduse Seltsi kirjandusline koosolek

Tallinnas. – Postimees 8. XII, nr 280.E i s e n, Matthias Johann [= Dr. Ise] 1908. Prohvet Maltsvet. – Postimees 4. X,

nr 18. Lisaleht: Kirjandusest.H i n r i k u s, Rutt 2014. Valge laeva muutumised. – Kirjanduspärand kultuuri-

loos. Artikleid ja uurimusi 2008–2014. Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 85. aasta-päevaks. Koost Marin Laak, Sirje Olesk. (EKLA töid kirjandusest ja kultuuri-loost 7.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, lk 148–161.

H u h t a, Ilkka 2001. „Täällä on oikea Suomenkansa”. Körttiläisyyden julkisuus-kuva 1880–1918. (Suomen kirkkohistoriallisen seuran toimituksia 186.) Helsin-ki: Suomen kirkkohistoriallinen seura.

Jõelähtme s.a. = Jõelähtme kiriku kroonika II. http://maarjakirik.ee/kogudus/ajaluguvaimulikud/123-valmis-meie-kroonika-teine-osa (15. IX 2014).

Järva maakonnast. – Valgus 15. X 1883, nr 78.Järwa walle-prohwet 1. 1858. – Perno Postimees 22. X, nr 17. Järwa walle-prohwet 2. 1858. – Perno Postimees 29. X, nr 18.Järwa walle-prohwet 3. 1858. – Perno Postimees 5. XI, nr 19.K a u p s, Karl 1936a. „Prohvet Maltsveti” usuvaade ja selle mõju tänapäeva usu-

elu hinnangule. – Elukevade, nr 5/6, lk 131–134.K a u p s, Karl 1936b. „Prohvet Maltsveti” usuvaade ja selle mõju tänapäeva usu-

elu hinnangule. – Elukevade, nr 7, lk 157–160.


348

Kirjandus 1909. – Virulane 12. I, nr 8.K i v i, Aleksis 2005. Seitse venda. Tlk Aivo Lõhmus. Tallinn: Eesti Raamat.Kolmas kirri ... 1861 = Kolmas kirri Järwa walleprohwetist ja temma eksitud jüng-

ritest; Sõnnumed ommalt maalt. Tallinnast. Laeva-ootjad. – Perno Postimees 7. VI, nr 22.

K r o n b e r g, Janika 2013. Rännud kuue teejuhiga. Tallinn: Go Group.K r u u s b e r g, Aleksander 1928. Sugemeid Maltsveti kui „prohveti” tegevuse koh-

ta. – Ajalooline Ajakiri, nr 4, lk 177–187. K r u u s b e r g, Aleksander (toim) 1931. Materjale Maltsveti-liikumise kohta. Aja-

looline arhiiv II. (Akadeemilise Ajaloo-seltsi toimetised VII.) Tartu: Loodus.Kuusalu... 2014 = Kuusalu kirikukroonika 1837–1914. Die Kirchenchronik von

Kusal. Väljaandjad Albrecht Rost, Toomas Mäeväli. Kuusalu: EELK Kuusalu Laurentsiuse Kogudus.

K õ p p, Johan 1926. Usulisi liikumisi Eestis. (Soome-Eesti II üliõpilaspäevadel peetud kõne täiendatud kujul.) – Usuteaduslik Ajakiri, nr 1, lk 20–82.

K ä o s a a r, Juhan 1951. Eduard Vilde romaan „Prohvet Maltsvet” ajaloolise uurimusena ja kunstiteosena. – Eduard Vilde, Prohvet Maltsvet. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, lk 689–744.

K ä o s a a r, Juhan 1961. Gustav Maltsi käsikiri „Ajalugu Maltsveti usust ja Krim-mi rändamisest”. – Keel ja Kirjandus, nr 2, lk 75–88.

L i p p, Martin 1899. Kodumaa kiriku ja hariduse lugu. Tõine raamat. Tõine anne. Jurjev.

L u i g a, Juhan 1914. Juhan Leinberg. Psühhopatoloogilised mõjurid prohvet Maltsveti liikumises. – Eesti Kirjandus, nr 1, lk 1–3.

L u i g a, Juhan 1918–1919. Soome sugu usk. IV. – Eesti Kirjandus, nr 7, lk 129–155.

L u i g a, Juhan 1938. Haiguslikud ilmed terves inimhinges. – Eesti Arst, nr 5, lk 313–316.

L u i g a, Juhan 1995. Hingejõu ilmed. Koost Hando Runnel. (Eesti mõttelugu 6.) Tartu: Ilmamaa.

M a l t s, Gustav 2010. Ajalugu Maltsveti usust ja Krimmi rändamisest. – Methis, nr 5–6, lk 191–195.

M a l t s, Gustav 2011. Ajalugu Maltsveti usust ja Krimmi rändamisest. – Tuna, nr 3, lk 115–129.

M a s i n g, Uku 1993a. Prohvet Maltsvet. – U. Masing, Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, lk 111–157.

M a s i n g, Uku 1993b. Eestlase usulisi eeldusi ja nende tähendus teoloogiale. – U. Masing, Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Koost Hando Runnel. Tar-tu: Ilmamaa, lk 91–110.

M a s i n g, Uku 2006. Uskuda, elada. 59 kirja Kiivitile. Tartu: Ilmamaa. M a s i n g, Uku 2012. Kirjad Liile. Tartu: Ilmamaa.M e t s a n u r k, Mait 1937. Kutsutud ja seatud. Ühe hingekarjase päevik. Tartu:

Noor-Eesti kirjastus.O i n a s, Felix 1988. Lasnamäe valge laev. – Eesti Kirik, nr 1, lk 38–39.Omalt maalt 1910. – Ristirahva pühapäevaleht 16. XII, nr 51.P a a t s i, Vello 2011. Maakuulajate reis Krimmi ja Gustav Malts. – Tuna, nr 3, lk

130–131.


349

P l a a t, Jaanus 2001. Usuliikumised, kirikud ja vabakogudused Lääne- ja Hiiu-maal: usuühenduste muutumisprotsessid 18. sajandi keskpaigast kuni 20. sa-jandi lõpuni. (Eesti Rahva Muuseumi sari 2.) Tartu: Eesti Rahva Muuseum.

Protokoll ... 1881 = Protokoll der Estländischen Provinzial-Synode. Reval: Gressel.P õ l d m ä e, Rudolf 2011. Vennastekoguduse kirjandus. (Eesti mõttelugu 101.)

Tartu: Ilmamaa.P ä r n a, Ants 1979. Meri ja mehed. Meresõidust Eestis. Tallinn: Valgus.R a i d, Lembit 1995. Tartu Ülikooli Usuteaduskond 1632–1940. Teatmik. Tartu:

Eesti Ajalooarhiiv.R o o s, Jaan 1937. Ülevaade eesti kirjandusest. Keskkooli V klassile. (Keel ja kir-

jandus nr 42.) Tartu: Loodus.R o s e n b e r g, Tiit 1997. Juhan Leinberg. – Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat

eestlast. Koost Sulev Vahtre. Tallinn: Olion.S a a r d, Riho 1995. Ühest äraunustatud Usutunnistusest. – Teekäija, nr 11, lk

6–8.S a a r d, Riho 1999. Ad fontes. L. Johannes Schwani kirjast Saaremaa ülemkiriku-

eestseisjale N. von Ditmarile. – Teekäija, nr 11, lk 6–8.S a a r d, Riho 2005. Eesti varase baptismi eneserefleksioonist. – Teekond teisene-

vas ajas. Peatükke Eesti vabakoguduste ajaloost. Toim Toivo Pilli. Tartu: Kõr-gem Usuteaduslik Seminar, lk 9–28.

S a a r d, Riho 2013. Mida „nägi” Uku Masing? – Looming, nr 12, lk 1697–1701.S a l u, Herbert 1981. Kuhu päike ei paista. Ühiskondlikke probleeme Eduard Vil-

de loomingus. Stockholm: Välis-Eesti & EMP.S c h u l t z - B e r t r a m, Georg 1866. Prohvet. – Peegli pildid. Peterburg, lk 8–12.Simuna... 2013 = Simuna kirikukroonika 1691–1919. Toim Janis Tobreluts. Põlt-

samaa: Simuna kogudus.T u g l a s, Friedebert 1927. Juhan Liiv: elu ja looming. Tartu: Noor-Eesti kirjastus.Usso seggamisest 1865. – Eesti Postimees 29. IX, nr 39. V a s s a r, Artur 1975. Uut maad otsimas. Agraarne ümberasumisliikumine Eestis

kuni 1863. aastani. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut. Tallinn: Eesti Raamat.

Wata, mis rummalus teeb! 1. 1861. – Perno Postimees 22. II, nr 8. Wata, mis rummalus teeb! 2. 1861. – Perno Postimees 1. III, nr 9. V e i d e m a n n, Rein 2014. Arkaadia öö. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. V e n e, Ilmar 1987. Maailmatajust. – Looming, nr 2, lk 230–242. V e n e, Ilmar 1997. Vahemere tuuled Hüperboreas. Tartu: Ilmamaa.V i i t o l, Livia 2005. E. Vilde „Prohvet Maltsvet”. Ilukirjandus ja dokument. –

Krimmi kogumik II. Konverentsi „Eestlased XIX–XXI sajandil Krimmis” ettekanded (9.–10. septembril 2004 Simferopolis). Koost Tõnu Tender, L. Viitol. Tal-linn–Tartu: Eesti Keele Sihtasutus.

V i i t o l, Livia 2012. Eduard Vilde. Tallinn: Tänapäev.V i l d e, Eduard 1904. Palve. – Uudised 7. IX, nr 79.V i l d e, Eduard 1905. Prohvet Maltsvet. – Uudiste veste-osa 31. III, nr 26.V i l d e, Eduard 1907. Iseenesest. 26. (13.) jaanuar 1907 Kopenhaagenis. – Eduard

Vilde kirjatööde kogu. Tallinn: A. Pert’i trükikoda.V i l d e, Eduard 1909. Proletarline või väikekodanline? – Päevaleht 20. III, nr 65.V i l d e, Eduard 1929a. Prohvet Maltsvet. I köide. Tartu: Loodus.


350

V i l d e, Eduard 1929b. Prohvet Maltsvet. II köide. Tartu: Loodus.V i l d e, Eduard 1957. Artikleid ja kirju. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.V i l d e, Eduard 1985. Prohvet Maltsvet. Tallinn: Eesti Raamat. V u o r i k u r u, Silja 2007. Minä ikävöin maahan, jota ei ole. Utopia Aino Kallak-

sen novellissa „Lasnamäen valkea laiva”. – Nostalgia: kirjoituksia kaipuusta, ikävästä ja muistista. Toim. R. Rossi, K. Seutu. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 1137.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, lk 168–200.

W i e d e m a n n, F. J. 1869. Ehstnisch-Deutsches Wörterbuch. Petersburg.

Vilde as the constructor of Maltsevism

Keywords: Eduard Vilde, „The Prophet Maltsvet”, Maltsevism, Baptism, „White Ship” This study proves, more than ever, that in addition to Joosep Freimann’s and Gustav Malts’ manuscripts as well as articles critical of Maltsevism, which appeared in the newspaper „Perno Postimees”, important material for constructing Maltsevism was acquired by borrowing the term „re-born” from Free Church and Baptist spirituality. Eduard Vilde investigated the spirituality of the Free and Baptist congregations born in Estonia in the 1880s, trying to discover the basic pattern of spirituality of the Maltsevians formed in the late 1850s. However, the construction of a picture of Maltsevism with „re-birth”, practice of rebaptism and an independent practice of the Lord’s Supper, is not authentic because these three terms came into use only in the early 1880s among the Free Believers movement and the Baptist congregations that separated from them. As appears from various records, the image of the „White Ship” was neither a product of Maltsvet’s nor his assistant-prophet Miina Renning’s (prototype of the Miina Reining of the novel) fantasy. It was a result, perhaps, of the imagination of a Maltsevian who has remained anonymous or even of the mockery of the movement which circulated in newspapers since June 1861. Vilde’s novel branded this image in people’s minds as well as in literature. The authenticity of this powerful belief was never doubted by the religious historian Uku Masing, who thence derived the paranoia religiosa found in the Estonian history of religion as a spiritual symbol of our entire people. A closer look at Juhan Leinberg’s (resp. Maltsvet’s) historical-folkloristic descriptions of conversion provides a vivid evidence that anything of revolutionary importance is typically placed in the sphere of dreams and angels, thus leading one to conclude that Biblical influence has been at work in its formation. Thus, Vilde’s novel saved from oblivion the folklore created around Maltsvet. In conclusion, although Vilde collected material from oral sources and documented material about Maltsvet as well as the movement inspired by him, his novel does not describe the historical person or movement; rather, he illustrates a Marxistic theory of religion where religious movements are born as a result of socio-economic factors. „The Prophet Maltsvet” can truly be called a description of the Estonian history of oppression.

Riho Saard (b. 1961), ThD, Universities of Helsinki and East Finland and Estonian Evangelical Lutheran Church Institute of Theology, docent, [email protected]


351127

MISTSELLE

ERINEVUS JA ERISTAMATUS Kohanimed ilmuvad eesti kirjalikku tra-ditsiooni alates XIII sajandist. Ligi 500 kohanime on kirja pandud Taani hin-damisraamatu (Liber Census Daniae, edaspidi LCD) eesti lehekülgedel. Ehkki kohanimesid leidub ka järgnevate sajan-dite dokumentides ja ürikutes, tulevad nad hulgana esile alates XVI sajandist, kust algavad vakuraamatud. LCD ni-mistu on avaldatud trükis korduvalt. XVI sajandi vakuraamatuist on avalda-tud näiteks Läänemaa vanim vakuraa-mat ning katkeid Kullamaa ja Järvamaa vakuraamatuist.

Peamiselt on XVI sajandi vakuraama-tud siiski saadaval portaalis Saaga käe-kirjaliselt. Käekirjalised vakuraamatud on kirja pannud võõrkeelsed kirjurid, säilinud eksemplarid näivad olevat üm-berkirjutused kas terveist raamatuist või välimärkmeist.

Kogu nimeteadus lähtub eeldusest, et pärisnimed on tekkinud üldnimedest. Etümoloogiline uurimistöö püüab leida neid üldnimesid, mis võiks pärisnimede-le aluseks olla, kasutades pärisnimede (näiteks kohanimede, siin külanimede) varasemaid kirjapanekuid. Siin tekib tõlgendamisküsimusi.

Näited allpool on valikulised ega anna käsitletavast nimeelemendist kõiki esi-nemisjuhtumeid, mis tulevad ilmsiks peagi valmivas Eesti kohanimeraamatu andmebaasis (EKNR), mille lähtenimes-tiku on koostanud Peeter Päll. EKNR-i märksõnastikus on 12 Mõisaküla, iga-ühel ainult selle ühe kohaga seotud nimi (seega nimeteooria seisukohalt 12 homonüümi, mis on laiali paisatud eri-nevaisse geograafilistesse kohtadesse), 4 Mõisamaa küla, 2 Mõisaaseme küla

ja 2 Kodasema küla (vastavalt 4, 2 ja 2 homonüümi). Tegelikult on neid nime-tüüpe rohkem, aga kõik pole pääsenud märksõnastikku ega tulevasse raama-tussegi.

Näiteid nimede kohta, kus kirjapa-nekuis tuleb esile oletatav ase : aseme. Kohamääratluses on esimene kihelkond, teine praegune vald. Vaadelgem näiteid.

A. Mõisimaa Kirbla, Lihula vald. 1565 Moyβeaβm. Kui arhivaali tera-selt vaadata, siis on seal üsna selges-ti loetav tegelikult Moyβeaβw (EAA 1.2.932:12, L10; vt näidet 1). Koguteoses „Läänemaa” (1938: 272) aastaarvu-ta antud Moiszeaszem võib olla sellesama 1565. aasta kirjapaneku variant-ne tõlgendus. Selge see, et kõik need kirjakujud on tagasi viidavad nimele *Mõisaaseme, ehkki peab oletama, et w oli ümberkirjutusviga (w ja m lähevad käekirjas kergesti segamini).

Oletus põhineb ka sellel, et mõeldav nime teine komponent asu ei esine tea-daolevalt selles positsioonis eesti koha-nimedes, vaid ainult esikomponendina. Jääb üle tähenduslikult sobiv ase : aseme.

B. Mõisaküla Lääne-Nigula, Lääne-Nigula vald. XVII sajandi lõpul on Uugla mõisa all märgitud kõrvuti külad Moiβaβe By ja Orro By. Viimane olevat kujunenud asulast, mida 1627. aastal nimetatud Rotsi-Udenkül. Esimene nimi (?*Mõisaaseme) sai tõenäoliselt aluseks Mõisaküla nimele. Tänapäeval on tuntud Mõisaaseme küla Rapla val-las ja aastal 1977 Rasiverega liidetud Mõisaaseme küla Anija vallas.

C. Vanamõisa Kirbla, Lihula vald. Koguteoses „Läänemaa” antud Vanamõi- sa varasem nimekuju Wanhamoiszeaszw

MISTSELLE, Marja KallasmaaUUS.indd 351 30.04.15 14:26

352

(1938: 272) võib olla 1565. aasta kirjapane-ku Wanhemoisioaβeu, siinse autori tõlgen-duses Wanhemoisioaβen, variant, kirjapa-nekut võib lugeda ka Wanhamoisioaβm, kui oletada, et siingi on olnud algses kä-sikirjas m (EAA 1.2.932:12, L10). Ka siin võiks aluseks olla ase : aseme: *Vanamõisa ase või *Vanamõisaaseme.

D. Mõisamaa Märjamaa, Rapla vald. 1586 Mausa Assa (Rev 1586: 57), 1726 Moisama (Rev 1725/26: 54). Tõenäoliselt on siingi teise osa -maa aluseks olnud ase : aseme.

Nimeloendina sünkroonias ei erine Mõisaküla Mõisakülast ega Vanamõisa Vanamõisast, kuid nende vahel on näh-tamatuks pakitud erinevus: diakroonias erineb siinne Mõisaküla mitmest teisest Mõisakülast, siinne Vanamõisa erineb mõnest muust Vanamõisast, kus alg-seltki on osis ase puudunud, ja siinne Mõisamaa nendest Mõisamaadest, kus teine osa on lähtunud sõnast maa. Teise astme erinevus tuleb välja käekirjaliste nimekirjapanekute tõlgendamisel, kus tuleb teha oletusi u~n või w~m. Teise astme erinevus hargneb ja elab oma elu, kuid sellel ma siin ei peatu.

Järgnevais näiteis on liigisõna ase kas kadunud või andnud nimelõpu -ma(a), mis on selle liigisõna puhul üsna tava-line.

E. Külasema Muhu, Muhu vald. 1570 Kullesme Ahndreß (SFM: 38), 1756 Külla Asseme (Kallasmaa 1996: 157), 1798 Küllasma (Mellin 1791–1798). Nime aluseks on tõenäoliselt sõnad küla + ase : aseme, vrd Tartumaal Külaaseme küla. Ka Viljandimaal Helme kihel-konnas Kärstna mõisa alal on olnud *Külaaseme: 1624 Killa Asima (Rev 1624: 84), 1798 Küllaassem (Mellin 1791–1798), 1839 Kullaassem (Rücker), tänapäeval on enam-vähem sama koha peal Põrga küla.

F. Kodasema Peetri, Roosna-Alliku vald. 1586 Koddaszem (Ungern-Sternberg 1912: 66), 1796 Koddasim, Koddaassem M. (Mellin 1791–1798). Siin aluseks koda + ase : aseme.

G. Kodasema Keila, Saue vald. 1457 Coddesam (Johansen 1929: 74), 1796 Koddaassem (Mellin 1791–1798), alu-seks koda + ase : aseme.

H. Kodesmaa Pärnu-Jaagupi, Halinga vald. 1515 Peter Janspockke Kottesme (Stackelberg 1926: 208), 1839 Koddasma (Rücker). Eelmise kahe põhjal võiks oletada siingi sama aren-gut, kuid võrdluseks ka nimi Kodismaa.

I. Kodismaa Laiuse, Torma vald. Valdek Palli (1969: 76) arvates võiks Kodismaa kujunemise seletamisel pan-na esikohale võimaluse jagada nimi

N ä i d e 1. Moyβeaβw (EAA 1.2.932:12, L10).


353

kaheks ja tuua esikomponendi vasteks soome sõna kodis : kodiksen ’kodukoht; krunt, maatükk’. Soome murretes esineb ka liitsõna kodismaa (~ kolismaa) ’talu-hoonete lähedal olev väike põld’. Lauri Kettunen (1955: 124) on Kodismaa esi-osa ühendanud koda mitmuse tüvega ja teise osa tuletanud sõnast ase : aseme, mis on läbi teinud kohanimedes esineva eriarengu. Ka Pall ei välista seda või-malust, tuues võrdluseks Rapla LCD-s esineva nime Kotoassen, mis juba XV sa-jandil oli kirjapanekuis lühenenud kuju-dele Kottis, Kottesch, Kottys (Pall 1969: 76). Vrd ka Põhja-Tartumaalt Kursilt Kodasme t: 1753 Kodda asseme Jurri (Pall 1969: 75).

Kokkuvõttena võib öelda, et näidetes A, B, C ja D avaneb praegune nähta-matuks pakitud erinevus (näiteks osa ajaloolisest mälust) nähtava erinevuse-na diakroonias. Sünkroonias on nimed Külasema ja Kodasema juba tõlgenda-tavad Külase/ma ja Kodase/ma. Näited E, F, G ja I paljastavad, et teatud juh-tudel on kohaajalugu märkiv osis mingil põhjusel (muutununa) säilinud tänapäe-vani.

Sügavamal asuv nimeandmisprint-siip on olnud kõigil käsitletud juhtu-del sama: asustusüksus on (ajutiselt) lakanud. Nimeelemendil -ase, -aseme on kalduvus kaduda (või nimetervi-

kuna vahetuda nagu Helme toponüüm *Külaaseme või LCD Kotoassen) või muutuda juhul, kui asustusüksus taas-elustatakse. Muutumise korral lähevad need nimed enamasti kohanimetüüpi, mis lõpeb osisega -ma(a).

Siin kirjutises ei ole seni arvestatud erinevusega, et geograafiliselt asuvad kõik need paigad eri kohtades (paikne-mise erinevus), s.o reaalses maailmas. Sünkroonias nähtamatuks pakitud aja-loolist mälu esitava keelelise erinevu-se kompenseerib ruumiline erinevus. Sõnad mõis, küla, koda (kodu) ja maa on eestlasele olnud võimsad markerid, mis üldjuhul ei ole vajanud külanime-des lisaks negatiivsevõitu konnotat-siooniga sõna -ase. Üksiknimedes see element siiski leidub tänini, lisaks ülal-mainituile: alles 1977 liideti Kastnaga Vanaaseme (Vändra, Lelle vald) küla, 1839 veel taluna Wannaasseme.

Artikkel on kirjutatud programmi „Eesti keel ja kultuurimälu II” ning selle poolt rahastatava projekti „Eesti kohanimede etümoloogilise sõnaraamatu toimetamine” raames.

M A R J A K A L L A S M A A

Lühendid

EAA = Eesti Ajalooarhiiv.EKNR = Marit Alas, Marianne Blomqvist,

Enn Ernits, Mariko Faster, Marje Joalaid, Marja Kallasmaa, Arvis Kiristaja, Marge Kuslap, Tiina Laan- salu, Karl Pajusalu, Valdek Pall, Fred Puss, Peeter Päll, Evar Saar, Urmas Sutrop. Eesti kohanimeraamatu and-mebaas.

Kirjandus

J o h a n s e n, Paul 1929. Katkendid Tallinna esimestest turberaamatutest. 1365−1458. (Tallinna linna arhiivi väljaanded 4.) Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus.

K a l l a s m a a, Marja 1996. Saaremaa kohanimed I. Tallinn: Eesti Keele Instituut.


354

K e t t u n e n, Lauri 1955. Etymologische Untersuchung über estnische Orts- namen. (Suomalaisen tiedeakademian toimituksia. Sarja B, 90.1.) Helsinki: Suomalainen tiedeakatemia.

Läänemaa. Maateaduslik, majanduslik ja ajalooline kirjeldus. Üldosa. Eesti VIII. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1938.

M e l l i n, Ludwig August 1791−1798. Atlas von Liefland oder von den beyden Gouvernementen und Herzogthümern Lief- und Ehstland und der Provinz Oesel. Riga–Leipzig.

P a l l, Valdek 1969. Põhja-Tartumaa kohanimed. I. Toim Madis Norvik. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus.

Rev 1586 = Ungern Sternberg, Paul Frhr. von 1915. Die Revision vom J. 1586 und die Befragung vom J. 1589. – Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands. Band VIII, Heft 1 u. 2. Reval.

Rev 1624 = Das Pernauer Land 1624. Hrsg. O. Roslavlev. Hefte zur Landeskunde Estlands. Heft 2. Wolfratshausen–Waldram, 1967.

Rev 1725/26 = Eestimaa 1725.–1726. a. adramaarevisjon. Läänemaa. Allika- publikatsioon. Tallinn, 1990.

R ü c k e r = Specialcharte von Livland in 6 Blättern. Bearbeitet und herausgegeben auf Veranstaltung der Livländischen gemeinnützigen und ökonomischen Societät; nach Struves astronomisch-trigonometrischen Vermessung und den vollständigen Specialmessungen gezeichnet von C. G. Rücker; gesto-chen im Topographischen Depôt des Kaiserlichen Generalstabes. (1 : 184 275.) Sankt Petersburg: Livländische ge-meinnützige und ökonomische Societät, 1839.

SFM = Saaremaa Maasilinna foogt-konna maaraamatud 1569–1571. Allikapublikatsioon. Tallinn, 1992.

S t a c k e l b e r g, F. Baron 1926. Der Landbesitz im Kreise Pernau zur Ordenzeit. – Sitzungsberichte der Altertumforschenden Gesellschaft zu Pernau, kd 8, 1914−1925, lk 143−282.

U n g e r n - S t e r n b e r g, Paul Frei- herrn von 1912. Materialien zur Gütergeschichte Jerwens für die ältere schwedische Zeit bis zur Abfassung der ältesten uns erhaltenen Munster- und Rossdienstrollen Estlands. – Beiträge zur Kunde Est-, Liv- und Kurlands, kd VII, nr 4. Reval.


3551

RAAMATUID

POEET SUURE P-GA, LUMEHELBEKE SUURE L-IGA

Andrus Kasemaa. Minu viimane raa-mat. Tallinn: Varrak, 2014. 164 lk.

Andrus Kasemaa „Minu viimane raa-mat” on vormistatud pöördumisena tundmatu või koguni kujuteldava tü-tarlapse Sigridi poole. Kõnelejaks on autorilähedane tegelane, kes kannab nimeteisendit Andreas. Teksti võib laias laastus jagada kaheks – kuigi remargi korras olgu lisatud, et hoopis midagi kol-mandat esindab tagakaanele kirjutatu. Kaanetutvustused sünnivad sageli kii-rustamisi ja juhuslikult ning küllap pole viisakas sellele suurt tähelepanu pöö-rata, ent antud juhul on tulemus lausa silmatorkavalt sobimatu. Kõigepealt esi-neb seal faktiviga, nimelt väide, et lugu algab minategelase „õnneliku leiuga saarerannast”, kui temani jõuab pudeli- post Sigridi kirjaga. Õigupoolest ei tee tema ise mitte mingisugust õnnelikku leidu, vaid kogu fantastiline pöördumi-ne hakkab hargnema mõttest, mis oleks, k u i ta oleks niisuguse kirja leidnud. Tegelase ja loo eripärasid silmas pidades tundub see vahe oluline. Ühtlasi jääb täiesti arusaamatuks tutvustav lause, mis reklaamiks justkui pehmekaanelist tõlkepõnevikku: „Kas Sigrid on hullusest piinatud mõistuse sünnitis või on hoopis kõik peategelase meenutatu väljamõel-dis Sigridi lõbustamiseks, see jääb juba lugeja enda otsustada” – Kasemaa teose puhul on lugejal küll tegelda kõige muu kui niisuguse küsimuseasetusega.

Teose enese võib niisiis laias laastus jagada kaheks. Esimene pool kujutab enesest nii-öelda kosjalaulu, kus minajutustaja pöördub rootsi kirjandustu-dengi Sigridi poole, tutvustab end kui

koos vanaisaga ühel Eesti saarel ela-vat rannahulgust ning üritab tütarlast võluda. Selleks kirjeldab ta Sigridile elu, mida nad ühiselt elada võiksid, alates romantilistest õhtusöökidest ja lõpetades õnneliku viielapselise perega. Sealjuures on see elu rajatud ainuüksi haakrikule, see tähendab, mereranda uhutud esemetele. Eineks süüakse me-rikapsast ja juuakse randa ulpinud pu-delitest kokkuvalatud põhju, võrgutus-kingiks saab mõne paksu soome proua poolt merre visatud poolik Estée Lau-deri kreemipurk ning lastele pannakse nimed mööduvate laevade järgi: Carten Maria, Sydgard, BBC Thames, Glyfada ja Leopard Moon.

Teksti absurdisegusest koest anna-vad aimu eriti need lastenimed. See tekstiosa on žanrilt üsna samasugune morbiidne muinasjutt nagu Kasemaa eelmine proosateos „Leskede kadunud maailm” (2012) ning kasutab ka põhi-osas sama võtet: kusagilt eest leitud materiaalsetele esemetele ehitatakse üles suurejooneline kujutlusmaailm. Neid esemeid võiks sealjuures argiaru-saamise järgi nimetada vanaks kolaks või koguni rämpsuks, ent minajutustaja loetleb ja kirjeldab neid kirgliku kollekt-sionääri hella huviga. Ühine on ka selle kõige pisut rõve alatoon, näiteks merest leitu puhul viidatakse pidevalt selle söö-misele või muidu intiimsele tarbimisele („su must kilekott on täis hindamatuid lõhnavaid asju, mis ajavad mul kõhu ala-ti korisema”, lk 23; Hiina mesi on „soojal rannal vedeledes väheke käärima läinud ja mullitab, aga lõhn on enam-vähem”, lk 64). Võrdluses tuleb pähe, et leskede-raamat oli klanitum, skeemipärasem,

RAAMATUID 5-15.indd 355 30.04.15 14:27

356

etteaimatavam; sealne dekadents järgis jäigemat mudelit. Nüüd ei tea lugeja, kuhu ta järgmiseks paisatakse, jutuvoog on heitlikum, fantaasialend metsikum, stiilikihistusi rohkem. Peategelase uit-mõtetesse ilmuvad järjepanu paavst ja Barack Obama võtmas osa iga-aastasest püha haakriku festivalist, kumminaise-le Ingeborgile Vaskratsanikku tutvustav taani madrus, vahva lastefilmi vaimus edasi antud perekondlik mererööv jne.

Sellele kõigele järgneb aga registri- vahetus. Minategelane katkestab järsult oma fantaasialennu ja vähe sellest, sel-gub, et ka osa enne reaalsena esitatud taustast oli pelk väljamõeldis; ta hakkab kõnelema oma õnnetust minevikust ja Sigrid satub hoopis pihiema rolli. Minu meelest mängib Kasemaa siin muuhul-gas oma tundliku paigakirjaniku repu-tatsiooniga, mille on talle toonud Peip-si-äärsete kolkamaastike loominguline markeerimine peamiselt luulekogudes (debüütkogu pealkirjakski oli fiktiivne kohanimi „Poeedirahu”).1 Kui praeguse raamatu esimeses osas on ta jätkanud maastiku omakskujundamist sarnasel moel, andes loodusobjektidele uusi isik-likke nimesid, nagu Üksilduse neem või Igatsuse saar, siis teise osa hakatuseks lastakse minajutustajal teatada, et ran-nakoloriit on olnud butafooria: saarele kolis ta tegelikult kaks aastat tagasi, su-vevaheaegu seal veetnud ei ole ja mingit vanaisa polegi ülepea olnud. Järelikult on suurem osa ranna- ja meremeheelu poetiseeringutest, mis küll teises osas lõbusasti jätkuvad (totsid igas sadamas, meri „[n]agu suur täisautomaatne pesu-masin”, lk 7, või „nagu budistide man-dala”, lk 164), üksnes tõmmis loetud lu-gudest. Esimese osa lustakas mäng asen-dub sünge looga vaesest lapsepõlvest ja õnnetust koolieast – oma elu õudse reaalsuse eest pagedes ongi minajutusta-ja lõpuks välja jõudnud hullutavasse ük-

sindusse, mis ärgitab teda eelkirjeldatud piirideta fantaasiaid hellitama.

Stiililine üleminek on järsk ja lugeja võib hämmastuda. Näiteks Kärt Rebase lühike lehenupp möönab teatavat vas-tuvõtutõrget seoses kaheosalise kom-positsiooniga.2 Teisalt kõneleks järsk kontrast groteskselt rõõmsa fantaasia ja kõleda tegelikkuse vahel justkui ise ene-se eest. Brita Melts ütleb selle kohta nii: „[Esimese osa] peibutavad kujutlused on loodud [teises osas kirjeldatud] mõrade ja traumade ületuseks.”3 Sellele on raske vastu vaielda, niisugune on kõige ilm-sem ja loogilisem tõlgendusmudel, mil-leni suunab ka tekst ise. Ometi tundub kahe osa omavaheline suhe, mis võimal-dab küll ka niisugust üsna sirgjoonelist kokkuvõtet, olevat selle raamatu kõige põnevam aspekt.

Näiteks saaks esimene osa minu mee-lest vajadusel hakkama teiseta: see on võluvam ja iseseisvam, siinne kohati räme muinasjutuesteetika mõjub origi-naalsemalt. Pealegi on Kasemaa sel alal välja kujundanud väga ilusa ja veenva käekirja, mida ta, nagu ennist öeldud, harjutas juba leskede-raamatus. Siis-ki lisab teise osa olemasolu esimesele nüansse, selle valguses tuleb selgemini välja uljalt fantaasia laineharjadel seila-va minategelase tume meeleolu. Naised ju minusuguseid mehi ei taha, kurdab ta kibestunud vanapoisi vaimus (lk 17), hüüatus „Tüdruk, sind tuleks kinni si-duda! Et sa enam ära ei jookseks!” (lk 69) hakkab mõjuma pigem tõelise ähvar-duse kui armunud ohkena. Enne puhtalt mängulisena tundunud fantaasias hak-kavad valjemini kõlama sünged noodid.

Teine osa seevastu võiks omaette jää-nuna omandada kuidagi ebaselge tooni ja ära kaduda kaasaegsesse pihtimus-kirjandusse. Üks võimalus on siin ni-melt lugeda teksti mooduseks „kriipiv

2 K. R e b a n e, Lugeja kui autori õlekõrs tühjuses. – Eesti Päevaleht 15. XII 2014.

3 B. M e l t s, Kas arveteklaarimine Poeedi-rahuga? – Sirp 16. I 2015.

1 Vt B. M e l t s, Poeedirahu – Andrus Kasemaa kirjanduslik omailm. – Keel ja Kir-jandus 2013, nr 6, lk 393–408.

RAAMATUID 5-15.indd 356 30.04.15 14:27

357

ausus”. Seda vastuvõtt sageli teebki, kasutatakse sõnu nagu „ülestunnista-tud reaalsus”4 ja „julmal moel südames ja hinges soriv”5. Kindlasti pole see vale, ülestunnistusi siin tehakse. Eri-ti valusalt mõjusid kirjeldused vaesest kolkalapsepõlvest, samuti süütunne va-naemaga halvasti käitumise pärast või meenutus vene vanaisa häbenemisest; kindlasti on midagi ehedat ka alatises võõrdumise ja üksinduse tundes. Ent puhtalt kriipiva aususe võtmes luge-misel aimub tekstist – vähemalt minu jaoks – kohati ärritaval määral pasa-meres kasvava lillekese sündroomi. Kui ahistavate süsteemidena analüüsitakse järjest läbi nii perekond, kool, sõjavägi, hullumaja kui ka ülikool, tekib kahtlus, kas probleem ei peitu mitte tooli ja kla-viatuuri vahel. Kohati tahaks lausa ha-kata näppu vibutama „noore inimese” poole (õigupoolest on autor arvustajast aasta vanemgi), kes leiab, et maailm ei ole tema jaoks piisavalt mugavaks teh-tud. Tegelikult aga ei ole see kõik ju ik-kagi päris niimoodi mõeldud ning just esimese osa toel on siit kergem üles lei-da nii-öelda lendumineku mehhanismi: jutustaja alustab mingist mõttest või meenutusest, hakkab pajatama, satub hoogu, läheb kohati üle võlli ja tõuseb uutesse kõrgustesse. Kõlab ju pisut juba naljakalt end ajateenistusest vabaks kombineerinu õiglane nördimus: „Leida end korraga hullumajast, kui ma tahtsin vaid sõjaväest ära saada. Milline alan-dus see oli. Ma olin tõeliselt solvunud nende peale. Nad oleks mu lihtsalt või-nud lahti lasta. Et kokutad. No laseme lahti. Aga ei” (lk 132). Ning loodetavasti ei ole ka päris tõsiselt mõeldud kõigi elus ette tulnud organisatsioonide järjepidev samastamine vanglaga: „Olen lugenud hiljem Solženitsõnit ja pean ütlema, et polnud see Gulag sellest ühiskonnast,

sellest koolist, kus ma oma aastad veet-sin, midagi väga erinevat” (lk 116); „Pa-taljon oli ümbritsetud kõrge müüriga. See oli nagu vangla” (lk 129); „Kõikidel [hullumaja] akendel olid trellid ees” (lk 131); ülikoolidiplom ei ole muud kui „[v]eel üks paber selle kohta, et ma olen järjekordses vanglas istunud” (lk 148). Sama innukalt ja sihiteadlikult nagu enne muinasjutulisest pereelust maalib jutustaja nüüd pilti iseendast kui paa-dunud heidikust, väärdunud indiviidist, pahelisest mr Hyde’ist. Nii muutub ka see pilt kohati sama fantastiliseks; kahe osa algul nii erinevana tundunud stiil ühtlustub tasapisi ning sulab viimastel lehekülgedel lõplikult ühte.

Kahe osa vahelise suhte kaudu jõuab ka küsimuseni Kasemaa kui autori va-hekorrast nn Y-generatsiooniga. Nagu suurel osal sellistest käibemõistetest, on Y-generatsiooni haare tegelikult hägus: siia alla on liigitatud inimesi sünniaas-tatega varastest kaheksakümnendatest kuni varaste nullindateni välja. Igata-hes peetakse vastavalt tähistatud põlv-konnale omaseks muuhulgas pikenenud lapsepõlve, kohustustevaba elu nauti-mist ilma perekonna või kindla töökoha-ta ja teatavat lapselikku enesekesksust – selle kõik võtab kokku alternatiivne nimetus „Peeter Paani põlvkond”. Ül-diselt ei kiputa Kasemaad igrekite või Peeter Paanide kirjanduslikuks esinda-jaks pidama, kui ehk välja arvata pisut teistsuguse rõhuasetusega „uuslihtsu-se” omistus.6 Võib-olla on asi selles, et prototüüpsed igrekid tegutsevad linna-keskkonnas ning nendega seostatak-se ka kõrgendatud lembust verivärske digitehnoloogia vastu, mida Kasemaa teostest naljalt ei leia: tema pilk on suu-natud pigem maale ja minevikku, tehno-loogia tippsaavutuseks jääb teler, kust 1990-ndatel seebiseriaale sai vaadata. Ent puhtalt sünniaasta 1984 järgi võiks 4 K. R e b a n e, Lugeja kui autori õlekõrs

tühjuses.5 http://lugemine.blogspot.com/2015/02/and

rus-kasemaa-minu-viimane-raamat.html6 Vt M. T i n t s o, Maailmalõpu eest pare-

masse maailma. – Sirp 14. I 2011.

RAAMATUID 5-15.indd 357 30.04.15 14:27

358

ta sellesse generatsiooni paigutada küll ning antud teoses on sellest ka teatavaid sisulisi märke, kuigi mitte ühemõttelisi.

Üks märk ongi seesama süsteemi äramahtumatu erilise indiviidi, nii-öel-da kordumatu lumehelbekese motiiv – mitmemõtteline seepärast, et nagu enne kirjeldatud, ei ole see siin loetav päris siira enesekuvandina, aga ka mitte pä-ris distantsilt. Teine oluline märk on suhe tavapärastesse täiskasvanustaatuse markeritesse: perekond, töö, kindel po-sitsioon ühiskonnas. Kui esialgses mui-nasjuturežiimis võib perekonna teema mõjuda lihtsalt arhailise kinnismotii-vina, siis kahe osa vahelist üleminekut märgib jutustaja tunnistus, et ta on kõik eelneva välja mõelnud suurest igatsu-sest pere, eriti just laste järele. Sealjuu-res distantseerib ta end kõigepealt ül-disest tendentsist: „Lapsed on toredad, aga seda on kahtlemata ohtlik tänapäe-val välja öelda. Eriti kõvasti. Eriti me-hel, kellel pole lapsi ega naist, aga kes unistab lastest. // See kõlab kahtlaselt, mu enda arustki kõlab” (lk 94). Pedo-fiiliahirm ise küll ei aktiveeru, ent nii-sugune unistus paigutab kõneleja väga kaugele ainult iseendale elavatest igre-kitest. Seevastu raamatu lõpus sõnasta-takse sama soov nii-öelda täisversioonis, mis on igati Y-generatsiooni kohane: „Ma tahaks endale perekonda. Aga tööle ma küll ei viitsi minna. Ära seda üldse ootagi. Ma ei lähe tööle. Mulle ei meel-di tööl käia” (lk 161). See deklaratsioon lähendab jutustajat juba üsna jõuliselt lapstäiskasvanute põlvkonnale – ja muudab mõnevõrra mõistetavaks, miks tema unistus esialgu ainult unistus on.

Kasemaa teksti on võimalik paigu-tada veel igasugustele ühiskondlikele taustadele ja arutada, milline suhtumi-ne jääb domineerivaks ning kas see on kuidagi põlvkondlik või mitte. Näiteks oleks selles, kuidas äravisatud asjadest terve elu üles ehitatakse, justkui pisut

ostuvaba päeva vaimu – ent kas jutus-taja prügiarmastus pigem mõnitab või julgustab uueaegset öko- ja taaskasu-tusvaimustust? Kui irooniliselt õhatak-se: „Oo, nuusutada veel Bvlgarit, seda suure kahekümnekorruselise kruiisi-laeva aknast pillatud lõhnašampooni, mis kuulus kord edukale valgele euroop-lasele, ja unistada temast” (lk 14), siis kas uus põlvkond tunneb end nii euroo-pastunult, et võib endale lubada lahke käega pila eestlaste pikaaegse lääne, eriti Rootsi heaoluühiskonna kiibitse-mise aadressil? Või annab ikkagi mär-ku tuha all hõõguvast koloniaalpainest see, et kogu Sigridi (rikkama, harituma, kõrgema klassi tüdruku) liini annaks kenasti paigutada traditsiooni, mille ko-haselt eesti kirjanduses tähendab ene-sele Rootsist naise toomine sümboolset võitu ajaloolise vastase üle?7 Kas lause „Stalini aeg oli võibolla kõige ilusam aeg üldse” (lk 56) tähendab, et noored ongi unustanud meie valusa ajaloo, või vas-tupidi, on nad seda tundma õppinud nii süvitsi, et oskavad ja julgevad selle üle naljatada? Ja nii edasi.

Selget vastust kõigele muidugi pole, niisamuti sellele, kas Kasemaa Y-põlv-konda esindab või mitte. Tema tekst on õnneks liiga rikkalik, iseseisev ja ilu-kirjanduslikult mitmekihiline, et seda taandada sotsioloogilisele tõlgendusele. Siiski tahtis käesolev arvustus juhti-da tähelepanu sellele, et lisaks ajatule, austava suurtähega Poeedile oma Poee-dirahul on Kasemaas ka oma aja last, iseka suurtähega Lumehelbekest.

J O H A N N A R O S S

7 L. K a l j u n d i, Väljatung kui väljakut-se. Eesti viikingiromaanid ja mälupoliitika 1930. aastatel. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 8–9, vt lk 637–638.

RAAMATUID 5-15.indd 358 30.04.15 14:27

359

Acta Semiotica Estica XI. Uurimusi nominatsiooni semiootikast. Koos-tajad ja toimetajad Tanel Pern, Ülle Pärli. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjas-tus, 2014. 328 lk.

Acta Semiotica Estica nominatsiooni semiootikale pühendatud erinumbri eessõnas öeldakse, et kogumiku artik-leid ei ühenda „mitte niivõrd temaatika, kuivõrd üldine lähenemine uurimisobjektidele” (lk 7). Tõepoolest, käsitletud teemad ulatuvad ühiskonnateooriatest poliitikute kõnedeni ja luulekeeleni. Kuid milles seisneb ühine lähenemine uurimisobjektidele? Võib öelda, et au-torite eelduseks on nimetamise võrrel-damatult tähtis roll (kultuurilise, sot-siaalse, poliitilise) maailma loomisel, ni-metamise võim maailma kujundamisel. Nimetamine on seega „üks semiootilise modelleerimise viise, mis omakorda on kahetine tegevus: tegelikkuse, objektide modelleeriv kirjeldamine ja mudelite loo-mine reaalsuse korrastamiseks” (lk 7).

Selline lähenemine eeldab loomuli-kult väga laia arusaamist (päris)nimest, arusaamist, mis võimaldab iga tähen-duslikku lausungit käsitleda nimetami-sena. Ning niivõrd laiaulatuslik ühtne alus võimaldab kogumikku kaasata vä-gagi eripalgelisi uurimistöid, mis esma-pilgul justkui nimetamisega ei seostugi. Seetõttu võiks ehk siinkohal veidi kes-kenduda nimetamise, keele(süsteemi) ja diskursuse omavahelistele suhetele. Selle asemel et asuda artiklite järjesti-kusele ülevaatamisele, sooviks lühidalt mõista, millega saab põhjendatud nende ühtede kaante vahel koosolemine.

Alustame nimetamise ja keele mitte just kõige selgepiirilisematest suhetest. Eessõnast võime Tiit Remmi artikli „Ühtsest nimetamisest tegevuseni: in-tegratsiooni mõistest ja objektist sotsio-kultuurilise maailma uurimisel” kohta lugeda: „Metatasandiliste terviklikkus-

te loomine ja nende määratlemine on ulatuslikum semiootiline protsess, kus nimetamise problemaatika on otseselt kaasatud, kuna see toimub keelelises keskkonnas” (lk 8). Artikli seost nime-tamisega põhjendatakse seega lihtsalt sellega, et tegemist on keelelise tegevu-sega. Nimetamine imbub aga selliseid väiteid pidi keele keskmesse, muudab keeletegevuse ennekõike nimetavaks ning sunnib esitama küsimuse, kuidas eristada nimetamist keelest üldiselt. Kas nimetamine ja keel kattuvad?

Ometigi oleme harjunud mõtlema pärisnimest kui millestki, mis ei sobitu keelesüsteemi, mis pesitseb keeles just-kui võõrkehana, kuna tal puudub seman-tiline funktsioon. Pärisnimed ei omanda tähendust mitte keelesüsteemis, vaid konkreetses kasutuskontekstis, asetse-des seega keele äärealadel. Kui keel ka-tegoriseerib ja üldistab, siis pärisnimi osutab individuaalsele referendile. Anti Randviir viitab oma artiklis „Suhtlus-olukordade korraldamine: näide Eestist” Juri Lotmanile ja Boriss Uspenskile, kes on „väitnud, et pärisnime üldine tähen-dus on põhimõtteliselt tautoloogiline: mingi nimi ei iseloomustu eristustunnus-tega, vaid nimi lihtsalt tähistab objekti, millele ta on kinnistatud” (lk 39).

Kui aga pärisnimi nihkub äärealalt keele keskmesse, muutub viimase loo-museks, on tulemuseks asjaolu, et keel suudab o t s e s e l t nimetada reaalsust – seda, mis jääb keelest väljapoole. Te-gemist ei ole aga sugugi lihtsa ühendu-sega, lihtsa kattumisega. Nagu Giorgio Agamben kirjutab, on tarvis keerukat sissearvamise/väljaarvamise mängu: „Keel on suverään, mis kuulutab pide-vas eriolukorras, et miski ei jää keelest väljapoole ning et keel jääb alati teispoo-le iseennast.”1 See, mis on keelest välja

NOMINATSIOONI NIMETAMISEST

1 G. A g a m b en, Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu. Tallinn: Eesti Keele Siht-asutus, 2009, lk 28.

RAAMATUID 5-15.indd 359 30.04.15 14:27

360

arvatud – reaalsus, asjad, objektid, tege-likkus –, on võimeline eksisteerima vaid keele toel, k e e l e s. See, millele keel viitab kui enesest väljaspoolsele, peab olema alati juba (potentsiaalselt) keele-line, et kehtestuda reaalsusena.2

Kuid mida tähendab, et keel on „suve-rään”, mis tegutseb „pidevas eriolukor-ras”? Kõige üldisemalt võib seda mõista järgmiselt: keel o t s u s t a b, mida ja kuidas tähistada, millele osutada, mida väärtustada, keda ja mida pidada eksis-tentsivääriliseks ehk – kellele või millele anda nimi. Lühidalt, keel loob tegelikku-se, öeldes, et tegelikkus, mille ta on loo-nud, on see, millele ta „kõigest osutab”. Ning see, mis ei leia keeles asupaika, ei vääri ka eksistentsi. Keel on võimur.

Viide eriolukorrale tähendab ühtla-si seda, et – kui käsitleda keele peami-se funktsioonina maailma nimetamist – enam ei ole võimalik rääkida keele-s ü s t e e m i s t kui millestki, mis oleks suletud ja eneseküllane ning mille toi-mimiseks piisaks üksnes sisemisest erinevuste vastasmängust. Keel laotub üle maailma laiali, kuid kaotab samal ajal oma piiritletuse ja ranguse; keelt on edaspidi võimalik tabada vaid dis-kursuses või tekstis, keele konkreetses esinemisjuhus.3 Iga tekst loob omaene-se maailma, on oma maailma suverään, normide kehtestaja. Kuid keeles ü s -t e e m – oma suletuses – ei ole võime-line enamaks eneseleviitamisest. Nii tuleb keele mõistet laiendada, nagu näeme Juri Lotmani ja Tartu–Moskva koolkonna kultuurisemiootikas: keel ja igasugune modelleeriv (märgi)süsteem hakkavad kokku langema: „Modelleeriv

süsteem on elementide ja nende ühenda-mise reeglite struktuur, mis on tunne-tamise, teadvustamise või korrastamise objekti koguvaldkonna fikseeritud ana-loogia seisundis. Seetõttu võib modellee-rivat süsteemi vaadelda kui keelt.”4 On olemas filmikeel, kunstikeel, õiguskeel jne samamoodi nagu eesti keel, saksa keel jne. Olgugi et neid süsteeme, „mille aluseks on loomulik keel”, nimetab Lot-man „sekundaarseteks modelleerivateks süsteemideks”, ei eksisteeri enam põhi-mõttelist keele ja diskursuse vahelist erinevust: mõiste keel tähistab mõlemat. Eriolukord viitab niisiis ka keele enese seisundile: maailma loov suverään muu-tub (iseseisvalt) määratlematuks ning peab iga kord sündima alles koos loo-dava maailmaga. Tulemuseks on keele-ilm, millest väljaspoolset Derrida kuulsa lausungi – „ei ole olemas tekstivälist” – kohaselt ei eksisteeri.

Loomulikult on kõige võimsamaks ja radikaalsemaks suverääniks pee-tud kunsti, eriolukorralist diskursust par excellence, mis võib ühe sõna või tähemärgiga nii luua kui ka purusta-da maailmu. Võib küll öelda, et kunst allub žanrinormidele, auditooriumi ootustele, kultuuritraditsioonile ja nõn-da edasi, kuid, nagu Ülle Pärli oma ar-tiklis „Luule maailma nimetamas” kin-nitab, võrreldakse kunstiteose loomist „maailma loomisega nimetamise teel. Teose unikaalsus, kordumatus lubab seda võrrelda individuaalset referenti omava pärisnimega” (lk 182). Tervest märgisüsteemist (tekstist) on niisiis saa-nud pärisnimi, kuid p ä r i s pärisnimed võivad kunstitekstis hoopis omandada semantilise (süsteemse) tähenduse ning liikuda üldnimelisuse suunas. Nii hak-kab Oidipus tähistama inimese üldist seisundit, kuid „Kuningas Oidipus” vii-tab siiski kõigest omaenese loodud maa-ilmale ja tegelastele – kunstitekstis esi-

2 Vt ka M. F o u c a u l t, Sõnad ja asjad. Inimteaduste arheoloogia. Tallinn: Varrak, 2015, IV ptk.

3 Keelesüsteem on Saussure’i järgi just-kui platonlik idee, millest lähtub kõne. Asja-olu, et keel ilmneb vaid kõnes, kõne kaudu, „destabiliseerib” keelesüsteemi, muudab ta sõltuvaks süsteemivälisest (juhuslikust); kõ-nele keskendumine avab keele juhuslikkuse-le ja pidevale muutumisele.

4 J. L o t m a n, Kultuurisemiootika. Tekst–kirjandus–kultuur. Tallinn: Olion, 2006, lk 9.

RAAMATUID 5-15.indd 360 30.04.15 14:27

361

nevad pärisnimed omandavad püsivad tähenduslikud eristustunnused ning lakkavad olemast tautoloogilised. Nimi omandab süsteemse v ä ä r t u s e.5

Nii muutub ka pärisnimi millekski liikuvaks ja tabamatuks; enam ei ole teda võimalik määratleda lihtsa osutu-sena. Pärisnimest võib saada kategori-seeriv termin ning üldnimi võib nihkuda pärisnimelisuse suunas, hüljates teda determineerivad kirjeldused ning muu-tudes võimeliseks tähistama lihtsa osu-tuse alusel. Viimast liikumist analüüsib oma hegemooniateoorias Ernesto Laclau tühja tähistaja mõiste abil; teooria, mis leiab kasutust Andreas Ventseli artiklis „Metonüümia ja metafoor II maailma- sõja-aegses Eesti poliitilises retoorikas”. „Eestlane” funktsioneerib samaaegselt nii pärisnime kui ka kategoriseeriva-väärtustava üldnimena. Seega, kas saa-me koos Lotmaniga öelda, et just kunst on see, kus saab võimalikuks päris- ja üldnimede ruumi ühendamine?6 Maail-ma loomise ja modelleerimise võime ni-metamise kaudu, tundub, on iseloomu-lik igale kultuuris toimivale diskursuse-le; asjaolu, millest annavad tunnistust ka siinse kogumiku teistele diskursus-tele keskenduvad artiklid (Tiit Remm keskendub ühiskonnateooriate võimele luua enesele uurimisobjekt ja samaaeg-selt kehtestada see tegelikkusena; Anti Randviir nimetab ühtseks „Nõukogude inimese”).

Kunsti eri(li)susele andis loomulikult tugeva hoobi ka Lotman ise, kes laien-das retoorilised mehhanismid igasugu-sele „keele”-kasutusele; isegi kultuure peaks olema võimalik tüpologiseerida troopidest lähtuvalt – kas tegemist on metafooril või metonüümial põhineva

kultuuriga.7 Kuid samal ajal võib märga-ta kunstiliste mehhanismide valgumist kõigisse teistesse diskursustesse (või „keeltesse”), mis paradoksaalsel kombel just võimaldab kunstil säilitada oma eri-lisus ning seda isegi võimendada: kunst muutub konkreetsest diskursusest tea-tavaks printsiibiks, mis lubab toota uusi tähendusi ja modelleerida ühiskonda uutest tahkudest. Kunst muutub sel moel inimliku loomingulisuse printsii-biks ning osutub võimeliseks sisestama kultuuri enneolematuid olendeid ja asju, nimetama terveid maailmu. Kunst või-maldab enesest väljuda ja õppida tund-ma tundmatut.

Kogu ühiskondlik ja kultuuriline kee-lekasutus (diskursus) on niisiis põhi-mõtteliselt kunstiline (troobiline, retoo-riline). See tähendab ka, et nimetamine toimub alati ruumis, mis on võimeline ühendama päris- ja üldnimed. Oleme tagasi jõudnud punkti, kus semiootilisel tähistamisel üldiselt ning nimetamisel ei saa olla rangelt eristavat määratlust. Nii võib – põhimõtteliselt – igasugust modelleerimistegevust n i m e t a d a ni-metamiseks.

Nüüd on juba lihtne mõista, kuidas nii Anu Sarve („Õppejõu professionaal-ne identiteet ülikooli institutsionaalse ideoloogia mõjuväljas”) kui ka Kristin Vaigu („Üldistavaid tähelepanekuid pa-guluses ilmunud eesti kirjanduslugude pinnalt”) artiklid tegelevad nimetamise probleemiga. Õppejõutöö kvantitatiivne hindamine ning kirjandusloo fikseerimi-ne on selgelt modelleerivad tegevused ehk ü h t s e k s n i m e t a m i s e d. Tanel Perni „Vabadus ja ideaalid: kir-janduse sotsiaalne modelleeriv funkt-sioon Johannes Semperi romaanis „Kivi kivi peale”” mõistab nii romaani kui ka selles esitatut ühiskonna mudelina – ning kui kirjandusteost käsitleda pä-risnimelisena, ei teki ka siin probleeme.

5 Väärtus nii Saussure’i valeur’i mõttes – positsioon süsteemis – kui ka väärtuste hie-rarhias.

6 J. L o t m a n, Kultuur ja plahvatus. Tal-linn: Varrak, 2001, lk 50; vt ka Ülle Pärli ar-tiklit kogumikus, lk 184.

7 J. L o t m a n, Kultuurisemiootika, lk 186–211.

RAAMATUID 5-15.indd 361 30.04.15 14:27

362

Samamoodi on Eva Lepiku artiklis „Ju-tustajakujudest Karl Ristikivi „Põlevas lipus”” selge, et Ristikivi n i m e t a b jutustajakujude kaudu erisuguseid (ro-maani)reaalsuse tõlgendusrežiime.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kogu-miku ühtne lähenemine nimetamise problemaatikale osutub ääretult mitme-kesiseks ning keeruliselt haaratavaks. Artiklid, mis keskenduvad otseselt ni-

metamisele (Ülle Pärli, Anti Randviir, Andreas Ventsel), annaksid justkui tõl-gendusjuhised teistele, nimetamisega vaid kaudselt – modelleeriva ja keelelis-diskursiivse tegevuse alusel – seotutele. Sest kogumiku n i m i sunnib meid seda teataval viisil lugema.

O T T P U U M E I S T E R

MONOGRAAFIA EESTI KALANIMETUSTEST

Mari Kendla. Eesti kalanimetused: kujunemine, levik ja nimetamise alu-sed. (Tallinna Ülikooli humanitaar-teaduste dissertatsioonid 37.) Tal-linn: Tallinna Ülikool, 2014. 238 lk.

Mari Kendla monograafiana avaldatud doktoritöö annab põhjaliku ülevaate eesti kalanimetustest, nii kirjakeelse-test terminitest kui ka rahvapärasest sõnavarast koos teadusliku analüüsiga ja kalade igakülgse kirjeldusega. Ana-lüüsitav materjal hõlmab kirjakeelsete kalanimetuste arengu XVII sajandist tänapäevani ning XIX–XX sajandi mur-deleksika. Aluseks võetud Mart Mägra koostatud kalanimetuste sedelkogu on autor kontrollinud ja täiendanud Eesti Keele Instituudi murdearhiivist, Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhii-vist, Eesti Rahva Muuseumi kogudest ning veebi andmebaasidest leitud and-metega. Lisaks on läbi töötatud kogu eestikeelseid kalanimetusi sisaldav kir-jandus ja teemakohased artiklid sõna-raamatutest ning vana kirjakeele alli-kaist.

Töö sissejuhatavas osas antakse muuhulgas ülevaade varasematest eesti kalanimetusi käsitlevatest publikatsioo-nidest ja refereeritakse lühidalt ka läti, rootsi ja soome kalanimetusi käsitlevat kirjandust. Raamatu põhiosa jaguneb neljaks peatükiks. Esimeses peatükis

tutvustatakse teemaga seotud teoreeti-lisi tugipunkte, kirjakeelse ja rahvapä-rase nimetuse vahekorda ning rahvapä-raste nimetuste moodustamise aluseid. Kõige pikem ja olulisem osa on teine peatükk pealkirjaga „Eesti kalanimetus-te levik ja päritolu”, milles analüüsitak-se kogutud keeleainest igast aspektist. Kolmas peatükk käsitleb kalade nime-tamismotiive. Neljas peatükk tutvustab XVII−XIX sajandi kirjalikes allikates esinevaid eestikeelseid kalanimetusi, alates Heinrich Stahli teosest „Anfüh-rung zu der Esthnischen Sprach” ja lõ-petades Ferdinand Johann Wiedemanni „Eesti-saksa sõnaraamatuga”. Seejuures tuuakse esile nende autorite elupaigast tulenevaid sõnavaralisi erinevusi. Li-saks eestikeelsele kokkuvõttele on töös põhjalik ingliskeelne kokkuvõte ja kaks nimetuste registrit. Järgnevalt tutvus-tan 2. ja 3. peatükki, kus leidub palju uut ja huvitavat teavet rahvapäraste kalanimetuste kohta.

Kalanimetuste levikut ja päritolu käsitlev peatükk koosneb kahest osast, millest esimeses (lk 31–36) iseloomusta-takse kala üldnimetusi ja kalakategoo-riaid tähistavaid sõnu. Kala suurust, vä-limust, elupaika ja eluviise väljendavate nimetuste kõrval on siin juttu nimetus-test, mis lähtuvad kala säilitusviisist (nt püting ’suitsukala, -lest ja -räim’) ja kasutusest (nt jalgutsi kalad ’katsi-

RAAMATUID 5-15.indd 362 30.04.15 14:27

363

kule viidav roog’). Peatüki teine osa (lk 36–171) on vormistatud alfabeetiliselt järjestatud sõnaartiklitena. Iga artik-kel koondab ühe kala kõik teadaolevad nimetused ning artikli pealkirjaks on kala eestikeelne ametlik nimetus koos ladinakeelse terminiga. Artikli algu-ses kirjeldatakse vastava kala omadusi (välimust, eluviisi, elupaika jms) ning loetletakse sünonüümsed nimetused. Lähedasi murdevariante esindavad loe-telus kirjakeelepärased märksõnad, mil-le hulgas on lihtsõnu, sufiksiga tuletisi, liitsõnu, aga ka toredaid mitmesõnalisi ühendeid (kokku või lahku kirjutatuna), nagu nelja sarvega merihärg, Rootsi ku-ninga lipsunõel, teravate piikidega me-rihärg, maa-alla-mineja, kassiperselõh-kuja, kanakooljapurikas, Käina meeste kõhupaik, kuiv soome heeringas, vahe kõhuga lõmm jt. Paljude liitnimetuste põhisõna on -kala ning täiendosa viitab kala välimusele, elukohale, püügiaja-le jne.1 Niisuguste sõnade puhul, mis murdesõnaraamatus esitatakse omaette märksõnadena, tundub siinne „kirjakee-lestamine” siiski põhjendamatu. Mõned näited: Kuusalu murraku lestanime-tusest kouknenä on saanud kooknina (EMS-is eraldi kook ja kouk);2 Hargla soolanõna asemel on soolanina; Mustja-la sõnade sauenina ja sauepoiss ’tursk’ märksõna esiosis antakse kujul savi-; lõunaeestiline lestanimetus üte poolega kala on saanud märksõnaks ühe poolega kala.

Osa rahvapäraseid nimetusi esita-takse süstematiseeritult: omaette rüh-madesse kuuluvad sõnad, mis lähtuvad

kala suurusest, kudemis- või püügiajast, püügiviisist jm. Kõige rohkem rühmi, viis, on moodustatud eesti rahvuskala, räime nimetustest, mille variante esin-dab üle 130 märksõna.3 Nelja rühma on jagatud teise eestlastele hästi tuntud kala, ahvena nimetused, kolme- ja ka-herühmalisi loendeid on rohkem, kuid enamikus artiklites pole peetud vajali-kuks sõnu rühmitada. Autor tunnistab samas, et selline liigitus võib olla ting-lik, kuna paljudes nimedes leidub mitme kategooria tunnuseid. Näiteks püügivii-sist tulenevad räimenimetused nooda-, mõrra- ja võrguräim väljendavad samas kala suurust ja püügiaega ning ühtlasi erinevaid räimeliike, kelle püük toimus vastava püügivahendiga ühel või teisel ajal. Peale räime ja ahvena paistavad rohkete nimede poolest silma ogalik, angerjas, haug, merivarblane, rünt, luukarits jt. Seevastu mõnel eestlastele üldtuntud kalal, näiteks lutsul ja kilul, on üsna vähe erinevaid nimesid. Teiselt poolt on rida sõnu rahvasuus tähistanud mitut erinevat kala, näiteks tuulekalaks on kutsutud viit peene nõelja kehaku-juga kalaliiki: Lääne-Eestis on see tuu-lehaug, Kuusalu murrakus merinõel, raudkiisk ja suurtobias (ka Jõelähtmes), Jämajal jõesilm; kivikala nime kannab võldas (Põlva murrakus) ja viis karp-kalalist: hink (Lõuna-Eestis), lepamaim (Maarja-Magdaleena murrakus), tipp-viidikas (Amme jõe piirkonnas), trulling ja rünt; mitmele kalale on antud nimetu-sed liivarull, luts, merehulgus, nolk jt.4

1 Vt ka: M. K e n d l a, Liitsõnalised kalanimetused eesti murretes. – Keel ja Kirjan-dus 2005, nr 12, lk 978–983.

2 EMS = Eesti murrete sõnaraamat I–V. Toim A. Haak, E. Juhkam, M-L. Kalvik, M. Kendla, T. Laansalu, V. Lonn, H. Neetar, E. Niit, P. Norvik, V. Oja, V. Pall, E. Ross, A. Sepp, M-E. Tirkkonen, J. Viikberg. Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Keele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1994–2014.

3 Vt ka: M. K e n d l a, Eesti rahvuskalast. Estonian national fish. – Kodukeel ja kee-le kodu. Home language and the home of a language. Pühendusteos Helmi Neetarile 75. sünnipäevaks 29. jaanuaril 2009. (Eesti Kee-le Instituudi toimetised 13.) Toim M. Kallas-maa, V. Oja. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009, lk 71–76.

4 M. K e n d l a, Über die Entstehung und Klassifizierung estnischsprachiger Fisch- bezeichnungen. – Linguistica Uralica 2014, kd L, nr 1, lk 32–33.

RAAMATUID 5-15.indd 363 30.04.15 14:27

364

Loetelu järel analüüsitakse nimetusi ükshaaval, esitades sõna murdevarian-did, muutekujud ja täpsed levilad. Pal-jude kalanimetuste levik seostub nende kalade elu- ja püügikohtadega. Elukoht kalanimes võib ühtlasi osutada eri lii-kidele või alaliikidele (nt mere-, jõe- ja järvekalad). Artiklitesse on lisatud ka muu sõnadega seostuv, nagu teadaole-vad etümoloogiad, nimetamismotiivid, vasted sugulaskeeltes, nimetuste kasu-tus ülekantud tähenduses ning esinemi-ne vanas kirjakeeles ja kalaraamatutes. Peale lingvistilise info räägitakse kalade tähtsusest eestlaste elus ning tutvusta-takse kaladega seotud uskumusi, tugi-nedes etnograafilisele ja keelenäidetes leiduvale materjalile. Kalatoitude tee-mal tuuakse esile erinevusi sisemaa ja rannarahva tavades ning võimalustes. Näiteks räime, mis on olnud sajandeid eestlaste toidulaual peamine kala, sai vanasti värskelt kätte ainult mere lähi-konnas, sisemaale toodi seda aga soola-tult. Saarlased olevat isegi nimetanud räime lihtsalt kala, kui teiste kalade kohta kasutati spetsiaalseid nimesid.5

Väga suur hulk rahvasuus levinud kalanimetusi on moodustatud konkreet-sele kalaliigile iseloomuliku omaduse või mingi muu seose põhjal. Kõnealuses töös käsitletakse eesti kalade nimetamismo-tiive rühmadena, mis lähtuvad 1) kala välimusest, 2) kala eluviisist, 3) kala seosest inimtegevusega, 4) kalaga seo-tud uskumustest ja 5) muust. Need rüh-mad omakorda on jagatud alalõikudeks. Välimust kirjeldavates nimedes väljen-dub kala või tema kehaosa kuju, värvus, kalanaha muster, kala suurus ning sar-nasus teise kalaga või mingi muu looma-ga. Kala eluviisi kajastavate nimetuste aluseks on käitumisviis, elu- või tegut-semiskoht, kudemisaeg. Kalastaja pidi kalade eluviisi hästi tundma, et saaki

saada. Seost inimtegevusega väljendab otsesõnu püügiviis ja püügivahend, ka-sutus söödana kalapüügil, osatähtsus inimeste toiduna ja kasutamine muuks otstarbeks, näiteks saapamäärde või saapapaelte valmistamiseks. Uskumu-sed ilmnevad kõige enam eufemismides, kuid mõnel kalal arvati olevat ka teatud raviotstarve ning kuivama riputatud kala järgi on ennustatud tuulesuunda. Nimelt pidavat kala pöörama nina sin-napoole, kust tuul puhuma hakkab, mil-lest tulenebki nimetus tuulekala. Muu-de motiividena käsitletakse neid, mis ei sobi eelloetletud rühmadesse, näiteks peipsi tinti on spetsiifilise lõhna tõttu ni-metatud haisukott, hobuselihapoiss, tal-lipoiss; meritinti ja suurtobiast on nime-tatud tühjamerekala, kuna neid õnnes-tub püüda ka siis, kui muid kalu ei saa; varikud ja variräimed on võrgust paati pudenenud kalad, mis tavakohaselt jäeti paadiomanikule.

Nimetamismotiivi tuvastamine, nagu ka etümologiseerimine, on sageli min-gil määral hüpoteetiline, sest nimetuse aluseks olevat sõna võib mitut moodi tõl-gendada. Näiteks jääb arusaamatuks, kuidas sõna ahven või ahvenas (gen ah-vena) saaks Kuusalu rannamurrakus lüheneda nii, et selle tulemusel tekiks nass. Ka kiisa võrumurdelise nimetuse kuśk (gen kusõ) etümoloogia ja nimeta-mismotiiv pole teada. Liitsõna kusõkala kirjakeelepäraseks kujuks konstrueeri-tud kusekala tekitab aga assotsiatsiooni mõistega kusi : gen kuse ’uriin’, mis ei pruugi õige olla. Siin olnuks ehk parem jätta murdesõna muutmata või lisada kommentaar. Kergesti võivad eksimusi põhjustada sõnad, mille tähendus mur-deti varieerub. Rahvakeelsete sõnade nimetamismotiiv lähtub harilikult sõna tähendusest vastava ala murdekeeles. Näiteks eesti kesa-alguliste liitsõnade kesalatik, -räim, -rääbis, -siig nime-tamismotiiviks on raamatus ekslikult märgitud aastaaja nimetus suvi, tuues võrdluseks soomekeelsed kesä-algulised

5 Vt ka: M. K e n d l a, Fischbenennungen auf Saaremaa und Muhumaa. – Linguistica Uralica 2000, kd XXXVI, nr 3, lk 178–193.

RAAMATUID 5-15.indd 364 30.04.15 14:27

365

kalanimetused (lk 77, 119, 122, 175). Eesti murretes on aga soome sõnaga kesä ’suvi’ sarnane tähendus registreeri-tud üksnes Vaivara murrakust, kus neid kalanimetusi ei tunta. Eesti kesa- ja ke-sä-algulised kalanimetused seostuvad ilmselt eesti sõnaga kesa, mis tähistab talivilja kasvatamiseks ettevalmistata-vat põllumaad, ning seda kinnitavad ka näitelaused: Külviajal püütud rääbussid nimetakse kesarääbussiks (J. Kunder); Kesäviidik kudeb kesäküńni aal (Koda-vere); kesä latik, kudeneb kesä `künmise `aigo (Setu).

Kokkuvõttes tõdeb autor, et prae-gu kehtivas eesti ametlike kalanimede süsteemis ei ole rahvakeelseid nimetusi eriti aluseks võetud, ehkki oleks põhjust. Enamik rahvakeelseid nimetusi seostub mingite kalale iseloomulike tunnustega ja selle järgi on kala ja nimetust oma-vahel kõige kergem ühendada. Päritolu poolest on eesti kalanimetuste hulgas nii omasõnavara (sealhulgas deskriptiiv- sõnu ja läänemeresoome või soome-ugri algupäraga sõnu) kui ka laene, samuti tuvastamata või kaheldava etümoloo-giaga sõnu. Lähisugukeeltes levinud sõnu illustreerib tabel (lk 193) eesti 35 enamtuntud kalanimetuse samatüve-liste vastetega läänemeresoome keeltes. Laennimetused pärinevad balti, ger-maani, alamsaksa, saksa, rootsi, vene, läti, soome, liivi ja saami keelest. Lõ-puks juhib autor tähelepanu asjaolule, et rahvakeelsetes nimetustes kajastub ka kalaliikide levikudünaamika. Kala ja tema nimi on esinenud koos, niisiis näitab rahvakeelsete nimetuste hulk ja levik kalade arvukust ja esinemisalasid või ka teatud liikide varasemaid elu- ja püügikohti. Selle põhjal saab jälgida ise-gi pika aja jooksul Eesti kalastikus toi-munud liigilisi ja arvulisi muutusi.

Uurimusele on lisatud kaks registrit: üle 1600 märksõna sisaldav rahvapäras-te nimetuste register (Lisa 1) ning eesti ja ladinakeelsetest terminitest koos-nev ametlike nimetuste register (Lisa

2). Mõlemad on kahtlemata vajalikud, andes käsitletud nimetustest ülevaate ning olles abiks materjali ja muu tea-be leidmisel. Rahvapäraste nimetuste hulk on tegelikult suurem, kui register näitab, kuna siin ei ole loetletud kõiki sõnavariante (nt puuduvad murdesõnad räime, seinas, viidik jt). Mitmes märk-sõnas on kaks varianti ühendatud, esi-tades osa sulgudes, näiteks pissuk(as), sipusk(as), kiluräim(es), kivi(t)rull, äär(e)kala, karvsarvine (härg), siniro-hekas (merihärg) jt. Selle tagajärjel kor-duvad mõned sõnad registris, näiteks kidija(s) ja kidijas, kivi(t)rull ja kivirull, sõnale salak(as) järgnevad eraldi salak ja salakas, sõnale trulling järgnevad trulling(as) ja trullingas. Kohati torkab silma ebajärjekindlus, näiteks on loendis ahven ja ahvenas, aga järveahven(as), anger ja angeras, aga kohalik anger(as) jms. Tõenäoliselt soovis autor märksõ-nastada variandid vastavalt EMS-ile, kus sarnaste muutevormidega sõnu pole sageli võimalik eristada. Samas on siin mõnel juhul EMS-i põhimõtteid eiratud. Näiteks esitatakse registris ühe märksõ-na all mõned nominatiivse ja genitiivse esikomponendiga liitsõnad (nt hang(e)haug, äär(e)kala). Märksõna koorusk(a) all on koos Tartu murde lääneosas tun-tud koorusk (gen -i) ja idamurdes ning Setus kasutatud koorusk(a) (gen -a), mis võivad olla isegi eri päritolu. Hästi mõ-jub lahendus, et haug ja havi ning liit-nimetused, kus need sõnad esinevad jä-relosisena (nt konnahaug ja konnahavi, merehaug ja merehavi jt), on registree-ritud eraldi märksõnadena (EMS-is kä-sitletakse neidki teatud muutevormide sarnasuse tõttu ühes artiklis).

Raamat tervikuna on kõrgelt hinna-tav, vaatamata üksikutele küsitavus-tele ja sisulistele kordumistele. Autor on kogunud ja põhjalikult läbi töötanud hämmastavalt ulatusliku materjali, selle korralikult süstematiseerinud ja ladusas vormis esitanud. Töö usaldata-vust näitab seegi, et pole jäetud maini-

RAAMATUID 5-15.indd 365 30.04.15 14:27

366

mata ebaselge päritolu ja nimetamismo-tiiviga või uskumatu levikuga sõnu ja muud, mida on raske põhjendada. Teos on oluline ka eesti sõnavarauuringute seisukohalt üldisemalt, kuna terve mõis-tevaldkonna kogu eestikeelset sõnavara käsitlevaid teaduslikke uurimusi on seni olemas vaid üksikud. Tulemused on olulised mitte ainult lingvistika sei-sukohast. Nagu eespool öeldud, võimal-dab sõnakasutuse diakrooniline analüüs muuhulgas saada teavet kalaliikide levikudünaamika kohta. Oleks tervi-tatav, kui doktoritöös leiduv huvitav

ja väärtuslik materjal ilmuks ka laiale lugejaskonnale suunatud väljaande-na. Seda teksti võiks illustreerida isegi mõned pildid, mis aitavad põhjendada sama nimetuse kasutust eri kalade koh-ta, ja sõnade levikukaardid. Nimetuste register peaks olema lugejasõbralik, kus on registreeritud kõik nimevariandid ja neid kajastavad leheküljenumbrid, nii et saaks hõlpsasti sünonüüme kokku viia ja homonüüme võrrelda.

V I L J A O J A

VIIES KÖIDE LUGEMISPALU RIKKAST VANAVARA-AIDAST*

* Vanavara-aidaks on Oskar Loorits ise nimetanud 1927. aastal asutatud Eesti Rah-valuule Arhiivi, mille etnograafiliste, kul-tuurilooliste, usundiliste jms materjalide avaldamiseks Endis-Eesti sari Looritsa sõnul asutatigi. Siiski on neisse raamatutesse va-jaduse korral lisatud „mõningaid tekste ka muudest arhiividest ja trükitud allikatest” (O. L o o r i t s, Endis-Eesti elu-olu I. Luge-mispalu kaluri ja meremehe elust. Tallinn: Kultuurikoondis, 1939, lk 6).

Mall Hiiemäe. Endis-Eesti elu-olu V. Lugemispalu kodusest ja perekond-likust elust. (Eesti Rahvaluule Arhii-vi toimetused 30.) Tartu: Eesti Kir-jandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2013. 396 lk.

Oskar Looritsa ettenägelikkus „Endis-Eesti elu-olu” sarja algatamisel oli ta-gantjärele vaadates lausa geniaalne. Nii kirjutas ta esimese köite „Saatesõnas”:

„Rahvusvahelise tsivilisatsiooni tohu-tu kiire ja mitmekülgne areng viimaseil aastakümneil on haarand järjest laie-mas ulatuses kaasa ka meid, eriti pärast riiklikku iseseisvumist. Sellest tingitud määratu murrang väliseis eluvormides tunnukse meie juures sageli veelgi jär-sumana, seda enam, et alles kuni 19.

sajandi keskpaigani olime tardund hoo-pis primitiivsemasse seisundisse kui va-bamaltarenend Lääne-Euroopa rahvad. Kuid see suur kultuuriline murrang eesti rahva elus ja järsk tõus rahvusva-helise tsivilisatsiooni moodsale tasemelle ähvardab kaotada meil orgaanilise seose endispõlvede elu ja omakultuuriga liht-salt juba sellepärast, et meie pealekas-vavail sugupõlvedel ja isegi nende kas-vatajail koolides ei ole küllaldast ülevaa-det endis-eesti elu-olust”.1

Loorits kirjutas need read 76 aastat tagasi. Selle ajaga on maailm muutu-nud, palju mitmesuguseid kultuurilisi muudatusi ja uusi tuuli on Eestimaast üle käinud. See Looritsale endisaegne eluolu on kadunud palju kaugemale ae-gade sügavikku ja nii saavad need raa-matud iga aastaga järjest olulisemaks. Siinkohal tuleb suure tänutundega mõelda nii Oskar Looritsa kui ka viima-se kolme „Endis-Eesti elu-olu” väljaande toimetaja Mall Hiiemäe peale, tänu kel-lele on meil praegu lugeda parandatud ja täiendatud väljaanded.

Viimane osa, järjekorranumbriga V, kannab pealkirja „Kodusest ja pere-

1 O. L o o r i t s, Endis-Eesti elu-olu I, lk 5.

RAAMATUID 5-15.indd 366 30.04.15 14:27

367

kondlikust elust”. See raamat võtab omamoodi kokku ka eelmised2 ja on te-gelikult selleks aluspõhjaks, mille kau-du me saame ülevaate, miks ja kuidas toimetasid meie esivanemad.

Raamatu üheks suuremaks plussiks on see, et siin on kõrvuti nii maine kui ka vaimne sfäär. Samuti moodustasid need kaks poolust ühtse terviku ka va-nade eestlaste peas. Üks sõltus teisest ja nende kooskõlast sõltus elu edenemine.

Raamatu eessõnast võib lugeda, et väljaanne hõlmab arhiivitekste aasta-test 1868–1943 ning tegelikult ulatub nende sisu veel kaugemale minevikku. Sissejuhatuses selgitab Hiiemäe, et ta on tekste järjestades lähtunud Loorit-sa märkmetest ja vastavalt sellele on raamatu algusossa paigutatud tekstid materiaalse maailma poolelt, nagu ma-jaehitamine, elamu ruumijaotus, mitme-sugused töö- ja tarberiistad jne. Raamat algabki tunnusliku rahvalauluga „Kodu tundemärgid”, mis on üles kirjutatud aastatel 1887–1889 Karula, Haljala ja Helme kihelkonnast.

Siiski on meie minevikus materiaalne ja vaimne maailm olnud omavahel nii seotud, et tegelikkuses see mudel päri-selt ei tööta: nii tulevad ka siin tõsiste etnograafiliste kirjelduste ja majaplaa-nide vahele lood majahaldjatest, tõnni-vakast ja majaussidest.

Kodu ja perekond on kokku väga pal-jut hõlmav valdkond ja ka sellesse väl-jaandesse on koondatud kõik olulisemad koduga seotud teemad. Alguses on kohe kodu materiaalne olemus ehk maja, selle ehitamisega seotud lood, sealt edasi ruu-mijaotus ja sisustus ning kodune tarbe-vara, kõik omavahel seotud. Rehielamu on üks tõeliselt vana ja just eestlastele

omane maja. Tuntud oli rehielamu pea-le Eesti ainult Põhja-Lätis ja varasemal ajal arvatavasti ka vadjalaste hulgas In-gerimaal. See majatüüp on vastu pida-nud juba ligi tuhat aastat, järelikult on tegu ühe väärt majaga. Antud raamatu lisaväärtuseks on kindlasti publitsee-ritud plaanid ja joonised. Väga oma-näoline on rehielamu pildil nr 2 (lk 10). Selle on üles joonistanud Ernst Saabas Suure-Jaani kihelkonnas. Etnograafina tahaks arvata, et maja seinte ja katuse proportsioon on joonise autori versioon, aga kes saaks kinnitada, et niisugust re-hemaja pole olemas olnud? Igasugused majaplaanid on mu lemmikud ja need rõõmustavad mind ka selles raamatus.

Üks asi või õigemini selle puudumine raamatus pani aga hämmastama – ni-melt unkaaugu puudumine. Kelpkatu-sega rehemaja katuseharja kummaski otsas oli kolmnurkne ava, nn unkaauk, mille kaudu läks suits välja ja valgus ning õhk tulid sisse. Nende praktili-seks ülesandeks oli kaitsta roo- või õlg- katuse otsi ilmastikumõjude eest. Heal lapsel mitu nime ja nii on seda avaust nimetatud murdeliselt mitmeti: ungas, karuauk, karuperse jne. Unkaauk on ka see majaosa, millega seoses on säilinud mitmesuguseid uskumusi ja mis on tihe-dalt seotud mütoloogiaga. See on kõige maagilisem koht maja juures. Unka-august käisid sisse ja välja kratid, kes vara vedasid. Unkaauk andis inimesele maagilisi võimeid, mida ta sai kasuta-da august välja vaadates. Unkaaugus sai ka ise kratti või puuki teha, siis oli varavedaja kindlalt tegija tahte all. Sa-muti läksid täide unkaaugust saadetud sajatused. Kas tõesti ei olnud Looritsa materjalide hulgas mitte ühtegi lugu unkaaugust?

Teise suurema valdkonna moodus-tab vanaaja eestlase toidulaud: lood nii vanaaegsetest söökidest, nende valmis-tamisest kui ka toidukordadest ja söö-mistavadest. Lisaks vaimne pool, kuhu kuuluvad mitmed käsud ja keelud söö-

2 Eelmised „Endis-Eesti elu-olu” väljaan-ded kannavad järgmisi alapealkirju: I – „Lu-gemispalu kaluri ja meremehe elust” (1939), II – „Lugemispalu metsaelust ja jahindusest” (1941), III – „Lugemispalu põllumehe elust” (2000), IV – „Lugemispalu karjakasvataja elust” (2001).

RAAMATUID 5-15.indd 367 30.04.15 14:27

368

mise juures, aga samuti ka hoolitsus leevaimude ning surnud esivanemate hingede eest.

Teistest väljaannetest võetud eseme-te illustratiivsete jooniste kasutamine ei õigusta ennast iga kord. Selle raamatu lugeja teab arvatavasti ilma pisikese kribula pilditagi, missugused näevad välja puukauss, õllekann ja lähker. Pa-rim joonistus raamatus on aga muidugi nr 30 „Nägemus luupainajast” (lk 97).

Vaimse poole pealt saab teada huvi-tavaid üksikasju peresisestest suhetest, jõuvahekordadest ning nende muutu-mistest.

Teispoolsuse tegelastest on raamatus juttu halltõvest, katkust, näkkidest, tuu-lispasast jne, kõigist, kellega oli mõistlik hästi läbi saada, et mitte ise kahju kan-da. Eks sellised õpetused kuluvad ikka ära. Mine tea, millal vaja võib minna.

Seevastu fotomaterjal on väga häs-ti valitud. Fotod on nii informatiivsed kui ka emotsionaalsed ning visuaalselt nauditavad. Kahjuks jätab vahel soovi-da trükikvaliteet, aga sinna pole midagi parata.

Just V köide oma teemaga on „Endis-Eesti elu-olu” sarjas kõige olulisem ka

laiale lugejaskonnale. Siit saab ülevaate sellest, kuidas meie esivanemad elasid, ja seda otseallikatest. Ei mingit hilise-mat teadlaste interpretatsiooni. Siin-kohal toon oma mätta otsast paralleeli Eesti Rahva Muuseumi algusaegade vanavarakogujate reisipäevikutega. Va-hetu elamus, nähtu ja kogetu on kirja pandud.

Kahjuks tuleb tunnistada, et meie pedagoogid ja õppejõud ei ole piisavalt Endis-Eesti väljaandeid propageerinud. Mäletan ka oma aastakümnetetagusest ülikooliajast, et kui olin iseseisvalt Loo-ritsani jõudnud, vajus suu üllatusest lahti. Nende lugude kaudu, olgu nad kas tõsisemas või vabamas vormis ehk isegi värsina-lauluna kirja pandud, on kõige mõnusam tundma õppida meie esivane-mate maailma erinevaid tahke. Samuti on neid raamatuid suhteliselt vähe ka-sutatud allikmaterjalina erialastes kir-jatöödes.

Lõpetuseks tahaks tänada Mall Hiie-mäed hiiglasliku töö eest ja kutsun kõiki selle töö vilju nautima ja kasutama.

P I R E T Õ U N A P U U

RAAMATUID 5-15.indd 368 30.04.15 14:27

3691

RINGVAADE

TEKSTIPÄEV 2014

Tallinna ja Tartu tekstiuurijad kogune-sid tekstipäevale Tallinna Ülikoolis 12. detsembril 2014. Krista Kerge meenu-tas avasõnas kõiki alates 2002. aastast peetud tekstipäevi, millest üheksa on toimunud Tartus – vahele on jäänud vaid aasta 2007, mil ürituse eestvedaja Reet Kasik oli värskelt asunud Helsingi ülikooli professoritoolile. Ilmunud on 13 teesivihikut ja kuus artiklikogumikku „Tekstid ja taustad”.

Päeva avapoolel räägiti tekstidest koolitöös. Krista Kerge (TLÜ) osutas ettekandes „Muutlik keelemaastik ja haridusilm” kooli püsivale ülesandele tagada ühiskirjakeele valdamine, mis annab avalikule, haridus- ja töösfääri verbaalsele suhtlusele üldmõistetavuse ja täpsuse. Kersti Lepajõe (TÜ) ettekan-ne „Lugemine kui õppimise alus” ana-lüüsis lugemisteooriaid tekstianalüüsi ja žanriuurimusega siduvat aineülest õppesuunda „Reading to Learn” (R2L),1 mis on välja arendatud Austraalias ja Uus-Meremaal ning kaasanud Skandi-naaviamaad. Mare Kitsnik (TLÜ dok-torant) rääkis „Tekstiloome õpetamisest gümnaasiumis praktilise kogemuse põh-jal” nii üks- kui ka kakskeelsetes klassi-des ja illustreeris oma seisukohti rohke-te praktiliste näidetega. Helin Puksandi (TLÜ) ettekanne „Õpilaskirjutiste sõna-vara rikkuse ja lugemisharjumuste soo-line erinevus” seostas arvamuskirjutiste katseuurimuses leitud 9. ja 11. klassi poiste spetsiifilisema sõnavara ja rohke-ma-mitmekesisema sõnatuletuse poiste

fokuseeritumate lugemisharjumustega, mis on ilmnenud tema varasemates uuri- mustes. Kõik ettekanded rõhutasid va-hendamise tähtsust ja osaoskuste para-tamatuid seoseid õpetatavas tekstitöös.

Päeva teine pool oli pühendatud dis-kursuse- ja tekstianalüüsi uurimustele. Halliki Põlda (TLÜ) rääkis „Andekusest ajaloolistes ja digiajastu meediateksti-des”, liigitades ja üldistades TÜ kirja-keele korpuse ja Delfi portaali toel leitud täistekstides ilmnevaid andekusfenome-ni kirjeldamise ideoloogilisi kontekste. Riina Reinsalu kirjeldas ühe vallavalit-suse otsuste näitel „Instruktiivse teks-titüübi avaldumist haldustekstides”, tuues kõneaktianalüüsis esile nii tüüpi-lisi instruktsioonisuundi kui ka ebatüü-pilisi lepingu ja otsuse žanrisegu juhte. Krista Kerge rääkis „Teksti sidumise ea-lise arengu suundumustest õpilaste kat-sekirjutistes”, näidates taas keelearengu seisakut teismeea algul (5. ja 7. kl) ning peatudes pikemalt uurimismetoodika arendamise võimalustel ja asjakohastel näidetel. Reet Kasiku (TÜ) ettekanne „Väärtushinnangu väljendamine sõna-moodustusega” analüüsis eesti prefiksi-laadse esiosaga liitsõnade modaalsust, sh rohkeid avalikest tekstidest kogutud interpersonaalse metafunktsiooniga uusmoodustisi, millel on positiivne või negatiivne alatoon. Põnev materjal ärgi-tas ka kuulajaid tooma mitmesuguseid esitatuga analoogilisi näiteid.

K R I S T A K E R G E

1 Vt http://www.readingtolearn.com.au/ (18. XII 2014).

RINGVAADE 5-2015.indd 369 30.04.15 14:28

370

16.–17. detsembril toimusid Eesti Kir-jandusmuuseumis 58. korda Kreutzwal-di päevad. Traditsioonilises avakõnes võttis direktor Janika Kronberg kokku kirjandusmuuseumi tööaasta ja märkis ühtlasi ära aastatel 1954–1989 muuseu-mi direktorina tegutsenud Eduard Er-tise 100. sünniaastapäeva. Ertise elust ja tööst tegi skemaatilise ülevaate Rein Veidemann, iseloomustades tema aega ja tegemisi selliste tähistajate kaudu nagu punktiirsus, noorustrauma, ahis-tatud pühendumus, museaalne aja- ning kirjanduskäsitlus. Kokkuvõtvalt tõdes Veidemann, et Ertise suhe oma aega ei olnud opositsiooniline ega ohvrimeelne, vaid Ertise aeg oli ka metafüüsilises mõttes museaalne: kirjandusmuuseum oli talle nii elutöö kui ka elamisviis.

Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rääkis ajaülestest aka-deemilistest väärtustest muutuval tea-dusmaastikul. Soomere sõnul on tuleviku Eesti ideaalpilt väärtuste-, teadmiste- ja teaduspõhise ühiskonna kombinatsioon, seejuures on vajalik ühendada retro-spektiivsed vaated ja minevikukogemu-sed tulevikuvisioonide ja uute väärtuste loomisega. Nimetades üheks teaduse võimalikkuse eeltingimuseks kommuni-katsiooni, uute teadmiste edasiandmist, rõhutas Soomere emakeeles kirjutamise tähtsust: emakeeles teadusteksti kirju-tamine on märksa suurem väljakutse kui rahvusvahelistes käibefraasides. Lõ-petuseks sedastas Soomere, et teadust ei saa juhtida – seda saab hooldada, kasva-tada, talle arenguruumi anda.

Teaduskonverentsi seekordse teema avas Tiina Ann Kirsi ettekanne pere-konnakujutustest maailmakirjanduses. Lähteks oli eeldus, et perekonnaromaan ei ole vaid narratiivseks kirjutatud sugu-puu ega üksikisiku Bildung selle ainuke mõõtkava. John Galsworthy, Thomas

Manni, Roger Martin du Gardi ja Na-guib Mahfouzi, viimaks ka A. H. Tamm-saare teoste näitel uuris Kirss perekon-naromaanide ajakäsitust (kas perekond muutub kiiremini või aeglasemalt seda ümbritsevast ühiskonnast), soolistatust (perekonnaromaane ei saa lugeda ilma sugu arvesse võtmata), suhtlemisi põlv-kondade sees ja vahel, pärimisküsimusi ning rännaku kujutamisi (eksiili ja as-simileerumise vaatenurgast võiks pere-konnaromaane üle lugeda).

Ülevaate 1990. aastatel folkloristikas-se tulnud perekonna suulise ajaloo kui tervikliku kultuurinähtuse uurimisest ja selle asetumisest interdistsiplinaar-sesse konteksti tegi Tiiu Jaago. Sugu- võsalugude uurimisel tuleb arvesse võt-ta erinevaid tegureid, näiteks kujundab pärimust inimeste liikumine ja staatus ning demograafilise situatsiooni teisene-misel on muutunud perestruktuurid, ent ka pere mõiste on tugevalt kontekstiline ja muutuv. Teisalt analüüsis Jaago pere- pärimuse ja suguvõsalugude esitusi in-ternetis: seda, kuidas veebilehtede loo-misel kasutatakse varasemat pärimust ja kuidas on internetisugupuud dekaadi jooksul muutunud.

Perekonna määratluse muutumist ajaloos puudutas ka pereterapeut Kiira Järv. Nüüdisaegse perekonnapsühhote-raapia kontekstis on aga perekond komp-leksne emotsionaalne süsteem, indiviidi-de loomulik kooslus, mis toimib vastavalt aja jooksul välja kujunenud ja põlvkonni-ti edasi kandunud suhtemustritele.

Leena Kurvet-Käosaar käsitles perekonnaloo positsiooni põlvkondade- ja kultuuridevaheliste sidemete vahenda-jana. Selle raames tutvustas ta program-mi Nordplus Horizontal perekonnaajaloo projekti, mis on koondanud Põhjamaade ja Baltimaade eluloouurijaid. Projekti kahe tööaasta (2013–2014) jooksul tõu-

58. KREUTZWALDI PÄEVADE TEADUSLIK KONVERENTS „EESTI PEREKOND: TRADITSIOON JA FIKTSIOON”

RINGVAADE 5-2015.indd 370 30.04.15 14:28

371

sid esile niisugused aspektid: milline on indiviidi roll perekonnaloo vahendajana (avaliku ja privaatse dünaamika küsi-mus, representatsioonistrateegiad); kui-das määratleda arhiivi (ametlik mälu-institutsiooni vs. oma perekonna arhiiv). Kurvet-Käosaare sõnul on perekonnalu-gu indiviidi jaoks ajalooga suhestumise esmane kontekst ja kultuuri tõlgendus-alus.

Ivar Ivaski nimelise kirjandusauhin-na seekordne laureaat Katre Talviste esines kõnega „Igale tõlkeluuletajale oma Kreutzwald!”, vaadeldes lähemalt Kreutzwaldi neljaosalist kirjavormis kommentaari Koidula luulekogule „Emajõe ööbik”. Kreutzwaldi tagasi- sides väljenduvad põhimõtted kirjakeele küsimustest kuni religiooni tähenduseni ühiskonnas, aga ka arusaamad kuns-tilise teksti loomisest. Nii kriitilisi kui ka kiitvaid märkusi seletab Kreutzwald üksikjuhuliste keele- või poeetikaalas-te argumentidega, kuid probleemsete tekstikohtade analüüsimiseks võtab ta sageli appi ka teise keele, osutamaks, et mitme keele kohtumisel ilmnevad või-malikud konarused selgeminigi. Kokku-võtlikult nentis Talviste, et suurem osa kirjandust tuleks luua nii, et iga autor on iseenda Kreutzwald.

Esimese päeva lõpus linastus Vallo Kepi dokumentaalfilm „Ustavus raama-tule. Aleksander Sibula aeg” (2014), mis on valminud Tallinna Keskraamatu- kogu legendaarse direktori 130. sünni-aastapäevaks.

Konverentsi teise päeva avas Merili Metsvahi ettekanne perekonnaajaloo tundmise olulisusest folkloristikas. Lää-ne-Euroopa patriarhaalsema ajalooga kultuuride empiirikast lähtuvate teoo-riate rakendamine eesti ainesele viib sageli ummikusse, sest siinmail mindi naisliini pidi toimivalt pärilussüsteemilt üle meesliini pidi toimivale alles XIII sa-jandil ning ka folklooris leiab jälgi mat-rilineaarsest elukorraldusest ja naise kunagisest kõrgemast staatusest.

Jätkas Liina Lukas baltisaksa kir-

janduse teemal, käsitledes naisemant-sipatsiooni mõjude jõudmist XIX sajan-di lõpu naiskirjanike Ursula Zoege von Manteuffeli, Lotta Girgensohni, Elfrie-de Jakschi, Helene von Kloti ja Laura Marholmi teostesse. Osaliselt vahendab nende looming veel konservatiivset, pat-riarhaalset peremudelit (ja ühtlasi ka narratiivset skeemi), osaliselt aga hak-kab seda juba murendama.

Maarja Hollo kõneles oma vanaisa Alfred Hollo aastatel 1925–1929 Võru Õpetajate Seminari õpilasena peetud päevikute näitel selle põlvkonna kuju-nemisloost, kes sai hariduse kahe maa-ilmasõja vahelises Eesti Vabariigis. Hollo osutas, kuidas päevik võimaldab perekonnaloo uurijal heita pilk kirjuta-ja mentaalsesse maailma, aidates pare-mini mõista päevikupidaja hilisemaid eluvalikuid ning seeläbi hinnata tema eluteed ja -tööd tervikuna.

Uku Lemberi ettekanne viis kuulajad nõukogude aega, käsitledes eesti-vene segaperekondade kultuurilise ja ühis-kondliku identifitseerimise mustreid. Analüüsitud eluloointervjuudest ilmneb, et eesti ja vene kultuurimaailm esinesid segaperedes paralleelselt, kuid omavahel põimunult, ning kahe maailma vahelisi pingeid pigem ei tajutud või seda teemat välditi – toimus nn rahvuse vaigistamine.

Liina Paales tutvustas kurtide oma-vahelisi abielusid ja paarisuhteid kui selle rahvarühma üht kultuurilist tun-nusjoont. XIX sajandi lõpus kartsid eugeenikud „inimrassi kurdi variandi” tekkimist ning soovitasid seetõttu kur-tide omavahel abiellumine keelustada. Olgugi et statistika andmeil sünnib kur-tidest lastest 95 % kuuljate peredes, on seda keeldu varasematel aegadel ka ra-kendatud, samuti on kuuljad vanemad püüdnud oma kurtide laste partnerivali-kut kontrollida. Endogaamiat soodustab kurtide hariduse ja vaba aja korraldus; tänapäeval on kurtide abielud sageli rahvusvahelised, kuid kurtidelgi on elu-kaaslase valikul olulised ka nt usulised ja rassilised kriteeriumid.

RINGVAADE 5-2015.indd 371 30.04.15 14:28

372

Astrid Tuisk rääkis pere ja kodu ku-vandist, mis kajastub 1940. aastatel sündinud inimeste mälestustes oma sõjajärgsetest mängukogemustest. Sel-lele põlvkonnale on omane toonitada lapsepõlves valitsenud vabadust, vane-mate vähest suunamist ja järelevalvet. Keelamist mäletatakse seoses raamatu-test-filmidest võetud mänguteemadega: vangide põgenemine, sõdurite tagaaja-mine, sõjamängud päris laskemoonaga. Oma lapsepõlve iseloomustatakse küll vaese ja raske ajana, kuid ometi on sel-lest jäänud helged mälestused.

Konverentsi viimase ettekandena esitas Piret Õunapuu tõestisündinud pereloo, mis on justkui näide Eesti aja-looõpikust. See algab 1869. aastal, kui kolm venda Hallistest ostsid endale Äksi kihelkonda talukoha. Aja jooksul sai sellest heal järjel eeskujulik karjakasva-tustalu, kust pärinevaks võib end prae-gu pidada sadu inimesi, kelle on ajaloo

keerdkäigud maailma laiali paisanud; talust endast on aga järel vaid varemed.

Kreutzwaldi päevade lõpetuseks tut-vustati Eesti Kirjandusmuuseumi uusi väljaandeid: Rutt Hinrikuse koostatud raamatut „Kas sa Tammsaaret oled lugenud? Kirjanduslik eluloovestlus Helga Nõuga”, ajakirja Methis 13. ja 14. numbrit, Anu Korbi koostatud ko-gumikku „Eestlased Venemaal: elud ja lood” sarjast „Eesti asundused”, Jegard Kõmmuse raamatut „Iiu Leiger. Emaste Söruotsa murragus loodud muisdendide sari Iiuma vägimihest Leigrisd” (koosta-nud ja toimetanud Helen Kõmmus) ning Risto Järve koostatud CD-plaati „Linda kivist Lilla Daamini”, kust võib kuulata Tallinna–Tartu maantee äärsete paika-de lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist.

K A N N I L A B I, B R I T A M E L T S

ARISTE KONVERENTS „SOOME-UGRI KEELED AJAS JA RUUMIS”

3. veebruaril 2015 möödus Paul Aris-te sünnist 110 aastat. Selle tähistami-seks korraldati Tartu Ülikoolis ja Eesti Rahva Muuseumis konverents „Soome-ugri keeled ajas ja ruumis”. Avapäeval 1. veebruaril käidi Raadi kalmistul Ariste haual, teadusettekanded peeti 2. ja 3. veebruaril ülikooli humanitaar-teaduste majas Philosophicum (endises keemiahoones) auditooriumis 438, mis nüüd kannab Paul Ariste nime ja mida kaunistab teda kujutav bareljeef (autor Aulin Rimm).

Konverentsil esitati 15 ettekannet, sealhulgas kaks plenaarettekannet. Neist esimese „Kas tänapäeva komi aja-kirjanduse keelevead või keele homne nägu? (Lingvofuturoloogiast lähtudes)” pidas Jevgeni Tsõpanov (Sõktõvkar). Ettekandest selgus, et kirjakeele aren-

damisel on komi keeleinimesed teinud viimastel aastatel tublit tööd, aga sel-lest hoolimata on märgata ebasoovita-vaid muutusi, mille põhjused on komi keele välised (tingitud kakskeelsusest ja suurest vene keele mõjust) ja millele oma keeletarvitusega on väga tugevas-ti kaasa aidanud komi ajakirjanikud. Tsõpanov rõhutas, et ajakirjanikel on tähtis roll komi keele säilimisel, aga kui nende ettevalmistuse ja komi keele taset tunduvalt tõsta ei õnnestu, siis saab tu-levikuperspektiivide suhtes pigem pes-simistlik olla. Tõepoolest, ajakirjanduse mõjul võivad hakata venepärast komi keelt jäljendama ka need, kes veel oma emakeelt autentsel kujul kasutavad. Ettekandes loetletud vigade hulgas oli suur hulk neid, mis jätavad komi keele ilma tüüpilistest soomeugrilistest kee-

RINGVAADE 5-2015.indd 372 30.04.15 14:28

373

lejoontest, ning kui nende kahe keele erinevused vene keele kasuks üha vähe-nevad, siis võidakse ka kergemini vene keelele üle minna. Plenaarettekandeks valitud teema aktuaalsust kinnitab see, et teistel Venemaa soome-ugri rahvastel on samalaadsed mured, millele järgne-nud arutelul ka tähelepanu juhiti.

Teise plenaarettekande pidas Gerson Klumpp (Tartu), kes analüüsis kamassi keele viimaselt kõnelejalt talletatud lau-seid ning jõudis järeldusele, et loomulik-ku kõnet on neis lindistustes väga har-va, et lindistatud on seda, mis oli enne hoolikalt ette valmistatud. Klavdija Plotnikoval puudus sotsiaalne kontroll selle üle, kas tema kõneldu oli õige ka-massi keel või pigem nii-öelda potent-siaalne kamassi keel. Klumpp rõhutas, et ta ei taha kuidagi alahinnata Ago Künnapi tööd, aga et autentseks tuleks siiski pidada Kai Donneri üleskirjutatud kamassi keelt.

Fjodor Rožanski ja Elena Markus (Tartu–Moskva) tutvustasid ettekan-des vadja keele kaht transkriptsiooni: modernset, mis märgib järgsilpides poolpikki ja/või lühikesi vokaale ja re-dutseeritud vokaale, ning lihtsustatud transkriptsiooni, mis tähistab järgsilpi-des redutseeritud vokaale, aga vokaali-pikkusi ei erista.

Natalia Kuznetsova (Peterburi) esitas enda ja Vassilissa Verhodanova (Peter-buri) ühisettekande, mis käsitles ekspe-rimentaalfoneetiliste mõõtmiste põhjal võrdlevalt isuri keele Alam-Luuga mur-de ja Lääne-Siberis Omski oblastis kõ-neldava isuri-soome segamurde vokaali-de reduktsiooni ja kadu. Ilmnes, et Sibe-ris kõneldavas murdes on vokaalikadu kaugemale arenenud kui Alam-Luuga murdes.

Meeli Sedrik (Tallinn) pidas ette-kande „Juuksed, naise uhkuse kroon. krunn”, milles seadis kahtluse alla seni-se etümoloogia (krunn < eestirootsi krún ’kroon’) eestirootsi sõna pika vokaali tõttu ja esitas uue etümoloogia: krunn < eestirootsi runn ’ümmargune’ (osutades,

et sõnaalgulise k lisamine on eesti mur-retes üsna tavaline).

Iris Metsmägi (Tallinn) arutles eesti keele baltisaksa laenurühma piiritlemi-se üle, rõhutades, et põhiprobleemiks on, kuidas eristada baltisaksa laene nii otsestest kui ka kaudsetest alamsaksa laensõnadest, ning et sageli see ei olegi võimalik.

Rogier Blokland (Uppsala) tutvustas ettekandes „Lapi keelte rühmitamine” koostöös Michael Dunniga (Uppsala) teostatud klasteranalüüsi tulemusi, millest selgus, et need toetavad sõna- vara põhjal tehtud uurimusi, et Inari-la-pi keel on läänelapi keeltele lähemal kui idalapi keelerühmale ning et teine oluli-ne piir kulgeb Lule-lapi keele kohalt.

2. veebruari õhtul Paul Aristele pü-hendatud näituse avamise eel Eesti Rahva Muuseumis esitas temast isik-likke mälestusi Tõnu Seilenthal (Tartu). Seejärel kuulati, kuidas Paul Ariste kõ-neleb vadja keelt, oma erilist lemmikut, ja sinna juurde Heinike Heinsoo (Tartu) kommentaare. Järgnes kaks dokumen-taalfilmi: „Ariste” (1985, autor Mart Ka-dastik) ja 1970. aasta Tallinna fennoug-ristide kongressi teemaline „Kootud kol-me lõngaga” (1971, autor Tõnis Kask).

Konverentsi lõpupäeval 3. veebruaril esines pärast eespool mainitud Klumppi plenaarettekannet kõigepealt Julia Zu-bova (Moskva–Tartu), kes käsitles ud-murdi bessermani murde vene keelest laenatud sidesõnu но, и, да, а, или/али, то ja analüüsis vastavaid lausekonstrukt-sioone.

Triinu Todesk (Tartu) pidas ettekan-de omapärasest komi öeldisverbile li-satavast elemendist -джык, mis annab tegusõnale juurde tähenduse ’rohkem’, ’kauem’, ’paremini’, ’kiiremini’, ’tugeva-mini’ jms.

Elena Vedernikova (Tartu) tutvustas 2013. ja 2014. aastal Marimaal nii maal kui ka linnades marilaste hulgas tehtud küsitlust ja intervjuusid, millest selgus, et olenevalt sugulussuhetest, vanusest, elukohast, kaaslastest, töökohast, ha-

RINGVAADE 5-2015.indd 373 30.04.15 14:28

374

ridus- ja kultuurioludest kõigub mari keele kasutamise osatähtsus umbes 9-st kuni vanavanematega kõneldava 60 protsendini.

Julia Kuprina (Helsingi) andis kõige-pealt ülevaate mäemari keele olukorrast ja uurimisest ning kõneles seejärel oma kogemuste põhjal fennougristidele mäe-mari keele õpetamisest ning nende kur-suste jaoks õppematerjali koostamisest. Ta rõhutas, et õpetamisel tuleb lähtuda mäemari keelest iseseisva keelena, lähe-nemata sellele niidumari keele kaudu, nagu kiputakse tegema.

Anna Volkova (Moskva–Utrecht) vaat-les mari keele vormiliselt kattuvaid ene-sekohaseid ja siduvaid asesõnu ja nende funktsioonide eristamise võimalusi.

Anne Tamme (Budapest), Reili Ar-guse, Airi Kapaneni, Andra Küti (Tal-linn), Marina Seraskhova (Salehard), Yulia Spešilova (Iževsk), Lidia Varga (Budapest), Kadri Suurmäe, Sirli Zup-pingu (Tartu) ühisettekandes tutvustati esmalt nelja-, kuue- ja üheksa-aastaste

eesti lastega tehtud katset, millest sel-gus, et kaudse kõneviisi evidentsiaalne tähendus omandatakse varem (umbes kuueselt), aga selle modaalne tähendus alles üheksaselt. Teises katses vaadeldi, kas ja kuidas on omavahel seotud evi-dentsiaalsus ja episteemiline modaalsus eesti, udmurdi, ungari ja handi keeles.

Jack Rueter (Helsingi) tutvustas oma uurimust, millest ilmnes, et ersa ja mok-ša keele sarnasus jääb Heikki Paasoneni mordva sõnaraamatule tuginedes tub-listi väiksemaks, kui on seni eeldatud, kuid möönis, et tegelikult võib see siiski olla suurem, kui tema tulemused osu-tavad, ehkki mitte nii suur (80–90 %), nagu László Keresztes ja Gábor Zaicz on näidanud.

Huvitava konverentsi lõpetamisel avaldas Tõnu Seilenthal lootust, et Paul Ariste konverentsid õnnestub muuta re-gulaarseks.

V Ä I N O K L A U S

LÜHIKROONIKA

• 8.–9. aprillini korraldasid Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituut ühisseminari „Esimene maailmasõda eesti kultuuris”, kus analüüsiti Esimese maailmasõja representatsioone ja selle jä-relmõjusid eesti kultuurile kultuurimälu erinevates meediumides, sh kirjanduses, visuaalkultuuris ja muusikas. Peaesineja oli Toronto ülikooli ajalooprofessor Jüri Kivimäe, kes rääkis teemal „Kultuuriline pööre ja sõda”. Kirjandusteadlastest ja folkloristidest esinesid Õnne Kepp („Ees-ti sõjalaul”), Tiina Kirss („Suur ilmasõda eesti kirjanduses ja memuaristikas”), Andreas Kalkun („„Rohgem ei tiija mina teile kirjuda”. Kirjavormelid ning peresu-hete kajastused Jakob Ploomi sõjakirja-des”), Tiit Hennoste („Sõda pärast sõda: Esimese maailmasõja märgid eesti kir-

janduslikus avangardis”), Luule Epner („Aated ja stiiliotsingud: ekspressionism 1920ndate teatris”), Enn Lillemets („Sõda tegi mehest kirjaniku: Peet Vallaku juh-tum”), Mirjam Hinrikus („I maailmasõja allusioone Tammsaare tekstides”) ja Ma-rit Karelson („Kui lüürika ja aeg hingasid ühes rütmis: kiirus, aeglus ja igavik Jo-hannes Semperi varasemates tekstides”). Muude valdkondade esindajatest astusid üles Roosmarii Kurvits, Urve Lippus, Mari Nõmmela, Kai Stahl, Helena Rist-hein.

• 15. aprillil peeti Tartu linnaraa-matukogus algupärase lastekirjanduse päeva, mille teema oli „Pingekohad las-te- ja noortekirjanduses”. Esinesid Teele Tamm, Krista Kumberg, Jan Kaus, Kai Karell ja Mare Müürsepp.

• 21. aprillil kaitses Liisi Piits Tartu

RINGVAADE 5-2015.indd 374 30.04.15 14:28

375

Ülikoolis doktoritöö „Sagedamate inimest tähistavate sõnade kollokatsioonid ees-ti keeles”. Doktoritöö juhendaja oli prof Urmas Sutrop, oponent prof Pirkko Nuo- lijärvi (Kodumaa keelte keskus, Soome).

• 22.–24. aprillini toimus Tartu Üli-koolis kultuuriteooria tippkeskuse aas-takonverents „Elav teooria ja elatud kultuur: mõisted ja visioonid”. Konve-rentsi fookuses olid erisugused kultuuri-praktikad ja nende uurimisel tõstatuvad teemad. Peaesinejad olid uususundite ja kultuste uurija Eileen Barker (Suurbri-tannia), kultuurigeograaf ja kogemuslik kirjutaja Hayden Lorimer (Suurbritan-nia) ning antropoloog ja folklorist Charles L. Briggs (USA).

• 23. aprillil peeti Väike-Maarjas Fer-dinand Johann Wiedemanni keeleau-hinna keelepäeva. Irma Raatma kõneles selle aasta Wiedemanni auhinna lau-reaadist Leelo Tunglast. Kirjanik esines ka ise ettekandega „Keel ja meel laste loodud muinasjuttudes”. Märt Väljataga rääkis keelest ja luulest. Laureaaditam-mikusse istutati uus puu.

• 23.–24. aprillini korraldasid Eesti Rakenduslingvistika Ühing, Eesti Keele Instituut ja Tallinna Ülikool Tallinnas 14. rakenduslingvistika kevadkonverent-si „Sõna ja grammatika”. Kutsutud esi-nejad olid Simon Krek (Sloveenia), Iztok Kosem (Sloveenia), Tiit Hennoste (TÜ) ja Annika Viht (TLÜ). Konverents kesken-dus keele funktsionaalsele ja formaalsele kirjeldamisele, keeleressursside loomise-le, haldamisele ja kasutamisele; sõnavara ja grammatika koostoimele, omandami-sele ja õppimisele, hõlmates nii (pool)- automaatselt kui ka käsitsi loodud leksi-kone ja grammatikaid. Konverentsi teisel päeval korraldas Eesti Keeleressursside Keskus digitaalsete keelevarade omani-kele ja teistele keeleressursside pakku-jatele õpipaja „Kuidas talletada oma kee-levara?”. Lisaks räägiti koolituspäeval ressursi hoiustamislepingu ja kasutusõi-guste valiku võimalustest nii juriidilisest kui administratiivsest küljest.

• 24. aprillil toimus Kirjanike Liidu musta laega saalis konverents „Tokerjad hääbuvad, Vilde jääb”. Rein Veidemann pidas tervituskõne „Mida teha Vildega?”. Pille-Riin Larm kõneles Eduard Vildest kirjandusliku mõtte kujundajana, Riho Saard Vilde religioossusest ja Livia Vii-tol majandusmõtte peegeldustest Vilde loomingus. Anneli Kõvamehe ettekanne käsitles härrasmees Vilde Krimmi-rei-si, Jaanus Vaiksoo võrdles Tšehhovit ja Vildet, Elle-Mari Talivee ja Jason Finch tutvustasid Vilde-aegset Tallinna, Kairi Tilga oli pealkirjastanud oma ettekande „Patsient Vilde”, Jan Kaus kõneles Vilde tõest ja õigusest, Jaak Valge aga Vilde poliitilisest sõnumist. Jan Kaus ja Indrek Koff esitasid kirjanduskava Vilde teksti-dest.

• 24. aprillil andis haridus- ja teadus-minister Jürgen Ligi Eesti Kirjandusmuu-seumis kätte Eesti Vabariigi Presidendi preemiad 2014. aasta parimatele rahva-luulekogujatele. Tänavused laureaadid olid Eha Võso, Katre Koppel, Liis Reha ja Anne Rebane. Mall Hiiemäe kõneles rah-valuule kogumise ideedest ja ideoloogia-test, Mari Sarv tutvustas kogumisvõist-lust „Millest tunnen oma kodu? Lood meie kodudest”. Astrid Tuisk andis ülevaate Eesti Rahvaluule Arhiivi tegemistest 2014. aastal. Lona Päll kuulutas välja uue kogumisvõistluse „Minu maastikud”.

• 29. aprillil toimus Eesti Rahva Muuseumis konverents „Noorte hääled”. Nagu ikka, oli teemadering väga lai: rää-giti peterburiliku eestluse piiriületus-test, setode visuaalse representeerimise traditsioonidest Eestis, omaeluloolisest kohapärimusest Lauri Sommeri teoses „Sealpool sood”, juhitud jalutuskäigu meetodist ruumi uurimisel, Häädemeeste kihelkonna ja Kuramaa liivlaste mereli-sest folkloorist, Cosplay-kultuurist Ees-tis, laste mängudest ja mänguasjadest XX sajandi teisel poolel ja XXI sajandi alguses, Saatse Seto muuseumist jpm.

RINGVAADE 5-2015.indd 375 30.04.15 14:28

Keelt ja Kirjandust on võimalik tellida telefonil 6177 717 või aadressil www.tellimine.ee

KOLLEEGIUM:

Mati Erelt, Cornelius Hasselblatt, Tiit Hennoste, Hasso Krull, Johanna Laakso, Kazuto Matsumura, Helle Metslang, Sirje Olesk,Karl Pajusalu, Peeter Päll, Raimo Raag, Rein Raud, Kristiina Ross, Jüri Talvet, Peeter Torop, Jaan Undusk, Ülo Valk, Mart Velsker, Tiit-Rein Viitso, Märt Väljataga, Haldur Õim

TOIMETUS:

PeatoimetajaJoel Sang 6449 228Tegevtoimetaja Tiina Hallik 6449 126Kirjandusajalugu, folkloristika Mall Jõgi 6449 126Kirjandusteooria ja -kriitikaBrita Melts 6449 126KeeleteadusMaria-MarenSepper 6449 126Tehniline toimetajaReet Sepp 6449 126

TOIMETUSE AADRESS:

Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn.

http://kjk.eki.eee-ISSN 2346-6014

e-post: [email protected]

Trükkida antud 30. IV 2015.Trükiarv 570.Tallinna Raamatutrükikoda, Laki 26, 12915 Tallinn. 6509 990

5. V Enn Ernits – 70 12. V Andres Jaaksoo – 70 13. V Mervi Kalmus – 80 22. V Mare Koit – 70 23. V Sirje Nilbe – 60 27. V Lembit Vaba – 70

ÕNNITLEME!

Ajakiri kuulub Euroopa Teadusfondi humanitaarteaduste loendi ERIH (European Reference Index of the Humanities) kategooriasse NAT, LLBA (CSA Linguistics & Language Behavior Abstracts, ProQuest), MLA International Bibliography (Modern Language Association), Scopuse (Elsevier) ja Ulrich’s Periodicals Directory andmebaasi, CEEOL-i (Central and Eastern European Online Library) ja DIGAR-i (Eesti Rahvusraamatukogu) digitaalarhiivi ning Alalise Rahvusvahelise Ling-vistide Komitee valikbibliograafiasse „Linguistic Bibliography”.

Ajakiri ilmub Eesti riigi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel.

© Keel ja Kirjandus ® Kujundanud Jüri Kass SA Kultuurileht

imprUUS 5-15.indd 2 30.04.15 14:29

TAMMSAARE AGA-OMETI - DIGAR

Documents

Transcript of TAMMSAARE AGA-OMETI - DIGAR