TALLINNAS TÕNISMÄEL ASUV PUNAARMEELASTE ... - DIGAR

TALLINNAS TÕNISMÄEL ASUVPUNAARMEELASTE ÜHISHAUD

JA MÄLESTUSMÄRK

Peeter Kaasik

Tallinnas Tõnismäel Kaarli pst 13 asuva punaarmeelaste ühishauaja nn Vabastajate monumendi kohta seni avaldatud informatsioonon vastuoluline. Tuginetakse kas Nõukogude perioodil ilmunudametlikele ajalookäsitlustele või siis rahva hulgas säilinud suuli-sele pärimusele.

Selle teema kohta tegi Tallinna kultuurimälestiste inspektsioon1994. aastal järelepärimise Eesti Riigiarhiivile. Riigiarhiivi vas-tuses nenditi, et nad ei leidnud dokumente, mis kajastaksid puna-armeelaste matuseid Tõnismäel 1944. aasta sügisel.

2004. aastal koostasid Rahvusarhiivis ja Tallinna Linnaarhii-vis säilitatavaid dokumente kasutades samasisulise memo KülliHolsting (Kultuuriväärtuste Amet) ja Urmas Oolup (Linnaarhiiv).Ka nendel ei õnnestunud leida dokumentaalset tõestust punaar-meelaste matuste toimumise aja ega asjaolude kohta. 1995. aas-tal Tõnismäel kaevetöödel leitud kirstu põhjal kinnitavad memokoostajad, et matmispaiga olemasolu Tõnismäel on vaieldamatutõsiasi.

Siinset ülevaadet koostades kontrolliti veel kord võimalikeautentsete arhiiviallikate olemasolu Eesti arhiivides ning analüüsitiseni raamatutes ja ajakirjanduses avaldatud informatsiooni. Töötatiläbi organisatsioonide ja asutuste arhiivifondid, kelle osalemine

Täname Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasu-tust ja Eesti Vabariigi Välisministeeriumi loa eest see käsitlusavaldada.

1891

Tõnismäel asuv punaarmeelaste ühishaud ja mälestusmärk

kõnealustes sündmustes oli tõenäoline või kelle osaluse kohta olivarasemaid viiteid. Põhitähelepanu koondati järgmistele arhiivi-fondidele: EK(b)P Keskkomitee Büroo koosolekute päevakorrad,protokollid, stenogrammid, sõjalise osakonna tööplaanid, kir-javahetus, aruandlus (Eesti Riigiarhiivi Filiaal (endine Partei-arhiiv; ERAF), f 1), Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogukoosolekute päevakorrad, protokollid, otsused, määrused, kor-raldused, ENSV RKN Sõjalise osakonna kirjavahetus (EestiRiigiarhiiv (ERA), f R-1), EK(b)P Tallinna linnakomitee bürookoosolekute päevakorrad, protokollid, ettekanded, linnakomi-tee sõjalise- ja organiseerimis-instrueerimis osakonna aruandedning kirjavahetus (ERAF, f 5), Tallinna linna Töörahva Saadi-kute Nõukogu Täitevkomitee koosolekute protokollid, Tallinnalinna arhitektuuri osakonna ettekanded ja kirjavahetus (TallinnaLinnaarhiiv (TLA), f R-1) Tallinna linna heakorratrusti doku-mentatsioon (TLA, f R-180), 8. Eesti laskurkorpuse ja 7. Eestilaskurdiviisi poliitosakondade ettekanded ja üksuste ajaloopäevi-kud (ERAF, f 63, 78), ärakirjad Punaarmee 8. armee ja 2. löögi-armee operatiivettekannetest (ERAF, f 32). Peale selle kasutatiKaitseressursside Ameti Arhiivi (f 9) ja Tallinna Linnaplaneeri-mise Ameti Arhiivi (s-ü 6509). Olulist informatsiooni leidus ka1944.–1945. aasta ajakirjanduses.

Otsime oma käsitluses vastuseid järgmistele küsimustele:1) kas ja millal tekkisid Tõnismäele punaarmeelaste hauad, kes

andis matmiskorralduse ja kes matused läbi viis;2) kui palju surnukehi sinna üldse maeti ja kes olid Tõnismäele

maetud punaarmeelased;3) millised olid nn Vabastajate monumendi püstitamise asja-

olud ja kelle initsiatiivil see toimus ning kes selle läbi viis;4) mida pidi püstitatav monument sümboliseerima?

HAUAD TÕNISMÄEL

Kinnitus sellele, et haljasalal Tõnismäel Kaarli kiriku kõrval, kuhuon püstitatud ka nn Vabastajate monument, asuvad Teise maail-masõja aegsed hauad, saadi 1995. a, kui monumendiesise platsiümberkujundamisel kaevati Kaarli kiriku poolsesse äärde transeed

1892

Peeter Kaasik

uute puude istutamiseks. Tööde käigus tõmbas ekskavaatori koppmaa seest välja kaks õhukese laua katket. Kesklinna Valitsusetellimusel viis AS Agu läbi arheoloogilised uuringud, mis kinni-tasid, et tegu oli “uusaegse mittekristliku matusega”. Aruandes eimärgita matuse kohta, kuid nimetatakse, et “uusaegseid matuseid”võib leida monumendi põhja-lõuna keskteljel, millega soovitatijärgnevatel kaevetöödel arvestada.1

Nõukogudeaegsed teatmeteosed piirduvad tavaliselt üldsõnaliseinformatsiooniga, et nn Vabastajate väljakule on püstitatud ausam-mas Tallinna vabastamisel langenud punaarmeelastele. Mõnevõrrainformatiivsem on 1979. aastal ilmunud lühientsüklopeediaTal-linn, mille artiklis “Vabastajate väljak” leiduvad järgmised lau-sed: “ “Vabastajate Väljak” on väike kolmnurkne paekivimüürigapiiratud haljasala Tõnismäe põhjaosas. 25. IX 1944 maeti sinnaTallinna vabastamisel langenuid”. Loetletud on ka 13 langenunimed (Tallinn. . . 1979: 308).

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi RahvakomissarideNõukogu (edaspidi ENSV RKN) 6. oktoobri 1944. a määrusega,mille aluseks oli NSVL Riikliku Kaitsekomitee 1. aprilli 1944. amäärus nr 1517, kohustati maakondade, linnade ja valdade töö-rahva saadikute nõukogude täitevkomiteesid (edaspidi TSN TK)moodustama komandod Punaarmee vennashaudade ja kalmis-tute kordaseadmiseks ning kaunistamiseks. Täitevkomiteed pi-did registreerima ja matma seni matmata jäänud Punaarmeevõitlejad ning esitama nimekirjad ENSV RKNile. Isiklik vastutuspandi TSN TK esimehele (Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogumäärus. . . 1944).

Seoses Punaarmee 27. aastapäeva tähistamisega saatis Eesti-maa Kommunistliku (bolsevike) Partei Keskkomitee sekretär Ser-gei Sazonov 1945. a veebruaris ringkirja EK(b)P linna- ja maa-konnakomiteedele korraldusega esitada 15. märtsiks 1945 täpsedandmed sõjas langenute haudade arvu ja asupaiga kohta. Samutituli esitada plaan ümbermatmisteks seal, kus kalmude asukoht oli

1Külli Holsting, Urmas Oolup. Hauad Tõnismäel. Memo. 12.04.2004.; Tõnismäe nn. Vabastajate monumendi kaevetööde arheoloogilinejärelevalve. Koostanud AS “Agu”. 1995. (Mõlema dokumendi koopiadon Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutuse valduses.)

1893


ebasobiv.2 Tallinna linnakomitee järelepärimise peale saatis 8. ar-mee sõjanõukogu sekretär kapten Kotov 3. märtsil 1945 nime-kirja, milles olid loetletud vennas- ja individuaalkalmud. Tallinnakohta oli märgitud 20 hauda 52 maetuga Aleksander Nevski sur-nuaias (Siselinna kalmistu osa) ja üks haud ühe maetuga Tallinnajuudi kalmistul.3 Samu andmeid kinnitab ka 15. märtsist pärinevEK(b)P Tallinna linnakomitee sõjalise osakonna juhataja Leppikuettekanne, kuid lisatakse ka teisi matmiskohti: “Peale selle Jaanikiriku juures üks haud, Komandandi tän. 1 haud, Kaarli kiriku juu-res 2 hauda ja Virumäel (n.n. end. Musumägi) 1 haud. Viimaseidväljaspool kalmistuid maetuid tuleb ümber matta Tallinna sõjaväekalmistule.”4

Asukoha määratlus “Kaarli kiriku juures” ei ütle selgesti, kastegu on kõnealuse nn Vabastajate väljakuga, kuid see on tõenäolinevõimalus. Kui palju ja kes sinna maetud oli ning kuhu täpselt, sedaLeppik ei kirjutanud.

KoguteoseEesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas1941–1945teises köites kirjutatakse: “Tallinna töötajad avaldasidsiirast tänu vabastajaile ja erilist austust lahingukangelastele, kesandsid oma elu Eesti NSV pealinna vabastamisel. 25. septembril1944 maeti Tallinnas Tõnismäel suurte austusavaldustega diviisi-komandöri asetäitja polkovnik K. P. Kolesnikov, 657. laskurpolgukomandör alampolkovnik M. P. Kulikov ja teised langenud” (Eestirahvas. . . 1977: 343).

Viimase lõigu tõepära võib kahtluse alla seada juba seetõttu,et väidetav diviisikomandöri asetäitja polkovnik Kolesnikov alan-dati monumendi mälestustahvlil millegipärast majoriks ja “suurteaustusavaldustega” maetud polgukomandör Kulikov unustati te-

2EK(b)P KK sekretäri Sazonovi ringkiri maakonna- ja linnakomi-teedele. 14.02.1945. — ERAF, f 5, n 5, s 96, l 2.

3Svedeni� o mestoraspoloжenii bratskih i individu-alьnyh mogil voennosluжawih pogibxih v bo�h za osvo-boжdenie Sovetskoi Зstonii ot nemeckih zahvaqikov. —ERAF, f 5, n 5, s 96, l 3–5.

4EK(b)P Tallinna linnakomitee sõjalise osakonna juhataja Leppikuettekanne EK(b)P KK sõjalise osakonna juhatajale P. Stammile. —ERAF, f 5, n 5, s 96, l 6.

1894

Peeter Kaasik

gelikkuses kolmekümneks aastaks — tema nimi tuli päevavalgelealles 1970. aastatel (Kroon 1974; Veskimägi 1975).

Tõnismäel toimunud matmise kuupäeva osas püüti Nõukogudeperioodil lugejaid desorienteerida ja tegelikku kuupäeva varjata.Nõukogude ametlik ajalookirjandus räägib vaid “langenud va-bastajate” matmisest 1944. aasta septembris. Eespool sm Lep-piku tekstis mainitud kaks hauda võivad tõepoolest pärineda1944. aasta septembrist vahetult Tallinna hõivamise järgsest ajast.12 väidetava langenud punaarmeelase matmine (või ümbermat-mine) toimus tegelikult 1945. aasta aprillis. Sündmust kajastasajakirjanduses vähemalt kolm lühireportaazi.

14. aprilli 1945. aastaRahva Hääleskirjutati: “Aeglaselt liigubleinarong mööda Tallinna tänavaid. Pärjad, leinalooris lipud, auto-del kaksteist punast kirstu, saatjaks leinav pealinna elanikkond.22. septembril 1944. a. Nõukogude Eesti pealinna vabastamisellangenud Punaarmee võitlejad maetakse ühishauda. Kaarli kirikujuures asetseval kolmnurksel väljakul asetatakse kirstud lahtisehaua juurde” (Kaaret 1945).

17. aprilli 1945. aNoorte Hääleskirjutati: “Laupäeval, 14. skp.toimus Tallinna vabastamispäeval hitlerlike orjastajate vastu lan-genud kaheteistkümne kangelasliku Punaarmee võitleja matmineühishauda” (Viimane. . . 1945).

15. aprilli 1945 ajalehesSovetska� Зstoni� kirjutas kap-ten L. Auerbach: “Eile saatis Eesti pealinna töörahvas viimseleteekonnale Punaarmee ohvitserid ja sõdurid, kes olid langenudvennaliku eesti rahva vabastamisel, Tallinna vabastamisel. Neidon kaksteist. Jätame meelde kangelaste nimed: kaardiväemajorV. I. Kuznetsov, kapten A. M. Brantsev, kapten Serpov, leitnantV. E. Volkov, nooremleitnant I. M. Lukanov, kaardiväeseersantV. I. Davõdov, kaardiväe vanem H. Pikalo,5 kaardiväe vanemJelena Varsavskaja, punaarmeelane D. A. Belov ja veel kolmtundmatut sõjameest. Nad olid maetud erinevatesse kohtadesse,aga eile toodi nende jäänused üle vennashauda avaral haljasalalTõnismäel” (1945).

Reportaazidest ei selgu, kes matmise korraldas, ega seegi, kesandis korralduse rajada Tallinna kesklinna vennashaud. On ülla-

5Nimi on valesti kirjutatud. Õige oleks S. Hapikalo.

1895


tav, et sellise propagandaürituse korraldamine ei kajastu üldse tol-leaegsetes partei- ja riigivõimuorganite dokumentides.

On selge, et EK(b)P KK Büroost selles küsimuses päris möödaminna ei saanud, kuid büroo istungitel matuste küsimus 1945. aesimesel poolel arutuse all ei olnud.6 Küsimuse kooskõlastamiseja vastavasisulise kirjavahetusega tegeles EK(b)P KK sõjaline osa-kond, kuid ei osakonna kirjavahetuses ega 1945. ja 1946. a aasta-aruannetes matuste organiseerimisest juttu ei ole.7

Samuti ei kajastu Tõnismäe matmine ei ENSV RKNi päeva-kordades, otsustes, määrustes, korraldustes ega sõjalise osakonnamaterjalides.8

Matustest pidi teadlik olema ka EK(b)P Tallinna linnakomi-tee büroo, kuid linnakomitee büroo istungite päevakorras sellineküsimus 1945. a I poolel arutusele ei tulnud.9 Kui mingi osa-kond sellega pidi tegelema, siis just linnakomitee sõjaline osa-kond, kuid selle 1945. a tööplaanidest ei ole säilinud (või sedapolnudki) märtsi tööplaan. Aprilli/mai tööplaan matuste organi-seerimist Tõnismäel ei maini. Osakonna kuuaruannetest on puudujust 1945. aasta aprilli aruanne ja osakonna aastaaruandes (septem-ber 1944 kuni 1. jaanuar 1946) matuseid ei käsitleta.10

Kaudseid vihjeid EK(b)P Tallinna linnakomitee dokumentidehulgas siiski leidub. Linnakomitee organiseerimis-instrueerimis-osakonna informatsioonist ajavahemiku 10.–20. aprill 1945 kohta

6Vt EK(b)P KK Büroo protokollid nr 75–88 (28.09–28.12.1944)janr 89–104 (03.01–11.04.1945). — ERAF, f 1, n 4, s 114, 120, 156, 163,168, 172, 177.

7Vt nt Oqet o rabote voennogo otdela CK(b) Зstonii za1945 i 1946 gg. — ERAF, f 1, n 5, s 106.

8Vt ENSV RKNi büroo koosolekute nr 1–48 otsuste protokollid kooslisadega. 05.01.1945–30.12.1945. — ERA, f R-1, n 3, s 49; ENSV RKNikoosolekute nr 1–27 otsuste protokollid koos lisadega. 02.01.1945–11.12.1945. — ERA, f R-1, n 3, s 47; ENSV RKNi korralduste nr 1k–1257k sisukord. 1945. — ERA, f R-1, n 3, s 37. ENSV RKNi sõjaliseosakonna kirjavahetus vt ERA, f R-1, n 13, s 1, 2.

9Vt nt EK(b)P Tallinna linnakomitee päevakordi 6. märtsist kuni29. aprillini 1945. — ERAF, f 5, n 5, s 4, l 1–5.

10Vt EK(b)P Tallinna Linnakomitee sõjalise osakonna töö plaanid jaaruanded. — ERAF, f 5, n 5, s 98.

1896

Peeter Kaasik

võib lugeda: “Ühes teiste osakondadega teostati Tallinna va-bastamisel langenud Punaarmee sõdurite ja ohvitseride ümber-matmine ning organiseeritud 20 000 osavõtjaga miiting sel pu-hul.”11 Desinformeerimine toimus isegi EKP linnakomitee si-seselt. 20 000 osavõtjaga leinamiiting ei olnud tõsiseltvõetavisegi tolle aja mõistes. Ka ajalehesSovetska� Зstoni� aval-datud nupus piirduti 10 000 osavõtja mainimisega, kuid seegion ilmne liialdus. Milles organiseerimis-instrueerimisosakonnakoostöö teiste osakondadega seisnes, EK(b)P Tallinna linnakomi-tee säilinud dokumentidest ei selgu.

8. jaanuarist 1945 pärineb EK(b)P Tallinna linnakomiteesõjalise osakonna ülema Leppiku kiri EK(b)P KK sõjalisele osa-konnale: “Tallinna linna TSN TK andmetel hakkab linna koman-dant organiseerima kõigi Tallinna vabastamisel langenud ohvit-seride ja sõdurite ümbermatmist sõjaväekalmistule. Seni hoiabhaudu korras Tallinna linna TSN TK heakorratrust.”12

Võib eeldada, et 1945. aasta aprillis tegelesidki matmisega/ümbermatmisega Nõukogude sõjaväevõimud. Tallinna garnisonikomandantuuri dokumendid ei asu aga Eesti arhiivides ja neid eiole võimalik kasutada. Seega ei ole võimalik kindlaks teha, keslangetas matmisotsuse, kes jagas juhtnööre ning kust pärinesidsurnukehad, keda maeti. Sõjaväevõimude osalemisele matusteläbiviimisel vihjab ka kunagise Tallinna Kesklinna, hilisema Le-nini rajooni sõjakomissariaadi arhiivist pärit Tõnismäe ühishaudamaetute nimekiri, mida säilitatakse Kaitseressursside Ameti Tal-linna osakonna arhiivis. Sealt ilmnevad mõned andmed, midatsiviilvõimude käsutuses polnud (vt allpool).

Üht-teist on teada Tallinna TSN TK ja selle allasutuste, näiteksarhitektuuri osakonna ja Tallinna Heakorratrusti tegevusest pärastmatuseid, kui sinna hakati rajama haljasala ja püstitama ausam-

11Informatsioon EK(b)P Keskkomitee org. instr osakonnale EK(b)PTallinna Linnakomitee org. instr osakonnalt 10.–20. aprillini 1945. —ERAF, f 5, n 5, s 31, l 115.

12EK(b)P Tallinna linnakomitee sõjalise osakonna ülema ettekannenr 04 EK(b)P KK sõjalisele osakonnale. 08.01.1945. — ERAF, f1, n 49,s 11, l 1.

1897


mast,13 kuid on selge, et Tallinna linna täitevvõim ei saanud ise-seisvalt langetada otsust matuste läbiviimiseks, ning see ei kajastuka Tallinna TSN TK koosoleku protokollides.14

Haudade heakorra küsimusega ja haljasaladega Tallinnas te-geles Heakorratrust, mille koosseisus oli olemas ka spetsiaalnematuseosakond. Milline oli trusti osa matuste organiseerimisel,on raske öelda, sest trusti dokumente sellest ajast pole säilinud.15

KES ON TÕNISMÄELE MAETUDNN TALLINNA VABASTAJAD

Kaitseressursside Ametis Tallinnas säilitatakse kunagise Tal-linna Keskrajooni, hilisema Lenini rajooni sõjakomissariaadipoolt ENSV Vabariiklikule Sõjakomissariaadile esitatud nime-kirja Tõnismäele maetute kohta. Nimekiri on dateerimata, ilm-selt pärineb see 1970. või 1980. aastatest. Nimekirjas ontoodud 13 langenud sõjaväelase nimi pealkirja all “Vennas-haud Tõnismäel”. Alla on kirjutanud Tallinna Lenini rajoonisõjakomissar alampolkovnik O. Artamonov. Millistele allikateletoetudes on see nimekiri koostatud, pole teada.16 Kokku esinevaderi allikates 14 punaarmeelase nimed (vt tabel).

Leitud andmetel kuulus üheksa nimekirjas olevat langenut (ta-belis nr 2–4, 7, 9–10, 12–14) üksuste koosseisu, mis rohkem võivähem olid seotud Tallinna vallutamise operatsiooniga, kuid eiole tõendeid, et keegi neist oleks surma saanud vahetult Tallinnahõivamisel.

Nende sõjaväelaste surma asjaolude kohta on teavet napilt.Esimestena jõudsid Tallinna Leningradi rinde 117. laskurkorpuse125. diviisi eelsalk (koosseisus 1222. liikursuurtükkide polgu,82. tankipolgu ning 466. ja 657. laskurpolgu üksused), 72. las-kurdiviisi eelsalk (14. laskurpolgu, 27. tankipolgu, 1811. liikur-suurtükkide polgu üksused) ja 3. Balti rinde koosseisu kuulunud

13Vt nt Tallinna Linnaarhiiv (TLA), f R-1, n 1-II, s 8.14Vt nt TLA, f R-1, n 1-II, s 26.15Vt TLA, f R-180.16Kaitseressursside Ameti Arhiiv, f 9, n 6, s 22; Kroon 1974.

1898

Peeter Kaasik

Tabel

KOONDNIMEKIRI VÕIMALIKESTTÕNISMÄELE MAETUD PUNAARMEELASTEST

Nr Pere- Ees- Isa- Au- Väe- Sünni- Langemisenimi nimi nimi aste osa aasta kuupäev

1. Belov Dmitri Andrei reamees 23. läbimurde-suurtükiväe-diviis

1910 21. IX 44

2. Brjantsev Aleksei Matvei kapten 1222. liikur-suurtükkidepolk

– 22. IX 44

3. Varsavskaja Jelena Mihhail vanem 40. kaardiväemiinipildujatepolk

1925 22. IX 44

4. Volkov Vassili Jegor leitnant 657. laskurpolk – 22. IX 44

5. Grigorov Aleksandr Ivan seersant 2392зg(2392. evakuat-siooni-hospi-dal (?))

– 7. III 45

6. Davõdov Vassili Ivan seersant 30. kaardiväemehhaniseeritudpolk

1915 22. IX 44

7. Kolesnikov Konstantin Pavel polkovnik 125. laskurdiviis 1897 21. IX 44

8. Kotelnikov – – alam-polkovnik

– – 22. IX 44

9. Kuznetsov Vassili Ivan major 1222. liikur-suurtükkidepolk

1908 22. IX 44

10. Kulikov Mihhail Pjotr alam-polkovnik

657. laskurpolk 1909 22. IX 44

11. Lukanov I. M. leitnant – – 22. IX 44

12. Serkov Ivan Stepan kapten 79. kerge-suurtükiväebrigaad

1922 21. IX 44

13. Hapikalo Stepan Illarion vanem-seersant

26. tankipolk 1920 27. IX 44

14. Sõssojev Ivan kapten 657. laskurpolk 22. IX 44

1899


152. üksik tankibrigaad (mille tugevduseks anti 26. tankipolk) ning8. Eesti laskurkorpuse eelsalk. Et (reaktiiv)miinipildujatulega toe-tasid tagantpoolt eelsalku veel 30. ja 40. kaardiväe miinipildu-jate (nn katjuusade) polgud, võib ka neid kaudselt Tallinna vallu-tajateks pidada.17

ENSV Vabariiklik Sõjakomissariaat pöördus 1972. a NSVLiKaitseministeeriumi Kaadrite Peavalitsuse poole palvega saataandmed alampolkovnik Kotelnikovi, major Kolesnikovi,18 majorKuznetsovi, kapten Serkovi ja leitnant Lukanovi surma asjaoludekohta. 6. juunil 1972. aastal sai ENSV sõjakomissariaat vastuse:

“Polkovnik Kolesnikov Konstantin Pavlovits, 125. laskurdi-viisi ülema asetäitja, langes 21. septembril 1944. aastal, mae-tud Tallinna. [---] Kapten Serkov Ivan Stepanovits, 79. kerge-suurtükiväe brigaadi luureülem, langes 21. septembril 1944. aas-tal. [---] Andmed Lukanov I. M. ja Kotelnikovi kohta puudu-vad” (Kroon 1974).

Polkovnik Kolesnikovi langemise kohta on kirjeldus ka jubaviidatud koguteosesEesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isa-maasõjas 1941–1945: “Kaberla-Kodasoo piirkonnas, 45 kilo-meetrit Tallinnast ida pool oli kindral K. Geroki grupp organi-seerinud tugeva kaitse. Järgnes äge lahing, millesse sekkus mõneaja pärast ka samal marsruudil liikuv 117. laskurkorpuse teineeelsalk, mida juhtis 125. laskurdiviisi komandöri asetäitja pol-kovnik K. P. Kolesnikov. Selle salga koosseisus lülitusid lahin-gusse 82. tankipolk alampolkovnik F. G. Gritsevi ja 1222. liikur-suurtükkide polk major V. I. Kuznetsovi juhtimisel ning 466. ja657. laskurpolgu allüksused. Vaenlase kaitsest läbi murda eisuudetud. Ööseks organiseeriti ringkaitse. Kuna teise eel-salga komandör polkovnik K. Kolesnikov sai lahingus surma,siis allutati mõlemad üksused kindralmajor I. Jastrebovile” (1977:340). Nagu näha, on mainitud ka Kuznetsovi, kuid tema surma-

17Boevoe donesenie } 266/op. XTARM 8. 22.9.44 goda.21.00 [8. armee juhataja kindralleitnant Starikovi ettekanne Leningradirinde sõjanõukogule]. — ERAF, f 32, n 9, s 2;Eesti rahvas. . . 1977:340;rkka.ru/ihandbook.htm(vaadatud 8. VI 2006).

18Tegelikult oli Kolesnikov polkovnik, alguses oli ausambalauast-meks major.

1900

Peeter Kaasik

kuupäevaks on NSVL Kaitseministeeriumi Kaadrite Peavalitsusandnud 22. septembri 1944: “Kaardiväemajor Kuznetsov VassiliIvanovits, 1222. iseliikuvate suurtükkide polgu komandör, lan-ges 22. septembril 1944. aastal, maetud Tallinna” (Kroon 1974).Võimalik, et ka tema hukkus Kahala piirkonnas või sai seal surma-valt haavata. Samas on Kuznetsovi nimi mainitud kõrgema ülem-juhataja käskkirjas “Tänuavaldus Tallinna vabastajatele” 22. sep-tembrist (vtEesti rahvas Nõukogude Liidu. . . 1975: 457–458).Nii on kaks võimalust: tänu avaldati surnule, kelle langeminesai teatavaks pärast käskkirja andmist, või sai ta surma pärastkäskkirja andmist.

Sama kehtib ka 1222. liikursuurtükkide polgu partorgi kaptenAleksei Brjantsevi ja 657. laskurpolgu miinipildujarühma ülemaleitnant Vassili Volkovi kohta. Nad olid samuti 125. laskurdiviisikoosseisus ja et suuremaid kokkupõrkeid hiljem polnud, võiksarvata, et ka nemad hukkusid Kahala piirkonnas, kuid täpsemadandmed selle kohta puuduvad.

Kahala lahingus langenute hulka arvatakse tavaliselt ka 657. las-kurpolgu ülem alampolkovnik Mihhail Kulikov ja sama polgu par-torg kapten Ivan Sõssojev. Aastakümmneid polnud nende nimedteada ja ilmselt just nemad esinesid algsel mälestustahvlil “kahetundmatu” nime all. Samas pole Sõssojevit mainitud ka sõja-komissariaadi nimekirjas. Eespool on juba ära toodud segane lugu“suurte auavaldustega” mahamaetud Kulikovist, et ta seejärel täie-likult ära unustada. NSVLi Kaitseministeeriumi Arhiivist saadudkinnituse kohaselt: “657. laskurpolgu ülem alampolkovnik Ku-likov, Mihhail Petrovits, tapetud [kõik ülejäänud olid langenud,Kulikov tapetud —ubit] 22.9.1944. Maetud: Tallinna. [---]Sõssojev, Ivan Mihhailovits, sündinud 1909, kapten, 125. las-kurdiviisi 657. laskurpolgu partorg, langes 22. septembril 1944.”Aluseks nende nimede mälestustahvlile jäädvustamiseks oli doku-ment, millele oli alla kirjutanud ENSV sõjakomissar kindralma-jor Ivan Tuhkru: “Arhiividokumentide alusel ning erupolkovnikI. I. Pauli19 ja endise, 1945. a. Tallinna miilitsaülema A. K. Kalvomälestuste põhjal, olid alampolkovnik Kulikov, M. P. ja kapten

19See ei takistanud Ilmar Pauli, kes kuulus ka koguteoseEesti rahvasNõukogude Liidu Suures Isamaasõjas2. köite peatoimetusse, laskmast

1901


Sõssojev, I. M. ümber maetud Tõnismäe vennashauda, seetõttupean võimalikuks nende nimede jäädvustamise mälestusmärgilekahe tundmatu sõduri kohale” (Kroon 1974).

17. septembril 1944 Emajõelt alanud pealetungil toetas EestiLaskurkorpuse esimest eseloni miinipildujatulega 40. kaardiväemiinipildujate polk. Korpuse suurtükiväe käsutuses oli polk ka hil-jem. Et kõrgema ülemjuhataja käskkirjas “Tänuavaldus Tallinnavabastajatele” 22. septembrist mainitakse korpuse suurtükiväeülema polkovnik Karl Aru nime ja kuna ülejäänud korpusesuurtükiväeüksused olid kaugel tagapool, võib öelda, et 40. mii-nipildujapolk toetas tulega 21. septembril loodud Eesti laskur-korpuse eelsalga edasiliikumist. 22. septembril langenute hul-gas on ka miinipildujapolgu meditsiiniteenistuse vanema JelenaVarsavskaja nimi. Hukkumise asjaolud jäävad ebaselgeks. 1985. aavaldas Varsavskajast looÕhtuleht, kus sündmust kirjeldataksejärgmiselt: “22. septembril vabastati Tallinn. Samal päeval huk-kus Leena Varsavskaja. Kõigi sõjaväeliste auavalduste saatel mat-sid kaardiväelased oma kalli võitluskaaslase.” Hukkumist poletäpselt kirjeldatud, küll on lisatud lugu tema viimasest kirjast isale.Kiri olevat kirjutatud 16. septembril ja kaetud vereplekkidega.Keegi olevat kirja hukkunu taskust ära võtnud ja ära saatnud (Susan1985).

Stepan Hapikalo (algselt nimekirjas H. Pikalo nime all) kuu-lus 26. rasketankide polku, mis oli 152. tankibrigaadi koosseisusja mille eelsalk ühines 22. septembri hommikul Peningi mõisajuures Eesti laskurkorpuse eelsalgaga, et koos 11.30 Tallinna si-seneda.20 Informatsioon Hapikalo surma asjaolude kohta pärinebNSVL Kaitseministeeriumi Kaadrite Peavalitsusest: “suri haigusetagajärjel 27.9.1944. aastal. Maetud Tallinnasse turuplatsi haljas-alale [skver bazarnoi plowadi, g. Tallinn]” (Kroon 1974).

läbi lugu Kulikovi matmisest Tõnismäele 25. septembril 1944, mille taoma mälestustes osaliselt ümber lükkab. Vt eespool.

202. löögiarmee juhataja lahinguettekanne. 22.09.1944. — ERAF,f 32, n 9, s 2; 8. armee ülema kindralleitnant Starikovi operatiivettekannenr 266/op Leningradi Rinde Sõjanõukogule. 22.09.1944. — ERAF, f 32,n 9, s 2; Väljavõte 7. Eesti Laskurdiviisi 354. laskurpolgu lahingutege-vuse päevikust. 05.10.1044. —Eesti rahvas Nõukogude Liidu. . . 1975:453–454.

1902

Peeter Kaasik

Segane on lugu ka seersant Vassili Davõdoviga, kes langesväidetavalt 22. septembril. Sõjakomissariaadi nimekirjas on temaväeosana nimetatud 30. kaardiväe mehhaniseeritud polk (30 gv.meh. p.). Sellise üksuse viibimist Eestis 1944. a septembris polevõimalik tuvastada. Ilmselt on nimekirja sattunud viga ja Davõdovsõdis hoopis 30. kaardiväe miinipildujapolgus (komandör alam-polkovnik D. Hrusts), mis toetas kindralmajor I. Jastrebovi juhitud117. laskurkorpuse eelsalka.

Dmitri Belovi kohta andis NSVL Kaitseministeerium järgmisedandmed: “Jefreitor Belov D. A., 23. suurtükiväediviisi luuraja.[---] Langes 21. septembril 1944. aastal. Maetud Tallinna” (Kroon1974). Sõjakomissariaadi nimekirjas on Belov reamees. Eestis te-gutses 1944. aastal küll 23. läbimurdesuurtükiväe diviis, kuid seeei osalenud otseselt “Tallinna vabastamisel”. Kõrgema ülemjuha-taja käskkiri 22. septembrist 1944 diviisi ei nimeta.

Seersant Aleksander Grigorovi surmadaatumiks on märgitud7. märts 1945. “Tallinna vabastamisega” pole temal pistmist.Tema nime polnud ka mälestustahvlil. Küll leidub tema nimisõjakomissariaadi nimekirjas. Teenistuskohana on märgitud sa-lapärane2392 зg, mis tähendab ilmselt evakuatsioonihospi-dali (Punaarmees ja Nõukogude Armees arvati hospidalidesse ra-vile saadetud mehed hospidalide isikkoosseisu). Täpsem infor-matsioon A. Grigorovi kohta puudub. Jüri Pärna kogutud andmeteseas on ka loetelu 1944–1945 Eesti territooriumil tegutsenud Pu-naarmee evakuatsioonihospidalidest, kuid sellise numbriga hospi-dali temal registreeritud ei ole. Jüri Pärna nimekiri ei pruugi agaolla absoluutselt täielik, hospidale paigutati sageli ümber.21

Kui palju inimesi kokku Tõnismäele maeti, jääb arhiiviand-mete alusel ebaselgeks ja õhku jääb rida küsimusi. Algselt oliteada üheksa nime ja kolm tundmatut. 1946. aasta mais lasidkoolitüdrukud Ageeda Paavel ja Aili Jürgenson esialgse puit-monumendi õhku (vt allpool). Taastatud ausambal oli 11 nimeja mitte ühtegi tundmatut. Algsetele nimedele olid lisandunud

21Vt Jüri Pärna kogutud andmed Eesti Sõjamuuseumis — KindralLaidoneri Muuseumis.

1903


alampolkovnik Kotelnikov ja major Kolesnikov.22 1947. a ava-tud Tõnismäe ausambal olnud mälestustahvlitel oli juba 11 nimeja “kaks tundmatut”. Sm Leppiku kiri viitab samas ka kahelevarem Kaarli kiriku juures olnud hauale. Kas need olidki “tund-matud”? Kui 1945. a aprillis maetigi Tõnismäele 12 surnukeha,jääb ikka üks kas üle või puudu (eeldades, et varem Kaarli ki-riku juurde kahte hauda maetuid oli kaks). Hiljem “tundma-tute” Kulikovi ja Sõssojevi nimed tuvastati. ENSV Vabariik-liku Sõjakomissariaadi säilinud nimekirjas on lisaks veel üksnimi (Grigorov), kes väidetavasti maeti Tõnismäele, kuid temanime mälestustahvlil polnud. Arvestades, et tema surmadaatumoli 7. märts 1945 ja seega ei saanud ta Tallinna “vabastamisel”langeda, jäeti tema nimi lihtsalt mälestustahvlilt välja. See sobiksarvuliselt, kuid et dokumente pole, jääb ikkagi vaid spekulatsioo-niks.

Säilinud informatsiooni põhjal tundub, et ka matjatel polnudselge, keda nad matavad. Küsimusi tekitab alampolkovnik Kotel-nikovi nimi. Kas selline isik üldse olemas oli, pole teada. KaadritePeavalitsus ei suutnud ju tuvastada ei vanemohvitseri aukraadisKotelnikovi olemasolu ega tema hukkumist Eestis. Sama kehtibleitnant Lukanovi kohta.

Et maetute arvu ja isikute osas valitseb segadus, ei ole võimalikkindlalt väita, kes nimekirja kantuist on tegelikult Tõnismäelemaetud. Võib esitada ka küsimuse: kas ei ole Tõnismäele maetudsuvalisi isikuidki, kes Tallinna hõivamisel surma said või tapetija neile pandi pärast juurde nimed? Tähelepanuvääriv on asjaolu,et 2/3 väidetavalt Tõnismäele maetutest on ohvitserid, kolm neistalampolkovniku-polkovniku auastmes. Lahingutegevuses moo-dustavad surmasaanute enamuse alamväelased. Kas Tallinnast mi-tukümmend kilomeetrit eemal asuvast Kahalast hakati lahinguolu-korras laipu kaasa tooma, et nad hiljem Tallinnas suvalisse kohtamatta ja siis pool aastat hiljem veel kord ümber matta? Olukordaaitaks täpsemalt hinnata informatsioon selle kohta, kuidas Puna-armee määrustikud nägid ette ümberkäimise langenutega, midasiinkirjutaja käsutuses aga ei ole.

22Nagu juba mainitud, oli Kolesnikov tegelikult polkovnik. Valeauaste püsis kuni 1970. aastate lõpuni.

1904

Peeter Kaasik

On võimalik, et Tõnismäele maeti ümber need juba nimeta-tud punaarmeelased, kes asusid üksikhaudades Tallinna kesklin-nas. Kuid need hauad olid Harjumäe, Viru(värava)mäe, Tõnismäeja Vabaduse väljaku piirkonnas, kus ei toimunud suuremaid egaväiksemaid kokkupõrkeid. Mis asjaoludel need mehed surma saidja kas nad maeti surmakohta või toodi kuskilt mujalt? Või toodisealt, kus on teada üksikuid spontaanseid tulevahetusi, s.t Vaskja-last Tallinna lähedal, Ülemistelt, Pääskülast ja Nõmmelt (vt Laar1997: 185–197).

SUULINE PÄRIMUS

Osa maetute surmaga seoses, keda pole ausambal nimetatudvõi kelle nimi selgus alles hiljem, on kahtlustatud valgustkart-vaid asjaolusid, mis ei sobinud kokku ametliku nõukoguliku aja-lookäsitusega ning on viinud paljude legendide tekkeni. Samaspuudub informatsioon nende kuulduste ümberlükkamiseks ja teguvõib olla ka tõese teabega, mida toimumise ajal kirjalikult eijäädvustatud.

Ühe väite kohaselt maeti 25. septembril Tõnismäele kolm pu-naarmeelast, kes üritasid alkoholitehasest Liviko viina varastadaja kes Tallinna komandandi polkovnik Vassili Võrgu korralduselmarodööridena maha lasti. Nende seas ka “tundmatud” Sõssojevja Kulikov (Erelt 2005). Seega pole ime, et nad aastakümneteksmaha vaikiti. Tõepõhja sellel legendil siiski ei näi olevat, sestmiks pidi polguülem ise viinavargile minema ja miks marodööridelaibad kesklinna veeti. Eesti Laskurkorpuse poliitosakonna mater-jalid, mis marodööritsemise juhtumeid osaliselt kajastavad, sedasündmust ei kinnita.23 Samas on meenutusi punaarmeelaste kõvastjoomingust “vabastamispäeval”. Ühe legendi järgi jäid kaks pur-jus punaarmeelast kesklinnas tanki alla. Kui see tõele vastab,maeti ju ka nemad kuhugi.

Esimese matuse kuupäeva on 1994. aastal muinsuskaitsenõukogus toimunud arutelul paigutanud 25. septembrile 1944 kaajaloomälestiste inspektor Jaanis Tali. Millistele andmetele Taliseejuures tugineb, ei ole siinkirjutajal teada. Endise Tallinna kul-

23Vt ERAF, f 63 ja 78.

2 1905


tuuriväärtuste inspektsiooni juhataja Iira Einamaa sõnul tuli nendeametkonda ka teateid, et ühe Tõnismäele maetud sõjaväelase sur-nukeha kaevasid omaksed välja ning viisid kodukohta, teise allikateateil Kaliningradi (vt Kümmel 2006; Hõbemägi 2006).

1946. aastal monumendi õhkulaskmisel osalenud Aili Jõgimeenutab, et Tõnismäel laskurkorpuse garaazis, mis asus nn kind-ralite maja all, autojuhina töötanud hilisem tuntud motosportlaneJaan Küünemäe olevat talle rääkinud: “Punaarmeelased röövisidtol ajal Tallinnas karistamatult kortereid. Kolm säärast marodöörijuhtusid aga kogemata sisse murdma “oma poisi” ehk ohvitserijuurde ning politruk laskis nad tänuks sellise lahkuse eest mui-dugi maha.” Laibad keerati presentmantlisse ja aeti auku Kaarlikiriku lähedal (Viivik 2004; Raid 2003).

Oma legend on seotud ka Varsavskaja surmaga. Varsavskajahukkus Nõukogude ametliku versiooni järgi Tallinnas Russalkamälestusmärgi juures. Lahingut seal ei toimunud. Legendi järgiVarsavskaja hoopis vägistati ja pärast tapeti, kuid tõendeid sellekohta pole (Erelt 2005).

MONUMENDIST

Pärast punaarmeelaste matmist Tõnismäele nimetati plats 12. juu-nil 1945. a Tallinna linna TSN TK otsusel alates 18. maist 1945. a“Vabastajate Väljakuks”: “Võtta protokolli 18. mail 1945 vastuvõetud alljärgnev otsus. Tallinna linna I Masinaehituse tehasetööliste ja insenertehnilise personali ja teenistujate soovi rahul-damiseks jäädvustada Punaarmee kangelaslike võitlejate ja ko-mandöride mälestus, kes langesid kangelastena võitluses Saksaröövvallutajaga Tallinna linna vabastamise pärast ja omistadaTõnismäe, Toompuiestee ja Kaarli puiestee vahelisele väljakule,kangelaste matmispaigale “Vabastajate Väljaku” nimetus.”24

Haljasala korrastamine tehti ülesandeks Tallinna linna TSN TKHeakorratrustile ja ELKNÜ Keskkomiteele.25 Korrastustööd pi-

24Tallinna linna TSN TK koosoleku protokoll nr 23. 12.06.1945. —TLA, f R-1, n 1-II, s 26, l 350p–351.

25Otqet o rabote voennogo otdela Tallinskogo GKKP(b)З za i�nь mes�c 1945 goda. — ERAF, f 5, n 5, s 98,

1906

Peeter Kaasik

did olema valmis ENSV 5. aastapäevaks 1945. a juulis ja selpäeval pidi avatama väljakul ka monument. Kontrolli tööde valmi-mise üle pidi teostama EK(b)P Tallinna linnakomitee sõjaline osa-kond.26 Näiteks 6. juunist kuni 6. juulini tegid Tallinna õpilased-komsomoliliikmed Vabastajate väljakul heakorratöid 535 inim-töötundi.27

12. juunil 1945. a kiideti TSN TK otsusega heaks Vabastajateväljaku planeerimise kava. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (en-dine Säästva Arengu ja Planeerimise Amet) arhiivis on eraldi säilik“Vabastajate Väljaku” kohta. Kavandi juurde käivast seletuskir-jast võib lugeda, et väljak jääb piiratuks olemasoleva paemüüriga,kinnistu ääres on 16 istepinki vaatega monumendile. Haua-koht haljasala Kaarli kiriku poolses osas on kavandil märgitudsõnaga “kalm”, millel on roosid ja ilupõõsad. Mälestussammason kavandil paigutatud otse haua taha, mitte kolmnurkse haljasalaTõnismäe-poolsesse tippu, kuhu ta tegelikult püstitati.28

Tallinna linna arhitektuuriosakond töötas välja võistlustingi-mused monumendi püstitamiseks Vabastajate väljakule,29 mis kin-nitati. 12. juunil otsustas Tallinna linna TSN TK välja kuulutadaka Vabastajate väljakule planeeritava monumendi ideekavanditekonkursi:

“1) Ideekavand peab väljendama ja jäädvustama mälestust me-histest isamaapoegadest, kes on langenud võitluses vaenlase vastuTallinnat vabastades.

l 31; Protokol } 42 zasedani� b�ro Tallinskogo GKKP(b)Зstonii ot ma� 1945 g. — ERAF, f 1, n 3, s 35, l 158.

26Protokol } 50 zasedani� b�ro Tallinskogo GKKP(b)Зstonii ot i�n� 1945 g. — ERAF, f 1, n 3, s 35, l 261–262.

27Tallinna TSN TK Heakorratrusti juhataja ettekanne nr 3936EK(b)P Tallinna linnakomitee kommunaalosakonna juhatajale Parindile.07.05.1945. — ERAF, f 5, n 5, s 65, l 24.

28K. Holsting, U. Oolup; Tallinna linna TSN TK koosoleku protokollnr 23. 12.06.1945. — TLA, f R-1, n 1-II, s 26, l 350p–351; “VabastajateVäljaku” kavand. Projekteerimise Büroo juhataja kt E. Kaare seletuskiriTallinna “Vabastajate väljaku” kavandi juurde. 28.05.1945. — TallinnaLinnaplaneerimise Ameti Arhiiv, s 6509.

29Tallinna Linna Arhitektuuri Osakonna tegevuse aruanne ajavahe-mikul 11. juunist 20. juunini 1945. — ERAF, f 5, n 5, s 62, l 4.

1907


2) Püstitatava monumendi asukohaks on “Vabastajate Väljak”Tallinnas.

3) Monument peab olema kooskõlas väljakuga, monumendisuurus väljaku suurusega. Monumendi kõrgus ei või ületada 5 m.

4) Monument kavandada kohalikest materjalidest nagu Tal-linna paas, Saaremaa dolomiit, Vasalemma marmor, graniit.”30

Ideekavandite võistlusele esitati seitse projekti.Zürii otsuseljäi esimene auhind välja andmata. Välja anti kaks teist ja kakskolmandat auhinda.31

6. augustil 1945 otsustati EK(b) KKs projekti aluseks võttaArnold Alase ideekavand “Dolomiit”, kuid soovitati teha mitumuudatust: asetada mälestus- ja langenute nimetahvlid monu-mendi esiküljele, esiküljele kavandatud pärja ja leegi kujutiseasemel eksponeerida esiküljel hoopis viisnurgakujulist Suure Isa-maasõja ordenit. Leegi ja pärja motiivi soovitati sobivuse korralkasutada monumendi tagaküljel. Monumendil kujutatava figuu-ridegrupina soovitati ema lapsega.32 9. oktoobril 1945 sõlmiti“Vabastajate monumendi” rajamiseks leping arhitekt A. Alaseja skulptor Enn Roosiga. Tallinna TSN TK komisjon vaatasskulptori ja arhitekti esitatud kavandid 12. novembril üle ja esi-tas EK(b)P KK-le kinnitamiseks kaks ideekavandit.33 “Ühe järelekujutab grupp ema ja last, kusjuures ema sümboliseerib leinavatrahvast ja laps tulevikku, teise järele kujutatakse punaarmeelastja last ning siin on punaarmeelane võitja sümboliks, kes langenudseltsimeeste mälestust pühaks pidades rajab uue tuleviku koos kas-vavate noortega. [---] Monument püstitatakse Kaarli kiriku vas-tas olevale kolmnurksele väljakule, kus praegu on ajutine puust

30Tallinna linna TSN TK koosoleku protokoll nr 23. 12.06.1945. —TLA, f R-1, n 1-II, s 26, l 351–359.

31Tallinna Linna Arhitektuuri Osakonna tegevuse aruanne ajavahe-mikul 1. augustist kuni 10. augustini 1945. — ERAF, f 5, n 5, s 62,l 7.

32Tallinna linna TSN TK Arhitektuuri Osakonna juhataja V. Tippelikiri Tallinna linna TSN TK-le. 09.10.1945. — TLA, f R-1, n 8, s5,l 40–40p.

33Tallinna linna TSN TK protokoll nr 45. 13.11.1945. — TLA, f R-1,n 8, s 16, l 40.

1908

Peeter Kaasik

mälestusmärk. Monumendi ees on langenud kangelaste kalmud,mille eest hoolitsetakse aasta ringi.”34

1946. aasta maiks kinnitati lõplik projekt, mille järgi mo-nument valmistati; avamise ajaks määrati Oktoobrirevolutsiooni29. aastapäev (s.t 7. november 1946). 1946. a septembri lõpuksoli skulptor Roosil valminud pronkssõduri täissuuruses savi-mudel. 10. oktoobril vaatas mudeli üle ENSV ArhitektuuriNõukogu ja Kunstnike Liidu skulptuurisektori komisjon, misjõudis järeldusele, et kuju on sobiv, kuid tuleb teha väikesi paran-dusi. Kuna paistis, et tähtajaks valmis ei jõuta, kaaluti vahepealpronkssõduri asemel hoopis kipssõdurit, mille komisjon ilmasti-kutingimustele viidates kategooriliselt tagasi lükkas.35 Kuna oliselge, et tähtajaks valmis ei jõuta, otsustati, et monument avataksetöörahva pühal 1947. aasta 1. mail.36 Ka see tähtaeg läks möödaja monumendi avamine planeeriti Tallinna “vabastamise” kolman-dale aastapäevale. Objekt võeti komisjoni poolt vastu 21. septemb-ril 194737 ja avamine toimus 22. septembril 1947. a. (Vt Tallinntähistas. . . 1947.)

Hiljem monumendi ümbrust mõnevõrra muudeti ja näiteks1964. aastal lisati “igavene tuli”.38 Samuti parandati 1970. aas-tate teisel poolel mälestustahvleid monumendil, kui olid selgunudkaks väidetavat “tundmatut”, Kulikov ja Sõssojev. NSVLi Kait-seministeeriumist saadud andmete põhjal lisati ka puuduolevadinitsiaalid ning täpsustati polkovnik Kolesnikovi auaste.

Pärast Eesti taasiseseisvumist ja Vene vägede lahkumist ot-sustati Tõnismäe monumendi ümbrus ümber planeerida. Projek-teerimisluba nägi ette monumendi ja kõrghaljastuse säilitamise.

34Tallinna vabastajate. . . 1945; Tallinna Linna Arhitektuuri Osa-konna tegevuse aruanne ajavahemikul 11. oktoobrist kuni 20. oktoobrini1945. — ERAF, f 5, n 5, s 62, l 13.

35Tallinna TSN TK esimehe asetäitja A. Hendriksoni kiri EKP KKI sekretärile Nikolai Karotammele. 06.10.1946. — TLA, f R-1, n 8, s 16,l 39–40.

36Tallinna linna TSN TK otsus nr 372-o. 22.10.1946. — TLA, f R-1,n 8, s 16, l 38.

37Akt Tallinna Vabastajate monumendi ehitustööde vastuvõtmisekohta. — Tallinna Linnaplaneerimise Ameti Arhiiv, s 6509.

38Vt fotot kogumikusVabastamislahingutes(1966: 288).

1909


Küll kuulusid likvideerimisele betoonpostament ja gaasitule sü-vend.39 Ausambalt võeti maha endised mälestustahvlid ja kiritekstiga “Igavene au langenud kangelastele, kes on langenudmeie maa vabastamise ja sõltumatuse eest”. Lisatud on eesti-ja venekeelsed plaadid kirjaga “Teises maailmasõjas hukkunu-tele” (Laane 2002: 123).

Platsi ümberkujundamiseks on olnud erinevaid ideid. 1995. akuulutati välja projekteerimiskonkurss. Eelprojekti tellis TallinnaKesklinna valitsus arhitektuuribüroolt “J. Okas & M. Lõoke”. Eel-projekti seletuskirjas öeldakse, et linnaehituslikult oleks ala ots-tarbeks hoonestada kuuekordse hoonemahuga. Võistlustingimu-sed nägid ette haljasala säilitamise ja mälestusmärgi püstitamisekõigile Teises maailmasõjas Eesti pinnal langenuile. Peamise puu-dusena nähti liigset avatust Kaarli kiriku poolsest küljest. Selleksplaneeriti sinna ette kõrghaljastus. Projektis nähti ette tekitadaühendav tasakaal ehk ansamblilisus. Selle komponendid olid:

1) olemasolev monument;2) mustast graniidist maapinnast 50 cm kõrgusel olev tasa-

pind, mis pidi sümboliseerima kõiki langenuid ühendavat terri-tooriumi — s.t surm ühendab kõik;

3) terasest 7 meetri kõrgune rist, mis pidi sümboliseerima krist-liku maailma vastukaalu kommunistlikku ideoloogiat kandvalesõjamehele;

4) mustast graniidist 4,5 m kõrgune sammaskäik, mis pidisümboliseerima vastaspooli eraldavat mõttelist joont;

5) tammepuu, mis sümboliseeriks rahvusliku identiteedi kest-vust.40

Ei saa kinnitada laialt levinud romantilise legendi tõelevas-tavust, nagu oleks pronkssõduri modelliks olnud maadluskuul-sus Kristjan Palusalu. Nõukogude võimu silmis oli Palusaludesertöör (s.t kodumaa reetur), kes juba korra oli tööpataljonistpõgenemise eest surma mõistetud, kuid põgenes veel teistkikorda, seekord trahviroodust. Vaevalt läinuks Roos sellisele ris-

39Kaarli pst 13 planeerimisluba. — Tallinna LinnaplaneerimiseAmeti Arhiiv, s 6509.

40Tõnismäe monumendi ümbruse planeering. Eelprojekt. 1995.—Tallinna Linnaplaneerimise Ameti Arhiiv, s 6509.

1910

Peeter Kaasik

kile, et oleks just vangilaagrist pääsenud rahvavaenlase võtnudpoliitiliselt tundliku ausamba modelliks. Kui ka pronkssõdurmõnevõrra Palusalu meenutab, ei takistanud see Roosi edasistkarjääri. 1948. a sai ta Vabastajate monumendi eest NõukogudeEesti preemia ja hiljemgi usaldati talle ideoloogiavõitluse mõistesolulisi töid, näiteks Viktor Kingissepa ausammas Harju mäel, misvalmis 1951. aastal.

Palusalu pole ainus modellikandidaat. Ühe legendi järgi ole-vat Enn Roos ise 1960. aastate algul öelnud, et ta tegi Tõnismäekuju vabamaadluse meistri Helmut Puuri järgi, mille viimaneküll ümber lükkab, sest olla poseerinud Roosile hoopis lendu-rikostüümis. Pakutud on ka raskejõustiklast, kauaaegset peda-googi ja koolijuhti Haljand Hallismaad, Kirovi kalurikolhoosistöötanud endist vasaraheitjat Helmut Pormeistrit ja teisi (Ammas2004). E. Roos ise on öelnud: “Modelliks kasutasin väheselmääral laskurkorpuse võitlejaid ja hiljem pea modelleerimisel omaateljee lähedal elavat “noormees-töölist” ” (Enn Roosi. . . 1948).Tõenäoline kandidaat on Albert Adamson, kes töötas 1947. aas-tal Lutheri vabrikus puidutöölisena ning võis skulptor Roosile, keskutsus ta poseerima, olla silma jäänud tugeva ja laiaõlgse mehena.

MIDA “VABASTAJATE MONUMENT”SÜMBOLISEERIB

Punaarmee ausambad saab jagada üldjoones kolmeks:1) Suure Isamaasõja võitu sümboliseerivad monumendid;2) mingi linna või piirkonna “vabastamise” auks püstitatud

monumendid;3) langenud punaarmeelaste ühishauale püstitatud monumen-

did.Ühishauad asusid tavapäraselt ka kahe esimest liiki ausamba

juures, kuid enamasti olid need nn tundmatu sõduri hauaks.Esimene teadaolev dokument võimaliku tulevase monumendi

kohta pärineb 27. oktoobrist 1944, kui EK(b)P KK ja ENSV RKNkuulutasid välja Isamaasõja tähistamiseks püstitatava monumendikonkursi. Püstitatava monumendi asukohaks määrati Võiduväljaku ja Harjumäe piirkond. “Ideeliselt peab monument väljen-

1911


dama eesti rahva patriootilist tõusu ja tema võitlust saksa fasistlikevallutajate vastu. Monument peab väljendama Nõukogude Liidurahvaste sõprust, jäädvustama mälestust mehistest isamaapoega-dest, kes võitluses vaenlase vastu on oma elu andnud.”41 Ka-vandite esitamise tähtajaks kinnitati 15. veebruar 1945 (ENSVja EK(b)P KK määrus. . . 1944). EK(b)P KK ja ENSV RKNi13. veebruari 1945. a ühismäärusega pikendati tähtaega 15. april-lini 1945 (ENSV ja EK(b)P KK määrus. . . 1945). Ideekonkurssikajastas ka kultuurilehtSirp ja Vasar, mõtestades idee järgmiselt:“Isamaasõja monument peab näitama kogu maailmale meie rahvapatriootilist tõusu, tema suuri hingelisi rikkusi ja võitlust saksafasistlike orjastajate vastu. Nähtavale peab tulema meie rahvasirgjoonelisus, iseloom ja kõrge arengutase. Isamaasõja monu-ment olgu ülistuslauluks sõdur-inimesele, kes kehastab võitluseskõrgemaid inimväärtusi” (Isamaasõja monument. . . 1945).

Tähtajaks laekus 23 projekti ja 8 mudelit (Lõppes. . . 1945).Esikoha vääriliseks ei peetud neist ühtegi.Zürii otsusel antivälja kaks III koha preemiat (8000 rbl) ja IV–VI auhind (SuureIsamaasõja. . . 1945). Nii ei tulnudki Võidu väljakule ega Har-jumäele Isamaasõja monumenti; Harjumäele püstitati 1951. aas-tal hoopis Viktor Kingissepa mälestussammas (autor E. Roos) jaVõidu väljakule 1957. a “1940. aasta revolutsioonilistele sündmus-tele” pühendatud mälestuskivi (autor Juhan Raudsepp).

Igas liiduvabariigi pealinnas pidi olema vabastajate monumentja loomulikult pidi monumendi juurde kuuluma ka vennashaud.Nii rajati Tallinnas “vabastamisele” püstitatud monument Tal-linna TSN TK otsusega Tõnismäele Kaarli kiriku kõrval asuvalehaljasalale. Teadmata asjaoludel surnud punaarmeelased kaevativälja Tallinnas või Tallinna lähedal olevatest haudadest, või naguseda väljendas Tallinna linnakomitee sõjalise osakonna juhatajaLeppik, “väljaspool kalmistuid maetud, kes tuleb ümber mattaTallinna sõjaväe kalmistule”.

Tõnismäele püstitatud monument jäi pikaks ajaks Tallinnaesindusmonumendiks, ühendades nii Tallinna “vabastamise” kuika selle käigus langenud sõdurite mälestamise. Siselinna kal-

41Vt ka EK(b)P KK Büroo protokolli nr 78 20. oktoobrist 1944. —ERAF, f 1, n 4, s 20, l 1–8.

1912

Peeter Kaasik

mistu sõjaväekalmistule püstitati “tundmatu sõduri” monumentalles 1974. aastal (autor I. Kannelmäe). Liiduvabariigi pealinnalesuuruselt sobiva “Nõukogude võimu eest võidelnute memoriaal-ansambli” I järk Maarjamäel valmis alles 1975. a ja II järk jäilõpuni välja ehitamata (Laane 2002: 120–124).

Tõnismäe kujunemine aastakümneteks “suure võidu” tähista-mise ja langenud sõdurite mälestuspaigaks polnud planeeritud, seeoli pigem juhus. Veel 1945. a märtsis peeti Kaarli kiriku kõrval ole-vat platsi hauale sobimatuks kohaks ja kavas oli sõjaväekalmistuleümber matta ka sinna algselt, ilmselt 1944. a septembris kaevatudkahes hauas olnud surnukehad. Kelle korraldusel rajati Tallinnakesklinna ühishaud, pole teada, kuid koht valiti propagandistlikelkaalutlustel, mitte ruumipuudusest sõjaväekalmistul.

Tõnismäe “vabastajate monumenti” tuleb eeskätt vaadelda kui“Nõukogude Liidu Suure Isamaasõja” järgset kohustuslikku lin-naehituslikku komponenti. Ta pidi asuma avalikus kohas ja sellejuures pidi olema avar plats, et nõukogude võimu ja Punaarmeeaastapäevadel saaks massiüritusena läbi viia kohustuslike rituaale.Surnukehad olid teisejärgulised ja ilmselt ei teatud nõukogude ajalõpulgi enam täpselt, kus haud asub, sest korduvad haljastustöödolid pinnavorme tunduvalt muutnud ning hilisematel plaanidel japrojektidel polnud hauakohta eraldi mainitud.

Nii sümboliseeriski ausammas pigem abstraktseid kangelasi.Paratamatult tekib võrdlusmoment 1941. aastal Maarjamäele ra-jatud mälestusmärgiga miiniristlejate “Avtroil” ja “Spartak” mad-rustele, kes 1919. a Naissaarel maha lasti. 1941. a taheti nad mattaümber Maarjamäele. Et nende haudu ei leitud, toimus matus fik-tiivselt. Oluline oli propagandistlik osa.

AJASTU KONTEKST

Pärast Eesti vallutamist 1944. aastal hakati hävitama veel säilinudvõi Saksa okupatsiooni ajal taastatud Eesti Vabariigi monumente.15. aprillil 1945 lasti Pärnus õhku Amandus Adamsoni loodudausammas 87-le Vabadussõjas langenule. 23. mail 1945. a aru-tati Vabadussõja mälestusmärkide hävitamist EK(b)P KK bürookoosolekul. Hävitamist pooldas Nikolai Karotamm, kellele se-

1913


kundeeris Vabadusristi kavaler Johannes Vares, kelle arvatesoleks küsimusega pidanud tegelema Eesti laskurkorpus. Koos-olekul osalenud Adamson-Eric oli lõhkumise vastu, soovitasväärtuslikumad sambad säilitada ja maha kustutada võimaluse kor-ral vaid kiri. Teda toetas Eduard Päll, kelle arvates oli Pärnus toi-munud õhkulaskmine sellisel kujul suur viga. Büroo otsust vastuei võtnud. Hävitamata monumendid siiski ei jäänud ja 2. augustilsaatis Karotamm ringkirja linna- ja maakonnakomiteedele, milleskäskis Vabadussõja monumendid hävitada augusti jooksul. 1. sep-tembril pikendas ta tähtaega 10. septembrini. Tähtajast kinni eipeetud, hävitustöö kestis mitu aastat. Omapärane saatus oli Kale-vipoega kujutaval Torma ausambal: algselt vaatas Kalevipoeg itta,pärast Eesti okupeerimist 1940. a keerati tema vaade lääne suu-nas, Saksa okupatsiooni ajal jälle itta ning 1944. a tagasi läände.Sellisena ta 1948. a õhku lastigi (Veskimägi 2006: 144–147).

Eesti Riigiarhiivis on säilinud põhjalik toimik Vabadussõjamonumentidest, mille oli 1945. aasta aprillis koostanud EK(b)P KKsõjaline osakond. Selles on toodud monumentide nimekirjad maa-kondade kaupa, õhkimiseks vajaliku lõhkeaine kogus ja hinnangvajamineva transpordi kohta. Näiteks väljavõte Võrumaa kohta:“Lõhkumistööde läbiviimiseks on tarvis mobiliseerida partei akti-viste 15 inimest ja hävituspataljoni mehi 275 inimest. Iga ausambaja monumendi lõhkumistööde läbi viimiseks on tarvis 15 töölist ja10 inimest kaitseks. [---] Lõhkumis tööde teostamiseks on tarvis225 kg tooli, 150 meetrit pikka [süüte]nööri, 125 meetrit deto-neeri ja 100 süütekapslit, sest kohapeal puudub lõhkumis mater-jal. Rusude vedamiseks on tarvis 11 veoautot, mis on olemas,kuid puudub bensiin.” Järgneb 13 ausamba nimekiri.42

Monumendisõjast ei jäänud kõrvale ka Vabastajate väljakTõnismäel. Ööl vastu 8. maid 1946 lasid koolitüdrukud AgeedaPaavel ja Aili Jürgenson õhku esialgse puust ausamba. AgeedaPaavel kirjeldab sündmusi järgmiselt: “Meie armsad ausambadhakkasid üksteise järel kaduma. Kuidagi pidi neile tagasi te-

42EK(b)P Võrumaa Komitee esimehe Tamme ettekanne nr 101/sEKP(b)P KK I sekretärile Nikolai Karotammele. 06.04.1945.— ERAF,f 1, n 3, s 501, l 37. Teiste maakondade ja linnade kohta vt samasttoimikust.

1914

Peeter Kaasik

gema ja valik langes Tõnismäel asuvale nn vabastajate ausam-bale. See asus praeguse pronksmehe platsil kirikupoolses ser-vas. See oli umbes meetrikõrgune puust tüvipüramiid, mille pak-sust oli vast paarkümmend sentimeetrit, ilmetut sinist värvi, tipusplekist punane viisnurk. [---] Lõhkeaine ja õpetuse saime Juha-nilt [Juhan Kuusk]. Ega seal midagi keerukat polnudki. Tähtisoli, et süütenöör oleks meid päästvaks jooksuks piisavalt pikk.Oligi. Paugu materjalid panime paika koos Ailiga, toetajaid meilei olnud. Meile tegi asja kergemaks see, et valvemiilits flirtiseemal oma tüdrukuga ja ei märganud meid. Kuigi too tüdrukmeie rühma ei kuulunud, võeti temagi hiljem kinni.” Tolleaegsedajalehed sellest muidugi midagi ei kirjutanud ja kiiresti suudetivastu “võidupüha” ausammas taastada, kuid enamusel pealinlasteloli monumendi õhkulaskmine teada. Tüdrukute algatus ei jäänudvastukajata ja samasugused sambad lasti õhku ka Rakveres ningTartus.43

KOKKUVÕTE

Eestis olevad arhiiviallikad ning muu informatsioon ei annakõnealustes küsimustes täielikku selgust. Esimeste punaarmee-laste matmine Tõnismäele 1944. a septembris vahetult pärast Tal-linna hõivamist on tõenäoline, kuid ei ole Eestis kättesaadavatekirjalike allikatega dokumenteeritav. Informatsiooni võib lei-duda 1944. a Tallinna tunginud Punaarmee väekoondiste arhii-vides, mis aga ei ole Eesti uurijate käeulatuses. 1945. aasta14. aprillil maeti tõenäoliselt Nõukogude sõjaväevõimude korral-dusel ja läbiviimisel Tõnismäele ümber 12 punaarmeelase surnu-kehad. Surnukehad (või osa neist) olid varem maetud mitmesse erikohta Tallinna kesklinnas. Ümbermaetavate punaarmeelaste (kaTõnismäele maetute) ühishaud oli veel 1945. a märtsis kavandatudTallinna sõjaväekalmistule.

Eri allikates nimetatakse 14 punaarmeelase nime, kes väideta-valt on maetud Tõnismäel asuvasse ühishauda. Vähemalt üheksaneist teenisid väeosades, mis osalesid laiemas mõttes Tallinna

43Me ei olnud siis enam lapsed. 2003: 9–10. Täpsemalt vt AgeedaPaaveli, Aili Jõgi jt juurdlustoimik. — ERAF, f 129, s 30.

1915


vallutamise operatsioonis. Ühegi nimetatud punaarmeelase lan-gemine vahetult linna hõivamise käigus toimunud relvakokku-põrgetes ei ole kinnitust leidnud.

Ühishaua rajamine kesklinna Tõnismäele tulenes nõukogulikustlinnakujunduse ideoloogiast, kus liiduvabariigi pealinnas pidiolema vabastajate monument koos vennashauaga. Monumendirajamist korraldas Tallinna linna TSN TK ning kunstilis-ideoloo-giline lõppotsus langetati EK(b)P Keskkomitee aparaadis.

Tõnismäe “Vabastajate monument” pidi esialgse idee kohaselt“jäädvustama mälestust mehistest isamaapoegadest, kes on lange-nud võitluses vaenlase vastu Tallinna vabastades”. Eeskätt oli agategu Teise maailmasõja järgse Nõukogude Liidu linna, eelkõigeliiduvabariigi pealinna kohustusliku arhitektuurilise komponen-diga, kus teatud tähtpäevadel viidi läbi kohustuslikke üritusi (näi-teks Tallinna vabastamise aastapäev, võidupüha, Punaarmee aasta-päev jne). Haud muutus teisejärguliseks ja ilmselt ei teatud Nõu-kogude okupatsiooni lõpuks enam täpselt isegi selle asukohta.Korduvad haljastustööd olid pinnavorme muutnud ja hilisematelplaanidel ning projektidel hauakohta eraldi ei tähistatud.

Kirjandus

A m m a s , Anneli 2004. Kes on see mees, kes seisab Tõnismäel? —Eesti Päevaleht, nr 214, 16. IX

A u e r b a c h 1945 =Auerbah L. Veqna� slava gero�m: Pere-nesenie praha sovetskih voinov pavxih v bo�h za Tal-lin. — Sovetska� Зstoni�, } 88, 15. IV

E e s t i N S V R a h v a k o m i s s a r i d e N õ u k o g u m ä ä r u s en-distelt lahinguväljadelt laipade koristamise, vennashaudade ja kal-mistute vastuvõtu korra ja nende kordaseadmise kohta seoses väeosadeedasiliikumisega. 1944. —Eesti NSV Teataja, 6. X, nr 2, art. 19

E e s t i r a h v a s N õ u k o g u d e L i i d u Suures Isamaasõjas 1941–1945: Dokumente ja materjale. 1975. Peatoimetaja Ilmar Paul.Tallinn: Eesti Raamat

E e s t i r a h v a s Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945.2. köide: Eesti rahvas võitluses Nõukogudemaa täieliku vabasta-mise ja sõja võiduka lõpuleviimise eest aastail 1944–1945.1977.Peatoimetaja Leonid Lentsman. Tallinn: Eesti Raamat

E n n R o o s i tööst. 1948. —Sirp ja Vasar, nr 30, 25. VII

1916

Peeter Kaasik

E N S V j a E K ( b ) P K K m ä ä r u s nr. 221 “Isamaasõja tähis-tamiseks püstitatava monumendi kavandite tingimuste kinnitamisekohta”. 1944. —Eesti NSV Teataja, 5. XI, nr 8, art. 86

E N S V j a E K ( b ) P K K m ä ä r u s nr. 119 “Isamaasõja tähis-tamiseks püstitatava monumendi kavandite tingimuste täiendamisekohta”. 1945. —Eesti NSV Teataja, 28. II, nr 8, art. 99

E r e l t , Pekka 2005. Otsitakse surnud vabastajaid. —Eesti Ekspress,nr 38, 22. IX

H õ b e m ä g i , Priit 2006. Viimne reliikvia ehk kuidas vabanedapronkssõdurist. —Eesti Päevaleht, nr 139, 16. VI

I s a m a a s õ j a m o n u m e n t Tallinna. 1945. —Sirp ja Vasar, nr 12,24. III

K a a r e t , Inga 1945. Igavene au langenud kangelastele. —RahvaHääl, nr 88, 15. IV

K r o o n 1974 =Kroon I. Imena na granite. — Sovetska�Зstoni�, } 107, 9. V

K ü m m e l , Toomas 2006. Kesse lamab trollipeatuse all. —KesKus,nr 6, juuni

L a a n e , Karl 2002.Tallinna kalmistud. Tallinn: Maalehe RaamatL a a r , Mart 1997. Isamaa ilu hoieldes. Stockholm: Välis-Eesti &

EMPL õ p p e s Isamaasõja monumendi ideekavandite võistlus. 1945. — Sirp

ja Vasar, nr 16, 21. IVM e e i o l n u d s i i s e n a m l a p s e d. 2003. Koostanud Vello Volt.

TallinnR a i d , Juku-Kalle 2003. Verinoor plika ja punane ausammas. —Te-

gelikkuse KesKus, nr 7S u u r e I s a m a a s õ j a mälestusmonumendi ideekavandite võistluse

lõpptulemused. 1945. —Sirp ja Vasar, nr 17, 19. VS u s a n , Konstantin 1985. Tema nimi oli Lenina.—Õhtuleht, nr 4, 7. IT a l l i n n : Lühientsüklopeedia. 1979. Toimetuskolleegium L. Valt,

L. Raudits, A. Mihkelsoo. Tallinn: ValgusT a l l i n n t ä h i s t a s oma vabastamise 3. aastapäeva. 1947. —Rahva

Hääl, nr 223, 23. IXT a l l i n n a v a b a s t a j a t e monument. 1945. —Sirp ja Vasar, nr 42,

20. XV a b a s t a m i s l a h i n g u t e s: Nõukogude armee 8. Eesti Laskurkor-

puse võitlejate mälestusi Suurest Isamaasõjast. Kogumik. 1966. Toi-metanud Olaf Utt. Tallinn: Eesti Raamat

V e s k i m ä g i , Enn 1975. Kes on need tundmatud sõdurid. —Õhtu-leht, nr 10, 13. I

1917


V e s k i m ä g i , Kaljo-Olev 2006.Kuidas valitseti Eesti NSV-d: Eesti-maa Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo 162 etteastumist 1944–1956 vahemängude ja sissejuhatusega. Tallinn: Varrak

V i i m a n e austusavaldus kangelastele. 1945. —Noorte Hääl, nr 46,17. IV

V i i v i k , Allar 2004. Koolitüdrukud õhkisid Tõnismäe “vabastajate”monumendi. —SL Õhtuleht, 11. IX

PEETER KAASIK (sünd. 1974) on lõpetanud Tartu ülikooli filosoofia-teaduskonna ajaloo osakonna 2003; 1999. a-st Inimsusevastaste Kuri-tegude Uurimise Eesti Sihtasutuse teadur ja Pühajärve Põhikooli ajaloo-ning ühiskonnaõpetuse õpetaja.Akadeemiason temalt ilmunud artikkel“Nõukogude Liidu poliitilistest repressioonidest Eesti kodanike vastupärast N. Liidu—Saksamaa sõja puhkemist 22. juunil 1941” (2006, nr 5,lk 947–991).

1918

VÕÕRASTEVÄSIMUS JAKOLMAS PÕLVKOND

Enn Soosaar

Mõisaid, kaubahoove ja sõiduriistu on ikka rüüstatud ja põletatud.Ja ikka on selgitajatel olnud seletus varnast võtta. Sürjutatud pro-testeerivad sotsiaalse ebaõigluse vastu. Nende kannatus katkes.Nad ei olnud enam nõus ilma maata ja tööta, õigusteta ja hari-duseta edasi virelema.

Venemaa vastus saja aasta eest oli kasakate karistussalgad. Osamässajaid lasti maha, osa saadeti Siberisse, osa sai mõisatallispeksa. Kui ameeriklased seisid 1960. aastatel silmitsi mustana-haliste kasvava rahulolematusega, mis väljendus pahatihti samutipüromaanlikus pilgaris, asuti tuld summutama sotsiaalabitsekkideja kvootidega — nii ja nii mitu protsenti kohti afroameeriklasteleparematesse koolidesse ning riigiasutustesse.

Riigiterrorism Tsaari-Venemaal (läbiviijaks kasakad) ja Soveti-Venemaal (läbiviijaks Tsekaa-NKVD-KGBetc.) aitas võimuloli-jaid vaid mõnda aega. Mõlemad vägivallale ülesehitatud reziimidvarisesid kokku. Kas ameeriklased on oma rahulolematute vai-gistamisega olnud edukamad? Jah ja ei. Rassiline segregat-sioon nendes vormides, mis põhjustasid neljakümne aasta tagu-sed käärimised, on suures osas minevik. Aga kuhugi ei ole ka-dunud vaesus, getostumine, nurinad. Orkaan Katrina laastas jauputas hiljuti New Orleansi ning selle lähiümbrust, aga tõi samalajal rabava halastamatusega esile Ameerika ühiskonna sotsiaalseebavõrdsuse ja seal miilavad hävituslikud ajed.

Mida tegi Prantsusmaa pärast mullusügisest vägivallalainet,kus mõne nädalaga põletati tuhandeid ja tuhandeid autosid?Rämps välja! oli esimene loosung. Aga edasi? President, peami-nister ja siseminister nägid märuli taga eelkõige sotsiaalseid tegu-reid ja võimude vigu immigrantide senises assimileerimises. Nii-

1919

Võõrasteväsimus ja kolmas põlvkond

siis tuleb sealsetesse mürgeldavatesse eeslinnadesse kühveldadajuurde eelarveraha ja asuda uue hooga araablasi ning aafriklasiprantslastama.

Ma ei arva sugugi, et inimesel oleks ükskõik, kui palju on talraha taskus, mis kvaliteedis ta kooliharidust on saanud ja missu-gusena ta näeb oma võimalusi elus läbi lüüa. Kui ta tunneb, ettema sansid olla see, kes ta olla tahaks, on väiksemad kui teistel,kasvab rahulolematus, mis võib halvimal juhul plahvatada arutu-teks lõhkumisteks ning põletamisteks. Siiski ei ole majanduslikebavõrdsus olnud inimkonna pika ajaloo jooksul vastuhakkude võiülestõusude ainu- ega isegi peapõhjus. Ja mis puutub tänapäevaterroristidesse, siis neid tegutsema sundivate motiivide hulgasmängib protest sotsiaalse ülekohtu vastu marginaalset rolli — kuisedagi.

Ükskõik kust ja mis ajenditel tulid Prantsusmaale Clichy-sous-Bois’s märatsevate noorukite isad või vanaisad, on selge, etnende järglased ei ole nõus naasma etnilisele kodumaale. Nadteavad väga hästi, et elamise kvaliteet, tulevikuväljavaated, entka võimalused destruktiivse käitumise abil ennast välja elada onAlzeerias või Gabonis palju kordi nigelamad kui Euroopas. Selle-gipoolest ei põleta nad üksnes vihatud valgete paksmagude auto-sid. Ei, süütepudelid lendavad lasteaeda, kus käivad nende noore-mad õed-vennad, ja kaikaga lüüakse puruks aknad pudupoodidel,mida peavad nende onud-tädid.

Praegu meenutatakse hardunult, kui sujuvalt sulasid Prantsuseühiskonda sinna valgunud venelased ning armeenlased 1920. jaidaeurooplased 1940. ning 1950. aastatel. Ei tekkinud Teise maa-ilmasõja päevil Läände põgenenud eestlastelgi tõsisemaid prob-leeme ei Rootsis ega Kanadas, ei USAs ega Austraalias. Nad pi-dasid oma pühapäevakoole ja suvelaagreid, asutasid omakeelseidkogudusi ning andsid välja omakeelseid ajalehti, tantsisid kaera-jaani ja sõid jõuluõhtul verivorsti. Ja hakkasid tasapisi rootsistumavõi ameerikastuma, nii et vaid vähestel kolmanda põlvkonna ko-danikel on säilinud soov või vajadus ajada Eesti asja.

Prantsusmaa ja Suurbritannia, Holland, Belgia, Portugal, His-paania kuulusid eelmise sajandi esimesel poolel maailma suuri-mate koloniaalimpeeriumide hulka. Teatavasti nuheldakse vane-mate patud laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni. Päris kind-

1920

Enn Soosaar

lasti erinevad inimeste ootused, hoiakud ning nõudmised, kes tulidasumaalt emamaale, nende omast, kes põgenesid kodunt sõja võipunase terrori eest.

Inimesed on ikka liikunud ja elupaika vahetanud. Isegi kuileiame, et 20. sajandi pillutused olid varasemast jõhkramad, ei olemigratsioon ise mingi uus nähtus inimkonna arenguloos. Euroo-pa on läbi aegade seganud verd küll nii-, küll naapidi. Miks siisnüüdisimmigrante ja hiljutiste saabunute järglasi Prantsusmaal —aga niisamuti Inglismaal ja Saksamaal, Hollandis ja Taanis, vii-maks kogu “valges” Euroopas — peetakse ähvarduseks, mis teki-tab kohalikes ilmselget ärritust ja nõutust?

Kommentaari, kus käsitletaks Prantsusmaa eeslinnade mäsujuhusliku ning ühekordse korrarikkumisena, pole ma kohanud.Üldine seisukoht oli ja on, et tegemist on pigem millegi ebameel-diva sümptomitega. Mille? Vastuse sellele küsimusele jätavadpaljud analüütikud õhku rippuma. Või rahulduvad, nagu oli ees-pool juttu, vana läbiproovitud seletusega: sotsiaalselt tõrjutudavaldasid protesti olukorra vastu, kuhu riik ja ühiskond on nadtõuganud. Viimase arusaama propageerijatel on mõistagi teadarohi, mis avitab. Need, keda peetakse taltsutamatuteks, isoleeri-tagu (kuni maalt väljasaatmiseni), ja need, keda loodetakse taltsu-tada, ostetagu lisatöökohtade ja paremate karjäärivõimaluste pak-kumisega üles.

Paraku leiame end õige varsti ummikteelt, kui piirdume muu-lasnoorte irratsionaalse käitumise põhjuste otsimisel ainuüksinende ebasuhete lahkamisega, mis iseloomustavad tänapäevaPrantsuse (või mõne teise Euroopa Liidu riigi) ühiskonda. Nagujääme jänni ka siis, kui loodame, et tarvitseb vaid märatsejaidhäirinud väärused kaotada ja asjad loksuvad ise paika. Hirmul onsuured silmad ja võib-olla lähevad tõepoolest tontide seinale maa-limisega liiale need, kes näevad hiljutises püromaanlikus bakha-naalis tolle võimaliku pandeemia esimesi märke, mille puhkemistpeljatakse Euroopas alanud sajandil. Küsimus, kas 21. sajandiEuroopa suudab või ei suuda leida eri rasside ja eri kultuurideühiseluvormi, mis enamusele vastuvõetav, on vastuseta. Igal juhulon Prantsusmaa sügis 2005 olnud tõsine hoiatus kõikidele euroop-lastele. Mõtet mõlgutada on meil palju üle.

3 1921


Vana Maailm ei ole kunagi olnud nii kutsuv ja külalislahkenagu Uus Maailm. Ameerika on algusest peale rahvaid seganud jaUSA on endiselt suurregioon, kus kasutatakse eriti laialdaselt mu-jalt tulnud töökäsi ning ajupotentsiaali. Pikka aega on ka Euroo-pas suudetud tõsisemate vastulöökideta integreerida/assimileeridaväga suurel hulgal uustulnukaid või ümberasujaid. Nüüd näiksesein ette tulevat. Rahul ei ole ei migrandid ega põliselanikud.

Kas eurooplased on minetamas oma traditsioonilist sallivust?Kas pead on tõstmas uusrassism, ksenofoobia, endassesulgumine?Ma ei arva nii. Kuigi enamiku räigete vägivallatsemiste taga —terroristide pommid Madridis ning Londonis, tänavarüüsted Prant-susmaa eeslinnades, pilapiltidevastased märatsemised Taanis jamujal — on kahjuks olnud muulased, pahatihti koguni kohapealsündinud ning koolis käinud, ei ole neile kättemaksupogrommekorraldatud. Nägelemisi, kus verigi voolanud, on siin ja seal ol-nud ja aeg-ajalt kuuleme, et kusagil on keegi valgenahaline, kel-lel ilmselged psüühilised häired või mõni isiklik arve klaarida,korraldanud omakohut teiserassiliste kallal. Kahtlemata lisavad“Prantsusmaa sündmused” ning nende vähendatud analoogid mu-jal Euroopas vett parem- ja vasakäärmuslaste veskile. Aga niiärritatud, kui kohalike kergemini ärrituv osa ka olla võiks, onpäriseurooplased ennast vaos hoidnud — igatahes seni.

Tavaliselt räägitakse ikka sellest, mis häirib uustulnukaid.Harva tuleb jutuks vanade olijate rahulolematus. Kuigi ma ees-pool väitsin, et migratsioon ei ole eurooplastele võõras, pean siin-kohal siiski möönma, et viimastel aastakümnetel on aset leidnudmuudatus, millega leppimine on tavaeurooplastele läinud järjestraskemaks, paljudele võimatuks.

Kõik oleme kuulnud George Bushi ja Vladimir Putini õõnsatretoorikat: terroristid kuulutasid meile sõja — ei AmeerikaÜhendriigid ega Vene Föderatsioon puhka enne, kui vaenlaneon purustatud. Samuel Huntington räägib tsivilisatsioonide kok-kupõrkest. Möödunud sajandi algupoole õudusjutud kollasesthädaohust ehk hiinlaste maailmavallutuslikest plaanidest polepraegu moes. See-eest kogub tuult tiibadesse pelg, et krist-lik Euroopa islamiseeritakse. Muhamedi sõdalaste püha üritus,mis jäi pärast mauride väljaajamist Hispaaniast ja Osmanite väe

1922

Enn Soosaar

lüüasaamist Viini all pooleli, viiakse viimaks ometi “teiste vahen-ditega” lõpule.

Ent jätame need hirmu- ja õudusjutud, mida inimesed onkõikidel aegadel armastanud. Samas mõistkem, et Euroopat eirahusta hurraaoptimism, mis näikse olevat vallanud märgatavaosa (eriti nn vasakkallakuga) tipp-poliitikuid ja arvamuskujun-dajaid. Nende skeem on lihtne. Kui eurooplased näitaksidüles senisest enam sallivust ja vähem võõrapelgust, saaks kõikkorda. Meile, tänapäeva eurooplastele, on antud erimissioon,nimelt külvata demokraatiaseemneid üleaedsete aiamaale, meidümbritsevasse laia poolsõõri Põhja-Aafrikast Venemaani. Midaedukamad oleme naabrite meie endi näoliseks tegemisel, seda mu-gavamaks ja täisverelisemaks muutub inimeste elu Euroopas.

Ma jagan kristlikke väärtusi ega pea lillelapselikuks sõnakõlk-suks Jeesuse soovitust keerata ette vasak põsk, kui sulle on löödudvastu paremat. Silm silma ja hammas hamba vastu ei olnud la-hendus 2000 aasta eest ega ole ka tänapäeval. Too põse keeraminevõib olla väga tõhus vahend. Siiski vaid ühel juhul. Kui lööjat onvõimalik mõjutada, täpsemalt: kui ta tahab lasta ennast mõjutadasuuremeelsusega, mis ei kasvata, vaid kahandab vägivalda, kur-just, vaenulikkust.

*

Eurooplastel ei lähe asjad viimasel ajal enam nii hästi ning la-dusalt nagu varem. Külma sõja lõpp tähendas hoopis suurematpööret, kui oskasime 15 aastat tagasi oletada. Ennast muutma eiole sunnitud olnud üksnes postsotsialistlik Ida. Ka Lääs on pi-danud ümber kujundama arusaamu ning hoiakuid, kaasa arvatudrahaga ümberkäimise tavasid. Ligi pool sajandit pärast Teise maa-ilmasõja lõppu kuulusid säärased endastmõistetavused nagu toi-mivad inimõigused, kitsendusteta eneseteostamise võimalused jamajanduslik heaolu ainult poole Euroopa argipäeva. Kui raudees-riie viimaks langes, ootasid kauaaegsed heidikud kiiret pääsu pere-lauda ja hea elu juurde. Jõukad demokraatlikud riigid olid varmaltvalmis vaeseid kängukasvanuid järele aitama. Selle kinnitusenaavanes kaheksale Ida-Euroopa riigile (Baltimaad nende hulgas)

1923


Euroopa Liit juba 2004 — vaid 15 aastat pärast laulva ja sametre-volutsiooni algust, Berliini müüri lammutamist.

Paraku on Ida-Euroopa upitamine osutunud Läänele oodatustkeerulisemaks ning kurnavamaks ja tulemuski pole sealtpoolt vaa-datuna päris see, millega arvestati. Euroopa Liidul on hulk toimi-misraskusi. Ma ei hakka neid siinkohal loetlema. Aga tingimatapeame mõistma, et liiva on rataste vahele puistanud ja puistab muukõrval endiselt ka sisemine rahulolematus. Vanad liikmesmaad onhakanud justkui alles nüüd, pärast viimast laienemist aru saamakahest asjast.

Esiteks, uute mahajäämus ei väljendu ainult sisemajanduse ko-gutoodangu näitajate mannetuses. Minevikutaak, mis uustulnu-katel sabas lohiseb, on takistanud neil tegemast lõpparvet eelmiseaja väärustega, lahti saamast totalitarismi kultiveeritud künismist,põhimõtete relatiivsusest, konjuktuursest retoorikast. Sovetiaegneajupesu annab pidevalt retsidiive. Paljud kodanikud ei suuda us-kuda demokraatliku alternatiivi tõhusust ja ihalevad tugevat kätt.Teiseks, märgatav osa idapoliitikuid ja nende valijaid käituvad,nagu oleks Euroopa Liit loodud vaid selleks, et rikas Lääs võtaksneid, paljukannatanuid, oma kostile. Neile näikse ELi liikmelisusseisnevat käe väristamises ja pahandamises Brüsseli bürokraatiaüle, mis nõuab neilt seda, teist ja kolmandat. Arusaadavalt on va-nade olijate pealinnadest hakanud üha sagedamini kostma õhka-mist: kui lihtne ja mugav oli asju ajada ja toime tulla, kui meidELis oli üheksa või kaksteist või viisteist.

Ent läheme ajas rohkem tagasi. 1950. aastatel algas lääne-poolses Euroopas majandustõus. See tekitas olukorra, kus kodus-test töökätest ei piisanud ja neid tuli mujalt hankida. Esimestelkümnenditel vajati eelkõige neid, kes teeksid suhteliselt madalapalga eest vähest oskust nõudvat tööd, mille vastu kohalikel puu-dus huvi. Kõrgharidust saanud tööjõudu on tõsimeeli hakatudsisse meelitama alles viimasel ajal. Saksamaa viis läbi laiaulatus-liku Gastarbeiter’ite värbamiskampaania eelkõige Jugoslaaviastja Türgist. Kui algne mõte oli, nagu ütleb nimi, kasutada värvatuidajutiste ehk külalistöölistena, siis tulemus kujunes teiseks. Pal-jud pöördusid tõepoolest mõneaastase rügamise järel koju tagasi,aga paljud jäid. Viimase 50 aasta sisserände tagajärjel, mida onsoodustanud nii puhtmajanduslikud kaalutlused kui ka võrdlemisi

1924

Enn Soosaar

liberaalne poliitika asüülitaotlejate puhul, elab Saksamaal praeguüle seitsme miljoni muulase, kellest türklased moodustavad ülekahe miljoni ja endise Jugoslaavia kodanikud (peamiselt horvaa-did ja serblased) üle miljoni.

Koloniaalvaldusi omavates riikides näis tööjõu probleem lahe-nevat — vähemasti esmaspilgul — tunduvalt hõlpsamini. Impee-riumid olid lagunemas ja Suurbritannial, Prantsusmaal, Hollandil,Belgial polnud vaja teha muud kui lüüa asumaade ustavatele te-gelastele (et mitte öelda kollalaborantidele) väravad valla. Tõsi,see periood, mil endistest kolooniatest pääses “igaüks” metropolimarjamaale, kestis lühikest aega: peagi kerkisid ka nn lojaalseteette mitmesugused piirangud. Sellegipoolest on inglise, prantsusevõi hollandi keelest ja kultuurist mõjutatud kontingent kunagis-tes asumaades vajaduse tekkides sobiv ressurss ning selektiivnesissevool on jätkunud siiamaani.

Kesk- ja Ida-Euroopas on areng ning seega ka migratsioonning suhtumine võõrastesse olnud teistsugune. Majanduslikudvajadused, eelkõige tööstusrevolutsiooni põhjustatud, on nendesriikides esile kutsunud üksnes siseriiklikku rännet ehk liikumistmaalt linna. Pärast rahvusriikide tekkimist või taastamist Esimesemaailmasõja järelvapustustes on võõrastele seal ust pigem kinnihoitud. Pahatihti ilmutas põhirahvus sallimatust isegi kohalikeetniliste vähemuste vastu viimaseid riigiaparaadi abil sürjutadesvõi pitsitades. Tõsiseid etteheiteid saab teha mitmele lääneriigilenende etniliste vähemuste (baskid, katalaanid, bretoonid, korsik-lased jmt) kohtlemisel. Siiski jäid prantslased, hispaanlased jainglased kaugele maha sellest jõhkrusest, mida rakendasid näiteksGheorghiu-Dej’i- ning Ceausescu-aegsed rumeenlased jaZivkovi-aegsed bulgaarlased. See, kuidas rumeenlased (kes moodusta-vad kogu elanikkonnast 89,5%) piirasid poolteise miljoni ungar-lase (6,6%) õigusi säilitada oma rahvuslikku identiteeti ja kuidasbulgaarlased (83,6%) üritasid bulgaristada kogu kodanikkonda,sealhulgas ligi kolmveerand miljonit türklast (9,5%), mürgitabsiiamaani etniliste kogukondade suhteid.

Pikka aega varjatult küdenud viha “teistsuguste” vastu koossooviga lõigata naabrite jao küljest endale sobivaid maalahma-kaid vallandasid 1990. aastatel Jugoslaavias verised, julmad japõgenikerohked kodusõjad. Neis võttis ksenofoobne absurd eriti

1925


võika ning irratsionaalse kuju. Serblased, horvaadid ja bosnia-lased ei erine päritolult, keelelt ega kultuurilistelt arusaamadelt.Kõik kolm on juurtelt lõunaslaavlased ja kõnelevad ühte ning se-dasama serbohorvaadi keelt. Lahknevused nende vahel on teise-järgulised, peegeldavad neid vastuolulisi ning vägivaldseid võimu-suhteid, mis Balkanil minevikus valitsenud, ja väljenduvad usu-tunnistuslikes (ortodoksid, katoliiklased, moslemid) ning alfabee-dilistes (kirillitsa või ladina tähed) erinevustes.

Arutatava teemaga ühenduses ei saa ega tohi ükski eurooplaneunustada oma mineviku kahte eriti kohutavat perioodi. Tarvit-ses natsidel kuulutada juudid ja mustlased lindpriiks, kui okupee-ritud Prantsusmaalt ja Hollandist Kreeka, Ukraina ja Baltimaa-deni välja leidus miljoneid kohalikke, kes olid otsekohe valmismõnitama, eraldama ja hävitama “rassiliselt alaväärtuslikke” isen-deid. Või see teine verepulm, mille bolsevikud oma ainuvõimukindlustamiseks vallandasid. Ühiskonna teatud kihtide esindajadtembeldati klassivaenlaseks, ja jällegi ei olnud kusagil, ei 1920.–1930. aastate Venemaal ega Teise maailmasõja järel Nõukogudeikke alla langenud Euroopas puudus innukatest käsutäitjatest, keskorraldasid ja viisid isiklikult läbi oma suguvendade vangistamisi,küüditamisi, mahalaskmisi.

Kui läänepoolses Euroopas on probleemiks olnud peibutav im-migratsioon, siis idapoolses on selleks pealesurutud emigratsioon.Massirände ajendiks on siin olnud kaks suursõda ja miljonite ningmiljonite elanike ümberpaigutused või põgenemised nende sõdadeajal ning järel. Pagulaste tulva vallandasid militaaraktsioonid Un-garis 1956, Tsehhoslovakkias 1968, Jugoslaavias 1990. aastatel.Lisaks on inimesi pillutanud too suurriiklik poliitika, mida aja-sid Tsaari-Venemaa ja N. Liit. Mõistetavalt on tegemist olnudvaldavalt sundrännetega.

Balti riigid on kogenud migratsiooni nurikülge eriti valusaltja nii on eestlased-lätlased-leedulased loomuldasa kiivamad kodukaitsjad ning võõraste tõrjujad kui keskmine (lääne)eurooplane.Teisest küljest on need kolm rahvast elanud sajandeid kõrvutining segamini teiskeelsetega ja sestap ei ole multikultuurilisusneile midagi enneolematut ega mõistmatut. Aastatel 1939–1944lahkus Eestist umbes 100 000 eesti-, saksa- ja rootsikeelsetpõliselanikku. Nõukogude okupatsioonid tõid kaasa mitu eest-

1926

Enn Soosaar

laste massküüditamist Siberisse ja Moskva ning kohaliku nuku-valitsuse organiseeritud venekeelsete pidurdamatu sissevalgumisemöödunud sajandi algul ja eriti 1940. aastate teisest poolest alates.Eksistentsiaalne hirm rahvusidentiteedi kadumise pärast oli laulvarevolutsiooni oluline sütik.

Samas peame rõhutama, et suurtel rahvastel erineb hoiak, mistõrjub immigratsiooni, olemuslikult väikerahvaste omast. Kuisakslastel, inglastel, prantslastel, itaallastel saab mõõt täis, eipõhjusta seda kartus oma keele ning kultuuri püsimajäämisepärast. Nende rahulolematust kutsuvad esile argisemad seigad —arusaamatused, ebameeldivused, sundvalikud töökohal või olme-tasandil.

Teisalt ei lasknud Lääs ka oma tolerantsuse kõrgperioodil tek-kida olukorral, mis oli tavaline siin meie kandis. N. Liidus inku-beeris riiklik poliitika nomaadseidHomo soveticus’i ja tagas vii-mastele neid avaliku või varjatud kampaania korras kuhugi suuna-tes hulga privileege põliselanike ees alates reserveeritud töökohastning korterist kuni endastmõistetava õiguseni suhtuda kohalikesseülbitseva ignorantsusega. Ka püsielanikuks jäämise korral ei eel-datud ega nõutud venekeelselt tsuhnaade keele algelistki oskamist,kohaliku kultuuri või ajaloo põgusatki tundmist. See, et Saksa-maal elab saksa keelt mitte valdavaid türklasi, Prantsusmaal prant-suse keelega mitte hakkama saavaid araablasi, on erand ja vastu-olus riigi poliitikaga. Ja kui ka osa sisserändajaid on osanud ärakasutada pakutavaid sotsiaaltoetusi mugavaks vegeteerimiseks, eiole neile üheski Lääne riigis antud eesõigusi oma rahva arvelt.

Eespool mainisin, et võõrasteväsimust on tänapäeva Euroo-pas süvendanud üha paisuv Euroopa Liit. 1973. aastast ala-tes, kui tuumikkuuikuga ühinesid Suurbritannia, Iirimaa ja Taani,on EL laienenud igal kümnendil. Eriti järsult kasvas liikmes-maade arv 1. mail 2004. 15-liikmeline Euroopa Liit muutusüleöö 25-liikmeliseks. Hirm, et Ida-Euroopa ujutab oma odava javähenõudliku tööjõuga üle Lääne tööturu (kus tööpuuduse ohtli-kult kõrge protsent tekitas/tekitab sisepoliitilisi komplikatsioone),oli suur ja sundis enamikku vanu liikmeid kehtestama valikulisipiiranguid. Tõke ei olnud kavatsetud olema täielik ja osa kitsen-dusi on juba kaotatud või lõdvendatud. Suurel määral oli tegemistpsühholoogilise sõlmitusega. Külma sõja lõpust alates oli Idast

1927


Läände tulvanud miljoneid, paljud soovimatute ja probleemsetetulnukatena. Euroopa Liidu laienemine muutis läänesuunalise lii-kumise kaheksast postsotsialistlikust riigist legaalseks.

Olukord on selles mõttes paradoksaalne, et üks EuroopaLiidu põhiprintsiipe — kodanike õigus vabalt valida elu- ningtöökohta — on aidanud kasvatada nende eurooplaste hulka, kestahavad allutada väljastpoolt ELi lähtuva sisserände senisest paljurangemale kontrollile. Viimastel aastatel on üks Euroopa riikteise järel (nagu teatava üllatusena ka varasem migratsioonipumpUSA ning natsionaalsovinistlikuks muutuv Venemaa) karmista-nud või karmistamas neid tingimusi, mis võimaldavad muulaselsaada elamisluba ja edaspidi naturaliseerida kodanikuks. Kvoo-tide filter mitteeurooplaste pääsule ELi liikmesriikidesse on ena-mikus riikides mitmekordselt tihedam, kui see oli kümme võikakskümmend aastat tagasi, ja tavaliseks on saamas, et (eri)haridu-seta illegaalsed immigrandid saadetakse pikema jututa tuldud teedetnilisele kodumaale tagasi. Ilmselgelt seisab Euroopa küsimusteees. Mis on see optimaalne suurus — liikmesriikide arv, kodanikehulk, territooriumi ulatus —, kus EL suudab veel edukalt toimida?Kus on see piir, mille ületamise järel ei tule Vana Maailm enamuustulnukatega toime?

*

Euroopas sündinud ja üleskasvanud muulaste mõistmatu agres-siivsus enese maksmapanemisel ja oma kultuurilis-religioosseteerinevuste toonitamisel oli ning on paljudele kohalikele sokk.Tõsi küll, tegemist on vastavate kogukondade äärmuslastega,niisiis selge vähemusega. Samas aga: miks lojaalne enamusei ole suutnud ja värskete uurimuste kinnitusel pahatihti ei oletahtnudki oma ekstremiste ohjeldada? Igatahes seisab Euroopavastakuti tõsiasjaga, et ükski viimasel poolsajandil rakendatudlõimumismudel ei ole andnud soovitud tulemust. Ei prantslasteüritus võõramaalasi assimileerida, ei inglaste oma neid integree-rida, ei taanlaste ja hollandlaste ülim sallivus ning vastutulelikkus.

Too negatiivne kogemus, mida eurooplased elavad praegu läbi“kolmanda põlve” muulastega, on seda raskemini tõlgendatav, ettoimunud on peaaegu 180-kraadine pööre. Kui teiskeelsete ja

1928

Enn Soosaar

teisetaustalistega tekkis varem probleeme, siis olid need seotudpigem vastsaabunutega, kes ei osanud ennast sobitada uude olu-korda. Alates kolmandast põlvkonnast kohanemisraskused ka-dusid, ja kui keegi üritaski konfliktsituatsioone tekitada, ei võtnudässitused tuld. Praegu on aga eriti süttimisaltid need, kes pidanuksvanade juurte katkemise järel olema võimelised uues kodukohasuued juured alla ajama.

Arusaadavalt ei ole mul ühest vastust sellele paljusid vaevavaleküsimusele. Viimase paarikümne aasta jooksul on toimunud mur-rang. Euroopa ei jaksa immigrantidega — ei värsketega ega koha-peal sündinutega — enam toime tulla. Kadumas on külalislahkusja võime mujalt saabunuid seedida. Isegi nendes riikides — naguSoome —, kus pagulaskvoodid on kogu aeg hoitud eriti mada-lad ja muulased ei moodusta rahvastikust protsentigi, on raskusinii Aafrikast tulnud teiserassilistega kui ka Venemaalt tulnud sa-marassilistega. Nad kipuvad getostuma, ei jaksa hariduse hanki-misel (kuigi tingimused on võrdsed või neile koguni soodsamad)kohalikega sammu pidada, nende hulgas on töötus, kriminogeen-sus, rahulolematus soomlaste keskmisest tunduvalt kõrgemad. Võivõtame Eesti kolmanda põlvkonna venekeelsed. Lootus, et nadoleksid nõus sobitama ennast sellesse Eestisse, mida põlisrahvaenamus üritab 1990. aastate algusest kujundada, pigem kahanebkui kasvab.

Mõned oletused või põhjendused pakuksin siiski. Globalisee-ruva ja isiksust nivelleeriva maailma pingete all näikse kunagiseidentiteedi säilitamine olevat lihtsam ning hädavajalikum kui uueleidmine. Pealegi võimaldab tänapäev nii inimestele kui ka teabeleenneolematult avaraid võimalusi pendeldavaks liikumiseks. Kon-takti hoidmine esiisade maa, kultuuri ning religiooniga on paljukordi hõlpsam kui põlvkond või paar tagasi. Samas on tekki-nud (tekkimas) paljude Aafrikast ja Aasiast pärit muulaste hulgasuus hoiak. Nad tahavad istuda korraga kahel toolil. Olla siin mitteeurooplasena, s.t mitte tunnistada ning jagada euroopalikke aru-saamu ja väärtusi, vaid jääda sellesama mentaalsuse ning ellusuh-tumise kandjaks, kes nad olnuks, kui vanaisa ei oleks jõukama elulootuses või vabama hingamise ootusel rännukeppi kätte võtnud.

Kõikidesse suurtesse religioonidesse on sisse istutatud misjon-lik laienemistung ja kohustus hea seista, et usklikud jääksid õige

1929


usu juurde ka pärast “kodunt” lahkumist. 25-liikmeline EuroopaLiit hõlmab seda osa Vanast Maailmast, kus ajalooliselt on ainu-valitsenud kristluse kolmest põhiharust kaks — katoliiklus ja pro-testantlus. Pikkade sajandite jooksul ei suutnud ühegi teise etab-leeritud usundi esindajad (kui agnostitsismi või ateismi veendu-nud pooldajad välja jätta) kujundada siin märkimisväärseid oma-meelsete sillapäid. Viimastel kümnenditel on olukord muutunud.ELis on suuruselt teiseks religiooniks tõusnud islam, liikmeskondväidetavalt 15 miljonit inimest. Kasv on olnud järsk, lausa plahva-tuslik, kuid pole saanud teoks mitte eduka misjonitöö tulemusena,vaid tänu paisuvale sisserändele, mis on veerandsajandiga kolme-kordistanud moslemitaustaliste elanike hulga. Prantsusmaal onneid praegu 5 miljonit (elanikkonnast 8,2%), Saksamaal 3,7 miljo-nit (elanikkonnast 4,5%) ja Suurbritannias 1,6 miljonit (elanikkon-nast 2,2%). Mitmesajatuhandelised kogukonnad asuvad Hollan-dis, Itaalias, Hispaanias,Sveitsis. (Arvud pärinevad Riina Kionkaartiklist Postimehes14. VIII 2006.)

Prantsusmaal, Suurbritannias ja Saksamaal moodustavad nadmitmemiljonilised kogukonnad.

Tolerantsetel ja usuleigetel (lääne)eurooplastel on raske ol-nud mõista seda kiivust, millega Muhamedi järglased valvavad,et usklikud ei vääraks ka pärast siirdumist “uskmatute” ühis-konda “õigelt” teelt. Ent euroopalikkusega ei sobi kokku teinegiseik, mis ei näi häirivat suurt osa aktiivseid moslemeid. Konfes-sionaalsetest ning dogmaatilistest lahknevustest hoolimata peakskõikide suurreligioonide esmakohus olema vaenu vähendaminemaailmas ja tõsiasja toonitamine, et inimene saab transtsendent-susega ühendusse astuda ikkagi vaid enesetalitsemise ning hin-gerahu leidmise kaudu. Selle tõdemuse taustal jääb arusaama-tuks, miks annab 21. sajandi islam laia tegutsemisvabaduse kasäärastele vaimulikele, kes õhutavad vihkamist ning sallimatust jaon valmis andma õnnistust terroristlikele vägivallategudele. Mitteainult käärivas Lähis-Idas, vaid paraku ka Euroopas ei ole eran-diks imaamid, kes korrutavad päevast päeva, et läänelik sekula-riseerunud heaoluühiskond on Saatana sünnitis ja rahu ei saabumaailma enne, kui Allahile ennast allutanud on saavutanud võiduEuroopas ja Ameerikas võimutsevate ebajumalate üle. Paljudelekolmanda põlvkonna häiritud noorukitele, kes on iseendaga toime-

1930

Enn Soosaar

tulemisel nagunii raskustes ja kardavad “uskmatute” hulgas kao-tada pinna sootuks jalge alt, annavad säärased apokalüptilistestluuludest ajendatud maailmaparanduslikud üleskutsed võimalusepühendunud tegutsemiseks.

Ent tuleme kodule lähemale. Viimase aja arvamusküsitlusedkinnitavad, et aasta-aastalt suureneb venekeelsete kodanike ja mit-tekodanike arv, kes on olukorraga ja eneseteostamise võimalustegaEestis rahul. Etnilisele kodumaale naasta soovijate hulk on tühineja veel vähem leidub neid, kes realiseerivad selle soovi. Samalajal näeme, et valdav enamus Eestis asuvaid Vene Föderatsiooni,Ukraina ja Valgevene hääletavaid kodanikke hääletab valimistelPutini, Janukovitsi või Lukasenka poolt. Kohkumusega on mit-med uurijad tõdenud, et infoväli, mille valitseva mõju all vii-bivad Eesti venekeelsed täna, on niisama ühekülgne, kallutatudja eestlasi sarjav nagu 15 aastat tagasi. Teisisõnu: nende hoia-kuid ning arusaamu kujundavad endiselt Moskva propagandatali-tused. Vähemasti ühele osale vähemusest läheb hästi peale kogunisuurvene sovinism selles revansistlikus soustis, mille järgi olevatEesti põline vene ala ja selle maa eest valatud esiisade veri nõuabpraegustelt poegadelt ja tütardelt tegusid. Jah, ekstremistid onvähemuse vähemus. Nagu mujal Euroopas nii ei näi muulastekonstruktiivne enamus neid kontrollivat Eestiski. Küll aga võivadjust destruktiivsed killud oma äraspidises aktiivsuses mürgitadamärgatavat osa muulaskonda ja tekitada ühiskonnas ohtlikku eba-stabiilsust.

Kümmekond aastat tagasi valitses juurteta sisserändajate hul-gas kerge segadus. Raske oli leida seda õiget hoiakut, kuidassuhtuda eestlaste värskesse riiki, ühteainsasse riigikeelde (mis eiole vene keel), põliselanike ajalookäsitusse. Aeg on edasi läinudja järjest enam muulasi on jõudmas järeldusele, et Eesti iseseisvuson neile vastuvõetav, kuid teatavatel tingimustel. Neid, venelasi,tuleb kohelda sellel tillukesel maalapil siin Läänemere idakaldal,mis on Venemaast 378 korda väiksem ja ainuke eestlastele kuuluvpaik kogu maailmas, mitte kui etnilist vähemust, kellel on kõikneed õigused mis teiskeelsetel mujal Euroopa Liidus, vaid kuieriõigustega erivähemust.

Viieteistkümne aasta jooksul ei ole Venemaa lillegi liiguta-nud, et aidata piiri taha jäänud kaasmaalasi kohaneda uue olus-

1931


tikuga. Vastupidi. Moskva valab pidevalt õli tulle. Leierdatudsüüdistused inimõiguste rikkumistest Eestis on meie ELi ja NATOliitlased alusetuks tunnistanud. Korduvad eel- ja järelkontrollidon tuvastanud, et liikmesriigis Eestis on inim- ja kodanikuõigustejärgimisega asjad korras ning kodakondsuse saamise tingimusedpüsielanikel koguni kergemad kui enamikus teistes riikides. Küllaga on Moskva propaganda leidnud viljakat pinda teatud meel-susega muulaste juures, süvendades nendes pettekujutust, nagupeaks eestlaste ajalooline rahvusriik andma neile privileege ningerisoodustusi. Taas peame tõdema: kui kolmas põlvkond langebväljast tuleva ässitava surve alla — olgu selle taga islami funda-mentalism või suurvene sovinism —, muutub olukord plahvatus-ohtlikuks. Lähiaeg näitab, kas Eestis leidub nii palju kainust javastastikust mõistmist, et hoida ära kahepoolselt provotseeritudvägivallaplahvatusi.

*

Euroopa pole seda suutnud. Sünged pilved, mis silmapiirile kogu-nevad, räägivad pigem sellest, et lahendus, mis oleks vastuvõetavmulle, sulle ja talle, jääb leidmata. Vanal Maailmal puuduvad va-hendid ja nähtavasti ka tahe suruda sisserändajate arv tasemele,kus neid oleks võimalik üksikisikutena uude olustikku sobitada.Kui “illegaalset” immigratsiooni peaks õnnestuma osaliselt pii-rata, jätkub “legaalne” sissevool, sest majandusringkonnad vaja-vad konkurentsis püsimiseks odavat tööjõudu ja vananev Euroopanoori, kes lastevaeseid pensionäre üleval peaksid.

Samal ajal näitavad mitmed märgid, et võõrasteväsimus onEuroopas teisenemas järjest selgemini sallimatuseks võõrastevastu. See sunnib muulased agressiivsusele, mida nad ise pea-vad enesekaitseks, ja lisab tuult kohalike äärmuslaste tiibadesse.Euroopa senist suhtelist stabiilsust ei ole kõigutamas üksnesvälistegurid. Le Penid, Haiderid, Blocherid, Fontainid, Finid,Griffinid — või kes nad kus olid ja on? — koguvad oma populist-liku demagoogiaga populaarsust. Mida rohkem läheb otsustaminenendesuguste kätte, seda masendavam on tulevik, mis meid eesootab. Kolme suurpartei, s.t konservatiivide, sotsiaaldemokraa-tide ja liberaalide kohus on lõpetada pimesikumäng ning hakata

1932

Enn Soosaar

viimaks ometi tegutsema arusaamisel, et ei võõrasteväsimus egaimmigrantide “kolmas põlvkond” ei ole praeguses Euroopa Liiduskõrvaline nähtus, mille võib jätta ekstreemliikumiste pärusmaaks.

Eurooplane kannab valge mehe taaka. Teda painab ühelt pooltsüütunne, teiselt poolt patroneerimise tarve. Vägivalda täis aja-lugu, kulminatsiooniks kaks maailmasõda, ja vähematele venda-dele tehtud ülekohus koloniaalimpeeriumide aegu sunnib euroop-last silmad maha lööma. Teisalt oleme veendunud, et Lääne de-mokraatia põhimõtted ning väärtused koos sallivuseõpetusega onselgelt parim võimalus ühiskonda korraldada ja korrastada. Muumaailm võtku Euroopalt õppust.

Raskused, mis tekkinud immigrantidega, on paljus sotsiaalneprobleem. Aga mitte ainult. Pendeldamine vastukäivate ettehei-dete vahel, et põliselanikud on teinud muulaste jaoks liiga vähevõi et neid tänamatuid on koheldud ülemäärase külalislahkusega,ei aita meid sammugi edasi. Tänav on kahesuunaline. Edu saameloota üksnes siis, kui lähenetakse vastastikku — nemad tänavaseal- ja meie siinpoolsest otsast. Ja nii ühed kui ka teised pea-vad endastmõistetavaks, et reegleid ei määra mitte need, kes onmeie õuele toimetama tulnud, vaid määrame meie, õue pereme-hed. Ainult et kas jaksame kõige senise taustal uskuda säärasemeelemuutuse võimalikkusse?

ENN SOOSAAR (sünd. 1937) on lõpetanud Tartu ülikooli inglise fi-loloogina 1964 ning olnud pärast seda vabakutseline tõlkija ja literaat.1993. aastal valiti ta Eesti Humanitaarinstituudi audoktoriks.

1933

ENN TEGOVA. Hellar Grabbi aastal 1968

TALLINNA ÕPETAJATE SEMINARIALGKOOLIS JA REAALKOOLIS

Hellar Grabbi

Olen käinud kuues koolis, järjekorras: Riiklik Inglise Kolledz,Tallinna Õpetajate Seminari algkool, Tallinna II Gümnaasium(Reaalkool), Geislingeni Eesti Gümnaasium (Saksamaal), Wil-liam Jewell College (USA, Missouri osariik) ja Columbia Univer-sity (New York). Kolmest esimesest kooliaastast olen juba kirju-tanud (vt “Riiklikus Inglise Kolledzis”,Akadeemia, 2004, nr 7).

Õpetajate Seminari algkooli IV klassis alustasin sügisel 1940 jalõpetasin VI klassi ning ühtlasi kooli kevadel 1943. Sügisel 1943astusin Reaali, kus lõpetasin I klassi kevadel 1944. Sellegalõppeski mu koolitee Eestis, sest järgneval sügisel lahkusin ko-dumaalt Suure Põgenemise käigus.

Kui pärast juunipööret 1940 Riiklik Inglise Kolledz (RIK)nõukogude võimu poolt likvideeriti, kerkis küsimus, kus kooliteedjätkata. Otsustamine ei olnud raske. Äsja oli valmis saanud suurja moodne koolimaja Narva maanteel, mis oli ettenähtud meie,s.t RIKi jaoks. See hoone anti nüüd Õpetajate Seminarile. Ot-sustasin nagu paljud teisedki RIKi õppurid jätkata kooliteed justselles meile ehitatud majas. Muidugi, me tahtmine ei teostunudainult koolilaste soovil. Otsustavat ja määravat rolli lastevanematekõrval mängisid kindlasti linna koolisüsteemi haldavad asutused.

Igatahes lahenes asi meile soodsalt. RIKist tuli nii paljuõpilasi juurde, et seminari algkoolis moodustati paralleelklassid.Meie III RIKi klassist läks seminari algkooli IV klassi tervenisti21 õpilast, 11 tüdrukut ja 10 poissi, nende seas kogu mu lähemsõpruskond, keda olen üksikasjalikumalt kirjeldanud RiiklikkuInglise Kolledzit käsitlevas artiklis. Peale kambasolidaarsuse aitaskaasa asjaolu, et enamik me sõpruskonnast elas uuest koolimajastkõndimiskaugusel. Mina elasin alates augustist 1940 Raua tänava

1935

Tallinna Õpetajate Seminari algkoolis ja Reaalkoolis

Kadrioru-poolses otsas, koolimajja Narva maanteel jõudsin sealtvähem kui kümne minutiga.

Ühte meid siiski ei jäetud. Poisid jaotusid paralleelklassidevahel pooleks. Mina sattusin koos nelja teise endise RIKi poi-siga (Jaan Tamm, Ants Tammekand, Arvo Tikk ja Hiid Velle-rind) IV b klassi, aga Eerik Hansen, Rein Tarmet, Ivar Keddis,Ivar Kesse ja Heino Kärt pandi IV a klassi. Kuidas küll kõik11 RIKi tüdrukut end a-klassi sokutasid, jääb mõistatuseks. Kuidega meiegi b-klassis kenade tütarlaste puudust ei olnud. Nendeuute klassikaaslastega tuli ainult tutvust sobitada.

Oli loomulik, et lähem sõprus nii koolis kui väljaspool koolijätkus nende poistega, kellega olime RIKis veedetud kolme aastajooksul ühte kasvanud, ükspuha kas olime nüüd a- või b-klassis.Minu pinginaabriks sai RIKi semu Jaan Tamm ja seda järjestikkukolmel koolitalvel. Jaan oli suurt kasvu, rahuliku olekugaheasüdamlik poiss, kes hakkas meist esimesena kandma Vabariigilõpuaastail moodi läinud golfipükse. Valisime Tamme klassiva-nemaks kolm aastat järjest. Uutest klassikaaslastest sõbrunesinrohkem Avo Lorentsi ja Harry Vellinguga, viimane ühines meiegaV klassis.

Paralleelklassist mäletan neid õpilasi, kes tulid RIKist, ja ErikAndresenit, sest tema isa oli ENSV Rahvakomissaride Nõukoguesimehe asetäitja Nigol Andresen. Meie endi klassis oli Jaak Hion,kelle isa oli tervishoiu rahvakomissar. Nad olid klassi ainsad pio-neerid. Mõlemad olid vaiksed, tagasihoidlikud poisid ega teinudme keskel mingit misjonitööd. Ja ega neid sihilikult ei nöögitud,kuid lähemasse kampa kah ei võetud. Järgmisel aastal neid koo-lis enam ei olnud, nad olid evakueerunud Nõukogude tagalasse.Jaak Hionist sai nimekas matemaatik. Ma ei ole juhtunud tedahiljem kohtama, samuti mitte Erik Andresenit. Küll aga ajasinnõukogude ajal Eestit külastades paaril korral juttu Eriku isaga.

Nagu Rein Tarmet mulle aastaid hiljem rääkis, käis ta nõu-kogude aastal klassivenna Erik Andreseni sünnipäeval ja imes-tas, et ta on jällegi sellessamas korteris, kus ta oli viibinud minusünnipäevadel kahel eelmisel aastal, 1938 ja 1939. Kokkusat-tumus on seletatav sellega, et kui meid juulis 1940 me korte-rist Kadriorus presidendi kantseleihoones nõukogude võimu pooltvälja tõsteti, kolis sinna oma õnnetult lõppenud kommunistlikku

1936

Hellar Grabbi

tähelendu alustanud Nigol Andresen koos perega. (Nüüd on ha-katud seda Pätsi ajal ehitatud administratiivhoonet ajakirjanduseskutsuma “presidendilossiks”, nähtavasti tõusiklikkusest.)

Millegipärast mäletan ma Õpetajate Seminari algkoolist vähemkui Riiklikust Inglise Kolledzist, kus käisin algklassides I-II-III,kuigi seminaris olin ma kolm aastat vanem, läbides klassid IV-V-VI. Õpetajatest mäletan ainult kahte ja neidki on aidanud mälushoida klassi grupifotod, kus nad me keskel istuvad: hr A. Puus,algkooli juhataja Saksa ajal 1941–1943, ja meie klassijuhatajaTõnu Paomets, õpilaste keeles “Pauka”. Mitmeid õpetajaid õppe-aastal 1940–1941 saab identifitseerida Rein Tarmeti IV klassitunnistusele antud allkirjadest: pr Pentre, V. Koni, A. Aaremäe,L. Vispas, L. Krabi, V. Ordlik, T. Leidtorp, H. Eller (tõenäoliselthiljem Rootsis elanud kirjandusteadlane ja kriitik Helmi Eller).Harry Velling teab lisada, et pr Pentre õpetas saksa keelt ja oli üht-lasi inspektriss, laulmist õpetas Riho Päts, usuõpetust andis pastorPähn.

Samuti pole mul suurt midagi meeles õppimisest. Val-gust sellele heidavad — vähemalt õppeainete osas — kaks mulkäepärast olevat tunnistust. Üks on ilmatu uhkelt kujundatud janii eesti kui vene keeles trükitud 4. juunil 1941 ENSV HariduseRahvakomissariaadi poolt Rein Tarmetile välja antud “Algkoolilõputunnistus”. Rein lõpetas sel kevadel IV klassi nii nagu mi-nagi. Küllap ka minul oli selline tunnistus. Minul endal on allesVI klassi tunnistus koos märkusega “Lõpetab algkoolikursuse”.Nii et Tarmet ja mina oleme kõrge kahekordse rahvusvahelise alg-haridusega, olles kaks korda algkooli lõpetanud, kord Vene, kordSaksa ajal. Me muidugi pole ainukesed, kes selle õnne osalisekssaid. Lõputunnistusi võrreldes avastasin, et vaatamata okupat-sioonivõimude vahetumisele on kooli pitser mõlemal tunnistuselsama ja ilma igasuguste ideoloogiliste lisanditeta, pärinedes ilm-selt Eesti ajast — templisõõris seisab lihtsalt “Tallinna ÕpetajateSeminar”.

Tarmeti IV klassi tunnistusel on hinnatud järgmised õppeained:eesti keel, vene keel, ajalugu, matemaatika, maateadus, loodustea-dus, kehaline kasvatus, joonistamine, käsitoo, laulmine. Esimeseseitsme hindeks on “väga hea” (5), järgneval kolmel “taidlusalal”on hindeks “hea” (4). Minu VI klassi tunnistusel on õppeaine-

4 1937


teks: emakeel, saksa keel, ajalugu, matemaatika, loodusõpetus jatervishoid, maateadus, kehaline kasvatus, joonistamine (kõik 5),usuõpetus, tööõpetus, laulmine (kõik 4). Õppeainetest on venekeel asendunud saksa keelega ja lisandunud on usuõpetus, midamuidugi nõukogude aastal ei olnud.

Täielik sarnasus hinnetes, kus eranditult kõik akadeemilisedained on viied ja ainult mõni taidlusala neli, pole tähelepanuväärnemitte sellepärast, et me olime nutikad poisid — seda me olimeju enesestmõistetavalt —, vaid seepärast, et me mõlemad tulimeseminari algkooli Riiklikust Inglise Kolledzist. Seal laotud vun-dament oli nii kõva, et õppimine sellises tasemega ja prestiizikaskoolis, nagu seda oli seminari algkool, ei valmistanud mingeidraskusi ei meile kahele ega teistelegi RIKist tulnutele. Olime se-minari tasemest ette jõudnud. See võib ka olla üks põhjusi, miksmul koolitööst seminari algkoolis peagu mitte midagi meeles ei olepeale selle, et klassitundi olid sageli pealt kuulamas seminaristid,kes andsid ka proovitunde meid katsejänestena kasutades.

Õpilaste meeleolu algkoolis oli sel esimesel Vene okupatsioo-niaastal selgelt nõukogudevastane. Ega meie, 11–12-aastased, eiteadnud siis eriti karta, kuigi kodus manitseti suupruukimises ette-vaatlikkusele. Kõva rahvusliku vaimu peale vaatamata sai minust“stalinistlik ajakirjanik”. Nimelt toimetasin koos Hiid Vellerindija Avo Lorentsiga klassi seinalehte “Leek”. Leht oli kõigile vaa-tamiseks koridori seinal. Mäletan, kuidas Punaarmee aastapäevapuhul otsisime Vorosilovi pilti, lõpuks tuli see meil ise joonistada.Meile lihtsalt meeldis lehte kokku panna ja me põhjendasime omateguviisi sellega, et leht kui ideoloogiline relv tuleb hoida omapoiste käes. Teisest küljest võtsime seda kui suurt nalja. Aastaidhiljem, kui kogesin, kuidas paljud ajakirjanikud pidid töötamaENSVs olukorras, kus neil tuli kirjutada oma tõekspidamistegamitte kooskõlas olevat jama, aitas see mul neid mõista.

Teiseks põhjuseks, miks ma õppimisest suurt midagi ei mäleta,võib olla asjaolu, et neil aastail oli kooliväline elu poliitilise olu-korra ja sõja tõttu palju põnevam kui koolitöö. Raua ja Gonsioritänava piirkonnas leidsid talvel 1940–1941 aset lahingud venepoistega, peamiselt sõjaväelaste ja riigiametnike lastega, keda olihulganisti Venemaalt Tallinna kolinud.

1938

Hellar Grabbi

Mina sattusin selle keerisesse oma elukoha tõttu Raua tänaval,kooliga polnud sellel midagi tegemist. Eestlaste rünnakulainedlähtusid Raua tänava koolimaja juurest ja liikusid kesklinna suunasning venelased muudkui lidusid. Mõnel eesti poisil oli käsirelv,millesarnast ma enne ega pärast ei ole näinud — kepi otsas jämenöör, millesse oli sõlmitud terve rida pakipulki. Kui seda vihi-nal ja hirmsa röögatuse saatel pea kohal keerutades peale tormati,siis võttis vaenlase põgenema küll. Teinekord jälle vene poisidründasid ja meie plagasime tänavaid ning hoove pidi. Eriti ve-rised need lahingud siiski ei olnud. Enamasti piirdus kõik vaidkivi- ja lumesõjaga, kive pandi ka lumepallide sisse. Suurematekäsikähmlusteni läks harva. Kord üks vene poiss kaotas oma koo-likoti, mis jäi trofeena eestlaste kätte. Ta tuli nuttes kotti otsima,seletas nuuksudes, et ta ei julge ilma selleta koju minna, kardabisa. Andsime talle koti kenasti tagasi ja kaasa eskordi kuni rinde-jooneni. Eesti rahva küüditamine polnud siis veel aset leidnud.

Mälestusi sellest olen alles hiljaaegu vahetanud oma sõbraKalle Vellenurmega, kes õppis siis Raua tänava algkoolis ja oliüks agaramaid võitlejaid. Kalle kinnitab, et ta oli mindki sõdalasteseas näinud, kuigi just mitte kõige esimeses reas. Hea, kui poi-sipõlve uljaste tegude tunnistajaid leidub!

Sügisel 1941 sai Narva maanteest Adolf-Hitler-Strasse. Lin-nas olid üleval Hitleri plakatid tekstiga “Päästja”. Rahvasuustekkis kohe vemmalvärss: “Nüüd rõõmustagem kõigest väest,meid Päästja päästis Päästja käest!” Esialgu jätkasime samas,tänapäevani püsivas, läbi mitme metamorfoosi nüüd Tallinna Üli-koolile kuuluvas koolimajas, kuigi hoonet hakati jagama Saksasõjaväega. Järgmisel õppeaastal tuli meil oma maja Narva maan-teel maha jätta, hoone rekvireeriti Saksa sõjaväele. Meie kool kolisallüüriliseks 21. algkooli ruumidesse Raua tänaval, kus käisimehommikuses vahetuses. See oli suur ja avar hoone laiade kivi-treppide ja valgete klassitubadega. Lähedal oli Politseiplatsikskutsutud lage väljak, kus oli tore mängida vutti, rahvastepalli jalaptuud. Seal sai rahmeldatud hea ilma puhul tundide kaupa.

Kalle Vellenurme meenutab Raua tänavalt: “Raua ja Kreutz-waldi nurgal oli Saksa ajal Gestapo peakorter. Kord kui üks ges-tapolane jalutas eesti tüdrukuga, tõstis vastutulev noor eesti poisskäe hitleritervituseks, lausudes “au langenuile”, vihjega neiu mo-

1939


raalile. Kui tüdruk öeldu tõlkis, lasi sakslane poisi maha. Kahenädala pärast leiti sakslane surnuks pussitatuna koos sedeliga, mil-leks ta tapeti.”

Suvel 1942 kolis meie pere Raua tänavalt Rahumäele Kurnitänavale. Koolitee muutus palju pikemaks. Tuli rutata Ra-humäe jaama Nõmme—Tallinna rongile, tulla maha Tondi pea-tuses, joosta treppidest alla trammile ja loksuda sellega kesklinna.Tagasiteed Nõmme rongiga alustasin aga enamasti Balti jaamast.

Aastad Õpetajate Seminari algkoolis olid nagu jätkuks Riik-likule Inglise Kolledzile — läksime RIKile ehitatud koolimajjasuure hulga RIKi koolikaaslastega ja meie vaim oli värskem ningtugevam sellest, mille ees leidsime. Igatahes Riiklik Inglise Kol-ledz jättis minu kujunevale isiksusele palju sügavama mulje jajälje, kui seminari algkool.

Harry Velling meenutab: “Algkooli lõpupidu toimus Rauatänava koolimaja saalis, kus olid kaetud lauad küpsiste ja jooki-dega ja seal sai ka tantsida. Pidin pärast peo lõppemist koos klassi-vend Einar Jürgensoniga minema Lia Puströmi koju saatma, kuidkahjuks tuli mulle ema järgi ja tiris mind koju ning Einar sai saatmaminna üksinda. Raua tänava koolimaja saalis on tehtud ka meieVI klassi lõpupilt.”

Lõpupildil mind millegipärast ei ole ja ka lõpupidu ei kan-gastu silme ees. Oli juunikuu algus aastal 1943 ja enamik meistolid 13-aastased. Maad valitses Saksa okupatsioonivõim kindral-komissar Litzmanniga eesotsas. Kaugel Peipsi taga mürises sõda,aga sel kevadel see meid veel kuigi palju ei seganud. Siiski levisidme keskel juba eesti idapataljonide laulud, nagu: “Kaugel paksusvene metsas, seisab sõdur valvel seal, oma langend sõbra haual,keda taband surmakuul.”

Tallinna Õpetajate Seminari algkooli lõpetasid kevadel 1943Vellingu nimekirja ja grupifoto järgi meie VI b klassi 28 õpilast,16 tüdrukut ja 12 poissi (sulgudes on antud abielunimi, kui seeteada on):

Etna Alabert, Hedi Jaanivald, Esma Kallas, Viima Karp (Siim-re), Grete Kihu, Maie Klein (Toomsoo), Helgi Kleinert, EhaKostabi, Maie Kuuskmaa, Evi Kärner, Lia Puström (Raja), Evi

1940

Hellar Grabbi

Ross, Juta Sandpank, Helin Särend, Lia Vihman (Palmse), EviViikholm (Treufeld);

Hellar Grabbi, Einar Jürgenson, Erik Lao, Feliks Lehtmets,Avo Lorents, Rainer Rõõm, Jaan Tamm, Peep Tamm, Ants Tam-mekand, Arvo Tikk, Hiid Vellerind, Harry Velling.

Järgmised lõpetasid samal ajal paralleelklassi VI a. Saan kirjapanna ainult nende nimed, kes tulid seminari algkooli RiiklikustInglise Kolledzist, teiste kohta puudub ülevaade: Eda Ers, EerikHansen, Ivar Keddis, Ivar Kesse, Maime Kigaste, Silvia Kruuse,Heino Kärt, Helju Metsma, Leili Okasmaa (Norman), Tiiu Ploom-puu, Astrid Raudava (Kalmar), Karmen Rooth, Rein Tarmet, AinoTuisk, Lia Uster, Aili Vaarask.

Nimekirjad ei pretendeeri täiuslikkusele. Rein Tarmetilt, LeiliOkasmaalt ja Harry Vellingult saadud andmed ning meenutusedkulusid käesoleva artikli kirjutamisel marjaks ära.

*

Algkool oli lõppemas. Kuhu edasi? Sõpradega seda arutades tulimeil kõne alla vaid kaks kooli, äärmisel juhul kolm: Westholm,Reaalkool ja siis Gustav Adolf — Vestu, Reaal ja Kusti-Aadu. Niineid ikka veel kutsuti, kuigi Reaali ametlikuks nimeks oli sel ajalTallinna II Gümnaasium ja Gustav Adolfil Tallinna I Gümnaasium,Westholm aga töötas edasi oma nime all. Kuskil metsa taga oliveel Nõmme gümnaasium. Rohkem koole ma ei teadnudki või eitulnud need edasiõppimist kaaludes arvesse.

Westholmil oli sõjaeelsest ajast peenema ja rikkama selts-konna, patriitside kooli maine, ja kool oli kuulus humanitaarainetekantsina. Vestul oli meie arvates siiski üks suur miinus — sedapeeti paipoiste kooliks. Reaali ümbritses seevastu uljas aura: segukõrgest õppetasemest, spordist, rahvuslusest, mehisusest, avatu-sest kõigile ühiskonnaklassidele, auväärsest koolitraditsioonist jaühistundest. Kuigi huvidelt ja iseloomult kaldusin ma rohkemhumanitaarainete poole, oli Reaalkooli tõmme nii tugev, et jätsinkirsipunase Vestu mütsi kõrvale ja otsustasin musta, kuldse pae-laga Reaali peakatte kasuks. Mitmed head sõbrad, kellega ühiselt

1941


kuus aastat algkoolis käidud — Eerik Hansen, Rein Tarmet, ArvoTikk — kõik endised pinginaabrid, läksid aga Westholmi.

Otsuse tegemisele Reaali kasuks aitas kaasa, et seal oli juba eesterve rida tuttavaid. Rahumäel elas me kõrvalmajas Reaali IV klas-sis käiv Väino Lippus, kes oli aeda rajanud kaugushüpperaja ja-kasti, kus minagi harjutada sain. Otse vastasmaja avaras aiasharjutas odaviset ta klassivend Henno Keskküla, Reaali korvpalli-meeskonna üks alustalasid. Rahumäe poiss oli ka Elam Pitkjaan.Eelneval aastal olid Reaali astunud mu koolivennad RIKi päeviltHillar Kaasik, Sven Olving ja Ivo Raidna. Minuga koos astusidseminari algkoolist Reaali juba RIKi ajast klassikaaslased IvarKesse, Heino Kärt, Jaan Tamm, Ants Tammekand, Hiid Vellerindning seminaris meiega liitunud Harry Velling ja ta pinginaaberPeep Tamm ning Avo Lorents, minuga kokku üheksa ÕpetajateSeminari algkooli VI klassi poissi.

Tippkoolidesse sissesaamiseks tuli läbi teha võistluseksamidjuba kevadel. Reaalkooli eksamil osales ligi 300 õppurit, kellestvastu võeti umbes pooled. Vastuvõetute nimekiri oli maikuus väljapandud koolimaja teadetetahvlile, järjestatud pingereana. Omanime leidsin kas viiendal või seitsmendal kohal. Olin veidi pet-tunud, sest ootasin nõks paremat kohta. Tõsistes õppeainetes —mille hulka laulmine, joonistamine ning töö- ja usuõpetus ei kuu-lunud — üldhinnet alla viit ma seni ei olnud saanud ega tunnista-nud. Tuttavatest oli pingereas minust eespool Eino Joost, klassi-vend RIKi päevilt. Kõige esimene oli mulle ja sõpradele tundmatupoiss nimega Sulev Kütt, kes saavutas esikohaga legendaarsuse.Olemasolevatel andmetel ta Reaalkooli ei lõpetanud — ei tea, mistemast sai?

Septembri algul 1943 astusin, peas must-kuldne müts, täie-õigusliku realistina ajaloolisse majja endisel Vabaduse puiesteel.Millal ja kuidas I klassi poistest moodustati kolm paralleelklassi,ei tea. Kolme klassi erinevus seisnes vist ainult selles, et a- jab-klassis oli saksa keele kõrval teiseks võõrkeeleks inglise keel,c-klassis aga vene keel. Seetõttu ei tahtnud poisid c klassi minna,see tuli komplekteerida osalt sunniviisil.

Klassid olid suured, meie I a klassis oli ühe nimekirja järgikoguni 52 õpilast. Kas tõesti nii palju? Seal on kirjas mõni, keskooliaasta algul lahkus, ja mõni, kes oli paralleelklassis. Nii et

1942

Hellar Grabbi

meie klassis võis olla 48 poissi. Koolipingid paiknesid kolmesreas. Mina ja Jaan Tamm — kes jäi edasi mu pinginaabriks —hõivasime strateegilise positsiooni uksepoolse pingirea eelviima-ses pingis, viimane oli juba kahjuks okupeeritud, need meile tund-matud vennikesed pidid küll varahommikul koos kojamehega ko-hale saabuma. Ka Tammekand, Vellerind ja Lorents olid a-klassis.Velling ja teised seminarist tulnud sattusid aga b-klassi, kuid nen-dega oli läbikäimine tihe.

Reaalkooli katuse all kohtasin taas neid endisi klassivendi Riik-likust Inglise Kolledzist, kes vahepealsel kolmel aastal mujal jamitte seminari algkoolis olid õppinud — juba mainitud Joostikõrval Jüri Vakkur, Toimi Eelmere ja Jüri Brinkman. Ühes pa-ralleelklassis õppis mu lellepoeg Harri Neem, ta isa eestistas omaperekonnanime. Täiesti uusi klassikaaslasi oli nii palju, et enami-kuga ei jõudnudki õieti tutvuda ega nende nimesid meeles pidada.Lasen silmadel libiseda üle I klassi nimekirjade. Valdava enamikusünniaastaks on 1929. Hardo Kant — tema ja ta pinginaabri SulevKutiga sõbrunesin uutest tuttavatest vahest kõige rohkem. Kantelas pärast Eestist põgenemist Lõuna-Aafrikas, abiellus eestlan-naga ja kolis oma perega Torontosse Hardo Vasila nime all. Tavõttis oma naise nime, sest anglosakside seltskonnas oli ta endanimel rumal tähendus. Rein Maremaa (enne eestistamist Ma-nitski) — ka teda kandsid elulained lõunapoolkerale. Ta elas mituaastakümmet Tsiilis, aga enne seda olime klassivennad Saksamaaleesti gümnaasiumis. Nüüd on nad mõlemad surnud. Uno Nigul,Loit Reintam ja Mihkel Veiderma — neist kolmest said Eestistippteadlased, kahest viimasest akadeemikud. Hans Mägi — tedakohtasin sageli 1990. aastatel Tallinnas, ta oli tehnikateadlane.

Eespool nimeliselt mainitud I klassi õppureist lõpetasid Reaal-kooli (2. keskkooli) 1948. aastal Brinkman, Eelmere, Joost, Lo-rents, Mägi, Neem, Peep Tamm, Veiderma, Vellerind. Teisedkas läksid sügisel 1944 üle mere või vahetasid kooli. Umbesüht kolmandikku 1943. aastal I klassi astunuist ei ole Reaalkoolilõpetajate nimekirjas.

Koolimajaga tutvumine läks ladusamalt kui uute klassikaaslas-tega. Meie klassituba oli teisel korrusel. Ainul mõne sammu kau-gusel oli barjäär, mis rõduna piiras aulat kolmest küljest. Läbi kahekorruse ulatuv aulaks kutsutud nägus ja avar saal tegi koolimaja

1943


arhitektuuri omapäraseks ning suurejooneliseks. Mulle meeldisvastu rõdubarjääri nõjatudes jälgida õppurite askeldamist või lastapilgul puhata majesteetlikul aulal.

Peatselt sai selgeks, et eespool kirjeldatud uljas aura, mis kooliümbritses, on seestpoolt vaadates see kuulus ja müstiline Reaalivaim, mis koolimajas poiste pea kohal hõljus. Selle vägevat il-mutust nägin ja kogesin novembris pidulikul aktusel koolimajaaulas. Välja oli kuulutatud 1925. aastakäigu mobilisatsioon Saksasõjaväkke ja paljusid V klassi poisse ootas ees teenimine Relva-SSieesti üksuses. Neile otsustati anda kooli lõputunnistused. Alamanelja klassi poisid olid klasside kaupa juba saali rivistunud, kui saa-busid abituriendid. Nad tulid pudi-reas, kõige ees klassi priimusHeldur Soonurm surmtõsise näoga, käed seljataga koos, keha veidiettepoole kaldu, ja tema järel ühekaupa, parajate vahedega, sama-moodi astudes mõlemad V paralleelklassid. Saal läbiti seinaääripidi, pöörded võeti täisnurkselt. See oli esimene kord, kui manägin suurejoonelist pudi-rida selle täies ilus. See oli tõde nal-jas ja nali tões, mida võimendas asetleidev sündmus. Kogu aktusekestel, kus sõtta lahkuvatele meestele küpsustunnistused kätte antija lauldi nii Eesti kui Reaali hümni, võis tunda, kuidas koolipereoli kui üks süda ja üks hing.

Mõni nädal hiljem oli enamik mopi alla kuulunud Reaali õppu-reid Saksa väljaõppelaagri asemel juba Soomes, kus nad astusidvabatahtlikult Soome sõjaväkke. Soonurm, kes oli 18-aastasenajõudnud tõusta üheks eesti tippmaletajaks, langes Karjala kannaselahingutes.

Pudi-rida sai oma nimetuse Reaalkooli 1920.–1930. aastatefüüsikaõpetaja Paul Ederbergi õpilaste poolt pandud hüüdnime“Pudi” järgi. Ederberg juhendas, kuidas füüsika kabinetti tuleboma klassiruumist korralikult ja vaikselt hanereas minna. Poisidmuidugi hakkasid seda edaspidi tegema liialdades ja stiliseeritult.Kui pudi-rida toimub õues, siis astutakse üks jalg rentslis, teinekõnniteel. Muide: “Reaal” hääldatakse nagu “real” ja mitte nagu“areaal”.

Maletamine oli poiste seas ülipopulaarne ja seda mitte ainultReaalis, mida peeti kõige tugevamaks malekooliks Tallinnas. Ma-leklubis, mis asus Müürivahe 22, sai veedetud palju õhtuid, nähtudPaul Kerest ja nimekaid koolinoortest maletajaid, Soonurme kon-

1944

Hellar Grabbi

kurente Gustav Adolfist — Jüri Randviiru ja Milistveri. Õppu-rite tase oli nii kõva, et Maleklubi korraldas eraldi turniiri ReaaliI klassi poistele, mis hõlmas kõik kolm paralleelklassi. Turniirikaks paremat said auhinnaks ametliku III järgu maletaja tiitli (võioli esimeseks astmeks IV järk?). Turniiri võitis ja Reaali I klassiesimaletaja au sai Eino Joost. Mul oli teine koht ja sellega vas-tav järk käeulatuses, kui võiduseisus Tammekandi vastu juhtusinkohendamiseks puudutama ratsut. Vastane nõudis käiku puudu-tatud malendiga. Kui talle ütlesin, et ära jama, ma ju ainult ko-hendasin, ähvardas Ants karjuma hakata, et ma teen sohki. Seeoli selgelt ebagentlemanlik väljapressimine! Ma teadsin, et Antsvõib sellise tükiga hakkama saada. Skandaali vältimiseks pidintegema ratsukäigu ja kaotasin partii. Tühine juhtum, aga mulleeluks tõsine õpetus: 1) ära pane ennast olukorda, kus saab sinuvastu kasutada väljapressimist; 2) ära arva, et konkureerivas olu-korras konkurent ei kasuta sinu vastu asju, mida sinafair-play jaaumehemängu nimel tema vastu ei kasutaks — see kehtib males,spordis, armastuses, poliitikas, rääkimata sõjast.

Reaali kuulsaid eestiaegseid õpetajaid koolis enam ei olnud,küll aga legendidena nende järelkaja. Direktoriks oli Tiit Reinaste.Minu tunnistusele on klassijuhatajana alla kirjutanud F. Tammet.Ei tema ega ükski teine õpetaja ei ole mul selgelt meeles, kamitte nende nimed. Kas võimlemist juhatas Kalamees? Asja-tundlik ja tõsine, noorepoolne inglise keele õpetaja võis olla ElsaSaue. Ma ei hakka õpetajaid arhiivist otsima. Nad tegid oma töödsõjatalve rasketes tingimustes ja järgmistel õppeaastatel, Moskvaja EK(b)P ideoloogilise surve all, oli neil veel raskem. Olgu ne-mad ja kõik kooliõpetajad tänatud!

Sõda jõudis Eesti piiridele 1944. aasta algul. Jüri Uluots pi-das rahvale mobilisatsiooni toetava kõne, kokku tuli kümneid tu-handeid mehi. Reaalkoolis kerkis mõte moodustada Omakaitsekompanii, mis jääks tagalateenistusse, kooliga samaaegselt. Üksasja algatajaist oli mu poisipõlvesõber Ivo Raidna, kes käis küllalles II klassis, aga oli vara meheks sirgunud ja kõndis koolisringi oma isa säärikute ning kalifeepükstega. Ta isa, kolonel Her-bert Raidna (lõpetanud Reaalkooli 1915 Herbert Freibergi nimeall) oli venelaste poolt teadmatusse viidud nagu minu isagi. (Siisme veel ei teadnud, et mõlemad kolonelid on juulis 1942 Norils-

1945


kis maha lastud.) Mu pinginaaber Jaan Tamm, kelle isa majorTamm oli 1. piirikaitserügemendi ülem, võttis tuld ja tõmbas kahisa säärikud jalga ning hakkas mind ja klassivend Hiid Vellerindiagiteerima, et meie kolm kui ohvitseride pojad jne. Minagi man-gusin ema käest isa säärikuid, aga oma sisimas olin Omakaitsemõttega püsti hädas, ma ei olnud selleks sammuks sugugi val-mis. Salamisi lootsin, et meid, 14-aastasi, ei võeta. Kompaniimoodustamine summutati, küllap lastevanemate, kooli juhtkonnaja Omakaitse koostöös. Aga 15-aastane Raidna tegi end aastavanemaks ja läks politseipataljoniga rindele. Sõja lõpul andsidameeriklased ta venelastele välja. (Ivo Raidna saatust olen kirjel-danud artiklis “Norilski nullpiketti trotsides”,Tuna, 2005, nr 4.)Eesti sõdurid Saksa väes olid siis rahvuskangelased, punaväe eestilaskurkorpusest teadsime vähe. Seejuures oli koolinoorte ja rahvameeleolu valdavalt saksavastane.

Talvel õhtuvahetuses koolis käies jäin mõnikord viimasestNõmme rongist maha või oli linnas kauem tegemist või plaani-kohane rong jäi ära. Siis tuli jala Rahumäele minna. Alati leiduska teisi mahajääjaid. Nii marssisime piki Pärnu maanteed ja Va-baduse puiesteed mitmekesi, vahest suurema realistide kambagaja siis löödi ka laul lahti, lauldi näiteks: “On elus meil võitlusipalju, neis karastub mehine meel, see mees, kes on kindlam kuikalju, võib meiega liituda teel!” Või: “Ei siia jääda saa, kui kutsubkodumaa, käsk iga silmapilk võib saabuda.” Ja igihaljast “Saa va-baks Eesti meri!”. Mõnigi kord kujunes kojuminekust nii hoognekiirrännak, et oli tegemist sammupidamisega.

Kunagi veebruaris võttis Reaalkooli hoone üle Saksa len-nuväelaatsaret. Meeles on üks vana puumaja tallatud treppide, kit-saste ruumide ja nõrga valgustusega, kus me seejärel käisime õhtu-ses vahetuses. Velling ütleb, et see oli Westholmi gümnaasiumivana maja Kevade tänaval, järelikult sama koolimaja, kus toimubJaan KrossiWikmani poistetegevus.

Koolitöö katkes Tallinna suurpommitamisega 9. märtsil jaenam ei jätkunudki. I klassi tunnistuse sain kätte kunagi hiljem.Silmitsen seda praegu. Mu õppetöö tase tegi sel aastal läbi ko-hutava languse. Ainult üks õppeaine on hinnatud viiega (maatea-dus) ning mitmed ained, isegi inglise keel ja kehaline kasvatus,on koguni kolmed. Ometi alustasin ma inglise keelega juba RIKi

1946

Hellar Grabbi

I klassis ja pidasin end spordipoisiks. Aga meid pandi tegemariist- ja põrandvõimlemist, mida ma kunagi polnud harjutanud.Kes viskas jooksult õhus puhta salto, sai viie (ja neid kangeidmehi leidus!), kes tegi salto käsi toeks maha pannes, sai nelja, agamina lasin ainult kukerpalli. Kolm! Kiirelt pikaks sirgununa ei ol-nud mu koordinatsioon järele jõudnud. Mis muudesse hinnetessepuutub, siis klassis oli liiga palju õpilasi. Õpetajal ja õpilasel puu-dus lähem vastastikune arusaamine. Enneaegselt lõppenud teisepoolaasta hinded on ilmselt pandud formaalselt — need on täpseltsamad mis esimesel ja sama on ka üldkokkuvõtte hinne. Aga tõeleau andes: ega ma kuigi palju ei õppinud. Usinus ja järjekindluskooliga seotud õppimises oli lihtsalt kadunud. Lugesin küll vägapalju — aga mitte jooksvaks õppetööks vajalikku.

*

Kuigi olin sunnitud õpingud Reaalkoolis katkestama, jõudisReaali vaim ka minusse oma pesa teha. Õppides sõjajärgsel Sak-samaal üsna suures, viieklassilises, ligi 300 õpilasega GeislingeniEesti Gümnaasiumis, kandsin mõnel puhul Reaali mütsi ja kooskaasõppuri, Reaalkoolis kolm klassi lõpetanud Jüri Rausiga üri-tasime kooliellu tuua Reaali tavasid, eelkõige pudi-rida. Kooltervikuna ei võtnud vedu, küll aga võttis selle omaks minu klass,GEG IV lennu poisteklass, kes me lõpetasime 1949. (Tüdrukudolid paralleelklassis.) Õige mitmetel puhkudel kõndisime koo-limajas hanereas, käed selja taga ja tõsise näoga seinaääri pidi,võttes pöörded täisnurkadena, aga läbi linna kõndides oli üks jalgkõnniteel, teine rentslis, kohalike sakslaste suureks imestuseks.Me klassil oli eriti tugev kambavaim, mis omandab erilise var-jundi, kui on tegu poisteklassi või poistekooliga, nii nagu see olivanas Reaalis.

Ühendriikides elades õppisin tundma mitmeid realiste, kehvimehi nende seas ei ole: Ilmar Mikiver, Heino Taremäe, LinoldMilles, Leo Ormiste, Herbert Valdsaar, Väino Riismandel, SvenWichman, Ilmar Pleer, Boris Kuum (hilisema nimega Kuno La-ren), Hans Horn, Werner Yllo. Mitmed neist on tuntud nimedReaali ajaloos. Heade tuttavate hulka lisan Rootsis elanud Il-mar Laabani, Olev Mikiveri ja Aleksander Loidu, kes oma talendi

1947


ja saavutustega on näidanud, et reaalainete kallakuga koolist onvõrsunud nimekaid kirjanikke, kunstnikke ja humanitaarteadlasi.

Reaalkooli müts oli mul veel New Yorgis elades alles, agakunagi hiljem läks kaotsi seletamatutel asjaoludel. Mu raa-maturiiulil on Rootsis ja USAs ilmunud Reaali albumidMe-hed Vabaduse puiesteelt(1972) ja Reaali teine raamat(1991)ning USAs Taremäe toimetatud bülletäänidRealist. Külastadesnõukogude ajal kodumaad, astusin kahel korral sisse Reaalkoolimajja, kõndisin koridorides, nõjatusin aula rõdule, sisenesin va-nasse klassituppa. Ruumide paiknemine oli täpselt meeles. Vii-mati külastasin auväärset koolihoonet 2004. aastal ja vestlesinkooli arhivaari Kalju Kukkuriga, kellelt sain kaasaegseid trükiseidja vanu arhiivimaterjale. Reaalkool, kuigi õppisin selles vaidlühikest aega, on osa minu identiteedist.

HELLAR GRABBI (sünd. 1929 Tallinnas) sai USAs William JewelliKolledzis humanitaarteaduste bakalaureuse kraadi 1950;lõpetas Co-lumbia Ülikooli raamatukogunduse alal 1957 magistrikraadiga. TöötasWashingtonis Kongressi raamatukogus 1959–1967, hiljem vabakutse-line kriitik, toimetaja, publitsist ja kirjastaja. Olnud ajakirja Vaba Eestitoimetuskolleegiumis ja toimetuses 1955–1964; ajakirjaManatoimetajaja väljaandja 1965. aastast. Avaldanud raamatudVabal häälel: Mõtteidkahesajast eesti raamatust(Tallinn: Virgela, 1997),Tulgu uus taevas:Mõtteid viiekümnest kirjanikust(Tallinn: Virgela, 1999) jaEestlastemaa(Tartu: Ilmamaa, 2004).Akadeemiason temalt ilmunud mälestused“Riiklikus Inglise Kolledzis” (2004, nr 7, lk 1602–1616),“Tartu, oktoo-ber 1968: Katkend mälestustest” (2005, nr 6, lk 1304–1318) ning “Eestis1988. aastal: Katkend mälestustest” (2006, nr 3, lk 564–584).

1948

ENN TEGOVA. Ilmar Laaban aastal 1988

LUULET

Reinhold Kamsen

TÄHED

Hele, armas helgimeritäis on nagu tuliteri.Püüaks kinni mõne kallipunase või hõbehalli.

Püüaks kinni, paneks põue,astuks aasale ja õue.Aga mul ei küüni käsi,jalg eks sinna minnes väsi.

Vaatan vaikselt tähevalda,minna kuhugi ei malda.Taevas täis on tuliteri,hele, armas helgimeri.

SUVEÖÖ

Tasa vaikselt väli uinubhämaruse hõlma all.Unejäljed, udusaared,siiras sära üleval.

Salurannalt, metsakannaltkostab mahe uneviis.Helgihelmed üle aasa,ehapärjal uinub hiis.

1950

Luulet

Taamal hämaruse rinnal,kiirtenarmas naeratab:välja veeres puhtepunapäeva uut ju tervitab.

JAANIÖÖ

Läänes leegid. Põhjas punab,punab päev või on see öö:hommikus ju vastu kumab,kaugel kiirgab kiirtevöö.

Loidud, koidud, leegid, puna,hõiskeöö nii õnnelik —kasesalus salasahin,viisirikas videvik.

Soos ja rabaski on hääli,verevasti veereb kuu,viljaväljul vaikne kahin —kõneleb maa enda suu.

KASK

Tormid su üle on käinud,sügisilma sa näinud,ümber su hallakee.

Aga sa sirge kui osi,imearmas su sosin,lehtede leeluke.

Istun su oksade vilus,ilm on täna nii ilus,taevas suur, sinine.

1951

Luulet

Jõuliselt mullas su juured,oksad on sitked ja suuredkaitseks mu kodule.

LIBLIKAD

Kirjutiivuline,helekollane —üle kaseladva,ei neid kätte saa.

Üle kaseladva,üle lillemaa —jooksen nende järgirõõmsa kilaga.

Kirjutiivuline,helekollane —üle kaseladva,ei neid kätte saa.

NÕMMEL

Tara tagant kostablaul nii hiline.Männid kohisevadnõmmel minule.

Istun kivil. Kuulanhilist laulu ma.Sügispäeva hüüe:suvi unusta!

Männid kohisevad,lilla kanarbik —-silme ette asubvilu videvik.

1952

Luulet

VÄRVIKÜLLUS ENNE SURMA

Värviküllus enne surma,enne tardumist:ruuged lepad, kuldsed kased,vaher vasest vist.

Ruuged lepad, kuldsed kased,pronksist kõrge haab —sügispilved, hallaudud,vaikus virvendab.

Värviküllus enne surma,ilu viimane:kanarbikuõite keskellilla sügiskee.

ENNE LUND

Pole enam õiehõngu,pole luhal lillelõngu,murul mustab muld.

Varsti tuleb valge lumi,täidab taevast teine jumi,küüdab külmatuld.

Vikerkaare värvid vaetud,pisarad on kinni kaetud,teri saanud salv.

Tuisutuuled tagant paduotsimas on teid ja radu,kuhu tuua talv.

5 1953

Luulet

KUUSK

Kuusk lumine ja valge,kui üksik uinuja —sääl kaugel, kaugel taevas,hall, tume, eluta.

Kuusk lumine ja valge,kui hõbeehetes.Ta unistus, ta mõteon suveõite sees.

1954

TÜHJUS VERSUS LÕPMATUS

Varajaste tiibetidzogtseni upadesa tekstide

tõlgendamisvõimalustest

Maret Kark

Erinevad maailma tekkelood kirjeldavad evolutsiooni sarnastessümboolsetes tähendussõnades, millest hiljem kristalliseerusidvälja erinevad semiootilised süsteemid. Varajased tiibeti bönija dzogtseni1 ning hilisemad budismimah amudr a2 semiootilisedsüsteemid kirjeldavad geneesi nähtumuse avaldumise positiivseprotsessina.

Traditsiooniliselt nähakse geneesi kui evolutsiooni alguspunktisisemise täiuse ja ühtse tähenduse ringist väljaspool olevate, algsekorra ja väärtuse kaotanud kaoseseisunditeni. Budistlikud õpe-tused võtavad üldiselt aluseks sansaara kaoseolukorra ning ehi-tavad sealt aste-astmelt üles järkjärgulise vabanemistee bodhisat-

Oxfordi ülikoolis 2003. a septembrisInternational Associationfor Tibetan Studies (IATS) X seminaril peetud ettekanne.

Artikli on tõlkinud ja Eestis avaldamiseks kohandanud autor.1Dzogtseni (rdzogs chen) ehk suure täiuse õpetusi peetakse Tiibetis

üheks vanimaks vaimseks traditsiooniks, mille pärimust antakse edasinii böni kui budismi liinis. Tiibeti budistlikus traditsioonis loetaksedzogtseni esimeseks õpetajaks Garab Dordzet (u 184 a eKr), kes legendijärgi sarnaselt Jeesusega oli Uddiy ana kuningatütre neitsist sündinudpoeg.

2Mah amudr a (phyag rgya) ehk totaalne sümbol on India tantraõpetusekõrgeim vaade, meetod ja siht. Õpetuse ühe põhiliini rajajaks peetaksebraahman Sarahat (u 1. saj. eKr – 1.–2. saj. pKr).

1955

Tühjusversus lõpmatus

vate arengutaseme üheksanda astmeni, Buddha täieliku virgumisekümnenda astmeni kuni lõpliku häirimatu rahu ja õndsuse sei-sundi — nirvaanani.

Dzogtseni õpetused, vastupidi, saavad alguse geneesiteoo-riast, s.o sisemise täiuse ja tervikliku tähenduse seisundist, mil-lest avaneb ülevaade budistliku õpetuse üheksale astmele nagumäetipult (rtse gcig) alla vaadates. Dzogtseni suure täiuse õpetu-sed genereeritakse virgunud meele tuumteadmise seisukohalt, mil-les valgusmeelt Samantabhadra Kulayar aja (Kun byed rgyal po—Kõikhea Valitseja) kehastuses nähakse kogu nähtumusmaailmaloojana (Namkhai Norbu, Clemente 1999: 135–150) ning dzog-tseni õpetust väidetavalt kogu budistliku märgisüsteemi allikana(chos byung). Oma teosesbSam gtan mig sgron(Kaemuse silma-valgus)3 määratleb Nubtsen Sangje Jeseatiyoga’t 4:

Järgnev on ülim meetod:kõrgeim ühtsuse tipp,kõigi võidukate ema,atiyoga tuumteadmise juhend,mida nimetatakse täiuslik semiosis.[---]Miks on see nii?Mõte ei suuda haarata kogu reaalsuse tähendust, mis toi-

mib ilma pingutuseta iseenesest ning mida õpetatakse otse-ses mõistmises. Seetõttu, leidnud vahetu kohaloleku seisundi,mida mõistusega ei ole võimalik defineerida, saab iseavaldunudmõõtme terviklik tähendus, suur esiisa, kõikide meetodite vara-kamber, selgeks omaenda kohalolevas teadvuses.5

3Nubtsen Sangje Jese (sünd. u 772 a) teosSamten Migdrön(Bsam-gtan mig-sgron) on üks tähtsamaid allikaid budismi leviku varase pe-rioodi kohta Tiibetis. 11.–12. sajandil Dunhuangi koobastemplisse pei-detud teksti avastas prantsuse sinoloog Paul Pelliot 1908.a. Tsiteeritudteosest: Gnubs chen Sangs rgyas Ye shes. 1974; Namkhai Norbu1985:47.

4Atiyogaon suure täiuse algse ühtsuse vahend, mida selle eripärasemeetodi järgi nimetatakse ka isevabanemise teeks.

5De nas theg pa’i mchog /Rnal ‘byor gyi phul yang tog /

1956

Maret Kark

PADMASAMBHAVA SUURE TÄIUSE MÕISTMISESEISUND

Filosoofiliste vaadete juhisesMan ngag lta ba’i phreng ba(Vaa-dete juhiste kee; Karmay 1988: 164–165) osutab Padmasambhavakahele meetodile, mida saab rakendada hävingumaailma ületavalteel:

On kaks teed, mis ületavad hävingumaailma: semiooti-line (märkide ja sümbolite) meetod ning (vadzrajaana) hävitama-tu meetod. Vadzrajaanas on kolm alajaotust: toimingute tantrameetod, kahe ühendatud meetod ja ühtsuse tantra meetod.[---]

Ühtsuse tantra meetodite järgijate vaated on kahesugused:tantra meetodite vaated nende jaoks, kel on välised võimed, jatantra meetodid sisemise ühtsuse vahendite rakendajatele.[---]

Sisemise ühtsuse tantra meetodite järgijate vaated on kolme-sugused: loomise, teostuse ja täieliku teostuse meetodite vaa-ted.[---]

Siin on täieliku teostuse meetod: saavutanud nelja mõistmisviisiabil veendumuse, käinud läbi pälvimuste ja teadmiste tee, on viljanähtumus iseenesest kohal kui eesmärk — meetod on tähendusemõistmine.6

Edasi näitab Padmasambhava (Karmay 1988: 167) dzogtsenisuure täiuse mõistmise nelja teed:

rgyal ba ril gyi yum /ati yoga’i don bstan pa ni/mtshan rdzogs pa chen po zhes bya ba /[---]Ci’i phyir zhe na /Bsam gyis mi khyab pa’i chos thams cad ma brtsal lhun rdzogs pa’i

don / gcer grol go bar bya ba’i phyir zhib tu bstan te / de lta bu’i theg pathams cad kyi yang mdzod spyi mes chen po ‘di’i ngo bo lhun gyispa’ingang nyid kyi don / rang rig pa’i mngon sum khong du chud nas blosbzhag par yang med pa’i don chen po rang gi rig pa la gsal bar byabayang.

6‘Jig rten las ‘das pa’i lam la yang rnam pa gnyis te / mtshan nyidkyi theg pa dang / rdo rje’i theg pa’o /[---] Rdo rje’i theg pa la yangrnam pa gsum ste / bya ba’i rgyud kyi theg pa dang / gnyis ka’i rgyudkyi theg pa dang / rnal ‘byor rgyud kyi theg pa’o[---]

1957


1) ühesel põhjusel mõistmine (rgyu gcig par rtogs pa);2) silpide meetodil mõistmine (yig ‘bru tshul gyis rtogs pa);3) õnnistuse abil mõistmine (byin gyis rlob kyis rtogs pa);4) otsene mõistmine (mngon sum par rtogs pa).Kaks esimest meetodit, ühel põhjusel ja silpide meetodil

mõistmine, kattuvad vaatekohalt ning on uuritavad semiootikaskasutatavate loogiliste ja lingvistiliste vahenditega.

Ühesel põhjusel mõistmine tähendab seda, et kõik dhar-mad/märgid on ülimas tähenduses tekkimatud ja erisuseta; ometisuhtelisel tasandil ilmuvad nad illusoorsel moel, kuid nende vahelei ole erisust. Tekkimatuna on nad nagu kuu peegeldus vees, mispaistab erineval viisil ja omab toimevõimet; ometi pole näivuselsisemist iseolemist, seetõttu on suhtelise ja ülima tõe olukord la-hutamatu ja ühese põhjusega.7

Silpide meetodil mõistmine tähendab, et kõik nähtused on tek-kimatud nagu A-häälik, mis esindab hääle loomust. Avaldudes il-lusioonina, on tekkimatus ise võimeline toimima nagu OM täht, ke-hastuse loomus. Illusoorse meelemärkuse kohaloleku mõistminekeskuse või äärealata on HUM, meele loomus.8

Rnal ‘byor rgyud kyi theg pa la zhugs pa rnams kyi lta ba ni rnampagnyis te / rnal ‘byor phyi pa thub pa rgyud kyi theg pa dang / rnal ‘byornang pa thabs kyi rgyud kyi theg pa’o[---]

Rnal ‘byor nang pa thabs kyi rgyud kyi theg pa la zhugs pa rnamskyilta ba ni rnam pa gsum ste / bskyed pa’i tshul dang / rdzogs pa’itshuldang / rdzogs pa chen po’i tshul lo[---]

‘Di ni rdzogs pa chen po’i tshul lo / rdzogs pa chen po’i tshul de ni /rtogs pa rnam pa bzhi’i lam gyis yid ches te / de la rdzogs pa chen poni / bsod nams dang ye shes kyi tshogs rdzogs pas / ‘bras bu’i chos lhungyis grub pa’i don to / tshul ni don la ‘jug pa’o.

7De la rgyu gcig par rtogs pa ni / chos thams cad don dam par maskyes pas so so ma yin pa dang / kun rdzob du sgyu ma’i mtshan nyidkyis so so ma yin pa dang / ma skyes pa nyid chu zla ltar sgyu ma snatshogs su snang zhing bya ba byed nus pa dang / sgyu ma nyid ngo bomed de ma skyes pas kun rdzob dang don dam par dbyer med pas rgyugcig par rtogs pa’o.

8Yig ‘bru’i tshul gyis rtogs pa ni / chos thams cad ma skyes pa niAste gsung gi rang bzhin / ma skyes pa nyid sgyu mar snang zhing bya

1958

Maret Kark

Tänapäeva teadlased on budistlikku märgisüsteemi uurinuderi lähtekohtadelt, kuid seni pole leitud teaduslikku meeto-dit, mis oleks vastav vadzrajaana hävitamatu vahendi meeto-dile. Enamasti on õpetlased ja praktiseerijad selle iidse tead-muse tundmaõppimisel lähtunud traditsioonilistest uurimis- ja ra-kendusviisidest. Siinses käsitluses onatiyoga suure täiuse teeanalüüsimisel kasutatud semiootiliste märgisüsteemide meetodit,mille põhiprintsiibid töötasid välja Tartu—Moskva semiootika-koolkonna teadlased 20. sajandi viimastel kümnenditel (Lotman1973; Pjatigorski 1973; Uspenski 1987).

AJALOOLISTE TEKSTIDE UURIMISESEMIOOTILINE MEETOD

Tartu—Moskva semiootikakoolkonna õpetlaste töödes peetakseajaloolise teadvuse uurimise eelduseks, etsemiosisei põhine üks-nes keele semiootikal, vaid ka märgi semiootikal, sest ajaloolistetekstide keele (märgisüsteemide) mõistmine eeldab keerukamateja kunstlikult loodud vormide tundmist (Uspenski 1988, 1989;Revzin 1977). Kaks suunda semiootikas eristuvad tavaliselt kuiloogiline ja lingvistiline (Uspenski 1987, 1978). Esimesel juhul onkeskseks teemaks isoleeritud märk ja selle seos tähendusega, teinevaatleb märgisüsteemi kui tervikut, s.o keelt kui informatsiooni-mehhanismi, mis kasutab kindlat hulka elementaarseid märke. In-formatsiooniprotsessi aluseks on foneemi mõiste, millel ei ole ise-seisvat tähendust kommunikatsiooniprotsessist lahus. Märgise-miosis’e määrab selle osalemine kommunikatsioonis, ta on sellesttuletatav. Keelt võib mõista kui tekstiloome mehhanismi, tekstiaga võib kasutada nii esimeses kui teises tähenduses — seda võibvaadelda sõltumatu tähendusega iseseisva märgina; teises kon-tekstis võib seda aga mõista elementaarsete märkide reana, millesisu määravad märkide tähendus ja keele reeglistik (Uspenski1988: 68–69). Siinses uurimuses võetakse arvesse mõlemat print-siipi — loogilist ja lingvistilist, mis, nagu eelpool öeldud, sarna-

ba byed nus pa ni OM ste sku’i rang bzhin / de ltar rtogs pa’i rigs pasgyu ma’i ye shes mtha’ dbus med pa ni HUM ste thugs kyi rang bzhindu rtogs pa’o.

1959


nevad lähtekohalt Padmasambhava süsteemi esimese ja teise mee-todiga.

ATIYOGA— SEMIOOTILISE GENEESI MUDEL

Atiyoga tähendus on eri keeltes mitmeti tõlgendatav, lähtudesselle semiootilisest iseloomust:uddiy ana9 keelesmah asandhi—täielik ühtsus, tiibeti keelesrdzogs chen— suur täius või to-taalne tervik, sanskriti keelesatiyoga-tantray ana— algse ühtsusepärimustee, jne. Harvadel juhtudel esinebatiyoganimetus ebata-valise lühendvormi kujul atitra (vt Karmay 1996: 1:127a; Guen-ther 1996: 22), kus vahetult tüvele liitub sufiks-tra analoogiliseltkahe teisetra-lõpulise hävitamatu vahendi nimetusega: tantra jamantra. Tavaliselt selgitatakse sufiksi-tra (tuletatud sanskriti ver-bijuuresttr a— kaitsma) kaastähendust kui kaitsefunktsiooni.

Käesolevasatiyogasemiootilises tõlgendusesgenesis’ena võibpidada tõenäoliseks, et sufiks-tra (mõlemad sanskriti juurevormidtra ja tri tähistavad arvu kolm) viitab olemise kolmainu allikale kuijätkuvuse isetoimivale printsiibile, olles ternaarse märgisüsteemitunnuseks, mis oli Vanas Maailmas levinud enne meie harju-muspärase binaarse skeemi juurdumist, ning osutab triniteedilekui tõeluse allikale (chos byung).

Tänapäeva teaduse valguses võime lingvistilise analüüsi käigusjäreldada, et iidsed hävimatute vahendite märgisüsteemid olidatitra/atiyoga (rdzogs chen) — kolmainu algse ühtsuse seisund,tantra (rgyud kyi theg pa) — geneetilise päriluse kolmene kodee-rimissüsteem, ja mantra (sngags kyi theg pa) — iidse meele- janähtumusteaduse kolmikjaotusel põhinev märgisüsteem.

KÜN ZI — OLEMISE ALLIKAS

Budistlikud õpetused üldiselt ja dzogtseni õpetus iseäranis pos-tuleerivad hävitamatu mõõtme olemasolu, mis on tühi aegruumirealiteetidest, ehkki tühjus ise (stong nyid) ei ole varajastes

9Uddiy ana kuningriigi asukohaks peetakse Kabuli piirkonda täna-päeva Afganistanis ning Swati jõe orgu tänapäeva Pakistanis.

1960

Maret Kark

dzogtseni tekstides põhikategooria, vaid kõiksusaluse (kun gzhi),kogu nähtumusmaailma aluseks oleva allika iseloomulik tunnus.Kõiksusaluse (kün zi) algseisundit nähakse varajases tiibeti budis-mis absoluutse mõõtmena (dbyings), mis ei allu muutustele (mig.yo) ega ole kirjeldatav aja ja ruumi kategooriates. See on ühtsuseseisund enne jagunemist nirvaana ja sansaara kahesuseks sellegakaasnevate külgetõmbe- (zhes) ja äratõukejõudude (sdang) toi-meväljata (karma). Positiivsete ja negatiivsete jõudude toime tin-gimustes on sel alusel potentsiaalne võime saada kolmikmaailmanähtumuste avaldumise allikaks. Paljud varajased tiibeti tekstidkirjeldavadkün zi’d kui kolmainsusel põhinevat kogu eksistentsihävitamatut alusstruktuuri.

Tiibeti budismieelse bönpo usundi suure täiuse õpetuse tekstisRgyud bu chung bcu gnyis kyi don bstan pa(Kaksteist väikesttantrat; Rossi 1999: 65) kirjeldatakse, kuidas kogu nähtumus saabalguse tühjast potentsiaalsest alusestkün zi:

Tühjast alusest ilma põhjusetaavaldub hääl — võimalikkuse mõõde.Tühjast kohalolekust ilma põhjusetailmub valgus — meelemärkuse vägi.Jagamatust võimalikkusest ilma põhjusetakiirgub valgus energiaväljaks.Hääle, valguse ja kiirguse kolmiktingimuse toimelilmneb mõistmatusest keha, kõne ja meele eksitus,viljaks ekslemine kolmikmaailma ringis.10

10Kun gzhi stong pa rgyu med las /Sgra ni dbyings kyi rtsal du shar /Rig pa stong pa rgyu med las /‘od ni ye shes rtsal du shar /dbyer med stong pa rgyu med las /zer ni thig le’i rtsal du shar /sgra ‘od zer gsum rkyen byas nas /ma rtogs lus ngag yid du ‘khrul /‘bras bu khams gsum ‘khor bar ‘khyams.

1961


13. sajandi “peidetud varanduse” tekstisDrag-po rang-byungrang-shar gyi rtsa-ba’i rgyud chen-po(Võimsa isetekkinu ja iseil-munu terviklik juurepärimus), mille Tarab Tulku Rinpotse (2003b:2142; 2002) leidis Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus, kir-jeldatakse maailma tekkelugu umbes nagu tänapäeva teoreetilisefüüsika evolutsiooniteoorias, kus maailmaruumi areng saab al-guse helivibratsioonist, mille võimsuse kasvades murravad väljavalgus ja kiirgus. Valgusest sünnib eneseteadvus ja kahestunudtunnetuse tagajärjel ilmub pikkamööda materiaalne maailm (Ta-rab Tulku 2002: 14, 2003b: 2142). Tantratekstides lähtutakseuniversumi arengu selgitamisel energeetilisest alusest. DzogtsenitantrarDo rje sems dpa’ nam mkha’ che(Hävitamatu meel —kõiksusruum) vaatleb kogu elutu ja elava maailma teket elemen-taarenergiatest. Viis geneetilist perekonda sünnivad vikerkaarevalgusest (tsit. tekstistThe Total Space. . . 1999: 58):

Määratlematu vikerkaare värvidest avalduvad erinevad genee-tilised liinid. Nõnda kulgeb kogu elus ja elutu maailma viiestelementaarenergiast põhiliin.11

Hilisemas Pantsen Sönam Drakpa12 (1478–1555)abhidharmatekstis kujutatakse evolutsiooni nelja elementaarenergia funkt-siooni toimel, mis oma peenimal algsel energiatasandil on lahuta-matult seotud. Esimene nelja elementaarenergia ühendus eelnebvormile ja mateeriale. Teine algenergia nelikfunktsioon väljendubpeenel mateeria tasandil. Materiaalne maailm, mida tajuvad meiemeeled, ilmub elementaarenergiate toime jämedal tasandil (TarabTulku 2002: 13, 2003b: 2142).

DZOGTSENI KOLMAINSUSE MUDEL

Dzogtseni ja mah amudr aupadesatekstide (tsit. tekstistSbas pa’irgum chung— Karmay 1988: 74–46; Namkhai Norbu 1984) kir-jelduste järgi võib geneesi modelleerida kolme läbipõimunud as-pekti üheaegse avaldumisena:

11Ma nges ‘ja’ tshon kha dog las / rigs kyi khyad par mngon parsnang / de bzhin g.yo rdul mi g.yo ba / ‘byung ba lnga las gtso chen yin.

12Tiibeti k Bsod nams grags pa.

1962

Maret Kark

1) Kõikhea (kun tu bzang po) alus (gzhi), mida võib iseloo-mustada kui algselt puhast (ka dag) ruumimõõdet (nam mkha’dbyings)

2) avaldub täiesti puhta valgustuseväljana (byang chubdbyings), mis on meele enese (sems nyid) loomus, s.o

3) iseavaldunud (rang byung) meelemärkuse (ye shes) tühi(stong) kiirgav valgus (‘od gsal).

4) Kolme aspekti — tühjuse, valguse ja algse teadmise — va-hetu kohalolek (rig pa mngon sum) on ühtne jagamatu energia-tuum (thig le nyag gcig).

Selline tõelus (de kho na nyid) on geneetiliselt kirjeldatav ise-tekkinud (rang byung) järgnevusena (rgyud), eksistentsiaalselt —tühja (stong) selge (gsal) valgusena (‘od) ja gnoseoloogiliselt —algse tunnetusena (ye shes). Avaldumise kolme aspekti vahetu ko-halolek (rig pa mngon sum) on ühtne jagamatu energiatuum (thigle nyag gcig), mille üheaegset ilmumist (lhan gcig skyes; sanskrsa-haja) saadab kogemuslikult täielik õndsus (bde chen). Kolmeaspekti ühest kohalolekut iseloomustatakse kui jagamatut (dbyermed) identiteeti (ngo bo), mis ei ole lahutatav ega kahene (mignyis).

Algse tunnetuse lakkamatu (rgyun chad med) kohalolek (rigpa ye shes) väljendub iseenesest mitmesuguse (sna tshogs) lii-kumisena (rgyu), põhjustades erinevaid nähtumusi, mis ilmu-vad spontaanselt nagu peegeldused peeglis (rang snang me longgzugs brnyan), mille tunnusjooned vabanevad iseenesest (ranggrol) (Padmasambhava,Zab chos zhi khro dgongs pa rang grollas rig pa ngo sprod mthong rang grol— vt Self Liberation. . .1989: 120).

Varajasteupadesatekstide kontekstis pole tühjus määratletavmitte kui negatiivne kategooria, mis vastandub kohalolekule,vaid lahutamatu selge valguse gnoosisest. Jagamatuse eeldusestlähtudes tuleks mõistets unyat a, stong nyidtõlgendada valguseja teadmise kaasnähtusena ning määratledaomnipotentia’na —kõikvõimsusena või võimalikkusena.

Ajaloo vältel on kõikvõimsa omaniku identifitseerimiseks loo-dud palju teooriaid. Budistlikesupadesatekstides jaabhidharma

1963


tunnetusteoorias13 on tühjus (stong nyid) kui omnipotentiaja sel-lest tulenevomnipraesens(rig pa) meele enese (sems nyid) vägi(rtsal) või võime (dbang), mida saab tituleerida selle täielikuksomanikuks (bdag nyid chen po).

Kolmainsuse mudeli arvusüsteem

Dzogtseni kolmainsuse arvusüsteem näib olevat kujunenud ühesgeneesi semiootilise märgisüsteemiga selle loomise varajasteletappidel ning esindab teistsugust väärtusorientatsiooni kui meieharjumuspärane kahene nullist lõpmatuseni kulgev arvude jada.Nulli ei peetud märgiks negatiivsete ja positiivsete omadustevõi hulkade vahel; see oli jagamatu terviku sümbol, mida võibvõrrelda seemne ja selle arengupotentsiaaliga. Geneesi kon-tekstis võib numbrimärke vaadelda loomisprotsessi avanemisetähistena. Tõeluse lõputu ulatuse lahtihargnemist nähti koosilmu-vana algse teadmise kõikvõimsa valgusega ning iseloomustati kuisuurt täiust (rdzogs chen).

Kolmainsuse geneesi arvmudelit võib jälgida kui kolmeastme-list protsessi, mille struktuur lähtub põhiskeemist:

1) põhilise (gzhi) identiteedi (ngo bo) kui tõeluse (de kho na)märgi (mtshan nyid),

2) selle tähenduse (don) ning3) mudeli (dpe) määratlemine.Mõnikord lisatakse neljandana terviklik identiteet (ngo bo) kui

evolutsiooni alus (gzhi).Arvsümbolite nimetused näivad tuletatud tekkeprotsessi võtme-

sõnade tunnustähtedest:1) esimene (dang po) arvmärk tähistab valgustatud meele pu-

hast (dag po) seisundit;2) teine (gnyis pa) on esimese olemuselt (snying po) identne

peegeldus või ring;

13Meelevõimete kategooriaid (tiibeti kdbang po, sanskrindriya)abhidharmatunnetusteooria kolmikskeemis käsitleb täpsemalt TarabTulku 2003a.

1964

Maret Kark

3) kolmas (gsum pa) on ühtse tuuma (thig le snyag gcig)kolmainuline kohalolek, mida näitlikustab seemnetera mudel (rgumchung);

4) neljas (bzhi pa) on kolmainsuse kohalolek kui lahutamatutervik (snying thig), millest võib saada potentsiaalne evolutsioonialus (gzhi).

Vahetu kohaloleku tähenduses on esimene aste (gcig) identneneljandaga (bzhi) kui potentsiaalse evolutsiooni ühtne alus (gzhi).Arvude tähised tuletatakse loomisprotsessist ning nähakse kiirgu-vat tühjusest lõputu avaldusena, ent loomeväest lähtuvana omis-tatakse nullile suurem potentsiaal kui tema loomingu lõpututelearvudele: 0>∞.

Varajase budistliku kolmainsus-geneesi märgisüsteem on vägasarnane, kui mitte samane kristlikutrinitas’e semiootilise kujun-disüsteemiga. Kristliku traditsiooni Kolmainu Jumala antropo-morfne sümbolism14 meenutab kõiksustõe isikustamist budistli-kus pärimusesSangs rgyas thams cad kyi sras gcig po gsang bacod pan sa bon gyi rgyud(Kõigi budade ainsa poja salajase krooniseemnetantra; tsit. tekst: Sangs rgyas. . . 2000: 4, 25) ja teistespühakirjatekstides, kus isetekkinudgnosis’t nimetatakse kõikidebudade ainsaks pojaks:

See ühene iseavaldunud teadmineon kõigi budade ainus poeg —kõiketeostav tühi valgusring,Kõikhea seeme,millest avaldub kõik ja vabaneb.15

Võimalik, et analoogsed mudelid olid levinud juba kristlikuajaarvamise eelsetel sajanditel. Kolmikvalemit kasutati tiibetivarajase kultuuri paljudes valdkondades: ühiskonnakorralduses,

14Kristuse kosmoloogilise esindatuse kohta Jumal-Poja ja Jumal-Sõnana vene õigeusus vt Uspenski 1989: 18–23.

15Nyag gcig rang byung ye shes ’di/sangs rgyas kun gyi sras gcig yin/tig le stong pas las kun byed/kun tu bzang po’i sa bon no/thams cad ’di las byung zhing grol.

1965


religioonis, kosmoloogias, sakraaltekstides jm (Namkhai Norbu1995). Hilisemas budistlikus kirjanduses näeme, et kolme algtun-nust — tühjust, selget valgust jagnosis’t — hakatakse käsitlemalahus ning kolmene väärtussüsteem näib kaotavat oma esialgsetähenduse. Kolmainuline väärtussüsteem Tiibetis näib pärinevatbudismieelsest ajast ning asendati tõenäoliselt järk-järgult bi-naarse süsteemiga praktilistel kaalutlustel. On huvitav täheldada,et 8. sajandi Tiibeti kultuurilise transformatsiooni võtmekujulePadmasambhavale omistatavates tekstides on kasutatud ternaar-set süsteemi iidse olemuse tuuma (snying thig) õpetuste selgita-misel,16 ning binaarset skeemi, mis onprajn ap aramit atekstidealusstruktuur (The Large Sutra. . . 1979), tühjuse ja nähtumusemõistelise süsteemi määratlemisel budistlikus filosoofias.

Kolmainsuse valem kui keeleloome mehhanism

Vadzrajaana üks tähtsaim meetod on mantrate retsiteerimine eri-sugustel vaimsetel ja maistel eesmärkidel. Mantraid teatakse ena-masti kui sanskriti silpide reast koosnevaid maagilisi vormeleid,mille lugemisel tuleb täita kindlaid eeskirju. Mantratee (mant-ray ana) jaguneb nagu teisedki hävitamatud meetodid põhjuse(rgyu’i theg pa) ja vilja vahendiks (‘bras bu’i theg pa). Põhjus-likkuse printsiip lubab järeldada, et mantraid kasutati keele kuireaalsuse genereerimise vahendina ning seemnesilpe elementaar-energiate tähistamiseks ja rituaalseks esilekutsumiseks. Tiibetikultuuritraditsiooni hääbudes on kahjuks levimas eksiarvamus,nagu oleksid mantrad tähenduseta silbid, millel pole meie objek-tiivse faktilise maailmaga midagi ühist. Mantrast kõneldes märgibHerbert V. Guenther: “Ekstaasis [---] esimese sõna sümbol [---]ei saanudki sarnaneda tavakõnega. See on põhjus, miks daaki-nite kõnet esitatakse nii sageli (mõistmatult) sõnalalinana, midaindo-tiibeti budistlikus kontekstis omistatakse populaarselt sansk-riti sõnale mantra” (1996: 145).

Padmasambhava teosesNyi zla ‘bar ba (Päikese ja kuu er-gav valgus; Guenther 1996: 145–146) antakse mantratele sel-

16Ternaarne mõistete struktuur on jälgitav tekstidesZab chos zhi khrodgongs pa(Self Liberation. . . 1989) jaNyi zla ’bar ba(Guenther 1996).

1966

Maret Kark

gesõnaline määratlus, mis osutab nende kolmetisele geneetiliselefunktsioonile:

Mantrate tähendus on lühidalt järgmine:[---]mantrad kaitsevad subjekti-objekti dualismi eest,mantrad on kolme liini kandjad.[---]Mantrad on selged ja läbivadsalajased mudelid ilma alguseta.Mantrad on mitmesugused märgid,salajaste energiatuumade kogunenud nektar.Mantrad on iseenesest selge valgus,mis lõikab läbi kahesed ettekujutused.Nende olemus on isepõlev selge kiirgus.17

Padmasambhava määratluse järgi on mantrad kolme teadmis-liini kandjad, mis kaitsevad nende valdajat dualistliku maailmapettekujutluse eest. Dzogtseni geneesi kontekstis võib mantraidvaadelda kui erinevate meelefunktsioonide ja nähtumussüsteemidegenereerijaid.

Vanades kultuurides, kaasa arvatud indo-tiibeti budistlik kul-tuur, oli tavaks hoida keeleloome pärimust kodeeritult ja salajas,et kaitsta elava traditsiooni sisemist varjatud loomepotentsiaalivõõraste mõjude eest. Tantraõpetajad on tänini pidanud oma kohu-seks manitseda õpilasi, et nad hoiduksid muutmast mantrate vormivõi hääldust, sest neil on eriline mõju vaimsele ja nähtumuslikulemaailmale.

17Gsang sngags don gyi ngo bo ni:[---]gzung ‘dzin las skyob gsang sngags yin /rigs gsum ‘chang ba gsang sngags ‘chang /[---]gsal shing khyab pas sngags pa yin /dngos po ye med gsang ba yin /mtshan ma sna tshogs sngags pa yin /gsang ba snying po’i bcud ‘dus yin /sngags pa rang gsal ‘od gsal yin /don ni gnyis ‘dzin spros pa chod /ngo bo rang ‘bar kun gsal gdangs.

1967


Dzogtseni geneesi mudel võis olla varjatud keeleloome mehha-nismi semiootiliseks aluseks mitmete vanade rahvaste kultuurides.Näiteks eesti keeles, mis on säilitanud märkimisväärse osa oma al-gupärasest sõnavarast, võib dzogtseni alusloome tähenduses nähahargnemas sõnaderühma, mis saab algusea-foneemist:ala-alus-algus-valgus(tiibeti k dbyings-gzhi-gdod-‘od) jne.18

Kõigest sellest võime järeldada, et alateadlik keeleloome valemkasutas töövahendina kindlaksmääratud elementaarseid märke võiseemneid —b ıj a’sid. Sõnavara põhielemendid ja -tunnused onuniversaalses mustris mitmekordistatavad, sest eripärased fonee-tilised ja süntaktilised struktuurid sisaldavad konstantse arvu kor-dusreegleid, millele on omistatud semantiline tähendus (Ivanov,Toporov 1977).

Lingvistilise geneesi kirjeldus esineb juba P an. ini monumen-taalses sanskriti keele grammatikasAs.t. adhy ay ı(6. saj eKr), mee-nutades üldjoontes printsiipe, mida kasutatakse semiootilises mo-delleerimissüsteemis.19 P an. inil sõltub lause genees kõneleja ka-vatsusest/mõttest, selle tähendus avaldatakse hääle kaudu struk-tuuriliste märkide jadana. Hääl ja tähendus on lahutamatult seo-tud. P an. ini sõnatuletussüsteemi toimemehhanism keskendub pri-maarsetele alustele, mis on esmaseks väljundiks sanskriti keelegrammatikas. Aluseid (prakr. ti) on kahte liiki — nimisõnatüved(pr atipadika) ja verbijuured (dh atu); neile lisanduvad kolmandatähendusliku elemendina liited (pratyaya). Põhielemendid onomavahel lahutamatult seotud, algühikute esitamine isoleeritunaei oma tähendust. Häälikuline väljendus toimub nelja põhilisefoneetilise tehte abil: asendamine (adesa), lisamine (agama),väljajätmine või tühistamine (lopa) ja reduplikatsioon ehk kahe-kordistamine (dvir-vacana) (Sharma 1987: 165–186; Singh 1991:351–355).

18Eestis on seda sõnatuletust uurinud Pent Nurmekund (1906–1996),kes ekspeditsioonidel Kesk-Aasiasse uuris muu hulgas võrdlevalt Ju-mala nime ja eesti “algust” tähistavate sõnade semantilistparallelismi.Pent Nurmekunna avaldamata käsikirjad asuvad Eesti Kirjandusmuuseu-mis ja Tartu Ülikooli Raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatuteosakonnas.

19P an. ini süsteem on rajatud grammatiliste elementide ning para-digmade kolmikjaotusele.

1968

Maret Kark

Dzogtseni kõiksussümboli keeleloome valemi abil oleks loo-giliselt võimalik taastada skeemi põhiterminite algne tähendusja loomulik funktsioon, kuid raske oleks taasluua tervet ling-vistilist süsteemi, sest mantrate algkeel20 on nüüdseks kadunudning hilisemad autorid on algseid mõisteid uutesse filosoofilis-tesse süsteemidesse sulandades muutnud nende esmast tähendustomaenda tõlgitsustele vastavalt.

Kolmainsuse mudelversusmandala

Geneesi sisemine tähendus (don) on väljendatud kolmainsusemärgisüsteemis, sest sümbolid on üldiselt paremad vahendiduniversaalse loomeprotsessi mustri avamiseks kui filosoofilisedmõisted. Kuigi viimase aja teaduslik suundumus peab muistseidsümboleid pigem mütoloogia valda kuuluvaks ja seega vähemtõepäraseks kui teaduslikke mõisteid, on dzogtseni iidsete süm-bolite täpsus ja ulatus võrreldavad tänapäeva teadusterminite uni-versaalse haardega, hõlmates lõputuid fenomenaalseid süsteeme,et pälvida määratlust “täieliksemiosis” (mtshan nyid, rgya chen,rdzogs chen).

Primaarse märgisüsteemi geneesi mudel ei ole samastatav kos-milise mandala kujundiga aegruumi mõisteis, sest algne hävimatutuum ei olnud määratletav asukoha ja suundadega ruumis ega ajas.Dzogtseni meelesektsiooni21 õpetuse ühest põhitekstistSrog gi‘khor (Eluring; tsit. Namkhai Norbu 1985: 39,s.a.: 47) võimelugeda:

Loobumatu ja saavutamatu, taevalaotuses asuv,kui uurida kolme ala, ei ringis ega väljaspool,suundadeks ja sektoriteks jagamatu on hüvesläinu tuum.22

20Mantrate algkeeleks peetakseuddiy anakeelt, mis sarnanes sansk-ritiga ning mida arvatakse kuuluvat indoeuroopa keelkonda. Uddiy ana(tiibeti k U rgyan) usutakse olevat tantraõpetuste sünnimaa.

21Dzogtseni õpetus jagatakse kolmeks: meele, ruumi ja salajastejuhiste (upadesa) alajaotuseks.

22Ma spangs ma sgrubs nam mkha’i ngang du gnas /khams gsum brtags na ‘khor ba myang ‘das med /phyogs char gtses na bde gshegs snying po min.

6 1969


Geneesi semiootilise modelleerimise protsessi on võimalikjälgida dzogtseni rituaaltekstide (thun; vt Namkhai Norbu 1991)struktuurilises ülesehituses. Dzogtseni rituaalid algavada-häälikuteadvustamisega, mida märgib foneemA, osutades nähtumuseavaldumise potentsiaalsele alusele. FoneemiA-A-Akolmekordneretsiteerimine tähistab valgustunud energia kiirgumist aluse po-tentsiaalsesse välja ja seejärel naasmist ühtsusseisundisse. Ri-tuaali lõpetab terviklikkuse vormela-la-la-ho, milles foneemlmärgib peeglitoimet ja lõpu ümarhäälikho terviktsükli ühtsust.

Padmasambhava selgitab budistliku märgisüsteemi geneesiteosesNyi zla ‘od bar(Guenther 1969: 22):

E ma! Imeline maagiline märgisüsteem ei ole tekkinud mille-stki muust kui A-häälikust ning vabaneb täielikult selle puhtasseterviklikku sfääri a la la ho.23

Kõiksusalusekün zi jagamatut loomust näitlikustab heaende-lise lõputu sõlme kujund (dpal dpe’u), mida võib pidada svas-tika algvormiks. Valgustunud energia kiirgumist potentsiaalsestalusest märgivad visuaalselt vikerkaarevärvilised kontsentrilisedringid (thig le), tähistades algse tunnetuse avardumist ja transfor-matsiooni. FoneemA foneetilisel tasandil ja kolm valgust visuaal-sel tasandil sümboliseerivad algteadmise loomepotentsiaali, midakujutatakse kolme-, mõnikord ka neljavärvilise pöörleva “õnd-suse tuumana” (dga’ dkyil) ning mille kujundit võib tihti nähabudistliku dharmaratta südamikus. Keskse tuumreaalsuse neli pri-maarset funktsiooni24 avalduvad spontaanselt nagu väline ring võikaaskond (‘khor). Algse ühtsuse tunnetuse mõõtmes peetaksevõimalikuks vahetut takistuseta osalussuhet ja õpetuse edasiand-mist otsese mõistmise teel.

Tarkuse mandala põhikujund moodustub kolme alg- ja kahekombineeritud värvi sümboolika alusel kui esmase tunnetusepõhifunktsioonid:

1) valge valgus sümboliseerib tõeluse mõõtme tühjuse tunne-tust (chos kyi dbyings kyi ye shes);

23E ma ngo mtshar rmad byung chos / gzhan las mi ‘byung A lasbyung / a la la ho ma lus ril po ka dag chen por grol.

24Algse tühjuse tunnetuse neli funktsiooni on peegelduvus, samasus,eristavus ja teostav funktsioon.

1970

Maret Kark

2) sinine või vice versasümboliseerib peeglisarnast tead-mist (me long lta bu’i ye shes);

3) kollane valgus sümboliseerib samasuse teadmist (mnyam panyid kyi ye shes) ning

4) punane eristava (so sor rtogs pa’i ye shes) ja5) roheline teostava tarkuse printsiipi (bya ba grub pa’i ye

shes).Kujunemise algastmeil ei jagunenud geneesi primaarne märk-

süsteem evolutsiooni viiendat tasandit (spros, prapanca) tähistavakosmilise mandala ruumiliselt fikseeritud struktuuriks. Budistlikuvalgustuse sümboliteks jäid pikaks ajaks algenergiate teket ja har-mooniat näitlikustavst upaja bodhi-puu. Viimase sümboolika ontihedalt seotud maailmapuu kujundiga, mille kolm osa — juured,tüvi ja oksad — esindavad kolmikmaailma India mütoloogias (Iva-nov, Toporov 1977: 118).

Atiyoga’le järgnevate ühtsusõpetuste —anuyogaja mah ayo-ga — metafüüsiliselt vaatekohalt on genees vaadeldav kui ju-malate ja jumalannade taevalik avaldus kolmkehatrik ayaman-dalas. Edasises õpetuste hierarhias kaob geneesi vaatekoht sil-mapiirilt ning valgustuse teed kirjeldatakse tavalisel astmeliselalusel mitmesuguste aja- ja ruumitunnuste kaudu. Dzogtseniupadesatekstides (vtSbas pa’i rgum chungning Dudjom Lingpa1994: 59–67, 171–173, 217) osutatakse evolutsiooni viiendalepsühhofüüsilise avaldumisastmele kui võimalikule hälbimiselealgselt kõiksusaluselt, kui peegeldusele omistatakse eksikombeliseseisev identiteet. Sel viisil lõheneb ühtne valgussfäär subjekti-objekti kahesuseks, mille tagajärjel tekivad positiivsete ja nega-tiivsete omaduste ning hulkade hinnangulised süsteemid. Binaar-sed skeemid — ülal-all, vasakul-paremal — määravad kvater-naarse maailmamudeli, mis väljendub neljas ilmakaares — põhjas,lõunas, idas ja läänes — ning seostub teiste sümboolsete klassi-fikatsioonidega (elementaarenergiad, loomad jne), mis esinevadkeerukamates verbaalsetes ja kujuteldavates kehastustes univer-saalse mudeli struktuuris (Ivanov, Toporov 1977: 118; Toporov1973; Uspenski 1973). Mitmesuguste mõisteliste aja-ruumi tun-nuste määratlemine ja fikseerimine märgib teiseste märgisüstee-mide kujunemise algust (Meizerski 1988).

1971


KOKKUVÕTTEKS

Esmase märgisüsteemi kolmikjaotus (vtSbas pa’i rgum chung) —tõelus (de kho na), tähendus (don), näide/mudel (dpe) on struk-tuuriliseks aluseks paljudele indo-tiibeti kirjanduslikele kompo-sitsioonidele. Alateadlik otsene tunnetus kui tõeluse maatriks —tath agata garbha— on varjatult toiminud suuliste ja kirjalike teks-tide genereerijana läbi aegade, peegeldades vahetu tõeluse tähtsustelava kujundi varal ning olles inspiratsiooniallikaks poeesiale.

Tiibetis paistab ternaarne väärtussüsteem varju jäävat pärastbudistliku mõttesüsteemi omaksvõttu. Filosoofilistes tekstidesnäeme kõikvõimsash unyat aasenduvat nähtumuse (snang, chos)ja tühjuse (stong) binaarsete kategooriatega ühes kaasnevate posi-tiivsete ja negatiivsete tähendustega. Kolmainsuse loovmudel näibsamal ajal kaotavat oma esialgse tähenduse ja sisemise jõu ega oleenam praktikas tõhusalt rakendatav, kajastades jätkuvalt vaid bu-distliku kolmkeha —trik aya— elukauget sümboolikat. Tiibetireligiooni ajalugudest nähtub, et mitmetel üleminekuperioodideltõlgiti algupärased böni ja budismi suulised ning kirjalikud tekstidümber ning paljud originaalterminid asendati uute tõlkevastetegavastavalt ametlikult aktsepteeritud doktriinidele.

Tõenäoliselt võeti binaarne süsteem India budistlikus filosoo-fias omaks paljude välismõjude survel, kui mitmepalgelises kul-tuuripildis hakkasid domineerima keerukamad märgisüsteemid.Eri tähenduskihtide tekkimine budistlikus kirjanduskogumis võisolla üks põhjuseid, miks budism algul Indias ja hiljem Tiibe-tis aegamööda oma loomejõu kaotas. Mittekahene (mi gnyis)lähenemisviis, mille India panditid hiljem omaks võtsid, ei või-maldanud vahetult edasi anda kolmainusüsteemi algset loovust.Ent “tõe tuuma” —tath agata-garbhaõpetused säilisid allvoolunaning anti põlvest põlve pärimusena edasi Indiamah asiddha’de japühakute lauludes25 ja õpetuse salajastes juhistes. Selles kon-tekstis võibtath agata-garbhaõpetusi nimetada usaldusväärsekstõeks (bden dam pa) vastandina konventsionaalsele tõele, mis õpe-

25Indiamah amudr atraditsioonis esindavad kolmainsuse sümbolismiSaraha dohade kolmiktsükkel ning keha, meele ja kõne ühtsusloomusejuhised. Vt Guenther 1969.

1972

Maret Kark

tab konformistlikku kohanemist poliitilise võimu ja pealesurutudkultuurimudelitega.

Kirjandus

D u d j o m L i n g p a 1994.Buddhahood without Meditation: A Vi-sionary Account Known as Refining Apparent Phenomen (Nang-jang). Translated from the Tibetan under the direction of Chag-dud Tulku Rinpoche by Richard Barron Barron. Junction City,CA:Padma Pub.

G n u b s c h e n S a n g s r g y a s Y e s h e s .Sgom gyi gnad gsalbar phye ba bsam gtan mig sgron, 290145b, 6. Tashi Gangpa (publ.).1974. Leh (Ladakh, India)[vt]

G u e n t h e r , Herbert V. 1969.The Royal Song of Saraha: A Study inthe History of Buddhist Thought.Seattle: University of WashingtonPress

G u e n t h e r , Herbert V. 1996.The Teachings of Padmasambhava.(Brill’s indological library; Vol. 12.) Leiden—New York: E.J. Brill

I v a n o v , T o p o r o v 1977 =Ivanov V. V., Toporov V. N.Strukturno-tipologiqeskii podhod k semantiqeskoi in-terpretacii proizvedenii izobrazitelьnogo iskusstvav diahroniqeskom aspekte. — Trudy po znakovym sis-temam. VIII. (Acta et commentationes Universitatis Tartuen-sis 411).Tartu: Tartuskii Gosudarstvennyi Universi-tet, s. 103–119

K a r m a y , Samten Gyaltsen 1988.The Great Perfection (rDzogschen): A Philosophical and Mediatative Teaching of TibetanBud-dhism.Leiden—New York: E. J. Brill

L o t m a n 1973 =Lotman �. M. Znakovyi mehanizm kulь-tury. — Sbornik statei po vtoriqnym modeliru�wimsistemam. Tartu: Tartuskii Gosudarstvennyi Uni-versitet, s. 195–199

M e i z e r s k i 1988 =Meizerskii V. M. O vzaimodeistviiikoniqeskogo i lingvistiqeskogo simvolizma v figura-tivnyh processah. — Zerkalo: Semiotika zerkalьnosti.Trudy po znakovym sistemam. XXII. (Acta et commen-tationes Universitatis Tartuensis 831.)Tartu: TartuskiiGosudarstvennyi Universitet, s. 25–31

N a m k h a i N o r b u 1984.Sbas pa’i rgum chung. The Small Col-lection of Hidden Precepts: A Study of an Ancient ManuscriptonDzogchen from Tun-huang. Arcidosso: Shang Shung Edizioni

1973


N a m k h a i N o r b u 1985.San ti ma ha sang ghai’i bslab rim dangpo ati bsam gtan dgongs mdzod.Shang Shung Edizioni[vt]

N a m k h a i N o r b u 1991.The Dzogchen Ritual Practices: Supple-mentary Practices of the Dzogchen Communities Worldwide.Com-piled by the Dzogchen master Namkhai Norbu; translated and editedby Brian Beresford. London: Kailash Productions

N a m k h a i N o r b u 1995.Drung, De’u and Bön: Narrations, Sym-bolic Languages, and the Bön Tradition in Ancient Tibet.Trans-lated from Tibetan into Italian, edited and annotated by AdrianoClemente; translated from Italian into English by Andrew Lukianow-icz. Dharamsala, Dist. Kangra, H.P., India: Library of Tibetan Worksand Archives

N a m k h a i N o r b u , Chögyal, Adriano C l e m e n t e 1999.TheSupreme Source: The Kunjed Gyalpo. The Fundamental Tantra ofDzogchen Semde.Translated from Italian into English by AndrewLukianowicz. Ithaca, NY: Snow Lion Publications

N a m k h a i N o r b u , Adriano C l e m e n t es.a. The Treasure thatIntroduces Knowledge of Ati Contemplation.Clemente, Adriano (tr.)Shang Shung Edizioni[vt]

P j a t i g o r s k i 1973 =P�tigorskii A. M. O nekotoryhteoretiqeskih predposylkah semiotiki. — Sbornikstatei po vtoriqnym modeliru�wim sistemam. Tartu:Tartuskii Gosudarstvennyi Universitet, s. 187–191

R e v z i n 1977 =Revzin I. I. Ob induktivnyh opredeleni�hv istoriqeskih naukah. (K logiqeskoi зksplikaciipon�tii “nauka” i “nacionalьnyi �zyk”.) — Trudy poznakovym sistemam. VIII. (Acta et commentationes Universi-tatis Tartuensis 411.)Tartu: Tartuskii GosudarstvennyiUniversitet, s. 28–44

S a n g s r g y a s thams cad kyi sras gcig po gsang ba cod pan sa bon gyirgyud. Klong gsal snying thig gi rang byung rig pa’i tantra. 2000. —Edinstvennyi Syn Vseh Budd. Moscow: Obъedinenietradicionnyh buddiiskih obwin Moskvy. [vt]

S e l f L i b e r a t i o n Through Seeing with Naked Awareness: BeinganIntroduction to the Nature of One’s Own Mind. . . . 1989. Forewordby Namkhai Norbu; translated with introduction and notes byJohnMyrdhin Reynolds. Barrytown, NY: Station Hill Press

R o s s i , Donatella 1999.The Philosophical View of the Great Perfec-tion in the Tibetan Bon religion.Ithaka, NY: Snow Lion Publications

S h a r m a , R. N. 1987.As.t. adhy ay ı of P an. ini. Vol. I. New Delhi:Munshiram Manoharlal

1974

Maret Kark

S i n g h , J. D. 1991.P an. ini: His Description of Sanskrit. An AnalyticalStudy of the As. t. adhy ay ı.New Delhi: Munshiram Manoharlal

T a r a b T u l k u 2002.Unity in Duality: Introduced through an Ex-position of Tendrel. Unity in Duality/Tendrel Conference in Mu-nich. — UD Newsletter, 1, pp. 8–14. www.tarab-institute.org/pdf/udnl.pdf[vt]

T a r a b T u l k u 2003a. Budistlik tunnetusteooria: Vaibhaashika filo-sooofia — meeleteadus II. Sautraantika filosoofia I. Tlk MaretKark.Tartu: Tibetoloogia Instituut[vt]

T a r a b T u l k u 2003b.Tendrel: Ühtsus kahesuses. —Akadeemia,nr 10, lk 2128–2144

T h e L a r g e S u t r a on Perfect Wisdom, with the Divisions of theAbhisamay alank ara. 1979. Translated by Edward Conze. Delhi—Varanasi—Patna: Motialal Banarsidass

T h e T o t a l S p a c e of Vajrasattva. Rdo rje sems dpa’ nam mkha’che. 1999. Translated and edited by Adriano Clemente. Arcidosso:Shang Shung Edizioni[vt]

T o p o r o v 1973 =Toporov V. N. Iz pozdneixei istoriishemy mirovogo dereva. — Sbornik statei po vtoriq-nym modeliru�wim sistemam. Tartu: Tartuskii Gosu-darstvennyi Universitet, s. 91–95

U s p e n s k i 1973 =Uspenskii B. A. “Pravoe” i “levoe” vikonopisnom izobraжenii. — Sbornik statei po vto-riqnym modeliru�wim sistemam. Tartu: TartuskiiGosudarstvennyi Universitet, s. 137–145

U s p e n s k i 1978 =Uspenskii B. A. Kulьt Nikoly na Rusiv istoriko-kulьturnom osvewenii. (Specifika vospri-�ti� i transformaci� ishodnogo obraza.) — Semiotikakulьtury. Trudy po znakovym sistemam. X. (Acta et com-mentationes Universitatis Tartuensis 463.)Tartu: TartuskiiGosudarstvennyi Universitet, s. 86–140

U s p e n s k i 1987 =Uspenskii B. A. K probleme genezisaTartusko—Moskovskoi semiotiqeskoi xkoly. — Trudypo znakovym sistemam. XX. (Acta et commentationes Univer-sitatis Tartuensis 746.).Tartu: Tartuskii GosudarstvennyiUniversitet, s. 18–29

U s p e n s k i 1988 =Uspenskii B. A. Istori� i semiotika.(Vospri�tie vremeni kak semiotiqeska� problema.) —Zerkalo: semiotika zerkal’nosti. Trudy po znakovymsistemam. XXII. (Acta et commentationes Universitatis Tartuen-sis 831.)Tartu: Tartuskii Gosudarstvennyi Universi-tet, s. 66–84

1975


U s p e n s k i 1989 =Uspenskii B. A. Istori� i semiotika.(Vospri�tie vremeni kak semiotiqeska� problema.)Statь� vtora�. — Tekst—kulьtura—semiotika narra-tiva. Trudy po znakovym sistemam. XXIII. (Acta et com-mentationes Universitatis Tartuensis 855.)Tartu: TartuskiiGosudarstvennyi Universitet, s. 18–38

MARET KARK (sünd. 1954) on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo osa-konna 1977, töötanud Tartu ülikooli ajaloo osakonnas ja orientalistika-keskuses indoloogia-tibetoloogia õppejõuna 1983–2002, a-st 2002 Ti-betoloogia Instituudi direktor.Akadeemiason temalt ilmunud artik-lid “Ühiskondlik-poliitiline liikumine Tiibetis 20. sajandi alul” (2003,nr 1, lk 101–129) ja “Tiibeti välispoliitika 20. sajandi alul” (2005,nr 8, lk 1651–1687) ning kolme artikli tõlked: Pema Bhum, “Uuepõlvkonna südamelöögid: Mõtisklusi tiibeti uuest luulest” (1997, nr 5,lk 1005–1020; nr 6, lk 1190–1202), Tarab Tulku, “Tendrel: Üht-sus kahesuses” (2003, nr 10, lk 2128–2144), Lene Handberg, “Üht-sus kahesuses: Teooria, tähendus ja rakendus isiksuse arengus japsühhoteraapias” (2003, nr 10, lk 2145–2172).

1976

ENN TEGOVA. Andres Ehin aastal 2005

PÕHJUSTAMINE

David LewisTolkinud Andres Soosaar

Hume on põhjuslikkusele andnud topeltmääratluse. Ta kirjutab:“Me võime defineerida põhjustobjektina, millele järgneb teine,kusjuures kõikidele esimesega sarnastele objektidele järgnevadobjektid, mis on sarnased teisega. Või teisisõnu,kui polnuks esi-mest objekti, ei oleks ka teist iial eksisteerinud.” 1

Põhjuslikkuse filosoofias domineerivad siiani Hume’i esi-mese määratluse järgijad: põhjuslik järgnevus arvatakse olevatjärgnevus, mis instantsieerib korrapära. Asjalood on muidugi kaedenenud. Tänapäeval me püüame eristada “põhjuslike seaduste”korrapära pelgalt juhuslikust järgnemise korrapärast. Me viimepõhjused ja tagajärjed korrapära alla kirjelduste abil, millele nadvastavad, ja mitte üleüldise sarnasuse kaudu. Ja me võimaldamepõhjusel olla vaid kogu olukorra üks paratamatult tarvilik osa,aga mitte tervik, millele kooskõlas seadusega järgneb tagajärg.Tänapäevastes korrapärasuse analüüsides on põhjus (ligikaudu)määratletud mis tahes tegelike tingimuste minimaalse hulga mistahes liikmena, mis üheskoos on piisavad antud seaduse raamestagajärje olemasoluks.

Täpsemalt, olguC propositsioon, etc eksisteerib (või ilmneb),ja olguE propositsioon, ete eksisteerib. Sellisel juhul vastavalt

Causation. — David Lewis.Philosophical Papers. Vol. II. NewYork & Oxford: Oxford University Press, 1986, pp. 159–172. Esma-kordselt ilmunud: Journal of Philosophy, vol. 70, 1973, pp. 556–567.

Tänan uurimistoetuse eest Ameerika Õpetatud Seltside Nõukogu,Princetoni ülikooli ja Riiklikku Teadusfondi. Autor .

1An Enquiry concerning Human Understanding, paragrahv VII.

1978

David Lewis

tüüpilisele korrapärasuse analüüsile2 c põhjustabe siis ja ainultsiis, kui (1)C ja E on tõesed, ning (2) teatud tõeste seaduspro-positsioonide mittetühja hulga L ja konkreetse fakti kohta käivatetõeste propositsioonide mingi hulga F korral L ja F koos implit-seerivadC ⊃ E, ehkki L ja F koos ei implitseeriE-d ja F üksi eiimplitseeriC ⊃ E.3

Palju on tehtud ja palju vajaks veel tegemist, et selliseid defi-nitsioone muuta kaitstavateks analüüsideks. Hulk probleeme onületatud, teised jäävad, iseäranis korrapärasuse analüüside kaldu-vus ajada põhjustamist ennast segamini mitmete teiste põhjuslikeseostega. Kuic kuulub minimaalsesse tingimuste hulka, mis ühes-koos one jaoks piisavad, eeldades seadusi, siis võibc hästi ollae tõeline põhjus. Entc võiks hoopiski ollae tagajärg, mis ei saa-nuks antud seaduste ja mõnede tegelike asjaolude korral ilmnedateisiti kui e põhjustatuna. Või siis võiksc olla epifenomeniksepõhjuslikus loos, olla mingie tõelise põhjuse enam-vähem toi-metu tagajärg. Võic võiks ollae eelisõigustatud [preempted] po-tentsiaalne põhjus: miski, mis ei põhjustanude-d, kuid võinuksseda teha, kui puudunuks see, mis tegelikult põhjustase.

Jääb selgitada, kas mõni korrapärasuse analüüs suudab edu-kalt eristada tegelikku põhjust tagajärjest, epifenomenist võieelisõigustatud potentsiaalsest põhjusest ning kas ta suudab ollaedukas, ilma et langeks veel hullemate raskuste küüsi, ilma et kuh-juksid epitsüklid ja ilma et loobutaks fundamentaalsest ideest, etpõhjustamine on korrapära instantsieerumine. Mul ei ole tõestust,et korrapärasuse analüüse ei saa parandada, ega jätku ruumi anda

2Nii palju, kui mina tean, ei ole seda ükski tegelik autor täpseltniimoodi pakkunud.

3Ma samastanpropositsiooni, nagu see on tavaliseks saamas, nendevõimalike maailmade hulgaga, kus see on tõene. See ei ole keeleline enti-teet. Propositsioonidega tehtavad tõefunktsioonilised tehted on sobivadBoole’i tehted maailmade hulkadega; loogilised seosed propositsioonidevahel on sisaldumise, kattumise jms relatsioonid hulkade vahel. Mingikeele lauseväljendabpropositsiooni siis ja ainult siis, kui see lause japropositsioon on tõesed täpselt samades maailmades. Ükskitavakeel eipaku lauseid kõikide propositsioonide väljendamiseks, selleks lihtsalt eijätku lauseid.

1979

Põhjustamine

ülevaadet parandustest, mida on üritatud teha. Piisab, kui öelda,et väljavaated paistavad hämarad. Ma arvan, et on aeg sellestloobuda ja proovida midagi muud.

Üht lubavat alternatiivi ei tule kaugelt otsida. Hume’i “tei-sisõnu” — et kui polnuks põhjust, ei oleks ka tagajärge iial ek-sisteerinud — ei ole vaid ta esimese määratluse teisiti formulee-rimine. See pakub meile midagi hoopis muud — põhjustamisekontrafaktilise analüüsi.

Seda ettepanekut ei ole hästi vastu võetud. Tõsi, me teame, etpõhjustamisel on midagi pistmist kontrafaktuaalidega. Me peamepõhjust millekski, mis muudab asja, ja see muudetud asi peaberinema sellest, mis juhtunuks ilma selleta. Kui see puudunuks,siis puuduksid ka selle tagajärjed — vähemasti osa, aga harili-kult kõik. Siiski on üks asi mainida ikka ja jälle neid kulunudarusaamu ning teine asi toetada nendele analüüsi. Seda ei olepeetud vaeva väärivaks.4 Me oleme liigagi hästi ära õppinud, etkontrafaktuaale pole suudetud õigesti mõista, mistõttu ei paista, etnende kasutamisest põhjuslikkuse või millegi muu analüüsimiselvõiks arusaamine paraneda. Veelgi enam: kuni me ei mõista kont-rafaktuaale paremini, pole meil vahendit võidelda näivate vas-tunäidetega kontrafaktuaalsele analüüsile.

Ma väidan, et kontrafaktuaalid ei pea jääma valesti mõistetuks,kui me just ei klammerdu vääreelduste külge selle kohta, millesseisneb nende mõistmine. Kas adekvaatse arusaamise korral eitohi mainida aktualiseerimata võimalikkusi? Kas tuleb sel puhulomistada täpselt kindlaksmääratud tõetingimusi? Kas tuleb kont-rafaktuaalid ühendada jäigalt katusseadustega [covering laws]?Niimoodi ei tule midagi välja. Seda halvem nondele adekvaat-susmõõdupuudele. Miks mitte võtta kontrafaktuaale nii, nagunad paistavad: väiteina tegeliku olukorra võimalike alternatiividekohta, mis on veidi ebamääraselt esitatud ning milles tegelikudseadused võivad või ei tarvitse jääda puutumata? Praeguseks onolemas mitu sellist kontrafaktuaalide käsitlust, mis erinevad üks-teisest vaid detailides (vt nt Stalnaker 1968; Lewis 1973). Kui need

4On üks erand: Lyon 1967.

1980

David Lewis

on õiged, siis on loodud kindel alus kontrafaktuaalidel põhinevaksanalüüsiks.

Selles artiklis esitan ma põhjustamise teatud liikide kontrafak-tilise analüüsi, mis ei ole kuigi erinev Hume’i teisest määratlusest.Seejärel püüan näidata, kuidas see analüüs töötab tõeliste põhjusteeristamisel tagajärgedest, epifenomenidest ja eelisõigustatud po-tentsiaalsetest põhjustest.

Minu arutlus on vähemalt neljas mõttes ebatäielik. Kõrvale-jäetu eelnev eksplitsiitne esitamine võiks ehk segaduse ära hoida.

1. Ma piirdun põhjustamisegasündmustehulgas, selle sõnaigapäevases tähenduses: välgatused, lahingud, vestlused, kok-kupõrked, jalutuskäigud, surmad, punktide saamised spordis, kuk-kumised, suudlused ja muu selline. Mitte et sündmused oleksidainsad asjad, mis võivad põhjustada või olla põhjustatud, kuidparaku ei ole mul nendest teistest täielikku nimekirja ega headkatusterminit, mis neid kõiki ühendaks.

2. Minu analüüs on mõeldud rakendamiseks põhjustamiselekonkreetsetel juhtudel ega ole põhjuslike üldistuste analüüs.Eeldatavasti on nood kvantifitseeritud väited, mis hõlmavadpõhjustamist konkreetsete sündmuste (ja mittesündmuste) hulgas,ent keeruliseks osutub sobitada loomuliku keele põhjuslikud üldis-tused olemasolevate kvantifitseeritud vormidega. Lause kujul “C-sündmused põhjustavadE-sündmusi” võib näiteks tähendada ühtjärgmistest:

(a) Mõnec korral C-s ja mõnee korral E-s c põhjustabe.(b) Igae korral E-s leidub mõnic C-s, nii etc põhjustabe.(c) Igac korral C-s leidub mõnie E-s, nii etc põhjustabe

— mainimata teisi mitmetimõistetavusi. Veelgi halvem, “AinultC-sündmused põhjustavadE-sündmusi” peab tähendama:

(d) Igac korral, kui leidub mingie E-s, nii etc põhjustabe, siisc on C-s

— kui “ainult” on tavapärase tähendusega. Aga ei, ta tähendabhoopis ühemõtteliselt (b)-d! Need ei ole põhjustamisprobleemid,vaid hoopis probleemid meie kvantifitseerimisidioomidega.

3. Mõnikord me toome mingi sündmuse kõigi põhjuste hul-gast välja ühe ja kutsume seda “põhjuseks” [“the” cause], justkui

1981

Põhjustamine

teisi ei olekski. Või toome välja mõned “põhjustena”, kutsudesülejäänuid vaid “põhjuslikeks teguriteks” või “põhjuslikeks tin-gimusteks”. Või siis räägime “otsustavast” või “tegelikust” või“peamisest” põhjusest. Me võime valida välja ebanormaalsedvõi erakorralised põhjused või need, mis on inimeste kontrolliall, või need, mida peame heaks või halvaks, või lihtsalt need,millest me soovime kõnelda. Mul ei ole midagi öelda sellisekadedust äratava vahetegemise põhimõtete kohta.5 Mind huvi-tab eelnev küsimus: mida tähendab olla üks põhjustest (üldiseltkõneldes). Mu analüüs on mõeldud haarama üht laia ja vahette-gematut põhjuslikkusemõistet.

4. Ma oleksin praeguseks rahul, kui suudaksin anda põhjus-tamise analüüsi, mis töötab õigesti determinismi korral. Ma eimõtle determinismi all mitte igasugust universaalse põhjustamisevõi universaalse põhimõttelise ennustatavuse teesi, vaid pigemseda, et valitsevad loodusseadused on sellised, et ei eksisteeri kahtvõimalikku maailma, mis oleksid täpselt ühesugused teatud het-keni ning muutuksid seejärel erinevaks, ja samas ei oleks neidloodusseadusi seal kunagi rikutud. Indeterminismi kõrvale jättesma raiskan võib-olla kontrafaktilise analüüsi kõige silmatorka-vama eelise korrapärasuse analüüsi ees, nimelt et esimene lubabmittedetermineeritud sündmustel olla põhjustatud.6 Ma kardansiiski, et mu käesolev analüüs ei tule veel toime kõikide inde-terminismi korral esinevate põhjustamise variantidega. Sellekstarvilikud täiendused viiksid meid liialt kaugele vaieldavatesseküsimustesse tõenäosuse aluste kohta.

VÕRDLEV SARNASUS

Kõigepealt võtan ma aluseks, primitiiviksvõrdleva üleüldise sar-nasuserelatsiooni võimalike maailmade vahel. Võime öelda, et

5Välja arvatud, et Morton G. White’i arutelu põhjusliku valiku üle(White 1965: 105–181) rahuldaks mu vajadusi hoolimata sellest, et seepõhineb korrapärasuse analüüsil.

6Seda, et see peab olema lubatud, on väidetud töödes: Anscombe1971; Dretske, Snyder 1972.

1982

David Lewis

üks maailm ontegelikkusele lähemalkui teine, siis kui esimenesarnaneb meie tegeliku maailmaga enam kui teine, võttes arvessekõik nende sarnasused ja erinevused ning kaaludes neid siis oma-vahel.

(Üldisemalt, suvaline maailmw võib mängida meie tegelikumaailma rolli. Kõneldes meie tegelikust maailmast, teadmatatäpselt, milline maailm on meie oma, teen ma tegelikult üldis-tuse kõikide maailmade kohta. Me vajame tõesti kolmekohalistrelatsiooni: maailmw1 on maailmalew lähemal kui maailmw2.Edaspidi jätan selle üldisuse vaikimisi nõnda.)

Ma ei ole öelnud, kuidas täpselt kaaluda omavahel neid võr-reldavaid külgi, ega sedagi, mis nimelt peaks see meie võrdlevasarnasuse relatsioon olema. Mitte ilmaasjata ei kutsu ma seda pri-mitiiviks. Aga ma olen öelnud, missorti relatsioon see on, ningme oleme seda tüüpi relatsioonidega tuttavad. Me teeme üleüldisevõrdleva sarnasuse otsustusi näiteks inimeste kohta, kaaludes sar-nasuse ja erinevuse paljusid tahkusid. Sageli on meie vastastiku-sed ootused kaalutavate tegurite suhtes kommunikatsiooniks pii-savalt määratud ja täpsed. Hiljem räägin täpsemalt sellest vii-sist, kuidas see kaalumine konkreetsetel juhtudel peaks käima, etminu analüüs käivituks. Kuid üleüldise sarnasuse ähmasust eisaa täiesti kaotada ega peagi saama. Sarnasuse ähmasus nakatabpõhjuslikkuse ja ükski õige analüüs ei saa seda eitada.

Sarnasuse ja erinevuse tahke, mis osalevad maailmade üleüldi-ses sarnasuses, on palju ja mitmesuguseid. Iseäranis tasakaalusta-takse konkreetsete faktide sarnasusi seaduste sarnasustega. Mingimaailma iseloomu jaoks on olulised seal valitsevad loodusseadu-sed, nii et seaduste sarnasused on kaalukad. Kaalukad, ent mittepühad. Me ei peaks eeldama, et maailm, mis klapib täiuslikultmeie tegelike seadustega, onipso factolähemal tegelikule kui mistahes muu maailm, kus neid seadusi on mis tahes viisil rikutud.See sõltub rikkumise loomusest ja määrast, eiratud seaduste asen-dist loodusseaduste kogusüsteemis ning teistest tasakaalustavatesarnasuste ja erinevuste tahkudest. Samamoodi võivad konkreet-sete faktide sarnasused ja erinevused olla suurema või väiksemakaaluga, sõltudes nende loomusest ja ulatusest. Konkreetsete fak-tide ulatuslikud ja täpsed sarnasused läbi suurte ruumilis-ajaliste

1983

Põhjustamine

piirkondade näivad olevat erilise kaaluga. Võib minna vaja väikestimet, et pikendada või suurendada nende täiusliku kokkulangevuseala.

Meie võrdleva sarnasuse relatsioon peaks arvestama kahteformaalset piirangut. (1) See peaks olema maailmade nõrkjärjestamine: järjestamine, kus seosed [ties] on lubatud, kuid mistahes kaks maailma on võrreldavad. (2) Meie tegelik maailm peaksolema kõige lähemal tegelikkusele, sarnanedes endaga ise roh-kem kui mis tahes teine maailm sellega. Meei kehtesta järgmistpiirangut, et mis tahes maailmade hulgaA korral leidub üks uni-kaalne lähimA-maailm või isegi üksA-maailmade hulk, mis onkõik võrdselt lähimad. Miks mitte lõpmatu jada üha lähemaidA-maailmu, ent ilma kõige lähemata?

KONTRAFAKTUAALIDJA KONTRAFAKTILINE SÕLTUVUS

Olgu antud kaks mis tahes propositsiooniA jaC, nendekontrafak-tuaalA⊓⊔→ C on propositsioon, et kuiA oleks tõene, siis oleks kaC tõene. Tehe⊓⊔→ on defineeritud tõesusreegliga järgneval viisil:A ⊓⊔→ C on tõene (maailmasw) siis ja ainult siis, kui kas (1) eileidu võimalikkeA-maailmu (sellisel juhulA ⊓⊔→ C onmõttetu),või (2) mõni A-maailm, kusC kehtib, on lähemal (maailmalew) kui mis tahes sellineA-maailm, kusC ei kehti. Teisisõnu onkontrafaktuaal mõttekalt tõene siis ja ainult siis, kui juhul, kui kon-sekvent on tõene koos antetsedendiga, on vaja vähem eemaldudategelikkusest, kui juhul, kui antetsedent on tõene ilma konsekven-dita.

Me ei eeldanud, et alati peab olemas olema üks või enamlähimatA-maailma. Ent kui neid on, siis me võime lihtsustada:A ⊓⊔→ C on mittetühjalt tõene siis ja ainult siis, kuiC kehtibkõikides lähimatesA-maailmades.

Me ei võtnud eelduseks, etA on väär. KuiA on tõene, siismeie tegelik maailm on lähimA-maailm, nii etA ⊓⊔→ C on tõenesiis ja ainult siis, kuiC on tõene. Seega implitseeribA ⊓⊔→ C

1984

David Lewis

materiaalse konditsionaaliA ⊃ C, ning A ja C implitseerivadühiseltA ⊓⊔→ C.

OlguA1, A2, . . . võimalike propositsioonide pere, kus ükskõikmillised kaks ei saa olla korraga võimalikud; olguC1, C2, . . .teine samasugune pere (sama suur). Siis kui kõik kontrafaktuaalidA1 ⊓⊔→ C1, A2 ⊓⊔→ C2, . . . kahe pere vastavate propositsioonidevahel on tõesed, ütleme, etC-d sõltuvad kontrafaktiliseltA-dest.Me võime tavakeeles öelda seda niimoodi: kasC1 või C2 või . . .sõltub (kontrafaktiliselt) sellest, kasA1 või A2 või . . . .

Kontrafaktiline sõltuvus alternatiivide suurte perede vahelon iseloomulik mõõtmis-, taju- ja mõjuprotsessidele. OlguR1, R2, . . . propositsioonid, mis kirjeldavad teatud baromeetri erinäitusid teatud ajal. KirjeldaguP1, P2, . . . ümbritseva õhu vasta-vaid rõhkusid. Siis, kui baromeeter töötab rõhumõõtjana õigesti,peavadR-id kontrafaktiliselt sõltumaP -dest. Nagu me selle kohtaütleme: näit sõltub rõhust. Samamoodi, kui ma näen mingil ajahet-kel, peavad mu nägemismuljed sõltuma kontrafaktiliselt — suurehulga alternatiivsete võimaluste seast — vaateväljast mu silme ees.Ja kui mul on teatud mõju sellele, mis toimub, siis peab leidumakahekordne kontrafaktiline sõltuvus ning jälle teatud küllalt avarasalternatiivide diapasoonis. Tulemus sõltub sellest, mida ma teen,ning see omakorda sõltub sellest, millist tagajärge ma soovin.7

PÕHJUSLIK SÕLTUVUS SÜNDMUSTE VAHEL

Kui pere C1, C2, . . . sõltub kontrafaktiliselt perestA1, A2, . . .äsjaseletatud mõttes, tahame tavaliselt rääkida ka põhjuslikustsõltuvusest. Me ütleme näiteks, et baromeetri näit sõltub põh-juslikult rõhust, et mu nägemismuljed sõltuvad põhjuslikult vaa-teväljast mu silme ees või et selle tulemus, mis on minu kont-rolli all, sõltub sellest, mida ma teen. Aga on ka erandeid.Olgu G1, G2, . . . võimalikud alternatiivsed gravitatsiooniseadu-sed, mis erinevad teatud arvulise konstandi väärtuse poolest. OlguM1, M2, . . . sobivad alternatiivsed planeetide liikumise seadused.

7Analüüse, kus kasutatakse kontrafaktilist sõltuvust, leidub AlvinI. Goldmani kahes artiklis: Goldman 1972, 1976.

7 1985

Põhjustamine

Siis võivadM -id kontrafaktiliselt sõltudaG-dest, kuid me ei kut-suks seda sõltuvust põhjuslikuks. Sellised erandid nagu see eisisalda siiski mingit tüüpi sõltuvust erinevate üksiksündmuste va-hel. Jääb lootus, et vähemasti põhjuslik sõltuvus sündmuste vahelvõib olla analüüsitav lihtsalt kontrafaktilise sõltuvusena.

Me oleme siiani kõnelenud kontrafaktilisest sõltuvusest pro-positsioonide, mitte sündmuste vahel. Ükskõik mis konkreetsedsündmused ka olla võiksid, ei ole nad eeldatavasti propositsioonid.Ent see pole probleem, kuna neid saab vähemasti panna propo-sitsioonidega paaridesse. Igale võimalikule sündmuselee vastabpropositsioonO(e), mis kehtib kõigis ja ainult nendes maailmades,kuseesineb. SeeO(e) on propositsioon, eteesineb.8 (Kui pole nii,et kaks sündmust esineksid täpselt samades maailmades — s.t kuiei ole absoluutselt paratamatuid seoseid eri sündmuste vahel —,võime lisada, et selline sündmuste ja propositsioonide vastavus on

8Hoiatus: Kui me osutame konkreetsele sündmuselee mingi kirjel-duse abil, millelee vastab, siis peame olema hoolikad ja mitte ajamasegiO(e)-d — propositsiooni, ete ise esineb — teise propositsiooniga,et esineb mingi sündmus, mis sellele kirjeldusele vastab. Üldiselt on seesattumuslik, mis sündmused mis kirjeldusi rahuldavad. Olgu e Sokra-tese surm — surm, mida ta tegelikult suri, eristatuna kõikidest teistestsurmadest, mida ta võinuks selle asemel surra. Oletagem, etSokratespõgenes ning lõvi sõi ta ära. Siis ei oleks esinenude-d ja O(e) oleksolnud väär; aga üks teine sündmus vastanuks kirjeldusele “Sokratesesurm”, mida mina kasutasine-le osutamiseks. Või oletagem, et Sokra-tes elas ja suri täpselt nii, nagu see tegelikult oli, ja hiljem tõusis üles,tapeti uuesti ja tõusis uuesti üles ning muutus lõpuks surematuks. Sel-lisel juhul ei oleks ükski sündmus vastanud sellele kirjeldusele. (Isegikui ajutine surm oleks reaalne surm, ei saaks kumbki neist kahest ollapäris surm.) Kuide oleks esinenud jaO(e) olnuks tõene. Kutsugemsündmusee kirjeldust jäigakssiis ja ainult siis, kui (1) miski pealeeei saaks seda rahuldada, ja (2)e ei saaks esineda seda rahuldamata.Ma olen väitnud, et isegi sellised üldtuntud kirjeldused nagu “Sokratesesurm” on mittejäigad, ning tegelikult arvan ma, et sündmuste jäiku kir-jeldusi on raske leida. See oleks probleem igaühe jaoks, kellel on vajaiga võimaliku sündmusee seostamist lausegaF(e), mis on tõene kõigisja vaid nendes maailmades, kuse esineb. Kuid meie ei vaja selliseidlauseid — ainult propositsioone, mille jaoks võib meie keeles leidudavõi ka mitte leiduda väljendeid.

1986

David Lewis

üksühene.) Kontrafaktiline sõltuvus sündmuste vahel on lihtsaltkontrafaktiline sõltuvus vastavate propositsioonide vahel.

Olguc1, c2, . . . ja e1, e2, . . . erinevad võimalikud sündmused,nii et kaksc-d ja kakse-d ei ole korraga võimalikud. Siis ma ütlen,et sündmustee1, e2, . . . peresõltub põhjuslikultperestc1, c2, . . .parajasti siis, kui propositsioonide pereO(e1), O(e2), . . . sõltubkontrafaktiliselt perestO(c1), O(c2), . . . . Nagu me selle kohtaütleme: see, kas esinebe1 või e2 või . . . , sõltub sellest, kas esinebc1 või c2 või . . . .

Me võime sõltuvusrelatsiooni defineerida perede asemel kaüksiksündmuste vahel. Olguc ja e kaks erinevat võimalikkuüksiksündmust. Sellisel juhulsõltub e põhjuslikult c-st siis jaainult siis, kui pereO(e),∼O(e) sõltub kontrafaktiliselt perestO(c),∼O(c). Nagu me seda ütleme: see, kase esineb või mitte,sõltub sellest, kasc ilmneb või mitte. See sõltuvus seisneb kahekontrafaktuaali tõesuses:O(c)⊓⊔→ O(e) ja∼O(c)⊓⊔→∼O(e). Onkaks võimalust. Kuic ja e tegelikult ei esine, siis teine kontrafak-tuaal on automaatselt tõene, sest tema antetsedent ja konsekventon tõesed: niisiis sõltube põhjuslikult c-st siis ja ainult siis, kuiesimene kontrafaktuaal kehtib. S.t siis ja ainult siis, kuie ilmneks,kui c oleks ilmnenud. Aga kuic ja e on tegelikud sündmused, siison esimene kontrafaktuaal see, mis on automaatselt tõene. Siissõltube põhjuslikultc-st siis ja ainult siis, kui: kuic-d ei olnuks,poleks kae-d kunagi eksisteerinud. Ma ei võta Hume’i teist de-finitsiooni mitte põhjustamise enda definitsioonina, vaid tegelikesündmuste vahelise põhjusliku sõltuvuse määratlusena.

PÕHJUSTAMINE

Põhjuslik sõltuvus tegelike sündmuste vahel implitseerib põhjus-tamise. Kuic ja e on kaks tegelikku sündmust, nii ete ei oleksesinenud ilmac-ta, siisc one põhjus. Aga ma väidan, et vastupi-dine ei kehti. Põhjustamine peab alati olema transitiivne, põhjusliksõltuvus ei pruugi seda olla, niisiis võib leiduda ka põhjustamistilma põhjusliku sõltuvuseta. Olguc, d ja e kolm tegelikku sünd-must, nii etd ei oleks esinenud ilmac-ta ja e ei oleks esinenud

1987

Põhjustamine

ilma d-ta. Siis onc ühekse põhjuseks, isegi kuie oleks ilmac-taikkagi esinenud (millegi muu põhjustatuna).

Me laiendame põhjusliku sõltuvuse transitiivseks relatsiooniksharilikult viisil. Olgu c, d, e, . . . tegelike konkreetsete sündmustelõplik jada, etd sõltub põhjuslikultc-st, e sõltubd-st ja nii edasijada lõpuni. Sellisel juhul on see jadapõhjuslik ahel. Lõpuks, ükssündmus on teisepõhjussiis ja ainult siis, kui eksisteerib põhjuslikahel, mis viib ühe juurest teiseni. Sellega lõpeb mu põhjuslikkusekontrafaktiline analüüs.

KONTRAFAKTILINE VERSUSSEADUSPÄRANE SÕLTUVUS

Oluline on eristada kontrafaktilist ja põhjuslikku sõltuvust sellest,mida ma nimetanseaduspäraseks[nomic] sõltuvuseks. Proposit-sioonide pereC1, C2, . . . sõltub seaduspäraselt perestA1, A2, . . .siis ja ainult siis, kui on olemas mittetühi tõeste seadusproposit-sioonide hulk L ja hulk F tõestest propositsioonidest konkreetsetefaktide kohta, nii et L ja F koos implitseerivad (kuid F üksi eiimplitseeri) kõiki materiaalseid konditsionaaleA1 ⊃ C1, A2 ⊃C2, . . . nende kahe pere vastavate propositsioonide vahel. (Mee-nutagem, et neidsamu materiaalseid konditsionaale implitseerivadka kontrafaktuaalid, mis moodustavad kontrafaktilise sõltuvuse.)Me ütleme samuti, et seaduspärane sõltuvus kehtib eeldushulkadeL ja F tõttu.

Seaduspärane ja kontrafaktiline sõltuvus on seotud järgmiselviisil. Ütleme, et propositsioonB on kontrafaktiliselt sõltumatualternatiivide perestA1, A2, . . . siis ja ainult siis, kuiB kehtiksmis tahesA tõesuse korral — s.t siis ja ainult siis, kui kontrafak-tuaalidA1⊓⊔→ B, A2 ⊓⊔→ B, . . . kõik kehtiksid. KuiC-d sõltuvadseaduspäraseltA-dest eeldushulkade L ja F tõttu ja kui lisaks Lja F (nende kõik liikmed) on kontrafaktiliselt sõltumatudA-dest,siis sellest järeldub, etC-d sõltuvad kontrafaktiliseltA-dest. Mevõime sellisel juhul käsitada seaduspärast sõltuvust L-i ja F-i tõttukontrafaktilise sõltuvuse seletusena. Sageli, võib-olla alati, võibkontrafaktilisi sõltuvusi niimoodi seletada. Kuid kontrafaktilisesõltumatuse nõue on vältimatu. Juhul kui L ja F ei täida seda

1988

David Lewis

nõuet, ei implitseeri seaduspärane sõltuvus L-i ja F-i tõttu kontra-faktilist sõltuvust, ja kui kontrafaktiline sõltuvus on niigi olemas,ei seleta ta seda.

Seaduspärane sõltuvus on pööratav järgmises mõttes. KuipereC1, C2, . . . sõltub seaduspäraselt perestA1, A2, . . . L-ija F-i tõttu, siis kaA1, A2, . . . sõltub seaduspäraselt perestAC1, AC2, . . . L-i ja F-i tõttu, kusA on disjunktsioonA1 ∨A2 ∨ . . . . Kas kontrafaktiline sõltuvus on samamoodi pööratav?Sellist järeldust ei saa teha, sest isegi kui L ja F on sõltumatudperestA1, A2, . . . ja seega loovadC-de kontrafaktilise sõltuvuseA-dest, ei pruugi nad olla sõltumatud perestAC1, AC2, . . . , jaseega ei tarvitse luuaA-de pöördkontrafaktilist sõltuvustAC-dest.Mittepööratav kontrafaktiline sõltuvus on näha allpool: @ on meietegelik maailm, mustad täpid teised maailmad ning vahemaa pa-beril esitab sarnasuse “vahemaad”.

KontrafaktuaalidA1 ⊓⊔→C1, A2 ⊓⊔→ C2 ja A3 ⊓⊔→ C3 kehtivadtegelikus maailmas, mistõttuC-d sõltuvadA-dest. Ent meil eiole A-de pöördsõltuvustAC-dest, kuna nõutudAC2 ⊓⊔→ A2 jaAC3 ⊓⊔→ A3 asemel on meilAC2 ⊓⊔→ A1 ja AC3 ⊓⊔→ A1.

Just selline mittepööratavus on tavaline. Baromeetri näit sõltubkontrafaktiliselt rõhust, see on nii selge, kui kontrafaktuaalid üldseolla saavad, kuid kas rõhk sõltub kontrafaktiliselt näidust? Kui näitolnuks kõrgem, kas olnuks rõhk samuti kõrgem? Või olnuks baro-meeter rikkis? Teine kõlab paremini: kõrgem näit olnuks ebaõigenäit. Muidugi on olemas tegelikud seadused ja olukorrad, misimplitseerivad ja seletavad baromeetri tegelikku täpsust, ent needei ole pühamad kui tegelikud seadused ja olukorrad, mis implit-seerivad ja seletavad tegelikku rõhku. Nad on tegelikult vähempühad. Kui miski siiski võimaldab kõrgemat näitu, peame tege-likkusest väiksemaks eemaldumiseks rõhu endiseks pidamist ja

1989

Põhjustamine

pigem ohverdame baromeetri õigsuse kui vastupidi. Ei ole raskenäha, miks. Baromeeter, olles lokaliseeritum ja tundlikum kuiilm, kaldub rohkem kergetele eemaldumistele tegelikkusest.9

Me võime nüüd seletada, miks põhjuslikkuse korrapärasuseanalüüs (sündmuste vahel, determinismi korral) töötab nii hästi,nagu ta töötab. Oletame, et sündmusc põhjustab sündmusee eel-dushulkade L ja F tõttu, kooskõlas korrapärasuse analüüsi näitega,mille ma esitasin artikli alguses. Siit järeldub, et L, F ja∼O(c)koos ei implitseeriO(e)-d. Tugevdame seda: oletame edasi, etnad ei implitseeri∼O(e)-d. Kui nii, siis sõltub pereO(e),∼O(e)seaduspäraselt perestO(c),∼O(c) L-i ja F-i tõttu. Lisame veelühe oletuse, et L ja F on kontrafaktiliselt sõltumatud perestO(c),∼O(c). Siis on minu kontrafaktilise analüüsi järgi selge, etesõltub kontrafaktiliselt ja põhjuslikultc-st ja seegac põhjustabe.Kui mul on õigus, siis korrapärasuse analüüs annab tingimusi, mison peaaegu, kuid mitte täiesti piisavad seletatavaks põhjuslikukssõltuvuseks. See ei ole päris sama asi mis põhjustamine, entpõhjustamine ilma põhjusliku sõltuvuseta on haruldane, ning kuileidub mitteseletatav põhjuslik sõltuvus, siis ei ole me sellest (aru-saadavalt!) teadlikud.10

9Kindel see, et on kontekste või sõnastuse muutusi, mis võivad meidkallutada vastupidisele teele. Mingil põhjusel kutsub lause “Kui näitolnuks kõrgem, siis olnuks see nii seetõttu, et rõhk oli kõrgem” mindrohkem nõustuma kui lause “Kui näit olnuks kõrgem, siis olnuks rõhkkõrgem”. Kontrafaktuaalid näitudelt rõhkudele on palju vähem selgedkui need, mis on rõhkudelt näitudele. Aga piisab, et mõned hägususeprobleemi õiged lahendused annavad näitude mittepööratava sõltuvuserõhkudest. Praegu me tahame neid lahendusi, isegi kui nad eiole eelis-tatud kõikides kontekstides.

10Ma ei paku siinkohal mingit parandatud korrapärasuse analüüsi.Parandatud analüüs peaks tarbetult välistama mitteseletatava põhjuslikusõltuvuse, mis paistaks halb ega püsiks laias mõttes enam korrapärasuseanalüüsi traditsioonis, kuna sellele oleks liiga palju muud lisatud.

1990

David Lewis

TAGAJÄRJED JA EPIFENOMENID

Pöördun tagasi nüüd probleemide juurde, mille tõstatasin kor-rapärasuse analüüside vastu, lootes näidata, et minu kontrafak-tiline analüüs suudab need ületada.

Tagajärgede probleem, nagu sellega põrkub kontrafaktilineanalüüs, on järgmine. Oletame, etc põhjustab järgneva sündmusee ja et e ühtlasi ei põhjustac-d. (Ma ei välistaa priori suletudpõhjuslikke silmuseid, kuid praegune juhtum ei ole selline.) Ole-tame veel, et arvestades seadusi ja mõnesid tegelikke asjaolusid,cei saanuks mitte põhjustadae-d. Sellest näib järgnevat, et kui ta-gajärgee ei oleks esinenud, siis selle põhjustc ei esinenuks. Meilon ebaehtnec põhjuslik pöördsõltuvuse-st, mis on vastuolus meieoletusega, ete ei põhjustanudc-d.

Kontrafaktilise analüüsiepifenomenide probleemon samasu-gune. Oletame, ete on tagajärjef tõelise põhjusec epifenome-niline tagajärg. See tähendab, etc põhjustab kõigepealte ja siisf -i, kuid e ei põhjustaf -i. Oletame veel, et antud seaduste jamõnede tegelike asjaolude korralc ei saanuks jätta põhjustamatae-d ja et antud seaduste ja mõnede teiste tegelike asjaolude korralf ei oleks saanud olla põhjustatud teisiti kuic poolt. Sellest näibjärgnevat, et kui epifenomenie ei oleks esinenud, siis selle põhjustc ei oleks ilmnenud ja sellesama põhjuse teist tagajärgef ei olekssamuti ilmnenud. Meil on ebaehtnef -i põhjuslik sõltuvuse-st,mis on vastuolus meie oletusega, ete ei põhjustanudf -i.

Võib tekkida kiusatus lahendada tagajärgede probleemi toorejõuga: lisagem analüüsi tingimus, et põhjus peab alati eelnemaoma tagajärjele (ja võib-olla paralleelne tingimus põhjuslikusõltuvuse tarvis). Ma lükkan selle lahenduse tagasi. (1) See onväärtusetu väga lähedase epifenomenide probleemi korral, kunaepifenomene eelneb oma ebaehtsale tagajärjelef . (2) See lükkaba priori tagasi teatud legitiimsed füüsikalised hüpoteesid, mis pos-tuleerivad tagasisuunas või samaaegse põhjustamise. (3) See muu-dab triviaalseks iga teooria, mis püüaks defineerida aja suundaettepoole põhjustamise peamise suunana.

Minu arvates on õige lahendus mõlemale probleemile nendekontrafaktuaalide selge eitamine, mis muret põhjustavad. Kuie

1991

Põhjustamine

oleks puudunud, ei oleksc puudunud (ja teisel juhul kaf ). Pi-gem oleksc esinenud, nagu ta esines, kuide põhjustamine oleksebaõnnestunud. Vabaneminee-st, säilitadesc ja pigem loobu-des mõnest seadusest või asjaolust, mille tõttuc ei oleks saa-nud jätta põhjustamatae-d, on väiksem eemaldumine tegelikku-sest, kui nende seaduste ja asjaolude säilitamine ninge-st vabane-mine, minnes tagasi ja kõrvaldades tema põhjusec. (Teisel juhuloleks muidugi mõttetu mitte säilitadaf -i koosc-ga.) Sündmusee põhjuslik sõltuvusc-st on sama tüüpi mittepööratav kontrafak-tiline sõltuvus, mida me oleme juba vaadelnud.

Et vabaneda tegelikust sündmuseste koos vähima üldiseeemaldumisega tegelikkusest, on harilikult parim mitte lahknedasündmuste tegelikust kulust varem kui just ennee aega. Midakauem me ootame, seda enam me pikendame oma tegeliku maa-ilma ja valitud alternatiivi täiusliku sobimise ajalis-ruumilist ala.Miks lahkneda varem ja mitte hiljem? Mitte selleks, et vältidaloodusseaduste rikkumist. Determinismi korral nõuabiga lahk-nemine, olgu varane või hiline, mingit tegelike seaduste rikkumist.Kui seadusi peetaks pühaks, ei olekski võimalust kogu minevikkumuutmatae-st vabaneda, ja miski ei garanteeri, et muutust saakspidada tähtsusetuks mujal kui hiljutises minevikus. See tähendaks,et kui olevik oleks isegi hästi natuke teistsugune, siis oleks koguminevik olnud teistsugune — mis on absurdne. Nii et seadusedei ole pühad. Seaduste rikkumine on määra küsimus. Kuni mejõuame ajani vahetult ennee esinemist, ei ole üldist alust, miks hi-lisem lahkneminee ärahoidmiseks peaks vajama palju rängematrikkumist kui varasem lahknemine. Võib-olla leidub erilisi alu-seid erijuhtudel, kuid siis võivad need olla tagurpidi põhjuslikusõltuvuse juhud.

EELISÕIGUS

Oletame, etc1 esineb ja põhjustabe, ja etc2 esineb samuti ja eipõhjustae-d, ent põhjustanukse, kui c1 puudunuks. Seega onc2

e potentsiaalne alternatiivne põhjus, kuid eelisõigus on tegelikulpõhjuselc1. Me võime öelda, etc1 ja c2 ülemääravad [overdeter-

1992

David Lewis

mine] e, kuid nad teevad seda asümmeetriliselt.11 Mis erinevusetõttu c1 põhjustab jac2 ei põhjustae-d?

Nii kaugele kui põhjuslik sõltuvus ulatub, erinevust ei ole:e eisõltu eic1-st egac2-st. Kui ükskõik kumb neist ei ilmnenuks, oleksteisest piisanudepõhjustamiseks. Niisiis peab erinevus olema see,et tänuc1-le ei leidu põhjuslikku ahelatc2-st e-ni, samas kui lei-dub kahest või enamast astmest koosnev põhjuslik ahelc1-ste-ni.Lihtsuse mõttes oletame, et kahest astmest on küll. Siis sõltube põhjuslikult teatud vahepealsest sündmusestd ja d omakordasõltubc1-st. Põhjuslik sõltuvus on siin intransitiivne:c1 põhjustabe d kaudu, isegi kuie võinuks ilmneda ka ilmac1-ta.

Siiani on kõik hästi. Jääb vaid tegelda vastuväitega, ete eisõltupõhjuslikultd-st, sest kuid puudunuks, siis oleksc1 puudunud jac2, olemata enam eelisõiguseta, põhjustanukse. Me võime vastataselle väite eitamisega, et kuid puudunuks, siis puudunuks kac1.See on täpselt sedasama tüüpi ebaehtne põhjuse pöördsõltuvustagajärjest, mille äsja lihtsamatel juhtudel tagasi lükkasime. Maväidan pigem, et kuid puudunuks, siis oleksc1-l d põhjustaminekuidagi ebaõnnestunud. Kuidc1 oleks ikkagi olemas olnud jaseganudc2-le vahele, nii ete-d ei oleks esinenud.

Kirjandus

A n s c o m b e , G. E. M. 1971.Causality and Determination: An In-augural Lecture. Cambridge: Cambridge University Press

D r e t s k e , Fred, Aaron S n y d e r 1972. Causal Irregularity. —Philo-sophy of Science, vol. 39, no. 1, March, pp. 69–71

G o l d m a n , Alvin I. 1972. Toward a Theory of Social Power. —Phi-losophical Studies, vol. 23, pp. 221–268

G o l d m a n , Alvin I. 1976. Discrimination and Perceptual Know-ledge. —The Journal of Philosophy, vol. 73, no. 20, pp. 771–791

L e w i s , David 1973.Counterfactuals. Oxford: BlackwellL y o n , Ardon 1967. Causality. —British Journal for the Philosophy

of Science, vol. 18, no. 1, pp. 1–20

11Ma ei hakka arutlema ülemääramise sümmeetrilisi juhtumeid,mille korral kahel ülemääraval teguril on võrdne pretensioon olla põhjus.Minu jaoks on nad kontrolljuhtudena kasutud, sest mul puuduvad nendekohta kindlad naiivarvamused.

1993

Põhjustamine

S t a l n a k e r , Robert 1968. A Theory of Conditionals. — N. Rescher(ed.),Studies in Logical Theory. Oxford: Blackwell

W h i t e , Morton G. 1965.Foundations of Historical Knowledge. NewYork: Harper & Row

DAVID KELLOGG LEWIS (1941–2001) oli USA filosoof, tegelesväga paljude filosoofiaharudega metafüüsikast ja filosoofilisest loogi-kast vaimufilosoofia ja eetikani. Enim tuntud oma realismigavõimalikemaailmade suhtes. Lõpetas 1962. a Swarthmore’i kolledzi,doktorikraad1967 Harvardi ülikoolis. Oli 1970–2001 Princetoni ülikooli professor.

Teoseid:Convention: A Philosophical Study(1969);Counterfactuals(1973); On the Plurality of Worlds(1986) jaParts of Classes(1991).Avaldanud ka viis köidet kogutud artikleid:Philosophical Papers(Vol. 1,1983; Vol. 2, 1986);Papers in Philosophical Logic(1997);Papers inMetaphysics and Epistemology(1999) jaPapers in Ethics and SocialPhilosophy(1999).Akadeemiason varem ilmunud ta artikkel “Anselmja tegelikkus” (1991, nr 11, lk 2300–2326).

1994

ENN TEGOVA. Vahur Linnuste aastal 2005

TÕENÄOSUSLIK PÕHJUSLIKKUS

Wesley SalmonTolkinud Andres Soosaar

Kuigi paljud filosoofid kipuksid häbimärgistama fraasi “tõenäo-suslik põhjuslikkus” jõhkra eksimusena viisakuse vastu, sest et seesisaldab tõsist mõistelist segadust, paistab mulle, et tõenäosuslikkepõhjusmõisteid kasutatakse argielu ja teaduse arvukates konteks-tides. Me kuuleme, et teadaolevalt põhjustavad mitmesugusedained katseloomadel vähki — vaadake etiketti oma lemmikdieet-karastusjoogi purgil —, isegi kui ei ole mingit alust arvata, et igalvastava ainega kokku puutunud katseloomal areneks mingisugu-negi pahaloomuline kasvaja. Me ütleme, et külglibisemine jääloli autoavarii põhjuseks, ehkki paljud autod läbisid selle libedakoha viperusteta (mõned ka külglibisemisega). Meil on tugevadtõendused, et kokkupuude isegi nõrga kiirgusega võib põhjustadaleukeemiat, kuigi vaid väikesel protsendil kiirguse kätte jäänuistareneb tegelikult leukeemia. Mõnikord kurdan ma maotegevusehäirumist väga vürtsise toidu söömise tagajärjel, kuigi selline eba-meeldivustunne pole kahtlemata vürtsika Mehhiko köögi univer-saalne tagajärg. Võidakse muidugi olla seisukohal, et kõikidelnendel juhtudel võiks täielik detailne käsitlus anda muutumatuid

Probabilistic Causality. —Causation. Ed. by E. Sosa and M. Too-ley. Oxford: Oxford University Press, 1993, pp. 137–153. Esma-trükk: Pacific Philosophical Quarterly, vol. 61, 1980, pp. 50–74.Tõlke aluseks olnud versioon on esmatrükiga võrreldes lühendet.

See materjal toetub tööle, mida toetas Riikliku Teadusfondigrant nr 5OC–7809146. Autor soovib väljendada oma tänu selletoetuse eest ning tänada ka I. J. Goodi, Paul Humphreyst, Merri-lee H. Salmonit, Patrick Suppesit ja Philip von Bretzelit väärtuslikemärkuste eest selle artikli ühele varasemale versioonile.Autor .

1996

Wesley Salmon

põhjuse-tagajärje seoseid, kuid see väide ei oleks midagi muudkui usu väljendus. Nagu Patrick Suppes on osavalt väitnud, onsee samavõrd sisutu kui õigustamatu (Suppes 1970: 7–8).

Filosoofilises kirjanduses on tehtud kolm katset pakkudatõenäosusliku põhjuslikkuse teooriat: Hans Reichenbach,I. J. Good ja Patrick Suppes on pakkunud küllalt süstemaatilisikäsitlusi.1 Arvukas põhjuslikkust käsitlevas kirjanduses on neidsuurelt jaolt ignoreeritud. Veelgi enam, Suppes ei maini oma töösReichenbachi hilisemaid arutlusi ja Good teeb seda vaid mööda-minnes (Good 1961b: 45), kuigi mõlemad esitavad lühikesi krii-tilisi märkusi mõnele tema varasemale tööle. Suppes teeb Gooditeooriale järgmise põgusa osutuse: “Pärast siin esitatud definit-sioonide enamiku detailide väljatöötamist Stanfordis peetud loen-gutes avastasin ma, et väga sarnane põhjuslikkuse analüüs on esita-tud ka ühes huvitavas Goodi (1961a, 1961b) artikliteseerias, ja lu-gejal soovitatakse autori esitatud vaadetega sarnaste seisukohtadehindamiseks tungivalt vaadata Goodi artikleid, kuigi need on väljatöötatud formaalselt hoopis teisel viisil ja teistsugusest vaatepunk-tist” (Suppes 1970: 11). Ent isegi nende hulgas, kes on teinudkonstruktiivset tööd tõenäosusliku põhjuslikkuse alal, pole pee-tud diskussiooni kolme olulise olemasoleva teooria üle.

Käesoleva artikli eesmärk on võtta lähema kriitilise vaatlusealla Goodi, Reichenbachi ja Suppesi ettepanekud. Kõik needkolm on tõsiste puudustega ja ma üritan seda artiklis täpsemaltpõhjendada. Usutavasti me leiame, et raskused tulevad teatud usu-tavatest tõenäosusliku põhjuslikkuse kohta käivatest oletustest, javastuväited viivad üsna üllatavatele üldistele tulemustele. Kok-kuvõtvas osas visandan ma lühidalt, millised paistavad mulle ole-vat sobivad teed nende raskuste vältimiseks, mis seostuvad nendekolme tõenäosusliku põhjuslikkuse teooriaga. [---]

1Reichenbach 1956; Good 1961a, 1961b, 1962; Suppes 1970. NiiGood kui Reichenbach on avaldanud ka varem arutlusi tõenäosuslikupõhjuslikkuse üle, kuid mõlema autori meelest on need siin viidatudtöödes ületatud.

1997

Tõenäosuslik põhjuslikkus

2. REICHENBACHI MAKROSTATISTILINE TEOORIA

Erinevalt Goodist ja Suppesist, kes üritavad pakkuda tõenäosuslikupõhjuslikkuse analüüse asja enda pärast, arendab Reichenbachoma analüüsi osana oma põhjusliku ajateooria ülesehitamisest.Nii ei ürita ta erinevalt kahest teisest autorist viia oma määrat-lustesse postulaati, et põhjused on ajaliselt enne tagajärgi. Selleasemel üritab ta luua põhjuslike seoste teooriat, mis annaks tule-museks põhjusliku asümmeetria, mida saaks seejärel kasutada aja-lise eelnemise suhte defineerimiseks. Sellesse konstruktsiooni onvõetud kaks põhjuslikkuse võtmemõistet, milleks onpõhjuslikuvaheloleku[causal betweenness] relatsioon ja struktuur, mis ontuntud konjunktiivse hargnemisena[conjunctive fork]. Vahel-oleku seose peamine kasutus on paika panna lineaarne ajajärjestus;konjunktiivset hargnemist rakendatakse suuna või asümmeetriakehtestamiseks lineaarses ajajärjestuses. Käesolevas arutluses eiürita ma hinnata Reichenbachi teooria ajalisi osi, selle asemelkoondan ma tähelepanu nende põhjuslike mõistete kui niisugusteadekvaatsusele.

Reichenbachi põhjusliku vaheloleku formaalne definitsioon,ümberpanduna tema märkimisviisist standardmärkimisviisi, onjärgmine (Reichenbach 1956: 190):

SündmusB on põhjuslikultsündmusteA ja C vahel, kui kehtivadseosed:2

1 > P (C|B) > P (C|A) > P (C) > 0 (8)

2Kogu selle artikli jooksul kasutab Salmon “P ”-d märkimaks füü-sikalist tõenäosust ja teised kaldkirjas suurtähed märgivad indiviide võisündmusi. Seega märgib “P (C)” klassiC kuuluva sündmuse esinemisefüüsikalist tõenäosust, samas kui “P (C|B)” märgib klassiC kuuluvasündmuse esinemise füüsikalist tõenäosust, kui esineb klassi B kuu-luv sündmus. Salmon tõlgendab füüsikalist tõenäosust suhtelise sage-dusena, kuid ta osutab, et need, kes eelistavad füüsikalisetõenäosuseteisi mõisteid, võivad lihtsasti teha mis tahes sobivana tunduvaid kohen-dusi. Lõpuks juhib Salmon tähelepanu, et mõnikord räägib tasündmuseA esinemisest, selmet kasutada kohmakamat väljendit “klassi A kuuluvasündmuse ilmnemine”.E. Sosa ja M. Tooley märkus.

1998

Wesley Salmon

1 > P (A|B) > P (A|C) > P (A) > 0 (9)

P (C|A.B) = P (C|B) (10).

Koosaja järjestuse lokaalse võrreldavuseprintsiibiga võib põh-jusliku vaheloleku relatsiooni Reichenbachi arvates kasutadapõhjuslike võrkude ja ahelate konstrueerimiseks, mis sarnanevadGoodi mainituga tema põhjuslikkuse arvutuses. Erinevalt Goo-dist ei ürita Reichenbach siiski selliste võrkude ja ahelate tugevustiseloomustada kvantitatiivselt. Väärib märkimist, et valemid (8)ja (9) sisaldavad mitmeid statistilise relevantsuse seoseid:A on re-levantneC esinemise jaoks, entB on palju relevantsemC jaoks;ümberpöördult,C on relevantneA esinemise jaoks, kuidB onA jaoks palju relevantsem. Veelgi enam, valemi (10) kohaseltBeraldabA C-st jaC A-st — s.tB muudabA jaC teineteise suh-tes statistiliselt irrelevantseks. Sündmuste ahelalA → B → Con seega Markovi omadus,∗ mida Good nõudis oma põhjuslikeahelate korral.

Reichenbachi põhjusliku vahelolemise definitsiooni ebaadek-vaatsusele osutas vestluses aastaid tagasi Clark Glymour, kui ta oliIndiana ülikooli doktorant. Need juhud, mida tookord arutasime,olid põhimõtteliselt sarnased Deborah Roseni suurepärase näitega(vt Suppes 1970: 41):

oletagem, et golfimängija teeb löögi, nii et pall tabab puuoksa griinilähedal, ning läheb suunda muutes auku tavapärasest mängukäigustvarem. [---] Kui me teame midagi hr Jonesi golfimängudest,saame määrata tõenäosuse, millega ta toimetab ettenähtustlühemalöökideseeriaga palli vastavasse auku. See tõenäosus on väike, entnäivalt segav on asjaolu, et kui me hindame tema sellise edukalöökideseeria tingimuslikku tõenäosust olukorras, kus see tabab

∗Tõenäosusteoorias on juhuslikul protsessilMarkovi omadus, ju-hul kui protsessi tulevaste seisundite tingimuslik tõenäosusjaotus sõltubainult praegusest seisundist, aga mitte varasemaist, kui on antud prae-gune seisund ja kõik varasemad seisundid — ta on tingimuslikult sõl-tumatu varasemaist seisundeist, kui on antud praegune seisund. Mar-kovi omadusega protsessi kutsutakse Markovi protsessiks;kui see ondiskreetse ajaga protsess, siis on taMarkovi ahel. Toim.

1999


oksa, [---] leiaksime tavapäraselt selle tõenäosuse veelgi väiksemaolevat. Siiski, kui me näeme seda sündmust juhtumas, mõistamekohe, et oksa tabamine täpselt sellisel viisil, nagu see juhtus, olipalli aukuminemiseks oluline.

Kui A oleks Jonesi avalöögi tegemise sündmus,B palli oksa ta-bamise sündmus jaC palli kukkumine auku väiksema löökidearvuga, kui augu tabamiseks ette nähtud, siis on Reichenbachitingimust (8) rikutud, sestP (C|B) < P (C|A). Sellest hoolimataon sündmusB põhjuslikult sündmusteA ja C vahel.3 Esitatudvastunäite peale võib nii mõndagi kosta. Võib olla seisukohal (vtvon Bretzel 1977: 182), et piisavalt detailne informatsioon palli jaoksa füüsikalise interaktsiooni kohta võimaldaks suurendada palliaukumineku tingimuslikku tõenäosust antud täpselt määratletudfüüsikalistes oludes üle tingimusliku tõenäosuse, mis on Jonesiedukalbirdie’l, ∗ kui ta teeb vaid avalöögi. Nagu von Bretzel isemärgib, näib seda laadi vastusad hocja tehislik, ning ei ole headalust oletada, et see hõlmaks kõiki selliseid vastunäiteid, isegi kuisee oleks paslik sellel konkreetsel juhul. Tegelikult paistab mulle,et võib leida palju näiteid, mis on selliselt aluselt tagasilükkamisesuhtes immuunsed.

Roseni värvikas näide sisaldab peaaegu imepärast juhtumit,kuid me ei pea tuge otsima sellistest ebaharilikest juhtudest,et leida vastunäiteid Reichenbachi põhjusliku vaheloleku defi-nitsioonile. Roseni näite oluliseks tunnuseks on see, et Jonesteeb oma õnnestunud löökideseeria “raskel viisil”. Et paljuelus asetleidvast toimub “raskel viisil”, peame olema võimelisedleidma ohtralt igapäevast tüüpi vastunäiteid; tegelikult me olemejuba ühte vaadelnud. Kui täringuviskamist ja mängukaartidetõmbamist kasutati eelmises alapunktis teise vastuväite esita-miseks Goodi põhjuslikkusearvutuse vastu, siis me vaatlesimejuhtu, kus mängija tõmbas punase kaardi ja sai auhinna “raskel

3Enamikul juhtudel muidugi pole avalöök see, millega tabatakseoksa, sest leidub vähe, kui üldse,par 2 auke. Siiski ei muuda teistelöökide olemasolu selle näite tähtsust Reichenbachi põhjusliku vahel-oleku definitsiooni jaoks.

∗Birdie tähistab golfis palli aukulöömist ühe võrra väiksema löökidearvuga kuipar. Par on löökide arv, millega kogenud mängija peaksantud rajal palli auku lööma.Toim.

2000

Wesley Salmon

viisil”. Sellel juhul jäi täring pidama numbril 4, millega sunnitimängija tõmbama kaardipakist, kus punaste kaartide osakaal oliväiksem. Kui mäng algas, oli mängijal tõenäosus tõmmata punanekaart10/16, aga pärast täringuviset oli ta sunnitud tõmbama kaarditeisest pakist, kus punaste kaartide tõenäosus oli1/4. Siiski, kuimängija, kes ei viska täringut numbrile 4, kuid on edukas punasekaardi tõmbamisel ebasoodsamast pakist, siis on ebasoodsamastpakist kaardi tõmbamine põhjuslikult täringuviskamise ja auhinnavõitmise vahel. Punase kaardi tõmbamist pakist, milles on neli pu-nast ja kaksteist musta kaarti, saab vaevalt pidada imepäraseks.

Kui me kord juba märkame selliste näidete põhitunnust,võime selliseid ohtralt leida. Väljendit “raske viis” kasutataksetäringumängus [craps] ja see mäng pakub teise ilmse näite.4 Vis-kaja võidab, kui ta viskab esimese korraga 7 või 11, ja kaotab, kuiviskab esimese korraga 2, 3 või 12. Kui esimene vise annab mõneteise summa, siis on see tema “tulemus”, ja ta võidab, kui ta mõneljärgmisel viskel saab uuesti oma “tulemuse” enne, kui ta viskab7. Viskaja võitmise tõenäosus ükskõik kummal esitatud viisil onvaid pisut alla1/2. Mängija, kes viskab oma esimesel viskel 4,vähendab selgesti oma võidusanssi (see tingimuslik tõenäosus on1/3), aga siiski saab ta võita, kui ta viskab oma tulemuse. Numbri 4viskamine on aga põhjuslikult avaviske ja selles mängus esitatudkihlveo võidu vahel.

Piljardimängijal on lihtne otselöögiga ära lüüa kuul nr 9, kuidta valib edaspidise mängupositsiooni huvides palju keerulisemavariandi, kus ta tabab kuuli nr 2, mis omakorda lööb auku kuulinr 9. Otsejoones kuuli nr 9 aukulöömise algtõenäosus on paljusuurem, kui jõuda selleni nii, et löögikuul tabab kõigepealt kuulinr 2, kuid kokkupõrge kuuliga nr 2 on põhjuslikult mängu alusta-mise ja kuuli nr 9 aukulangemise vahepeal. Samasuguseid näiteidvõib mitmesugustes olukordades leida ilmselt tohutult, ja nendepuhul erineb tulemuse tõenäosus suuresti sõltuvalt sellest, millistalternatiivi antud olukorras selle saavutamiseks kasutati. Lootu-

4Selle mängu põhiomadused on esitanud selgelt ja lühidalt IrvingCopi (Copi 1972: 481–482). Näiteks viskaja, kelle tulemus on 4, onsaanud selle “raskel viisil”, kui see on saadud kahekordsest 2 viskami-sest, mis on vähemtõenäoline kui 1 ja 3 viskamine.

8 2001


setu ettevõtmisena paistab üritus päästa Reichenbachi põhjuslikuvaheloleku definitsiooniad hocvahenditega. Siiski me näeme,et Good pakub meetodi selliste näidete käsitlemiseks ja et Rosenpakub mingis mõttes teistsuguse kaitse Suppesi seisukohast.

Reichenbachikonjunktiivse hargnemisedefinitsioonil ei lähepalju paremini. Selle mõiste sissetoomise põhimotivatsioon oniseloomustada olukorda, kus muidu ebatõenäolist kokkusattu-must seletatakse ühisele põhjusele viidates. Vastavaid tuttavaidnäiteid on palju, näiteks paljude sama ühiselamu elanike sama-aegse haigestumise seletamine riknenud toidu kaudu, mida nadkõik olid söönud. Reichenbach määratleb konjunktiivset hargne-mist järgmiste valemite kaudu (Reichenbach 1956: 159), mille manummerdasin ümber ning viisin standardsesse kirjapilti:

P (A.B|C) = P (A|C) × P (B|C) (11)

P (A.B|C) = P (A|C) × P (B|C) (12)

P (A|C) > P (A|C) (13)

P (B|C) > P (B|C) (14).

Rakendamaks neid valemeid eeltoodud näitele, tähistameA-gaSmithi haiguse tol õhtul,B-ga Jonesi haiguse tolsamal õhtul jaC-ga riknenud toidu tol õhtul serveeritud einel.

Järgnev näide Ellis Crasnow’lt näitab Reichenbachi formu-leeringute ebaadekvaatsust. Brown saabub harilikult oma kon-torisse kell 9 hommikul, teeb endale tassi kohvi ja seab end poo-leks tunniks sisse hommikuse ajalehe lugemiseks enne tõsisemattöötegemist. Vajaduse korral saabub ta aga kell 8 ja tema sekretäron juba keetnud värske kannu kohvi, mida talle kohe ka serveerib.Just sellistel juhtudel ootab teda kontoris keegi ja nad alustavadtööd küllaltki kiiresti. Valmistehtud kohvi ja teise isiku konto-ris viibimise kokkulangemine vajab seletust mingi ühise põhjusekaudu. Harilikult jõuab Brown tööle hommikuse 8.30 bussiga,kuid nendel hommikutel, kui kohv on valmis tema saabumiseks

2002

Wesley Salmon

ja kohal on teine inimene, saabub ta 7.30 bussiga. Võib usuta-valt väita, et kolm sündmust,A (kohvi valmisolemine),B (teiseisiku kohalolek) jaC (Browni tulek 7.30 bussiga) täidavad Rei-chenbachi nõudmisi konjunktiivse hargnemise tarvis. Siiski ei oleBrowni bussisõit selgesti põhjuseks ei valminud kohvile ega teiseisiku saabumisele. Kokkulangevus tõepoolest vajab ühist põhjust,kuid selleks sündmuseks on eelmisel päeval sekretäri poolt tele-fonitsi kokkulepitud kohtumine.

Crasnow’ vastunäite põhitunnust on lihtne näha. Brown ärkabvara ja läheb 7.30 bussile siis ja ainult siis, kui tal on ees va-rane kohtumine, mis on eelnevalt kokku lepitud tema sekretäripoolt. Konjunktiivne hargnemine on konstrueeritud kahest oma-vahel seotud tagajärjest ja veel ühest tagajärjest, mis korreleerubtugevastibona fideühise põhjusega. Kui taipame, kuidas see näideon konstrueeritud, on lihtne leida paljusid teisi, mis üldtüübilt onsamasugused. Oletagem, et enne kui keegi tegelikult haigestus,mõisteti, et ühiselamus pakuti õhtusöögil riknenud toitu. Majakomandant võinuks helistada ülikooli terviseteenistusse ja paludamaopumba toomist ühiselamusse. Siiski ei olnud tõeliseks ühi-seks põhjuseks mitte telefonikõne ega maopumba kohaletoomine,ehkki mõlemaid saanuks kasutada konjunktiivse hargnemise moo-dustamiseks.5

Niivõrd, kui Reichenbachi kahe võtmemõiste — põhjuslik va-helolek ja konjunktiivne hargnemine — eksplikatsioon pole vas-tuvõetav, tuleb pidada tema katset esitada tõenäosusliku põhjus-likkuse käsitlust ebaedukaks.

3. SUPPESI TÕENÄOSUSLIK TEOORIA

Hoolimata pisikesest vihjest Goodi põhjuslikkusearvutusele onSuppesi teoorial palju silmatorkavam sarnasus Reichenbachi kui

5Järgmisel päeval pärast selle lõigu kirjutamist edastati kohalikustraadiost informatsioon lapsevanematele, et õpilastel, kes sõid lõunatmõnedes algkoolides, võis nende toidus olla salmonellabaktereid, mistõenäosuslikult põhjustavad rasket maohaigust. Kindlasti on ebahari-likult sageda haigestumise ühiseks põhjuseks ebatervisliku toidu tarbi-mine teatud lasterühmas, mitte aga teadaanne raadios.

2003


Goodi teooriaga. Nagu varem mainitud, on Suppes ja Good ühelmeelel tingimuses, et definitsiooni kohaselt peavad põhjused eel-nema tagajärjele ajas, ning selle poolest nad vastanduvad Rei-chenbachi lähenemisele. Sellega aga sarnasused Goodi ja Suppesivahel ka piirduvad. Sarnaselt Reichenbachiga ja erinevalt Goo-dist ei ürita Suppes mängu tuua mingeid põhjusliku tugevusekvantitatiivseid näitajaid. Sarnaselt Reichenbachiga ja erinevaltGoodist sõnastab Suppes oma definitsiooni tõenäosuse mõõtudekaudu, toomata sisse mingit eksplitsiitset statistilise relevantsusemõõtu. Loomulikult on ilmne, et statistilise relevantsuse kaa-lutlus mängib fundamentaalset rolli kõigis kolmes teoorias, kuidnagu Goodi lähenemist kommenteerides sai öeldud, tähendabtõenäosuse mõõtude asemel statistilise relevantsuse mõõtude ka-sutamine olulist informatsiooni ohverdamist. Lisaks toob Suppesmängu terve rea põhjuslikke mõisteid ning nende defineerimisekäigus võtab ta kasutusele positiivse statistilise relevantsuse jaeraldamise [screening off] relatsioonid viisil, mis tugevasti sarna-neb Reichenbachi lähenemisega. Pilk mõnele tema kõige olulise-male definitsioonile toob selle fakti esile.

Definitsioonis 1 (Suppes 1970: 12) öeldakse, et sündmusBon sündmuseA prima facie põhjus, kui B esineb enneA-d jaB on statistiliselt positiivselt relevantneA suhtes.6 Suppes pa-kub võltspõhjustele [spurious cause] kaks definitsiooni, millestteine on tugevam ja tõenäoliselt eelistatum.7 Vastavalt ta defi-nitsioonile (3) on sündmusB sündmuseA võltspõhjus, kui seeon A prima faciepõhjus ja see on eraldatudA-st sündmusteCi

vaheseinaga [partition], mis esinevad varem kuiB. Meile öel-

6Defineerides oma paljusid põhjuslikke mõisteid, kasutab Suppestingimuslikke tõenäosusi kujulP (B|A). Et vastavalt tingimusliku tõe-näosuse standardmääratlusele onP (B|A) = P (A.B)/P (A) jaP (A) = 0korral ei ole see tõenäosus hästi määratletud, siis Suppes lisab eksplit-siitselt oma definitsioonidesse tingimused, et vastavad tõenäosused onnullist erinevad. Oma arutluses eeldan ma ilma seda edaspidi eraldimärkimata, et kõik kasutusele võetavad tingimuslikud tõenäosused onhästi määratletud.

7Suppes (1970: 23, 25) nimetab neid “võlts esimeses mõttes” ja“võlts teises mõttes”. Et ma rakendan kogu siinse arutluse jooksul teisttähendust, siis tekstis jätan ma sõnad “teises mõttes” ütlemata.

2004

Wesley Salmon

dakse (Suppes 1970: 24), ehkki mitte nummerdatud definitsioo-nis, ettõeline põhjus[genuine cause] onprima faciepõhjus, misei ole võlts. Neid mõisteid saab kergesti rakendadakõige tut-tavamale näitele. Langev baromeetrinäit on saabuva tormiprimafaciepõhjus, ent see on ka võltspõhjus, sest ta on eraldatud tormistatmosfääritingimustega, mis eelnevad nii tormile kui ka baromeet-rinäidu langusele.

Suppesi võltspõhjuse ja Reichenbachi konjunktiivse harg-nemise määratluste vahel on suur sarnasus. Kõigepealt olgumärgitud, nagu Reichenbach näitab (Reichenbach 1956: 158,160), et

P (A.B) > P (A) × P (B) (15)

järeldub seostest (11)–(14) eespool. Seepärast onA jaB teineteisesuhtes positiivselt relevantsed. KuiA ja B ei ole samaaegsed,siis üks on teiseprima faciepõhjus. Teiseks on Reichenbachirelatsioonid (11) ja (12) ekvivalentsed eraldamise relatsioonidega.Vastavalt korrutamisaksioomile

P (A.B|C) = P (A|C) × P (B|A.C) (16);

seetõttu järeldub (11)-st, et

P (A|C) × P (B|C) = P (A|C) × P (B|A.C) (17).

Eeldades, etP (A|C) > 0, jagame sellega mõlemad pooled läbi,saades

P (B|C) = P (B|A.C) (18),

mis ütleb, etC eraldabA B-st. Täpselt samasugusel viisil onvõimalik näidata, et (12) ütleb, etC eraldabA B-st. Ent{C, C}moodustab vaheseina, niisiisB on A võltspõhjus või vastupidi.8

8Ühes märkuses (ibid., lk 159), mis kergesti kahe silma vahele võibjääda, ütleb Reichenbach, et “kui on olemas enam kui üks võimaliku

2005


Suppes ei defineeri konjunktiivse hargnemise mõistet. Kuna taeeldab, et ajalise eelnevuse-järgnevuse relatsioonid on juba an-tud, ei vaja ta konjunktiivseid hargnemisi aja kulgemise suunamääratlemiseks. Ja kuna ta ei tegele teadusliku seletusega, ei vajata neid seletuste andmiseks ühiste põhjuste kaudu. Sellest hoo-limata on Reichenbachi konjunktiivsed hargnemised ja Suppesivõltspõhjused siiski märkimisväärsel määral kattuvad.

Ehkki Reichenbach määratleb konjunktiivse hargnemise täie-likult ülaltoodud seoste (11)–(14) abil, ilma mingisuguseid aja-lisi piiranguid lisamata, sisendavad tema juurdelisatud märku-sed (ibid., lk 158–159) tugevasti, et sündmusedA ja B esinevadtäiesti või peaaegu samaaegselt. Kellelgi võiks olla kiusatus ole-tada, et Reichenbach soovis pidadaA-d ja B-d piisavalt täpselmääral samaaegseteks sündmusteks, et otsene põhjuslik ühendusnende vahel oleks relativistlikult välistatud. Sellisel piirangul po-leks siiski reaalset tähendust seda laadi näidetes, nagu tema esitab.Et valguse kiirus on ligikaudu üks jalg nanosekundis (1ns = 10−9s),siis kahe toakaaslase oksendamise algus ülaltoodud riknenud toidunäites peaks ilmnema ehk tosina nanosekundilise erinevusega.

Reichenbachi põhikavatsust võib mõistlikumal viisil iseloo-mustada järgmiselt. Oletame, etA- ja B-tüüpi sündmused esi-nevad palju sagedamini teatud sorti selgesti iseloomustatud seo-ses, kui nad esineksid omavahelise statistilise sõltumatuse kor-ral. Siis, kui me saame välistada otsese põhjusliku ühenduseA-ltB-le või B-lt A-le, me otsime ühist põhjustC, mis koosA jaB-ga moodustab konjunktiivse hargnemise. Niisiis, kui Smith jaJones esitavad identsed kirjalikud tööd samas aines — isegi kuiesitamised on samaaegsusest kaugel — ja kui hoolikas uuriminekinnitab meile, et Smith ei kopeerinud seda otse Jonesi pealt egaJones otse Smithi pealt, siis me otsime ühist põhjustC (näitekstöö mingis üliõpilasorganisatsiooni kaustas, mille pealt mõlemadoma töö maha kirjutasid). Mitte samaaegne esinemine, vaid otse-se põhjusliku seose puudumineA ja B vahel on selles kontekstis

ühise põhjuse liik, siis võibC esindada nende põhjuste disjunkt-siooni”. Seetõttu tunnistab Reichenbach täpsemate vaheseinte vajadustkui {C, C}, mis annab isegi lähema paralleeli tema konjunktiivse harg-nemise ja Suppesi võltspõhjuse mõistete vahel.

2006

Wesley Salmon

otsustava tähtsusega. Niisiis võib Reichenbachi konjunktiivseteshargnemistesA eelnedaB-le ja vastupidi ning seega võib üks ollateiseleprima faciepõhjuseks.

Suppes ei võta kasutusele põhjusliku vaheloleku relatsiooni,kuid ta määratleb sellega suguluses olevad otsese ja kaudsepõhjuse mõisted. Vastavalt definitsioonile 5 (Suppes 1970: 28)on sündmusB sündmuseA otsene põhjus, kui B on A primafacie põhjus ja ajaliselt ei leiduA ja B vahel vaheseinaCi, miseraldaksB A-st. Prima facie põhjus, mis ei ole otsene, onkaudne. Selliste terminite nagu “otsene” ja “kaudne” kasuta-mine viitab tugevasti vaheloleku relatsioonidele. Suppesi kaudsepõhjuse määratlus sisaldab selgesti tingimust, mis on suuresti ana-loogiline Reichenbachi põhjusliku vaheloleku määratluse avaldi-sega (10), kuid Suppes ei võta appi probleemseid relatsioone (8)ja (9), mis viisid Reichenbachi eksplikatsiooni rappa. Paistabsiiski, et Suppesi teooria on vastamisi samalaadsete raskustega.

Vaadakem veel kord Roseni tähelepanuväärse tabamuse näidet.Nagu ülal, olguA Jonesi avalöök,B palli tabamus oksa pihta jaC palli aukuminek. Kui see näide peaks üldse arutluse jaoks re-levantne olema, siis me peame oletama, etA on C prima faciepõhjus, mis nõuab, etP (C|A) > P (C). Seetõttu me peame va-lima mingi üldise referentsklassi või tõenäosusruumi, mille suh-tesP (A)-d saaks hinnata. Ma arvan, et loomulik valik oleks siinvõtta kõikide selle augu juures tehtavate avalöögijuhtude klassiuniversumina.9 Me võime siis oletada, et Jones on keskmisestparem golfimängija; kui ta teeb avalöögi, siis on sellebirdie’galõppemise tõenäosus suurem kui selle raja golfimängijatel üldi-selt. Me võime veel edasi oletada, etA on C tõeline põhjus,sest puudub varasemate sündmuste usutav vahesein, mis eraldaksA C-st. Kindlasti ei saaB muutaA-d C võltspõhjuseks, sestBisegi ei toimu õigel ajal (enneA-d).

Tundlikum on küsimus, kasA onC otsene või kaudne põhjus.Me võime mõistlikult oletada, etB eraldabA C-st, sest eeldata-vasti pole vahet, millise mängija löök väljaku metsikust osast tababpuu oksa. Siiski on vähem selge, etB kuulub vaheseina, mille iga

9Me ei saa võimaldada, etA = universum, sest siis oleksP (C|A) =P (C) ja A ei saaks olla isegiprima faciepõhjus.

2007


liige eraldabA C-st. Teistel juhtudel võivadbirdie’d ilmnedahunnitu löögi tulemusena liivalõksust, pikast löögist mööda maadvõi suurepärasestchip’ist∗ edenemisalalt. Mulle paistab, et nen-del juhtudel ei oleks irrelevantne, et avalöögi (A) tegi Jones, agamitte mõni vähem meisterlik mängija. Võiks olla võimalik konst-rueerida vaheseinaBi, mis võiks teha vajaliku eraldamise teoks,spetsifitseerides pigem viisi, kuidas pall jõuab auku, kui vaid osu-tades, kuhu pall läks viimasest löögist. Aga see võte paistab kunst-likuna. Just nii nagu me lükkasime tagasi katse päästa Reichen-bachi vaheloleku definitsiooni palli ja oksa füüsikaliste parameet-rite määratlemisega nende kokkupõrkel, peame minu arvates vastupanema kiusatusele otsida tuge samasugustest füüsikalistest para-meetritest vaheseina leidmisel, mis saavutab eraldamise. Lõppudelõpuks me arutleme golfimängu, mitte newtonliku osakestefüüsikaüle, nagu Suppes seda innukalt püüab sisendada. Suppesi teooriaseisukohalt on kõige usutavam selle näite tõlgendus võttaA-d Cotsese põhjusena ja eitada, nagu oleks järjestuselA, B, C Markoviomadus. Erinevalt Goodist ja Reichenbachist ei nõua Suppes, etpõhjuslikud järjestused oleksid markovlikud.

Minu arvates onB põhihäda see, et ta ei paista kvalifitseeruvatisegiC prima faciepõhjuseks. Paistab mõistlik oletada, et isegi ta-valisel käpardil on paremad sansidbirdie’ks P (C) kui Jonesil palliauku saamiseks pärast kokkupõrget puuoksagaP (C|B). Suppesidefinitsioonides on agaprima faciepõhjuseks olemine üleüldsemingiks põhjuseks olemise (muuks kui negatiivne põhjus) tarvi-lik tingimus. Nagu Suppes ise märgib, me peame kindlasti võtmaB-d kui lüli põhjuslikus ahelas. Seesama rakendub ka teisteleülaltoodud näidetele, mis pidid näitama Reichenbachi põhjuslikuvaheloleku määratluse ebaadekvaatsust. Kuna täringumängus onviske tegijal parem sanss võita algusesP (C), kui siis, kui ta saabesimese viskega 4P (C|B). Siis ei ole 4 viskamine isegi temavõiduprima faciepõhjus. Isegi kui Suppes loobub põhjusliku va-heloleku määratlemisest, on seda sorti näited, mis Reichenbachileses suhtes raskusi tekitaksid, peaaegu samamoodi probleemsed kaSuppesi teooriale.

∗Teatav löök golfis.Toim.

2008

Wesley Salmon

Siin on fundamentaalne probleem see, mida Rosen (1978)kutsub “Suppesi teesiks, et põhjus suurendab alati tagajärjetõenäosust”. Ehkki Suppes (1970: 41) ja Rosen (1978: 607)mõlemad nimetavad mõnikord seda ebatõenäoliste tagajärgedeprobleemiks, võib selline kõnelemisviis olla eksitav, sestei loemitte tagajärje väike tõenäosus antud põhjuse korral; põhiproblee-mi tõstatab põhjusenegatiivne statistiline relevantsustagajärje esi-nemise suhtes. Kuigi üldiselt nõustutakse, et positiivne statistilinerelevantsus ei ole piisav tingimus otsese põhjusliku relevantsusejaoks — me kõik taipame, et langev baromeetrinäit ei põhjustatormi —, on küsimus selles, kas see on tarvilik tingimus. Mausun, et meie vahetu intuitiivne vastus on, et positiivne statistilinerelevantsus on tõepoolest põhjuslikkuse paratamatu koostisosa,ning kõik kolm meie vaadeldavat teooriat võtavad seda arvesse.Reichenbach eeldab, et “põhjuslik relevantsus on positiivse [sta-tistilise] relevantsuse erivorm” (Reichenbach 1956: 201). Suppesteeb positiivsest statistilisest relevantsusestprima faciepõhjuseiddefineeriva tingimuse, ja iga tõeline põhjus onprima faciepõhjus(Suppes 1970: 12, 24). Good toob positiivse statistilise relevant-suse tingimuse sisse oma põhjuslike ahelate definitsiooni (Good1961b: 45).

Germund Hesslow seab oma kriitilises märkuses kahtluse allaselle Suppesi teooria põhiprintsiibi:

Suppesi teooria põhiidee on muidugi, et põhjus suurendab oma ta-gajärje tõenäosust, ja keeruline on näha, kuidas seda teesitoetamatavõiks teooriat modifitseerida. Siiski on võimalik, et leidub näiteidpõhjustest, mis vähendavad oma tagajärgede tõenäosust. See võiksette tulla siis, kui üks põhjus vähendab teiste, toimivamate põhjustetõenäosust. Näiteks on väidetud, et rasestumisvastased tabletid (C)võivad põhjustada tromboosi (T ), ja järelikult on juhtumeid, kusCt

põhjustasTt′ [t jat′ on Suppesi ajaindeksid]. Ent rasedus võib samutitromboosi põhjustada jaC vähendab raseduse tõenäosust. Ma ei teaP (T ) ja P (T |C) väärtusi, aga paistab võimalik, etP (T |C) < P (T ),ja populatsioonis, kus puuduksid teised rasestumisvastased vahen-did, oleks sellise olukorra sugenemine tõenäoline. Olgu sellega, kui-das on, kuid tõsiasjaks jääb:on täiesti võimalik, et põhjus vähendaboma tagajärje tõenäosust. (Hesslow 1976: 291, Hesslow’ kursiiv.)

Rosen kaitseb Suppesit selle kriitika eest, väites, et

2009


tuginedes olemasolevale informatsioonile, mis on esitatud ülaltoo-dud tõenäosushinnangutes, peaksime olema kõhklevad tromboosi allkannatava inimese süüdistamisel rasestumisvastaste tablettide kasu-tamises. Kuid nendest episteemilistest tähelepanekutestei järgne, etkonkreetse isiku rasestumisvastaste tablettide kasutamine vähendabselle isiku tromboosi all kannatamise tõenäosust, sest meile teadmatavõib tema neurofüsioloogiline ehitus (N ) olla selline, et tablettidepruukimine aitab kindlasti tromboosi tekkele kaasa. Valem

P (T |C.N ) > P (T )esitab meie täielikuma ja täpsema põhjusliku pildi. Me usumevääralt, et tablettide võtmine vähendab alati tromboosi tõenäosustinimesel, sest meie uskumus põhineb selle meditsiinivaldkonnapõhjuslike struktuuride ebaadekvaatsel ja pinnapealsel tundmisel,kus ootamatuile ja tähtsustamata neurofüsioloogilisteletunnustele eiole omistatud piisavat tähelepanu ega adekvaatset kaalumist. (Rosen1978: 606.)

Rosen kommenteerib samas vaimus oma vaatemängulistbirdie-näidet: “Suppesi esimene tähelepanek ebatõenäoliste tagajärgedeprobleemide lahtiharutamisel on, et oluline on mitte lasta ime-likku sündmust pealiskaudselt või kitsalt tõlgendada põhjuslikultvõltsina” (ibid., lk 608). Nagu ma eespool osutasin, ei usu ma, ettegemist on probleemi õige hindamisega. Kui vaadeldav põhjusliksündmus, näiteks palli põrkamine oksa vastu, on negatiivselt rele-vantne lõpliku tulemuse suhtes, ei ole see isegiprima faciepõhjus.See ei saaa fortiori saavutada võltspõhjuse staatust, saati siistõelise põhjuse oma. Ta jätkab:

[---] nurk ja löögijõud koos kõrvalekaldega moodustab meiepa-randatud põhjusliku pildi. Seega hakkame taipama, et tagajärjedon ebatõenäolised vaid mingist kitsast seisukohast. Avaram pilt onmärksa õpetlikum. (Ibid.)

Hesslow’ ja tema enda näite uurimise tulemusena järeldab ta, etSuppesi tõenäosusliku teooria vooruseks on see, et ta suudab se-letada “ootamatuid tagajärgi” (ibid.).

Roseni viisi selliste põhjuste probleemiga tegelemisel, millelpaistab olevat negatiivse statistilise relevantsuse relatsioon nendetagajärgedega (sarnane sellega, mida mainis von Bretzel), võib ni-metadasündmuste detailsema spetsifitseerimise meetodiks. Kuimingi sündmusC, mis on selgesti tunnistatudE põhjuseks, on

2010

Wesley Salmon

siiski negatiivselt relevantneE esinemise jaoks, siis väidetakse,et C (või asjaolude, millesC esineb) detailsem spetsifitseeri-mine muudab selleE jaoks positiivselt relevantseks. Ma jäänskeptiliseks, kas see lähenemine, ehkki see on paljudel juhtudelmööndavasti edukas, on üldiselt adekvaatne, et toime tulla kõikidekatsetega positiivse statistilise relevantsuse printsiipi kahtluse allaseada.

Good oli selgesti teadlik negatiivse statistilise relevantsuseprobleemist ja ta pakkus eksplitsiitse viisi sellega toimetule-miseks. Tema lähenemist, mis erineb Roseni omast, võiks kutsudainterpoleeritud põhjuslike lülide meetodiks. Ühes lisas (Good1961a: 318) [---] esitab ta ühe näite koos lühikese viitega omaviisile sellega tegelda:

Sherlock Holmes on kalju jalamil. Otse tema pea kohal kaljutipus ondr Watson, professor Moriarty ja lahtine kaljurahn. Watson, teadesMoriarty kavatsusi, mõistab, et parim viis Holmesi elu päästmisekson lükata rahn üle kalju ääre nii, et anda nii hästi kui võimalik rah-nule Holmesist möödaminekuks piisav horisontaalne impulss. Kuitema ei lükka rahnu, siis teeb seda Moriarty sellisel viisil, et see pea-aegu kindla peale tapab Holmesi. Watson teeb siis otsuse (sündmusF ) lükata rahnu, kuid tema võimed veavad teda alt ja rahn kukubHolmesile peale ning surmab ta (sündmusE).

See näide näitab, etQ(E|F )-d [F -i kalduvus põhjustadaE-d]ja χ(E:F )-d [F -i E põhjustamise määr] ei saa samastada, sestF -iloli kalduvus vältidaE-d, aga ikkagi põhjustas selle. Me ütleme, etF põhjustasE, sest oli olemasF -i ja E-d ühendav sündmuste ahel,kus iga sündmus oli rangelt põhjustatud eelmise poolt.

See näide paistab olevat lähedalt seotud märkusega (hiljem li-satud teoreemile T2) selle kohta, et katkestatud ahel võib olla siiskikatkemata, kui lisada sellesse enam detaile. Good võiks ilmseltteha erandiks kõik ülal arutatud näited, sel alusel, et nendes ahe-lates on järgnevate sündmuste vahel liiga suured ajalis-ruumilisedlüngad. Ta võiks igati kombekalt rõhutada, et need lüngad tulebtäita vahepealsete sündmustega, mis on ajalis-ruumiliselt väikesedja külgnevad oma vahetute naabritega. (Ibid., lk 307–308; Good1961b: 45.) Ma ei ole siiski veendunud, et iga “katkenud ahel”,

2011


mis vajab taas kokkukeevitamist, on parandatav sellise võttega.10

Vastupidi, mulle paistab, et suurus ei ole olemuslik tunnus sedatüüpi näidetes, mis on probleemiks Suppesi ja Reichenbachiteooriatele. Ma usun, et me võime leida näiteid, millel on samadpõhitunnused, aga mis ei paista alluvat Goodi lähenemisele.

Kujutlege järgmist fiktiivset olukorda, millel on sama sta-tistiline struktuur kui esimesel täringuviskamisega kaardimängunäitel. Meil on aatom ergastatud seisundis, mida me kutsume4. energianivooks. See võib laguneda põhiseisundisse (0-nivoo)mitmel eri viisil, millest mõned hõlmavad vahepealset 1. energia-nivool olemist. TähistaguP (m → n) tõenäosust, et nivoolmolev aatom langeb otse nivoolen. Oletagem, et meil on järgmisedtõenäosusväärtused:11

P (4 → 3) = 3/4 P (3 → 1) = 3/4 (19)

P (4 → 2) = 1/4 P (2 → 1) = 1/4.

10Paul Humphreys on esitanud teoreemi, mis sisaldab olulist as-pekti katkestatud ahelate parandamise küsimuses. Igas kaheseisundi-lises Markovi ahelas on esimese liikme statistiline relevantsus viimaseliikme suhtes null siis ja ainult siis, kui vähemalt üks ahela lüli näitabnull-relevantsust, ja esimese liikme statistiline relevantsus viimase suh-tes on negatiivne vaid siis, kui paaritu arv lülisid väljendab negatiivsetrelevantsust. Markovi kaheseisundilise ahela esimene liige on viimasesuhtes positiivselt relevantne siis ja ainult siis, kui ühelgi lülil ei ole re-levantsus null ja paarisarv lülisid (sealhulgas mitte ühtki) väljendavadnegatiivset relevantsust. Teisisõnu, lülide relevantsuse mõõtude märgidkorrutuvad täpselt nii nagu reaalarvude märgid. Seega on võimatu konst-rueerida sellist kaheseisundilist Markovi ahelat, mille esimene liige oleksviimase suhtes negatiivselt relevantne või irrelevantne,lülidest, mis kõikväljendavad positiivset relevantsust — just nagu on võimatu, et posi-tiivsete reaalarvude korrutis oleks null või negatiivne. Võib siiski ollavõimalik seda eesmärki saavutada, kui lisasündmuste interpoleerimiseprotsessis purustatakse kaheseisundiline iseloom ühes või enamas järgusuute alternatiivide lisamisega.

11Me eeldame, et üleminek 3. nivoolt 2.-le on keelatud valikureegli-tega.

2012

Wesley Salmon

Sellest järeldub, et aatomi lagunemisel põhiseisundisse on tema1. energianivoole paigutumise tõenäosus10/16; kui ta aga lagune-des on vahepeal 2. nivool, siis sealt on tema 1. nivoole jõudmisetõenäosus1/4. Seepärast on 2. nivool olemine negatiivselt rele-vantne 1. nivoole jõudmise suhtes. Sellest hoolimata, kui aatomläheb 4. nivoolt 2. nivoole ja sealt 1. nivoole, moodustab seejärjestus põhjusliku ahela, hoolimata vahepealse astme negatiiv-sest statistilisest relevantsusest. Veelgi enam, selle fakti valgu-ses, et me ei suuda nii-öelda “seirata” aatomit tema üleminekutelühelt energianivoolt teisele, paistab, et ei ole isegi põhimõtteliseltmingit võimalust täita vahepealseid “lülisid”, et “mitte katkestadaahelat”. Edasi, paistab ebatõenäoline, et Roseni sündmuste de-tailsema täpsustamise meetod aitaks meid selle näite puhul, sestsiis, kui me oleme täpsustanud aatomi tüübi ja tema energiani-vood, ei leidu enam fakte, mis oleksid relevantsed käesoleva näitesündmuste puhul. Ehkki see näide on mööndavasti fiktiivne, võibseda üldist tüüpi näiteid leida ka tegelike aatomite termiskeemevaadeldes.12

On veel teine näitetüüp, mis minu meelest tekitab raskusi niiReichenbachile kui Suppesile. Ühes varasemas arutluses ühisepõhjuse printsiibi üle (Salmon 1978) tegin ma ettepaneku võttaarvesse peale konjunktiivsete hargnemiste kainteraktiivseid harg-nemisi. Vaatleme järgmist näidet. Piljardikuulid on laual nii,et mängija võib saata kuuli nr 8 ühte nurgataskusse laua kau-gemal äärel siis ja peaaegu ainult siis, kui löögikuul läheb teisekaugema nurga taskusse. Algaja mängija seda fakti ei mõista.Veelgi enam, tema oskused on sellised, et ta sansid kuuli nr 8aukusaamiseks on 50–50, isegi kui ta proovib. Teeme järgmiseusutava oletuse, et kui kaks kuuli lähevad vastavatesse aukudesse,siis kuul nr 8 kukub auku enne löögikuuli. Olgu sündmusAmängija üritus teha seda lööki,B kuuli nr 8 kukkumine nurga-taskusse jaC löögikuuli kukkumine teise nurgataskusse. Kõikidelöökide hulgast, mida mängija võiks üritada, läheb vaid väikeseosa tulemusena löögikuul vastavasse taskusse. SeegaP (C|B) >P (C), järelikult on kuuli nr 8 taskusse kukkumineprima facie

12Vt näiteks hästituntud alusteksti Wichmann 1967 kaanekujundust,mis on võetud neutraalse talliumi termiskeemist. See termiskeem onesitatud joonisel 34A, lk 199.

2013


põhjus löögikuuli kukkumisele teise taskusse. Nii see peakskiolema, kuid me peaksime samuti saama klassifitseeridaB-d Cvõltspõhjusena. Ei ole päris selge, kuidas seda teha. SündmusA,mis peab kindlasti kvalifitseeruma niiB kui C otsese põhjusena,ei eraldaB-d C-st, sestP (C|A) = 1/2, agaP (C|A.B) = 1.

Võib muidugi vastu vaielda, et meil ei ole õigust järeldadasellest, etA ei eraldaB-d C-st, seda, et enneB-d ei leidusündmust, mis seda teeks. Tegelikult leidub selline sündmus,nimelt liitsündmus, mis koosneb kuuli nr 8 liikumise seisundistja löögikuuli liikumise seisundist lühikest aega pärast nende kok-kupõrget. Vajadus selliste kunstlike liitsündmuste toe järele viitabaga nõrkusele teoorias, sest põhjuslikud seosedA, B ja C va-hel näivad kehastavat olukorra silmanähtavaid tunnuseid. Mullepaistab, et üks adekvaatne tõenäosusliku põhjuslikkuse teooriapeaks suutma käsitleda olukorda nende sündmuste vaheliste seostekaudu, ilma et peaks appi võtma selliseidad hoc-konstruktsioone.

4. ÜKS TAGASIHOIDLIK ETTEPANEK

[---] Mulle paistab, et kõigis kolmes eespool arutatud teooriason raskuse põhiallikaks see, et nad püüavad põhjuslikke seo-seid konstrueerida diskreetsete sündmuste vaheliste tõenäosuslikeseoste alusel, arvestamata nendevahelisi füüsikalisi vahekordi.Ma usun, et see raskus nakatab samuti paljusid mittetõenäosuslikketeooriaid. Kui diskreetsetel sündmustel on tõelised põhjuse-tagajärje seosed üksteisega — välja arvatud võib-olla mõnel ju-hul kvantmehaanikas —, on olemas neid ühendavad pidevadajalis-ruumilised põhjuslikud protsessid.13 Minu arvamus on, et

13Ma ei usu, et kvantmääramatus tekitab mingeid erilisi prob-leeme põhjuslikkuse tõenäosuslikule teooriale või pidevate põhjuslikeprotsesside mõistele. Tegelikult on kvantmääramatus kõige veenvamalus rõhutada vajadust tõenäosusliku põhjuslikkuse järele. Tõeliseltvapustavad probleemid kerkivad sellega, mida Reichenbachkutsus“põhjuslikeks anomaaliateks” — nagu näiteks Einsteini-Podolsky-Ro-seni probleem —, mis paistavad hõlmavat teatud vormis toimetvahemaatagant. Ma ei ürita teeseldagi, nagu valdaksin selliste probleemide adek-vaatset analüüsi.

2014

Wesley Salmon

need protsessid kannavad üle põhjuslikku mõju (mis võib ollatõenäosuslik) ühest aegruumi piirkonnast teise. [---]

Filosoofid kipuvad pidama põhjuslikke seoseid pigem koos-nevaks vahendavate sündmuste ahelaist, nagu Good oma teooriasselle eksplitsiitselt välja toob, kui pidevaiks ajalis-ruumilisteksentiteetideks, millel on fundamentaalne füüsikaline staatus ningmida ei pea konstrueerima millestki muust. Selline läheneminevõib lausa ahistav olla, sest me oleme alati sunnitud küsima seostekohtanendesündmuste vahel ja lisasündmuste interpoleerimineei paista probleemi leevendavat. Hume näikse olevat tajunud sedaraskust küllalt selgelt oma arutluses võime [power] mõiste üleLocke’il (Hume 1748: 7.1). Ma tahaksin väga seda seisukohtaümber pöörata ja soovitada, et me omistaksime fundamentaalsestaatuse protsessidele. [---]

Range tõenäosusliku põhjuslikkuse teooria konstrueeriminejääb käesoleva artikli piiridest väljapoole, kuid üldstrateegia peaksselgesti paista olema. Alustuseks me võime kergesti näha, kuidastoime tulla eespool vaadeldud kolme tüüpi vastunäidetega. Esi-teks, seoses Roseni näitega me ütleme, et golfipalli põrkamineoksa pihta on põhjuslikult avalöögi ja auku kukkumise vahel, seston olemas pidev ajalis-ruumiline põhjuslik protsess — golfipallikulg —, mis ühendab avalööki oksa tabamisega ja oksa tabamistauku vajumisega. Teiseks saame käsitleda piljardikuuli näidet,märkides, et kuuli nr 8 auku kukkumine ei ole löögikuuli teise tas-kusse kukkumise tõeline põhjus, sest ei ole olemas põhjuslikkuprotsessi, mis viiks otse ühe sündmuse juurest teiseni. Kol-mandaks, me võime Crasnow’ näidet käsitada viidates sellele,et Browni sekretäri telefonikokkulepe moodustab ühise põhjusenii kohvi valmis olemisele kui äripartneri saabumisele, sest onolemas üks põhjuslik protsess, mis viib kohtumise kokkuleppimi-sest kohvi tegemiseni, ja teine põhjuslik protsess, mis viib koh-tumise kokkuleppimisest teise isiku saabumiseni. Samas ei leidupõhjuslikke protsesse, mis viiksid Browni varasest bussi peale mi-nekust kohvi tegemiseni ja teise isiku saabumiseni. [---]

Mulle paistab kõige keerulisema probleemina arvamus, nagupeaksid põhjuse-tagajärje seosed alati hõlmama positiivse statis-tilise relevantsusega seoseid. Ma usun, et juba arutatud näitednäitavad, et seda arvamust ei saa aktsepteerida ühelgi lihtsal ja

2015


mittekvalifitseeritud viisil. Samal ajal tundub intuitiivselt vee-nev väita, et põhjus, mis aitab tõenäosuslikult kaasa mingi ta-gajärje esilekutsumisele, peab vähemalt suurendama selle ta-gajärje tõenäosustvis-a-vis mingi teise asjaoluga. Täringugakaardimängus näiteks, kui täringuvise on 4, siis punase kaarditõmbamise algtõenäosus on irrelevantne põhjusliku protsessi (võijärjestuse14) suhtes, mis viib punase kaardi tõmbamisele pakist,mis on punaste kaartide poolest vaesem. Oluline on, et algaspõhjuslik protsess, mis võib viia punase kaardi tõmbamiseni; seeei muuda asja, et oleks võinud alata alternatiivne protsess, millelolnuks suurem tõenäosus punase kaardi tõmbamiseks.

Kui juba täring on peatunud, on üks kahest alternatiivsest prot-sessist välja valitud. Ühes olulises tähenduses on selsisemineposi-tiivne relevantsus punase kaardi tõmbamise suhtes. Kui see näideeespool sisse toodi, tegin ma mugava, kuid ebarealistliku lihtsus-tava eelduse, et kaardi tõmbamine teisest pakist toimuks siis jaainult siis, kui täringuvise ei annaks tulemuseks 4. Mängija, kesoli just visanud täringuga 4, võiks aga püsti tõusta ja pahaselt ilmaühtegi kaarti tõmbamata minema kõndida. Sellisel juhul muidugiei tõmba ta kindlasti punast kaarti. Kui me vaatame mängule sel-lise pilguga, siis näeme, et võttes täringuviske antud tulemuse,on punase kaardi tõmbamine teisest pakist suurema tõenäosusegakui üldse mitte kaarti tõmmates — seegaon teisest pakist kaarditõmbamine positiivselt relevantne punase kaardi saamiseks. [---]

Mulle paistab, et rahuldava tõenäosusliku põhjuslikkuse kva-litatiivse teooria olemuslikeks koostisosadeks on: (1) fundamen-taalne eristus põhjuslike protsesside ja põhjuslike vastasmõjudevahel, (2) põhjuslike protsesside kaudu toimuva põhjusliku mõjulevimise käsitlus, (3) põhjuslike vastasmõjude käsitlus interak-tiivsete hargnemiste kaudu, (4) põhjusliku suunatuse käsitluskonjunktiivsete hargnemiste kaudu ja (5) põhjusliku vahelolekukäsitlus põhjuslike protsesside ja põhjusliku suunatuse kaudu.Põhjusliku mõju “seal-seal”- [at-at] teooria (Salmon 1977) pakub

14Selles näites nagu paljudes teisteski on meil tegelikult üks sünd-muste järjestusühendatud teisegapõhjuslike protsesside järjestusevaral.Sündmused nii-öelda märgivad protsesside segmentide lõppe, nad onpunktid, milles üks protsess ühineb teisega. Enamikul, kuimitte kõikideljuhtudel võib sündmusi võtta kui protsesside lõikepunkte.

2016

Wesley Salmon

parimal juhul põhjusliku seose sümmeetrilise relatsiooni. Kon-junktiivsed hargnemised on vajalikud, et rakendada ühendavateleprotsessidele nõutud asümmeetriat.

Et arendada adekvaatset tõenäosusliku põhjuslikkuse teooriat,tuleb kõvasti toetuda Reichenbachi ja Suppesi teooriatele; needteooriad vajavad pigem täiendamist kui otsejoones tagasilükka-mist. Kui meil on kord olemas rahuldav kvalitatiivne teooria,võime võtta käsile Goodi tõenäosuslike põhjuslike relatsioonidekvantifitseerimise programmi. Ma usun, et need eesmärgid onväga suurel määral väärt püüdlemist.∗

Kirjandus

B r e t z e l , Philip von 1977. Concerning a Probabilistic Theory of Cau-sation Adequate for the Causal Theory of Time. —Synthese, vol. 35,no. 2, pp. 173–190 [taastrükk teoses:Hans Reichenbach: Logical Em-piricist. Ed. by W. C. Salmon. Dordrecht & Boston: Reidel, 1979,pp. 385–402]

C o p i , Irving 1972.Introduction to Logic. 4th edn. New York: Mac-millan

G o o d , I. J. 1961a. A Causal Calculus I. —British Journal for thePhilosophy of Science, vol. 11, no. 44, pp. 305–318

G o o d , I. J. 1961b. A Causal Calculus II. —British Journal for thePhilosophy of Science, vol. 12, no. 45, pp. 43–51

G o o d , I. J. 1962. Errata and Corrigenda. —British Journal for thePhilosophy of Science, vol. 13, no. 49, p. 88

H e s s l o w , Germund 1976. Two Notes on the Probabilistic Approachto Causality. —Philosophy of Science, vol. 43, pp. 290–292

H u m e , David 1748.An Enquiry Concerning Human Understanding.London

R e i c h e n b a c h , Hans 1956.The Direction of Time. Berkeley, Calif.& Los Angeles: University of California Press

R o s e n , Deborah A. 1978. In Defense of a Probabilistic TheoryofCausality. —Philosophy of Science, vol. 45, pp. 604–613

∗Salmon esitas oma põhjuslikkuseteooria põhjalikumalt raamatusScientific Explanation and the Causal Structure of the World(Prince-ton: Princeton University Press, 1984). Ka sellele on muidugi võimalikesitada vastuväiteid. Vt nt E. Sosa ja M. Tooley sissejuhatust raamatuleCausation(Oxford: Oxford University Press, 1993, lk 22–23).Toim.

9 2017


S a l m o n , Wesley C. 1977. An “At-At” Theory of Causal Influence. —Philosophy of Science, vol. 44, no. 2, pp. 215–224

S a l m o n , Wesley C. 1978. Why Ask “Why?”? — An Inquiry Concer-ning Scientific Explanation. —Proceedings and Addresses of theAmerican Philosophical Association, vol. 51, no. 6, August, pp. 683–705

S u p p e s , Patrick 1970.A Probabilistic Theory of Causality. Amster-dam: North-Holland

W i c h m a n n , Eyvind H. 1967.Quantum Physics. (Berkeley PhysicsCourse, 4.) New York: McGraw-Hill

WESLEY C. SALMON (1925–2001) oli USA teadusfilosoof ja teadus-loolane, doktorikraad 1950. a Hans Reichenbachi juhendamisel Kalifor-nia ülikoolist (Los Angeles). Professor alates 1963 Indiana, alates 1973Arizona (Tucson) ja 1981–1999 Pittsburghi ülikoolis.

Teoseid:Logic (1963); The Foundations of Scientific Inference(1967); Zeno’s Paradoxes(1970); Statistical Explanation and Statis-tical Relevance(koos Richard C. Jeffrey ja James G. Greenoga, 1971);Space, Time, and Motion: A Philosophical Introduction(1975);Scienti-fic Explanation and the Causal Structure of the World(1984);Four De-cades of Scientific Explanation(1990);Causality and Explanation(ar-tiklikogumik, 1998) jaReality and Rationality(artiklikogumik, 2005).

2018

TALVEAKADEEMIA

Mullakaitse õiguslikud,loodusteaduslikud ja

eetilised aspektid

Kadri Loorman

SISSEJUHATUS

Muld on loodusvara, millest saab alguse kõik elav. Nii loomad,linnud, taimed kui ka inimene saavad oma eluks vajalikud toit-ained ja vee mulla kaudu. Suur osa maismaast on kaetud mullaga.Õhk, taimed, loomad, vesi, maavarad — kõike seda kaitseb Eestiseadustik, kuid nende väärtuste elu- ja kasvupind ning hoidja onjäänud regulatsioonist kõrvale. Seni on mullakaitse õigusakte üri-tatud katta teiste valdkondade normatiivaktidega. Mullakaitsesea-duse tarbeks tehti eeltöid juba 1997. aastal, kui valmis mullastiku-seaduse eelnõu (Kanal 2004). Siiski ei leidu Eesti seadusandluses

Üliõpilaste teaduskonverentside sari TalveAkadeemia saialguse2003. aastal.Akadeemiaavaldas samal aastal neli sellel konverentsilesitatud ettekannet (vt nr 9, lk 1954–1980). 2006. aasta TalveAka-deemia toimus 3.–5. märtsini Soomaal ja kandis nimetust “Ener-giasüst tulevikku!”. Osavõtjaid oli üle saja — tudengid ja spetsialis-tid Tallinna Ülikoolist, Tallinna Tehnikaülikoolist, Tar tu Ülikoolist,Eesti Maaülikoolist ja Eesti Kunstiakadeemiast. Järgnevalt aval-dame taas valiku konverentsil tehtud ettekannetest.

Autor tänab Eesti Maaülikooli professorit Mari Ivaskit.

2019

TalveAkadeemia: Mullakaitse

sellist kohta, kus mulla mõiste oleks korrektselt defineeritud. Pal-judes seadustes, milles peaks muld ja sellega seonduv reguleeritudolema, on see osa täiesti vahele jäänud.

Käesoleva töö eesmärk on analüüsida muldade üldist kesk-konnakaitselist väärtust ja mullastiku kaitse vajadust Eestis ningühtlasi uurida, millistele probleemidele on pööratud tähelepanuEuroopa Komisjoni mullakaitsestrateegias ja analüüsida selleprobleemseid valdkondi Eesti kontekstis. Töö keskse osa moodus-tab Eestis kehtiva mullastikku puudutava seadusandluse käsitlus.

MULLA TÄHTSUS

Euroopa Komisjoni mullakaitsestrateegia järgi on mulla põhi-funktsioonid järgmised: 1) taimede varustamine vee ja toitaine-tega; 2) vee ja gaaside ladustamine, filtreerimine, puhverda-mine, transformeerimine; ühtlasi on muld 3) elupaik, geeniva-ramu; 4) maastiku ja kultuuripärandi osa; 5) toormaterjali alli-kas (Towards. . . 2002).

Kõigist maismaaökosüsteemidest on mulla bioloogiline mit-mekesisus kõige suurem, samas on seda kõige vähem uuritud (La-velle, Spain 2001). Mullal on eriline tähtsus taimedele kasvu- jaloomadele elupaigana; ta pakub sobivaid vee-, õhu-, valgus- ja soo-justingimusi väga mitmesugustele organismidele (Singer, Munns1987). Mulla kui elupaiga omadused muutuvad nii vertikaalseskui ka horisontaalses suunas (Lavelle, Spain 2001).

Mullaelustikul on fundamentaalne tähtsus, kuna see määrabtoitainete ringe, lagunemise ja energiavoo biosfääris. Mullas lei-duvad mikroorganismid viivad läbi tohutul hulgal keemilisi reakt-sioone mulla biootiliste ja abiootiliste komponentide vahel (La-velle, Spain 2001). Mikroorganismid on võimelised üle elamaväga ekstreemseid keskkonnatingimusi ning tänu sellele omadu-sele on mikroorganismid mulda parandavad osised. Mullaelus-tik tagab taimedele kättesaadavate toitainete vabanemise mullasolevatest taimejäänustest. Mida mitmekesisem ja aktiivsem onmullaelustik, seda kiiremini ja intensiivsemalt moodustuvad or-gaanilistest jääkidest huumusained ning hoogustuvad protsessidmineraalosa ja huumusainete vahel (Penu 2005).

2020

Kadri Loorman

Maailma haritavad mullad sisaldavad umbes kaks korda niipalju süsinikku kui atmosfäär. Parasvöötme põllumaadel on üld-juhul maa sees 20 kuni 30 korda rohkem biomassi kui maa peal.Kui intensiivsed põllundusmeetodid rikuvad eluslooduse võime si-duda süsinikku mulla elustikku, võib see süsinik atmosfääri jõuda.Muldade ja eriti huumuse füüsiline hävimine või bioloogiline vae-sumine ning sellega kaasnev süsiniku sattumine atmosfääri ületabmaailmas praegu kaugelt mulla ja huumuse moodustumise ningrikastumise. Sellest tingitud mullasüsiniku kogukadu moodustabligikaudu 7% praegu atmosfääris leiduvast süsinikust (Hawken,Lovins, Lovins 1999).

Nagu taime- ja loomaliikide puhul, nii on ka eri mullatüüpidelerinevad omadused ja levialad. Mulla koostis sõltub suuresti konk-reetse piirkonna klimaatilistest, geoloogilistest ja muudest loo-duslikest tingimustest ning varieerub seetõttu piirkonniti oluliselt.Muldade rühmitamisel tekib raskusi juba Eestiski, rääkimata kogumaailma mullastikust.

Kaitse seisukohalt võib mullad jagada kahte rühma, esimestehulka kuuluvad haruldased mullatüübid, mis on ainulaadsed ja va-javad kaitset, teiste hulka aga enam levinud mullatüübid, mis onolemasolevates tingimustes tavalised. Nende rühmade vahelinepiir on aga võrdlemisi tinglik. Eestis võib haruldasteks mulda-deks pidada näiteks loodudel esinevaid paepealseid muldi, ranna-vallidel tekkinud klibumuldi, paekalda ees ainulaadsel rusukaldevaringumaterjalil kujunenud nn rusukaldemuldi ja paekalda eestekkinud diktüoneemakilta sisaldavaid nn punamuldi. Harulda-sed mullatüübid on meie kaitsealadel suurelt jaolt esindatud, kunanad levivad enamasti omapärastel pinnavormidel. Nende hoid-mise kõrval tuleb tingimata säilitada ka enam levinud mullakoos-luste näidiseid (Rooma 1991).

Mulla tähtsust võib aga vaadelda ka hoopis teisest vaatenurgast.Eesti muldade keskkonnakaitselist väärtust on hinnanud RaimoKõlli, Olav Ellermäe ja Kaire Soosaar, kes on võtnud aluseksmullagruppide pindala osakaalu kõlvikute lõikes, mullalõimise eriaspektid, muldkatte ja huumuskatte tüseduse ning selles akumu-leerunud orgaanilise aine massi ja süsinikusisalduse. Oluliseksmuldkatet summaarselt iseloomustavaks omaduseks võeti mulla

2021


neelamismahutavus ja selle küllastatus alustega, mis on üheksmulla puhverdusvõime tagajaks (Kõlli, Ellermäe, Soosaar 2004).

Selle uurimuse kohaselt on Eesti parimateks ja samal ajalka kõrge keskkonnakaitselise väärtusega muldadeks huumus-rikkad (2,8–3,3%), teralis-tompja struktuuriga neutraalsed võinõrgalt happelised, bioloogiliselt aktiivsed, tüseda huumushori-sondiga (28–33 cm) automorfsed liivsavimullad, mille alusmul-laks on tüse (üle 1,2–1,5 m), hea loodusliku drenaaziga nõrgalträhkne liivsavimuld. Sellised mullad moodustavad 7–9% Eestimuldadest. Paepealsed ja väga koreselised mullad on aga selleuurimuse järgi madala keskkonnakaitselise väärtusega, kuna nadon põuakartlikkusest, ebastabiilsest veereziimist ja/või õhukesestmullakihist tingituna välismõjude suhtes tundlikud (Kõlli, El-lermäe, Soosaar 2004).

MULDKATET OHUSTAVAD PROTSESSID

Mulla vaesumist põhjustavad peamiselt seda kulutavad maahari-misviisid, karjatamine ja metsaraie. Umbes 28% mulla kulumiseston tingitud ebaõigetest maaharimisviisidest (Anttilaet al. 1996).Euroopa Komisjoni mullakaitsestrateegias (Towards. . . 2002) onvälja toodud kaheksa mulda ohustavat tegurit: erosioon, orgaani-lise aine vähenemine, saastumine, sooldumine, tallamine, bioloo-gilise mitmekesisuse vähenemine, mulla katmine ehitiste ja muuderajatistega, maalihked ja üleujutused. Nende protsesside kõrvalon äärmiselt tähtis ka kõrbestumine, mis muutub ülemaailmseltjärjest aktuaalsemaks. Sooldumine, maalihked ja üleujutused onEesti puhul lokaalse tähtsusega. Enim teevad muret mulla kat-mine, muldade saastumine, erosioon ja orgaanilise aine kadu (Ka-nal 2004). Eesti tingimustes on olulisteks maapinna olukordamuutvateks protsessideks veel soostumine ja hapestumine, kuidneid teemasid pole siin pikemalt käsitletud.

Üheks põhiliseks muldkatet ohustavaks protsessiks on ero-sioon, mis võib aset leida väga erinevates paikades ja mitmel moel.Maapinna kulumine on tegelikult looduslik nähtus, mis muutubprobleemiks siis, kui inimene loob oma tegevusega erosiooni soo-dustavad tingimused. Mullaosakeste või -massi ümberpaigutajakshorisontaalsuunas võivad olla vesi, tuul ja inimtegevus. Kõikjal,

2022

Kadri Loorman

kus haritakse maad, leiab aset mullamassi tehnogeenne ümberpai-gutumine ehk tehnogeenne erosioon. Inimese kaasabita toimuverosioon on Eestile omastes looduslikes tingimustes väga väikeja mulla kujunemise seisukohalt vähetähtis. Intensiivse inimte-gevuse aladel areneb aga nn kiirendatud erosioon, mis on kohatimuldi tugevasti kahjustanud (Kask 1996).

Tänapäeva muldade orgaanilise aine sisaldus ja jaguneminemullas on kujunenud aastatuhandete vältel. Peaaegu kogu mul-laelustik sõltub mulla orgaanilisest ainest selles sisalduvate toit-ainete ja keemiliste sidemete energia tõttu. Mulla orgaaniliseaine kao põhjusteks on selle lagunemine, mineraliseerumine,väljauhtumine ning ärakanne vee- ja tuuleerosiooniprotsessis.Mulda ladestuv surnud orgaaniline aine hakkab kohe lagunema,ning kui see teatud staadiumis ei konserveeru (nagu soodes),siis lõpeb protsess orgaanilise aine täieliku mineraliseerumisega,lagunemisega CO2-ks ja H2O-ks ning teisteks anorgaanilisteksühenditeks. Selles protsessis moodustuvad vahelülina keerukakoostisega sünteesiproduktid — huumusained, mis on suhteliseltpüsivad ühendid (Kask 1996).

Mulla saastajaks võib olla iga looduslik ja inimtegevuse tule-musel tekkinud aine, mis akumuleerub mullas ja muudab selle loo-duslikku tasakaalu. Ka taimedele väga olulised toitained võivadmuutuda saasteaineteks, kui neid on mullas liiga palju. Mullasaasteained võivad mulda sattuda väga mitmesugustest allikatest.Saastetaluvuse ja sobiva väetuskoormuse määrab mulla puhver-dusvõime (Yaron, Calvet, Prost 1996). Atmosfääri kaudu le-viv saaste võib muldi kahjustada väga ulatuslikult. Samas võibmõnel juhul õhust pärinevat väävlit või lämmastikku haritavalmaal käsitada tasuta saadud väetisena (Kanal 2004).

Kuivadel aladel väheneb viljakate maade osakaal sooldumisetagajärjel, mis on tingitud maa ulatuslikust niisutamisest. Nii-sutuskanalite ehitamine tõstab põhjavee taset ja tõusev vesi toobendaga kaasa mullavees lahustunud sooli. Vee aurudes sadenevadsoolad maapinda ja moodustavad lõpuks vettpidava kõva sooldu-nud kihi. Väärkasutamisest põhjustatud sooldumine muudab maaharimiskõlbmatuks (Anttilaet al. 1996). Eestis sel viisil toimuvatsooldumist niipea karta ei ole. Küll aga on mererannavöönditeslevivad mullad tihedalt seotud soolase mere arengu ja reziimiga.

2023


Merevee mõju võib ulatuda mõnest meetrist pankrannikul mitme-saja meetrini madalatel randadel (Kask 1996).

Muldade tallamine on potentsiaalselt suurim oht põlluma-jandustoodangule, samas on see paratamatu maaharimise käiguspõllutöömasinatega (Reintamet al. 2004). Tallamine toimub siis,kui muld tiheneb mullaosakesi kokkusuruva jõu tõttu, mille ta-gajärjel suureneb mulla mass ruumalaühiku kohta. Mulla tiheduskoos mineraalidega, kuid ilma õhu ja veeta, on keskmiselt 2,65g/cm3. Keskmise ehk 50%-lise poorsuse juures on mulla tihedusseega 1,32 g/cm3. Kokkusurutud mullakihi tihedus võib aga ollakuni 1,6 g/cm3 (Singer, Munns 1987). Lääne- ja Ida-Euroopason üle 62 miljoni hektari ehk üle 11% kogu maismaast kahjus-tatud mulla tallamisega. Eestis on ligikaudu 26% kogu mais-maast keskmiselt ja 18% tugevalt tallatud (Reintamet al. 2004).Tavalised harimisvõtted ei likvideeri künnikihialuse mulla tihest,sügavkobestamine annab harva piisavalt hea ja kestva tulemuse.Heaks võtteks tihenenud mulla omaduste parandamisel on orgaa-niliste väetiste kasutamine ja ka tugeva juurekavaga taimede kas-vatamine (Reintamet al. 2004).

Mulla bioloogiline mitmekesisus on funktsionaalselt tähtispuhver keskkonnakõikumistest tuleneva surve vastu, samuti elu-paikadele ja substraadile. Kõige suuremat mõju mitmekesisu-sele avaldab maakasutus, mõnevõrra vähem kliimamuutused jaatmosfääri saastatus. Mullamikroobide suur geneetiline mitme-kesisus ja põlvkonna lühike eluiga võimaldavad neil kiiresti ko-hastuda vastavalt keskkonna muutustele (Ruiter, Griffits, Moore2004). See on üks olulisemaid näitajaid, mis tagab mulla suurepuhverdusvõime mitmesuguste keskkonnamõjutuste suhtes.

Üha rohkem tekitab probleeme maapinna katmine kõikvõima-like objektidega. Teede, ehitiste ja muude rajatiste alla on Eestisjäänud 130000 ha viljakat maad (Muld. 2005). Kogu Eesti pind-alast moodustab see umbes 2,9%. Samas oli Hollandis 1981. aastaandmete põhjal linnastumise tõttu kaetud üle 15% kogu maast jatollases Euroopa Liidus keskmiselt ligi 7% (Moss 1987).

Maalihked on levinud nõlvaprotsessid, mille käigus raskusjõumõjul paigutub ümber suurel hulgal setteid ning muutub nõlvakalle. Gravitatsioonijõu mõjulepääsu eelduseks on eeskätt suurnõlvakalle, aga ka nõlva pikkus ja ulatus, samuti geoloogiline

2024

Kadri Loorman

ehitus, pinnase suur niiskusesisaldus ning kõikuv temperatuu-rireziim (Kalm et al. 2002). Maalihete teket mõjutavad tugevaltmulla omadused ja taimestik (Singer, Munns 1987). Seda soodus-tava tegurina tuleb arvestada ka ehitiste lisatavat raskust. Maalih-keid ja üleujutusi esineb Eestis kõige sagedamini rannikualadel,maalihkeid eriti Pärnumaal.

Kõrbestumist võib käsitada puhtloodusliku nähtusena — kõr-bekeskkond on taimkatte teatud äärmusala, kus ülekaalu saa-vutavad kuivade kasvukohtade asukad, taimede ohtrus ja kat-vus väheneb, mulla toitainesisaldus langeb ja ala muutub ero-sioonitundlikuks. Kõrbestumist üldisemalt määratledes peetaksesilmas maa tootmisvõime langust. Kõrbestumise käivitab sa-geli ilmastiku ajutine muutus, näiteks põud. Kõrbelises japoolkõrbelises vöötmes annab viimase tõuke kõrbestumisele ena-masti siiski inimene. Inimtegevusest tingitud kõrbestumine val-landub seal, kus maa majandamisviis ületab selle bioloogilise ta-luvuse (Anttilaet al. 1996). Kõrbestumisena võib aga käsitadaka teisi sellega seotud protsesse. Kõrbestumistõrje konvent-siooni V rakenduslisa Kesk- ja Ida-Euroopale käsitab kõrbestumisteeskätt sotsiaal-majanduslikest muutustest põhjustatud muldadeväärkasutamisena ja hävitamisena, mis on tingitud nii saastumi-sest kui ka füüsilisest degradatsioonist (Punninget al. 2004). Sedasorti kõrbestumine on aktuaalne ka Eestis.

ÜLEVAADE MULLASTIKUGASEOTUD ÕIGUSAKTIDEST

Eesti Vabariigi põhiseaduse§ 5 ütleb, et Eesti loodusvarad ja loo-dusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult.§ 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkondaning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Need onolulised põhiprintsiibid keskkonnakaitse seisukohalt, järgnevaltaga mõned näited loodusvarade käsitlusest Eesti õigusaktides.

Eesti keskkonnakaitsealased üldpõhimõtted on sõnasta-tud “Säästva arengu seaduses” (RT I 1995, 31, 384). Selles liigi-tatakse loodusvarad taastuvateks, taastumatuteks ja kaasnevateksning määratakse nende kasutamise piirangud. Mullastiku kuulu-

2025


mine loodusvarade hulka on selgelt defineerimata, rääkimata selleliigitamisest taastuvate või taastumatute loodusvarade alla. Kunamullatekkeprotsess on väga pikaajaline ja keeruline, siis on mullaliigitamine ühte või teise loodusvarade rühma oluline ja arutamistvajav küsimus.

Säästva arengu seaduse§ 9 järgi on bioloogilise mitmekesisusesäilitamise põhialusteks:

1) looduslike liikide kaitse võimalikult madala taksonoomiliseüksuse tasandil ja võimalikult paljude liikide säilitamiseks;

2) kohalike kultuurtaimesortide ja koduloomatõugude arvelevõt-mine ning andmepankade hoidmine võimalikult paljude sor-tide ja tõugude kohta;

3) eritüübiliste ökosüsteemide ja maastike säilitamine ning süs-teemi loomine looduslikes ja poollooduslikes kooslustes asus-tuse ja majandustegevuse mõju tasakaalustamiseks ning kom-penseerimiseks;

4) sotsiaalse, majandusliku või teadusliku tähtsusega geneetilisematerjali määratlemine.

Nendele põhialustele vastab mullastik mitmeti. Kuna mul-lastik on elupaigaks väga mitmesugustele loomadele ja kinnitu-missubstraadiks taimedele, siis ei saa liikide kaitse toimuda ilmamulda hoidmata. Tähtsa ökosüsteemina ja aineringe vahelülinaon muld ka puhvriks asustuse ja majandustegevuse mõju tasakaa-lustamiseks ning kompenseerimiseks. Mulla eriliste tingimustegaelupaikade ja nende mitmekesisuse tõttu sisaldub seal suurel hul-gal geneetilist materjali.

“Veeseadus” (RT I 1994, 40, 655) seab piirangud väetiste ka-sutamisele põhjavee kaitsmiseks. Seadus sätestab nõuded valgalakaitseks põllumajandustootmisest pärineva reostuse eest. Vee-seaduse§ 261 lg 3 ütleb, et põllumajandustootjal on soovita-tav järgida head põllumajandustava, kusjuures seaduse mõisteson heaks põllumajandustavaks üldtunnustatud tootmisvõtted ja-viisid, mille järgimise korral ei teki ohtu keskkonnale. Täpsemadjuhised ja viited soovitatavatele võtetele ja viisidele aga puuduvad.

Kuigi väetised ja taimekaitsevahendid on mõeldud saagi suu-rendamiseks, on nad vale kasutamise korral keskkonnale suureksohuks. Sellegipoolest pole vastavates seadustes tähelepanu pöö-

2026

Kadri Loorman

ratud peamistele ohustatud keskkonnaelementidele — mullale javeele. “Väetiseseadus” (RT I 2003, 51, 352) sätestab peamiseltnõuded väetisele ja selle käitlemisele, kusjuures käitlemise allmõeldakse väetise turustamisotstarbelist tootmist, pakendamist,märgistamist, Eestisse toimetamist ja turustamist. Väetise kasuta-misega kaasnevaid võimalikke ohte inimesele ja keskkonnale ningnende vältimist pole seaduses käsitletud. Kuigi “Taimekaitseva-hendite ohutu kasutamise eeskirja” (RT I 2000, 77, 493) ülesanneon määruse kohaselt tagada taimekaitsevahendite ohutus inimesetervisele ja keskkonnale, on keskkonna osa määruses väga põgus.

“Jäätmeseaduse” (RT I 2004, 9, 52)§ 19 lg 2 määratlebjäätmekäitluskohana muu hulgas ka maa-ala, kus jäätmete taas-kasutamine võimaldab parandada mullaviljakust, maa-ala kesk-konnaseisundit või selle kasutusvõimalusi. Kuigi põllumehed onläbi aegade kasutanud talus tekkinud jäätmeid väetisena, ei olepõldu kunagi nimetatud jäätmekäitluskohaks.

Atmosfääriõhu kvaliteeti käsitleb “Välisõhu kaitse seadus” (RTI 2004, 43, 298). Õhk ja pinnas on omavahel enamasti otseseskontaktis (välja arvatud veealadel) ning kui atmosfäär on puhas,ei saa seal olematut reostust levida ka pinnasesse. Suur osa saas-test jõuab aga mulda just õhu kaudu. Välisõhu kaitse seadusesräägitakse ometi vaid maapinnalähedase õhukihi reostumisest egamainita saasteainete sadestumist pinnasele ja taimedele.

“Maapõueseadus” (RT I 2004, 84, 572) sätestab maapõue uuri-mise, kaitsmise ja kasutamise korra ning põhimõtted eesmärgigatagada maapõue majanduslikult otstarbekas ja keskkonnasäästlikkasutamine. Seaduse mõistes on maapõu maismaal, piiriveeko-gudes, territoriaal- ja sisemeres ning majandusvööndis inimtege-vuseks kättesaadav maakoore osa. Sätestatud eesmärgid on küllväga laiahaardelised, kuid tegelikult on reguleeritud peamiseltsiiski vaid maavarade kaevandamise ja seejärel muldkatte taas-tamise osa. Maapõueseaduse§ 48 sätestab korra, mille järgituleb maavara kaevandamisega rikutud maa korrastada. Mul-lakaitse nõuded (§ 65) kohustavad kaevandamisloa omanikkueemaldama maavara kaevandamisega seotud ehitiste piiresse jäävamulla vähemalt selle huumushorisondi ulatuses. Maapõueseaduse§ 65 lg 5 järgi ei tohi maavara kaevandamine põhjustada mulla

2027


hävimist. Samuti on keelatud maapõue kasutamine ainult mullahuumushorisondi kaevandamise eesmärgil.

“Maaparandusseaduse” (RT I 2003, 15, 84)§ 6 sätestab maa-parandussüsteemile esitatavad nõuded. Mulla ja mulla viljakusesäilitamiseks tuleb põllumajandusmaal ja eluasemekohtade maalrakendada järgmisi tehnoloogiaid: mulla eemaldamine maaparan-dusehitise alla jäävalt alalt; pinnase laialiajamise korral mulla eel-nev eemaldamine vastavalt alalt ja selle hilisem tagasipaigutamine,kui mulda katva pinnasekihi paksus on esialgsete arvestuste järgiüle 10 cm; maaparandussüsteemi ehitamise tõttu tihenenud mullakobestamine.

Mullastiku kaitset metsaaladel reguleerib “Metsaseadus” (RTI 1998, 113/114, 1872). See kohustab metsaomanikku majan-dama ja lubama oma metsa majandada üksnes sellisel viisil, misei ohusta metsa kui ökosüsteemi ega kahjusta genofondi, metsa-mulda ja veereziimi, metsa uuenemise ja uuendamise tingimusi,ei loo eeldusi tuulekahjustuste tekkeks, seenhaiguste ja putuk-kahjurite levikuks ning on kooskõlas metsa säästliku kasutamisepõhimõtetega (§ 24 lg 2). Metsa kasutamise ühe viisina näeb sea-dus ette maastiku või selle erimi, mulla või vee kaitsmist (§ 27lg 2). Metsaseaduse§ 15 lubab metsa kasvatamiseks reguleeridametsamulla vee- ja toitereziimi, kuid seejuures tuleb arvestadakeskkonnakaitse nõudeid (§ 21).

Loodusressursside, looduspärandi, keskkonnaseisundi ja kesk-konnategurite kohta käivate andmete hoidmine ja töötlemine ningvastavasisulise teabe andmine on reguleeritud “Keskkonnaregistriseadusega” (RT I 2002, 58, 361). Keskkonnaregistrisse kan-takse andmed loodusressursside, loodusobjektide, bioloogiliste jalooduslike keskkonnategurite, keskkonnaseisundi, jäätmete ja ra-dioaktiivsete jäätmete kohta. Seaduse§ 29 lg 1 järgi tuleb kesk-konnaseire programmi aruande alusel kanda keskkonnaregistrissemulla kvaliteedi näitajad ja mullastiku seisundi muutust iseloo-mustavad andmed. Kuna aga mullastiku kuulumine loodusres-sursside hulka ei ole ka selles seaduses selgelt märgitud (§ 8), siisvõib mullastikku puudutav andmebaas jääda hoopis seaduse§ 2lg 2 p 7 märgitud riigi muude andmekogude alla.

Kõigest sellest võib järeldada, et praegu Eestis kehtivatel sea-dustel on mullastiku seisukohast palju puudujääke. 1971. aasta

2028

Kadri Loorman

1. jaanuaril jõustunud ENSV maakoodeksit (Eesti. . . 1970) eiole küll mõtet mullakaitset reguleeriva aktina esile tõsta, ometiväärib see tunnustust oma mullakeskse lähenemise eest. Selles eiole püütud mulda kui maa viljakat osa peita “pinnase” või mõnemuu mõiste taha. Maakoodeks kohustas maa haldajaid kasutamaoma maatükki ratsionaalselt, rakendama efektiivseid abinõusidmullaviljakuse tõstmiseks ning muldade tuule- ja vee-erosioonivältimiseks, ära hoidma maa soostumist, saastumist, umbrohtu-mist ning protsesse, mis halvendaksid mulla seisukorda. Maa-koodeks seadis erikaitse alla põllumajanduslikud kõlvikud, eritiniisutatavad ja kuivendatud maad. Põllumajandusliku otstarbegamaa kasutajad olid kohustatud kaitsma, taastama ja suurendamamullaviljakust. Erosiooniohtlikel põllumajanduslikel kõlvikuteltuli kohalikest tingimustest sõltuvalt rakendada selliseid erosioo-nivastaste abinõude komplekse, mille efektiivsus oli tõestatud niiteaduses kui praktikas.

KOKKUVÕTE

Euroopa Liidus pidi kava kohaselt mulladirektiiv vastu võetamajuba 2004. aasta mais, kuid praeguseni pole seda tehtud. Direktiivijõustumisel peab Eesti seadusandlus sellest juhinduma ning vastutuleb võtta mullastikuseadus. See peab kajastama ja reguleerimaka kohalikke mullakaitse probleeme (Punninget al. 2004).

Üldiselt on mulla väärtust ja selle kaitsevajadust Eestis mõis-tetud ning nüüdseks juba selle üle ka palju arutletud. Edasiliiku-miseks on aga vaja arendada mullastikuga seotud regulatsiooni.Seejuures tuleks nii õigusloomes kui ka õiguse rakendamise staa-diumis kindlasti kasutada interdistsiplinaarset lähenemist, mil-lesse oleksid kaasatud nii juristid kui ka keskkonnaspetsialis-tid (Veinla 1998) ja miks mitte ka põllumehed.

Kirjandus

A n t t i l a , P., M. O j a n e n , M. P u h a k k a , T. V u o r i s a l o , T. F r e y1996.Globaalsed keskkonnaprobleemid. Tartu: Eesti Loodusfoto

E e s t i NSV maakoodeks: Ametlik tekst. 1970. Tallinn: Eesti Raamat

2029


H a w k e n , P., A. L o v i n s , H. L o v i n s 1999.Looduskapitalism:Uue tööstusrevolutsiooni algus. Tänapäev

K a l m , V., T. H a n g , A. R o s e n t a u , P. T a l v i s t e , M. K o h v 2002.Maalihked Pärnu maakonnas. [Käsikiri Pärnu Maavalitsuse planee-ringute osakonnas]

K a n a l , Arno 2004. Mullakaitsest ei saa üle ega ümber. —Eesti Loo-dus, nr 9, lk 6–11

K a s k , R. 1996.Eesti mullad. Tallinn: MatsK õ l l i , R., O. E l l e r m ä e , K. S o o s a a r 2004. Muldkatte talitle-

mine ja piirkondlik keskkonnaseisund. — L. Reintam (toim.). Muldökosüsteemis, seire ja kaitse. Tartu—Tallinn: Teaduste AkadeemiaKirjastus, lk 36–47

L a v e l l e , P., A. V. S p a i n 2001.Soil Ecology. Netherlands: KluwerAcademic Publishers

M o s s , G. H. 1987. Wasting Europe’s heritage — the need for soilprotection. — H. Barth, P. -L’Hermite (eds.).Scientific Basis for SoilConservation in the European Community. Brussels: Commission ofthe European Communities, pp. 17–28

M u l d . 2005. Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi veebileht.http://www.envir.ee/saastev/loodusvarad.html#muld. 15.04.

P e n u , P. 2005.Eesti muldadest põllumehele. Ökoloogiliste Tehnoloo-giate Keskus

P u n n i n g , J.-M., M. K a n g u r , J. T e r a s m a a , G. K a p a n e n ,T. K u l l , A. K a n a l (koost.) 2004.Rahvuslik keskkonnakonvent-sioonide rakendamise ja ühise arendamise audit Eestis — KEKO:KEKO lõppdokument. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli Kirjas-tus

R e i n t a m , E., J. K u h t , K. T r ü k m a n n , J. P u u s t 2004. Tihene-nud muldade omaduste parandamisest bioloogiliste meetoditega. —L. Reintam (toim.). Muld ökosüsteemis, seire ja kaitse. Tartu—Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 104–117

R o o m a , I. 1991. Kaitset vajavad mullad Eestis. — L. Reintam (toim.).Mullakaitse probleeme Eestis. Tallinn: Valgus, lk 43–52

R u i t e r , P. C. de, B. G r i f f i t s , J. C. M o o r e 2004. Biodiversityand stability in soil ecosystems: Patterns, processes and the effects ofdisturbance. — M. Loreau, S. Naeem, P. Inchausti (eds.).Biodiversityand Ecosystem Functioning: Synthesis and Perspectives. Oxford:Oxford University Press, pp. 102–113

S i n g e r , M. J., D. N. M u n n s 1987.Soils: An Introduction. NewYork: Macmillan Publishing Company

T o w a r d s a Thematic Strategy for Soil Protection: Communicationfrom the Commission to the Council, the European Parliament, the

2030

Kadri Loorman

Economic and Social Committee and the Committee of the Re-gions. 2002. Brussels: Commission of the European Communi-ties. http://europa.eu.int/eur-lex/en/com/pdf/2002/com20020179en01.pdf. 13.03.

V e i n l a , H. 1998.Sissejuhatus keskkonnaõigusesse. Tallinn: JuuraY a r o n , B., R. C a l v e t , R. P r o s t 1996.Soil Pollution: Processes

and Dynamics. Springer Verlag

KADRI LOORMAN (sünd. 1983) on Eesti Maaülikooli maastikukaitseja -hoolduse eriala magistrant. Käesolev artikkel põhineb2005. aastalsamas kõrgkoolis kaitstud bakalaureusetööl.

2031

ENN TEGOVA. Vaino Vahing aastal 2005

TALVEAKADEEMIA

Autismiga laste suhtlemis-ja keskendumisprobleemide

lahendamine ratsutamisteraapia abil

Ene Kont

SISSEJUHATUS

Inimesed erinevad üksteisest oma vaimsete ja psühhomotoorsetevõimete, tausta, isiksuseomaduste, iseloomujoonte jms poolest.Enamasti on erinevused siiski nii väikesed, et need ei häiri teisiega ka inimest ennast. Teatud piirist alates võib aga kõrvalekallemuutuda häirivaks, talumatuks või isegi ohtlikuks. Kuna me kõikelame koos ühes maailmas, tuleb puudega ja psüühilise erivajadu-sega inimestele luua võimalused raviks, õppimiseks, töötamiseks,suhtlemiseks, teisisõnu — täisväärtuslikuks eluks. Praegune re-habilitatsioonisüsteem Eestis võimaldab puudega inimesel saadaspetsiaalset ravi, mis aitab tal oma igapäevaste tegevustega pare-mini hakkama saada, minapilti parandada ning elust rõõmu tunda.Ratsutamisteraapia on üks paljudest võimalustest puudega inimestaidata.

Käesoleva töö eesmärk on välja selgitada, kas ja kuidas aitabratsutamisteraapia autismiga lapsel oma igapäevaste tegevuste jasuhtlemisega paremini hakkama saada. Selleks vaadeldakse, kui-das ratsutamisteraapia aitab lapsel 1) arendada kontaktivõimet,2) rikastada sõnavara, 3) arendada kõnet, 4) mitmekesistadamänge, 5) arendada tähelepanu- ja keskendumisvõimet, 6) aren-dada mälu, 7) parandada kehalist võimekust ja tasakaalu, 8) aren-

10 2033

TalveAkadeemia: Ratsutamisteraapia

dada püsivust ning vähendada hüperaktiivsust, 9) arendada orien-teerumisvõimet.

PERVASIIVNE ARENGUHÄIRE

Pervasiivsete arenguhäirete all mõistetakse vastastikuse sotsiaalsemõjutamise ja suhtlemise kvalitatiivset kahjustust, millega kaas-neb huvide ja tegevusaktiivsuse piiratus, stereotüüpsus ja mono-toonne korduvus. Pervasiivsed arenguhäired määratakse kindlakslapse käitumise muutuste järgi, võrreldes lapse tegevust teatudvaimsele vanusele iseloomuliku käitumisega (vaatamata sellele,kas mahajäämust esineb või mitte;Psüühika- ja käitumishäirete. . .1999).

Eristatakse järgmisi pervasiivse arenguhäire alaliike:

1) lapse autism,2) atüüpiline autism,3) Retti sündroom,4) lapse muu desintegratiivne häire,5) hüperaktiivsus motoorsete stereotüüpiate ja vaimse alaaren-

guga,6) Aspergeri sündroom (samas).

LAPSE AUTISM

Autism ehk endassesulgumus on psüühiline häire, millele on ise-loomulik inimsuhetest eemaldumine ja nende asendamine oma-loodud fantaasiamaailmaga (Bogovski, Kull 1996). 1943. aastaldefineeris Leo Kanner esimesena lapseea autismi kui võimetustluua tavalist, bioloogiliselt ettenähtud tundmuslikku kontaktiteiste inimestega (Online. . . 2005).

Autistlikule lapsele on iseloomulik käitumise, huvide ja ak-tiivsuse monotoonsus, korduvus ja stereotüüpsus, mis igapäevasestegevuses ja suhtlemises kipub muutuma paindumatuks ja rutiin-seks. Spetsiifiliste diagnostiliste tunnuste kõrval võib autistli-kel lastel avalduda hulk teisi, mittespetsiifilisi nähte, nagu foo-biad, une- ja söömishäired, ärritus- ja agressiivsushood. Ena-

2034

Ene Kont

mik autismiga indiviide ilmutab oma tegevuse organiseerimiselja vaba aja sisustamisel initsiatiivitust ning spontaansuse ja loo-mingulisuse puudumist, raskusi otsuste tegemisel (Psüühika- jakäitumishäirete. . . 1999).

Puudulik kujutlusvõime ja suhtlemisraskused avalduvad veid-ras käitumises. Näiteks võib autistidel esineda hirmu füüsilisekontakti ees, kuulmis- ja nägemisraskusi, veidraid kinnismõtteidja võimetust valetada (Lawton 2005).

Autismi tekkepõhjused pole päris selged, kuid suurem osa uuri-jatest on seisukohal, et lapseea autismi puhul on tegemist patoloo-giaga, mille põhjuseks on kesknärvisüsteemi kahjustus, ajutalit-luse häired, aju struktuuri muutused või keemiliste protsessidehäiritus ajus (Palola 2005).

Samas on autismi tekkes kindlaks tehtud ka tugev geneetilinekomponent. Nii on suhteliselt kõrgem autismirisk tuvastatud las-tel, kelle ema põeb mõnd psühhiaatrilist haigust. Samuti peetakseautismi haigestumise riski seotuks linnastumisega ja isa vanu-sega. Suurem risk haigestuda on lastel, kes on sündinud väljaspoolEuroopat, ja neil, kelle vanemad on sündinud eri riikides (Laurit-sen, Pedersen, Mortensen 2005).

Uuringud viitavad ka seosele sünnieelsete stressorite mõju jaautismi tekkimise vahel. Suurem oht selleks on stressi esine-mise korral 21.–32. rasedusnädalal, kõrgpunktiks loetakse 25.–28. nädalat (Beversdorfet al. 2005).

Autismi esineb 3–4 lapsel 10000-st, 8–10-aastaste laste seasdiagnoositakse autismi 7–8 lapsel 10000-st. Tavalisem on seehäire poiste hulgas: 3–4 poissi ühe tüdruku kohta (Autism. 2005).

TERAPEUTILINE RATSUTAMINEAUTISMI JA HÜPERKINEETILISE

HÄIRE KORRAL

Järgnevalt püüan anda vastuse küsimusele, miks kasutatakse te-raapias just hobust.

Laps asub enne sündi täieliku ühtsuse seisundis emaga. Pärastlapse sündi muutub tema nahk peamiseks kontakti loomise orga-niks. Et kasvada, tuleb ületada side emaga, kuid sellega võib kaas-

2035


neda ohutunne. Ainult siis, kui me tunneme end ohutult, saameedasi liikuda iseseisvumise poole.

Hobuse puhul tuleb märkida üht olulist iseärasust: kui me is-tume hobuse selga, siis ei näe me tema silmi. Enamik inimesi,kes kannatavad psühhoosi all, väldivad silmsidet. Autistlik laps eitalu kontakti teise inimesega, sellepärast ei kontakteeru ta ka pilguabil ning just sellepärast on hea, et hobuse seljas istudes ei pea tahobusele silma vaatama.

Hobusel on veel teinegi oluline omadus. Ta on suure kehapin-naga loom, kellega saab kontakti luua. Kontakt hobusega elus-tab mälestusi kontaktist emaga just naha kaudu. Selle puutekon-takti kaudu võib laps üle saada oma agressiivsusest. Hobune onjõuline ja tugev, seepärast tunneb ka laps hobuse seljas istudesoma väärtust tõusvat, tema minapilt paraneb. Hobuse maailm onstruktureeritud, seal on oma keel, reeglid, traditsioonid ja sea-dused. See on väga kindel ja püsiv maailm. Nii kasutataksegiseda struktuuri, mida annab hobune ja mis luuakse hobuse ümber.Hobune püüdleb tasakaalu ja harmoonia poole ning see püüdluskandub ka sellele, kes hobuse seljas istub. Hobuse harmooniaon nakkav, tema kord harmoniseerib patsiendi kaootilist maailma.Hobune on massiivne olend ja iga osa tema kehast liigub, ningjust liikumise kaudu saavutab ratsanik tema kehaga kontakti, mismeenutab ema ja lapse kontakti varases lapsepõlves.

Niisiis saavad inimesed, kes on kaotanud võime oma maailmastruktureerida, tänu hobusele ja tema maailmale alustada iseendaülesehitamist. Hobusega seondub terve rida rituaale: tuleb tullaühel ja samal ajal, istuda selga ühel ja samal viisil, sõita ettenähtudviisil, sooritada ühtesid ja samu tegevusi. See loobki struktuuri.Regulaarsus ja struktuur võimaldavad koondada energiat (Matias2003).

Terapeutiline ratsutamine on igat tüüpi autismihäire korral erititõhus järgmistel põhjustel:

1) Hobuse loomulik, 3-taktiline rütmiline liikumine soodustabkõne arengut.

2) Laps peab suhtlema hobusega ja kõrvalkäijatega, mis soodus-tab sotsiaalse suhtlemise arengut, minapildi paranemist ja pin-getest vabanemist.

2036

Ene Kont

3) Tallis saab arendada lapse organisatoorseid võimeid, pidadeskinni rutiinsest kavast — kiivri pähepanek, hobuse tervitamine,puhastamine, platsile viimine, selga istumine, käskluste and-mine jne.

4) Ratsutamine arendab ajataju (tunni algus, keskpaik, lõpp;Palola 2005).

Ratsutamisteraapia tunnis tuleb autismi korral kinni pidadajärgmistest reeglitest:

1) Kohelda last vastavalt tema puude astmele.2) Respekteerida last ja pidada meeles, et autist võib küll öeldust

aru saada, kuid ei pruugi osata vastata ning võib viibida “omasmaailmas”.

3) Läheneda individuaalselt, aeglaselt ja ilma käskudeta.4) Anda lihtsaid ülesandeid, mis on lapsele jõukohased ja tee-

vad talle rõõmu. Jälgida näo ja keha reaktsioone. Anda uusiülesandeid ja õpetada uusi oskusi aeglaselt, vastavalt lapsevõimetele. Kiita teda. Hoiduda tekitamast stressi. Selle võibratsutajas esile kutsuda juba ainuüksi tema võimetus rääkidavõi jälgida terapeudi antud juhiseid. Hoiduda võimaluse korralvahetamast hobust ja abilisi.

5) Mitte sundida last suhtlema, isegi mitte otsa vaatama. Tulebvalvsalt tähele panna iga väiksematki katset suhelda ning tedaselle eest kiita. Vastuse puudumine terapeudi küsimustele jaütlustele ei tähenda, et laps nendest aru ei saaks. Mõnele rat-sutajale tuleb ette näidata, mida teha.

6) Autistid võivad olla väga vastuvõtlikud stressile ja pingeolu-korrale ning võivad sel juhul reageerida ebatavalise käitumisega.Tuleb olla valmis selliseks käitumiseks nagu liikuva hobuseseljast maha tulemine või jonnihoog.

7) Mitte lubada ebasündsat käitumist. Tuleb olla rahulik, sõbralikja kindel. Distsipliini tuleb hoida nagu iga teisegi lapsega (En-gel, Galloway, Bull 1994).

Millist kasu toob ratsutamine autistlikele lastele?

1) Ratsutamise ajal aktiveerub vereringe ja hingamine, kaasatudon peaaegu kõik lihased, liigesed ja sidemed. See on eriti

2037


kasulik autistile, kes ei suuda olla liigutusaktiivne ilma välisestimulatsioonita.

2) Ratsutamisega kaasneb üldise koordinatsiooni, tasakaalu hoid-mise ja reageerimisoskuse treening. See avaldab positiivsetmõju autisti halvasti arenenud motoorikale.

3) Toimub tundeorganite ja sügavtunnetuslike organite treening.4) Tundeorganite treeningu kaudu on võimalik parandada vas-

tuvõtuvõimet.5) Areneb lapse kollektiivne käitumine.6) Igale lapsele antakse sõltuvalt tema isiklikest vajadustest

võimalus saavutada kontakt hobusega.7) Kontakti loomisel on võimalik likvideerida hirm ja patsiendi

ebakindlus.8) Ratsutamine õpetab hindama tegelikke võimalusi ja olukordi.9) Ratsutamine esitab suuri nõudmisi autistile, kes tahab ümbrust

oma kontrolli all hoida.

Ratsutamine on autistlikule lapsele vastunäidustatud allergiakorral, rahutu hobuse ja pidevalt muutuva ümbruse korral ningliiga suure hirmu ja paanika korral (Winnesheidt-Gesse 2004).

VAATLUSALUSED

Käesolevas uurimistöös osales kaks pervasiivse arenguhäire jahüperkineetilise häire diagnoosiga last, kuueaastased kaksikudpoisid Zak ja Joshua. Poisid on kinnised, elavad nn omas maa-ilmas. Nende tähelepanu- ja keskendumisvõime on madal, üheletegevusele ei suuda nad pühenduda kuigi kaua. Zak on kergemapuudega ja ka hüperaktiivsust on tal vähem kui Joshual. Zak jaJoshua on pärit kakskeelsest perekonnast.

Zaki kõne on parem kui Joshual. Mõlemal lapsel võibtäheldada ehholaaliat ehk kajakõnet, kui nad kordavad mingitainult neile tähenduslikku sõna. Mälu ja mõtlemise areng eiole kummalgi eakohane. Nende teadmised sisaldavad vaid fakte,järelduste tegemine juhtunust ja seoste leidmine ei ole eakohane,samuti ei suuda nad oma tegevust analüüsida. Ema ütluste ko-haselt ei tea poisid oma kodu aadressi, ei tunne värve, kuigi neid

2038

Ene Kont

on õpetatud juba terve aasta kodus ja lasteaias pedagoogide poolt.Mõlemat last on uurinud psühholoog, psühhiaater ja logopeed.

Mõlemad poisid vajavad kindlat päevakava, rutiinseid tegevusija mänguasju. Näiteks kuulub nende mänguasjade hulka rong võivedur, millest nad ei suuda loobuda ning mida nad igale poolekaasa võtavad.

Füüsilises arengus neil suurt mahajäämust ei ole, lihasdüstoo-niat ehk lihastoonuse häirumist ei esine kummalgi.

Poisid käivad Tallinnas erilasteaias, kus nendega tegelevadpsühholoog, logopeed ja massöör.

Enne teraapiatundidega alustamist kinnitas kaksikute raviarstpervasiivse arenguhäire, raske ja sügava puude ning hüperkineeti-lise häire diagnoosi. Raviarst pidas ratsutamisteraapiat väga vaja-likuks kommunikatsiooni, kõne ja enesehinnangu parandamiseksning ühtlasi võimaliku kehataju häire ennetamiseks, mis ohustabautismiga lapsi ja väljendub varvaste peal tippimises.

RATSUTAMISTERAAPIA MEETOD

Ratsutamisteraapia tunnid toimusid Rebala tallis kaks kordanädalas kuue nädala vältel. Kokku viidi mõlema lapsega läbi 12teraapiatundi. Ühe tunni pikkus varieerus 15 minutist teraapia al-guses kuni 30 minutini lõpus. Hobuse puhastamine ja vaatlusedtallis ei kuulunud selle aja sisse. Lapsed ratsutasid eesti tõugu ho-busel nimega Ralli, kes nii oma kasvult kui iseloomult sobib vägahästi just väikestele lastele. Loom oli rahulik, ühtlase kõnniganing hea, mugava seljaga. Hobune otsis lapsega ise kontakti, misautistide puhul on väga oluline. Rallil oli ka neljakuune varss, kessaatis teda ratsutamise ajal ning lisas tundidele emotsionaalsust.

Ratsutamisteraapia tunni üldine ülesehitus oli järgmine:

1) Talli sisenemine, hobuste ja teiste tallis olevate loomade vaat-lemine, nendega suhtlemine ja nende toitmine.

2) Ratsutamiskiivri pähepanek.3) Ralli tervitamine, paitamine ja silitamine, toidu andmine.

2039


4) Puhastamistarvete võtmine ja hobuse puhastamine. Vestle-mine hobusest ja lapse suunamine puhastamisel, huvi ärata-mine korraliku töötulemuse vastu.

5) Hobuse viimine platsile lapse kaasabil.6) Hobuse selga istumine, kehaasendi korrigeerimine.7) Ratsutamine, mitmesuguste võimlemis- ja koordinatsioonihar-

jutuste tegemine, laulmine ja vestlus ümbritsevast ratsutamiseajal.

8) Hobuse seljast mahatulek, hobuse tänamine, maiustuste and-mine.

9) Hobuse viimine talli või karjamaale.10) Ratsutamiskiivri peast ära võtmine ja oma kohale panemine.11) Käte pesemine.

Kehalise võimekuse arendamiseks ning rühi parandamiseksolid tundides sirutusharjutused, lamamised ja istulitõusud hobuseseljas. Mõnes tunnis kasutati abivahendina ka väikest rõngast.Ümbruse vaatlemine oli ühendatud kehapööretega paremale ja va-sakule. Tasakaaluharjutusena kasutati käte mitmesuguseid asen-deid ja sõitu silmad kinni. Igas tunnis lubati lastel teatud aja liht-salt ratsutada ega segatud vahele nende tegevusele ega mõtetele,et mitte neid informatsiooniga üle koormata.

Tunni ühe osana kasutati järgmisi harjutusi laste rahustamiseksja lõõgastamiseks:

1) lamamine kõhuli hobuse kaela peal,2) lamamine kõhuli hobuse tagaosal,3) lamamine risti üle hobuse.

VAATLUSALUSTE KÕNE, TÄHELEPANU-JA KESKENDUMISVÕIME TERAAPIA LÕPUS

Teraapia alguses tarvitasid lapsed hobuse ja ratsutamisega seotudsõnavara minimaalselt. Teraapia lõpus kasutasid nad terapeudisuunamisel õpitud sõnu ja väljendeid hobuse välimuse ja tegevusekohta. Hobuse puhastamise ajal kasutasid nad küll õpitud sõnuja väljendeid, kuid siiski pidi lapsi kogu aeg küsimustega suu-

2040

Ene Kont

nama. Hobuse nimi Ralli jäi lastele meelde kolmandaks tunniks,hobuse värvust (pruun) ei osanud nad aga ka teraapia lõpuks ni-metada. Küll oskasid nad nimetada ja näidata hobuse kehaosi:pead, jalgu, keha, saba, lakka, silmi. Lapsed teadsid kolmandakstunniks, kus asuvad puhastusvahendid ja ratsutamiskiivrid. Harjakasutamist puhastamisel tuli kuni teraapia lõpuni suunata. Te-raapia lõpus suutsid lapsed hobust puhastada kuni kaks minutit,siis nõrgenes nende keskendumisvõime ühele tegevusele ning tulikasutada veenmismeetodit, et töö lõpuni viia. Oma tunnetest jaemotsioonidest ei rääkinud lapsed kogu teraapia ajal. Mõningastarengut täheldati kontakti võtmisel hobusega. Hobuse puuduta-mine, silitamine ja kallistamine muutus ajaliselt iga tund pike-maks. Lapsed nautisid hobusel kõhuli ja selili lamamist üha roh-kem, puhkeasendiks avaldasid nad soovi tihti keset tundi ning te-raapia lõpus lõõgastusid kuni viis minutit. Ratsutamise ajal ka-sutasid lapsed rutiinseid väljendeid ümbritseva kohta. Alates esi-mesest tunnist hakati neile õpetama lihtsat kaherealist laulukest,mida nad suutsid iseseisvalt esitada kuuendas teraapiatunnis.

TERAAPIA MÕJUVAATLUSALUSTE IGAPÄEVAELULE

Vestluses laste vanematega selgus, et teraapiatunnid mõjusid hästilaste öisele unele. Lapsed uinusid õigeaegselt ning magasid ra-hulikumalt. Joshua kannatas enureesi ehk kusepidamatuse all egaolnud seni ühtegi ööd kuivalt mööda saatnud. Teraapia 10. tunnilütles ema, et Joshua enam voodit ei märga. Selline olukord kestiskaks nädalat pärast teraapia lõppu, siis tuli vana probleem tagasi.

Hobuseteema ilmus laste igapäevasesse mängu. Süzeelist rol-limängu need lapsed varem ei mänginud, tavaliselt manipuleerisidlihtsalt esemetega. Teraapia ajal selgus aga, et kodus rääkisid nadomavahel hobusest ning mängisid “hobusemängu”, kus üks olihobune ja teine ratsanik. Ratsanik oli tavaliselt Joshua ja hobuneZak. Mäng oli lihtne ja rutiinne, kasutati kogu aeg ühesuguseidliigutusi ja käsklusi, kuid nad mängisid kahekesi koos, suutsid tei-neteisega suhelda ning teineteisest aru saada. Ka emale andsidlapsed käsklusi “Sammu!”, “Seis!”.

2041


Zak joonistas pärast teist teraapiatundi kodus iseseisvalt kakspilti hobusest. Samuti tundsid lapsed piltidel ära teised tallisnähtud loomad, nagu kassi, lamba, pardi ja jänese, ning oska-sid järele teha nende häälitsusi. Kinnistus teadmine, et loomadeleei tohi haiget teha. See on eriti oluline Joshua puhul, kelle agres-siivsushood kestavad küll edasi, kuid loomade suhtes ning omava-helise “hobusemängu” ajal Zaki vastu on agressiivsus vähenenud.

TÖÖ TULEMUSED

Töö tulemuste hindamisel kasutati vaatlust ning vestlust laste janende vanematega. Vaatluse ja vestluse põhjal võib väita, et rat-sutamisteraapia mõjus mõlemale lapsele väga tõhusalt ning kõikalgselt püstitatud eesmärgid said täidetud. Eriti oluliseks peetilaste kontaktivõime arendamist. Lapsed suutsid puudutada hobustja ka teisi tallis viibinud loomi ning otsisid ise võimalusi kontaktiloomiseks. Teraapia vältel rikastus vaatlusaluste sõnavara, areneskõne ning mängu tuli uus teema — hobune. Laste tähelepanu- jakeskendumisvõime ning kehaline võimekus paranesid tunduvalt,arenes püsivus ning seoses sellega vähenesid hüperaktiivsuse il-mingud.

JÄRELDUSED

1. Ratsutamisteraapia arendab autistliku lapse võimet luua jataluda füüsilist kontakti, selle tulemusena paraneb suhtlemineteiste lastega.

2. Ratsutamisteraapia rikastab lapse sõnavara, arendab kõnet jamälu, mistõttu paraneb suhtlemisvõime.

3. Ratsutamisteraapia arendab lapse tähelepanu- ja keskendu-misvõimet, mistõttu paraneb püsivus ning väheneb hüperak-tiivsus.

4. Ratsutamisteraapia arendab oma keha tunnetamist ning üld-füüsilist võimekust ja orienteerumisvõimet.

5. Uurimistöö näitas, et ratsutamisteraapia käigus väheneb lapseagressiivsus loomade ja teiste inimeste suhtes.

2042

Ene Kont

6. Antud juhul oli 12 teraapiatundi liiga lühike aeg, et saavutadamärkimisväärseid tulemusi. Paremate ja püsivamate tulemustesaavutamiseks antud katsealuste puhul tuleks teraapiat jätkataning viia tunde läbi kaks korda nädalas pikema aja jooksul.

Kirjandus

A u t i s m . 2005. www.inimene.ee/pages.php3/06?haigus=337. 12.09.B e v e r s d o r f , D. Q., S. E. M a n n i n g , A. H i l l i e r , S. L. A n -

d e r s o n , R. E. N o r d g r e n , S. E. W a l t e r s , H. N. N a g a r a j a ,W. C. C o o l e y , S. E. G a e l i c , M. L. B a u m a n 2005. Timingof prenatal stressors and autism. —Journal of Autism and Develop-mental Disorders, Vol. 35 (4), pp. 471–478. www.ncbi.nlm.nih.gov/entrez. 15.09.

B o g o v s k i , Pavel, Rein K u l l 1996.Meditsiinisõnastik: Eestikeel-sed terminid koos seletuste ning ladina, inglise ja soome vastetega.Tallinn: Medicina

E n g e l , B., M. G a l l o w a y , M. B u l l 1994.The Horse, The Han-dicapped, and The Riding Team in a Therapeutic Riding Program:A Training Manual for Volunteers. Durango, CO: Barbara EngelTherapy Services

L a u r i t s e n , M. B., C. B. P e d e r s e n , P. B. M o r t e n s e n 2005.Effects of familial risk factors and place of birth on the risk of autism:A nationwide register-based study. —Journal of Child Psychologyand Psychiatry, and Allied Disciplines, Vol. 46 (9), pp. 963–971.www.ncbi.nlm.nih.gov/entrez. 29.09.

L a w t o n , G. 2005. The autism myth. —New Scientist, Vol. 187,No. 2511, pp. 36–40

M a t i a s 2003 =P. Matias. Psihiqeskie bolezni u deteii zooterapi�. Adaptivna� (reabilitacionna�) verhova�ezda. Moskva

O n l i n e Mendelian Inheritance in Man. 2005. www.ncbi.nlm.nih.gov.15.09.

P a l o l a , Leni 2005. Loengumaterjalid. KäsikiriP s ü ü h i k a - j a k ä i t u m i s h ä i r e t e klassifikatsioon RHK-10: Klii-

nilised kirjeldused ja diagnostilised juhised. 1999. Tartu: Tartu Üli-kool

W i n n e s h e i d t - G e s s e 2004 =�. Vinneshaidt-Gesse. Le-qebna� verhova� ezda s detmi, strada�wimi autizmom.Loxadь v psihoterapii, gippoterapii i leqebnoi pedago-gike. Moskva

2043


ENE KONT (sünd. 1959) on lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Ins-tituudi (1981) koolieelse pedagoogika ja psühholoogia erialal ningtäiendanud end samas inglise filoloogia erialal ja Tartu ülikooli avatudülikoolis ratsutamisteraapia erialal. Praegu töötab muu hulgas Veski-metsa ratsabaasis ratsutamisterapeudina.

2044

ENN TEGOVA. Aleksander Müller aastal 2006

TALVEAKADEEMIA

Kohaliku tasandi huvirühmadekaasamine teadmispõhise

keskkonnakorralduse kujundamisse

Kati Kangur

SISSEJUHATUS

Keskkonnariskide tajumine ja arusaamine inimtegevuse mõjustloodusele suurendab inimeste valmisolekut muuta oma tegevustkeskkonnasõbralikumaks ja ärgitab aktiivsele osalemisele kesk-konnakorralduses. Veeressurss on olulise majandusliku ja polii-tilise tähtsusega, pakkudes tooteid ja teenuseid kogukonnale, misulatub kaugele järvede-jõgede looduslikest piiridest. Inimtege-vus (sh põllumajandus ja muu tootmine, turism ja olme) mõjutabveeökosüsteemide toimimist ja seisundit. Seepärast peaks inim-tegevuse mõju analüüs käima käsikäes nende mõjude analüüsiga,mis veeökosüsteemi muutumine toob kaasa kohalikule eluolule jamajandustegevusele. Inimtegevuse mõju vähendamiseks on aren-gustrateegiaid vaja planeerida koos huvirühmadega, kes sõltuvadveeressurssidest või mõjutavad neid otseselt.

Käesolevas töös tulevad vaatluse alla kaks uudset meetodit ko-halike huvirühmade kaasamiseks veemajandusalaste otsuste te-gemisse. Fookusgrupiintervjuudel ja kodanikepaneelil põhinevuuring viidi läbi 2003.–2004. aastal Euroopa Komisjoni V raam-programmi rahastatud rahvusvahelise uuringuprojekti raames,milles osalesid ka Hollandi ja Rootsi eksperdid. Siinse kirju-tise autori osaks oli intervjuude korraldamine Eesti fookusgrup-pidega ja nende analüüs ning kodanikepaneeli ettevalmistamine

2046

Kati Kangur

ja järelanalüüs. Uurimistöö eesmärgiks oli katsetada meeto-deid avalikkuse osalemise suurendamiseks ELi vee raamdirek-tiivi (Directive. . . 2000) rakendamisel ning vesikondade vee-majanduskavade ettevalmistamisel ja elluviimisel.

Töös analüüsitakse, mil määral vastas avalikkuse kaasamiseprotsess ratsionaalse diskursuse kriteeriumidele. Töö vaatleb tead-mispõhise sotsiaaldialoogi teket järgmiste kriteeriumide põhjal:mil määral on arutelus esindatud eri huvirühmad; kuivõrd on osa-lejatel võimalus väljendada oma huve vabana sotsiaalsest survest;kas osalejad on saavutanud konsensuse diskussiooni protseduu-rireeglites; mil määral võetakse arvesse ja rakendatakse arutelu-tulemusi poliitikas (Klinke, Renn 2002).

MILLEKS KAASATA HUVIRÜHMIKESKKONNAOTSUSTESSE?

Demokraatliku, läbipaistva ja sotsiaalselt sidusa poliitika ku-jundamisest räägitakse juba mõnda aega nii politoloogias kuika õigussotsioloogias. Viimasel aastakümnel on sotsiaalse õig-luse ja legitiimsuse teema kujunenud ka keskkonnakorraldusepärisosaks. Valgalapõhise majandamise printsiibid, sealhulgaska avalikkusega konsulteerimise juhtnöörid, sisalduvad ELi vee-alases raamdirektiivis, mida Eesti valitsus hakkas aktiivselt ra-kendama 2003. aastal. Samu põhimõtteid tõstab esile ka rahvus-vahelineArhusi konventsioon (Convention. . . 1998) ning toetabEesti Kodanikualgatuse Kontseptsioon (1999), mis määrab kind-laks avaliku võimu ja kodanikualgatuse vastastikku täiendavadkoostoimimise põhimõtted poliitika kujundamisel.

Demokraatia eksisteerib siis, kui poliitikas osalevate ini-meste seas valitseb võrdsus (Held 1996). Poliitilise võrdsuseindikaatoriks on selles artiklis avalikkuse, sh mitteekspertgrup-pide kaasatus keskkonnakorraldusse, täpsemalt veevarude ma-jandamisse. Aluseks on võetud teadmispõhise poliitika ideaalirõhutav Jürgen Habermasi ühiskonnateooria (1996). Haber-masi hilismodernne teooria kommunikatiivsest tegutsemisest jademokraatlikust diskursusest seab ühiskonnasüsteemi toimimisealuseks igapäevaelus (lifeworld) ratsionaalselt tegutseva indi-

2047

TalveAkadeemia: Kaasamine keskkonnakorraldusse

viidi, kes on võimeline analüüsima ühiskonnas ja seadusandlu-ses toimuvat. Habermasi kommunikatiivse eetika eesmärgikson ideaalühiskond, kus indiviidid ja huvirühmad on omava-hel alalises dialoogis ning püüdlevad enamusele vastuvõetavakonsensuse poole. Kui keskkonnakorralduses on ülekaalus teh-niliste ekspertide või võimuloleva huvirühma arengukäsitus jateistel elanikkonnagruppidel pole võimu seda muuta, valitseb ini-meste igapäevaelu tasakaalustamata infovahetus. Sotsiaalsete hu-virühmade kaasamine keskkonnakorralduse mõjude hindamisseon üheks võimaluseks liikuda Habermasi esitatud ideaalse kom-munikatiivse eetika poole.

Kaasamine on võimupositsioonil olijate ja huvirühmade vas-tastikune õppimise protsess. Avalikud arutelud, fookusgrupiin-tervjuud, kodanikepaneelid ja teised meetodid pakuvad võimalusisuurendamaks avalikkuse teadlikkust keskkonnaprobleemidest,mida keskkonnakorraldajad peavad lahendama, ning vahenditest,mida nende lahendamisel võiks kasutada (Kickert 1997). Avalik-kuse kaasamise oluliseks tulemiks on huvirühmade asjakohasedarvamusavaldused ja informatsioon, milleni ei jõuta muul viisilkui üksteisega suheldes. Kolmandaks tagab huvirühmade sidu-mine otsustusprotsessiga otsuste õigustatuse (legitiimsuse), kunamõjutatud huvirühmad saavad ise otsustada, milline võiks ollalahendus (Coenen, Huitema 1998). Avalike arutelude ratsionaal-suse hindamise aluseks võib pidada eelmise alalõigu lõpus toodudkriteeriume.

FOOKUSGRUPIINTERVJUUDE JAKODANIKEPANEELI MEETODI VÕIMALUSED

Kui algselt kasutatifookusgrupiintervjuudturu-uuringutes, siisnüüd on see meetod rakendust leidmas ka sotsiaal- ja poliitika-uuringutes. Fookusgrupiintervjuu võimaldab osalejatel anda hin-nanguid ja avaldada arvamusi, mis peegeldavad nende kogemusi,veendumusi, eelarvamusi, tegevusmotiive ja käitumist (Morgan,Krueger 1998). Keskmiselt 5–7 inimest koondava fookusgrupiintervjueerimine aitab osalejatel omavahelise suhtluse käigus pa-remini väljendada ideid ja arutada teemasid, millest osalejad ei oleharjunud tavaelus rääkima. Fookusgrupiintervjuu eeliseks teiste

2048

Kati Kangur

kvalitatiivsete uurimismeetodite ees on see, et konkreetse elualaesindajad vahetavad pingevabas õhkkonnas arvamusi, mille tu-lemusena kujuneb väidete mitmekesisus. Eriti just väheuuritudvaldkondade puhul annab poolstruktureeritud fookusgrupiinter-vjuu osalejatele hea võimaluse ise suunata oma mõttevoolu mo-deraatori esitatud teemaringi raames.

Kodanikepaneelimeetodit on kasutatud USAs ja Suurbritan-nias keskkonna-, tervishoiu- ja hariduspoliitiliste otsuste tege-misel. See tähendab, et koondatakse kuni 15-liikmeline inimrühmja esitatakse neile lahendamist vajav küsimus. Kodanikud kuula-vad probleemi käsitlust ekspertidelt ja esitavad lisaküsimusi selleolemuse paremaks mõistmiseks. Seejärel langetab rühm tead-liku otsuse, kuidas probleemi lahendada (Kuper 1996). Kodani-kepaneeli planeerimine ja korraldamine on aeganõudev protsess.Kohalikus arengus tähtsa probleemi püstitus, kodanike representa-tiivne valik ning ekspertide leidmine probleemi ammendavaks esi-tuseks nõuavad põhjalikku ettevalmistust (Renn, Tyroller 2003).Nii nagu fookusgruppide puhul, on ka kodanikepaneeli puhul olu-line läbi mõelda ühe või teise meetodi kasutamise eesmärk —keskkonnakorralduslik väljund.

MEETODITE RAKENDAMISE TULEMUSED

2003. aasta maist juulini viidi läbi üheksa fookusgrupiintervjuudjärgmiste Emajõe vesikonnas elavate huvirühmade esindajatega:keskkonnaklassi õpilased, külaaktivistid, veeturismiettevõtjad,kalamehed, põllumehed ning suvilaühistu, sõudeklubi, kohalikeomavalitsuste ja keskkonnaorganisatsioonide liikmed. Need ava-likkust esindavad grupid andsid ülevaate nii mittetulundusühen-duste, äriettevõtete kui ka kohaliku võimu esindajate ja tavakoda-nike hinnangutest veemajandusele.

2/3 osalenutest pidas fookusgrupiintervjuusid heaks võimalu-seks saada rohkem infot kohalikest keskkonnaprobleemidest javeemajandusest üldisemalt. Positiivse küljena toodi fookusgrupihinnangulehtedes välja see, et suuremas ringis on parem arut-leda. Kuigi kuni 80% osalenutest jäi tulemusega rahule, ilm-nes fookusgrupiintervjuudes negatiivne korrelatsioon veeprob-leemidega seotuse ja fookusgrupiintervjuu tulemuslikkuse vahel.

11 2049


Kalurite, sõudeklubi ja turismiettevõtjate esindajad, kellele onsihtrühmaintervjuude põhjal veeressursside korralduse küsimusedigapäevatöös kõige olulisemad, olid fookusgrupiintervjuu tule-muste suhtes kõige skeptilisemad. Nende huvirühmade esindajatemeelest jäid paljud aspektid veel läbi arutamata (seadusandlus,keskkonnakaitse eesmärgid jm). See tulemus viitab loodusres-surssidest ja nende korraldusest sõltuvate huvirühmade pettumu-sele senises korralduses.

Fookusgrupiintervjuud olid tulemuslikud osalejate teadlikkusetõstmisel veemajanduse korraldusest ja sellega seotud terminoloo-giast. Kõige tähtsamateks arenguprobleemideks peeti veetrans-porti ja loodusturismi. Need valdkonnad tooksid piirkonna ela-nikkonnale tublisti tulu, ent on takerdunud füüsilise infrastruk-tuuri, haldussuutmatuse ning liigselt piirava ja pigem keskkon-nasäästlikkusele suunava seadustiku taha. Probleemina toodi väljaka liiga väike riiklik toetus veekvaliteeti parandava tehnika soeta-misel omavalitsustes ja (põllumajandus)tootmisettevõtetes.

Uuringu esimesele osale, huvirühmade vajaduste kaardista-misele, järgneskodanikepaneel, mis pakkus eri elualade esin-dajatele võimaluse õppida tundma veeturismi arendamisega seo-tud probleemistikku ja leida lahendusi. 2003. aasta novemb-ris viidi Emajõe valgala Puhja ja Rannu elanike seas läbi ko-danikepaneel “Veeliiklus Emajõel Alam-Pedja looduskaitsealal:milline oleks kompromiss keskkonnakaitsjate, ettevõtjate ja ko-halike elanike huvide vahel?”. Emajõe veeliikluse kodanike-paneelil esinesid looduskaitse-, veetranspordi ja turismi arenguning vee-elustiku uurimisega tegelevate asutuste spetsialistid, an-des kohalikele elanikele mitmekülgset infot piirkonnale oluliseküsimusteringi kohta. Kohale tulnud inimesed said spetsialisti-delt lisainfot küsida ja omavahel turismi arenguväljavaadete ülearu pidada. Pärast ettekannete kuulamist töötasid kodanikepa-neelist osavõtjad välja oma ettepanekud ja soovitused veeliiklusekohta Emajõel Alam-Pedja looduskaitsealal. Ettepanekud edastatikohalikele omavalitsustele, keskkonnateenistustele, maavalitsus-tele ja teistele ametiasutustele, mis on seotud Emajõe piirkonnaarendamise ja kaitsega.

2050

Kati Kangur

FOOKUSGRUPI JA KODANIKEPANEELIMEETODITE ASJAKOHASUS

Fookusgrupiintervjuude ja kodanikepaneeli korraldamise eesmär-giks oli tekitada teadmispõhine sotsiaaldialoog ning luua olukord,kus arutelus osalevad huvirühmade esindajad on võrdsel õpipo-sitsioonil, osalejatel on võimalus väljendada oma huve vabanasotsiaalsest survest, arutelu protseduurireeglid on vastuvõetavadkõikidele osalistele ning arutelutulemustega arvestatakse kesk-konnapoliitikas. Kerkib küsimus: kuivõrd ratsionaalne oli foo-kusgruppides ja kodanikepaneelis tekitatud diskursus?

Huvirühmade esindatus ja vahendatava teabe objektiivsus

Määravaks saab siin küsimus: milline valim on piisavalt esindusliksuure hulga veemajandusest mõjutatud huvirühmade puhul? Minukorraldatud kodanikepaneelil osales 15 kohalikku inimest. Väheseesinduslikkuse probleemi vältimiseks võib korraldada mitu ko-danikepaneeli samadel metodoloogilistel alustel. See aga nõuabkindlasti suuri kulutusi.

Ka läbiviidud fookusgrupiintervjuude, s.t küsitletud huvirüh-made arv oli piiratud rahaliste ja ajaliste ressursside tõttu. Seegalähtuti pigemuuringu käigus saadud info ammendumisest. Erirühmade huvide ja vajaduste kaardistamise käigus jõutakse para-tamatult olukorrani, kus uusi mureküsimusi ilmneb järjest vähem.See on hetk, mil ilmselt on saavutatud ka info kogumise optimum,ja tinglikult võib arvata, et esindatud on kõikide huvirühmade aren-gukäsitus.

Uurimistöö põhjal võib väita, et fookusgrupid ja kodanikepa-neelidpakuvad huvitavat teavet uuringu läbiviijatele ja osaleja-tele. Fookusgrupiintervjuu on eriti hästi rakendatav just varemvähe uuritud teemaderingi kaardistamiseks. Sellise meetodi abilkerkivad üles veemajandust puudutavad küsimused, mida uuringutellijad või läbiviijad probleemseks ei pea ja mis ei pruugi muulmoel esile kerkida.

Fookusgrupi ja kodanikepaneeli meetodid on huvipakkuvakskogemuseks ka osalejatele, kes koguvad arutelu käigus teavetteiste kogemustest. Kodanikepaneeli käigus saadud teadmised

2051


on mitmekesisemad ja puudutavad mitut eluvaldkonda. Sellegavõrreldes piirdub fookusgrupis õpitav sama eluvaldkonna ühesu-guse kogemustepagasiga inimeste arvamustega. Nii jääb fookus-grupimeetod siiski piiratud võimaluseks arendada demokraatlikkudiskussiooni eri huvirühmade vahel. Fookusgruppide kogemusnäitas, et sama elukogemusega inimeste arutelus võivad problee-mid võimenduda ning selle tulemusena võivad vastuolud näiteksriigiametnike ja tavakodanike vahel pigem süveneda.Fookusgru-piintervjuu peegeldab ühe huvirühma arvamust, kuid ei võimaldalaiemat arutelu veemajanduses osalevate konfliktipoolte vahel.

Sotsiaalse surve mõju arutelus

Avalikkuse kaasamisel nende meetodite rakendamisse ja analüüsituleb arvestada, etintervjuud ja konsensuse leidmine toimuvadeluvõõras situatsioonis. Seega võivad väljaöeldud arvamused eri-neda tavaolukorras mõeldust ja väljendatust. Rühmadünaamikasttingitud osalejate omavahelist mõjutamist on fookusgruppidesja kodanikepaneelides raske vältida. Oma enesehinnangu hoid-mise või tõstmise nimel võivad osalejad kohapeal arvamusi väljamõelda või tõde ilustada. Uurimiskogemuse põhjal võib väita,et rohkem on eri huvirühmade seas levinud arvamuste mõju eestkaitstud fookusgrupis osalejad, kes tegutsevad samas valdkonnas,ja ideaaljuhul ilmnevad erinevused vaid isikliku elukogemuse pin-nal.

Osalejate poolt heakskiidetud protseduurireeglid

Kodanikepaneelis ja fookusgruppides osalemine toimus vabataht-likult. Osalejaid teavitati eelnevalt uurimismeetodite iseloomust.Ent protseduurireeglite kujundamisel said osalejad minimaalseltkaasa rääkida. Kindlasti mõjutasid uurimistulemusi potentsiaal-sete osalejate sisekaalutlused osalemise tulususe üle. Nii kodani-kepaneelis kui ka fookusgrupiintervjuul osalejad võrdlesid uurin-guga kaasnevat aja- ja finantskulu saadava tuluga. Enamikule olisee esmakordne kokkupuude osalemisega avalikus poliitikas sel-lisel viisil. Seepärast ei osatud ka protseduurireeglite kohta arva-must avaldada.Veemajandusprobleemide tähtsus osalejale, uuri-

2052

Kati Kangur

mise läbiviija autoriteet, koha ja aja sobivus ning paljud muudtegurid mõjutasid osalemisotsust ja seega ka arutelutulemusi.

Arutelutulemuste eesmärgipärane kasutamine

Fookusgrupid ja kodanikepaneelid võivad ollaterapeutiliseks foo-rumiks, kus osalejad saavad väljendada oma muret praeguse kesk-konnakorralduse kitsaskohtade või konkreetsete mureobjektidepärast. Kaasamine on märk otsuselangetajate huvist ka rohu-juuretasandi murede vastu. Avalikkuse kaasamise tulemusel võibaga negatiivne suhtumine vastutavatesse institutsioonidesse veelgisüveneda. Kui otsuselangetajad ei suuda uurimistulemusi poliiti-kategemisel kasutada või tulemused ei ole võimukandjatele vas-tuvõetavad, on kaasamine mõttetu ja hoopis pärsib demokraat-liku diskussiooni teket ühiskonnas. Fookusgrupiintervjuude jakodanikepaneelide tulemusi võeti arvesse Peipsi alamvesikonnaveemajanduskava koostamisel. Selle kava elluviimine sõltub agasiiski kohalike omavalitsuste arengueelistustest.

JÄRELDUSED

Fookusgrupiintervjuu ja kodanikepaneeli meetodit võib pidada tu-lemuslikuks viisiks kaasata eri rühmade huve ja arengukäsitustkeskkonnaprobleemide lahendamisse. Uuringust selgub, et siht-rühmaintervjuu meetod sobib eelkõige kohalike huvirühmade mu-rede kaardistamiseks. Tulemus sünnib sama eluala esindajategapiiratud diskursuses. Protseduuriliselt keerukama kodanikepa-neeli eesmärgiks on jõuda huvirühmade konsensuseni. Ent tu-lemuse rakendatavuse huvides tuleb eelnevalt väga selgelt kaalut-leda, mis on tõeline lahendust vajav probleem, kes on võimelisedhuvirühma võimalikult objektiivselt esindama ja milliste eksper-tide teadmised on kõige asjakohasemad avalikkuse esindajate val-gustamiseks.

Avalikkusega konsulteerimise tulemuslikkus sõltub siiski hu-virühmade huvist ja riski tunnetamisest, tahtest panustada näiteksveeressursside mõistlikumasse kasutamisse. Ent veelgi olulisemon protseduurireeglite ning aja ja rahaliste ressursside olemasolu,

2053


poliitiline tahe ja suutlikkus avalikkusega konsulteerimise tule-musi arvesse võtta. Kaasamisprotsessi edu aluseks on selle laiemtunnustatus, ent ka praktilised oskused. Seepärast oleks vaja ku-jundada keskkonnamõjude hindamisel avalikkuse kaasamise mii-nimumnormid, mis oleksid rakendatavad ka kohalikul tasandil.Teisalt ei piisa vaid protseduurireeglitest, et saavutada konsensustkohalikes arengueelistustes. Avalikkuse kaasamine peab olemaeesmärgistatud ja tulemused rakendatavad. Selle saavutamisekson vaja tõsta nii omavalitsus- kui ka ministeeriumiametnike tead-likkust avalikkuse kaasamise majandusliku, sotsiaalse ja kesk-kondliku säästva arengu eesmärgist.

Kirjandus

C o e n e n , F., D. H u i t e m a 1998.Participation and the Quality ofEnvironmental Decision-making. Dordrecht: Kluwer Academic Pub-lishers

C o n v e n t i o n on access to information, public participationindecision-making and access to justice in environmental matters.1998. UNECE. www.unece.org/env/pp/documents/cep43e.pdf

D i r e c t i v e 2000/60/EC of the European Parliament and of the Councilof 23 October 2000 establishing the framework for communityactionin the field of water policy. 2000. —Official Journal of the EuropeanCommunities, L327, 12, pp. 1–72

E e s t i K o d a n i k u a l g a t u s e K o n t s e p t s i o o n . 1999. EV Si-seministeerium. www.sisemin.gov.ee/atp/index.php?id=5642

H a b e r m a s , J. 1996.Between Facts and Norms: Contribution to aDiscourse Theory of Law and Democracy. Cambridge: Polity Press

H e l d , D. 1996.Models of Democracy. Cambridge: Polity Press.K i c k e r t , W. 1997. Public governance in the Netherlands: An alterna-

tive to Anglo-American “managerialism”. —Public Administration,75, pp. 731–769

K l i n k e , A., O. R e n n , 2002. A new approach to risk evaluationand management: Risk-based, precaution-based, and discourse-basedstrategies. —Risk Analysis, 22, pp. 6

K u p e r , R. 1996. Citizens’ Juries: The Hertfordshire Experience.(University of Hertfordshire Business School Working Paper Series.)Hatfield

M o r g a n , D., R. K r u e g e r 1998.The Focus Group Kit. ThousandOaks: Sage

2054

Kati Kangur

R e n n , O., A. T y r o l l e r 2003.Citizens’ Juries within the RiverDialogue Project: Recommendations for the Practice. Stuttgart: CTA

KATI KANGUR (sünd. 1982) kaitses 2006. a magistrikraadi sot-sioloogiast Tartu ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakonnas.Täiendanud end Londonis King’s College’is, Oglethorpe’i ülikoolis jaAtlantas Georgia Rotary stipendiaadina retoorika ja kommunikatsioonierialal. Praegu Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudidoktorant.

2055

ENN TEGOVA. Mati Unt aastal 2003

ARVUSTUS

RAAMAT MÄLUST JA PAIKADEST,GEOGRAAFIAST JA FILOSOOFIAST.

VÕI HOOPIS GEOSOOFIAST?

Edmunds Valdem ars Bunkse.Geography and the Art of Life.Baltimore—London: The Johns Hopkins University Press,2004. 122 pp.

Edmunds Valdem ars Bunkse sündis 29. juulil 1935. aastal Liep ajas.Nii nagu paljudel põlvkonnakaaslastel Euroopas, muudab Teine maail-masõda traagiliselt ning pöördumatult ka tema ja ta lähedaste elukäiku.Kõigest üheksa-aastase poisikesena tunneb ta teravalt, mida tähendabNõukogude okupatsioon tema perekonnale, kodule ja kodumaale. Katke-matud inimvoorid tänaval, lootusetusepitser minejate nägudel, ka kõigepisemad lapsed tassimas kompse ja kohvreid — “ma teadsin, etneed ini-mesed põgenevad sõja jalust ja Siberisse küüditamise eest,” meenutab taise (lk xiii). Väikese poisi uuriv pilk isa sinistesse silmadesse leiab kin-nitust — kuigi 1941. aasta küüditamistest õnnestus neil perega kõrvalehoida, tuleb 1944. suvel minna. Aastakümneid hiljem sõnastab autor too-nased emotsioonid kõnealuse raamatu eessõnas: “Hilissuvel 1944 olimekodutud ja teel. See tee viis meid välja soojast ja turvalisest kodust —vastu ohtudele, võõrsile, eksiili. [---] 1944. aasta suvelja sügisel ei tead-nud ma midagi tulevikust. Kuid ma tajusin, et olen kaotanud oma lap-sepõlve” (lk xiv, xvi).

Sama aasta oktoobris jõuab Bunksede pere lõpuks Lübecki põge-nikelaagrisse, kus Edmunds sõbruneb saatusekaaslasega, omaealise poi-sikesega Eestist, kelle pere otsib vabas maailmas samuti paopaikaNõukogude okupatsiooni eest. See on Tartu arsti perest pärit Ivo Ilis-te (14. XII 1935–1. XII 2002), keda tunneme hilisemast ajastkui laiahaardega maailmameest, tõlkijat ja kultuuripoliitikut, luuletajat ja es-seisti, kirjandustoimetajat ning hinnatud etnoloogi ja etnograafi, aga kakui ajakirjaManaühte asutajat, Balti Instituudi direktorit aastatel 1986–1996 ning 1990. aastatel ilmunud poliitika- ja kultuuriajakirja BaltiskRevytoimetajat.

2057

Arvustus

1950. aastal emigreerub Bunksede pere Ameerika Ühendriikidesse.Õppinud bakalaureuse tasemel arhitektuuri Illinoisi ülikoolis ja geograa-fiat Syracuse’i ülikoolis, kaitseb E. V. Bunkse magistri- ja doktorikraadigeograafias Californias Berkeley ülikoolis ning temast saab üks huma-nistliku geograafia juhtfiguure maailmas. Nagu paljudel teistel sama-suguse saatusega baltimaalastel, taastub temagi side sünnimaaga allesmurrangulistel 1990. aastatel. 1991. aastal valitakse Edmunds BunkseRiia ülikooli audoktoriks, ta on ka Läti Teaduste Akadeemiavälisliige.Töötades praegugi Delaware’i ülikoolis abiprofessorina,tavatseb ta iseenda kohta öelda, et on geosoofiale spetsialiseerunud kultuurigeograaf.(Raamatu autori ja tema publikatsioonide kohta võib lisakslugeda vee-bileheltwww.udel.edu/Geography/faculty/bunkse.html.)

Eesti humanitaariteadlaste hulgas on Edmunds Bunkse ja temakultuurigeograafia- ning geosoofiaalased publikatsioonidseni üsna vähetuntud, niisamuti nagu ka mõistegeosoofiaja selle sisu. Patrick Mc-Greevy (1987) järgi võib geosoofiat määratleda kui teadust,mis uuribmaailma sellisena, nagu inimesed seda tunnetavad ja ette kujutavad;mõnikord aga kasutatakse seda terminit ka esoteerilistes teadustes, etmärkida kõike seda, mis seostub loomis- jm müütidega (ingl.k earthmysteries). Ent geosoofia kui mõiste ja kontseptsiooni võttis tarvituseleJohn K. Wright juba 1947. aastal (Wright 1947), hõlmates sellega “koguperifeerset teadvust, mis katab geograafilisi ideid — nii õigeid kui va-lesid — kõikidelt inimestelt, mitte ainult geograafidelt, vaid ka talunikelt,kalastajatelt, juhatajatelt, poeetidelt, romaanikirjanikelt, maalijatelt, be-duiinidelt ja hotentottidelt — ja sellel põhjusel on tegemist suurel määralsubjektiivse kontseptsiooniga” (samas).

Samal ajal arenes ajalooteaduste rüpes välja uurimissuund, milleeesmärgiks oli selgitada, kuidas tavalised inimesed on elanud läbi nn suu-re ajaloo sündmusi —suuline ajalugu(oral history) ehkajalugu alt-poolt. Sel puhul pole minevikusündmuste vahendamisel ja tõlgendamiseloluline pelgalt see, mis kunagi juhtus, vaid seegi, kuidas ühte või teistsündmust on aja jooksul tõlgendatud ja kasutatud. Suuline ajalugu an-nab hääle nii nn tavalisele inimesele kui ka sotsiaalsetelevõi etnilistelerühmadele, kes ametliku ajaloo domineeriva versiooni ees on enamastisunnitud vaikima (Thompson 1988). Teiseks lubab suuline ajalugu vaa-delda seda, milline on iga individuaalse loo koht ühiskultuuris ning midaelulood võivad rääkida sümbolites, mille kaudu tajutakse ja interpretee-ritakse reaalsust. Elulood peegeldavad olude muutumisi ning nende kau-du on võimalik välja selgitada muutusi kultuuris: keeles, traditsioonides,sotsiaalses käitumises jm (Bela-Kr uminja 2001).

2058

Arvustus

Ajalooteadus, tuginedes kiretult dokumenteeritud faktidele, ei suu-da lähemas või kaugemas minevikus toimunut analüüsides alati vastataküsimusele, kuidas üks või teine sündmustegelikulttoimus. Samuti polevõimalik sündmuste reaalse toimumise ajal kõike erapooletult dokumen-teerida. Sageli ei peeta seda vajalikuks ja harvad pole needki juhud, kusigasuguste märkmete tegemine on ühe või teise osalise arvates lausaebasoovitav. On tähelepanuväärne, et viimastel aastakümnetel on suuli-se ajaloo uurimine juba sedavõrd populaarseks saanud, et seda peetak-se iseseisvaks, eri koolkondi hõlmavaks distsipliiniks. Eesti kontekstison siinkohal sobiv meenutada ühenduse Eesti Elulood ametlikku asu-tamist 6. märtsil 1996; Rutt Hinrikuse algatatud projekti “Eesti eluloodja suuline ajalugu” ning elulooraamatute publitseerimist; samuti arvu-kaid akadeemilisi interdistiplinaarseid uurimusi Ene Kõresaarelt, TerjeAnepaiolt, Tiiu Jaagolt, Anu Korbilt, Aivar Jürgensonilt jpt.

Sama tendents — kaugenemine positivistlikust teadusest, mis püüabjäreldusi tuletada otse materjalist ning minimeerib maksimaalselt uuri-ja loomingulist mõtlemist — on iseloomulik ka humanitaariateistelevaldkondadele tänapäeval, näiteks folkloristikale ja etnoloogiale, kusmaterjali kirjeldavalt, tõlgenduspelglikult tasandilt on jõutud kvalita-tiivselt uuele tasandile — materjali mõtestamisele, lähtudes seejuuresnii pärimuse kandjast kui uurijast ning vähendades sealjuures nendeva-helist distantsi peaaegu nullini.

Kuigi Bunkse ise ütleb oma raamatuGeography and the Art of Lifesissejuhatuses, et “see on raamat paikade ja maastike inimlikust tunneta-misest, sellest, kuidas tajume looduskaunist ümbrust kui kunsti” (lk 3),ei tahaks temaga päriselt nõustuda — tekstid on palju kordi mitmekihi-lisemad ja mitmeplaanilisemad.

Kui olin Bunkse raamatu ühe hingetõmbega läbi lugenud, hakkasmul kõrvus järelejätmatult kajama paljudele meist tuttav Olav Ehala jaJuhan Viidingu kodulaul stagnaatilistel 1980. aastatel valminud filmistNukitsamees: “Mis on kodu, kus on kodu, / kus on kodu koht? // Ko-du, see ei ole koda, / millel aken, uks. // Ilma kodutundeta / me jäämekodutuks. // Kodu lõhn on eriline, / kodu värv ja maik. // Koduon niiimeline / tavaline paik. // Kodus mõni väike asi / korraga on suur. //Kodu oleme me ise: /väikene ja suur. . . ” Seda küllap seetõttu, etGeo-graphy and the Art of Lifeon kodu luguselle väljenduse sügavaimasfilosoofilises tähenduses. Geograafidel on sülem ütlusi, mille tuumakson üsna triviaalne tõdemus, et Maa on inimes(t)e kodu. Ent kodu on alatikultuuri aluskiht. Analüüsides funktsionaalset ruumi (kodu, kodupaika)kultuuri semiootilise süsteemi aluspinnana, on ühtlasi võimalik välja sel-gitada kultuuri arengu iseloomulikke jooni. Inimene loob ja hoiab oma

2059

Arvustus

identiteeti nii tunnetuslikult, mõtteliselt kui ka ajalooliselt esmajooneskodu kaudu selle nii ainelises kui ka mittemateriaalses tähenduses. Kodueest hoolt kanda tähendab ühtlasi kanda hoolt identiteedi eest (Bormane2001: 113).

Jaan Krossiga tehtud intervjuust inspireerituna tõdeb Bormane, et“meie ränd ajas sarnaneb liikumisega ruumis palju enam, kuime sedaarvata oskame” (Bormane 2001: 113). Kulgedes ajas ja ruumismöödaerinevaid teid ning radu, avanevad meie pilgule aina uued jauued maas-tikud — ruraalsed, urbanistlikud, kuid ka mahjäetud ja metsistunud pai-gad, mida sealsed asukad on kunagi pidanud või peavad oma koduks jakodumaaks. Inimkätega loodud ehitised neil maastikel peegeldavad omaajastu vaimu — religioossust ja autoritaarsust, turvalisust ja ebakind-lust, kaotusi ja võite, usaldust ja umbusku. Ja nii otsib ka autor vastuseidküsimustele, mis tähenduse on eri rahvad ja kultuurid aegade algusestpeale omistanud paikadele, mida nad on pidanud oma koduks. Samal ajalon see ka lugu ühe inimlapse turvalisest (lapsepõlve)kodust ilmajäämisetraagikast, erinevatest kodudest pagulasena ning lõpuks ometi oma unis-tuste kodu rajamisest, millega kaasneb autori tõdemus: majast saab kodualles pärast seda, kui seal on elatud, armastatud — ja lahkutud igavikku.“Kujutlus kodust näib saavat tema intiimse olemise topograafiaks” —kui tsiteerida Gaston Bachelard’i (1957).

Kodumaaga on lugu pisut keerulisem. Nukra dilemmaga, mis ontunnuslik paljudele, kes sunniviisil või oma vabal tahtel on siirdunudvõõrsile, tunnistab Bunkse korduvalt: “kuigi mu süda on kindlalt seo-tud Ameerikaga, maaga, mida ma väga armastan, jääb mu hing ikkagiLätimaale” (lk 7, 56).

Geography and the Art of Lifeon uurimusmaastikest. Lihtsusta-tult võime tänapäeval kõnelda kahest maastikudiskursusest: 1) ökoloo-gilisest ja 2) semiootilisest (Cosgrove 2003: 15). Bunksekäsitluses onmaastik nagu omamoodi fookus, mis koondab endasse mõtted looduseja kultuuri seostest (vt ka Lehari 2001a, 2001b). Lähimaastikud peegel-duvad inimeste materiaalses ja vaimses kultuuris: ehitistes, rahvariie-tes, uskumustes ja kommetes, poeetilises folklooris, (rahva)muusikas,kirjanduses, maastikumaalides, ajaloos ja poliitikas — kas või näiteksriigihümnis (vt ka Claval 2004). Maastikelt vaatab vastu inimkätegaloodu — nii arukus kui arutus. Igal paigal ja kohal on oma lugu,mis ulatub kaugemale teadusliku geograafia tuumast või geograafidesüstematiseeritud geograafilistest teadmistest, kui parafraseerida JohnK. Wrighti poolt 1947. aastal loodud geosoofia-mõistet. Maastikudon üks huvitavamaid viise meid ümbritseva kultuuri mõtestamiseks jaühiskonna identiteedimäärangute peegeldamiseks. Maastikud on suu-

2060

Arvustus

repärane sild ühendamaks eri distsipliine — folkloori, etnoloogiat jaantropoloogiat, keeleteadust ja psühholoogiat, arheoloogiat ja ajalugu,geograafiat ja keskkonnateadusi, kaunitest kunstidest ning individuaal-setest mõttemaastikest rääkimata. Maastik kõneleb selle sees olijagateist keelt kui väljastpoolt tulijaga, võõraga, olgu selleks tulijaks siiskas turist, uurija või juhuslik eksikülaline. Ent maastik on hea õpeta-ja, kui võõrsilt tulijal jätkub selleks vajalikul määral tundlikku meelt jatähelepanuvõimet. Ninglast but not least— maastiku tähendusväljadon aegruumis pidevas muutumises nagu inimkond, kes on pidevalt teellapsepõlvest kaduvikku.

Need on teemad, mille üle Bunkse erudeeritult ja säravalt arut-leb, ning neil mõtterännakutel on hoolimata akadeemilistest raami-dest — või nende kiuste? — säilinud autori vahetu emotsionaalne suhekäsiteldavaga, olgu selleks lapsepõlve Lätimaa, elu põgenikelaagris võireisid Euroopas ja Ameerikas.

Vaieldamatult onGeography and the Art of Lifeka aja lugu, mur-ranguliseks piiriks Teine maailmasõda ja sellele järgnenud aastad. Seeon just nimelt selle põlvkonna lugu, kes jäi Nõukogude okupatsiooni-le jalgu ning kelle läbielamisi, hirme ning elufilosoofiat eisuuda alatimõista ei järeltulevad põlved ega needki inimesed, kes on sündinud jaüles kasvanud vabas demokraatlikus maailmas. Ajalugu eeldab inimeseltoma saatuse omandamist ja muutub ajalooliseks inimese endaeksistent-sis erilise kogemusena (Bormane 2001: 119). Või nagu on öelnud KarlJaspers: “Ajalugu on seal, kus elavad inimesed” (Jaspers 1949). Bunksejutustab enda ja oma aja lugu, ent see lugu ei piirdu pelgalt isiklike emot-sioonide ja mälestustega ega teda ümbritsenud või ümbritsevate pide-valt muutuvate maailmade ja maastike kirjeldusega, vaid jõuab sootuksuuele tasandile, hõlmates humanistlikku geograafiat sellekõige laiemastähenduses, sulatades sealjuures sellesse ka suulist ajalugu, ja seda kõikeautobiograafia kaudu. Ajuti aimdub tema kirjutatud ridade vahelt nukratlõpetatust, mis on iseloomulik küpsesse ikka jõudnud õpetlastele: “Sel-line siis on minu lugu. Kirjutades ma õppisin — nagu seda tegi[iirikirjanik] Carlo Gebler —, et me ei saa muuta minevikku, kuid mõnikordme saame temast mürki välja ajada” (lk 115).

Küsimusele, kas Edmunds Bunkse on pigem aja- või kohavaimustvaevatud, sünniks vastata Madis Kõivu mõttekäiguga:

“Võib muidugi küsida, kas me üleüldse räägime ühtedest ja samadestkohtadest ja oleme samadest vaimudest vaevatud? Kui aga nii, tuleb loo-buda ringiratast käimisest ja küsida kõleda sirgjoonelisusega: mis üldseon koht ja mis diagnoos see selline — kohavaimust vaevatu. Kas on see

2061

Arvustus

midagi niivõrd objektiivset, et saab seda õpikujuhuni reeglistada ja haigettüüpilise ja selgete tunnustega näitena üliõpilastele demonstreerida?

Seejuures annan ma endale täiesti aru, et paljude meelest onjustajavaimud need, kellele tuleb tähelepanu osutada, ja et kuinad üleüldseolemas, on tähtsusetud pisitondid, kellest vabalt võib ülevaadata. Mulei ole selle kohta muud ütelda, kui et mina ise olen pigem koha-lik kuiaja-lik, ma usun, et kohad ei ole suvaliste või konventsionaalsete piiride-ga eraldatud maaosad, ma usun kohtadesse kui vaimsetesse isenditesseja kohavaimudesse kui ürgsetesse ja taandumatutesse, kelle üle ajavai-mudel ei ole täit võimu” (Kõiv 1994).

Bunkse raamatGeography and the Art of Lifeon interdistiplinaar-suse särav näide, mis tuleks teha kohustuslikuks kirjanduseks kõigileneile, kes alustavad või jätkavad oma teaduseteed humanitaar- ja loo-dusteaduste vallas. Kui me tunnustame enesestmõistetavalt näiteksfüüsikafilosoofiat, siis selle kõrval peab jääma ruumi ka geo(graafia)-filosoofiale.

Kirjandus

B a c h e l a r d , Gaston 1957.La poetique de l’espace.Presses Univer-sitaires de France

B e l a - K r u m i n j a , Baiba 2001. Tavaliselt mahavaikitud: Muutuvmaailm apoliitilises eluloos. —Pärimuslik ajalugu. Koost. Tiiu Jaago.Tartu, lk 132–136

B o r m a n e , Dace K. 2001. Kodu elu topograafias. —Pärimuslik aja-lugu. Koost. Tiiu Jaago. Tartu, lk 113–119

C l a v a l , Paul 2004. The languages of rural landscapes. —EuropeanRural Landscapes: Persistence and Change in a Globalising Envi-ronment. Edit. by Hannes Palang, Helen Sooväli, Marc Antrop andGunhild Setten. Dordrechtetc.: Kluwer Academic Publishers, pp. 11–40

C o s g r o v e , Denis 2003. Landscape: Ecology and semiosis. —Land-scape Interfaces: Cultural Heritage in Changing Landscapes. (Land-scape series, Vol. 1.) Edit. by Hannes Palang and Gary Fry. Dord-recht—Boston: Kluwer Academic Publishers, pp. 15–20

J a s p e r s , Karl 1949.Vom Ursprug und Ziel der Geschichte.ZürichK õ i v , Madis 1994.Genius Loci. — Akadeemia, nr 4, lk 675–681L e h a r i , Kaia 2001a. Müüdid keskkonnaesteetikas. —Uurimusi

müüdist ja maagiast. Koost. Peet Lepik. Tallinn: Tallinna Pedagoo-gikaülikooli Kirjastus, lk 177–189

2062

Arvustus

L e h a r i , Kaia 2001b. Loodus, keskkond või maastik? —Maastik:loodus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. (Publicationes InstitutiGeographici Universitatis Tartuensis 91.) Toim. Hannes Palang jaHelen Sooväli. Tartu: Tartu Ülikool, lk 67–74

M c G r e e v y , Patrick 1987. Imagining the future at Niagara Falls. —Annals of the Association of American Geographers, Vol. 77, No. 1,pp. 48–62

T h o m p s o n , Paul 1988.The Voice of the Past: Oral History.Oxford—New York: Oxford University Press

W r i g h t , John K. 1947.Terrae Incognitae: The place of imagina-tion. — Geography Annals of the Association of American Geogra-phers, Vol. 37, pp. 1–15

Marju Torp-Kõivupuu

MARJU TORP-KÕIVUPUU (sünd. 1960) on lõpetanud Tartu üli-kooli filoloogiateaduskonna rahvaluule erialal 1986, filosoofiadoktor2002 (TPÜ). Praegu Tallinna ülikooli dotsent.Akadeemiason ta aval-danud artikli “Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus”(1997, nr 1,lk 35–61).

2063

VAITLUS

ÕIGEAEGNE ARTIKKEL

Ene-Margit Tiit, “Eestile on vaja statistikat, statistika vajabandmeid”. — Akadeemia, 2006, nr 5, lk 993–1001.

Arvo Tikk:Ene-Margit Tiit tõstatab artiklis selgelt vajaduse tõhustada statistikaalasttegevust Eestis, sest üksnes täpse teabe olemasolu korral on võimalikteha otsuseid nii hetkeolukorra kohta kui ka usaldusväärseid tuleviku-prognoose. Viimastel aastatel on seoses isikuandmete kaitse seaduse2003. a redaktsiooni rakendamisega esile kerkinud mitmeidprobleeme.Juba seaduse selle redaktsiooni vastuvõtmisel oli arvata,et isikuandme-te kaitse sildi all viib mitmesuguste inimestega seotud andmete salas-tamise absolutiseerimine suurte tagasilöökideni nii üksikisikule kui kakogu ühiskonnale oluliste valdkondade käsitlemisel. Nii ka läks. Üleriik-liku statistika piirangute tõttu on eriti kannatanud mikromajanduslikuduuringud, tervishoid ja kogu riigi arengu käsitlemise aluseks olev rah-vastikustatistika.

Statistikaga seotud probleemide tõstatamine professor Tiidu poolt onõigeaegne, sest praegu on Eestis väljatöötamisel teadmistepõhine ühis-konnamudel aastateks 2007–2013. Selleks peab selgeks rääkima teadus-ja arendustegevuse ning ka innovatsiooni põhimõtted. Teaduspõhineühiskond saab pidevalt areneda ja tõhusalt toimida üksnes uute teadmisteloomise ja kasutamise korral, samuti innovatiivse majanduse arenedes.Selle tagamiseks on ühe olulise komponendina vaja hästi funktsioneeri-vat riiklikku statistikat, mis oleks aluseks põhjendatud otsustele paljudeseluvaldkondades. See haakub väga tihedalt Eesti TA üldkogul 26. aprillil2006 peaministri tervituskõnes rõhutatud vajadusega uuendusmeelsete,põhimõtteliste murrangute järele majandusstruktuuris javeelgi enam va-jadusega muuta meie suhtumist ja mõtteviisi.

Ene-Margit Tiidu artikkel on reaktsiooniks probleemidele, mis onesile kerkinud seoses toimiva isikuandmete kaitse seadusega ja selleühekülgse tõlgendamisega Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) poolt, kuskogu ideoloogia aluseks on ülijäik isikuandmete salastamine, ilma et

2064

Vaitlus

sealjuures arvestataks kogu ühiskonna arenguks vajalike statistiliste and-mebaaside tähendust, vajadusi ja Euroopas üldtunnustatudstatistilisteandmete kogumise ja töötlemise põhimõtteid. Tulemuseks onkõigi nen-de “kaitstavate” inimeste elukvaliteedi langus, sest kaduma on läinudusaldusväärsed lähteandmed riigi arendamiseks, sotsiaalsete rühmadeja üksikisikute vajadustele vastavate põhjendatud otsuste tegemiseks.Siin on otstarbekas meenutada praegusaja demokraatia põhidokumendi,ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 29, mis rõhutab, et “igal ini-mesel on kohustused ühiskonna ees, sest ainult ühiskonnas on võimaliktema isiksuse vaba ja täielik arenemine”.

Delikaatsete isikuandmete kaitse on demokraatliku ühiskonna toi-mimise normaalne osa, mida keegi ei eita. Euroopa Liidus reguleeribisikuandmete kaitset direktiiv 95/46/EÜ. Eesti praegune andmekaitse-seadus on sellega kooskõlas, kuid oluliselt rangem ja seetõttu on Eestisisikuandmete kaitse seaduse rakendamisega kaduma läinud kõik see po-sitiivne, mis direktiivist lähtudes võimaldaks niihästi delikaatsete isiku-andmete mõistlikku kaitsmist kui ka kogu ühiskonna arenguks vajalikkuteadustööd, demograafilisi uuringuid ja kõigile meile vajalikku ratsio-naalset tegevust tervishoiu valdkonnas.

Mõned näited sellest, kuhu me oleme jõudnud. Eestis on takerdunudregionaalseks arenguks vajalikud uuringud näiteks valdade tasemel, sa-muti perekonda käsitlevad majandusuuringud. AKI leiab, etsiin on uuri-tavad rühmad liiga väikesed, uuritavad isikud võivad olla kaudselt iden-tifitseeritavad ja seetõttu ei peaks niisuguseid uuringuidtegema. Mujalmaailmas on need aga täiesti tavalised. Ühe drastilise näitena rahvastiku-arengu ja rahvastikustatistika valdkonnast keelati vahepeal andmekaitsesildi all sündimusstatistika töötlus täielikult, mistõttu andmetesse tekkislünk. Varem on selline auk põhiandmestikus olnud üksnes Põhjasõja jasellele järgnenud katku ajal aastatel 1708–1712. Rakendatud piirangutetõttu ei saanud Eesti esitada ka teistes riiides tavalisi andmeid rahvus-vahelistele organisatsioonidele. AKI survel kästi lõpetada Eesti pere-ja sündimusuuringud, mis on rahvastiku valdkonnas kõige olulisemadEuroopa koostööprogrammid aastatel 1988–2008. Nendes peaks Eestiriik osalema Riigikogu ja valitsuse otsuste alusel. Rakendatud piirangutetulemusena on Eurostati kogutavas Euroopa rahvastikustatistikas Eestikohal auk.

Tõsiselt on pärsitud ka igapäevane arstiteaduslik tegevus, eriti agaandmebaasidele toetuvad uuringud. Isikuandmete kaitse seadus ja selletõlgendamine AKI poolt ei võimalda praegu prioriteediks oleva tervis-hoiuteenuse kvaliteedi analüüsiks vajalike andmete kogumist ei riigi egakohalikul tasandil. Seetõttu on meditsiinis muutunud võimatuks tegeliku

12 2065

Vaitlus

olukorra analüüsil põhinevate ratsionaalsete otsuste vastuvõtmine. Seeon asendunud ligikaudsete arvamustega.

Ene-Margit Tiidu artiklis on suurt tähelepanu pööratud isikustatudandmete kogumise tähendusele ning on näidatud selle möödapääsematutvajadust. Meditsiinis on ratsionaalsete otsuste tegemiseks vaja mitme-suguseid registreid (vähihaiged, tuberkuloos, HIV ja teised ohtlikudnakkused, kutsehaigused, abordiregister jt). On tugev surve AKI pooltmuuta need andmebaasid anonüümseks, mille tagajärjel nad kaotaksidoma sisu ning oleksid üksnes ebavajalikuks informatiivseks müraks.Kõik see viib kogu arstiabi kvaliteedi alla. Kõige valusamalt kahjus-tab see otseselt neid, kelle heaolu, privaatsust ja väärikust ülirangedisikuandmete kasutamise piirangud peaksid kaitsma. Alarmeeriv onnäiteks Eesti vähiregistri olukord. Vähiregister on informatsiooni puudu-liku laekumise tõttu muudetud vähetõhusaks ja määratud hääbumisele.Samal ajal kogu vähihaiguste ravipraktika, vähivastaste meetmete ra-kendamine, teaduslik uurimistöö ja rahvusvaheline kooskõlastatud te-gevus põhineb hästi töötaval registril. Kasu saavad sellest kõik, eriti agavähihaiged, kellele see on otseses mõttes elu küsimus. Samaolukord onka kõigi teiste arstiteaduslike andmebaasidega. Põhjamaade kogemuson näidanud nende ülimat efektiivsust heatasemelise arstiabi tagamisel.Samal ajal pole teada, et need oleks kuidagi kahjustanud inimeste pri-vaatsust ja heaolu, otse vastupidi. Et isikuandmete kaitsmise vallas onmidagi väga valesti, näitab ka asjaolu, et on muutunud võimatuks Ees-ti lõimumine rahvusvahelistesse programmidesse, eriti Euroopa Liiduraames. Nii on meie vähiregister pidanud Eestile ainuomaste piirangu-te tõttu loobuma osalemast meile väga vajalikes koostööprogrammides.Sellised on näiteks EUROCARE, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmes-riikide vähiravi kvaliteeti; programm EUROCHIP-Prevention, mis onsuunatud teaduspõhisele vähiennetuse arendamisele; programm RARE-CARE, mis käsitleb harvaesinevate vähivormide ravi optimeerimist ningprojektCancer Incidence in Five Continents, mis võrdleb vähi esinemistmaailma eri osades. Samamoodi on takerdunud ka Eesti osalemine rah-vusvahelistes rahvastiku-uuringutes.

Kõik see näitab vajadust praegu kooskõlastamise staadiumis olevauue isikuandmete kaitse seaduse versiooni puhul vältida ülalkirjelda-tud puudusi. On ilmne, et Eesti delikaatsete isikuandmete kaitse seadustuleb viia mõistlikule tasemele kooskõlas üldtunnustatudrahvusvaheli-se praktikaga, mis tagaks Eesti võrdväärse partnerluse teiste EuroopaLiidu liikmesriikide hulgas. Sellele on suunatud ka vaadeldava artiklilõpus olevad ettepanekud. Ilmne on ka vajadus riiklikul tasemel üle vaa-data AKI-le antud õigused ja kohustused. Näiteks on AKI võtnud endale

2066

Vaitlus

õiguse otsustada teadlaste eest, mida ja milliste meetoditega nad peaksiduurima. Praegu näib AKI keeldude ja kitsenduste põhjuseks olevat suurelmääral ka AKI töötajate suutmatus vastavate teadmiste puudumise tõttusüüvida uuringute tähtsusesse ja teadusplaani detailidesse. Sellele viitabka Ene-Margit Tiit oma arutelus lk 994–995, märkides, et “teadusuuringusisu ja mahu üle ei saa otsustada ükski teadusväline instants”.

ARVO TIKK (sünd. 1929) on lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskon-na 1954. aastal, meditsiinidoktor (1976). Aastast 1954 töötanud Tartuülikooli närvikliinikus assistendi ja dotsendina ning 1976. aastast neu-rokirurgia professorina, a-st 1995 emeriitprofessor. Aastast 1998 EestiBioeetika Nõukogu esimees, aastast 1995 Euroopa Nõukogu Bioeetika-komitee liige, 1997–1998 UNESCO Rahvusvahelise BioeetikaKomiteeliige, 1993–2001 Eesti Teadusfondi nõukogu liige. 1990 algatas bio-eetikaalase tegevuse Tartu ülikoolis.

2067

ABSTRACTS

PEETER KAASIK. Red Army soldiers’ mass grave andmonument at Tõnismägi in Tallinn

In April 1945 at least twelve Red Army soldiers allegedly killedduring the “liberation” of Tallinn were buried in a mass graveat Tõnismägi in Tallinn. It was a reburial of corpses thatwere exhumed from individual graves in Tallinn or its vicinity.Whose decision it was to have a mass grave in central Tallinnis not exactly known as the arrangement of the burial hasnot been recorded in the documents of Communist Party orgovernment authorities of the time. Indirect evidence suggeststhat the burial was organized by the commandant’s office ofTallinn garrison whose documents, however, are not kept inEstonian archives.

Later, several questions have arisen concerning the num-ber and identity of the buried, and it is impossible to knowfor certain who have actually been buried at Tõnismägi. Dif-ferent sources yield a total of 14 names of persons who maybe buried in the mass grave at Tõnismägi. From the time ofthe burial, the names of nine persons are known and threewere anonymous. In May 1946 the provisional monumenton the site was blown up, and the restored monument bore11 names and no unknown persons were mentioned. On thememorial plaques of the monument unveiled at Tõnismägi in1947, 11 names and two unknown were inscribed of. In the1970s the unknown ones were “identified” under dubious cir-cumstances, and their names were added. Thus, as for someof the names, it is uncertain whether such people existed at all.Different sources also reveal discrepancies in initials, spellingof names, ranks and dates of death.

The circumstances of their death are also unclear. AsTallinn was seized by the Red Army in September 1944 withoutresistance, where did the dead bodies come from? As some ofthem are known to have fallen tens of kilometres from Tallinn,can they be called “liberators” of Tallinn? Why is there adisproportionate number of officers, including a colonel and

2068

Abstracts

two lieutenant colonels, while, in general, most victims werefrom enlisted ranks?

Before the reburial, most probably from autumn 1944, twoother graves of Red Army soldiers are known to have existednear Charles XI Church. Where exactly the graves were lo-cated, how many people were buried there, and whether theywere reburied in 1945 is not known. Some of the buried mayhave died under shady circumstances that did not fit with theofficial Soviet conception of history and led to the emergenceof many legends. The most widely spread legend speaks aboutRed Army soldiers marauding in Tallinn in September 1944,who were shot down by their own troops and buried at Tõnis-mägi. These rumours cannot be proved wrong either; theymay be based facts that were not recorded in writing when theevents took place.

No matter under which circumstances these people died,each of the capitals of the Soviet republics was meant to havea liberators’ monument with a mass grave next to it. Tõnis-mägi did not become a memorial to the “great victory” andto the fallen soldiers as a result of long-term planning but bycoincidence rather. As late as in March 1945, the square nextto Charles XI Church was considered unsuitable for the grave.The location in the city centre was chosen primarily for propa-gandist reasons and not because of lack of space at the militarycemetery. On 18 May 1945, “at working people’s request”,the area next to Charles XI Church was renamed “LiberatorsSquare”, and on 12 June the resolution of the Executive Com-mittee of Tallinn Working People’s Soviet approved its layout.On 9 October 1945, a contract for creating the “Monumentto Liberators” was signed with architect A. Alas and sculptorE. Roos. By May 1946 the final design was approved and themonument should have been unveiled on the 29th anniversaryof the October Revolution (7 November 1946). The deadlinewas repeatedly postponed, and actually, the monument wasunveiled on the third anniversary of Tallinn’s “liberation” on22 September 1947.

To sum up the above, we can say that the “Monument toLiberators” at Tõnismägi can be primarily regarded as a com-pulsory element of city planning after the “Great PatrioticWarof the Soviet Union”. It had to be located at a place accessibleto the public and have a spacious square for the compulsory

2069

Abstracts

rituals on the anniversaries of the Soviet regime and the RedArmy. The dead were of secondary importance and, mostprobably, by the end of the Soviet period, the exact locationof the grave was unknown as the area had repeatedly beenrelandscaped, and later designs did not specify the place ofthe grave.(Auth.)

ENN SOOSAAR.Tiredness of aliens and the third gener-ation

The unrest in France in autumn 2005 showed that the questionwhether 21st-century Europe is or is not able to find a form ofcoexistence between different races and cultures that would beacceptable for the majority has not found an answer yet. Weare facing the fact that none of the integration models appliedin the last half century has given the desired result — neitherthe attempt of the French to assimilate foreigners, nor thatof the Brits to integrate them, nor the Danes’ or the Dutch’extreme tolerance and complaisance.

The negative experience with “third generation” aliens thatEuropeans are facing now is the more difficult to comprehendas almost a U-turn has taken place. Contrary to expectations,the most inflammable are those who, after cutting the old roots,should have been able to grow new roots in their new home-lands. One of the reasons can be that, under the tensionsof the globalizing and impersonalizing world, the preserva-tion of one’s earlier identity seems to be simpler and moreessential than finding a new one. Simultaneously, a new atti-tude has emerged (or is emerging) among many immigrants ofAfrican and Asian origin. They want to be in Europe but notto be Europeans who would acknowledge and share Europeanideas and values but to carry on the attitudes they would havehad if their grandfathers had not picked up their travellingsticks in hope for a better life. Neither do they agree to theEuropean principle that, in spite of confessional and dogmaticdifferences, the task of all major religions should be to de-crease hostility in the world. Against this background, it isincomprehensible why 21st-century Islam gives great leewayto clerics who are ready to bless terrorist acts of violence.

At the same time, there are several indications that tirednessof aliens in Europe is increasingly changing into intolerance tothem. The relative stability of Europe is not shaken by external

2070

Abstracts

factors only. Politicians like Le Pen, Haider, Blocher, Fontain,Fini, Griffin gather popularity with their populist demagogy.The duty of the three major parties — conservatives, socialdemocrats and liberals — is to end the game of hide-and-seekand understand that neither the tiredness of aliens nor the“third generation” of immigrants in the present-day EuropeanUnion are a marginal phenomenon that can be left to extremistmovements. It is a two-way street. We can hope for successonly in the case of rapprochement — they from that and wefrom this end of the street. And both sides should hold it self-evident that the rules are not imposed by the newcomers butby us, the masters. But, considering what has happened untilnow, are we still able to believe in the possibility of such achange in attitudes?(Edit.)

HELLAR GRABBI. At the Primary School of TallinnTeacher Training College and Secondary School of Science

The emigre Estonian author residing in the US continues thememories from his school days. He attended six schoolsin the following sequence: State English College, PrimarySchool of Tallinn Teacher Training College, Tallinn 2nd Gym-nasium (Secondary School of Science), Geislingen EstonianGymnasium (in Germany), William Jewell College (Missouri,USA) and Columbia University (New York). He has alreadywritten about his first three school years (“At the State EnglishCollege”, Akadeemia, No. 7, 2004).

Grabbi entered the fourth form of the Primary School ofTallinn Teacher Training College in autumn 1940 and com-pleted the sixth form and the whole school in spring 1943. Inautumn 1943 he entered the first form of the Secondary Schoolof Science, and completed it in spring 1944. This was the endof his schooling in Estonia as in the autumn he left Estoniafleeing from the advancing Red Army and the Soviet occupa-tion. (Edit.)

REINHOLD KAMSEN. Poetry

2071

Abstracts

MARET KARK. Emptinessversus infinity: On the free-dom of interpretation of the early Dzogchen and Mah a-mudr a upadesha texts

In the present study, Padmasambhava’s system of views isanalyzed with compatible semiotic methods in which twoprinciples of inquiry — logical and linguistic — have beentaken into consideration. By way of linguistic analysis onecan conclude in the light of modern science that the ancientsign-systems of the indestructible methods (vajray ana) wereatitra/atiyoga (rdzogs chen) — triune genesis, tantra (rgyudkyi theg pa) — the triple encoding system of genetic inheri-tance, and mantra (sngags kyi theg pa) — the threefold systemof the science of mind and phenomena.

Various geneses describe the process of evolution in similarsymbolic terms that later crystallize into different semiotic sys-tems. The early Tibetan semiotic systems of Bon and Dzogchenand later Buddhist Mah amudr a depict the process of genesisin highly positive terms of manifestation.

The all good (kun tu bzang po) ground (kun gzhi) qualifiedas primordially pure (ka dag) dimension of space (nam mkha’dbyings) manifests as the completely pure expanse of enlight-enment (byang chub dbyings), the nature of mind (sems nyid)that is self-arisen (rang byung) gnosis (ye shes) of void (stong)radiant light (‘od gsal).

The presence of the threefold manifestation (rig pa mngonsum) — void, light and knowledge — is an undivided (dbyermed) single sphere (thig le nyag gcig). Their simultaneousarising (lhan gcig skyes) is experientially marked (mtshan)by total bliss (bde chen). The unceasing (rgyun chad medpresence of knowledge (rig pa ye shes) appears (rang snang)as a variety of movements (rgyu) causing different manifes-tations to arise as self-reflections in a mirror (rang snang melong gzugs brnyan), the marks of which disperse by them-selves (rang grol).

In the context of the earlyupadeshatexts, voidness is notdesignated as a negative category of emptiness but inseparablefrom the gnosis of clear light. On these premises, it should beappropriate to re-define the termstong nyid, sh unyat athroughthe co-emergent aspects of light and knowledge and thus re-interpret it as omnipotence.

2072

Abstracts

The meaning of the early Dzogchen trinity system is verysimilar, if not identical, to the Christian semiotic systemof thetriune God. It could be assumed that similar models of sym-bolic thinking were known before the Christian era already.

The numerical system seems to arise concurrently with thesemiotic system of genesis in its early phase of generationand represents a different value orientation than our habitualdual number sequences from zero to infinity. Zero was notregarded as a cipher between negative and positive qualitiesand quantities but as a symbol of wholeness similar to thepotentiality of a seed. In this way ciphers could be viewedas signs of the unfoldment process — the infinite expanse ofreality was seen coemergent with the light of knowledge andcharacterized as totally fulfilling (rdzogs chen).

The inner meaning of genesis is expressed in triple symbol-ism (rgya) because symbols are a better means to disclose thepattern of the universal unfoldment process than philosophi-cal concepts. Recent tendencies in contemporary science tendto disregard symbols as mythological, and thus less authenticthan scientific terms. Ancient Dzogchen symbols on the otherhand have the precision and universality of contemporary sci-ence to be called total semiosis (mtshan nyid, rgya chen, rdzogschen).

The Dzogchen triune model could have been used as the hid-den language generating mechanism among ancient nations.Similar descriptions of the linguistic genesis exist already intheAs.t. adhy ay¯ı of P an. in (6th century BC).

In old Tibet the trinity model was applied in many spheresof life: social, religious, cosmological. In later times the threequalities of void, light and knowledge were treated separatelyand the primal value system seems to have lost its initial mean-ing. (Auth.)

DAVID LEWIS. Causation

Hume defined causation in two ways. He wrote, “We maydefine a cause to bean object followed by another, and whereall the objects, similar to the first, are followed by objectssimilar to the second.Or in other words,where, if the firstobject had not been, the second never had existed.”

2073

Abstracts

Descendants of Hume’s first definition still dominate thephilosophy of causation: a causal succession is supposed tobe a succession that instantiates a regularity. Until the publi-cation of the article in 1973, a cause was (roughly) defined inregularity analyses as any member of any minimal set of actualconditions that are jointly sufficient, given the laws, for the ex-istence of the effect. To turn such a definition into a defensibleanalysis, a number of problems had to be overcome.

The author argues that Hume’s second definition is nota mere reformulation of the first definition and offers an al-ternative — counterfactual analysis of causation. Then hetries to show how this analysis works to distinguish genuinecauses from effects, epiphenomena and pre-empted potentialcauses.(Edit.)

WESLEY SALMON.Probabilistic causality

Philosophical literature knows three attempts to offer a theoryof probabilistic causality: Hans Reichenbach, I. J. Good andPatrick Suppes have offered fairly systematic treatments.Inthe author’s opinion, however, all three are seriously flawedand he attempts to provide detailed reasons for that.

It seems to Salmon that the fundamental source of difficultyin all three of the theories is that they attempt to carry out theconstruction of causal relations on the basis of probabilisticrelations among discrete events, without taking account ofthephysical connections among them. This difficulty infects manynon-probabilistic theories as well. When discrete events beargenuine cause-effect relations to one another — except, per-haps, in some instances in quantum mechanics — there arespatio-temporally continuous causal processes joining them.These processes transmit causal influence (which may be prob-abilistic) from one region of space-time to another.

There is a strong tendency on the part of philosophers toregard causal connections as being composed of chains of in-termediate events, as Good brings out explicitly in his theory,rather than spatio-temporally continuous entities, whichen-joy fundamental physical status, and which donot need to beconstructed out of anything else. Thus, the fundamental statusshould be accorded namely to processes.

2074

Abstracts

It seems to the author that the essential ingredients in a sat-isfactory qualitative theory of probabilistic causality are: (1) afundamental distinction between causal processes and causalinteractions, (2) an account of the propagation of causal in-fluence via causal processes, (3) an account of causal inter-actions in terms of interactive forks, (4) an account of causaldirectionality in terms of conjunctive forks, and (5) an accountof causal betweenness in terms of causal processes and causaldirectionality. The ‘at-at’ theory of causal influence gives, atbest, a symmetric relation of causal connection. Conjunc-tive forks are needed to impose the required asymmetry uponconnecting processes.

If an adequate theory of probabilistic causality is to be de-veloped, it will borrow heavily from the theories of Reichen-bach and Suppes; these theories require supplementationrather than outright rejection. Once we are in possessionof a satisfactory qualitative theory, we may be in a positionto undertake Good’s programme of quantification of proba-bilistic causal relations. These goals are eminently worthofpursuit.(Edit.)

Winter Academy

Winter Academy — a series of students’ conferences had its be-ginning in 2003. In the same year,Akadeemiapublished fourpresentations given at that conference (see No. 9, pp. 1954–1980). Winter Academy 2006 took place in Soomaa NationalPark from 3–5 March, its theme being Energy Injection intothe Future. There were more than a hundred participants —students and experts from Tallinn University, Tallinn Univer-sity of Technology, University of Tartu, Estonian Universityof Life Sciences and Estonian Academy of Arts. Below, wepublish a selection of presentations made at the conference.

KADRI LOORMAN. Winter Academy: Legal, scientificand ethical aspects of soil protection

Soil is a most important environment element that serves manyessential functions in nature, most of which are vital for hu-mans, too. Soil determines the circulation, decompositionandenergy flow of nutrients in the biosphere; microorganisms in

2075

Abstracts

soil perform a huge amount of chemical transformations be-tween the biotic and abiotic soil components, and they areable to withstand extreme environmental conditions. Soil or-ganisms make the nutrients contained in plant remains in thesoil available for plants. Moreover, soil is the place wherethefood necessary for humans grows. Being the upper layer ofthe Earth’s surface, soil is also the physical environment foreverything that moves.

Simultaneously, soil is endangered by many processes thatcan obstruct the fulfilment of its essential functions. The pro-cesses that endanger soil cover are, for example, erosion, de-crease in organic matter content, pollution, salinification, de-crease in biodiversity, covering of soil by buildings and otherstructures, landslides and floods. Along with them, the spreadof deserts is extremely topical on the world scale; in Estonia,however, problems are caused by paludification and acidifica-tion rather.

During the study, many normative acts adopted in Estoniawere analyzed; the article mentions the 12 most essential ofthem. The European Union planned to adopt its Soil Directivein May 2004, but it has not been done until today. When thedirective takes effect, Estonian legislation has to adheretoit and adopt the Estonian Soil Act, which has to reflect andregulate the local problems of soil protection.

The present situation of soil protection in Estonian legis-lation shows that Estonia is not ready to pass a respectiveact yet. For the best result, we need a thorough study whatshould be legally regulated and how. As soil protection defi-nitely requires an interdisciplinary approach in both legisla-tive drafting and implementation, experts from many differentfields should be engaged — lawyers, soil scientists, environ-mentalists, farmers.(Auth.)

ENE KONT. Winter Academy: Treatment of communi-cation and concentration problems of autistic children bytherapeutic horseback riding

People differ from one another by their mental and psychomo-tor abilities, background, personal qualities, features of char-acter, etc. Usually the differences are so small that they remainunnoticed or, if noticed, they do not disturb the others or the

2076

Abstracts

person him/herself. From a certain point, however, the devi-ation can become disturbing, intolerable or even dangerous.As we all live together in the same world, people with disabil-ities and special mental needs should have opportunities fortreatment, study, work and communication — in a word, for afulfilling life.

The principal aim of the current study was to find if andhow horseback riding therapy can help autistic children tocope better in everyday situations and communication withpeers at home, kindergarten and school. The subjects of thestudy were two children who had been diagnosed pervasivedevelopment disorder and hyperkinetic disorder — 6-year-oldtwin boys Zak and Joshua. They were introverted, as if livingin their own world.

Riding therapy classes were conducted in Rebala stablefor six weeks twice a week — a total of 12 therapy classeswith both children. I could draw the following conclusionsfrom my research: 1. Riding therapy develops autistic chil-dren’s ability to establish and tolerate physical contact,thusimproving their communication with other children. 2. Ridingtherapy enriches children’s vocabulary, develops their speechand memory, thereby improving their communication skills.3. Riding therapy develops children’s power of attention andconcentration, thus increasing persistence and reducing hy-peractivity.(Auth.)

KATI KANGUR. Winter Academy: Involvement of localinterest groups in the formation of knowledge-based man-agement of environment

The article analyzes the appropriateness of citizens’ panelsand focus group interviews for developing knowledge-basedwater economy in the basin of the River Emajõgi. The studytests the possibility of knowledge-based social dialogue ac-cording to the following indicators: representation of interestgroups in the discussion, participants’ opportunities to presenttheir interests free of social pressure, applicability of discus-sion results and their political influence.

The nine focus group interviews conducted in the region ofthe Emajõgi in groups of 6–8 people revealed non-profit orga-nizations’, business companies’, of local authority representa-tives’ and ordinary citizens’ attitudes to water economy. The

2077

Abstracts

panel of inhabitants of Rannu and Puhja municipalities lis-tened to the viewpoints of an environmentalist, water tourismexpert, representatives of the local development foundationand a land improvement bureau about the feasibility of devel-opment of water transport on the River Emajõgi in the area ofAlam-Pedja nature reserve. The ordinary citizens participat-ing in the panel decided that development of water transportshould be allowed only to the extent that would not disturb thehabitats of valuable plant and animal species and traditionalhuman activities in the area.

In the informal atmosphere of focus groups, the partici-pants, encouraged by one another, put forward a number oforiginal ideas how citizens could contribute to the protectionof fish supplies and water, etc. Implementation of the offeredsolutions, however, can remain questionable because of theirlow validity. The weakly structured form of discussion con-tributes to the free flow of ideas, but does not allow feedbackfrom the public or criticism by opponents. Although focusgroups comprised a relatively small number of people com-pared to the population of the river basin as a whole, the resultwas representative as far as the amount of information gath-ered is concerned. The citizens’ panel facilitated exchangeof ideas between ordinary citizens and experts and intensivelearning by participants. Still, one may doubt whether a panelcomposed on the basis of demographic features is really rep-resentative of the various interest groups who live in the area.The small number of experts allowed discussing only a mini-mum amount of problems that development of water transportmight bring about.

Focus groups and citizens’ panels can be a therapeutic fo-rum where participants can voice their worries about the cur-rent problems of environment policy or some concrete trou-ble spots. If, however, the results are not valued or there isno system for implementing them, the involvement of citizensis pointless and even hinders the emergence of democraticdiscussion in society. Institutionalization of involvement andraising of awareness about its necessity and technical pecu-liarities would contribute to cumulation of positive experience.Consistent, systematic, purposeful and competent involvementof citizens would diminish conflicts in society and increasetrust between authorities and citizens.(Auth.)

2078

Abstracts

Review

MARJU TORP-KÕIVUPUU.A book on memory and places,geography and philosophy. Or geosophy even?

Edmunds Valdem ars Bunkse.Geography and the Art of Life.Baltimore—London: The Johns Hopkins University Press,2004. 122 pp.

Discussion

ARVO TIKK. A timely article

Ene-Margit Tiit, “Estonia needs statistics; statistics needsdata”. — Akadeemia, 2006, No. 6, pp. 993–1001.

Serial

HENRI POINCARE. Last thoughts. II

Several articles and lectures collected under this headingweremeant to form the fourth volume of the author’s works onphilosophy of science. The collection was published in Paris in1913, after Poincare’s death. In the first chapter, he discussesthe possible changes in natural laws in time and asks if weshould be able to notice these changes. Thereafter he dealswith several questions related to space and time: their mutualrelations, the relations between space and sensations, motionand nature. He asks why space has three dimensions. He alsodiscusses the logic of infinity, links between mathematics andlogic, problems of quantum theory and thermodynamics andrelations between science and ethics. The appendices at theend of the book deal with foundations of geometry, principlesof infinitesimal calculus and other questions.(Edit.)

2079

Abstracts

AUTHORS

HELLAR GRABBI MA (b. 1929), free-lance critic, editor,columnist and publisher

PEETER KAASIK (b. 1974), researcher at the Estonian Foun-dation for the Investigation of Crimes Against Humanity,teacher of history and social science at Pühajärve Basic School

REINHOLD KAMSEN (1871–1952), Estonian poet

KATI KANGUR MA (b. 1982), project manager at the Insti-tute of Agricultural and Environmental Sciences at the Esto-nian University of Life Sciences

MARET KARK (b. 1954), director of the Institute of Tibetol-ogy

ENE KONT (b. 1959), riding therapist at Veskimetsa ridingcentre, teacher and psychologist

DAVID KELLOGG LEWIS (1941–2001), US philosopher

KADRI LOORMAN (b. 1983), master’s student of landscapeprotection and management, Estonian University of Life Sci-ences

HENRI POINCARE (1854–1912), French mathematician, as-tronomer and physicist

WESLEY C. SALMON (1925–2001), US philosopher andhistorian of science

ENN SOOSAAR (b. 1937), English philologist, free-lancetranslator and columnist

ENN TEGOVA (b. 1946), teacher of Tartu Children’s ArtSchool, painter

ARVO TIKK PhD (b. 1929), professor emeritus of neuro-surgery, University of Tartu

MARJU TORP-KÕIVUPUU PhD (b. 1960), associate profes-sor at Tallinn University, ethnologist

2080

VIIMASED MÕTTED

Henri Poincare

Tolkinud Maido Rahula

II

Dernieres pensees. Paris: Edition Ernest Flammarion, 1913.Tõlgitud internetiväljaandest www.ac-nancy-metz.fr/enseign/philo/textesph/Dernierespensees.pdf.

Käesolev teos on välja antud kirjastamist toetava programmiraames ning Prantsusmaa Välisministeeriumi, Prantsuse saatkonnaEestis ja Tallinna Prantsuse Kultuurikeskuse kaasabil.

Algus eelmises numbris.

Viimased mõtted

Küll aga ei saa siin lubada, et meie kogenematu kunstnik kujutakskinniseid kõverjooni lahtisena, kolme samas punktis lõikuvatjoont kolme joonena, millel pole ühtki ühispunkti, või augugapinda auguta pinnana. Sellisel juhul poleks neist kujunditestkasu ning arutelu muutuks võimatuks. Meie intuitsioonile eioleks takistuseks joonise sellised puudused, mis huvitavad üksnes meetrilist või projektiivset geomeetriat, kuid see muutuksvõimatuks niipea, kui need puudused oleksid seotud analysis situs’ega.

See väga lihtne tähelepanek näitab meile geomeetrilise intuitsiooni tõelist rolli; just selle intuitsiooni toetamiseks peab geomeeter kujundeid joonistama või neid vähemalt mõttes ette kujutama.Niisiis tuleb geomeetriline intuitsioon tõeliselt mängu ainult siis,kui jätame tähelepanuta nende kujundite meetrilised ja projektiivsed omadused ning keskendume vaid puhtkvalitatiivseteleomadustele. Ma ei taha sellega öelda, nagu tugineks meetrilinegeomeetria puhtale loogikale ja nagu poleks intuitiivsel tõel sealmingit rolli; see on lihtsalt teist laadi intuitsioon, analoogne sellega, mis etendab tähtsat osa aritmeetikas ja algebras.

Analysis situs’e põhiväide on, et ruum on pidev ja kolmemõõtmeline. Olen selle väite päritolust teisal juba rääkinud,kuid siiski üsna põgusalt, nii et tundub mõttekana selle juurdeüksikasjalikumalt tagasi tulla, et mõningaid punkte selgitada.

Ruum on suhteline. Ma ei taha sellega öelda mitte ainultseda, et meid võidaks viia teise ruumipiirkonda, ilma et me sedamärkaksime (ja tegelikult see just nii toimubki, sest me ei märkaMaa tiirlemist); mitte ainult seda, et objektide kõiki mõõtmeidvõidaks proportsionaalselt suurendada, ilma et me sellest midagiteada saaksime, eeldusel, et ka meie mõõteriistad selles suurendamises osaleksid; vaid ka seda, et ruum võiks deformeerudasuvalise seaduse järgi, eeldusel, et täpselt sama seaduse järgi deformeeruksid meie mõõteriistad.

See deformeerumine võib olla ükskõik missugune, kuid tapeab olema pidev, nii nagu üks kujund teiseneb teiseks, temagaekvivalentseks kujundiks analysis situs’e mõttes. Kui vaadeldaruumi sõltumatult meie mõõteriistadest, siis pole tal ei meetrilisiega projektiivseid omadusi, vaid üksnes topoloogilised omadused, mida uurib analysis situs. Ta on amorfne, s.t ta ei erinesellisest ruumist, mida saaks tuletada mis tahes pideva deformeerimisega. Ma selgitan oma mõtet, kasutades matemaatikakeelt. Olgu meil kaks ruumi, E ja E′. Punktile M ruumis E

2082

Henri Poincare

vastaku punkt M ′ ruumis E′. Punkti M ristkoordinaatideks olgux, y ja z ning punkti M ′ ristkoordinaatideks koordinaatide x, yja z suvalised pidevad funktsioonid. Need kaks ruumi ei erineteineteisest sellest vaatepunktist, mille me oleme omaks võtnud.

Ma olen mujal juba pikemalt selgitanud, kuidas meie mõõteriistade ja eriti tahkete kehade mängutulek annab vaimulevõimaluse seda amorfset ruumi täielikumalt määrata ja korraldada; kuidas ta lubab projektiivsel geomeetrial sirgjoontestvõrgustiku joonestada ja meetrilisel geomeetrial kahe punkti vahelisi kaugusi mõõta; millist olulist rolli etendab selles protsessisfundamentaalne rühmamõiste. Ma pean kõiki neid asju omandatuks, nii et mul pole vaja nende juurde tagasi tulla. Meie ainsaksobjektiks siin on amorfne ruum, mida uurib analysis situs, ainusruum, mis on meie mõõteriistadest sõltumatu, ja tema põhiliseksomaduseks, ma ütleksin isegi ainsaks omaduseks, on pidevus jakolmemõõtmelisus.

2. Pidevus ja lõiked

Ent mida tähendab nmõõtmeline pidevus ja mille poolest erineb ta pidevusest, mille mõõtmete arv on suurem või väiksem?Meenutagem kõigepealt mõningaid Cantori16 õpilaste hiljutisi tulemusi. On võimalik seada üksühesesse vastavusse sirgjooneja tasandi punktid ehk üldisemalt, nmõõtmelise pideva ruumija pmõõtmelise pideva ruumi punktid. Kuid see on võimalikvaid juhul, kui ei seata endale tingimuseks, et sirge kaks lõpmatalähedast punkti vastaksid kahele lõpmata lähedasele punktile tasandil, ehk teisisõnu, kui ei seata endale pidevuse tingimust.

Tasandit saab küll deformeerida sirgjooneks, kuid siis jubatingimusel, et see deformatsioon ei ole pidev. Pideva deformatsiooniga pole see võimalik. Seega on küsimus mõõtmete arvusttihedalt seotud pidevuse mõistega ja sellel küsimusel poleks mingit mõtet inimesele, kes tahaks selle mõiste kõrvale heita.

nmõõtmelise pidevuse määratlemiseks on meil kõigepealtolemas analüütiline definitsioon — nmõõtmeline pidevus ontervik, millel on n koordinaati, s.t n suurust, mis varieeruvadüksteisest sõltumatult ja mille kõik reaalsed väärtused rahuldavad teatud võrratusi. Ehkki see definitsioon on matemaatiliselt laitmatu, ei saa ta meid siiski päriselt rahuldada. Pidevas

16Georg Cantor (1845–1918), saksa matemaatik, hulgateooriarajaja.

2083

Viimased mõtted

keskkonnas ei ole koordinaadid nö omaette asetatud; nad onomavahel seotud nagu ühe terviku eri aspektid. Ruumi uuridesteeme kogu aeg seda, mida nimetatakse koordinaatide teisendamiseks; näiteks teisendame ristkoordinaadistikku või läheme ülekõverjoonelistele koordinaatidele. Teist pidevat ruumi uuridesmuudame samuti koordinaate, s.t asendame oma n koordinaatinende koordinaatide ükskõik missuguste pidevate funktsioonidega. Meile, kes me ei tuleta nmõõtmelise pidevuse mõistetmitte äsja mainitud analüütilisest definitsioonist, vaid ma ei teamissugusest sügavamast allikast, on see operatsioon täiesti loomulik; meile tundub, et see ei riku seda kõige olulisemat, mispidevuses peitub. Seevastu neile, kes tunnevad pidevust üksnesanalüütilise definitsiooni järgi, on see operatsioon küll kahtlemata lubatav, kuid siiski barokne ja vähe õigustatud.

Ja lõpuks jätab see definitsioon tähelepanuta pidevuse mõisteintuitiivse algupära ja kogu rikkuse, mis selles mõistes peitub. Takuulub seda tüüpi definitsioonide hulka, mis on matemaatikas niisagedaseks muutunud sellest ajast peale, kui seda teadust “aritmetiseerima” hakati. Sellised — nagu öeldud — matemaatikavaatevinklist laitmatud definitsioonid ei saa rahuldada filosoofi.Nad asendavad defineeritava objekti ja intuitiivse arusaama sellest objektist liiga lihtsast materjalist tehtud konstruktsiooniga;me küll näeme, et sellisest materjalist saab tõepoolest luua sellise konstruktsiooni, kuid me näeme ühtlasi, et seda oleks saanud sama hästi teha ka hoopis teisiti. Me ei näe aga sügavamatpõhjust, miks koguti just selline materjal ja mitte teistsugune. Maei taha öelda, et see matemaatika “aritmetiseerimine” on mingihalb asi; ma ütlen, et see pole veel kõik.

Mina lähtuksin mõõtmete arvu määramisel lõike mõistest.Vaadelgem alustuseks kinnist kõverjoont, s.t ühemõõtmelist pidevust. Kui me märgime sellele kõverjoonele kaks punkti, millestme keelame endal üle astuda, siis osutub see kõverjoon kaheksosaks lõigatuks ja meil on võimatu minna ühest osast teise, jäädeskõverjoonele ning ületamata keelatud punkte. Võtame nüüd agakinnise pinna, mis moodustab kahemõõtmelise pidevuse. Mevõime sellele pinnale märkida ühe, kaks, suvalise arvu keelupunkte; pind ei jagune selle tulemusena kaheks osaks ja meilon võimalik suunduda sellel pinnal ühest punktist teise takistusikohtamata, sest keelupunktidest saab alati mööda minna.

2084

Henri Poincare

Kui me aga joonistame sellele pinnale ühe või mitu kinnistkõverjoont ja käsitame neid lõigetena, mida me ei tohi ületada,siis jaguneb pind mitmeks osaks.

Tuleme nüüd ruumi juurde; teda ei saa jaotada mitmeks osaksei keeluga ületada teatud punkte ega keeluga ületada teatudjooni; neist takistustest saab alati mööda minna. Tuleb keelata üleminek teatud pindadest, s.t teatud kahemõõtmelistest lõigetest;ja just seepärast me ütlemegi, et ruumil on kolm mõõdet.

Nüüd me teame, mis asi on nmõõtmeline pidevus. Pidevusel on n mõõdet, kui teda on võimalik jaotada mitmeks osaksühe või mitme lõikega, mis ise on n− 1mõõtmelised pidevused.nmõõtmeline pidevus on seega defineeritav n − 1mõõtmelisepidevuse kaudu; see on rekurrentne definitsioon.

Asjaolu, mis annab mulle selle definitsiooni juures enesekindlust ja näitab, et just nii paistavad asjad meile loomupäraselt, onesiteks see, et paljud elementaarkäsitluste autorid on oma teostealgul ilma igasuguste kurjade kavatsusteta just midagi analoogsetteinud. Nad defineerivad ulatuvusega kehi ruumi osana, pindukehade piirina, jooni pindade piirina ja punkte joonte piirina —siis aga peatuvad, ja analoogia on ilmne. Teiseks see, et ka muudes analysis situs’e osades on lõigetel tähtis roll; just lõiked onkõige aluseks. Mis eristab Riemanni järgi toori sfäärist? See, etsfäärile pole võimalik joonistada kinnist kõverjoont, lõikamataseda sfääri kaheks, samas kui on olemas kinnised kõverjooned,mis ei lõika toori kaheks; on vaja kaht kinnist, ilma ühegi ühisepunktita kõverjoont, et olla kindel selle jagatuses. On jäänud vaadelda veel üht asjaolu. Pidevused, millest me äsja kõnelesime,on matemaatilised pidevused; nende iga punkt on teistest absoluutselt eraldiseisev indiviid ja pealegi absoluutselt jagamatu.Pidevused, mis avalduvad meie meeltele vahetult ja mida maolen nimetanud füüsikalisteks pidevusteks, on hoopis teistsugused. Nende pidevuste seaduseks on Fechneri17 seadus, millema kavatsen vabastada teda tavaliselt ümbritsevast toretsevastmatemaatilisest aparaadist, et taandada ta tema aluseks olevatekatseandmete lihtsaks väljenduseks. Me suudame tunde järgieristada 10grammist raskust 12grammisest raskusest, kuid meei suuda eristada 11grammist raskust ei 10grammisest ega 12grammisest raskusest. Üldisemalt rääkides võib meil olla kaks

17Gustav Theodor Fechner (1801–1887), saksa arst, loodusteadlane,psühholoog ja filosoof.

2085

Viimased mõtted

aistingukogumit, mida me suudame teineteisest eristada, suutmata samas kumbagi neist eristada kolmandast. Niisiis võimeette kujutada pidevat aistingukogumite ahelat, kus ükski neistpole eristatav järgnevast, ehkki ahela kaks otsa on kergesti teineteisest eristatavad. See oleks ühemõõtmeline füüsikaline pidevus. Samamoodi võime kujutleda ka keerulisemaid füüsikalisipidevusi. Selliste füüsikaliste pidevuste elementideks oleksidendiselt aistingutekogumid (kuid ma eelistan kasutada sõna “element”, mis on lihtsam). Millal me ütleme, et sellistest elementidest koosnev süsteem S on füüsikaliselt pidev? Siis, kui temaiga kaht elementi saab vaadelda sellise ahela otstena, mis on pidev analoogselt eelkirjeldatuga ja mille kõik elemendid kuuluvadsüsteemi S. Samamoodi on pind pidev, kui iga tema kaht punktisaab ühendada pideva joonega, mis ei välju pinnalt.

Kas me võime lõike mõiste laiendada ka füüsikalisele pidevusele ja selle järgi otsustada, mitu mõõdet tal on? Ilmselt jah.Oletame, et me keelame süsteemis S teatud elemendid ja kõik sellised elemendid, mida me ei suuda nendest elementidest eristada.Neid keelatud elemente saab muide olla lõplik arv ja nad võivadkoondudes moodustada ühe või mitu pidevust. Nende keelatudelementide hulk moodustab lõike; ja võib juhtuda, et pärast lõikerakendamist osutub pidev süsteem S jagatuks mitmeks osaks, niiet Si suvalise elemendi juurest pole enam võimalik jõuda teisesuvalise elemendini mööda pidevat ahelat, sest ükski selle ahelaelement pole eristamatu ühestki lõike elemendist.

Seega on füüsikaline pidevus ühemõõtmeline, kui teda onvõimalik lõigata osadeks lõpliku arvu elementide keelamise teel,ning ta on nmõõtmeline, kui teda on võimalik lõigata osadeksn − 1mõõtmelise füüsikalise pidevusega.

3. Ruum ja meeled

See küsimus näib olevat lahendatud. Paistab, nagu pruugiks meilvaid rakendada seda reeglit kas füüsikalisele pidevusele, mis onjämedakoeline ettekujutus ruumist, või vastavale matemaatiliselepidevusele, mis on puhastatud ettekujutus ja geomeetri ruum.See on illusioon; nii oleks see juhul, kui füüsikaline pidevus,millest me ruumi tuletame, oleks meile meelte kaudu vahetultantud, kuid see ei ole kaugeltki nii.

Tõepoolest, vaadakem, kuidas me saame oma tohutust aistingutehulgast tuletada füüsikalise pidevuse. Iga füüsikalise pidevuse element on aistingute kogum; kõige lihtsam on alustuseks

2086

Henri Poincare

vaadelda samaaegsete aistingute kogumit, mingit teadvuse seisundit. Kuid iga meie teadvuseseisund on niivõrd keerulinekompleks, et me ei saa iial loota, nagu õnnestuks meil näha kaheteadvuseseisundi muutumist eristamatuks, samas kui füüsikalisepidevuse konstrueerimiseks on eelöeldu põhjal hädavajalik, etkaht selle elementi saaks teatud juhtudel pidada eristamatuks.Me ei saa kunagi öelda: ma ei suuda eristada oma praegust hingeseisundit sellest, mis mul oli samal kellaajal üleeile.

Niisiis on vaja, et me nõustuksime vaimu aktiivse tegevuseteel pidama kaht teadvuseseisundit identseks, jättes kõrvalenende erinevused. Kõige lihtsam oleks näiteks jätta kõrvaleteatud meelteandmed. Ma ütlesin, et ma ei suudaks eristada 10grammist raskust 11grammisest raskusest. Ent ometion tõenäoline, et iga kord, kui ma olen katse sooritanud, on10grammise raskuse põhjustatud surveaistinguga kaasnenudmitmesugused haistmis või kuulmisaistingud ning et kui 10grammine raskus on asendatud 11grammisega, siis on need mitmesugused aistingud muutunud. Just nende võõraste aistingutekõrvalejätmise tõttu võin ma öelda, et need kaks teadvuseseisundit olid eristamatud.

Me võime nõustuda veel teistegi, keerukamate kokkulepetega; me võime vaadelda oma pidevuse elementidena nii samaaegsete aistingute kogumeid kui ka järjestikuste aistingute kogumeid, aistingute jadasid. Niisiis on vaja jõuda fundamentaalsekokkuleppeni ja öelda, millised on need ühised omadused, mispeavad olema kahel pidevuse elemendil (kui nad on kaks samaaegsete või järjestikuste aistingute kogumit), et neid tuleks pidadaidentseks.

Seega tuleb meil füüsikalise pidevuse defineerimiseks tehakaks valikut: 1) valida välja samaaegsete või järjestikuste aistingute kogumid, mis peaksid olema selle pidevuse elementideks;2) valida välja fundamentaalne kokkulepe, mis defineeriks juhtumid, kus kaht elementi tuleb pidada identseks.

Kuidas peaks selle topeltvaliku tegema, et jõuda ruumimõisteni? Kas me võime piirduda samaaegsete aistingute kogumite vaatlemisega või tuleks meil vaadelda aistingute jada?Eelkõige, kas me võime piirduda kõige lihtsama, kõige loomulikuma fundamentaalse kokkuleppega, mis seisneks teatud meelteandmete kõrvalejätmises? Ei.

Selline kõrvalejätmine on võimatu; me ei saa valida omameelte seast sellist, mis annaks meile kogu ruumi ja üksnes ruumi;

2087

Viimased mõtted

ei ole olemas sellist meelt, mis suudaks anda meile ruumi teistemeelte abita; samuti pole olemas sellist meelt, mis ei annaks meilesuurt hulka asju, millel pole ruumiga midagi pistmist.

Kui me analüüsime näiteks tavalise kompimise andmeid, siistajume järgmist. Kogemus näitab meile, et kui me puudutame nahal kaht mügarikku, siis eristab teadvus neid ainult juhul, kui nadon teineteisest piisavalt eemal, ja lakkab neid eristamast, kui nadon teineteisele väga lähedal. Minimaalne distants, mis lubab neideristada, varieerub muide sõltuvalt kehapiirkonnast. Tavaliseltöeldakse, et nahk jaguneb tsoonideks, millest igaüht kontrollibüks ja sama sensoorne närv; et kui need kaks mügarikku langevad ühte tsooni, siis erutub ainult üks närv ja me tajume kõigestüht mügarikku; et me seevastu tajume kaht mügarikku, kui needlangevad eri tsoonidesse ja ärritavad järelikult kaht närvi. See eirahulda meid päriselt; me ei leia sel viisil füüsikalise pidevuseomadusi. Oletagem, et me paigutame need kaks mügarikkuümber, nii et nende vahemaa, seejuures väga väike, jääb konstantseks. Kui see vahemaa on väga väike, siis võib juhtuda,et nad langevad samasse tsooni ja meil tekib ainult üks taju;ent kui me neid vähehaaval edasi nihutame nende omavahelist kaugust muutmata, siis peab saabuma hetk, mil üks neistsatub väljapoole tsooni, samas kui teine pole sealt veel lahkunud.Sel hetkel peaksime tajuma kaht mügarikku; see ei ole aga see,mida me täheldame. Nii ei jõua me mitte füüsikalise pidevusemõisteni, vaid diskreetse kogumi mõisteni, mis koosneb samapaljudest individuaalsetest elementidest, kui on nahal tsoone.Parem on oletada, et mügariku puudutus ei mõjuta mitte üksneslähimat närvi, vaid ka naabernärve, ja nimelt intensiivsusega,mis kauguse suurenedes väheneb. Oletagem, et me võrdlemekahe mügariku puudutuse mõju. Kui nende mügarike kaugusteineteisest on väike, siis erutuvad samad närvid; ühe ja samanärvi erutuse intensiivsus on ühe mügariku puudutuse korralkahtlemata erinev teise omast, kuid Fechneri seaduse järgi on seeerinevus liiga väike, et olla märgatav. Kui närvi mõjutab mügarikA, ilma et seda mõjutaks mügarik B, siis on see A mõju väga nõrkja erutus jääb allapoole “teadvuse läve”. Kahe mügariku mõjuoleks seega eristamatu.

Meil on nüüd olemas kõik, mida on tarvis füüsikalise pidevuse konstrueerimiseks. Meil tuleb vaid kaht mügarikku nahapinnal edasi liigutada ja märkida üles need juhud, mil meie teadvus neid eristab. Me oleme kõrvale heitnud (ja just seda nimetan

2088

Henri Poincare

ma kõrgemaks fundamentaalseks kokkuleppeks) terve hulga tegureid, nagu iga sensoorse kiu erutuse intensiivsus, mügarikusuurem või väiksem surve nahale ja puudutuse iseloom; kõikneed tegurid avaldusid kompimise juures, kuid me elimineerisime nad, et jätta alles vaid need, mille omadused on geomeetrilised. Ja olemegi niiviisi ruumi saanud? Ei; esiteks on sel viisilkonstrueeritud pidevusel vaid kaks mõõdet nagu naha pinnal endalgi; teiseks me teame hästi, et meie nahk on liikuv ja et teatudpunkt nahal ei vasta alati samale ruumipunktile; et kahe punktivaheline kaugus meie nahal muutub, kui meie keha oma kujumuudab. Nii tajuvad kahtlemata ruumi molluskid, kuid sellelpole midagi pistmist meiega.

Nägemisega on sama lugu. Kaks silma võrkkestale sattuvatvalguskiirt tekitavad meis mulje kahest või ka ainult ühest valgusallikast, sõltuvalt nende punktide omavahelisest kaugusest.See vastab täpselt meie äsjasele kahe mügariku näitele; me võimeselle abil konstrueerida füüsikalise pidevuse, jättes kõrvale valguse värvuse ja intensiivsuse. See füüsikaline pidevus kujunebsamuti kahemõõtmeliseks, nagu on meie silma võrkkestki. Kolmas mõõde lisandub siis, kui mängu tuleb silmade konvergentsbinokulaarse nägemise korral, ja just seda nimetatakse visuaalseks ruumiks. Visuaalsel ruumil on ilmsed eelised võrreldes taktiilse ruumiga, sest esiteks saab talle vähimagi tahtmise korralkolm mõõdet anda, ja teiseks on võrkkest küll kahtlemata liikuv,kuid ta on seda tahke keha kombel, samas kui nahk võib deformeeruda igas suunas. Tekib kiusatus öelda, et see ongi õigeruum, kus me püüame lokaliseerida ka oma kõiki teisi aistinguid.Kuid seegi veel ei sobi; mitte ainult sellepärast, et silm on liikuv,nii et samale punktile võrkkestal ei vasta silmade sama konvergentsimäära juures alati sama ruumipunkt, vaid ka sellepärast,et jääb selgusetuks nii see, miks lisati kolmas mõõde, mis on kahest eelmisest nii ilmselt erinev, kui ka see, miks on pimedategeomeetria samasugune nagu meie oma.

Kui panna kokku visuaalne ja taktiilne ruum, siis saame kolmeja kahe mõõtme asemel viis mõõdet; jääb üle selgitada, milliseprotsessi teel taanduvad need viis mõõdet kolmeks; ja mõõtmetearv tõuseks veelgi, kui tuua sellesse kombinatsiooni juurde teisedmeeled.

Meil tuleb lühidalt selgitada, miks on taktiilne ruum ja visuaalne ruum üks ja sama ruum.

2089

Viimased mõtted

4. Ruum ja liigutused

Niisiis paistab, et ruumi pole võimalik konstrueerida samaaegsete aistingute kogumeid vaadeldes, vaadelda tuleb aistingutejadasid. Me peame ikkagi tagasi tulema selle juurde, mis ma ennist ütlesin. Miks paistavad ühed muutused meile asukohamuutustena ja teised geomeetriliste omadusteta seisundimuutustena?Selleks tuleb meil kõigepealt vahet teha välistel muutustel, mis ontahtmatud ja millega ei kaasne lihasaistinguid, ja sisemistel muutustel, milleks on meie keha liigutused ja mida me eristame teistest, sest nad on tahtlikud ja nendega kaasnevad lihasaistingud.Väliseid muutusi on võimalik korrigeerida sisemiste muutustega,näiteks siis, kui me jälgime silmadega mingit liikuvat objekti jahoiame selle kujutist kogu aeg võrkkesta samas punktis. Välinemuutus, mis allub sellisele korrigeerimisele, on asukohamuutus;vastasel korral on tegemist seisundimuutusega.

Kaht välist muutust, mis kvalitatiivsest seisukohast on täiestierinevad, peetakse vastavaks ühele ja samale asukohamuutusele,kui neid saab korrigeerida ühe ja sama sisemise muutusega. Samamoodi võivad kaks sisemist muutust koosneda lihasaistingutejadadest, millel pole omavahel midagi ühist ja mis võivad sellegipoolest vastata samale asukohamuutusele, kui nad saavadkorrigeerida sama välist muutust. Just seda me väljendame tavakeeles, kui ütleme, et ühest punktist teise on võimalik minnamitut teed pidi.

Niisiis on tähtsad need liigutused, mida tuleb teha teatudobjektini jõudmiseks, kusjuures meie teadlikkus neist liigutustestei ole midagi muud kui neid saatvate lihasaistingute kogum.

Oletame, et mingi objekt satub kontakti mõne mu sõrmega,näiteks parema käe nimetissõrmega; ma tunnen seda sündmustpuuteaistingu T järgi. Samal ajal võtan ma sellelt objektilt vastunägemisaistingu V . Objekt eemaldub, aisting T kaob ja aisting Vasendub uue nägemisaistinguga V ′; siin on tegemist välise muutusega. Ma tahan seda välist muutust osaliselt korrigeerida, niiet aisting T taastuks, teisisõnu, ma tahan oma nimetissõrme objektiga uuesti kontakti viia. Selleks pean ma sooritama teatudliigutusi, mis minu jaoks väljenduvad teatud lihasaistingute jadas S. Ma tean, kuidas seda teha, sest arvukad kogemused, kasminu enda või mu esivanemate omad, on mulle õpetanud, et kuiaisting T kaob ja nägemisaisting V asendub aistinguga V ′, siis onvõimalik aisting T taastada, sooritades liigutusi vastavalt jada

2090

Henri Poincare

le S. Ühtlasi tean ma, et oleksin võinud sama tulemuseni jõudaka teiste liigutuste abil, mis ei oleks minu jaoks väljendunud enammitte jadas S, vaid mõnes teises jadas, näiteks S′ või S′′.

Neil lihasaistingute jadadel S, S′, S′′, . . . ei pruugi olla ühtkiühist elementi; ma sean nad siin kõrvuti, sest tean, et kõik nadlubavad mul taastada aistingu T iga kord, kui aistingust V on saanud aisting V ′. Tavakeeles ütleme endale, kes me juba tunnemegeomeetriat, et neile erinevatele liigutustejadadele, mis vastavadlihasaistingute jadadele S, S′, S′′, on ühine see, et kõigi nendepuhul jääb nii minu nimetissõrme alg kui ka lõppasend samaks.Kõik ülejäänu võib erineda.

Nüüd pole mul mingit vajadust teha vahet jadadel S, S′,S′′, . . . , ma võin neid vaadelda ühe ja ainsana. Ma ei eristaenam neid lihasaistingute jadasid, mis erinevad üksteisest liigavähe. Mul on olemas see, millest konstrueerida füüsikaline pidevus, ja ma olen selle elementideks valinud lihasaistingute jadad,ning ühtlasi on mul olemas “fundamentaalne kokkulepe”, misõpetab mulle, millistel juhtudel tuleb kaht selle elementi pidadaidentseks, ja see on selline pidevus, millel on kolm mõõdet.

Kuid see pole veel kõik; me defineerisime pidevuse, mis ontõeline ruum. Me vaatlesime seda ruumi nii, nagu seda kirjeldab üks minu sõrmedest, kuid mul on palju sõrmi (ja sellestvaatepunktist, millele ma olen asunud, võivad kõik minu nahapunktid talitleda sõrmena). Kas minu eri sõrmed kirjeldavad ühtja sama ruumi? Kindlasti, kuid mida sellega öelda tahetakse?See on seotud terve hulga omadustega, mida ei ole kerge tavakeeles väljendada, kuid ma püüaksin seda selgitada, kui mullubatakse kasutada mõningaid sümboleid. Vaatleme kaht sõrme,mille ma tähistan tähtedega α ja β. Olgu α näiteks mu paremakäe nimetissõrm, mida me juba kasutasime, ja kõnealuste jadadedefineerimiseks kirjutame nii:

S ≡ S′(modα).

See tähendab, et kui Sile vastavad liigutused taastavad puuteaistingu, mida tundis sõrm α, siis sama teevad ka S′le vastavadliigutused. Samamoodi kirjutame:

S1 ≡ S′

1(modβ),

väljendamaks seda, et kui S1le vastavad liigutused taastavadpuuteaistingu, mida tundis sõrm β, siis teevad sedasama ka S′

1levastavad liigutused.

2091

Viimased mõtted

Oletagem nüüd, et on olemas kaks konkreetset lihasaistingute jada, s ja s1, mida me defineerime järgmiselt: ma oletan, etsõrm β tunneb puuteaistingut tingituna kontaktist mingi objektiga; teeme sile vastavad liigutused, see aisting kaob ja lõpukstunneb puuteaistingut hoopis sõrm α; ma tean oma kogemustest,et see juhtub iga kord, kui enne neid liigutusi sõrm β tunnebkontakti; või vähemalt peaaegu iga kord (ma ütlen peaaegu, sestselleks on vaja, et objekt vahepeal ära ei kaoks). Tavakeeles (misoleks meile selgem, kuid mida ma ei söanda kasutada, sest maräägin olenditest, kes ei tunne veel geomeetriat) ütleme, et slevastavad liigutused viisid sõrme α paika, kus algselt oli sõrm β.s1 puhul on asi vastupidi: vastavad liigutused viivad sõrme βpaika, kus algselt oli sõrm α.

Kui jadad s ja s1 eksisteerivad, siis seos

S ≡ S′(modα)

toob endaga kaasa seose

s1 + S + s ≡ s + S′ + s1(modβ),

milles me otsekohe veendume, kui tuletame meelde nendesümbolite tähenduse, ja siit võime vaevata järeldada, et needkaks ruumi, mille on tekitanud sõrmed α ja β, on isomorfsed,ning eelkõige, et neil on sama arv mõõtmeid.

Olukord oleks teine, kui jadasid s ja s1 ei eksisteeriks.Tõepoolest, oletagem, et me ei suuda leida sellist liigutuste jada,mille puhul sõrme β ja mingi objekti kokkupuutest tingitud aistingule järgneks sõrme α ja sellesama objekti kokkupuutest tingitudaisting — kui mitte kindlasti, siis vähemalt peaaegu kindlasti —,missugune oleks meie arutluskäik siis? Me ütleksime, et sõrmtunneb objekti, olemata samas ruumipunktis, et ta tunneb sedakaugelt. Teisisõnu, iga kord, kui sõrm β tunneb objekti, on tasamas ruumipunktis A; sellisel juhul peaks leiduma liigutustejada, mis toob sõrme α punkti A; ja kuna objekt on punktis A,siis peaks sõrm α objekti tundma ning see peaks õnnestuma igakord. Kui me niisiis oletame, et sellise omadusega liigutuste jadaei leidu, siis peame tunnistama, et sõrm β tunneb objekti kaugelt, s.t sõrmega tundmise tõigast ei piisa, et määrata selle objektiasukohta ruumis, mis lõppkokkuvõttes tähendab seda, et ruumilpeab olema rohkem mõõtmeid kui sellel füüsikalisel pidevusel,mille eelkirjeldatud viisil tekitas sõrm β.

2092

Henri Poincare

Oletagem näiteks, et ruumil on neli mõõdet, ja tähistagem selleneli koordinaati tähtedega x, y, z, t. Oletagem ühtlasi, et sõrm βpuudutab objekti iga kord, kui objekti ja sõrme kolm koordinaati,x, y, z, langevad kokku, olgu neljas koordinaat t missugune tahes, ning et sõrm α puudutab objekti iga kord, kui objekti ja sellesõrme kolm koordinaati, x, y, t, langevad kokku, olgu koordinaat z missugune tahes. Rakendagem nüüd sellistel tingimustelsõrme β tekitatava füüsikalise pidevuse konstrueerimise reeglit;me näeme, et sellel on ainult kolm mõõdet, mis vastavad kolmelekoordinaadile x, y, z, kusjuures koordinaat t ei etenda mingit rolli.Samamoodi on α tekitatud füüsikalisel pidevusel kolm mõõdet,mis vastavad koordinaatidele x, y, t. Kuid me ei suuda leidaniisugust lihasaistingute jadale s vastavat liigutuste jada, millepuhul α puuteaistingule järjeks tingimata β puuteaisting.

Tõepoolest, olgu objekti koordinaadid x1, y1, z1, t1, sõrme βkoordinaadid enne liikumist x0, y0, z0, t0 ja sõrme α koordinaadid pärast liikumist x′

0, y′

0, z′

0, t′

0. Sõrme β puutekontakti enneliikumist väljendame sellisel juhul võrdusega

(1) x0 = x1, y0 = y1, z0 = z1

ja sõrme α puutekontakti pärast liikumist võrdusega

(2) x′

0 = x1, y′

0 = y1, t′

0 = t1.

Et s eksisteeriks, peab meil olema võimalik valida x0, y0, z0, t0ja x′

0, y′

0, z′

0, t′

0 nii, et see teisendaks võrdused (1) võrdusteks (2),olgu x1, y1, z1, t1 millised tahes. On selge, et see on võimatu. Jajust selle võimatuse tõttu moodustada si, mis meile sellisel juhulilmneks, on ruumil neli mõõdet ja mitte kolm nagu β tekitatudfüüsikalisel pidevusel.

Midagi analoogset täheldame ka siis, kui kasutame nägemismeelt. Me võime panna mingi punkti silma võrkkestal etendamasama rolli, nagu oli sõrmel α või β. Me võime vaadelda liigutuste jada, mida on vaja objekti kujutise toomiseks võrkkestasellesse punkti γ, või vastavat lihasaistingute jada; me võime sellejada abil defineerida füüsikalise pidevuse, mis oleks analoognesellega, mille tekitasid α või β. Sellel pidevusel oleks ainult kaksmõõdet. Kuid me ei saa konstrueerida siga analoogset jada, s.tliigutuste jada, mis paneks visuaalsele aistingule punktis γ tingimata järgnema α puuteaistingu. Teisisõnu, tõdemusest, et punktis γ tekib objekti kujutis, ei piisa liigutuste kindlaksmääramiseks,

2093

Viimased mõtted

mida on vaja meie sõrme kontaktiviimiseks selle objektiga. Meilpuudub üks näitaja ja selleks on objekti kaugus. Just sellepärastme ütlemegi, et nägemine toimib kaugelt ja et ruumil on kolmmõõdet, üks rohkem kui γ tekitatud pidevusel.

Selle põgusa ülevaate järgi näeme, millised on need eksperimentaalsed faktid, mis on ajendanud meid ruumile kolmemõõdet omistama. Just nende faktide tõttu on meil olnud mugavam omistada talle pigem kolm kui kaks või neli mõõdet;kuid sõna “mugav” ei ole siin võibolla piisavalt tugev. Olend,kes omistaks ruumile kaks või neli mõõdet, oleks sellises maailmas nagu meie oma olelusvõitluses viletsamas olukorras. Midama sellega õieti öelda tahan? Lubatagu mul taas kasutada omasümboleid ja näiteks seost

S ≡ S′(modα),

mille tähendust ma eespool selgitasin. Omistada ruumile kaksmõõdet tähendaks tunnistada sääraseid seoseid, mida meie, teised, ei tunnista; see tähendaks õnnestunud liigutuste S asendamist liigutustega S′, mis ei õnnestu. Omistada talle neli mõõdettähendaks seevastu lükata tagasi seosed, mida meie, need teised,tunnistame; sellega lastaks käest võimalus asendada liigutusedS teiste liigutustega S′, mis õnnestuvad niisama hästi ja võivadteatud olukordades konkreetse eelise anda.

5. Ruum ja loodus

Ent küsimuse võib püstitada ka hoopis teisest vaatenurgast. Meoleme seni käsitlenud teemat puhtsubjektiivsest, puhtpsühholoogilisest, või kui soovite, füsioloogilisest vaatepunktist; meoleme vaadelnud üksnes ruumi seoseid meie meeltega. Mevõime aga asja vaadata ka füüsika seisukohast ja küsida, kasoleks võimalik lokaliseerida loodusnähtusi teistsuguses ruumiskui meie oma, näiteks kahe või neljamõõtmelises ruumis.Seadused, mida füüsika meile ilmutab, avalduvad diferentsiaalvõrranditena ja neis võrrandeis esinevad teatud materiaalsete punktide kolm koordinaati. Kas oleks võimalik neidsamuseadusi väljendada teistsuguste võrranditega, kus sedapuhkuesineksid teised, nelja koordinaadiga materiaalsed punktid? Jakui see osutuks võimalikuks, siis kas sel viisil saadud võrrandidoleksid keerulisemad? Või oleksid nad sama lihtsad ja me lükkaksime nad tagasi ainult seetõttu, et nad oleksid vastuolus sellega,millega meie vaim on harjunud?

2094

Henri Poincare

Mida me tahame öelda, kui räägime samade seaduste väljendamisest teiste võrranditega? Kujutagem ette kaht maailma Mja M ′; me võime kehtestada nähtuste vahel, mis neis maailmades esinevad või võivad esineda, sellise vastavuse, et igale esimese maailma nähtusele Φ vastab teises maailmas täpselt kindlaksmääratud nähtus Φ′, mis oleks niiöelda esimese kujutiseks.Kui nüüd oletada, et nähtuse Φ eelduseks maailmas M on sellemaailma seaduste järgi teatud nähtus Φ1 ja et nähtuse Φ′ ehkΦ kujutise eelduseks maailmas M ′ on selle maailma seadustejärgi nähtuse Φ1 täpne kujutis Φ′

1, siis võime öelda, et need kaksmaailma alluvad samadele seadustele. Nähtuste Φ ja Φ′ kvalitatiivne olemus pole tähtis, piisab sellest, et niisugune “parallelism”võimalik oleks.

Tegelikult huvitab see nähtuste kvalitatiivne olemus üksnesmeie meeli ja praegu me oleme otsustanud asuda psühholoogiavälisele vaatekohale, jätta järelikult kõrvale meelteandmed ningpöörata tähelepanu üksnes nähtuste omavahelistele seostele. Justnii talitab füüsik, kui ta asendab gaasi, millega me katseid sooritame ja mis meis surve ning soojusaistingu tekitab, kineetiliseteooria gaasiga, kus me ei näe enam muud peale materiaalsetepunktide liikumise, või katsetes esineva valguse ja selle tekitatudvärvusaistingud eeterliku keskkonna vibratsioonidega.

Piisab, kui vaatleme üht lihtsat juhtu, astronoomilisi nähtusi jaNewtoni seadust. Me ei näe mitte tähtede koordinaate, vaid üksnes nende kaugust. Nende liikumise loomulikuks väljendusekson diferentsiaalvõrrandid aja ja kauguste vahel. Kahe ruumipunkti vaheline kaugus on aga nende punktide koordinaatidelihtne ja hästi tuntud funktsioon. Muutkem nüüd oma diferentsiaalvõrrandeid ja asendagem kõik kaugused selle funktsiooniga; nii saame need võrrandid nende harjumuspärasel kujul, kusnüüd esinevad ka tähtede koordinaadid.

Kuid me võime kaugused asendada ka teiste funktsioonidega ja nii saame need võrrandid teistsugusel kujul; sellest vaatekohast, millele meie oleme asunud, on aga kõik need kujudvõrdselt õigustatud, sest nad järgivad nähtustevahelist “parallelismi”. Oletagem, et meie tähed on paigutatud neljamõõtmelisseruumi sel viisil, et nende asukoht ei ole määratud mitte kolme,vaid nelja koordinaadiga. Asendame seejärel oma võrrandeissuuruse, mida me seni vaatlesime kahe tähe vahelise kaugusetähistajana, mis tahes funktsiooniga, mis sõltub nende kahe tähekaheksast koordinaadist. See funktsioon ei pea üldse olema sel

2095

Viimased mõtted

line, mis väljendaks kahe tähe vahelist kaugust tavalises, neljamõõtmelises ruumis; ta võib olla ükskõik missugune, sest “parallelism” sellest ei muutu.

Nii saame oma võrrandid kujul, kus esinevad tähtede koordinaadid neljamõõtmelises ruumis. Need väljendavad uut moodiastronoomiaseadusi, mis põhinevad neljamõõtmelise ruumi hüpoteesil ega ole sugugi õigustamatud, sest “parallelismi” tingimus on täidetud. On aga selge, et sel viisil saadud võrrandid oleksid tunduvalt keerulisemad kui meie harjumuspärased võrrandid.

Ja sama lugu on kahtlemata ka füüsikaseadustega. Kas onolemas mingi üldisem põhjus, miks see nii peab olema, et kõigisfüüsika osades on just kolme mõõtme hüpotees see, mis annabmeie võrrandeile kõige lihtsama kuju? Kas see põhjus on kuidagiseotud sellega, mida me arutasime siinse kirjutise esimeses osasja mis sunnib võimukalt elusolendeid uskuma kolme mõõtmessevõi tegema näo, nagu nad usuksid neisse, sest vastasel korralähvardaks neid allajäämine olelusvõitluses?

Siinkohal on vaja teha üks lühike kõrvalepõige. Tulgemhetkeks tagasi meie harilikku vanasse ruumi. Me ütleme, etruum on suhteline, mis tähendab seda, et füüsikaseadusedon selle ruumi kõikides osades ühesugused ehk matemaatikakeeles väljendudes, diferentsiaalvõrrandid, mis neid seadusiväljendavad, ei sõltu koordinaattelgede valikust.

Kui me kujutame ette täiesti isoleeritud süsteemi, siis ei olekssellel mingit mõtet; me ei saaks vaadelda süsteemi punktidekoordinaate, vaid üksnes nende omavahelist kaugust; vaatlus eisaaks meile selgeks teha, kas selle süsteemi omadused sõltuvadsüsteemi absoluutsest asukohast ruumis, sest see asukoht oleksvaadeldamatu.

Ka siis, kui süsteem ei ole isoleeritud, pole kõik korras (kui metahame arutleda täiesti rangelt), sest sellisel juhul oleks võimatuväljendada süsteemi valitsevaid seadusi, võtmata arvesse välistekehade mõju. Kuid on olemas peaaegu isoleeritud süsteeme, midaümbritsevad objektid on piisavalt lähedal, et neid näha, aga liigakaugel, et nende mõju tuntav oleks; just selline on meie maisemaailma ja tähtede vahekord. Seetõttu võime sõnastada omamaailma seadusi nii, nagu tähti poleks olemaski, ja samas sidudata koordinaattelgede süsteemiga, mis on täiuslikult defineeritudja asuvad muutumatult nende tähtede juures. Kogemus näitabmeile, et telgede valikust ei sõltu midagi ja et võrrandid telgede

2096

Henri Poincare

teisenduse korral ei muutu. Telgede võimalike teisenduste hulkmoodustab teatavasti kuuemõõtmelise rühma.

Jätame nüüd oma tavalise ruumi sinnapaika ja asendame omavõrrandid teistega, mis on nendega ekvivalentsed selles mõttes,et nad järgivad nähtuste “parallelismi”. Iga kord, kui meil ontegemist peaaegu isoleeritud süsteemiga, jääb mingi tema äärmiselt üldine tõsiasi, mingi invariantsusomadus püsima; on olemasmingi teisendusterühm, mis võrrandeid ei muuda; need teisendused ei pea enam tähendama telgede vahetust, nende tähendusvõib olla ükskõik milline, kuid nende teisenduste abil moodustatud rühm peab alati jääma isomorfseks kuuemõõtmeliserühmaga, millest me äsja rääkisime. Ilma selleta ei oleks enam“parallelismi”.

Ja just seetõttu, et see rühm mängib iga kord nii tähtsat rolli,et ta on isomorfne tavalise ruumi teljeteisenduste rühmaga, etta on nii lähedalt sugulane meie kolmemõõtmelise ruumiga —just sel põhjusel võtavad meie võrrandid kõige lihtsama kujusiis, kui me rõhutame seda rühma kõige loomulikumal viisil, seetähendab kolmemõõtmelist ruumi kasutades.

Ja kuna see rühm on isomorfne meie tahke kehana vaadeldavate ihuliikmete liigutuste rühmaga ning kuna tahkete kehadeomadus liikuda selle rühma seaduste järgi on lõppkokkuvõttesüksnes erijuht invariantsusomadusest, millele ma äsja tähelepanujuhtisin, siis näeme, et pole olulist vahet füüsikalisel põhjusel, mispaneb meid ruumile kolme mõõdet omistama, ja psühholoogilistelpõhjustel, mida me käsitlesime selle peatüki esimeses osas.

6. Analysis situs ja intuitsioon

Tahaksin lisada ühe märkuse, mis on eelnevaga üksnes kaudseltseotud: me nägime eespool, milles seisneb analysis situs’e tähtsus,ja ma selgitasin, et just see on geomeetrilise intuitsiooni tõelinepärusmaa. Kas selline intuitsioon on üldse olemas? Ma tuletaksinmeelde, et on püütud ka ilma selleta läbi ajada ja et hr Hilbert18 onüritanud luua geomeetriat, mida ta on nimetanud ratsionaalseks,sest see on vabastatud igasugusest tuginemisest intuitsioonile.See põhineb teatud arvul aksioomidel ehk postulaatidel, mida eivaadelda mitte intuitiivsete tõdedena, vaid varjatud definitsioonidena. Need aksioomid on jagatud viide rühma. Nelja rühma

18David Hilbert (1862–1943), saksa matemaatik, kes töötas ak-sioomidest lähtudes välja geomeetria alused.

14 2097

Viimased mõtted

kohta neist on mul olnud juhust öelda, mil määral on õigustatud nende käsitamine rühmana, mis sisaldavad üksnes varjatuddefinitsioone.

Tahaksin siin lähemalt vaadelda üht neist rühmadest, nimeltteist, “järjestuse aksioomide” rühma. Et paremini mõista, milleston jutt, osutan ma ühele neist. Kui mingil sirgjoonel on punktC punktide A ja B vahel ning punkt D on punktide A ja C vahel, siis on punkt D ka punktide A ja B vahel. Hr Hilbertilepole see intuitiivne tõde, vaid kokkulepe, et teatud tingimuselon punkt D punktide A ja B vahel, kuid me ei tea, mida sellegaöelda tahetakse, seda enam et me ei tea, mis on punkt ja mis onsirge. Me võime oma kokkuleppe kohaselt kasutada sõna vahelkolme punkti mis tahes seose tähistamiseks, eeldusel, et see seoson kooskõlas järjestuse aksioomidega. Seetõttu ilmnevad needaksioomid meile sõna vahel definitsioonina.

Niisiis võime neid aksioome kasutada, kui oleme näidanud,et nad ei ole vasturääkivad, ja neile tuginedes on võimalik ülesehitada geomeetria, milles puudub igasugune vajadus kujunditejärele ja mille võib luua inimene, kellel pole ei nägemis ega kompimismeelt ega lihasaistinguid ega üldse ühtegi meelt ja kes ontaandatud puhtaks aruks.

Jah, võibolla see inimene mõistaks — selles mõttes, et tanäeks —, et need väited tulenevad loogiliselt üksteisest, kuidnende väidete kogum näiks talle ebaloomulik ja veider ning taei taipaks, miks peaks üht hulka eelistama teistele võimalikelekogumitele.

Meid selline hämmeldus ei taba, sest need aksioomid ei oletegelikult lihtsalt definitsioonid ega suvalised kokkulepped, vaidõigustatud kokkulepped. Mis puutub teiste rühmade aksioomidesse, siis ma leian, et nad on õigustatud, sest nad on meiletuntud eksperimentaalsete faktidega kõige paremini kooskõlas jaseega meile kõige mugavamad. Järjestuse aksioomid paistavadaga minu meelest midagi enamat olevat: nad on tõeliselt intuitiivsed väited ja tihedalt seotud analysis situs’ega. On ju tõsiasi, etpunkt C on sirgjoonel kahe teise punkti vahel, teatud viisil seotud sellega, kuidas me lõikame ühemõõtmelise pidevuse kaheksületamatutest punktidest moodustunud lõigete abil.

Siis tekib aga üks küsimus: sellised tõed nagu järjestuse aksioomid ilmnevad meile intuitsiooni abil — kas see on intuitsioonruumist endast või intuitsioon matemaatilisest või füüsikalisestpidevusest üldiselt? Esimese vastuse poole võib meid kallutada

2098

Henri Poincare

asjaolu, et meil on lihtne mõelda ruumist ja palju raskem keerulisematest pidevustest, rohkem kui kolme mõõtmega pidevustest,mida ruumis tõenäoliselt ei leidu.

Ja kui võtta omaks see esimene vastus, siis muutub kogu meiearutelu kasutuks; me omistame ruumile kolm mõõdet lihtsaltsellepärast, et kolmemõõtmeline pidevus on ainus, mille kohtameil on olemas selge intuitsioon.

Kuid on olemas enam kui kolmemõõtmeline analysis situs.Ma ei ütle, et see on lihtne teadus; ma olen talle liiga paljujõudu pühendanud, et mitte endale aru anda raskustest, mis sealette tulevad. Kuid ometi on see teadus võimalik ja ta ei põhineainuüksi analüüsil. Sellega ei saa viljakalt tegelda, viitamata pidevalt intuitsioonile. Niisiis on rohkem kui kolmemõõtmelisepidevuse intuitsioon täiesti olemas, ja kui see nõuabki püsivamattähelepanu kui tavaline geomeetriline intuitsioon, siis on see harjutamise asi, aga ühtlasi selle tulemus, et mõõtmete arvu suurenedes muutuvad pidevuse omadused kiiresti üha keerulisemaks. Kas pole me siis näinud keskkooliõpilasi, kes on tugevadtasandigeomeetrias, kuid “ruumis ei näe”? See ei tähenda, nagupuuduks neil kolmemõõtmelise ruumi intuitsioon — nad ei olelihtsalt harjunud seda kasutama ja see nõuab neilt pingutust. Japealegi, kui me tahame mingit kujundit ruumis ette kujutada, kasei talita siis me kõik mitte nii, et kujutame järjestikku ette sellekujundi erinevaid võimalikke vaateid?

Ma järeldan siit, et meil kõigil on olemas suvalise arvumõõtmetega pidevuse intuitsioon, sest meil on võime konstrueerida füüsikalist ja matemaatilist pidevust; et see võime olimeis olemas enne igasugust kogemust, sest ilma selleta olekskogemus kui selline võimatu ja taanduks tooreteks aistinguteks, milles puuduks igasugune organiseeritus; et see intuitsioon ei ole midagi muud kui teadlikkus sellest võimest. Samasvõib see võime rakenduda erinevalt; see lubab meil konstrueerida neljamõõtmelist ruumi niisama hästi kui kolmemõõtmelist.Välismaailm ja kogemused on need, mis otsustavad, kas me rakendame seda ühel või hoopis teisel moel.

2099

Viimased mõtted

PEATÜKK IV. LÕPMATUSE LOOGIKA

1. Milline peab olema klassifikatsioon?

Kas tavalised loogikareeglid on muutmata kujul rakendatavad,kui me vaatleme hulkasid, mis sisaldavad lõpmatut arvu objekte? See on küsimus, mida varem ei esitatud, kuid mille uurimise vajadus tekkis siis, kui lõpmatusega tegelevad matemaatikud põrkusid ühtäkki vähemalt näilistele vastuoludele. Kasneed vastuolud tulenesid sellest, et loogikareegleid ei rakendatud korrektselt, või sellest, et kõnealused reeglid kaotavad kehtivuse väljaspool oma mängumaad, milleks on üksnes lõplikustarvust objektidest moodustunud hulgad? Ma usun, et pole tarbetu öelda selle teema kohta paar sõna ja anda lugejale aimuaruteludest, mille see probleem on esile kutsunud.

Formaalne loogika ei ole midagi muud kui kõigile klassifikatsioonidele ühiste omaduste uurimine. See õpetab meile, et kuikaks sõdurit kuuluvad samasse rügementi, siis sellesama loogikajärgi kuuluvad nad ka samasse brigaadi ja järelikult ka samassediviisi, ning sellele taandubki kogu süllogismiõpetus. Millineon siis tingimus, et need loogikareeglid kehtiksid? Tingimusekson see, et omaksvõetud klassifikatsioon oleks muutumatu. Mesaame teada, et kaks sõdurit kuuluvad samasse rügementi, ja tahame siit järeldada, et nad kuuluvad ka samasse brigaadi. Meilon õigus seda teha, kuid tingimusel, et selle aja jooksul, mil mearutleme, ei viidaks üht neist kahest mehest üle teise rügementi.

Kõik vasturääkivused, millest on teada antud, on tulenenudselle lihtsa tingimuse unustamisest: tuginetakse klassifikatsioonile, mis ei ole muutumatu ega saagi seda olla. Ettevaatusemõttes see küll kuulutatakse muutumatuks, kuid sellest ettevaatusabinõust ei piisa. Ta tuleb ka tegelikult muutumatuks teha,ning on juhtumeid, kus see pole võimalik.

Lubage mul korrata üht näidet, mida on maininud hr Russell.19 Ta kasutas seda muide minu enda vastu. Ta tahtis tõestada,et raskused ei tulene aktuaalsest lõpmatusest, sest need võivadtekkida ka lõplike arvude käsitlemisel. Ma tulen selle juurde hiljem veel tagasi, kuid praegu ei ole asi selles; ma valisin Russellinäite seetõttu, et see on meeleolukas ja toob hästi esile tõsiasja,mida ma äsja nimetasin.

19Bertrand Russell (1872–1970), inglise matemaatik ja filosoof,nüüdisaegse loogika rajajaid.

2100

Henri Poincare

Milline on kõige väiksem täisarv, mis pole defineeritavvähemast kui sajast prantsuskeelsest sõnast koosneva lausega?Ja kas selline arv on üldse olemas?

On küll, sest sajast prantsuskeelsest sõnast saab moodustadaüksnes lõpliku arvu lauseid, kuivõrd sõnade arv prantsuse keelesõnaraamatus on lõplik. Nende lausete seas on selliseid, millelei ole mingit tähendust või mis ei defineeri ühtki täisarvu. Kuidigaüks neist saab defineerida maksimaalselt üht täisarvu. Niisiis on sel viisil defineeritavaid täisarve lõplik hulk. Järelikulton kindlasti olemas täisarvud, mida pole sel moel võimalik defineerida, ja kindlasti on nende seas üks, mis on kõigist teistestväiksem.

Ei ole, sest kui selline täisarv oleks olemas, kätkeks tema olemasolu vasturääkivust, kuivõrd ta osutuks defineerituks vähemkui sajast prantsuskeelsest sõnast koosneva lausega, nimelt sellesama lausega, mis kinnitab, et teda ei ole võimalik sel moeldefineerida.

Selline arutluskäik põhineb täisarvude klassifitseerimisel kahtekategooriasse: nendeks, mida saab defineerida vähem kui sajastprantsuskeelsest sõnast koosneva lausega, ja nendeks, mida eisaa. Küsimust püstitades me kuulutame vaikimisi, et see klassifikatsioon on muutumatu ning et me hakkame arutlema allespärast seda, kui oleme selle lõplikult fikseerinud. Kuid see polevõimalik. Klassifikatsioon saab olla lõplik alles siis, kui me olemekõik olemasolevad vähem kui sajasõnalised laused üle vaadanud, tähenduseta laused kõrvale heitnud ja lõplikult fikseerinudnende lausete tähenduse, millel see olemas on. Kuid nende lausete seas on ka selliseid, millel saab tähendus olla alles pärastseda, kui klassifitseerimine on lõppenud, ja need on just sellised laused, milles ongi vaadeldava klassifikatsiooni puhul koguküsimus. Lühidalt, arvude klassifitseerimine saab lõppeda allespärast seda, kui on lõpetatud lausete sorteerimine, ja lausete sorteerimine saab lõppeda alles pärast seda, kui on lõpetatud arvudeklassifitseerimine, nii et ei klassifitseerimine ega sorteerimine saaiial lõppeda.

Selliseid raskusi kohtame veel palju sagedamini siis, kui tegemist on lõpmatute hulkadega. Kujutagem ette, et me tahameklassifitseerida mõne sellise hulga elemente ja et klassifitseerimisprintsiip põhineb liigitatava elemendi mingisugusel suhtelkogu hulgaga. Kas sellist klassifitseerimist saab üldse kunagipidada lõppenuks? Aktuaalset lõpmatust ei ole olemas ja kui

2101

Viimased mõtted

me kõneleme lõpmatust hulgast, siis peame silmas sellist hulka,millele saab alati uusi elemente juurde lisada (nii nagu tellimustenimekirjale, mis ei sulgu kunagi, oodates uusi tellijaid). Klassifitseerimine saab õieti lõppeda alles siis, kui see nimekiri on sulgunud; iga kord, kui me lisame hulgale uusi elemente, muudameseda hulka ja nii võime muuta ka hulga ja juba klassifitseeritudelementide suhet; ning et elemendid on paigutatud ühte või teiselahtrisse just selle suhte järgi, siis võib suhte muutumisel juhtuda, et elemendid ei ole enam õiges lahtris ja me oleme sunnitudnad ümber paigutama. Niikaua kui on uusi lisatavaid elemente,peame kartma, et meil tuleb kogu tööd otsast peale alustada. Sedaei juhtu aga iial, et meil poleks enam uusi elemente, mida lisada;niisiis ei saa klassifitseerimine kunagi lõppeda.

Siit tuleneb ka erinevus kahe lõpmatute hulkade elementideklassifitseerimistüübi vahel; ühed on predikatiivsed klassifikatsioonid, mida uute elementide lisamine ei saa segi paisata, ningteised mittepredikatiivsed klassifikatsioonid, mida uute elementide lisamine sunnib lakkamatult ümber organiseeruma.

Oletagem näiteks, et me liigitame täisarve kahte klassi vastavalt nende suurusele. Me saame aru, kas arv on suurem võiväiksem kui 10, ilma et peaksime vaatlema selle arvu seost teistetäisarvude hulgaga. Kui me oleme defineerinud näiteks sadaesimest arvu, siis me teame, missugused neist on väiksemad jamissugused suuremad kui 10. Kui lisame seejärel arvu 101 võiükskõik millise järgmise arvu, siis need täisarvud esimese sajahulgast, mis olid väiksemad kui 10, jäävadki väiksemaks, ja need,mis olid suuremad, jäävad suuremaks; tegemist on predikatiivseklassifikatsiooniga.

Kujutagem nüüd seevastu ette, et me tahame klassifitseerida ruumipunkte ja teeme vahet nendel, mida saab defineeridalõpliku arvu sõnadega, ja nendel, mida ei saa. Võimalike lauseteseas on selliseid, mis viitavad kogu hulgale tervikuna, s.t ruumile, või mõnele ruumiosale. Kui me lisame ruumi uusi punkte,siis nende lausete tähendus muutub; nad ei defineeri enam samapunkti või kaotavad üldse igasuguse tähenduse või omandavadtähenduse, mida neil algselt polnud. Esineb punkte, mida varem ei saanud defineerida ja nüüd saab, ning ka vastupidi. Needpunktid tuleb ühest kategooriast teise ümber paigutada. Sellineklassifikatsioon ei ole predikatiivne.

Mõned “vaimuhiiglased” on seisukohal, et ainsad objektid,mille üle tohib arutleda, on need, mida saab defineerida lõpliku

2102

Henri Poincare

arvu sõnadega, ja mul on piinlik tunnistada, et neid vaimuhiiglasteks pidamata kavatsen siiski peagi nende arvamust kaitsta.Niisiis võidakse leida, et eelnev näide oli halvasti valitud, kuidseda on kerge muuta.

Täisarvude või ruumipunktide klassifitseerimiseks vaatlenma lauseid, mis mingit täisarvu või mingit punkti defineerivad.Kuna võib juhtuda, et üht ja sama täisarvu või ruumipunktidefineerib mitu lauset, siis reastan ma need laused tähestikujärjekorras ning valin neist esimese. See lause lõpeb kas täisvõi kaashäälikuga ja selle kriteeriumi järgi võibki neid klassifitseerida. Kuid selline klassifikatsioon ei oleks predikatiivne; uutetäisarvude või uute ruumipunktide lisamisel võivad laused, millel varem puudus igasugune tähendus, selle omandada. Nii tekibvajadus lisada juba olemasolevaid täisarve või punkte defineerivate lausete tabelisse uusi lauseid, millel seni tähendus puudus,kuid mis äsja selle omandasid ja mis defineerivad täpselt samapunkti. Võib juhtuda, et need uued laused asuvad tähestikulisenimekirja etteotsa ja lõpevad täishäälikuga, samas kui endisedlaused lõppesid kaashäälikuga. Nii tuleb meie täisarv või punkt,mis oli algselt paigutatud ühte kategooriasse, üle viia teise.

Kui me seevastu klassifitseerime ruumipunkte nende koordinaatide suuruse järgi ja otsustame liigitada ühte kõik need, milleabstsiss on väiksem kui 10, siis uute punktide lisamisel ei muutuklassifikatsioonis midagi; juba olemasolevad punktid, mis vastavad sellele tingimusele, teevad seda ka pärast uute punktidelisandumist. Selline klassifikatsioon on predikatiivne.

Kõik see, mis me ütlesime siin klassifikatsioonide kohta, kehtib automaatselt ka definitsioonide kohta. Iga definitsioon ontegelikult klassifikatsioon. See eraldab objektid, mis vastavadteatud definitsioonile, neist, mis ei vasta, ja jagavad nad kahteeraldiseisvasse klassi. Liikudes edasi, nagu õpetab koolitarkus, per proximum genus et differentiam specificam,20 tugineb seeendastmõistetavalt soo ja liigi alajaotusele. Definitsioon naguigasugune klassifikatsioongi saab niisiis olla predikatiivne ja mittepredikatiivne.

Kuid siin kerkib esile üks raskus. Võtame taas eelmise näite.Täisarvud kuuluvad kas klassi A või klassi B vastavalt sellele, kasnad on väiksemad või suuremad kui 10. Ma olen defineerinud

20Lähima soomõiste ja liigierisuse kaudu — Aristoteleselt pärit de-finitsiooni definitsioon.

2103

Viimased mõtted

teatud täisarvud α, β, γ. . . ning olen nad jaotatud kahte klassi A jaB. Nüüd defineerin ja lisan ma mõned uued arvud. Ma väitsin,et jaotus sellisel juhul ei muutu ja et klassifikatsioon on järelikultpredikatiivne. Kuid selleks, et arvu α koht klassifikatsioonis jääksmuutumatuks, ei piisa klassifikatsioonilahtrite muutumatusest,ka arv α ise peab jääma samaks, s.t tema definitsioon peab olemapredikatiivne. Seega ei peaks me teatud mõttes ütlema mitteseda, et klassifikatsioon on predikatiivne — absoluutselt, vaid etta on predikatiivne ühe defineerimisviisi järgi.

2. Kardinaalarv

Eelnevaid arutlusi ei tohi unustada, kui me defineerime kardinaalarvu. Vaadeldes kaht hulka, võime püüda kehtestada nendehulkade elementide vahel sellise vastavuse, et igale elemendileühest hulgast vastab mingi üks element teisest hulgast ja vastupidi. Kui see osutub võimalikuks, siis öeldakse, et neil kahelhulgal on üks ja sama kardinaalarv.

Kuid siingi peab see vastavus olema predikatiivne. Kui tegemist on kahe lõpmatu hulgaga, siis ei saa me neid hulkasid alatipidada ammendatavaks. Kui oletada, et me võtame esimesesthulgast teatud arvu elemente, siis lubab meie vastavusseadusmeil defineerida neile vastavad teise hulga elemendid. Kui meseejärel lisame uusi elemente, siis võib juhtuda, et see muudabvastavusseaduse mõtet, nii et teise hulga element A′, mis ennelisamist oli vastavuses esimese hulga elemendiga A, ei vasta talleenam. Sellisel juhul ei ole vastavusseadus predikatiivne.

Just seda ma selgitangi kohe kahe vastandliku näite varal. Vaadelgem täisarvude hulka ja paarisarvude hulka. Igatäisarvuga n võin ma vastavusse seada paarisarvu 2n. Kui malisan uusi arve, siis vastab arvule n ikka ja alati arv 2n. Sellinevastavusseadus on predikatiivne ja sama lugu on kõigi nende vastavustega, mida peab silmas Cantor demonstreerimaks, et näiteksratsionaalarvude hulga kardinaalarv on võrdne täisarvude hulgaomaga või ruumipunktide hulga kardinaalarv sirgjoone punktidehulga omaga.

Oletagem seevastu, et me võrdleme täisarvude hulka ja sellist ruumipunktide hulka, mida saab defineerida lõpliku arvusõnadega, ning et ma kehtestan nende vahel järgmise vastavuse.Ma koostan tabeli kõikidest võimalikest lausetest, rühmitan nadnii, et ühte rühma satuksid laused, milles on ühepalju sõnu, ningreastan igas rühmas laused tähestikulises järjekorras. Ma jätan

2104

Henri Poincare

kõrvale kõik laused, millel puudub tähendus või mis ei defineeriühtki punkti või mis defineerivad sellist punkti, mis on juba defineeritud mõne eelmise lausega. Ma sean iga punktiga vastavusselause, mis teda defineerib, ja selle lause järjekorranumbri sel viisilkärbitud tabelis.

Kui nüüd lisada uusi punkte, siis võib juhtuda, et varemmõttetud laused omandavad tähenduse; need tuleb uuesti tabelisse panna, kust nad enne sai välja jäetud; ühtlasi muutub kõigiteiste lausete järjekorranumber. Meie vastavus paisatakse täiestisegi; meie vastavusseadus ei ole predikatiivne.

Kui see tingimus kardinaalarvude võrdlemisel tähelepanutajätta, satutakse kummalistele paradoksidele. Seepärast onsoovitatav kardinaalarvude definitsiooni muuta ning lisadatäpsustuseks, et vastavusseadus, millele see definitsioon tugineb,on predikatiivne.

Iga vastavusseadus põhineb kahekordsel klassifikatsioonil.Klassifitseerida tuleb mõlema hulga elemendid, mida tahetaksevõrrelda; ja need kaks klassifikatsiooni peavad olema paralleelsed. Kui näiteks esimese hulga elemendid jagatakse klassideks,klassid parvedeks, parved peredeks jne, siis sama tuleb teha kateise hulga elementidega. Igale esimese klassifikatsiooni klassilepeab vastama üks ja ainult üks teise klassifikatsiooni klass, igaleparvele üks parv jne, kuni jõutakse üksikelementideni.

Nüüd näeme, milline peab olema see tingimus, et vastavusseadus oleks predikatiivne: kaks klassifikatsiooni, millel see seadus põhineb, peavad ise samuti predikatiivsed olema.

3. Hr Russelli artikkel

Hr Russell on ajakirja American Journal of Mathematics XXX köitesavaldanud artikli pealkirja all Mathematical Logic as Based on theTheory of Types,∗ milles ta tugineb täpselt samasugustele kaalutlustele, nagu me äsja rääkisime. Osutanud mõnedele loogikuteseas kõige kuulsamatele paradoksidele, otsib ta nende lätet jaleiab selle põhjendatult omamoodi nõiaringist. Vastuoludenijõutakse seetõttu, et vaadeldakse hulki, milles sisalduvate elementide definitsioonis esineb hulga enda mõiste. Kasutataksemittepredikatiivseid definitsioone; aetakse segi, nagu hr Russell

∗Tüüpide teoorial põhinev matemaatiline loogika (1908, lk 222–262). Toim.

2105

Viimased mõtted

ütleb, sõnad all ja any, mis tõlkes tähendavad “kõik” ja “mis tahes”.

Nii jõuab ta arusaamani sellest, mida nimetatakse tüüpidehierarhiaks. Olgu meil üks tõene väide mis tahes indiviidi kohtaantud klassist. Mis tahes indiviidi all peame esiteks mõistmakõiki selle klassi indiviide, mida saab defineerida väite enda sisukasutamata. Ma nimetaksin neid 1. järku mis tahes indiviidideks;kui ma kinnitan, et kõnealune väide on tõene kõikide nende indiviidide puhul, siis kinnitan ma 1. järku väidet. 2. järku mis tahesindiviid on niisiis indiviid, mille defineerimisel võib appi võtta1. järku väite sisu. Kui ma kinnitan kõigi 2. järku indiviidideväidet, siis saan 2. järku väite. 3. järku indiviidid on need, milledefineerimisel võib appi võtta 2. järku väite sisu, jne.

Võtame Epimenidese näite.21 1. järku valetaja on see, kesvaletab alati, välja arvatud siis, kui ta ütleb: ma olen 1. järkuvaletaja. 2. järku valetaja on see, kes valetab alati, ka siis, kui taütleb: ma olen 1. järku valetaja, kuid ei valeta siis, kui ta ütleb: maolen 2. järku valetaja. Ja nii edasi. Kui nüüd Epimenides ütlebmeile: ma olen valetaja, siis võime talt küsida: mitmendat järku?Ja alles pärast vastamist sellele õigustatud küsimusele omandabtema väide mingi mõtte.

Mingem nüüd ühe teaduslikuma näite juurde ja vaadelgemtäisarvu definitsiooni. Öeldakse, et mingi omadus on rekurrentne, kui ta kehtib nulli puhul ega saa kehtida ni puhul, kehtimata n+1 puhul. Öeldakse, et kõik arvud, millel on rekurrentsuseomadus, moodustavad rekurrentsusklassi. Täisarv on sellisel juhul definitsiooni järgi niisugune arv, millel on kõik rekurrentsuseomadused, ehk teisisõnu, kui ta kuulub kõikidesse rekurrentsusklassidesse.

Kas sellest definitsioonist saab järeldada, et kahe täisarvusumma on täisarv? Tundub küll, sest kui n on mingi täisarv, siiskõik arvud x, mille puhul n + x on täisarv, moodustavad rekurrentsusklassi. Arv x ei oleks niisiis täisarv, kui seda poleks n + x.Kuid selle rekurrentsusklassi definitsioon (mis õpetab meile, etn + x peab olema täisarv) ei ole predikatiivne, sest selles sisaldubtäisarvu mõiste, mis eeldab kõikide rekurrentsusklasside mõistet.

21Epimenides Kreetalt (u 500 eKr), kreeka lunastajapreester, kellesõnastatud paradoks kõlab järgmiselt: kreetalane ütleb: “Kõik kreetala-sed on valetajad.”

2106

Henri Poincare

Siit ka vajadus kasutada järgmist kaudset teed: nimetame1. järku rekurrentsusklassideks kõiki selliseid klasse, mida saabdefineerida ilma täisarvu mõisteta, ja 1. järku täisarvudeks kõikiselliseid arve, mis kuuluvad kõikidesse 1. järku rekurrentsusklassidesse; seejärel 2. järku rekurrentsusklassideks kõiki selliseid klasse, mille defineerimisel võib vajaduse korral kasutada1. järku täisarvu mõistet, kuid mitte kõrgemat järku täisarvumõistet; 2. järku täisarvudeks nimetame selliseid arve, mis kuuluvad kõikidesse 2. järku rekurrentsusklassidesse, jne. Nii saameginäidata, et kahe täisarvu summa on täisarv ja et kahe kjärkutäisarvu summa on k − 1järku täisarv.

Nendest näidetest minu arvates piisab, et anda ettekujutustsellest, mida hr Russell nimetab tüüpide hierarhiaks. Kuid siintekib mitmeid küsimusi, millele autor pole tähelepanu juhtinud.

1. Selles hierarhias tuuakse raskusteta mängu 1. ja 2. järku ningüldse njärku väited, kus n on mis tahes lõplik täisarv. Kassama on võimalik teha ka αjärku väidetega, kus α on transfiniitne ordinaalarv?22 Just sel viisil on hr König∗ esitanud üheteooria, mis ei erine oluliselt hr Russelli omast; ta kasutab selles erilist märkimisviisi: 1. järku objektide tähiseks on A(NV ),2. järku objektide tähiseks A(NV )2 jne, kus NV on väljendi nevarietur∗∗ esitähed. Mis puutub temasse, siis ei kõhkle ta kasutamast avaldist A(NV )α, kus α on transfiniitne, selgitamatasiiski kusagil piisavalt, mida ta selle all mõtleb.

2. Kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, siis tuleb selgitada, mida mõeldakse ωjärku objektide all, kus ω on tavalinelõpmatus, s.t esimene transfiniitne ordinaalarv, või αjärkuobjektide all, kus α on mis tahes transfiniitne ordinaalarv.

3. Kui aga esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis kuidas põhjendada tüüpide teoorias vahetegemist lõplike jalõpmatute arvude vahel, sest teooria kaotab igasuguse mõtte,kui mitte oletada, et see vahetegemine on juba toimunud?

4. Kui üldisemalt rääkida, siis nii jaatava kui eitava vastuse korral esimesele küsimusele jääb tüüpide teooria arusaamatuks,kui mitte eeldada, et ordinaalarvude teooria on juba välja

22Transfiniitne ordinaalarv on lõpmatu täielikult järjestatud hulgatüübi aste.

∗Gyula König (1849–1913), ungari matemaatik.Toim.∗∗“Et seda ei muudetaks” (lad. k).Toim.

2107

Viimased mõtted

töötatud. Kuidas on siis aga võimalik põhjendada ordinaalarvude teooriat tüüpide teooriaga?

4. Taandatavuse aksioom

Hr Russell võtab kasutusele uue aksioomi, mida ta nimetab taandatavuse aksioomiks [axiom of reductibility]. Kuna ma ei ole kindel, et saan tema mõtetest täpselt aru, siis annan sõna talle endale:“We assume, that every function is equivalent, for all its value tosome predicative function of the same argument.”∗ Selle väitemõistmiseks peame tagasi tulema tema artikli alguses toodud definitsioonide juurde. Mis on funktsioon ja mis on predikatiivnefunktsioon? Kui midagi väidetakse konkreetse objekti a kohta,siis on see partikulaarne väide; kui sama tehakse määramatu objekti x kohta, siis on see xi propositsiooniline funktsioon. Väideon tüüpide hierarhias teatud järku ning see järk ei ole sama misxil, sest ta sõltub xi järgust. Funktsiooni nimetatakse niisiispredikatiivseks, kui kjärku xi korral on funktsioon k + 1järku.

Ent ka pärast neid definitsioone ei ole aksioomi mõte veelpäris selge ja mõned näited poleks ülearused. Hr Russell poleneid toonud ja ka mina ei söanda oma näiteid välja pakkuda,kartes tema mõtet moonutada, sest ma pole kindel, kas olen sedatäielikult mõistnud. Kuid mittemõistmisest hoolimata on üks asi,milles ma ei saa kahelda, ja nimelt selles, et tegemist on uudse aksioomiga. Selle aksioomi abil loodetakse tõestada matemaatiliseinduktsiooni printsiipi; ehkki ma soovin, et see võimalik oleks,ei saa ma ometi eitada oma kahtlust, et see aksioom on samaprintsiip teisel kujul.

Ma ei saa hoiduda mõtlemast kõigi nende inimeste peale,kes püüavad tõestada Eukleidese postulaati,23 tuginedes üheletema järeldusele ja pidades seda järeldust ennast silmanähtavakstõeks. Mida nad on sellega saavutanud? Kas see tõde, olgutema silmanähtavus milline tahes, on siis ise midagi enamat kuipostulaat?

Me ei saavuta niisiis midagi postulaatide arvus; kas me saavutame vähemalt midagi kvaliteedis?

∗“Me eeldame, et kõik funktsioonid on võrdväärsed oma väärtusepoolest sama argumendi mingile predikatiivsele funktsioonile.” Toim.

23Kõne all on hästi tuntud paralleelide aksioom, et läbi sirgel mitteasuva punkti saab tõmmata ühe ja ainult ühe antud sirgega paralleelsesirge.

2108

Henri Poincare

Mille poolest ületab see uus aksioom induktsiooniprintsiipi?

1. Kas teda saab lihtsamini ja selgemini väljendada? See onvõimalik, sest seda formuleeringut, mille hr Russell meile annab, saab kahtlemata parandada; kuid see ei ole usutav.

2. Kas taandatavuse aksioom on üldisem kui induktsiooniprintsiip? Nii et me ei saaks printsiibist lähtudes aksioomitõestada?

3. Või on hoopis vastupidi: aksioom on näiliselt vähem üldinekui printsiip, nii et me ei märka kohe, et teine sisaldub esimeses, ehkki see on just nii?

4. Kas aksioomi kasutamine on paremini kooskõlas meie vaimuloomulike kalduvustega; kas teda saab psühholoogiliseltõigustada?

Kuid aitab küsimustest. Mulle ei piisa mainitud elementidest, et neile vastata, sest mul ei õnnestunud isegi selle aksioomimõttest täielikult aru saada.

Ent kui ma ei saagi loota, et suudan nende hr Russelli antudliiga kokkuvõtlike juhtnööride järgi aksioomi mõtteni tungida,siis on mul vähemalt lubatud mõned oletused teha. Võtamenäiteks täisarvu definitsiooni: lõplik täisarv on arv, mis kuulubkõikidesse rekurrentsusklassidesse. Sellel väitel pole iseenesestmingit mõtet. Ta omandab selle alles siis, kui täpsustada, millistjärku rekurrentsusklassiga on tegemist. Kuid õnneks me teameseda. Iga 2. järku täisarv on a fortiori ka 1. järku täisarv, sestta kuulub kõikidesse kaht esimest järku rekurrentsusklassidesseja järelikult ka kõikidesse 1. järku rekurrentsusklassidesse. Samamoodi on iga kjärku täisarv a fortiori ka k − 1järku täisarv.Nii oleme defineerinud terve jada üha kitsamaid ja kitsamaidklasse, 1., 2.,. . . , njärku täisarvud, kus iga järgmine klass kuulub eelmisesse. ωjärku täisarvuks nimetan ma kõiki selliseidarve, mis kuuluvad kõikidesse neisse klassidesse. Sellisel ωjärkutäisarvu definitsioonil on tähendus olemas ja seda võib vaadeldavõrdväärsena alguses väljapakutud täisarvu definitsiooniga, millel seda polnud. Kas see on taandatavuse aksioomi korrektnerakendusviis, nagu seda mõtleb hr Russell? Ma pakun tagasihoidlikult välja järgmise näite.

Oletame, et see on nii, ja võtame uuesti ette vaadeldavateoreemi, et leida tõestus kahe täisarvu summale. Me olemenäidanud, et kahe kjärku täisarvu summa on k − 1järku täisarv,ning tahame näidata, et kui x ja n on kaks ωjärku täisarvu, siis ka

2109

Viimased mõtted

nende summa x + n on ωjärku täisarv. Ja tegelikult pole selleksvaja muud kui öelda, et see on kjärku täisarv, olgu k kui suurtahes. Sest kui x ja n on ωjärku täisarvud, siis on nad a fortiorik + 1järku täisarvud ning vastavalt juba tõestatud teoreemile onx + n kjärku täisarv. — M.O.T.T.

Kas see on see viis, kuidas me saaksime kasutada hr Russelliaksioomi? Mulle tundub, et see ei ole päris nii ja et hr Russellarutleks hoopis teisiti, kuid asja olemus jääks samaks.

Ma ei taha siinkohal diskuteerida sellise tõestuse kehtivuseüle.

Piirduksin hetkel vaid järgmiste tähelepanekutega. Lisaks njärku objektidele ärgitati meid kasutusele võtma ωjärku objektid,ja mis puutub täisarvudesse, siis me usume, et meil õnnestus seeuus mõiste defineerida. Kuid iga kord see ei õnnestu; näiteksEpimenidese puhul ei sobi see üldse. Edu tõi meile järgmineasjaolu. Uuritud klassifikatsioon ei olnud predikatiivne ja uuteelementide lisamine sundis meid muutma eelnevalt lisatud jaklassifitseeritud elementide klassifikatsiooni. See muudatus saabaga toimuda vaid ühes suunas; me võime olla sunnitud viimaobjekti klassist A klassi B (täisarvude klassist mittetäisarvudeklassi), kuid mitte kunagi klassist B klassi A. Uut kokkulepetωjärku objektide defineerimiseks oleks vaja juhul, kui muudatuspeaks toimuma kord ühes, kord teises suunas.

Teiseks ei ole ωjärku täisarvude definitsioon sama mis kjärku täisarvude definitsioon, kui k on lõplik. Selliseid kjärku täisarve defineeritakse rekurrentsuse abil, tuletades kjärku täisarvumõiste k − 1järku täisarvu mõistest. ωjärku täisarve defineeritakse aga piirjuhtumina, seades selle uue lõpmatuse mõistesõltuvusse varasematest mõistetest, nimelt kõikide lõplikku järkutäisarvude mõistetest. Need kaks definitsiooni oleksid seegamõistetamatud igaühele, kes ei tea, mis asi on lõplik arv. Nadeeldavad vahetegemist lõplike ja lõpmatute arvude vahel. Niisiis ei või me loota, et saaksime selle vahetegemise juures neiletugineda.

5. Hr Zermelo artikkel

Hr Zermelo24 otsib hoopis teisest kandist lahendust probleemidele, millest me oleme märku andnud. Ta püüab aluseks võtta

24Ernst Zermelo (1871–1953), saksa matemaatik ja loogik.

2110

Henri Poincare

aprioorsete aksioomide süsteemi, mis peavad tal võimaldamakehtestada kõik matemaatilised tõed, ilma et teda ähvardaks ohtvasturääkivustesse sattuda. Aksioomide rolli võib käsitada mitmel moel; neid võib vaadelda meelevaldsete määrustena, mis eiole midagi muud kui alusmõistete varjatud definitsioonid. Justnii talitab oma geomeetriat alustades hr Hilbert, võttes kasutusele“asjad”, mida ta nimetab punktideks, sirgeteks ja tasanditeks,ning unustades või näiliselt unustades hetkeks nende sõnade tavatähenduse, kehtestab nende asjade vahel mitmesugused seosed, mis neid defineerivad.

Et see oleks õigustatud, tuleb tõestada, et sel viisil saadudaksioomid ei ole vasturääkivad, ja hr Hilbert saab sellega suurepäraselt hakkama, sest ta eeldab, et geomeetriline analüüs on jubatehtud ja et ta võib selle oma tõestuses ära kasutada. Hr Zermeloei ole tõestanud, et tema aksioomid oleksid vabad vasturääkivustest, ja ta ei saagi seda teha, sest selleks peaks ta tuginemateistele, juba kehtestatud tõdedele; kuid ta lähtub oletusest, etkehtestatud tõdesid, valmis teadust ei ole; ta teeb laua puhtaks jatahab, et kõik järelduks iseenesest tema aksioomidest.

Niisiis ei saa postulaadid oma väärtust tuletada meelevaldsetest määrustest, nad peavad ise olema silmanähtavad. Niisiisei pea me mitte tõestama seda silmanähtavust, sest see ei kuulutõestamisele, vaid püüdma tungida psühholoogilise mehhanismini, mis on selle silmanähtavuse tunde loonud. Ja just siit tekibraskus; hr Zermelo tunnistab teatud aksioome ja lükkab tagasi teised, mis võivad esmapilgul paista sama silmanähtavad kui need,mille ta alles jättis; kui ta kõik alles jätaks, siis satuks ta vasturääkivustesse, niisiis tuleb tal teha valik, kuid me võime küsida,mis on selle valiku aluseks, ja just sellele peame siin mõningasttähelepanu pöörama.

Ta alustab sellest, et heidab kõrvale Cantori definitsiooni: hulkon mis tahes eraldiseisvate objektide kogum, mida vaadeldakseühtse tervikuna. Järelikult ei ole mul õigust rääkida hulgastkõikide objektide puhul, mis vastavad ühele või teisele tingimusele. Need objektid ei moodusta hulka, Menge’t;25 meil tuleb tagasilükatud definitsioon asendada millegi muuga. Zermelo piirdubsellega, et ütleb: vaadelgem mingite objektide piirkonda (Bereich);võib juhtuda, et selle piirkonna kahe objekti, xi ja yi vahel on

25Poincare kasutab Zermelo saksakeelseid mõisteidMenge(hulk),Untermenge(alamhulk),Bereich(piirkond).

2111

Viimased mõtted

mingi seos kujul x ∈ y; sellisel juhul me ütleme, et x on yi elementja et y on hulk, Menge.

Loomulikult ei ole see mingi definitsioon; inimene, kes ei tea,mis on Menge, ei mõista seda ka siis, kui ta on selgeks saanud, etseda tähistab sümbol ∈, sest ta ei tea, mis on ∈. See võiks kõlvatasiis, kui sümbolit ∈ defineeritaks hiljem eraldi aksioomide abil,mida vaadeldaks meelevaldsete määrustena. Kuid me nägimenüüdsama, et selline vaatenurk ei ole vastuvõetav. Seepäraston vaja, et me teaksime juba ette, mis on Menge, et meil oleksvastav intuitsioon, ja just see intuitsioon lubab meil mõista, midatähendab ∈, mis ilma selleta oleks üksnes mõttetu sümbol ja milleühtki silmanähtavat omadust me ei saaks tema enda järgi kinnitada. Kuid mis see intuitsioon saab olla, kui ta ei ole Cantoridefinitsioon, mille me põlglikult kõrvale heitsime?

Mingem nüüd selle raskuse juurde, mida me püüame hiljemselgitada, ja lugegem üles aksioomid, mida hr Zermelo tunnistab.Neid on seitse:1. Kaks Menge’t, millel on samad elemendid, on identsed.2. On olemas Menge, millel pole ühtki elementi, see on Null

menge; kui on olemas objekt a, siis on olemas ka Menge (a),mille ainsaks elemendiks on a; kui on olemas kaks objekti a jab, siis on olemas ka Menge (a, b), mille ainsateks elementidekson a ja b.

3. Menge M kõik elemendid, mis vastavad mingile tingimuselex, moodustavad M i alamhulga, Untermenge.

4. Igale Menge’le T vastab teine Menge UT, mis koosneb Tkõikidest Untermenge’dest.

5. Vaadelgem Menge’t T , mille elemendid on ka ise Menge’d;on olemas Menge ST , mille elementideks on T elementideelemendid. Kui näiteks T l on kolm elementi, A,B,C, mis onka ise Menge’d, ja kui Al on kaks elementi, a ja a′, Bl kakselementi, b ja b′ ning Cl kaks elementi, c ja c′, siis STl on kuuselementi, a, a′, b, b′, c, c′.

6. Kui Menge T elemendid on ka ise Menge’d, siis võib igas selleselementaarMenge’s valida ühe elemendi, nii et valitud elemendid moodustaksid ST Untermenge.

7. On olemas vähemalt üks lõpmatu Menge.

(Järgneb)

2112

TALLINNAS TÕNISMÄEL ASUV PUNAARMEELASTE ... - DIGAR

Documents

Transcript of TALLINNAS TÕNISMÄEL ASUV PUNAARMEELASTE ... - DIGAR