Tallinna Ülikool

Ajaloo Instituut

Argo Ralja

Ettevõtluskeskkond Eesti Vabariigis 1918–1940: Kaubamaja J. Puhk

ja Pojad näitel.

Magistritöö

Juhendaja: Ph.D Maie Pihlamägi

Tallinn 2014

  2  

Sisukord

Sissejuhatus .................................................................................................................... 3

1. Ettevõtluskeskkond 1920. aastatel ........................................................................... 10

1.1. Riigi majanduspoliitika põhijooned .............................................................................. 10 1.1.1. Riigi Majandusnõukogu tegevus ........................................................................... 11 1.1.2. Riigiettevõtete loomine: OÜ Revalis ..................................................................... 13 1.1.2. Eesti Panga tegevus ............................................................................................... 17 1.1.3. Majanduspoliitika muutumine 1920. aastate teisel poolel ..................................... 20 1.1.4. Kaubandus-Tööstuskoja loomine .......................................................................... 20

1.2. K/m Puhk ja Pojad tegevus ........................................................................................... 22 1.2.1. Kaubandus ............................................................................................................. 24 1.2.2. Suhted NSV Liidu kaubandusesindusega .............................................................. 26 1.2.3. Autoäri ................................................................................................................... 29 1.2.4. Tööstus. AS Ilmarine. ............................................................................................ 30

2. Majanduskriisi aastad ............................................................................................... 38

2.1. Riigi majanduspoliitika majanduskriisi tingimustes ..................................................... 38 2.2. K/m Puhk ja Pojad majanduskriisi aastatel ................................................................... 41

2.2.1. Kaubandus ............................................................................................................. 41 2.2.2. Kaubandussuhted NSV Liiduga ............................................................................. 49 2.2.3. Tööstus ................................................................................................................... 50

3. Majanduskriisi järgsed aastad .................................................................................. 54

3.1.1. Rahvuslaste ideede esiletõus .................................................................................. 55 3.1.2. Ettevõtjad ja muutunud majanduspoliitika ............................................................ 57

3.2. K/m Puhk ja Pojad tegevus ........................................................................................... 61 3.2.1. Kaubandus ............................................................................................................. 61 3.2.2. Autoosakonna areng .............................................................................................. 63 3.2.3. Tööstus ................................................................................................................... 64 3.2.4. Reklaam ja turundus .............................................................................................. 67

Kokkuvõte .................................................................................................................... 68

Summary ...................................................................................................................... 73

Allikad .......................................................................................................................... 75

Lisad ............................................................................................................................. 80

  3  

Sissejuhatus

Teisest ärkamisajast alates on Eesti ajaloo-alastes teadustöödes olnud rõhuasetus

kultuuri- ja poliitilise ajaloo ning kultuuri- ja poliitikategelaste tegevuse uurimisel –

loodud ja presenteeritud eeskujusid, mis aitaks kaasa ühtse rahvustunde loomisele

ning noore rahvusriigi arengule. Kuigi isikute ja sündmuste kajastamisel on kaldutud

mõningasele idealiseerimisele, on valitud teemad ning rõhuasetused olnud

mõistetavad – uhkus esiisade tegevuse üle aitas rahvusel taaskord koonduda ning

sisendas usku iseolemise võimalikkusesse. Kultuuri- ja poliitika kõrval on vähem

tähelepanu pööratud majandusküsimustele, samas on tugev ja iseseisev majandus iga

riigi sõltumatuse ja jätkusuutlikkuse eelduseks. Kaubandus-Tööstuskoja tänane

juhatuse esimees Toomas Luman on öelnud: “Poliitika, see on majanduses

genereeritud lisaväärtuse ümberjagamine maksusüsteemi kaudu. Kui pole baasi, pole

midagi jaotada.”1 Toomas Lumani kui ettevõtjate esindajaga tuleb nõustuda, sest

ettevõtja on turumajandusliku majandusmudeli puhul äritegevuse peamiseks

mootoriks – just ettevõtted loovad tulubaasi, mida on hiljem läbi poliitiliste valikute

võimalik ümber jaotada. Riigi ülesandeks on taolise liberaalse majandusmudeli puhul

vaid toetava ettevõtluskeskkonna kui raamistiku loomine, ülejäänud töö peaksid

tegema ettevõtjad ja vabaturg.

Riigi majandus pole aga homogeenne nähtus, vaid koosneb erinevatest valdkondadest

ning seal tegutsevatest ettevõtetest, kellel kõigil oma tegevusvaldkonnast lähtuvad

soovid ja ootused. Nii näiteks pooldavad siseturule suunatud tööstusettevõtted

kaitsetolle, samas impordiga tegelevate kaubandusettevõtete jaoks on taolised

kitsendused hoopis kahjulikud. Kohaliku pagaritöökoja jaoks ei oma eksporditoetused

erilist tähtsust, samas välisturgudel oma toodangut müüvate tööstusettevõte jaoks on

need konkurentsivõime tõstmiseks vajalikud. Seega tuleb riigil oma majanduspoliitika

kujundamisel lähtuda nii erinevatest ühiskonnagruppidest, gruppide sisehuvidest kui

riigi üldisematest eesmärkidest: tagada võimalikult kõrge tööhõive, sotsiaalne

stabiilsus ja riigi julgeolek.

                                                                                                               1 Kuku Raadio. 05.11.2008. Vallo Toometi intervjuu Toomas Lumaniga. 2 Lisaks poliitilisele keskkonnale mõjutavad ettevõtluskeskkonda ka majanduslik, sotsiaalne

  4  

Käesoleva magistritöö eesmärgiks on uurida Kaubamaja J. Puhk ja Pojad näitel Eesti

ettevõtluskeskkonda ning seda mõjutanud riigi majanduspoliitilisi otsuseid2 kahe

maailmasõja vahelisel perioodil. Kuigi teema on ajalookirjanduses seni vähe

käsitlemist leidnud, on see oluline, sest just kahe maailmasõja vahel pandi alus

majanduslikule baasile, millele on toetunud järgnevate aastakümnete arengud. Nii on

mitmed tolleaegsete ettevõtjate järeletulijad ka tänases Eestis ettevõtlusega seotud,

näiteks Puhkide perekond. Puhkid alustasid uuesti pärast Eesti taasiseseisvumist,

rajades 1993. aastal firma Balti Veski AS, mis on 1930. aastatel Puhkide poolt

Helsingisse rajatud veski (Helsingin Mylly Oy) tütarettevõte. Ka töös käsitletaval

perioodil olid Puhkide perekonna firmad edukad: tegutseti nii tööstuse kui

kaubanduse valdkonnas ning lisaks sellele olid nad tuntud ühiskonnategelased,

kuuludes nii parlamenti kui mõjukatesse majandusorganisatsioonidesse. Lisaks

ettevõtluskeskkonna uurimisele annab Puhkide, kui ärimeeste seotus poliitiliste

ringkondadega võimaluse analüüsida, kas majandusringkonnad suutsid poliitikuid

majanduspoliitiliste otsuste tegemisel oma äritegevuse huvides mõjutada. Tänu

Puhkide laiahaardelisusele on võimalik hinnata riigi majanduspoliitika mõju ka

erinevatele majandussektoritele. Tegemist oli ühega vähestest eestlastele kuulunud

suurettevõtetest, mis tegutses kogu kahe maailmasõja vahelise perioodi ning annab

seetõttu hea ülevaate majanduspoliitiliste suundade mõjust äritegevusele nii 1920.

aastatel, ülemaailmse majanduskriisi ajal kui kriisile järgnenud aastatel.

Esimese maailmasõja tulemusena varises Vene impeerium kokku ja tekkisid uued

riigid, sealhulgas Eesti Vabariik. Iseseisvunud väikeriigil puudusid poliitilised ja

majanduslikud kogemused ning esialgu kahtlesid ka suurriigid riigi jätkusuutlikkuses.

Eestil tuli ennast tõestada riigina, kes austab demokraatia põhimõtteid, suudab

majanduslikult end ülal pidada ja iseseisvana püsima jääda. Tsaariajal olid siinse

piirkonna majandustegelased pigem saksa, juudi või vene päritolu, seetõttu tuli

iseseisvunud riigis ettevõtlikud inimesed üles leida ning julgustada neid ettevõtlusega

algust tegema. Eelnevaga seoses otsitakse uurimuses vastuseid küsimustele, milliseid

meetmeid kasutas valitsus ettevõtluskeskkonna elavdamiseks ja kujundamiseks? Kas

Eestis kujunenud majanduskeskkond lõi võimalusi või hoopis takistas ettevõtete

loomist, arengut ja tegevust? Millised olid riigi ja ettevõtjate omavahelised suhted?                                                                                                                2 Lisaks poliitilisele keskkonnale mõjutavad ettevõtluskeskkonda ka majanduslik, sotsiaalne ja tehnoloogiline keskkond. Autori märkus.

  5  

Kas ja millisel määral suutsid majandusringkonnad poliitikuid majanduspoliitiliste

otsuste tegemisel omakasu huvides mõjutada?

Uurimistööd kirjutades on lähtutud Prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu ühiskonnas

eksisteerivate gruppide, ehk väljade, koosmõju teooriast. Mõjutatuna strukturalismist

on Bourdieu üheks tuntumaks teesiks väide, et ühiskond koosneb omavahel

sõltuvatest väljadest ning majandust kui isoleeritud välja kujutavad liberaalsed

majandusteooriad reaalsuses ei toimi.3 Veelgi enam, Bourdieu jõuab majanduse ja

riigi seoseid hinnates tõdemuseni, et majandus eksisteerib kui riigi teadus.4 Bourdieu-

st lähtudes võiks järeldada, et kui väljad on omavahelises seoses ning sõltumatu

juhtimine on igasuguse iseseisva üksuse toimimise eelduseks, peaks riigi seotus

ettevõtluskeskkonnaga olema suurem, kui vaid ettevõtluses loodud lisaväärtuse

sotsiaalse võrdsuse printsiibil ümberjagamine.5 Riigi suuremale mõjule viitab ka

poliitilise ja majandusvälja omavaheliste suhete iseloom: kui ettevõtjate suhe riigiga

on kohustuslikku laadi (makse ei saa maksta vabatahtlikult), siis ümberjaotaval

poliitilisel eliidil sellised kohustused puuduvad. Otsused sõltuvad maailmavaatest,

ühiskonnagruppide soovidest ning subjektiivsetest väärtushinnangutest. Selline

ebavõrdne suhestumine muudabki teised väljad, sealhulgas majandusliku, poliitilisest

väljast sõltuvaks.

Kuigi Bourdieud on kritiseeritud majanduslike terminite julgetes, et mitte öelda

sobimatutes ülekannetes sotsiaalsfääri, 6 on isegi Bourdieu kriitikute sõnul tema

neoliberalistliku majanduse universaalsuse teooria ja empiirilise reaaluse võrdlemine

tema tööde üks väärtuslikumaid komponente. 7 Seega on igati kohane katsetada

Bourdieu uurimustes toodud väiteid ka käesolevas uurimistöös. Bourdieu teooria

annab võimaluse küsida, kas poliitilise ja majandusliku välja sõltuvuse teooria kehtis

nimetatud perioodil ka Eestis? Kuidas toimus väljade omavaheline suhtlus, kuidas

                                                                                                               3 Väljade all peab Bourdieu silmas erinevaid ühiskonna gruppe. Autori märkus. 4 Bourdieu, P. The Social Structures of the Economy. Cambridge 2005. Lk 10. 5 Bourdieu vastandub eraettevõtjatele, kelle tavapärase hinnangu kohaselt on riigi rolliks vaid soodsa, ettevõtlust toetava raamistiku loomine. Autori märkus. 6 Lebaron, F. Theory and Society. Vol 32, nr 5/6. Special Issue of the Sociology of Symbolic Power. A Special Issue in Memory of Pierre Bourdieu. New York 2013. Lk 554. 7 Leander, A. Review of International Political Economy. Pierre Bourdieu on Economics. Review Essay. London 2001. Lk 1.

  6  

kujunes väljades tegutsevate agentide kapital ning millised olid võimalused selle

kapitali rakendamiseks?

Kuigi Eestis pole konkreetselt ettevõtluskeskkonnaga seotud temaatikat varem

põhjalikumalt uuritud, on valitud perioodi Eesti üldise majandusajaloo kohta ilmunud

mitmeid raamatuid. Nimetagem siinkohal esimestele iseseisvusaastatele pühendatud

Jaak Valge raamatut Lahtirakendamine. Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine

1918–1924, Maie Pihlamägi raamatuid Väikeriik maailmaturul – Eesti

väliskaubandus 1918–1940 ja Eesti industrialiseerimine 1870–1940” ning Otto Karma

raamatut Eesti Vabariigi majanduspoliitika: kaks aastakümmet 1919–1939. Inglise

keeles on 1993. aastal Stockholmis ilmunud Anu Mai Kõll-i raamat Peasants on the

world market. Agricultural Experience of independent Estonia 1919–1939 ja 1997.

aastal samuti Stockholmis avaldatud Juhan Kahki ja Enn Tarveli An Ecomomic

History of the Baltic Countries. Lisaks on avaldatud mitmeid Eesti ajalugu

puudutavaid artiklite kogumikke. 1998. aastal Eesti Riigiarhiivi poolt välja antud

artiklite kogumikus Kaks algust. Eesti Vabariik – 1920. ja 1990. aastad on ilmunud

Jaak Valge artikkel Eesti majandus ja majanduspoliitika aastail 1920–1940. Omaette

peatükid on majandusajaloole pühendatud 2010. aastal avaldatud Andres Kasekampi

raamatus A History of the Baltic states ning John Hideni ja Patrick Salmoni Londonis

1994. aastal avaldatud kolme Balti riigi ajalugu käsitlevas raamatus The Baltic Nation

and Europe: Estonia, Latvia and Lithuenia in the 20th century. 1930. aastate teise

poole majanduspoliitiliste suundade teoreetilisema käsitluse leiab Maie Pihlamägi

1996. aastal Eesti Teaduste Akadeemia Toimetiste raames avaldatud artiklist

Majandusliku mõtte ajaloost Eestis: vabaturumajandus versus reguleeritud majandus.

Eelkõige faktilist materjali pakuvad Heino Linnuse 1959. aastal ilmunud Masinatehas

Ilmarine 1859–1959 ning 1990. aastal kaitstud Eile Sauksi diplomitöö Masinatehas

Ilmarine 1859–1989. Põgusalt on ettevõtete tegevust käsitlenud Robert Nerman oma

1996. aastal avaldatud raamatus Kalamaja ajalugu.

Uurimistöö on kirjutatud peamiselt Eesti Riigiarhiivi arhiiviallikate põhjal.

Riigiarhiivi fondidest on töö jaoks olulisemad Riigi Majandusnõukogu (fond 990)

Majandusministeeriumi (969), Eesti Panga (1790) ja (Riigikohtu (1356) dokumendid.

Vaatamata fondides sisalduva info mõningasele fragmentaarsusele saab nende abil

  7  

ülevaate riigi majanduspoliitilistest probleemidest, õigusaktide ettevalmistamisest,

krediidipoliitikast ning ettevõtluskeskkonda puudutavatest otsustest. Ettevõtjate

tegevuse uurimisel on suureks abiks olnud fondid Kaubandus-Tööstuskoda (891),

K/m J. Puhk ja Pojad (893) ja Kaubandus-Tööstuse Aktsiaselts Jaak Puhk ja Pojad

(1784). Need fondid sisaldavad ringkirju ja ettepanekuid, aruandeid, kassaraamatuid

ning protokolle, mille põhjal on võimalik analüüsida K/m Puhk ja Pojad

majandustegevust ning töökorraldust. Mitmesuguseid finantsandmeid võib leida ka

Tallinna Linnaarhiivi Tallinn-Harju Maksuameti fondist 1361.

Tervikpildi saamiseks ja arengusuundade määratlemiseks on kasutatud

majandusnäitajaid, mis on avaldatud Riigi Statistika Kesk büroo 1937. aasta

väljaandes Eesti arvudes 1920–1935 ja alates 1922. aastast regulaarselt ilmuma

hakanud kuukirjas Eesti Statistika. Väliskaubandusega seotud informatsioon pärineb

statistilisest kogumist Eesti Väliskaubandus. Majanduskeskkonna kujundamisel on

tähtis koht seadusandlusel ning kehtestatud seadused leiab Riigi Teatajast, mis alustas

ilmumist 1918. aastal.

Lisaks arhiivi- ja statistilistele andmetele ning seadustele pakub hinnatavat

lisamaterjali perioodika, eelkõige 1921–1926. aastal Eesti Majanduspoliitilise Seltsi

poolt välja antud majandusajakiri Eesti Majandus ja Kaubandus-Tööstuskoja ajakiri

Kaubandus-Tööstuskoja Teataja (alustas ilmumist 1926. aastal). Kui esimese puhul

oli tegemist riigi poolt finantseeritud ja riikliku tähtsusega majandusküsimusi

käsitleva ajakirjaga, siis Kaubandus-Tööstuskoja Teataja oli suunatud eelkõige

ettevõtjatele ning käsitles rohkem äritegevust ja ettevõtluskeskkonda puudutavaid

küsimusi. Aastail 1933–1940 ilmunud Eesti Rahvuslaste Klubi ajakiri ERK (vastutav

toimetaja Eduard Roos) kajastab ühe poliitilise huvigrupi, rahvuslaste, kultuurilisi ja

majanduspoliitilisi põhimõtteid, mis vastandusid teravalt näiteks eraettevõtjate

seisukohtadele. Kuna rahvuslaste ideed leidsid ulatuslikku rakendamist Eesti 1930.

aastate teise poole majanduspoliitika kujundamisel, saame ERK-i abil täiendavat

informatsiooni nimetatud perioodil riigi poolt valitud majanduspoliitiliste suundade

tagamaadest ning põhjustest. Lisaks eelnevale anti 1939–1940 välja Eesti Kaupmeeste

Majanduskeskuse ajakirja Kaupmees, mis juhtkirja järgi oli suunatud ettevõtjale kui

  8  

“kohusetruule ühiskonna teenrile.”8 Vaatamata mõningasele poliitilisele laetusele oli

ajakiri sobilik lugemismaterjal alustavatele ettevõtjatele ning andis ülevaate

ettevõtluse põhitõdedest ning seadusandlusest. 1927. aastal ühekordse trükisena

avaldatud Ärimehe käsiraamatu teravik oli selle autori, Robert Berendseni sõnul

suunatud samuti alustavale ettevõtjale ning andis praktilisemat laadi juhendeid

valitseva maksusüsteemi ning seadusandluse kohta.9 1927–1930 ilmunud K/m Puhk ja

Pojad siseajakiri Meie Edu oli üks väheseid uuritaval perioodil ilmunud ettevõtete

siseajakirju. Ajakirjast leiame informatsiooni töötajate, koostööpartnerite, firma

eesmärkide ja ajaloo kohta. Peatutakse ka ärieetikal ning päevapoliitilistel küsimustel.

Ajakirjade kõrval on oluliseks allikaks ajalehed Postimees, Uus Eesti, Vaba Maa,

Maaleht ja Päevaleht, sest tähtsamate majanduspoliitiliste küsimuste debatid ja otsuste

järelkaja leidis sageli aset just leheveergudel. Ajalehed ei kajasta aga kõiki teemasid,

vaid ainult avalikkust enim huvitanud küsimusi. Lisaks tuleb ajalehtede puhul

arvestada kajastud informatsiooni poliitilist kallutatust. Sellele vaatamata on

informatsioon uurimistöö seisukohalt oluline, andes juurde täiendava, sotsiaalse

mõõtme.

Töö paremaks tunnetamiseks on kasutatud illustratsioone. Kasutatud fotod pärinevad

Eesti Maanteemuuseumi, Eesti Filmiarhiivi ja Eesti Rahvusarhiivi fondidest, samuti

Puhkide perekonna erakogust.

Magistritöö koosneb kolmest kronoloogilisest peatükist. Esimeses peatükis

käsitletakse ettevõtluskeskkonna arengut Eesti iseseisvumisest kuni ülemaailmse

majanduskriisini. Vaatluse all on probleemid, millega tuli nii riigil kui ettevõtjail

pärast riigi iseseisvumist kokku puutuda, kuidas neid lahendati ning millised olid

esimese kümnendi peamised õppetunnid. Teine peatükk on pühendatud riigi

majanduspoliitika muutustele globaalse majanduskriisi tingimustes. Kolmandas

peatükis on tähelepanu all 1930. aastate teisel poolel aset leidnud arengud. Lähemalt

uuritakse, millist mõju avaldas majanduskriis Eesti edaspidisele majanduspoliitikale

                                                                                                               8 Kaupmees. 05/1939. Saateks. Lk. 1. 9 Robert Berendseni tegevus Eesti ettevõtluskeskkonna arendajana nii iseseisvalt kui Kaubandus-Tööstuskoja juures oli pikaajaline ning võiks käsitlemist leida eraldi uurimistöös. Autori märkus.

  9  

ning kuidas mõjutas muutunud poliitika riigi ja ettevõtjate omavahelisi suhteid. Kõik

peatükid on jaotatud kahte suuremasse alalõiku: esimene on pühendatud riigi

majanduspoliitilistele suundade tutvustamisele ja seadusandlusele, mis olid olulised

ettevõtluskeskkonna kujundamisel, teises osas vaadeldakse, kuidas üldine

majanduspoliitika mõjutas mikrotasandil ühe konkreetse ettevõtte, K/m Puhk ja Pojad

tegevust.

Uurimistöö tulemused on leidnud juba praktilise väljundi töö autori esinemisega

Puhkidest kui ärimeestest 2013. aasta detsembri lõpus ETV saatesarjas Ajavaod: Eesti

ärimehed.

  10  

1. Ettevõtluskeskkond 1920. aastatel

1.1. Riigi majanduspoliitika põhijooned  19. sajandi lõpust Esimese maailmasõjani oli Vene keisririigi tööstuse

arengusuundade aluseks Sergei Witte, kes aastail 1891–1892 oli teedeminister, aastail

1892–1903 rahandusminister ja aastail 1903–1906 Vene keisririigi Ministrite

Nõukogu esimees, majanduspoliitilised põhimõtted. Witte toetas Vene impeeriumi

kiiret industrialiseerimist ning selle teostamiseks nägi ette ulatuslike kaitsetollide

rakendamise, tagamaks tööstusele 100 miljoni elanikuga suur siseturg, viia rahandus

tugevale alusele ning arendada välja korralik riigisisene infrastruktuur. Witte pidas

oluliseks ka raudteevõrgu väljaehitamist, mis ühendaks tooraine allikad töötleva

tööstuse keskustega. Nende ettevõtlust toetavate meetmetega lootis Witte muuta

impeeriumi tööstuse atraktiivseks väliskapitalile, sest Venemaal endal

investeeringuteks kapitali nappis. Witte kujundatud majanduspoliitika toetus

omakorda Saksa majandusteadlase Friedrich Listi majanduse protektsionismlikule

teooriale, mille ta arendas välja vastukaaluks laialt levinud Adam Smithi indiviidil

põhineva vaba turumajanduse põhimõtetele.10 Loomulikult mõjutas Witte algatatud

industrialiseerimispoliitika ka Eesti ala (Eestimaa kubermang ja Liivimaa

kubermangu põhjaosa) ettevõtluse arengut. 19. sajandi viimasel veerandil välja

arendatud korralik infrastruktuur sadamate ja raudtee näol võimaldas sisse vedada

odavat välismaist tööstuslikku toorainet ja kütust (kivisüsi) ning müüa oma toodangut

impeeriumi siseturul, eelkõige Peterburi ja Moskva piirkondades. Ettevõtete rajamisel

Eesti alale peamiselt Vene ja väliskapitaliga peeti silmas just Venemaa siseturu

nõudlust. Toodangu valmistamisel oli arvestatav osa riiklikel tellimustel, eriti

tekstiilitööstuse ja metallitööstuse puhul.

Eesti iseseisvudes leidsid siinsed ettevõtjad ennast sootuks teistsugustest olukorrast.

Kadunud oli garanteeritud turg, tsaariaegsete ettevõte uuesti tööle rakendamiseks või

uute ettevõtete rajamiseks puudus vajalik kapital, puudus oli kütusest ja toorainest.

Täiendavalt halvendas olukorda ebaselge rahvusvaheline olukord. Võrreldes

tööstusega polnud olukord parem ka põllumajanduses. Esimese maailmasõja ajal olid

                                                                                                               10 Szporluk, R. Communism and Nationalism. Oxford University Press. New York 1988. Lk. 102.

  11  

põllumehed saadetud rindele, töökäte nappuse ja loomade, eelkõige tööhobuste

rekvireerimise tõttu olid maad jäänud sööti ning külvipind ja saagikus, samuti

loomade arv, vähenenud. Nii ei suutnud ei tööstus ega ka põllumajandus rahuldada

isegi siseriiklike vajadusi, rääkimata ekspordist. Kriitilist situatsiooni võimendas

1918. aasta novembris alanud sõda Venemaaga, mis nõudis täiendavaid

väljaminekuid. Sõjakulude suurusest annavad ettekujutuse 1919. aasta kaitsekulud,

mis 1,6 miljoni marga suurusest riigieelarvest moodustasid ligi 80% ehk 1,3 miljonit

marka. 11 Seega puudus ka riigil üleliigne kapital kiratseva ettevõtluskeskkonna

parandamiseks. See aga ei tähendanud, et ei mõeldud majanduse arengusuundade üle.

1.1.1. Riigi Majandusnõukogu tegevus  Esimene majanduspoliitiline arengukava visandati Konstantin Pätsi juhitud Ajutise

Valitsuse tegevusprogrammis 27. novembrist 1918.12 Selles kuulutati vabakaubandus

Eesti väliskaubanduse nurgakiviks. Valitsus tõdes, et vabakaubanduse poliitikat ei saa

rakendada kohe, vaid alles siis, kui rahvusvaheline olukord ja Eestis valitsev

majanduskeskkond seda lubavad. Nii tuli valuuta, tööstuskaupade ning toiduainete

nappuse olukorras võtta väliskaubandus esialgu valitsuse kontrolli alla ja kehtestada

kaupade sisse- ja väljaveoks litsentsisüsteem.13

Eriti kriitiliseks võibki pidada iseseisvuse esimesi aastaid. Eesti suguse Ida-Euroopa

väikeriigi jätkusuutlikusse ei uskunud isegi paljud kohalikud ettevõtjad, rääkimata

rahvusvahelisest kogukonnast, investoritest või kreeditoridest. Ka noore riigi

poliitikutel puudusid kogemused taoliste kriiside lahendamiseks. Tsiteerides Jaan

Tõnissoni: „Vaja üleüldine tegevuse põhimõte ära määrata ja siis lähemate kavade

juurde asuda.“ 14 Ühe abinõuna kutsuti majandusliku kompetentsi koondamiseks

1919. oktoobris kokku Riigi Majandusnõukogu. 15 Nõukogusse kuulusid Asutava

Kogu (hilisema Riigikogu), erinevate ministeeriumide ning majandusringkondade,

sealhulgas ettevõtjate esindajad. Majandusringkonnad võisid nõukogus küll sõna võtta

ja oma arvamust avaldada, kuid neil puudus hääleõigus. Valitsuse nõuandva koguna

                                                                                                               11 Ülevaade Eesti Vabariigi 1919. aasta eelarvest. ERA 990.1.14. 12 Pihlamägi, M. Väikeriik maailmaturul. Eesti väliskaubandus 1918–1940. Argo. Tallinn 2004. Lk. 109. 13 Pihlamägi 2004. Lk. 126. 14 Riigi Majandusnõukogu protokoll. 28.11.1919. ERA 990.1.1. 15 Riigi Majandusnõukogu seadus. Riigi Teataja 1919, 67, 122.

  12  

oli Riigi Majandusnõukogu ülesandeks majandust puudutavate küsimuste arutamine

ja majanduslike probleemide lahendamiseks valitsusele ettepanekute tegemine.

Otsustamist vajavate küsimuste ring oli 1919. aasta sügisel äärmiselt lai: kuidas

hallata riigi infrastruktuuri, kuidas lahendada toitlustusküsimusi või kuidas korraldada

maa- ja loodusvarade kasutamist. 16 Arutluste käigus joonistusid välja edasised

arengusuunad, koos nende plusside ning miinustega. Näiteks jõudis Riigi

Majandusnõukogu seisukohale, et põlevkivi kaevandamisel peaks eelistama

ümbertöötlemist, mitte pelgalt kütusena kasutamist. Riigi jaoks oluliste valdkondade

(infrastruktuur, maa- ja loodusvarad) haldamisel peeti oluliseks riigi kontrolli

säilimist ning majanduspoliitiliste otsuste tegemisel toonitati pikaajalise perspektiivi

jälgimist. Esines ka juhtumeid, kus valitsus ei nõustunud majandusnõukogu

soovitustega. Seda näiteks põlevkivi kaevandusõiguste andmise põhimõtete või

kaubandusettevõtte Erkat17 loomise küsimustes. Esimese puhul ei nõustunud valitsus

majandusnõukogu ettepanekuga jätta kontsessioon põlevkivi kaevandamiseks

väljastamata, kui põlevkivi sooviti kasutada üksnes kütusena. Valitsus põhjendas

otsust riigis valitseva kütuse kriisiga. Vastuseis riigiettevõtte Erkat loomisele

peegeldas nõukogu üldisemat negatiivset suhtumist tolleaegse peaministri Jaan

Tõnissoni valitsuse riigi sekkumist pooldavasse majanduspoliitikasse. Muidu

eraettevõtlusesse soosivalt suhtuv Tõnisson leidis 1920. aasta kevadel, et vabaturg

üksi ei suuda kriisi ajal olukorda stabiliseerida ning riigi ajutine sekkumine on

vajalik.18 Sellest tulenevalt sekkus riik majandusse lisaks tolli- ja litsentsipoliitikale

läbi riigiettevõtete loomise.

Riigi Majandusnõukogu hinnangul ei lahendaks aga riigi liigne sekkumine kõrgete

hindade ega toiduainete puudusega kaasnevaid probleeme. Lisaks oldi skeptilised

riigiettevõtete võimekuses kaubandust eraettevõtetest paremini organiseerida.19 Kuna

Riigi Majandusnõukogu ettepanekud olid valitsusele soovitusliku iseloomuga,

ignoreeris valitsus talle ebameeldivaid soovitusi, heites need lihtsalt kõrvale. Veelgi

enam, pärast Erkati küsimusega kaasnenud eriarvamusi valitsus mõnda aega Riigi

                                                                                                               16 Riigi Majandusnõukogu koosolekute protokollid. Oktoober–detsember 1919. ERA 990.1.1. 17 Erkat põhikiri. ERA 31.1.606. 18 Riigi Majandusnõukogu protokoll. 01.03.1920. ERA 990.1.17. 19 Riigi Majandusnõukogu protokoll. 27.03.1920. ERA 990.1.17.

  13  

Majandusnõukogu kokku ei kutsunudki.20 Paariks kuuks saabunud paus võis olla

tingitud nii ebamugavatest otsustest, lähenevatest Riigikogu valimistest kui ka

huvigruppide vähesest huvist probleeme lahendada. Majandusnõukogu koosolekutel

vaid sõnaõigusega osalemises ei näinud ettevõtjad väärtust ning seetõttu kujunes

osavõtt nõukogu koosolekutest kaootiliseks. Seega võib öelda, et valitsuse juurde

moodustatud nõuandev kogu, kus hääleõigust omasid vaid parlamendi ja

ministeeriumide esindajad, toimis eeskätt riigi huvides. Eraettevõtjate hääl ja

esindatus jäi majanduskogus nõrgaks, koosolekutel osaleti kaootiliselt ning ilma

erilise entusiasmita. Samas ei saa väita, et ettevõtjad oleksid riigi

majandusprobleemide lahendamisel olnud ükskõiksed kõrvaltvaatajad – olgu näiteks

OÜ Revalis tegevus, mis lisaks ettevõtjate panuse kajastamisele iseloomustas hästi

riigi riikliku sekkumise plusse ja miinuseid.

1.1.2. Riigiettevõtete loomine: OÜ Revalis  Eesti Vabariigi esimeste iseseisvusaastate üheks põhimõttelisemaks vaidluskohaks

kujunes riigiettevõtete asutamise küsimus. Paljud eraettevõtted ja parempoolsete

erakondade poliitikud olid riigiettevõtete asutamise vastu, leides, et riigi liigne

sekkumine kahjustab ettevõtluskeskkonda ega too kaasa soovitud tulemusi. Samas ei

suutnud kohalikud ettevõtted kapitali ja kogemuste puudusel ise siseturu vajadusi

katta, mistõttu otsustasid pahempoolsete erakondade juhitud valitsused siiski riikliku

sekkumise kasuks. Valitud majanduspoliitika üheks resultaadiks oli ka OÜ Revalis

asutamine.

Eestil avanes 1919. aasta kevadel võimalus laenuraha abil USA kaupade ostmiseks.

Suured kaubapartiid asusid Prantsusmaal ning need olid sinna saadetud Esimeses

maailmasõjas sõdinud Antanti riikide sõjavägede varustamiseks. 21 Sõja lõppedes

polnud kaupadega midagi peale hakata – USA jaoks oli kasulikum kaup Euroopa

riikidele maha müüa, kui neid kodumaale tagasi transportida. Euroopas valitsenud

toiduainete- ja esmatarbekaupade kriisi tingimustes oli kaubal ka turgu, näiteks

                                                                                                               20 Eesti Majandus 2/1921. Kroonika: Riigi Majandusnõukogu. Lk. 26. 21 Potentsiaalse tehingu väärtuseks hinnati 1,7 miljardit dollarit. Karma, O. Eesti Vabariigi majanduspoliitika 1919–1939. Umara. Tallinn 1999. Lk. 23.

  14  

Prantsusmaa avaldas soovi kogu partii esialgu ise ära osta. 22 Laenuraha abil

toiduainete ja sõjaväe jaoks saabaste ja muu varustuse ostmine oli Eesti jaoks

tegelikult möödapääsmatu, kuna iseseisvunud riigil finantsvahendid sisuliselt

puudusid, riigi usaldusväärsus laenuraha hankimiseks oli väike ning täiendavaid

kulutusi nõudis sõjategevus Venemaaga. Kuna USA seaduste kohaselt ei olnud

tehingut võimalik teostada kahe riigi vahel, tuli ameeriklaste ettepanekul tehing ellu

viia poolametlike eraettevõtete abiga. Juriidiliste probleemide lahendamiseks asutati

riigi eestvedamisel osaühing Revalis.23 Valitud nimi ei olnud juhuslik, vaid peegeldas

endast teatavat garantiid kaupade eest tasumiseks.24 Ajaloolase Otto Karma arvates  oli

fiktiivse osaühingu idee autor USA poole esindaja, ärimees Max Rabinoff, kes soovis

osaühingus enamusosalust ning kontrolli hilisemate kaubavahetusprojektide üle.25

Samas ei olnud Rabinoffil selleks põhjust, kuna oma vahendustasu oleks ta tehingutelt

ka ilma fiktiivse osaühinguta kätte saanud.

OÜ Revalise poolt kirjutasid 27. mail 1919 ostu-müügi lepingule ameeriklastega alla

K/m Puhk ja Pojad üks omanikke Alexander Puhk,26 advokaat Rein Eliaser ja USA

ärimees Max Rabinoff.27 Skeemi kohaselt ostis OÜ Revalis ameeriklastelt kaubad

ning müüs need edasi riigile.28 Kuna tehinguga oli kiire,29 lahkus esimene saadetis

Prantsusmaalt juba enne, kui leping vabariigi valitsuse ja OÜ Revalise vahel jõuti

allkirjastada, rääkimata Asutava Kogu heakskiidust.

Valitsuse esindajana kirjutasid Eesti riigi lepingule Revalisega 26. juunil 1919 alla

välisminister Jaan Poska ning kaubandus-tööstusminister Nikolai Köstner.30 Leping

sõlmiti kiirustades ning Riigikontrolli teadmata.31 Sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi

tehingut vahendanud OÜ Revalis teenima 2,5% komisjonitasu kogu vahendatud

                                                                                                               22 Tehingust ei saanud esialgu asja, kuna Prantsusmaa soovis kaitsta kodumaist tööstust. Samas võis see põhjendus olla ka läbirääkimiste komponent. Autori märkus. 23 Sarnased osaühingud oli asutatud ka näiteks Poolas ja Rumeenias. ERA 73.2.561. 24 Riik garanteeris OÜ Revalise laenu tagamise. Autori märkus. 25 Karma 1999. Lk. 23. 26 Aleksander Puhk töötas tollal kaubandus- ja tööstusministri abina. Autori märkus. 27 Lepingu memorandum. ERA 80.3.2536. 28 Kokku andis valitsus 1919. aastal ameeriklastele kolm 5 miljoni kroonist võlakirja. Autori märkus. 29 Kõige kriitilisem oli toiduainete ja riietega olukord sõjaväes. Autori märkus. 30 Kirjavahetus ja aruanded Eesti Vabariigi ja OÜ Revalise vahel. ERA 73.2.651. 31 Riigikontrolli hilisema hinnangu kohaselt oli leping Revalisega riigile kahjulik. ERA 73.2.561.

  15  

summadest ning ka hilisematest kaubandustehingutest USA-ga. Raha pidi minema

tegevuskulude katteks ja Revalise direktorite töö tasustamiseks. Revalise Eesti

poolsete direktorite tasustamise tingimuste kohta on käibel kaks versiooni: esimese

kohaselt pidid Puhk ja Eliaser enda osad juba algselt loovutatama riigile,32 teise

versiooni kohaselt loobusid direktorid sellest avalikkuse survel alles mais 1920.33

Arvestades asjaolu, et Revalise tegevuse dokumenteerimisel oli ka teisi puudujääke,

võidi põhimõtteline otsus võtta vastu juba Revalise loomisel ning hiljem fikseeriti see

täiendavalt ka kirjalikult.34

Kaubad saabusid Eestisse viies osas, koguväärtuses 12,2 miljoni dollarit.35 Osa kaupu

ei jõudnud Eestisse, sest neid vedanud aurulaev E.Russ sattus Läänemeres miini otsa.

Tegemist oli Eesti kõige suurema välisostu ja laenutehinguga. Saadetisest poole

moodustasid toiduained (liha, konservid, vili, jahu, kuivatatud aedvili, riis ja

marmelaad) ning teise poole tööstuskaubad (kangad, rõivad, jalanõud, tubakas,

tööriistad ja medikamendid).36 Saadetised jõudsid küll Eestisse, kuid müüki neid

sisuliselt ei paisatud, kuna 95% kaupadest läks riigiasutuste vahel jagamisele.37 Lisaks

sõjaväes valitsenud toidukriisile sundis kaupu riigiasutuste vahel jagama kohaliku

valuuta väärtuse kiire langus ning elanikkonna vähene ostujõud. Kuna riigiasutused

ostsid Revaliselt kaupu suurtes kogustes ja fikseeritud hindadega, näitas Revalis oma

ametliku raamatupidamise järgi isegi 167,5 miljoni marga suurust kasumit. Vaieldava

suurusega kasumist olulisemaks võib pidada aga Revalise rolli valitsenud toidu- ja

esmatarbekaupade kriisi lahendamisel.

Hilisemad rünnakud (nii poliitilised kui majanduslikud) Revalise vastu olid 1920.

aastate alguses, eeskätt parempoolsete erakondade poolt, teravad. Poliitiliste põhjuste

kõrval kritiseeriti riigi sekkumist majandusse ja Revalist toodi näiteks selle

                                                                                                               32 Ajalooline Ajakiri 2/2011. Medijainen, E. Ameerika Ühendriikide de iure tunnustus Balti riikidele 1922. aastal – väärtuspõhine otsus või majanduslik kalkulatsioon. Lk. 144. 33 Karma 1999. Lk. 26. 34 Antud väidet toetab ka N. Köstneri kiri Riigikontrollile, milles minister rõhutab, et Puhki ja Eliaseri töötasud olid juba algselt suunatud riigikassasse. 24.10.1929. ERA 73.2.561. 35 Karma 1999. Lk. 26. 36 Revalisega saabunud kaupade nimekiri. ERA 66.1.568. 37 Medijainen 2011. Lk. 144.

  16  

negatiivsetest tagajärgedest.38 Revalisega seotud isikuid, sealhulgas ka Eduard ja

Aleksander Puhki, 39 süüdistati kaupade hooletus käitlemises ja ebavajalike

toiduainete, eelkõige kartul, sisseveos. Kuigi nimetatud kriitika tõttu astus 1920. aasta

5. aprillil tagasi ka kaubandus- ja tööstusminister Nikolai Köstner, midagi

korruptiivset Revalise tegevuses ei leitud. Puudused ja kriitika kaupade kvaliteedi ja

sortimendi osas olid tingitud ameeriklaste tingimustest, kes müüsid kaupu vaid

konteinerite viisi, mitte üksikute kaubaartiklite kaupa. Samuti ei saanud suurt rahalist

kasu Revalisega seotud Eesti poolsed isikud. Täpsemalt teenis komisjonitasu vaid

ameeriklaste esindaja Max Rabinoff (2% tuludest). Sarnasele arvamusele jõudis ka

Riigi Majapidamise Aruande Komisjon ning otsuse kinnitas 05. mail 1927

Riigikogu.40

Revalise tegevus tõi välja riikliku sekkumise plussid ja miinused. Riigi huvidest

lähtudes päästis Revalis riigi üsna kindlast katastroofist, eeskätt sõjaväe

kokkuvarisemisest. Laenuraha abil toidu- ja esmatarbekaupade ostmine oli võimalus,

mida tuli ära kasutada, sest kohalikel eraettevõtetel puudus nii suureks tehinguks nii

kapital kui usaldusväärsus. Ajaloolase E. Medijaineni hinnangul võis USA-le

tekkinud võlg olla ajendiks, miks USA 1922. aasta juunis Eestit de facto tunnustas –

ei saanud ju USA nõuda laenu tagasi riigilt, mille olemasolu ise polnud tunnustanud.41

Revalise negatiivne mõju avaldus eelkõige kohaliku ettevõtluskeskkonna

kahjustamises. Kuna Revalis suutis ajutiselt ära katta kogu riikliku toiduainete

vajaduse, pidurdas see alustavate ettevõtete arengut ning lükkas edasi kohaliku

majanduse stabiliseerumise. Sõlmitud lepingu kohaselt pidi Eesti kuni võla tasumiseni

ostma kogu USA-st ostetava kauba OÜ Revalis vahendusel, makstes selle eest

osaühingule ka 2,5% komisjoni.42 Seega pidi väliskaubandus USA-ga edaspidigi

                                                                                                               38 Revalis ei olnud ainus näide riigi ettevõtlusprojektide ebaõnnestumisest. Nii näiteks tõi 1926/1927. aasta Riigikontrolli aruanne riigiasutuste varasemate aastate ebaõnnestumiste kohta välja 1000 tonni rukkijahu ostmise Rootsist kahjumiga 12 miljonit marka, Londoni kaubaagentuuri kaudu ebakvaliteetse kivisöe ostu kahjuga 10,5 miljonit marka jne. Kokku hindas Riigikontroll 1920. aastal riigiettevõtete tekitatud kahjudeks 40,6 miljonit marka. Riigikontrolli ülevaade 1926/1927. Tallinn 1927. Lk. 116. 39 Eduard Puhk tegeles kaupade laadimisküsimustega Prantsusmaal. Autori märkus. 40 Riigikogu I–IV koosseis. Komisjoni ettepanekud riigikontrolli poolt esitatud O/Ü Revalis tegevuse aruande läbivaatamise tulemuste kohta. ERA 80.3.2536. 41 Medijainen 2011. Lk. 145. 42 Karma 1999. Lk. 25.

  17  

jääma monopoolselt OÜ Revalise kätte. 43 Avalikkuse pahameele põhjustasid ka

Revali kõrged müügihinnad, see, et Prantsusmaalt USA sõjaladudest ostetud kaup oli

kindlustamata44 ning aruandlus puudulik. Revalise kritiseerimise eest hoolitses eeskätt

parempoolne ajakirjandus, näiteks Põllumeestekogude (1918-1919 Maaliit)

häälekandja Kaja hinnangul tekitas OÜ Revalis kaupade müügiga riigile hoopis 100

miljonit marka kahjumit.45

Ebamugavasse olukorda sattusid seoses Revalisega ka K/m Puhk ja Pojad omanikud

Aleksander ja Eduard Puhk. Neile kui ettevõtjatele, kes muuhulgas importisid

Revalisega sarnaseid kaupu, ei saanud Revalise tegevus kuidagi majanduslikult

kasulik olla. Miks peaksid eraettevõtjad kaasa aitama riikliku kaubandusmonopoli

õnnestumisele? Veelgi enam, lisaks enda ärihuvide kahjustamisele sattusid nad teiste

ettevõtjate ja parempoolsete poliitikute ebasoosingusse.46 Puhke süüdistati näiteks

monopolile kaasa aitamises ja liigkasu saamises. Samas tundub, et Puhkide puhul võis

tegemist olla hoopis ettevaatava otsusega. Revalise projekt aitas kindlasti kaasa riigis

valitsenud toiduainete kriisi leevendamisele. Puhkidele kui eraettevõtjatele oli

iseseisev, demokraatlik ja majanduslikult tugev Eesti Vabariik eduka äritegevuse

eelduseks – vahest seepärast oldi valmis Revalise tegevusele kaasa aitama. Tegemist

oli investeeringuga,47 mille vilju oli Puhkidel võimalik järgnevatel aastakümnetel ka

nautida.

1.1.2. Eesti Panga tegevus  Kui Riigi Majandusnõukogu rolliks oli anda valitsusele nõu üldistes

majanduspoliitilistes küsimustes, siis 24. veebruaril 1919 loodud Eesti Panga

peamiseks ülesandeks sai riigi fiskaalpoliitika kujundamine, sealhulgas laenupoliitika

elluviimine. Ettevõtjate jaoks tähendas see eelkõige hädavajalike krediidivõimaluste

tekkimist, sest kommertspanku, kes olid võimelised ettevõtlust krediteerima oli vähe

                                                                                                               43 Revalise abil loodeti luua ka Eesti-Ameerika laevaühisus, mis tagaks laevaühenduse Eesti, USA ja Inglismaa vahel. ERA 73.2.561. 44 Aurulaeva E. Russ hukkumisel oli kaup laeval kindlustamata ning seetõttu ulatus riigi kahju 2 miljonile dollarile. Hiljem arvati see küll ameeriklaste poolt võlasummast maha.44 Karma 1999. Lk. 25; ERA 80.3.2536. 45 Kaja 18.11.1920. Mis meile Revalis lõplikult maksma läheb? 46 Asutava Kogu IV istungjärgu protokoll. 31.07.1920. Lk. 1524–1526. 47 Lisaks osalemisele valitsusasutuste töös olid Puhkid iseseisva riigi ühed suuremad rahalised toetajad. Autori märkus.

  18  

ja nende laenuprotsent oli kõrge. Kui Eesti marga emiteerimisega sai pank suhteliselt

hästi hakkama, siis probleeme valmistas rahvusvaluuta stabiilse kursi hoidmine. Nii

näiteks maksis 1 naelsterling 1919. aasta jaanuaris 60 marka, detsembris 1920 aga

juba 1350 marka. 48 Kursi pideva languse põhjustas eelkõige riigi negatiivne

kaubandusbilanss ning ebakindlus Eesti tuleviku suhtes. Samas oli tegemist üsna

keerulise olukorraga, kuna kohalikud ettevõtted ei suutnud siseturgu piisaval määral

toidu- ja esmatarbekaupadega varustada, mistõttu tuli peamiseid toidukaupu, aga ka

kütust ja tööstuslikku toorainet importida, viies seeläbi kaubandusbilansi paratamatult

negatiivseks.49 Tuleb veel lisada, et vaatamata valitsuse pingutustele sisse- ja väljaveo

reguleerimisel jäi kaubandusbilanss 1920. aastatel valdavalt negatiivseks, jõudes

esimest korda ajutiselt tasakaalu alles 1925. aastal. 50 Järjest langev rahakurss

vähendas ka ettevõtjate usaldust kohaliku Eesti marga suhtes, viies kohati üsna

äärmuslike tulemusteni: suurettevõtted keeldusid kaupa siseturul müümast ja

eelistasid siseturu asemel tugevamate välisvaluutadega turge. Samuti esines

juhtumeid, kust marga madala kursi tõttu maksti töölistele töötasu välja kas tasuta

elamispinna või ettevõttes valmistatud toodete näol.

Tartu rahulepinguga saadud 15 miljonit kuldrubla, parempoolsete erakondade

(eelkõige Põllumeestekogude) võimuletulek 1921. aasta alguses, bolševike kulla

vahendamine, mõned välislaenud ning 1921–1922 aasta tihe kaubavahetus

Venemaaga lõid baasi, millega hakati kindlustama Eesti marga kurssi ning väljastama

lühiajalisi ettevõtluslaene. Laenude andmisega soositi uute ettevõtete loomist, mis

suudaksid rahuldada eelkõige siseturu vajadusi. Valdeko Vende on tolleaegse

majandusaktiivsuse kohta öelnud: „Kellel vähegi ärimehe verd oli, asutas

mingisuguse osaühisuse või tööstuse, sest pangalaene anti lihtsalt. Valitses üldine

arvamine, et õige varsti hakkab välismaa kapitali voolama sisse ustest ja akendest ja

kes selleks ajaks firmale vähemalt nimesildi muretsenud, oli tehtud mees.51

Kuigi Eesti Panga laenude näol oli tegemist sisuliselt ainukese võimalusega

ettevõtluskeskkonna kapitaliseerimiseks, tekitaks küsimusi laenude sihtotstarve, seda

                                                                                                               48 Eesti Majandus 1/1921. Eesti marga wabakurs. Lk 2. 49 Imporditi näiteks jahu, suhkrut, soola, kivisütt. Autori märkus. 50 Valge, J. Eesti majandus ja majanduspoliitika aastail 1920–1924. Kaks algust. Eesti Vabariik 1920. ja 1990. aastad. Toimetaja Jüri Ant. Umara. Tallinn 1998. Lk. 92. 51 Vende, V. Esimesest autost viimase voorimeheni. Valgus. Tallinn, 1976. Lk. 97.

  19  

nii majandusharude vahel kui majandusharude siseselt.52 Parempoolsete erakondade

majanduspoliitika soosis suurtööstuslike ettevõtete finantseerimist. Siseturu vajaduste

rahuldamise kõrval loodeti Vene turu avanemisele ning Esimesele maailmasõjale

eelnenud olukorra taastumisele. Põllumajanduslikud ettevõtted seevastu olid

krediidivõimaluste osas selgelt halvemas seisus, kuna Eesti Panga väljastatavad

laenud olid lühiajalised ega vastanud seetõttu põllumajanduslike ettevõtete töö

iseloomule. 53 Lisaks majanduslikule sihtotstarbele tekitas küsitavusi laenude

koondumine paremerakondadega seotud ettevõtete ja isikute kätte. Nii näiteks oli

1924. aastal 25-st suuremast Eesti Panga võlglasest Põllumeestekogude liikmetega

seotud vähemalt 16 ettevõtet.54 Kõik eelnev ei soodustanud reaalselt palgakasvu,

rikastus vaid kitsas ring inimesi.55

Esimesest maailmasõjast tingitud toiduainete ja tarbekaupade puuduse tõttu

rakendatud protektsionismlik tollipoliitika hakkas Euroopa riikide eeskujul muutuma

1920. aastal, pärast Brüsselis toimunud rahvusvahelist majanduskonverentsi.56 Eestis

võeti eeskujuks Inglismaal viljeletav vabakaubanduspoliitika, arvestamata seejuures

Eesti ja Inglismaa geograafiliste ning majanduslike erinevustega seotud aspekte.

1921. aasta kevadel kaotati Rahandusministri määrusega 57 kriisi ajal kehtinud

litsentsid sisseveetavatele ja transiidikaupadele, kuid tõsteti importkaupade tolle, 10-

30%. Viimastega püüti kaitsta eelkõige kohalikku tööstustoodangut välismaise

konkurentsi eest. Kuna valitsusele jäi kuni 1924. aasta juunini õigus tollitariifide

muutmiseks, võis ka edaspidi täheldada tariifide üsna tihedat ja kaootilist kõikumist.

Sisseveo puhul moodustas toll kauba hinnast keskmiselt 15–18% ja eksportkaupade

puhul 1,2–2,2%.58 Nii võib eksporti toetavat tollipoliitikat pidada krediidipoliitika

kõrval ettevõtluskeskkonna elavdamise üheks oluliseks mõjutajaks.

                                                                                                               52 Valge, J. Lahtirakendamine. Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine aastail 1918–1924. Rahvusarhiiv. Tallin 2003. Lk. 208. 53 Eesti Panga seletuskiri Riigikogule laenude väljastamise kohta. 1924. ERA 1585.1352. 54 Samas. 55 Valge 1998. Lk. 86. 56 Pihlamägi 2004. Lk 109. 57 Määrus kaupade sisse- ja läbiveo ning tollimaksude kohta. Riigi Teataja 1921, 31, Lk. 186. (Artikli number puudub). 58 Pihlamägi 2004. Lk. 113.

  20  

1.1.3. Majanduspoliitika muutumine 1920. aastate teisel poolel  1920. aastate teise poole majanduskeskkonna iseloomustamiseks tuleb nimetada

finantssüsteemi stabiliseerumist, riigi prioriteetide nihkumist tööstuselt

põllumajandusele ning ettevõtjate mõju kasvu riigi majanduspoliitiliste otsuste

langetamisel. 1920. aastate keskpaigaks oli selge, et senine rõhuasetus Vene turule ei

olnud ennast õigustanud. Paljud ennast idanaabri turuga sidunud ettevõtted olid

sunnitud orienteeruma ümber siseturu vajadustele, otsima partnereid teistest riikidest

või halvemal juhul ettevõtete uksed sulgema. Senini praktiseeritud liberaalne

laenupoliitika ei olnud ennast õigustanud, tekkinud oli laenuinflatsioon ning

hulgaliselt jätkusuutmatu äriplaaniga ettevõtteid. Eesti rahasüsteemi, sealhulgas

laenuportfelli korrastamiseks reformiti Eesti Pank, jättes sellele vaid rahakursi hoidja

ning raha emiteerija rolli. Eesti Panga senised laenud kanti üle 1. jaanuaril 1928

tegevust alustanud riiklikusse Pikalaenu Panka. Rahvaste Liidu laenuraha abiga59 viidi

raha kindlale väärtusalusele (kullastandardile) ning samast kuupäevast (1. jaanuar

1928) võeti senise marga asemel kasutusele uus valuuta – Eesti kroon (1 kroon=100

marka). Väliskaubanduses jäid 1920. aastate teises pooles Eesti peamisteks

kaubanduspartneriteks Suurbritannia ja Saksamaa. Balti riikide osa jäi endiselt

väikeseks riikide sarnase majandusliku iseloomu tõttu. Kõigis kolmes Balti riigis

(Eestis, Lätis ja Leedus) domineeris põllumajandus, mis jättis vähe võimalusi edukaks

kaubanduslikuks koostööks. 1920. aastate lõpu ühe suurema tollipoliitika muutusena

tuleb välja tuua 1928. aastal jõustunud seadust sisseveo üld- ja minimaaltollitariifide

kehtestamise kohta. 60 Uue seadusega kehtestati madalamad tollimäärad Eestiga

kaubanduslepingu sõlminud riikidele ja kõrgemad tollimäärad riikide jaoks, kellega

Eesti kaubaleping puudus. Kaksiktariifide kehtestamise eesmärgiks oli suurendada

riikide huvi kaubavahetuse ja kaubanduslepingu sõlmimise vastu Eestiga.

1.1.4. Kaubandus-Tööstuskoja loomine  Seadusandluse kaasajastamisel, sealhulgas uute tollitariifide kehtestamisel mängis

olulist rolli 1925. aastal loodud Kaubandus-Tööstuskoda. Tegemist oli ettevõtjate

katusorganisatsiooniga, mis koondas enda alla panganduse, tööstuse, kaubanduse ja

                                                                                                               59 Rahvaste Liit laenas rahareformi läbiviimiseks 1 350 000 naela. Autori märkus. 60 Sisseveo üld- ja minimaaltollitariifide maksma panemise seadus. Riigi Teataja 1928, 39, 211.

  21  

laevandusega tegelevad ettevõtjad.61 Organisatsioonist jäi eemale vaid Ühistegelise

Liit, kelle arvates suutsid nad ise enda huvide eest seista.62 Idee eraettevõtjate huve

kaitsva katusorganisatsiooni loomise järele oli tekkinud juba 1914. aastal, kui Vene

tsaaririigi Linnade Liidu Tallinna osakonna liikmed avaldasid Tallinna

Linnavolikogule soovi kaubanduskomitee loomiseks. Komitee loomist põhjendati

vajadusega kaitsta kaupmeeskonna siseriiklike huve. Paraku ei jõutud komitee

loomiseni 1914. aastal ega ka 1916. aastal, kui II gildi kaupmees Joakim Puhk vastava

ettepanekuga Linnade Liidu Tallinna osakonna istungil esines. 63 Uuesti kerkis

küsimus päevakorda 1919. aasta septembris, kui Estonia teatri Punases saalis peeti

ettevõtjate I ülemaalist kongressi. Kongressil vastuvõetud otsusega paluti valitsusel

astuda samme eraettevõtjate esindusorganisatsiooni loomiseks. Valitsus küll tunnistas

esindusorganisatsiooni vajalikkust, kuid tegi kaubandus-tööstusministrile ülesandeks

K. Pätsi poolt koostatud eelnõu Kaubandus-Tööstuskoja loomise kohta pisut ümber

töötada. Pahempoolsete erakondade esindajad kartsid eraettevõtjate

esindusorganisatsiooni liigset tugevnemist ning pooldasid seetõttu Koja suuremat

allutamist riigi kontrolle. 64 Ka kohalikud omavalitsused ei olnud vaimustunud

ettevõtjate osalemisest kohalike komisjonide (näiteks maksukomisjonid) töös ning

soovisid nende kaasamisest võimalusel kõrvale hiilida.65 Pärast mitu aastat kestnud

arutelusid Riigi Majandusnõukogus, Riigikogus ja ettevõtjate väiksemates

esindusorganisatsioonides võeti Kaubandus-Tööstuskoja seadus 11. detsember 1924

Riigikogus vastu.66 Kojas toimunud valimiste tulemusena sai juhatuse esimeheks

Joakim Puhk.67

Kaubandus-Tööstuskoda tõestas juba paari aastaga, et tegemist on tugeva ning nii

riigile kui ettevõtjatele vajaliku esindusorganisatsiooniga. Juba 1920. aastate teisel

poolel osaleti mitmete seaduste, näiteks krediidiseadustiku, ärimaksuseaduse ja

                                                                                                               61 Kaubandus-Tööstuskoda 1925–1935. Tallinna-Eesti Kirjastus-Ühisus. Tallinn 1935. Lk. 9. 62 Samas. 63 Kaubandus-Tööstuskoda 1925–1935. Lk. 6. 64 Samas. Lk. 59. 65 Samas. Lk. 25. 66 Kaubandus-Tööstuskoja seadus. Riigi Teataja 1924, 148, 90. Lätis jõuti sarnase organisatsiooni loomiseni 10. aastat hiljem, 1935. aastal. Kiri Kaubandus-Tööstuskoja esimehele. 02.02.1935. ERA 891.1.1047. 67 Kaubandus-Tööstuskoda 1925–1935. Lk. 20.

  22  

tempelmaksu seaduse muutmises, 68 kaitsti vabaturu põhimõtteid ning astuti

võitlusesse majanduse väärnähtuste ehk korruptsiooni ning kõlvatu konkurentsi vastu.

Nii tekkis 1920. aastate keskel eraettevõtjate esindusorganisatsioon, kes kaitses

aktiivselt ettevõtjate huvisid ning lõi kaasa ettevõtlusega seotud seadusloome

väljatöötamises.

1920. aastaid kokku võttes võib majanduskeskkonda lugeda ettevõtjaid soosivaks. Kui

kümnendi esimese poole märksõnadeks oli liberaalne laenupoliitika,

protektsionismlik tollipoliitika ja keskendumine tööstusele, siis kümnendi teist poolt

iseloomustasid konservatiivsem laenupoliitika, tollipoliitika liberaliseerimine ning

keskendumine põllumajandusele. Vabakaubandusest oli asi veel kaugel, ehkki kõigi

Euroopa riikide eesmärgiks oli Esimese maailmasõja ajal kehtestatud kaitsetollide

kaotamine. Reaalsuses ei kiirustanud riigid seda tegema. Eriti keeruline oli kujunenud

olukorras oma iseseisvat tollipoliitikat ajada Eesti sugusel väikeriigil. Otstarbekam oli

lähtuda olulisemate kaubanduspartnerite tollipoliitikast ning mugandada see Eesti

vajadustele võimalikult sobivaks. Vaatamata nimetatud raskustele näitas Eesti

majandus eeskätt 1920. aastate teisel poolel stabiilset kasvutrendi, näiteks

põllumajandus- ja tööstustoodangu aastane kogumaht tõusis 1922. aasta 184 miljonilt

kroonilt 1927. aasta 255 miljoni kroonini. 69 Kuidas mõjus 1920. aastate

majanduskeskkond ühe ettevõtte tegevusele, sellest järgnevas osas, K/m Puhk ja

Pojad näitel.

1.2. K/m Puhk ja Pojad tegevus

 Ettevõtte juured ulatuvad 19. sajandisse ning selle rajajaks oli Johann-Jaak Puhk

(1861–1917). Puhk oli ettevõtjana alustanud kaubandusest,70 liikudes sealt edasi

tööstusesse. 1890. aastal avas Puhk Viljandis juba tikuvabriku, astudes sellega väheste

eestlastest tööstusettevõtjate hulka (Illustratsioon 1).71

                                                                                                               68 Samas. Lk. 26, 28 ja 38. 69 Valge 1998. Lk. 94. 70 Meie Edu. 1/1927. Ajaloost. Lk 3. 71 Samas. Lk. 4.

  23  

Illustratsioon 1. Johann-Jaak Puhki firma tuletikkude reklaam.*

*Allikas: Ajaleht Sakala. 6.02.1897.

Pärast tikuvabriku müümist ning ajutist tegutsemist Riias72 kolis Puhk 1907. aastal

koos perega tagasi Eestisse. Kui Tallinna jõudmisel valitsesid riigis veel 1905. aasta

revolutsioonijärgsed majanduslikud depressiooniaastad, siis alates 1911. aastast algas

tõus, mida ajaloolane Jaak Valge iseloomustab järgmiste sõnadega: „Tallinn vappus

ehituspalavikus, majanduskonjunktuur oli nii Tallinnas kui Riias erakordselt hea ning

Jaaksoni, Strandmanni ning Puhki käsi käis äriliselt väga hästi.“73 Puhk laiendas

ettevõtet, kaasas tegevusse pojad Joakimi ja Voldemari ning alates 1914. aastast

kandis ettevõte nime Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Peamiseks tegevusalaks kujunes

kaubandus: müüdi rukist, kaeru, otra, nisu, humalaid, sigurit, soola jt. toiduaineid,74

lisaks oli Puhk väikese siguri– ja linnasevabriku ning jahuveski kaasomanik, andes

tööd 6 inimesele. Veskis jahvatati rukkijahu ning kruupe, vastavalt 1000 ja 100 tonni

aastas.75 Alates 1915. aastast lisandusid ettevõtte müügiartiklitena kohvi, herned ja

suhkur.76 Viimaste osakaal kogukäibest oli tagasihoidlikum, areng baseerus enamasti

teraviljaga kauplemisel. Pärast isa surma 1917. aastal koondus ettevõtte juhtimine

poegade kätte.77 Suuri muudatusi ei tehtud, ettevõtte omanikena lisandusid pojad

Evald, Eduard ja Aleksander. (Illustratsioon 2).78 Sellisena jäi Puhkide ettevõtete

                                                                                                               72 Jaak-Johann Puhkil oli Riias saeveski. Autori märkus. 73 Looming 8/2006. Valge, J. Mõjukad Eesti majandusemehed, lk 1767. 74 Kaubamaja J. Puhk ja Pojad. Kassaraamat. 12.07.1913–04.08.1914. ERA 893.1.2. 75 Linnuse, H. Masinaehitustehas Ilmarine 1859–1959. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959. Lk 52. 76 K/m Puhk ja Pojad päevaraamat. 01.12.1914–13.11.1915. ERA 893.1.5. 77 K/m Puhk ja Pojad kiri koostööpartneritele. 01.01.1918. ERA 1790.1.604. 78 Kirjavahetus Eesti Pangaga K/m Puhk ja Pojad krediidi pikendamise ja kindlustamise küsimuses. ERA 1790.1.604.

  24  

suures osas püsima kuni ettevõtte natsionaliseerimiseni 1940. aastal.

Illustratsioon 2. Puhkide äridünastia. Vasakult Joakim, Evald, Alexander, Voldemar

ja Eduard Puhk 1935. aastal.*

*Allikas: Anna Mirjam Kaberi erakogu.

1920. aastatel riigis domineerinud eraettevõtlust toetav liberaalne majanduspoliitika

ning hea läbisaamine poliitiliste ringkondadega soosis K/m Puhk ja Pojad arengut.

Ettevõtte omanikud kuulusid mõjukatest poliitikustest ja ärimeestest koosnevasse

kitsamasse ringi, kes valdasid informatsiooni valitsuse planeeritavatest reformidest

ning seadusloomest. 79 Puhkide seotusele poliitiliste ringkondadega viitavad

kirjavahetused riigi välisesindajatega80 ning osalemine majandus- ja poliitilist eliiti

koondava Seltskondliku maja ning klubi Centum tegevuses.81 Lisaks olid mitmed

poliitikud seotud Puhkidele kuuluvate ettevõtetega. Näiteks olid AS Ilmarise

asutajateks Konstantin Päts, Karl Ipsberg, Konrad Mauritz, Artur Uibopuu ning Madis

Jaakson.82 Juhatuse esimeheks jäi kuni 1930. aastate lõpuni Johan Laidoner.

1.2.1. Kaubandus

Kuna Eesti iseseisvudes valitses riigis ulatuslik kapitali puudus, oli ettevõtjatel

lihtsam (ja odavam) alustada äri kaubanduse alal. Ka Puhkide jaoks oli 1920. aastate

esimene pool seotud eelkõige kaubandustegevusega. Kaubeldi peamiselt teravilja,

                                                                                                               79 Valge 2003. Lk. 171. 80 Näiteks diplomaat Ed. Virgo ning J. Puhki kirjavahetus. ERA 1621.1.40. 81 A. Puhki ning K. Pätsi kirjavahetus. 31.03.1930. ERA 893.1.279; Eesti Ekspress 23.12.1997. Lehari, H. Centrum, ehk Eesti Vabariigi koorekihi tundmatu elu. 82 Metallitööstuse aktsiaseltsi Ilmarine põhikiri. Riigi Teataja 1920, 89/90, Lk. 708 (Artikkel puudub).

  25  

suhkru, heeringate ja soolaga.83 Samas olid Puhkide kaubamajas esindatud peaaegu

kõik olulisemad toiduained, sortimendist puudus vaid kartul.84 Koos majanduse üldise

elavnemisega laienes kaubandustegevus ka sisemaale: tekkisid jaemüügiga tegelevad

kauplused ning väikesed tootmisettevõtted. Viimaste paremaks teenindamiseks algas

1920. aastatel K/m Puhk ja Pojad kaubakontorite ulatuslik laienemine sisemaale.

Kohapealne kaubakontor vähendas tarneprobleeme ning võimaldas jaemüüjatel oma

rahavoogusid paremini juhtida. Harukontorite arengule mõjus positiivselt ka riigi

majanduspoliitiliste prioriteetide nihkumine tööstuselt põllumajandusele – 1920.

aastate teisel poolel põllumajandustoodete mahud tõusid ning viimane tõstis

omakorda K/m Puhk ja Pojad käibenumbreid. 1926. aastal asusid ettevõtte

harukontorid lisaks Tallinnale veel Tartus, Pärnus (Illustratsioon 3), Narvas, Valgas,

Viljandis ja Petseris.85 1920. aastate lõpuks olid lisandunud Rakvere, Jõgeva, Tapa,

Türi ja Nõmme harukontor. 1930. aastal avati harukontorid veel Abjas ja Võhmas

ning järgmisel aastal Paides. Ruume kontorite jaoks reeglina ei renditud, vaid osteti.86

Illustratsioon 3. K/m Puhk ja Pojad harukontorid Pärnus (vasakul) ja Tartus.*

*Allikas: http://eag.unicweb.ee/ewesindusedb.html. Vaadatud 15.01.2014.

Ulatusliku harukontorite võrgu kõrval aitasid ettevõtte käivet kasvatada riiklikud

tellimused. Suuremate hulgimüüjatena osaleti sagedasti Kaitseväe Varustusvalitsuse

poolt korraldatud hangetel soola, suhkru, leiva ja mitmesuguste teraviljatoodete

ostmiseks. Tarnelepingud õnnestus saada näiteks leibade ja nisupüüli “Sampo”

                                                                                                               83 Teravili ja jahutooted moodustasid üle 50 % kaubamaja kogukäibest. Autori märkus. 84 Joakim Puhki ning diplomaat Ed. Virgo ning kirjavahetus. ERA 1621.1.40. 85 K/m Puhk ja Pojad 1927. a. kontorite aruanne. ERA 893.1.101. 86 Meie Edu. 5/1930. Kinnisvara omandamine Rakveres. Lk 9.

  26  

valmistamiseks.87 Nisupüül, mida 1928–1929 müüdi Varustusvalitsusele vähemalt 65

640 kg, valmistati Ilmarisse asuvas Suurveskis, leivaga varustamiseks sõlmiti

lepingud allhankijatega. Vaatamata mõningatele probleemidele kaupade

kvaliteediga88 olid riiklikud tellimused firmale olulised ja kasumlikud.

1.2.2. Suhted NSV Liidu kaubandusesindusega  Siiski ei kulgenud areng ilma tagasilöökideta. Nii töötasid mõned harukontorid

kahjumiga ja tuli väikese käibe tõttu sulgeda ning investeeringud maha kanda. Lisaks

ohustas ettevõtte arengut Nõukogude Venemaa kaubandusesinduse järjest aktiivsem

tegevus Eestis. Nimelt hakkas N. Venemaa 1921. aastal, kui algas NEP-I (uus

majanduspoliitika) ajajärk looma välisriikidesse oma kaubandusesindusi. Samuti

loodi väliskapitalile soodsad investeerimistingimused N. Venemaale.89 Täiendavaid

makse N. Venemaa ettevõtted Eestis ei tasunud. Veelgi enam, keeruline oli isegi

kohalike maksude õiglane kogumine, kuna oli võimatu selgeks teha

kaubandusesinduste tegelikke käibe- ning kasuminumbreid. Lisaks valmistas muret

N. Venemaale iseloomulik majanduslike hoobade kasutamine riigi välispoliitiliste

eesmärkide saavutamisel. Riiklik toetus võimaldas vajadusel kaubelda

dumpinghindadega,90 eesmärgiga mõjutada kunstlikult Eesti siseturgu.91 Lisaks soovis

N. Venemaa kaubandusesindus suurendada kaupade valikut ning laieneda

jaekaubanduse valdkonda.92 Varasemale vilja ja nafta sisseveole lisandusid sool ja

suhkur, Mere puiesteele tekkis N. Venemaa esimene jaemüügi bensiinijaam.93

K/m Puhk ja Pojad nägid N. Venemaa sellises tegevuses ohtu nii Eesti majandusele

kui konkreetselt oma äritegevusele. Toidukaupadega kauplemisel oldi Eesti sisemaal

selged turuliidrid. Veelgi enam, tegemist oli ettevõtte ühe olulisema

tegevusvaldkonnaga, kuhu oli suunatud suured investeeringud ning loodud tihe

harukontorite võrk. Olukord pingestus veelgi pärast NSV Liidu naftasündikaadi

Tallinna osakonna loomist 1926. aastal. Joakim Puhk, K/m Puhk ja Pojad ühe

                                                                                                               87 Lepingud leivategijate ja Sõjaväe Varustusvalitsusega leibade küpsetamise ja nisupüüliga varustamise kohta. ERA 893.1.138. 88 Juhtus olukordi, kus alltöövõtjad ületasid lubatud niiskuse protsenti leivas. Autori märkus. 89 Venemaal proovisid äriõnne näiteks Ekal, Bavar, Kosmos. Autori märkus. 90 Kaupmeeste Seltsi kiri Riigivanemale. 30.11.1926. ERA 891.1.148. 91 Riigi Majandusnõukogu koosoleku protokoll 17.11.1926. ERA 990.1.79. 92 Kaupmeeste Seltsi kiri Riigivanemale. 30.11.1926. ERA 891.1.148. 93 Kirjavahetus Eesti ja NSV Liidu kaubavahetuse korraldamiseks. ERA 73.1.983.

  27  

omanikuna kasutas probleemile tähelepanu juhtimiseks nii oma positsiooni

ühiskonnas kui erinevaid infokanalaid. Alates novembrist 1926 oli NSV Liidu

kaubandusesinduse teema mitmeid kordi arutlused Riigi Majandusnõukogu

koosolekutel,94 kus Joakim Puhk Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimehena rõhutas

NSV Liidu kaubandusesinduste kahjulikkust Eesti majanduse konkurentsivõimele

ning väliskaubanduslike hoobade lubamatut kasutamist poliitiliste eesmärkide

saavutamisel.95 Puhk toonitas: „Me oleme juba osalt läände ümber orienteerunud. See

ei ole meile kahjuks. Me ei saa orienteeruda aga Venemaa poole, kes meie

majanduslist ruini taotleb. Meil tuleks Venemaaga kaubelda aga meie majandus ei

tohi Venemaast äraolevaks saada. Vahe on endise ja praeguse Vene riigi vahel. Me

nõuame, et Venelased ei unustaks üldiselt tunnustatud kaubanduslisi kombeid, mis

kõigis kultuurriikides tarvitusel.“ 96 Puhk toonitas probleemi tähtsust ka

ajakirjanduses, näiteks Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 1927. aasta esimeses numbris

ütleb ta järgmist: „Meie suurtööstus peab kohanema Lääne turu tsiviliseeritud

nõuetele, et vabaneda ja olla rippumatu kultuuriliselt mahajäänud rahvaste tujukast

meeleolust.“97 Ei ole raske arvata, keda pidas Puhk silmas kultuuriliselt mahajäänud

rahvaste all. Veel kolmaski kord, sama aasta 30. septembril, saatis Puhk, seekord

kaubandus- ja tööstusminister Karl Kornelile üsna teravas toonis kirja, milles palub

riigil astuda samme NSV Liidu tegevuse lõpetamiseks Eesti siseturu kaubanduse

vallas ning juhib tähelepanu selle poliitilistele nüanssidele.98 Puhk tõi taaskord välja

NSV Liidu kaubavahetuse ebastabiilse iseloomu, mis on sõltuv poliitilistest, mitte

majanduslikest tagamõtetest.

Puhki poolt tõstatatud probleemi teadvustati, kuid olukorra muutmiseks otsustavaid

samme ei astutud. Puhkile leidus ka oponente. Näiteks Riigikogu liige, sotsialist Hans

Martinson arvas, et Puhk tõstatas küsimused vaid konkurentsi kartuses ning leidis, et

elanikel pole vahet, kust või kelle käest nad ostavad. Oluline, et kaup oleks odav ja

kvaliteetne.99 Kaubandus- ja Tööstusminister Karl Korner leidis riigi esindajana, et

                                                                                                               94 Riigi Majandusnõukogu koosolekute protokollid 2.11.1926 ja 17.11.1926. ERA 990.1.79. 95 Poliitiliseks eesmärgiks oli Eesti Vabariigi sidumine NSV Liidu kaubandusruumiga. Autori märkus. 96 Riigi Majandusnõukogu protokoll 24.11.1926. ERA 990.1.79. 97 Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 1/1927. Puhk, J. Aasta vahetusel. Lk. 1. 98 Kaubandus-Tööstuskoja kiri Kaubandus-tööstusministrile. ERA 73.1.983. 99 Riigi Majandusnõukogu protokoll 24.11.1926. ERA 990.1.79.

  28  

kui võõra riigi kapitalile piiranguid teha, siis tuleb seda teha kõikide riikide suhtes.100

Oponentidega tuleb osaliselt nõustuda, sest kindlasti kaitses Puhk ühiskondlike

huvide kõrval ka isiklikke huvisid. Samas tundub, et erinevaid ametiposte täites suutis

ta rollid üksteisest lahus hoida.

1920. aastate viimastel aastatel Puhki kriitilised sõnavõtud NSV Liidu aadressil

ajutiselt lakkasid. Ajaloolase Magnus Ilmjärve arvates oli Puhki vaikimise tinginud

NSV Liidu ja K/m Puhk ja Pojad soolatehing 1928. aasta lõpus.101 Ajaloolane Jaak

Valge kirjutab, et NSV Liidu poolt 1928. aasta juulis Tallinna kaubandusesindusele

saadetud direktiividega keelati mõnedele (kohalikele) kaubandusringkondade

pahameele viidates konkureerimine puhtalt Eesti firmade ja ettevõtetega, mis peatas

NSV Liidu edasised Eesti turu hõivamisplaanid.102 Ka Puhki enda sõnul lubati talle

NSV Liidu poolt eraviisiliselt, et kaubandustehingud Eestis lõpetatakse.103 Lootust

kaubandussuhete paranemiseks võis pakkuda ka 1929. aasta kevadel sõlmitud Eesti-

Vene kaubandusleping.104

 Siseturuga seotud probleeme oli ettevõttel teisigi. Nii nagu Puhkid kartsid NSV Liidu

kaubanduse laienemist sisemaale, pelgasid Eesti kohalikud kaupmehed K/m Puhk ja

Pojad laienemist hulgikaubandusest jaekaubandusse. Nii näiteks eelnes Abja

harukontori avamisele murelik kirjavahetus kohalike ärimeestega, kes kartsid

jaemüügi koondumist Puhkide kätte. Jaekaupmehed soovitasid Puhkidel plaanid

ümber mõelda, ehk isegi laienemisest loobuda. Mures olid ka Viljandi jaemüüjad,

kurtes jae- ja hulgihindade liiga väikese erinevuse üle.105 Vastupidiselt kohalike

ettevõtjate kartusele jäid Puhkid siiski truuks hulgikaubandusele. Abja harukontori

loomise eesmärgiks oli edasimüüjate transpordikulude vähendamine ning stabiilse

sortimendi tagamine.106

                                                                                                               100 Näiteks tegutses Eestis Estopolmini nime all Poola riiklik kapital. Samas. Lk. 27. 101 Ilmjärv, M. Hääletu alistumine. Kirjastus Argo. Tallinn 2004. Lk. 58. 102 Valge, J. K. Päts ja NSV Liidu suhted ning üleminek kodumaisele kütusele. Ettekanne Eesti moodsa ajaloo konverentsil 18.06.2009. Ettekanne leitav: http://www.hot.ee/valge/Patsjanafta.pdf. Vaadatud 30.04.2014. 103 Joakim Puhki kiri Kaubandus-Tööstuskojale. 3.03.1930. ERA 891.1.147. 104 Ajakirjanduses oli Puhk 1927 sügisel lepingu suhtes üsna skeptiline. Eesti Päevaleht 4.09.1927. Eesti-Vene kaubalepingu küsimus. 105 K/m Puhk ja Pojad kirjavahetus äripartneritega. ERA 893.1.279. 106 Jae- ja hulgikaubandusega seotud probleemid ei puudutanud vaid K/m Puhk ja Pojad tegevust. Riigi üldisemad hulgi- ja jaekaubandusega seotud probleemid olid mitmel korral

  29  

1.2.3. Autoäri  Puhkide kaubandusäri edukas tegevus ning riigi majandusliku olukorra paranemine

1920. aastate teisel poolel ärgitas ettevõtet otsima uusi väljakutseid ja seekord

automüügi alal. 1929. aastal, pärast Eesti senise autoturu valitseja, ettevõtja Hans

Winnali surma ostsid Puhkid Winnali pärijatelt USA autofirma Chevrolet

esindusõiguse. 1920. aastate teisel poolel näitas autode arv pidevat kasvutrendi, seega

oli autoesinduse ostmine perspektiivikas. Veelgi enam, 1929. aastal oli Eesti teedel

liikumas kõige enam just Ameerika päritolu autosid, 1933 masinat. Chevrolet

mudeleid oli nendest 574.107 Viimastest omakorda 206 olid taksod, 268 veoautod, 88

sõiduautod ning 12 bussid. 108 Kokku moodustasid USA päritolu masinad 77%

siinsetest sõiduvahenditest. Autoäri mõjutas positiivselt ka 1929. aasta 01. aprillist

rakendunud jõuvankrite seadus, 109 millega kehtestati täpsemad reeglid

mootorsõidukite maksustamise, juhilubade ning üldisema liikluskorralduse kohta.

Kirjast Kaubandus-Tööstuskoja juhatusele selgub, et autoosakond avati Tallinnasse

Pikk tn. 39, 29. oktoobril 1929.110 Tallinna valimine esimeseks müügikontoriks oli

loogiline, kuna 1929. aastal asusid 40 % kõigist Eestis autodest just Tallinnas.111

Uuendusena ehitati autode tutvustamiseks uhked müügisaalid ning õige pea võis

autode varuosasid ning määrdeained näha müügil kõikides K/m Puhk ja Pojad

harukontorites. Autoäri alustamise juures tasub peatuda ühel Joakim Puhki varasemal

sõnavõtul. Olles Kaubandus-Tööstuskoja nõukogu esimees, rõhutas ta oma 1928.

aasta oktoobris peetud majanduselu kokkuvõtvas kõnes järgmist: „Üheks suuremaks

paheks sisseveo alal võiks nimetada ülisuurt autode sissevedu. Et autosid võimalikult

igaühele kättesaadavaks teha on neid hakatud müüma ka varanduseta isikutele väga

väikese sissemaksu vastu.“112 Puhk rõhutas, et eriti suurt ohtu kujutavad endast taksod

ning kohalikud omavalitsused peaksid viivitamatult midagi ette võtma, et nende arvu

piirata. 113 Mõte pärines Puhki kõne ekspordi ja impordi vahekordi käsitlevast

                                                                                                                                                                                                                                                                                                                             arutlusel ka Kaubandus-Tööstuskojas. Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 12/1932. Kaubandus-Tööstuskoja 1932. aasta tegevuse ülevaade. Lk. 185. 107 Eesti Statistika 1930. Riigi Statistika Keskbüroo. Tallinn 1931. Lk 409. 108 Samas. Lk. 410. 109 Jõuvankrite seadus. Riigi Teataja 1929, 30, 218. 110 K/m Puhk ja Pojad kirjavahetus Kaubandus-Tööstuskojaga. ERA 893.1.279. 111 Eesti Statistika 1929. Riigi Statistika Keskbüroo. Tallinn 1930. Lk 409. 112 Kaubandus-Tööstuskoja esimehe J. Puhki kõne stenogramm. Meie praegune majanduslik seisukord ja majanduspoliitika. ERA 1790.1.798. 113 Samas.

  30  

alalõigust ning viitas sellele, et riigis tuleks suurendada eksporti ning vähendada

importi. Puhkiga nõustus oma 1930. aasta esimeses numbris ka ajakiri Auto, viidates

küll vajadusele vaid odavamate ja vähem kvaliteetsete autode sisseveo piiramiseks.114

Kuigi hilisem majanduskriis lahendas taksode suure arvukusega seotud probleemid,

on Joakim Puhki sõnavõttu kontekstis K/m Puhk ja Pojad edasise tegevusega põhjust

pisut analüüsida, sest napilt aasta pärast Puhki ettekannet sisenes K/m Puhk ja Pojad

ise autoärisse. Tekib küsimus, kas Puhk pidas oma kõnes impordi piiramise all silmas

riigi või enda, eraettevõtja huvisid? Väiksem konkurents siseturul võimaldanuks

Puhkidele lihtsamat sisenemist autoturule. Kuna aga K/m Puhk ja Pojad sisenes

autoärisse alles aasta pärast nimetatud sõnavõttu, võib arvata, et Puhki negatiivne

suhtumine autode importi oli tingitud siiski riigi passiivsest kaubandusbilansist, mitte

erahuvidest. Selle seisukoha kasuks räägib ka asjaolu, et Puhkid sisenesid autoärisse

pärast Hans Winnali traagilist õnnetust, mitte pikka aega kavandatud äriplaani

teostamise ajendil.

1.2.4. Tööstus. AS Ilmarine.  Kui 1920. aastate esimesel poolel tegeles K/m Puhk ja Pojad aktiivselt

hulgikaubanduse turu hõivamisega, siis kümnendi teises pooles laiendati tegevust

tootmissfääri. Võimaluse selleks pakkus madalseisus oleva AS Ilmarine (endine Fr

Wiegandi masinatehas) 90 % aktsiate omandamine 1923. aastal.115 Tehas ise oli

asutatud 1859. aastal Fr. Wiegandi poolt ning peamisteks toodeteks olid senini olnud

aurumasinad, saekaatrite sisustus, laastuhöövlid, vesiveskite seadmed ja

turbapressid.116 Uute omanike poolt asutatud, 8 miljoni marga suuruse põhikapitaliga

AS Ilmarine põhikiri registreeriti juba 1920. aasta märtsis, Tallinn-Haapsalu

rahukogus. 117 Asutajate hulgas olid mitmed parempoolsete erakondadega seotud

ühiskondliku elu tegelased: insener ja tollase riigikogu liige Karl Ipsberg,

tööstustegelane Konrad Mauritz, hilisem riigivanem Konstantin Päts,

majandusteadlane ja Harju Panga direktor Madis Jaakson ning rahandustegelane ja

                                                                                                               114 Ajakiri Auto. 01/1930. Aasta vahetusel. Lk 2. 115 AS Ilmarine metallitööstus. ERA 1790.1.2025. 116 Karma, O. Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsioonile Eestis. Tööstuse arenemine 1917. aastani. Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Tallinn, 1963. Lk 138. 117 Rahukohtuks nimetati I astme kohtuorganit. Autori märkus.

  31  

Krediidipanga direktor Artur Uibopuu.118 Tuleb veel märkida, et aktsiaseltsi juhatuse

esimeheks valitud Johan Laidoner oli see, kelle algatusel Wiegandi tehas oli eelmisel

aastal rekvireeritud ning sõjaväe tellimuste tarbeks tööle rakendatud.119

Ilmarise loomine peegeldas igati Eesti riigi 1920. aastate esimese poole

majanduspoliitiliste suundade mõju ettevõtluskeskkonnale. Valitsuse prioriteediks oli

Ilmarisega sarnaste (metalli)tööstuste eelisarendamine. Meetmeteks liberaalne

laenupoliitika ja kaitsetollid. Ilmarisega seotud poliitiliste ringkondade kaasabil

avanesid vajalikud rahakraanid ning alates 1921. aastast hakkas Ilmarise tegevust

toetama Eesti Panga laenurahad. 120 Esimeseks suuremaks investeeringuks oli

elektrilise sulatusahju ostmine terase valmistamiseks, pidurdamaks tööstuse jaoks

vajaliku tooraine väljavedu. 121 Lisaks andis ahi odava tooraine näol hinnalise

konkurentsieelise, kuna masinatehase valukuur suutis ainukesena täita metallitööde

tellimusi, mis nõudsid eelnevat terasevalu.122 Tehasel oli ka malmi- ja vaskvalukoda ja

masinaehitusosakond. 1922. aastal osteti moodne valtsimisseade.123 Ometi ei suudetud

keerulises majanduskeskkonnas toime tulla ega tehase olemasolevaid võimsusi

kasumlikult tööle rakendada. Välisturu puudumisel piirduti siseturu rahuldamiseks

vajalike meiereide seadmete, põlevkiviga kütmisele kohaldatud küttekollete jms.

valmistamise ning remonditöödega. Voldemar Puhk oli nimetatud probleemidele juba

1923. aastal tähelepanu juhtinud, kuid erilise eduta. 124 Vähemusosaniku roll ei

võimaldanud läbi viia muudatusi, mis tehase tootmise ümberorienteerumiseks olid

vajalikud.

AS Ilmarise üleminek K/m Puhk ja Pojad kontrolli alla 1923–1924 aastal langes riigi

üldise finantskriisi perioodi. Odavnev Eesti mark ning Ilmarise aktsiate väärtuse

langus olid abiks Ilmarise aktsiate kontrollpaki omandamisel, kuid ilma ulatuslike

                                                                                                               118 Metallitööstuse aktsiaseltsi Ilmarine põhikiri. Riigi Teataja 1920, 89/90, Lk. 708 (Artikkel puudub). 119 Sauks, E. Masinatehas Ilmarine 1859-1989. Diplomitöö. Talinn 1990. Lk. 18. 120 Ilmarine oli 1924. aastal 37 miljoni marga suuruse võlaga Eesti Panga 25 suurema võlglase hulgas. Valge 2003. Lk. 209. 121 Pihlamägi, M. Eesti industrialiseerimine 1870–1940. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Tallinn 1999. Lk 199. 122 Eesti tööstus ja kaubandus. Eesti Kirjastus. Tallinn 1931. Lk. 27. 123 Nerman, R. Kalamaja ajalugu. Tallinna Raamatutrükikoda. Tallinn 1996. Lk. 143. 124 Linnuse, H. Masinaehitustehas Ilmarine 1859–1959. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1959. Lk. 51.

  32  

reformideta poleks tehase taas käivitamine olnud võimalik. Tehase tolleaegne tööline

Rudolf Pirbe on tehingu kohta öelnud: “Tehas ise huvitas Puhke vähe. Rohkem tunti

huvi hoonete ja maa-ala vastu, et laiendada äri ja ehitada jahuveski. Tehas oli nagu

mingiks abikäeks, mis varustas seadmetega veskeid ning valmistas masinaid Puhkide

uutele veskitele Tallinnas ja Helsingis.125 Kuna Ilmarise ruumid olid metallitehase

jaoks liiga suured, hakkasid Puhkid neid rakendama oma teiste äride tarbeks. Esmalt

rajati territooriumile jahuveski, hiljem viljaelevaator, autotöökoda, treimiskoda,

makaroni- ja leivatehas. Osaliselt renditi tehase territooriumi ja kinnisvara ka välja.126

Puhkide reformid leidsid positiivset kajastust ka ajakirjas Eesti Majandus, mis märkis

vaid kahjutundega, et reforme juba varem ette ei võetud ning seepärast hulgaliselt

raha kaotati.127

Masinatehas Ilmarine arengus algas Puhkide käe all uus ajajärk, algas tootearendus.

Üheks uudistoodanguks oli teehöövlite valmistamine. Esmalt osteti Rootsist 2 näidist

ning nende alusel valmistati edaspidi höövlid juba Ilmarises. Üks tehase suurimaid

tellimusi 1920. aastate lõpus oligi 36 teehöövli valmistamine erinevatele Eesti

omavalitsustele. Valdav osa detailidest oli Ilmarise enda toodang, ainult mootoritena

kasutati Fordsoni traktorimootoreid. Teehöövlite üleandmisel rivistati Raudalu

maanteel üles kõik 36 vastvalminud masinat, kohale oli kutsutud teede minister O.

Köstner, majandusminister A. Oinas, Tallinna linnapea A. Uuesson, J. Laidoner, J.

Puhk, insenere, ametnikke, ajakirjanikke jt. külalisi. (Illustratsioon 4). Üleandmine

jäädvustati filmilindile.

                                                                                                               125 Linnuse 1959. Lk 52. 126 Ümberehituste tulemusel suurenes AS Ilmarine kinnisvara väärtus ainuüksi 1924. aastal kolm korda, 73 000 kroonilt 236 000 kroonini. AS Ilmarine metallitööstus. ERA 1790.1.1025. 127 Eesti Majandus. 27/1923. Likvidatsiooni algus veneagses metallitööstuses. Lk. 419.

  33  

Illustratsioon 4. AS Ilmarine teehöövlite üleandmine 1929. aastal.*

*Allikas: Eesti Maanteemuuseum. Vaadatud 14.03.2014.

Teehöövleid eksporditi ka Lätti, kuid erinevalt Eestist paigaldati neile tavaliste

tagarataste asemel lint- ehk tankrattad. Sellest sai alguse Ilmarise linttraktorite

tootmine. Allikatest selgub, et paar sellist uuetüübilist masinat oli kavas ehitada ka

Eestisse. 128 Võib arvata, et maanteede ehitusega seotud seadmete ja masinate

valmistamisele otsustati panustada just mootorsõidukite arvu hüppelise kasvu ning

maanteede järjest tihedama kasutuskoormuse tõttu. Polnud vähetähtis, et maanteede

ehitamise ja hooldamisega tegeles riik, 129 kelle tellimused olid suuremad ja

stabiilsemad ning maksekäitumine usaldusväärsem kui eraettevõtetel.

Tehase majandustulemustest (Lisa 1) lähtub, et Ilmarisel oli 1920. aastatel kaks

suuremat toodangu kasvuperioodi, mõlemad seotud AS Ilmarise põhitegevuse, ehk

metallitööde tellimustega. Esimene neist toimus aastatel 1920–1923 ja oli seotud

Venemaa suure tellimusega vedurite parandamiseks. Koos teiste suuremate

metalliettevõtetega (Vene-Balti tehas, Peetri tehas, Dvigatel ja Franz Krull) osales

tellimuse täitmises ka Ilmarine. Poliitilistel põhjustel nurjunud tehingute tulemusel

lõpetas Ilmarine 1921. ja 1922. aasta 1000 kroonise kahjumiga.130 Sellest järeldub, et

Ilmarine töötas kahjumiga juba enne üldise majandusolukorra halvenemist 1923.

                                                                                                               128 Päevaleht. 8.05.1929. Metallitehas Ilmarine teehöövlite paraad. 129 Jõuvankrite seadus. Riigi teataja 1929, 30, 218. 130 AS Ilmarine metallitööstus. ERA 1790.1.1025.

  34  

aastal. Nii nagu tolleaegsetele tööstusettevõtetele omane, üritas ka Ilmarine katta

kahjumit uute laenudega. Selle tulemusel oli 1924. aasta alguseks Ilmarise võlad

pankadele (valdavalt Eesti Pangale) ligi 49 000 krooni, kusjuures suurem osa

võlgadest oli tekkinud 1922–1923. aastal. 131 Tehase toodangu teine suurem

kasvuperiood 1929-1930 langes kokku riigi üldise majanduse tõusuga ning oli

Ilmarise puhul seotud teehöövlite riikliku tellimusega. Nimetatud aastatel suudeti

tehas kasumisse viia. Dividende aktsionäridele välja ei makstud, teenitud kasum

investeeriti tagasi firma edasiseks arendamiseks.132 Seega muutus tehase esialgne

ekspordile suunatud profiil aasta-aastalt siseriiklikuks ning metallitehas hakkas järjest

enam sõltuma riigi ja kohaliku omavalitsuse tellimustest.

AS  Ilmarise koosseisus sai peagi tuntuks 1925. aastal avatud jahuveski. 1920. aastate

riigi tollipoliitika kohaselt hoiti tollimaksud madalad imporditavatel toorainetel ja

pooltoodetel ning kõrgemad valmiskaupade puhul. Samas ei hiilanud tollipoliitika

stabiilsusega, kuna tollimaksu määrad olid pidevas muutumises. 133 Vaatamata

kaootilisusele iseloomule olid nii jahu kui valmistoodete sisseveotollid

teraviljatollidest alati 3–4 korda kõrgemad, võimaldades kohalikel jahuveskitel

(eelkõige Rotermanni tehased) jahutoodete valmistamisega hiiglaslikke kasumeid

teenida. Vilja imporditi Põhja- ja Lõuna Ameerikast, Poolast, Saksamaalt, Venemaalt,

Rootsist ja Taanist134 ehk riikidest, kus valitses vilja üle pakkumine. Äriringkondade

survel lükati valitsuse kavatsust sisseveetava teravilja ja jahu tollitariifide

ühtlustamiseks pidevalt edasi. Kuna importööridele oli teada, et muudatused on

tulemas ja nad suutsid seda vaid ajutiselt edasi lükata, suurenes 1922.–1923. aastal

oluliselt teravilja sissevedu.135 Eelise said ettevõtjad, kes valdasid riigi tollipoliitikaga

seonduvat informatsiooni, kellel olid täiendava teravilja ostuks piisavalt vabu

vahendeid ning kellel oli võimalus teravilja piisaval hulgal ladustada. Siin avaldub

ilmekalt ka P. Bourdieu erinevate väljade vastasmõju ja poliitilise välja

domineerimise teooria. Poliitikute võimuses oli vastu võtta riigi jaoks olulisi

                                                                                                               131 1920. aastate alguses võetud laenukohustused jäid Ilmarist koormama ka edasistel aastatel. Autori märkus. 132 Aktsionäride nimekirjad. Tallinn- Harju maksuamet. Tallinna Linnaarhiiv 1361.1.20. 133 Nii näiteks muudeti 1921. aastal tollimäärasid 15 korda, 1922 21 korda ja 1923 14 korda. Karma 1999. Lk 53. 134 K/m Puhk ja Pojad. Meie Suurveski. Tallinn, 1927. Lk 2. 135 Lisaks tollipoliitikale suurendas vilja importi 1923. aastal eesti põllumajandust tabanud ikaldus. Autori märkus.

  35  

majanduspoliitilisi otsuseid: valitsus otsustas, milliseid majandusvaldkondi toetada,

milliseid mitte. Samas püüdsid ettevõtjad otsuseid ühe huvigrupi soovidest lähtuvalt

mõjutada (antud näite puhul sooviti edasi lükata teravilja kaitsetollide muutmist).

Mingil määral see ettevõtjatel ka õnnestus, kuid lõplik otsus jäi poliitikutele ning

muudetud kaitsetollid 1925. aastal ka rakendusid.136

Tänu piisavale informeeritusele olid Puhkid muutuseks valmis: varutud oli piisaval

hulgal toorainet, mida sai Ilmarise territooriumile ehitatud jahuveskis hakata ümber

töötlema. Valminud jahuveski näol oli tegemist mahuka investeeringuga, mida

tollases erialakirjanduses nimetati pöördeks Eesti veskitööstuses. 137 Kvaliteedi

tagamiseks rajati veski juurde laboratoorium, tehase sisseseade paigaldamisel olid

kaasatud välismaa spetsialistid138 ning koostöö parandamiseks erinevate Puhkidele

kuuluvate kaubandus- ja tööstusettevõte vahel kasutati ära Ilmarise territooriumi

pakutavad võimalused. Veski seadmed olid valmistatud peamiselt Šveitsis ning

osaliselt Ilmarise tehases. Kogu jahvatusprotsess toimus mehaaniliselt, inimkäed

viljateri ega jahu jahvatamise jooksul ei puutunud. Vagunitest juhiti viljaterad otse

puhastajasse ning sealt salvedesse. Pikalt valmistamisringkäigult saabus jahu juba

kottidesse pakitult tagasi vagunitesse. Neljakordne veskihoone oli jagatud pikuti

kaheks: nisu ja rukkipooleks ning põigiti jahvatus ning väljasaatmise osadeks.

Viljasalved, mis mahutasid 6 500 tonni vilja139 asusid otse jahuveski kõrval ning

võimaldasid minimaalsete kulutuste ning ajaga transportida tooraine salvest

ümbertöötlemisele. Esialgseks jahvatusvõimsuseks sai 200 tonni ööpäevas.140 Kuna

jahuveski näol oli tegemist suurettevõttega,141 mis veski puhul oli äärmiselt haruldane,

hakati veskit ettevõtte reklaamides ja rahvasuus kutsuma Puhkide Suurveskiks

(Illustratsioon 5).

                                                                                                               136 Kui varem oli sisseveetava jahu tollimaks olnud teradest suurem 3–4 korda, siis alates 1925. aastast oli see kallim vaid ligi 2 korda. Selline suhe jäi kestma kuni majanduskriisini. Eesti Veski 2/1938. Lk. 19. 137 Eesti tööstus ja kaubandus. Eesti Kirjastus. Tallinn 1931. Lk. 29. 138 Kross, J. Kallid Kaasteelised. Eesti Päevaleht. Tallinn, 2010. Lk 16. 139 Meie Suurveski. Tallinn 1927. Lk. 6. 140 Linnuse 1959. Lk 52. 141 Suurettevõtteks loeti üle 20 töölisega ettevõtteid. Puhkide jahuveskis töötas 50 inimest. Nerman, R. Kalamaja ajalugu. Tallinn 1996. Lk. 145.

  36  

Illustratsioon 5. Jahuveski reklaam ajakirjanduses.*

*Allikas: Ajakiri Teater 1937.

Võttes kokku K/m Puhk ja pojad tegevuse 1920. aastatel näeme, et riigi üldisemad

majanduspoliitilised prioriteedid avaldasid mõju ka üksikute ettevõtete tegevusele.

K/m Puhk ja Pojad tegevust laiendati: avati uusi kaubakontoreid, võeti üle

konkureerivaid firmasid,142 täiendati sortimenti ning 1920. aastate lõpus siseneti auto-

ning kütuseärisse. Oktoobris 1928 omandati varem Saku õllevabrikule kuulunud

linnasetehas Narvas. 143 Mõningased tagasilöögid olid seotud 1923–1924. aasta

finantskriisiga ning puudutasid eelkõige metallitehase laenukoormuse teenindamist.

Paraku olid need omased kõigile tööstussektoris tegutsevatele ettevõtetele. Tänu

ulatuslikele reformidele 1920. aastaate keskel suuremat mõju need ettevõtte üldisele

käekäigule ei avaldanud ning K/m Puhk ja Pojad muutus emafirmaks, mille kaudu

finantseeriti uusi äriprojekte ning kindlustati võetavaid pangalaene.

Riigi toetavat poliitikat kasutati ära laienemisel tööstusesse, omandades AS Ilmarise

enamusaktsiad ning rajades tehase territooriumile jahuveski. Koos riigi

majandusolukorra paranemisega 1920. aastate teisel poolel suurenesid metallitehase

                                                                                                               142 1929. aastal võeti üle Kaubamaja “Uus turg” ning see jätkas tegevust ettevõtte Talinna harukontorina. Meie Edu. 4/1929. Lk 11. 143 1928. aasta andmetel töötas osalise koormusega, 2,5 kuud aastas. K/m Puhk ja Pojad linnasetehas. ERA 2113.1.132.

  37  

riiklikud tellimused, kompenseerides välisturgude puudumist. Kuigi riigi poolt

rakendatav tollipoliitika oli kaugel ettevõtjate soovitud vabakaubanduslikest

põhimõtetest, võis sealgi näha 1920. aastate lõpus teatavat liberaliseerimist.

Tollimäärad stabiliseerusid ning see andis ettevõtjatele kindluse teha pikemaajalisi

investeeringuid. 1920. aastate esimese poole ühekülgne, vaid ühele majandusharule ja

välisturule suunatud prioriteetide muutudes paranes ka teiste valdkondade, sealhulgas

põllumajanduse ja kaubanduse olukord. 1929. aastat kokkuvõtvas kõnes toob Joakim

Puhk Kaubandus-Tööstuskoja nõukogu esimehena peetud kõnes probleemkohtadena

välja kõrged maksud, suure konkurentsi ning raskendatud krediidivõimalused.

Vaatamata nimetatud probleemidele võib 1920. aastate ettevõtluskeskkonda nimetada

ettevõtjaid soosivaks – oma vigadest suutsid õppida nii riik kui ettevõtjad ning see

peegeldus ka 1920. aastate teise poole paranenud majandustulemustes. Kindluse

kasvades ettevõtete tegevusvaldkondi laiendati, kasvasid käibe- ja kasuminumbrid.

Illustratsioon 6. AS Ilmarine metallitehas koos jahuveski ja administratiivhoonega

1927. aastal.*

 *Allikas: Meie Edu. 2/1927. Lk. 1.

   

  38  

2. Majanduskriisi aastad

2.1. Riigi majanduspoliitika majanduskriisi tingimustes  1920. aastate teisel poolel toimunud ettevõtluskeskkonna paranemise peatas Ameerika

Ühendriikidest 1929. aastal alguse saanud ülemaailmne majanduskriis, mis jõudis

Eestisse 1930. aasta lõpukuudel. Ületootmisega kaasnenud hindade langus

maailmaturul puudutas kõige enam põllumajandussektorit, aga ka eksport-tööstust,

mis omakorda tõi kaasa tootmise kokku tõmbamise ja tööpuuduse suurenemise,

lisades kriisile sotsiaalse mõõtme. Põllumajandussaaduste hindade järsk langus

maailmaturul tegi Eesti kohaliku toodangu turustamise keeruliseks. Kuna

müügihinnad ei katnud enam isegi tootmiskulusid, kadus põllumeestel motivatsioon

tootmiseks ja vähenes nii looma- kui teraviljakasvatus. 144 Üldine

põllumajandustoodang langes 256,8 mln. kroonilt 1928/1929. aastal 133,3 mln.

kroonini kriisi sügavseisus, 1932/1933. aastal.145 Eesti põllumajandustoodete eksport

vähenes samal ajavahemikul 55,4 mln. kroonilt 20,6 mln. kroonini.146

Kujunenud tingimustes otsisid riigid võimalusi, kuidas suurendada kodumaist

tarbimist, kaitsta siseturgu odavate importkaupade eest ning soodustada eksporti.

1920. aastate lõpus järjest enam päevakorda tõusnud vabakaubanduse põhimõtetest ei

rääkinud enam keegi. Kaitsetollide ja sisseveole kehtestatud piirangute abil ehitatud

siseturu kõrged kaitsemüürid teenisid nüüd vaid oma maa majanduse aktiviseerimise

ja sotsiaalse stabiilsuse saavutamise eesmärke. 147 Üldised majandusteoreetilised

eeskujud puudusid ning kriisist ülesaamiseks kasutatavad meetmed olid riigiti

erinevad. Samas on Briti ajaloolane R. J. Overy välja toonud mõned riikide tegevuse

ühisjooned, näiteks riigi rolli suurenemise majanduselus ja planeerimise,

protektsionismi rakendamise väliskaubanduses ja valuutakontrolli ning autarktika ehk

riikide isevarustamise.148 Nimetatud võtete kasutamist võisime järgnevatel aastatel

näha ka Eestis.

                                                                                                               144 Lisaks hinnale oli välismaine vili parem ka kvaliteedi poolest. Autori märkus. 145 Pihlamägi 2004. Lk 42. 146 Samas. 147 Pihlamägi, M. Majandusliku mõtte ajaloost Eestis: Vabaturumajandus versus reguleeritud majandus. Eesti Teaduste Akadeemia. Tallinn 1996. Lk. 287. 148 Samas.

  39  

1930. aasta 12. juulil Riigikogus vastu võetud teravilja kaitseseadus149 oli siseturu

kaitsmise ja riikliku sekkumise üks näidetest. Seaduse eesmärgiks oli tagada, et ka

edaspidi Eestis teravilja kasvatamine jätkuks. Uue seadusega koondas riik rukki ja

rukkijahu ostu ja müügi enda kätte,150 jättes õiguse delegeerida vastavad õigused

eraisikutele ja ettevõtetele. Sisuliselt oli tegemist riikliku dotatsiooniga

põllumajanduse elushoidmiseks. Riik kindlustas vilja kokkuostul hinna, mis vastas

selle tootmisega seotud kuludele.151 Nimetatud meede täitis siiski vaid sotsiaalse

stabiilsuse säilitamise eesmärke. Olulisem oli tasakaalustada kaubandusbilanss,

milleks tuli suurendada eksporti. Selleks kasutati eksporditavate

põllumajandustoodete subsideerimist, tagades riigi poolt ka neile tootmiskuludele

vastav hinnatase.152

Tööstuskaupade konkurentsivõime tõstmiseks hakati tagastama ettevõtteile tollimaksu

imporditud toorainetelt ja pooltoodetelt, mida oli vaja ekspordiks minevate

valmistoodete valmistamiseks. 1931. aastal käivitati ekspordi riikliku garanteerimise

süsteem 153 ja krediidivõimaluste parandamiseks kehtestati riiklik laenuprotsendi

ülempiir (8%).154 Paraku ei olnud nimetatud meetmed piisavad ning seoses Inglise

naela devalveerimisega 1931. aasta septembris kriis pigem süvenes. Naela väärtuse

ümberhindamise tulemusel langesid Eesti ühe peamise ekspordituru155 juba niigi

madalad hinnad veel ligi 20%. Peagi järgisid Suurbritannia eeskuju Skandinaavia

riigid, kes oma valuutad devalveerisid, vähendades veelgi Eesti ettevõtete võimalusi

oma kaupade eksportimiseks. Rahakursi langus mõjutas negatiivselt ka NSV Liiduga

kauplevate ettevõtete tegevust, kuna arveldamine toimus samuti Inglise naelades.

Naela devalveerimist võib tagantjärgi nimetada majanduskriisi üheks pöördepunktiks.

Kohaliku valuuta devalveerinud riikides hakkas kriis taganema ning oli näha esimesi

                                                                                                               149 Teravilja kaitseseadus. Riigi Teataja 1930, 56, 375. 150 Valitsus jättis endale õiguse kohaldada nimetatud seadust ka nisu ja selle saaduste ostu- müügi korraldamiseks. Samas. 151 Seaduse alusel osteti kuni aprillini 1934 rukist kokku 120 228 000 ja müüdi 4 531 000 krooni eest. Pihlamägi 2004. Lk. 160. 152 Seakasvatuse edendamise ja peekoni hindade kindlustamise fondi seadus. Riigi Teataja 1930, 27, 159. 153 Eksportkrediidi kindlustamiseks riikliku garantii andmise seadus. Riigi Teataja 1931, 42, 295. 154 Pihlamägi 2004. Lk. 162. 155 Eeskätt või, munade, peekoni eksport. Autori märkus.

  40  

paranemise märke. Kahjuks jäi Eesti veel mõneks aastaks deflatsiooni156 pooldavate

riikide poolele, kus kriisist püüti üle saada administratiivsete meetmetega. Näiteks

suurendati 1931. aastal valitsuse volitusi impordi alal, andes kaupade sisseveo

korraldamise seadusega 157 täitevvõimule õiguse korraldada üksikute kaupade

sissevedu. 158 1932. aasta novembris võeti Riigikogu poolt vastu riigi eelarve

tasakaalustamise, eramajanduse korraldamise ja tööpuuduse vastu võitlemise

seadus.159 Sisuliselt suurendati veelgi täitevvõimu volitusi, andes valitsusele õiguse

kehtestada dekreetidega täiendavaid makse. Sellise “volitusseaduse” alusel anti välja

näiteks pangatehingutelt võetav ajutiste maksu määrus 160 ja kaupade kvaliteedi

hindamise ja õiglaste hindade maksma panemise seadus161 – kõik sammud tähendasid

riigi rolli järkjärgulist suuremist majanduses, kuid ei elavdanud sisemaist tarbimist

ega eksporti. Võtmeküsimuseks oli Eesti krooni väga kõrge kurss võrreldes

Suurbritannia ja Skandinaaviamaade devalveeritud valuutade kursiga. Aga need riigid

olid just Eesti kaupade tähtsad eksportturud.

Alles peaminister Jaan Tõnissoni (Rahvaerakond) valitsus julges poliitilise enesetapu

hinnaga 1933. aasta 28. juunil krooni devalveerimise otsuse vastu võtta.162 Valitsuse

otsusega langetati Eesti krooni väärtust 35%, viies selle Rootsi krooni tasemele. Kuigi

poliitiliselt tähendas otsus peaministri karjääri lõppemist (valitsus astus 1933. aasta

oktoobris tagasi), näitas juba Eesti Panga 1933. aasta III kvartali majandusanalüüs, et

tegemist oli ainuõige otsusega. Majanduse elavnemise peamise indikaatorina toodi

aruandes esile eeskätt ekspordimahtude suurenemine.163

                                                                                                               156 Deflatsioon on käibel olevate rahamärkide koguse vähendamine, eesmärgiga alandada hindade taset ning tõsta raha ostuvõimet. Avaldub majanduses juhul, kui nõudmine on väiksem kui pakkumine, mis toob endaga kaasa hindade languse ja tööpuuduse suurenemise. Made, T. Rahvusvahelised suhted, leksikon. Valgus. Tallinn 2002. Lk. 166. 157 Kaupade sisseveo korraldamise seadus. Riigi Teataja 1931, 90, 670. 158 Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 12/1932. Kaubandus-Tööstuskoja 1932. aasta tegevuse ülevaade. Lk. 183. 159 Riigi eelarve tasakaalustamise, eramajanduse korraldamise ning tööpuuduse vastu võitlemise seadus. Riigi Teataja 1932, 92, 716. 160 Pangatehingutelt võetava ajutise maksu määrus. Riigi Teataja 1932, 94, 736. 161 Kaupade kvaliteedi selgitamise ja õiglaste hindade maksma panemise seadus. Riigi Teataja 1932, 96, 755. 162 Välismaksuvahendite liikumise korraldamise määrus. Riigi Teataja 1933, 54, 431. 163 Võrreldes eelmise aasta sama perioodiga tõus ca 35%. Eesti Panga ülevaade Eesti majanduslikust seisukorrast. ERA 1790.1.278.

  41  

Vaid päev enne valitsuse devalveerimise otsust oli Kaubandus-Tööstuskoja Teataja

Joakim Puhki suu läbi devalveerimist pigem ajutiseks lahenduseks pidanud. Puhk

kirjutas: “Mitmed mõõduandvad maad püüavad hindade langust paralüseerida

rahaväärtuse alla viimisega. Sellel ettepanekul on aga silmapilgu hüvede kõrva

paljud halvad tagajärjed, mis tunduvalt mõjusid kaasa toovad rahvusvahelise

kaubavahetuse kokkukuivamisele ning kaubaliiklemise vabaduse piiramisele.” 164

Seega ei olnud ettevõtjad devalveerimise suhtes sugugi üksmeelselt positiivselt

meelestatud. Sellele viitab ka Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 1. juuli numbris

avaldatud artikkel, mis tõi välja raha väärtuse langetamise seotud negatiivsed küljed –

importkaupade hinnatõusu ning seniste ekspordipreemiate kaotamise.165 Seisukohtade

kiiret muutumist vastavalt olukorrale näitab see, et vaid aasta tagasi oli Kaubandus-

Tööstuskoda ise ekspordipreemiaid kui majandusele negatiivselt mõjuvaid meetmeid

teravalt kritiseerinud.166 Seega jäi muidu konkreetse ja otsekohese väljaütlemisega

Kaubandus-Tööstuskoda krooni devalveerimist kommenteerides kidakeelseks. Kuna

esindati nii importööride kui eksportööride huvisid, tuleb vaoshoituse põhjuseid

otsida liikmeskonnast. Erinevas sektorites tegutsevate ettevõtjate huvid ei olnud

devalveerimise puhul ühesugused. Raha väärtuse langus sobis eksportööridele,

importööridele oli otsus pigem kahjulik, kuna sisseveetavate toodete kokkuostuhinnad

nende jaoks tõusid. Vahest just seetõttu oli devalveerimise suhtes kriitiline ka Eesti

ühe suurema importööri, K/m Puhk ja Pojad osanik Joakim Puhk.

2.2. K/m Puhk ja Pojad majanduskriisi aastatel

2.2.1. Kaubandus  Kriisi andis firmale K/m Puhk ja Pojad kõige valusamalt tunda läbi autokaubanduse.

Kui veel 1929. aastal kirjutas ajakiri Auto autoäride õitsengust ja uute müügirekordite

purustamisest,167 siis mõne aastaga muutus olukord drastiliselt. Autode import langes

1930. aasta 161 sõiduautolt 168 viis korda, 29 autoni 1932. aastal. 169 Vähenenud

                                                                                                               164 Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 13/1932. Puhk, J. Ülevaade Eesti majanduse seisukorrast 1932. aastal. Lk. 210. 165 Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 14/1933. Kuidas mõjutab krooni kursi langetamine meie väliskaubandust. Lk 225. 166 Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 12/1932. Kaubandus-Tööstuskoja 1932. aasta tegevuse ülevaade. Lk. 182. 167 Ajakiri Auto. 1/1929. Ameerika autotööstus õitseb. Lk. 5. 168 Eesti Väliskaubandus 1930. Tallinn 1931. Lk. 112. 169 Eesti Väliskaubandus 1933. Tallinn 1934. Lk. 96.

  42  

sissevedu oli põhjustatud riigi poolt rakendatud kõrgetest tollimaksudest ning

inimeste vähenenud ostujõust. Sõidukõlbmatuks muutusid ka paljud kohapealsed

mootorsõidukid, kuna omanikel ei olnud raha osta varuosasid ega sooritada

hooldustöid. Ettevõte püüdis impordi vähenemist kompenseerida AS Ilmarise

territooriumil autotöökoja avamisega 1929. aasta lõpus, kus lisaks tavapärastele

hooldustöödele hakati valmistama autokeresid. Nii kirjutas ajaleht Postimees 1931.

aasta oktoobris, et Ilmarises valmis kere luksusbussile Chevrolet, millega ettevõtte

osanik Aleksander Puhk ning kirjanikud Friedebert Tuglas ja Karl Ast-Rumor käisid

1,5 kuu pikkusel ringreisil Põhja- ja Kesk- Euroopas.170 Uudse teenusena pakuti

autotöökojas Ducko-lakk süsteemiga värvimist, mis võimaldas autosid värvida

autotehastega võrdväärse kvaliteediga. 171 Omaette tootegrupi moodustasid

autoosakonnas Inglismaa päritolu Dunlopi rehvid (Illustratsioon 7)172 ja õlifirma

„Vacuum Oil“ tooted.173 Oluliseks võib pidada ka autoosade ja õlide lisandumist

harukontorite müügiartiklite hulka. Häid müüginumbreid näitas Tartu õliosakond,

mille käive ulatus 1931. aastal 81 344 kroonini. 174 Eelnevast näeme, et

majanduskriisiga kaasnenud impordi piiramine sundis ettevõtet uusi äriideid otsima ja

neid realiseerima.

Illustratsioon 7. Reklaam ajakirjanduses 1937. aastal.*

*Allikas: Eag.unicweb.ee. Vaadatud 15.01.2014.                                                                                                                170 Postimees. 17.10.1931. Omnibussiga ümber Põhja- Euroopa. 171 Meie Edu. 4/1929. Autoosakonna ja autotöökoja avamine. Lk. 10. 172 K/m Puhk ja Pojad leping Dunlopiga. ERA 893.1.246. 173 Linnuse 1959. Lk 52. 174 K/m Puhk ja Pojad majandusaasta aruanne 1931. ERA 893.1.344.

  43  

Kriis mõjutas ka harukontorite tööd. Kaubandus-Tööstuskojale 1931. aasta mais

saadetud kirjas kurdab Joakim Puhk eelkõige importkaupade langenud hinnataseme,

sisemaiste rukkisaaduste kõrge hinna ning vähese tarbimise üle.175 Kuna kriisiaastal

langes kaubakontorite käive ligi 40% (Tabel 1), otsis ettevõte siingi uusi võimalusi,

avades kontorid Abjas, Võhmas ja Paides.

Tabel 1. K/m Puhk ja Pojad käive kriisiaastatel 1929–1933, kroonides.*

1929 1930 1931 1932 1933

7 550 470 6 212 121 5 628 729 4 972 256 4 443 747

*Allikad: Firma majandusandmed ERA 893.1.159; ERA 893.1.139; ERA 893.1.344.

Eesmärgiks oli jõuda jaemüüjatele võimalikult lähedale ning kasvatada seeläbi

läbimüüki. Regulaarselt kahjumiga töötavad kontorid suleti. Nii oli juba 1928. aastal

suletud Jõgeva ning 1930. aastatel suleti Tapa, Nõmme ja Türi harukontor. Samas

vaadeldi kontorite toimimist pikemas perspektiivis, mitte majanduskriisist tingitud

ajutisi tagasilöökide valguses. Nii näiteks ei suletud kriisi ajal kahjumiga töötavat

Tartu harukontorit,176 vaid kahjumi maksis kinni peakontor. Kriisist väljudes näitas

Lõuna-Eesti suurima kaubandus-, tööstus- ja hariduskeskuse Tartu harukontor taas

kasuminumbreid.

 K/m Puhk ja Pojad viljaäri mõjutas oluliselt 1930. aasta 12. juulil Riigikogu poolt

vastuvõetud teravilja kaitseseadus ehk rukkimonopoli seadus. Seaduse vastuvõtmisele

eelnenud arutelul nimetasid kaitseseaduse vastased seda koguni Puhki ja Rotermanni

rikastumise seaduseks, millest põllumehed mingit kasu ei saa.177 Ettevõtte infolehest

Meie Edu võime lugeda, et riik andis võimaluse kodumaist rukist kokku osta 16

firmale ning suurima osa, ligi 5000 tonni ostukohustuse sai endale K/m Puhk ja

Pojad.178 Vaatamata riiklikule toetusele ei olnud tegemist riskivaba äriplaaniga, sest

                                                                                                               175 K/m Puhk ja Pojad kirjavahetus kodumaa äride, Kaubandus-Tööstuskoja, Majandusministeeriumi ja Kaitsevägede Varustusvalitsusega vilja, soola, õlide, heeringate ekspordi ja impordi asjus. ERA 893.1.361. 176 K/m Puhk ja Pojad 1931. aasta majandusaruanne. ERA 72.2.789. 177 Vaba Maa 04.06.1930. Teravilja kaitseseadus rahanduskomisjonis. 178 Puhkide osa moodustas 1/3 kogu esimese korra kokkuostetava vilja kogusest. Meie Edu. 5/1930. Lk. 10.

  44  

osaliselt tuli müüjatele tasuda ettevõtte omavahenditest 179 ning riski suurendas

võimalus, et tulevikus võivad rukkihinnad maailmaturul langeda. Nii tuli riigil

rakendada kokkuostjate meelitamiseks täiendavaid motivaatoreid, sealhulgas

väljastada teravilja impordi lubasid. 180 Kui seni olid importöörid nautinud

maailmaturu odavaid hindasid ning teravilja ohtralt siseturule paisanud, siis edaspidi

said sisseveo lubasid taotleda vaid firmad, kes ostsid rukist ja rukkijahu riigilt või

eelnimetatud seaduse alusel põllupidajailt ja ühistutelt.181 Ajakirjanduse andmetel oli

just impordilubade võimaldamine üks olulisemaid motivaatoreid, miks kaupmehed

riskantse viljaostu tingimustega üldse nõustusid.182

Illustratsioon 8. Reklaami eesmärgil jäädvustati fotole ka esimene teravilja

kaitseseaduse raames rukist müünud kohalik Kehra põllumees.*

*Allikas. Ajakiri Meie Edu 05/1930. Lk. 10.

                                                                                                               179 Puhkide investeerisid esimese kokkuostu aasta jooksul vilja ostuks 2 700 000 krooni. Kirjavahetus Eesti Pangaga. ERA 1790.1.604. 180 Teravilja kaitseseadus. Riigi Teataja 1930, 56, 375. 181 Kui 1928. aastal oli põllumajandustoodete impordi osatähtsus 29.3%, siis 1932. aastaks oli vastav näitaja vähenenud 9.1%-ni ning selliseks jäi see ka järgnevatel aastatel. Eesti Arvudes 1920- 1935. Tallinn 1937. Lk 99. 182 Postimees. 19.09.1930. Kuhu kadus viljatagavara?

  45  

Teravilja kaitseseadusest tulenevaid võimalusi kasutades importis K/m Puhk ja Pojad

1931. aastal ligi 50 tonni rukist.183 Odav ja kvaliteetne importrukis jahvatati jahuks

ning eksporditi juba kõrgema hinna eest tagasi Soome. Taolise skeemi abil said

majanduskriisi tingimustes vajalikku tööd töölised ning tulu teenisid nii

koostööpartnerid kui Puhkide enda firma. Riik kasseeris oma tulud sisse maksude

näol. Nii oli kasu mitme poolne.

Teravilja kaitseseaduse negatiivse nähtusena kaasnes jahu ja jahutoodete hinnatõus

siseturul. Kuigi teravilja importöörid olid 1930. aasta esimeses pooles, enne

kaitseseaduse vastuvõtmist, hulgaliselt odavat importvilja ladudesse varunud ning

lubanud valitsusele selle odavamate hindadega ka turule paisata, seda ei tehtud.184

Kohe pärast kaitseseaduse vastuvõtmist tõsteti näiteks K/m Puhk ja Pojad

harukontorites 100 kg leivajahu hind 10.20 kroonilt 10.50 kroonile ning 21. juulil veel

40 sendi võrra, 10.90 kroonini.185 Kuna riigisisene nõudlus odavama teravilja järele

oli tänu kehtima hakanud kaitseseadusele suur, pani ettevõte odra puhul oma laovarud

isegi oksjonile. Joakim Puhki 08. augustil üsna teravas toonis Riigivanemale saadetud

kirjas nimetab Puhk eeskätt Maalehes avaldatud süüdistusi poliitiliselt motiveerituks

ning palub valitsusel viljakaupmeeste kaitseks välja astuda.186 Puhki hinnangul olid

importööride laovarud olnud ajakirjanduses väidetavast väiksemad ning odava

tühjendusmüügi korral oleks teised spekulandid K/m Puhk ja Pojad arvel rikastunud.

Seega tunnistas Puhk odava importviljaga kaubitsemist, jäädes enesele kindlaks vaid

laovarude suuruse osas.

Pool- ja valmistoodete hinnatõusu kõrval kerkiski teiseks suuremaks probleemiks

kokkuostjate kaitseseaduse eelne importvilja laovarude suurus ja selle maksustamine.

Kui importöörid deklareerisid laovarudeks 5103 tonni rukist ja 2081 tonni

rukkijahu,187 siis ajakirjandus ei pidanud seda tõeseks. 1930. aasta 5. augusti Maaleht

kirjutas, et importööride ladudes võis olla kuni 42 000 tonni teravilja,188 Postimehe

                                                                                                               183 Kirjavahetus Majandusministeeriumiga. ERA 969.6.253. 184 Maaleht 05.08.1930. Juba spekuleeritakse viljamonopoliga. 185 Samas. 186 K/m Puhk ja Pojad märgukiri Riigivanemale teravilja kaitseseaduse korraldamise asjus. ERA 893.1.279. 187 Postimees. 25.08.1930. Kelle nisu õitseb? 188 Maaleht 05.08.1930. Juba spekuleeritakse viljamonopoliga.

  46  

hinnangul võis vilja hulk ulatuda isegi 60 000 tonnini.189 Kuna riigil oli laovarusid

puuduliku aruandluse tõttu keeruline kindlaks teha, siis ajakirjanduse hinnangul riik

sealt saadava maksutuluga ei arvestanudki.190 Mõningad trahviotsused vilja varjamise

eest on küll teada, 191 kuid K/m Puhk ja Pojad 1930. aasta teravilja ning jahu

kasumimarginaale arvestades (Tabel 2) teenisid hulgimüüjad tänu väiksemate koguste

deklareerimisele 192 sellest korraliku kasumi. Seega peavad paika pigem tollase

ajakirjanduse väited, mille kohaselt kaupmehed teenisid teravilja kaitseseadusest neli

korda rohkem kui põllumehed, kelle jaoks seadus oli eeskätt kehtestatud.193

Tabel 2. K/m Puhk ja Pojad teravilja kasumi marginaalid 1929. ja 1930. aastal, %.*

1929 1930

Rukis 4.55 6.36

Nisu 3.12 3.55

Kaer 6.41 10.33

Jahu, tangud 3.37 6.29

*Allikas: Kontorite aruanne. ERA 893.1.139.

Teravilja kaitseseaduse rakendamine ei olnud riigi jaoks odav ettevõtmine, mistõttu

osteti 1930. aasta sügisel kokku vaid pool põllumeeste pakutavast teraviljast. Lisaks

põllumeestele makstavatele toetustele tuli riigil tasuda vilja transpordi ning

ladustamise eest. Kuivõrd riigil endal selleks võimalused puudusid, kasutati

eraettevõtete, sealhulgas K/m Puhk ja Pojad teenuseid. Puhkidel oli üle kogu Eesti lai

harukontorite võrk ning importööridena olid firmal suured laokompleksid vilja

ladustamiseks. Riigi jaoks olid mõlemad väärtuslikud. Puhkide harukontorite abil

jõuti põllumeestele lähemale ning nende ladudes oli võimalik säilitada kokku ostetud

vilja. Riigi ja Puhkide kaubamaja koostöö tulemusena oli 1931. aasta kevadel firma

ladudes hoiul ligi 2500 tonni riigile kuuluvat rukist,194 mille hoidmise eest maksis riik

                                                                                                               189 Postimees. 19.09.1930. Kuhu kadus viljatagavara? 190 Postimees. 19.09.1930. Kuhu kadus viljatagavara? 191 Postimees. 9.10.1930. Jahuvarjamine Viljandis. 192 Kõik importöörid pidid valitsusele teada andma, kui palju importvilja oli enne kaitseseaduse rakendumist neil ladudes. Infot kasutati maksustamisel. Autori märkus. 193 Postimees. 25.08.1930. Kelle nisu õitseb? 194 Kirjavahetus Kaitseväe Varustustalitusega. ERA 893.1.361.

  47  

1,5 krooni kuus ühe tonni kohta.195 Arvestades, et riik tasus tootjatele K/m Puhk ja

Pojad vahendusel 1 kg rukki eest vaid 0,17 krooni, teenisid Puhkid kokku ostetud

teravilja ladustamiselt kordades rohkem kui teraviljaostu komisjonitasudest. Seda

enam, et teravili jäi ladudesse varasemast plaanitust oluliselt kauemaks.196

Teravilja kaitseseadusega tekkis Puhkidele veel neljaski äriline võimalus. Kuna riik

oli oma kasinaid võimalusi silmas pidades ostnud 1930. aasta sügisel põllumeestelt

kokku vaid osa viimaste poolt pakutavast teraviljast, paljudele põllumeestele sellest

igapäevaseks majandustegevuseks (eeskätt laenude teenindamiseks) ei piisanud.

Seepärast olid põllumehed sunnitud ülejäänud vilja vabaturul odavama hinnaga siiski

maha müüma (0,09-0,12 senti kg eest). Tekkinud olukorda kasutasid ära ärimehed,

kes põllumeestelt vilja odava hinnaga kokku ostsid – eesmärgiga see hiljem talvise

(võimaliku) riikliku kokkuostuga vahekasuga riigile edasi müüa. Pole teada, kas

sarnast võimalust kasutas ka K/m Puhk ja Pojad, kuid vaatamata sellele oli teravilja

kaitseseadus ettevõttele äriliselt kasulik. Teeniti nii komisjonitasudelt, ladustamiselt

kui importvilja laojääkide kasumlikust müümisest.

Puhkide kaubamaja aitasid kriisi ajal ka riiklikud tellimused. Nii sõlmiti 1930. aasta

jaanuaris Kaitseväega leping 600 tonni rukki jahvatamiseks, märtsis leping 100 000

tonni peenikese suhkru ostmiseks ning juunis 50 000 kg nisupüüli “Sampo”

jahvatamiseks Puhkide jahuveskis.197 1931. aastal saadi Kaitseväelt samuti suuri

tellimusi: sõlmiti lepingud 50 000 kg peenikese suhkru ostmiseks ning rukkijahu

jahvatamiseks.198 Suurte tellimuste paremaks täitmiseks taotles ettevõte märtsis 1932

majandusministeeriumilt luba tollieelse vabalao asutamiseks Tallinna sadamasse.199

Eesmärgiks oli importida puhastamata teravili Eestisse ja puhastada see veel enne

tolliprotseduure vabalaos. Vabaladu sooviti rajada AS Ilmarise territooriumile ning

ühendada jahuveskiga. Puhkid tõid loa taotlemisel esile eelkõige riigi kasu, seda

tööliste töötasude ning palkadelt laekuvate riigimaksude näol. Mainimata jäeti

vähenevad tollimaksud, mis olid vabalao ehitamise tegelikuks põhjuseks. Viimasele

                                                                                                               195 Kirjavahetus majandusministeeriumiga. ERA 893.1.361. 196 Nii esimese, teise kui kolmanda ringiga ostetud teravili seisis Puhkide ladudes vähemalt 1 aasta. K/m Puhk ja Pojad kirjavahetus ministeeriumiga. ERA 893.1.361. 197 Lepingud Varustustalituse Identatuuri osakonnaga. ERA 893.1.263. 198 Lepingud Varustusvalitsuse Identatuuri osakonnaga. ERA 893.1.361. 199 K/m Puhk ja Pojad taotlus vabalao asutamiseks. ERA 969.3.266.

  48  

juhtis tähelepanu oma 30. märtsi kirjas ka Kaubandusamet, rõhutades, et vabalao

rajamine on kasulik eelkõige ettevõttele. Amet hoiatas, et vastava loa andmisega

võivad ka teised ettevõtted vastavaid lubasid taotlema hakata ning riik peab kõiki

soovijaid sellisel juhul võrdselt kohtlema. Vaatamata Kaubandusameti kriitikale

nõustus Põllumeestekogude ridadesse kuuluv majandusminister Oskar Suursööt

Puhkide vabalao rajamisega.200

Ärilise võimaluse pakkus majanduskriis ka pankrotistunud ettevõtete kaupade

ülesostmise näol. Laenude garanteerimiseks tagatiste andmine oli 1920. aastatel

tavapärane.201 Probleemid tekkisid siis, kui kaupade hinnad seoses majanduskriisiga

langesid, kohustused jäid aga endiseks. Raskustesse sattunud ettevõtted ei suutnud

võetud laenukohustusi täita ning kreeditoridel tuli asuda tagatiste realiseerimisele. Nii

juhtus ka AS Silva poolt Eesti Pangale tagatiseks antud kaupade puhul.202 Kuna

ettevõtte lakkas toimimast ning Eesti Pank ei olnud ise suuteline kaupu realiseerima,

pöörduti vastava ettepanekuga K/m Puhk ja Pojad poole. Pärast mõningaid

läbirääkimisi lepiti kokku, et Puhkid saavad kaupade müügist komisjonitasu 20%

müüdud kaupade hinnast ning kohustuvad seejuures kaupu oma ladudes tasuta 1 aasta

hoidma.203 Suuremahuline, 20% kasumimarginaaliga äritehing oli K/m Puhk ja Pojad

jaoks majanduskriisi tingimustes igati kasulik. Seda enam, et seoses AS Silva toodete

müügiga loodi kaubamaja juurde hiljem häid käibenumbreid näidanud rauaosakond.

(Illustratsioon 9).

                                                                                                               200 K/m Puhk ja Pojad taotlus vabalao asutamiseks. ERA 969.3.266. 201 Ka Puhkid olid Eesti Pangale kaupade ostmiseks 1929. aastal pantinud heeringaid201 ja 1934. aastal metsamaterjale. Eesti Panga ja Kaubamaja Puhk ja Pojad pantimise akt. 21.12.1929. ERA 1790.1.1534; Eesti Panga ja Kaubamaja Puhk ja Pojad pantimise akt. 07.11.1934. ERA 1790.1.1534. 202 1931. aasta maiks oli AS Silva võlg Eesti Panga ees kasvanud koos intressidega 612 767 kroonini.202 Panga kasuks panditud kaupade väärtus ulatus aga 210 000 kroonini. Samas. 203 K/m Puhk ja Pojad ettepanek AS Silvale. ERA 1790.1.605.

  49  

Illustratsioon 9. K/m Puhk ja Pojad rauaosakond Estonia puiesteel, 1931*

Allikas: Eesti Päevaleht. 25.10.1938.

2.2.2. Kaubandussuhted NSV Liiduga  Majanduskriisiga paralleelselt jätkusid probleemid NSV Liidu kaubandusesindusega.

Olles ametis Kaubandus-Tööstuskoja nõukogu esimehena, kirjutab Joakim Puhk

märtsis 1930 liikmetele kirja, milles sisalduv pahameel oli suunatud venelaste poolt

loodava transiit- ja kaubandusettevõtte „Sovtorgflot“204 vastu. Puhki murekohad olid

endised: NSV Liidule kuuluva ettevõtte tegutsemine sisemaal ning sellega seoses

kohalike ettevõtete ebavõrdsesse olukorda asetamine. 205 Teises kirjas toob Puhk

murekohana välja, et NSV Liidu kaubandusesindus on hakanud Eesti turgu varustama

odavamate, Pärsiast pärit rosinatega. Puhki hinnangul pärsivad soodushinnad ausat

konkurentsi ning teeb ettepaneku kaubalepingu sõlmimiseks Pärsiaga, 206 mis

võimaldanuks ka kohalikel importööridel rosinaid soodsamatel hindadel pakkuda.

Puhki kriitiliste sõnavõttude vaigistamiseks soovis NSV Liit Puhkid kaasata NSV

Liidu naftasaaduste müügiga tegeleva Eesti-Vene sega aktsiaseltsi tegevusse. 11.

märtsil 1930 (vaid nädal pärast Puhki kirja) vestles J. Puhki ja K. Pätsiga NSV Liidu

naftasündikaadi esindaja sm. Kašitsin, tehes Puhkile ettepaneku asuda NSV Liidu

naftasaaduste peaesindajaks Eestis. 5. mail 1930 vastas Puhk NSV Liidu suursaadik

                                                                                                               204 Joakim Puhki kiri Kaubandus-Tööstuskojale. 3.03.1930. ERA 891.1.148. 205 Samas. 206 K/m Puhk ja Pojad kiri Kaubandus-Tööstuskojale. ERA 893.1.361.

  50  

F. Raskolnikovile, et on pakkumisega nõus ning esitas sellekohased omapoolsed

tingimused.207 „Puhki memorandumi“ nime all levima hakanud ettepanekute kohaselt

oleks Puhkid jäänud loodava Eesti-Vene naftasündikaadi kohapealseks peaesindajaks,

õigusega teostada iseseisvat hinnapoliitikat.208 Kuna naftasaadused oleks siseturule

müüdud läbi kohalike importööride, oleks Puhkid NSV Liidu naftasaadustega

kauplemisel esinenud nii müüja kui ostja rollis – see polnud aga venelastele sobilik.

Puhkide esitatud tingimuste tõttu venelased koostööst Puhkidega loobusid.

Läbirääkimistel NSV Liidu esindajatega oli Puhkide eesmärgiks soodsate, võrdsetel

võimalustel baseeruvate kaubandustingimuste saavutamine. Kuna ettepanek

koostööks tuli venelastelt, ei saa Puhke süüdistada mõjuvõimu või informatsiooni

ebaausas kasutamises. Selleks puuduvad antud küsimuse puhul ka tõendid. Vastupidi,

näiteks sega aktsiaseltsi loomise juures olid venelased kaalunud enne Puhkide poole

pöördumist koostööd ETK ning AS Silvaga. Nimetatud firmad jäid valikust kõrvale,

kuna nende majanduslik olukord ei olnud piisavalt tugev sega aktsiaseltsi

moodustamiseks.209 Samuti ei tohiks Puhkide kaasamisel üle tähtsustada venelaste

poliitilisi eesmärke, kuna otsus ühisest ettevõttest loomisest loobuda tehti

majanduslikest, mitte poliitilistest eesmärkidest lähtudes.

2.2.3. Tööstus

Ülemaailmne majanduskriis ei jätnud puudutamata ka Puhkide tööstuslikku tegevust.

Eriti valusalt mõjutas kriis K/m Puhk ja Pojad uusi tegevusvaldkondi - maavarade

kaevandamist ning veskiäri. 1928. aasta juulis sõlmitud kontsessiooni leping 2000

hektari suurusel maa-alal põlevkivi kaevadamiseks ning ümbertöötlemiseks  nägi ette,

et Puhkid kaevandavad alates 1931. aasta juulist igal poolaastal vähemalt 20 000

põlevkivi, makstes selles eest riigile 0,3 krooni iga tonni eest.210 Alates 1933. aastast

nägi leping ette kaevandatava põlevkivi koguse suurendamist poolaastas 50 000

tonnini.211 Seega tuli kaevandamise alustamiseks Puhkidel soetada esmalt vastavad

                                                                                                               207 Akadeemia 6–7/2007. Valge, J. Konstantin Päts ja Nõukoude Liidu huvid. Lk. 1458. 208 K/m Puhk ja Pojad ettepanekud NSV Liidu naftasaaduste kauplemise kohta. ERA 893.1.279. 209 Akadeemia 6–7/2007. Valge, J. Konstantin Päts ja Nõukogude Liidu huvid. Lk. 1458. 210 K/m Puhk ja Pojad kirjavahetus Mäeametiga põlevkivi kontsessiooniõiguse saamiseks. ERA 1840.1.172. 211 Samas.

  51  

masinad, alles siis oli võimalik kaevandustegevusega algust teha. 1932. aasta märtsis

ja 1933. aasta veebruaris lükati kaevandamise algust kokkuleppel riigiga mitmeid

kordi edasi. Puhkid põhjendasid viivitust ülemaailmse majanduskriisi ja halva

konjunktuuriga õliturul, mistõttu ei olnud võimalik kapitalimahukasse põlevkivi

tööstusesse investeerida. Riik tuli ettevõttele vastu ega kohaldanud lepingutes ette

nähtud trahve ja viiviseid. Kuna majandus ei näidanud olulisi paranemise märke ka

1934. aastal, otsustas ettevõte põlevkivi kaevandusõigusest üldse loobuda ning anda

need üle Keila Paberi- ja Puupapivabriku AS-le.212 Lepingu üleminekuga nõustus ka

riik. Seega jäid maavarade kaevandamisega seotud plaanid Puhkidel majanduskriisi

tõttu täielikult realiseerimata.

Nisujahu hindade langemine maailmaturul mõjutas otseselt Ilmarise juures tegutseva

jahuveski tegevust. 15. oktoobril 1930 Riigivanemale saadetud kirjas nimetab Joakim

Puhk olukorda äärmiselt kriitiliseks, tuues süngeima prognoosina ligi 1200 jahuveski

sulgemise.213 Veskid olid ehitatud valdavalt Eesti kapitaliga ning nende sulgemine

oleks tähendanud niigi suure tööpuuduse jätkuvat tõusu. Puhk tegi ettepaneku

erinõupidamise kokkukutsumiseks ning keelutollide kehtestamiseks sisseveetavale

nisupüülile. Olukorra tõsidust näitab ka Eesti Sordiaretuse Seltsi poolt 28. jaanuaril

1931 saadetud kiri, kus Puhkide veskit nimetatakse ainsaks Eesti jahuveskiks, kes on

kodumaise nisu kokkuostust veel huvitatud. 214 Seega kasutasid konkurendid

jahvatamisel vaid importvilja. Kuna lahendusi ei järgnenud, saatis Puhkide ettevõte

valitsusele 27. veebruaril 1931 järjekordse kirja,215 sedapuhku ametisse asunud uuele

Riigivanemale Konstantin Pätsile. Kirjas rõhutati endiselt nisupüüli kaitsestollide

vajalikkust, ähvardades vastasel korral üldse lõpetada kodumaise nisu kokkuost ning

vilja jahvatamine.

                                                                                                               212 K/m Puhk ja Pojad kirjavahetus Mäeametiga põlevkivi kontsessiooniõiguse saamiseks. ERA 1840.1.172. 213 K/m Puhk ja Pojad märgukiri Riigivanemale teravilja kaitseseaduse korraldamise asjus. ERA 893.1.279. 214 K/m Puhk ja Pojad kirjavahetus kodumaa äride, Kaubandus-Tööstuskoja, Majandusministeeriumi ja Kaitsevägede Varustusvalitsusega vilja, soola, õlide, heeringate ekspordi ja impordi asjus. ERA 893.1.361. 215 K/m Puhk ja Pojad kiri Riigivanemale. ERA 893.1.361.

  52  

Vastutasuks kaitsetollide rakendamisele lubati kogu kodumaine nisu tootjatelt kokku

osta ning müüdava nisupüüli hinda ka pärast välismaise püüli hinnatõusu kontrolli all

hoida. Veel kolmaski kord, seekord 17. juulil 1931 majandusminister Mihkel Pungile

saadetud kirjas paluti rakendada kaitsetolle, seekord kaeratangu kaitseks (1kg kohta

üldtariif 0,40 krooni ja minimaaltariif 0.20 krooni).216 Argumendina toodi esile, et

Puhkidele kuuluv jahuveski suudab varustada kogu siseturu kaeratanguga ning

seepärast ei ole seda vaja täiendavalt importida.217 Kui valitsus 20. juulil 1931 uued

tollide põhitariifid kehtestas,218 olid kohalikud ettevõtjad saanud oma tahtmise. Uute

tariifide kohaselt kehtestati senisest kõrgemad tollimaksud imporditavale suhkrule,

nisule, nisupüülile, mannale, riisile jt. toidukaupadele. Kuigi riigikogu kinnitas

seaduse alles 7 kuud hiljem, oli see oluliseks sammuks kohalike veskite, sh. Puhkide

jahuveski konkurentsivõime parandamisel.

Majanduskriis valmistas raskusi ka Ilmarisele. 219 Metallitööstustel puudus kriisi

tingimustes välisturg, seetõttu vähenes suurtööstuslike metallitööstusettevõtete arv

1930. aasta 44-lt 1933. aasta 30-le.220 Paremini said hakkama ettevõtted, kes olid

orienteeritud siseturule ega olnud sõltuvad ekspordist.221 AS Ilmarine aruannetest

ilmneb, et suurtööstuste eripärade tõttu (pikem planeerimine ja tootmistsükkel) olid

majanduslikud võnked võrreldes teiste majandusharudega pisut nihkes. Nii näiteks oli

Ilmarine 1930.–1931. aastal tööde ja tellimustega veel hästi varustatud. Ilmarises

valmistatud veskimasinad, turbiinid, põllumajandusmasinad ja naftamootorid

(Illustratsioon 10) olid väga nõutud, mitmete toodete puhul (teehöövlid, teerullid)

kasutati ära ka tehase monopoolset seisundit. Seadmete kõrval jätkus varuosade

tootmine.

                                                                                                               216 1928. aasta vastuvõetud seadusega kehtestati madalamad tollimäärad Eestiga kaubanduslepingu sõlminud riikidele ja kõrgemad tollimäärad riikide jaoks, kellega Eesti kaubaleping puudus. Sisseveo üld- ja minimaaltollitariifide maksma panemise seadus. Riigi Teataja 1928, 39, 211. 217 Kiri majandusministrile. 17.06.1931. ERA 893.1.361. 218 Pihlamägi 2004. Lk. 123. 219 1929–1933. aasta majanduskriisi ajal langes Ilmarise tööliste arv varasemalt 225–250 inimeselt 150–170 inimeseni. Järv, J. Eesti tööstus ja kaubandus. Eesti Kirjastus. Tallinn 1931. Lk. 29. 220 Eesti Arvudes 1920-1935. Riigi Statistika Keskbüroo. Tallinn 1937. Lk. 110. 221 Lisaks Ilmarisele näiteks Franz Krulli masinatehas. Autori märkus.

  53  

Illustratsioon 10. Naftamootorite „Russ“ reklaam 1928. a.*

*Allikas: http://eag.unicweb.ee/ewtarvikud.html. Vaadatud 05.03.2014.

Majanduskriisi süvenedes muutusid järjest olulisemaks riigi ja kohalike omavalitsuste

korraldatud vähempakkumised. Nii näiteks osaleti 1933. aastal vähempakkumisel

Tallinna elektrijaama katelde valmistamiseks. Tegemist oli väga olulise tellimusega,

kogumahus 100 000 krooni. Pakkumine õnnestus võita ning see oli oluliseks abiks

majanduskriisi ületamisel. Franz Krulli masinatehas, kes jäi Ilmarisele

vähempakkumises alla, oli aga sunnitud seetõttu vallandama oma 350-st töötajast

100.222 Seega võisteldi kriisi tingimustes ellujäämise nimel väheste, eeskätt riigi ja

kohaliku omavalitsuste tellimuste eest ning ühe tehase edu võis halvimal juhul

tähendada teise tehase pankrotistumist.

Kokkuvõtvalt näeme, et ülemaailmne majanduskriis ja riikliku majanduspoliitika

muutumine mõjutas oluliselt ka K/m Puhk ja Pojad äritegevust. Kriisi ajal jäid püsima

ettevõtted, mis suutsid kiiresti ümber orienteeruda, kohaneda uue olukorraga ning

kellel oli kapitali kahjumlikele valdkondadele peale maksta. Tööstuses tõusis riigi ja

kohalike omavalitsuste osakaal, andes välisturgude puudumisel tehastele võimaluse

oma toodangu realiseerimiseks siseturul.

                                                                                                               222 Postimees. 29.03.1933. Franz Krull ei saanud Tallinna elektrijaama tellimusi.

  54  

3. Majanduskriisi järgsed aastad

Esialgselt vaid ajutiseks madalseisuks peetud tõsine majanduskriis mõjutas oluliselt

maailmas seni kehtinud majanduspõhimõtteid, regulatsioone ning inimeste psüühikat.

Kriisi ületamiseks olid riigid suurendanud oma juhtrolli majanduselu korraldamisel,

haarates enda juhtimise alla mitmeid seni vaba turumajanduse põhimõtetele allunud

majandusharusid. Kriisi lõppedes kontrollisid riigid varasemast enam siseturu

toimimist, importi ja eksporti ning raha liikumist. Loodud olid riiklikud monopolid,

suurendatud tollimüüre ning eksport oli koondumas riigi kontrolli all olevate

tsentraliseeritud organisatsioonide kätte. Kuna usaldus isereguleeruva, liberaalse

majanduspoliitika põhimõtete vastu oli kadunud, langesid riikide poolt kasutusele

võetud uued põhimõtted „viljakale pinnale.“ Levis arvamus, et kui riiklik sekkumine

aitas üle saada majanduskriisist, siis tulevikus on võimalik selle abil saavutada

majanduse stabiilne areng. Kõrgete tollide kehtestamine siseturu kaitseks, kvootide

kehtestamine importkaupadele, valuutakontrolli juurutamine ja teiste

administratiivsete meetmete rakendamine takistasid rahvusvahelise kaubanduse

vabadust ja suurendasid riikide isoleeritust ehk autarkiat. Teoreetiliselt tähendas see

liikumist varasemast, Adam Smithi individualismi ja “nähtamatu käe” teooriast223 ühe

rahvuse kesksema majandusmudeli poole, milles võib taas ära tunda 19. sajandi Saksa

majandusteadlase Friedrich Listi põhimõtteid.

List olid vastandunud Smithi üksikisikul põhinevale teooriatele, mille kohaselt koos

isikliku kasu saamisega töötab indiviid paratamatult ka ühiskonna huvides. Listi

arvates ei pruukinud üksikisiku ning ühiskonna huvid alati kattuda, samuti ei võrdu

üksikisikute panuse summa üldise heaoluga. Indiviidi ja inimkonna vahel

eksisteerivad ka rahvuslikud huvid, mille olemasolu ei tohiks ignoreerida. List leidis,

et üksikisikud peavad töötama rahvuse, mitte omakasu silmas pidades. Oluline on

majanduses riigi roll, mis rahvuslikke huvisid silmas pidades peab üksikisikute

tegevuse suunama valdkondadesse, mis on kasulikud eelkõige ühiskondlikke huve

silmas pidades. List, pidades oluliseks riikide tugevat tööstuslikku baasi, ei pooldanud  

ka vabakaubanduse põhimõtteid, nimetades ainsaks vabakaubandusest kasu saajaks

                                                                                                               223 Smith, A. The Wealth of Nations. Books I-III. Toimetaja Skinner, A. Benguin Books. London 1991. Lk. 11.

  55  

Inglismaad, kes oma arenenud tööstusega suudab ülejäänud turud oma odava

tööstustoodanguga ära katta, takistades seejuures ülejäänud riikide tööstuste arengut.

Seetõttu ei toimu maailma majanduslik areng mitte Inglismaa juhtimisel, vaid

domineerimisel. 224 List arvates on vabaturumajandusest saadav kasu erinevate

arengutasemetega maades erinev ja vabaturumajanduse mudel võiks toimida vaid siis,

kui kõikide maade põllumajandus, tööstus ja kaubandus oleks arenenud võrdse,

kõrgeima arengutasemeni.

3.1.1. Rahvuslaste ideede esiletõus  Listi ideed muutusid populaarseks majanduskriisi aastail ja levisid läbi

majandusteadlaste ka Eesti ühiskonda. Näiteks Leo Sepp, 225 pidades 1932. aastal

Tallinna Rahvuslaste Klubis temaatilise ettekande, rõhutas vajadust üle minna

majanduse riiklikule juhtimisele, säilitades samal ajal vajalikul määral vaba algatuse

võimaluse.226 Lisaks Sepale rõhutas muutuste olulisust õigusteadlane Ernst Ein. Oma

artiklis „Mõtted rahvuslikust poliitikast“ rõhutas ta vajadust selekteerida välja kõige

konkurentsivõimelisemad valdkonnad ning rakendada olemasolevaid nappe

vahendeid kavakindlalt valitud prioriteetide hüvanguks. „Eraettevõtlus on eestlaste

küll ainuomane, kuid vajadusel võib selle allutada riiklikele huvidele,“ leidis Ein.227

Rahvuslased väärtustasid eelkõige suurtööstust. Peeti oluliseks suurtööstuslike

ettevõtete järkjärgulist liikumist kodumaise kapitali kätte ning teenitud kasumite

reinvesteerimist Eesti ühiskonda. Jälgides Eesti majanduspoliitikat 1930. aastatel,

võibki tõdeda, et rahvuslaste ideedel oli üsna suur mõju edasise majanduskeskkonna

kujundamisele, eriti seadusloomele. Nii kehtestati 1934. aastal kapitalide väljaveo

tõkestamise, nende Eestisse toomise ja Eesti rahvamajandusele kindlustamise

seadus,228 millega kohustati juriidilisi ja füüsilisi isikuid oma välismaal asuvat kapitali

Eestisse tooma ja keelati Eestist kapitali väljavedu. 1935. aastal kehtestatud aktsia- ja

osaühingute juhatuste ja nõukogude koosseisu seaduse 229 sätted nõudsid, et kõikide

                                                                                                               224 Szporluk, R. Communism and nationalism. Karl Marx versus Friedrich List. New York 1988. Lk. 119. 225 Eesti poliitik- ja majandustegelane. Eesti panga direktor 1921–1924. Autori märkus. 226 ERK 03/1933. Sepp, L. Kapitalismi kriis III. Lk. 77. 227 ERK 02/1933. Ein, E. Mõtteid rahvuslikust poliitikast. Lk. 27. 228 Kapitalide väljaveo tõkestamise, nende Eestisse toomise ja Eesti rahvamajanduse kindlustamise seadus. Riigi Teataja 1934, 1, 5. 229 Aktsia- ja osaühingute juhatuste ja nõukogude koosseisu seadus. Riigi Teataja 1935, 24, 213.

  56  

aktsiaseltside juhatuste ja nõukogu liikmete enamuse peavad moodustama Eesti

Vabariigi kodanikud, kes valdavad eesti keelt. Kui ettevõtted ei suutnud määratud aja

jooksul muudatusi sisse viia, määras täiendavad juhtorganite liikmed

majandusminister.230 1935. aastal uuendati ka Riigi Majandusnõukogu seadust, mille

kohaselt hakkas nõukogu koosnema poliitikute ja ministeeriumi spetsialistide asemel

15-st kutsekodade ning majandusalade valitud esindajast ja 10-st valitsuse määratud

liikmest. 231 Majandusringkondades võeti uudis optimistlikult vastu, nähes selles

võimalust riigi ja ettevõtjate koostöö paranemiseks.

Märgilise tähendusega oli 1935. aasta sügiseks välja töötatud Eesti majanduse

üksikasjalik arengukava. Kava oli koostanud majandusministeeriumi juurde

moodustatud komisjon, kuhu kuulusid muuhulgas endised majandusministrid August

Jürman, Peeter Kurvits ja Leo Sepp.232 Strateegiliste eesmärkidena nähti riigi juhtrolli

suurendamist majanduses ning riigifirmade osatähtsuse kasvatamist. Kui

põllumajanduses sooviti kasutusele võtta uudismaad, koolitada uusi spetsialiste ning

jätkata põllumajandussaaduste dotatsioonidega, siis suuremad muutusi sooviti näha

kohalikul toorainel baseeruvate suurtööstuste töö korraldamisel. 1935. aasta oktoobris

Riigi Majandusnõukogus   uue tööstusseaduse 233 põhimõtteid selgitades tõid

majandusminister Karl Selter ja põllumajandusminister Nikolai Talts eeskujuna välja

Poola mudeli, mille kohaselt valitseb riigis vabatööstus, kuid üksikute valdkondade

suhtes on valitsuse äranägemisel kehtestatud kontsessioonide põhimõte. 234 Kuna

suurtööstus on äärmiselt kapitalimahukas ning kodumaist kapitali oli vähe, võttis

valitsus enda ülesandeks investeeringute kaitse, seda suurtööstuslike ettevõtete arvu

piiramise, ümberkorraldamise ning kaitsetollide näol. Oluliseks peeti ka uute

töökohtade loomist, eesmärgiga saavutada maksimaalne tööhõive. Riigi

Majandusnõukogu tunnistas küll riigi sekkumise vajadust, kuid pidas oluliseks kokku

leppida, kui kaugele riik ettevõtluskeskkonna mõjutajana võib tungida.235

                                                                                                               230 Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 7/1935. Muudatusteks oli aega 40 päeva. Aktsia- ja osaühingute juhatuse koosseisude seadus. Lk. 110. 231 Riigi Majandusnõukogu seadus (dekreet). ERA 80.5.870; Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 7/1935. Riigi Majandusnõukogu tuli kokku. Lk. 105. 232 Pihlamägi 1996. Lk. 289. 233 Tööstusseadus. Riigi Teataja. 1936, 30, 195. 234 Postimees 22.10.1935. Riik ja eramajandus. 235 Samas.

  57  

Reguleeritav majandusmudel muutus mõne aastaga valitsevaks. Aprillis 1936 vastu

võetud uue tööstusseadus kohaselt sai majandusminister märksa suuremad volitused

eratööstusettevõtete töö, sh. hinnapoliitika kujundamiseks. 1938. aprillis toimunud

majandusteadlaste kongressil rõhutas Leo Sepp, et vabamajandus on iganenud

majandussüsteem ning et kõik riigid, sealhulgas sellised tuntud vabamajandusega

maad nagu Ameerika Ühendriigid ja Inglismaa liiguvad reguleeritud majanduse

poole. Sepp soovitas ka Eestil maailmas valitsetavatest põhimõtetest lähtuda.236 Sepa

majanduse riikliku reguleerimise ideid toetas Eduard Poom, toonitades ühiskondlike

huvide eelistamist erahuvidele ning riikliku sekkumise vajadust.237 Sama aasta lõpus

Tartus Lõuna-Eesti ühistegelaste päeval peetud kõnes esitas majandusminister Leo

Sepp edasise majanduspoliitika põhimõtted, mille kohaselt tuli jälgida sotsiaalse

õigluse printsiipi, eelistada ühiskondlikke huve erahuvidele, kujundada terviklik

majandusaparaat ning kaitsta eraomandit.238 Eraomandi kaitse rõhutamine polnud

ministri poolt sugugi asjakohatu, kuna rahvuslased olid ühe oma nõudmisena näinud

suurtööstuste sundkorras riigistamist st. üleminekut rahvusliku kapitali kätte.239

3.1.2. Ettevõtjad ja muutunud majanduspoliitika  Ettevõtjate hinnangutest uuele majanduspoliitikale saab esmase ettekujutuse, kui tuua

välja mõned 1935–1936. aastal Kaubandust-Tööstuskoja Teatajas ilmunud

temaatiliste artiklite pealkirjad: Eraalgatus on majandusliku elu põhialus,

Eraettevõtlikkus ja vabavõistlus, Mis ütleb doktor Max Gilbert interventsionismi

pahedest majanduselus, Kas eraalgatuse kriis või interventsionistlik

majanduspoliitika. 240 Ainuüksi artiklite pealkirjade põhjal võib järeldada, et

eraettevõtjad riigi uut majanduspoliitikat ei pooldanud, tuletades pea iga Kaubandus-

Tööstuskoja Teataja numbris lugejatele meelde ettevõtlusvabaduse olulisust. Valitsust

süüdistati liigses sekkumises majandusellu, vaba konkurentsi moonutamises ning

üksikisikute ettevõtlikkuse ning algatusvõime vähendamises.241 Võttes kokku artiklite

põhiargumendid, jõuame tagasi Adam Smithi liberaalse majandusmudeli põhiteeside

                                                                                                               236 Uus Eesti. 10.04.1938. Majanduskriis leiab Eestis tugeva vastase. 237 Uus Eesti. 11.04.1938. Tunnustus Eesti majanduspoliitikale. 238 Uus Eesti. 12.12.1938. Ühistegevus- ühistunde ja rahvusterviklikuse teerajaja. 239 Pihlamägi 1999. Lk. 103. 240 Kaubandus-Tööstuskoja Teataja. 1936. Sisukord. 241 Ettevõtjate üldistest seisukohtadest distantseerusid põllumehed, kes juba 1935 kevadel olid toetanud riikliku sekkumise suurendamist. Pihlamägi 1996. Lk. 294.

  58  

juurde. Kõige olulisem oli ettevõtjate hinnangul säilitada üksikisiku ettevõtlusvabadus

ning motiveerida kodanikke ettevõtlusega tegelema. Leiti, et riigi majanduslik alus

peitub eraettevõtluse edukuses, mitte riigiettevõtete osakaalu suurenemises. Riigi rolli

peeti mõningates valdkondades küll vajalikuks, kuid leiti, et riik ei tohiks tungida juba

toimivatele turgudele konkureerima olemasolevate eraettevõtetega. Riigil puudub

eraettevõtjale omane vajadus töötada majanduslikku efektiivsust silmas pidades, mis

asetab riigi võrreldes eravõtetega eelisolukorda. Ettevõtjad kordasid Adam Smithi

teooria peamist postulaati, mille kohaselt eraettevõtluse põhialuseks on individuaalne

töö ja võistlus.242

Järjest kriitilisemaks muutusid valitsuse aadressil ka Kaubandus-Tööstuskoja esimehe

Joakim Puhki sõnavõtud. Vaatamata sellele, et Konstantin Pätsi näol oli tegemist tema

vana sõbra ja äripartneriga, polnud uus majanduspoliitika Pühkile meelepärane ning

Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimehena ütles ta seda korduvalt ka välja. 4.

veebruaril 1936 toimunud Kaubandus-Tööstuskoja üldkoosolekul läheneva

rahvahääletuse propageerimise raames peetud kõnes hoiatas Puhk ohtude eest, mis

kaasnevad riigi järjest suureneva sekkumisega majandusellu. Puhki hinnangul

õõnestab riiklik sekkumine eramajanduse aluseid ning see ohustab riigi iseseisvust.

Tsiteerides C. R. Jakobsoni, „eesti rahvas püsib ainult siis kindlana, kui tal on leiba

ja liha omast käest“243 leidis Puhk, et riigi iseseisvuse garandiks on eraettevõtted ning

üksikisikute algatusvõime. Puhk toetas ka kahekojalise parlamendi ideed, märkides, et

Eesti on jätkusuutlik vaid siis, kui eksisteerivad kindlad, demokraatlikul teel valitud

asutused ning riigi juhtimine ei sõltu üksikute autoritaarse juhtimisstiiliga isikute

meeleoludest. Tasakaalustatud demokraatia tähtsusel peatudes lisas Puhk, et „Peab

olema kontroll nii seaduseandja kui seaduse täitja üle.“244

Ettevõtjatele oponeeris sama teravalt majandusteadlane Eduard Poom, kelle arvates

lähtus Puhk eraettevõtluse kaitsel vaid omakasust, mitte ühiskondlikest huvidest.245

Poomi hinnangul ei ole Eestit kunagi soovitud vallutada siin peituvate maavarade või

kapitali tõttu, seetõttu pole geopoliitiliselt vahet, kas kapital kuulub riigile või on

                                                                                                               242 Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 12/1936. Eraettevõtlikkus ja vabavõistlus. Lk. 299. 243 Postimees 05.02. 1936. Põhiseadus ja eramajandus. 244 Samas. 245 ERK 1/1936. Poom, E. Eesti riik ja mammonism. Lk. 12.

  59  

jagatud eraettevõtete vahel. 246 Lisaks ei jaganud Poom Puhki arvamust riigi

ülemäärase sekkumise osas, märkides, et riigi roll majanduses on Eestis sama suur kui

teistes Euroopa riikides.247 Poom rõhutas aga riigi rolli tähtsust valdkondades, kus on

puudub eraomanduslik algatus (põlevkivi,- turba,- ja metsatööstus) või kus riigi

sekkumine on olnud kodanike huvides sobivam (post, raudtee, telegraaf).248 Poom

leidis, et vastupidiselt Puhki väidetele on riik pigem vähe sekkunud majandusellu.

Olles majanduse suurim krediteerija249 on ta laenude tagasinõudmisel olnud paindlik

ning arvestanud valitseva majanduskonjunktuuriga. Poom leidis, et on loomulik, kui

krediteerija tunneb huvi laenu sihipärase kasutamise suhtes ning kui on

investeeringute kaitseks vaja, ka sekkub. Suunates oma kriitika ettevõtjatele kui vaid

ühele huvigrupile ühiskonnas leidis Poom, et „On tavapärane, kui teatud isikud või

ringkonnad püüavad neile sobimatuid riigi majanduspoliitilisi otsuseid

diskrediteerida, tuues ettekäändeks üldsuse huvide kaitsmise. Taoliste sõnavõtjate

jaoks on riiklikud huvid olulised vaid nii kaua, kuni need kattuva nende isiklike

ambitsioonidega.”250

1939. aasta märtsis, Riiginõukogus toimunud 1939. aasta riigieelarve arutelul

kritiseeris Puhk eraettevõtjate esindajana taaskord riigi majanduspoliitikat. 251 Ta

polnud rahul sellega, et riigiettevõtete osa pidevalt eelarve tuludes kasvab, leides, et

riigi rikkust ei saa vaadata mitte riigiettevõtete, vaid eraettevõtete edukuse järgi.

Kriitikat jagus Puhkil ka riigi tegevuse kohta väliskaubanduse tsentraliseerimisel,

tuues näidetena või,- liha,- munade,- ja viljakaubanduse koondumise riigi kätte. Puhki

hinnangul ei anna riiklikud monopolid hinnavõitu, kuna eraettevõtjad on märksa enam

motiveeritud kulude kokkuhoiust ning tulude kasvatamisest. Lisaks ei täida valitud

poliitika väliskapitali välja tõrjumise eesmärke, kuna enamasti kahjustavad monopolid

hoopis sisemaiste ettevõtjate huve.252 Üldiste huvide eelistamine erahuvidele on Puhki

sõnul iseloomulik totalitaarsetele riikidele ning kindlasti ei soovi selles suunas liikuda                                                                                                                246 Joakim Puhk väitis, et riigi julgeoleku huvides on otstarbekam, kui kapital oleks jaotunud üle maa laiali, mitte asuks riigi käes. Autori märkus. 247 Poom toob siinkohal näiteks riigi palgal olevate tööstustööliste arvu, mis moodustas 1935. aastal 6,7% kogu tööstustööliste üldarvust. Autor märkus. 248 ERK 1/1936. Poom, E. Eesti riik ja mammonism. Lk. 10. 249 1935. aastal Eesti majandusele antud 226 miljonist kroonist moodustas riigi osa 150 miljonit. Samas. Lk. 10. 250 Samas. Lk. 13. 251 Riiginõukogu III istungjärgu stenogramm. 10.03.1939. Lk. 194. 252 Puhk pidas silmas eeskätt metsandust. Autori märkus.

  60  

Eesti riik. „Ma tean väga hästi, kui ebapopulaarne on kõneleda meie ajal liberaalsest

majanduspoliitikast, eriti liberaalsest kaubanduspoliitikast. Võõrad arusaamised,

võõras ideoloogia ja mitmesugused võõrsilt sisseveetud „ismid“ on meie verre ning

üdisse hakanud imbuma, kuigi sõnades püütakse isamaalisust ja rahvuslust jutustada.

Me oleme lasknud ennast nendest uputusvetest kaasa kiskuda, milledel ei ole midagi

ühist meie mentaliteediga ega meie rahvuslikkude huvidega... Me

(majandusringkonnad) ei nõua mingisugust liberalismi selles mõttes kui tunneme seda

möödunud sajandist... Me saame aru, et nüüdsel komplitseeritud ajastul riik on

kohustatud majanduselu suunama ning sellesse omalt poolt teatavat plaanilikkust

sisendama. Kuid see ei tähenda veel, et riik õigustatud oleks ise töösturiks või

kaupmeheks hakkama, et riik õigustatud oleks eramajandust ruineerima ning

kodanikke riigi palgaliseks muutma.“253

Puhki kriitilist sõnavõttu oponeeris Oskar Rütli,254 kelle hinnangul esindas Puhk oma

sõnavõtus vaid erasektori huvisid. Rütli, kes pidas ennast samuti liberalismi

pooldajaks, arvas, et ühiskonnas eksisteerivad lisaks erahuvidele ka ühiskondlikud

huvid. Kui erahuvid on eelkõige majanduslikud, siis rahvamajanduslikud (riiklikud)

huvid on poliitilised. „Nad on teineteisega seotud nagu vana- rooma jumal kahe

näoga aga poliitika tõuseb üles, kui tarvis on ja võidab majanduse ning juhib

seda.“255 Sarnaselt Poomiga leidis Rütli, et valdkondades, kus eraalgatus puudub, on

riigi sekkumine vajalik. Riik ei peagi käituma alati majanduslikku kasu silmas

pidades, vaid olulisemad on ühiskondlikud huvid. Kindlasti ei peaks riik sekkuma

toimivatesse valdkondadesse vaid majandusliku kasu saamise eesmärgil, vaid ainult

siis, kui selleks on vajadus.256

Rütli seisukohtadega nõustuks tõenäoliselt ka prantsuse sotsioloog P. Bourdieu, kelle

hinnangul ei saa majandus toimida eraldiseisvana, tunnistades vaid õiglase turu

reegleid. Ka majandusväli sõltub teiste, eeskätt poliitilise välja tegevusest. Veelgi

                                                                                                               253 Riiginõukogu III istungjärgu stenogramm. 10.03.1939. Lk. 197. 254 Eesti advokaat, tööstur ja pankur, Riiginõukogu liige. Oskar Rütlist saab lugeja rohkem infot tema enda kirjutatud raamatust “Ühe Eesti sugupõlve tööst ja võitlusist,” mis on üks vähestestest uuritaval perioodil elanud majandustegelase poolt kirjutatud mälestusraamatutest. New York 1964. 255 Riiginõukogu III istungjärgu stenogramm. 10.03.1939. Lk. 200. 256 Samas.

  61  

enam, majandus on poliitilise välja vahendiks, millega domineerivat rolli kandev

poliitiline väli soovib saavutada oma eesmärke.257

3.2. K/m Puhk ja Pojad tegevus

3.2.1. Kaubandus

Sarnaselt riigi üldise majanduskonjunktuuri paranemisega võis alates 1934. aastast

täheldada ettevõtete arvu väikest, aga stabiilset kasvutrendi. 258 Kaubandusega

tegelevaid ettevõtteid tuli juurde ning paranesid ka majandustulemused. Erandiks ei

olnud ka K/m Puhk ja Pojad tegevus. Kriisi ajal korrastunud harukontorite võrk259

ning uued tegevusharud võimaldasid käibenumbreid kasvatada ning saavutada 1936.

aastaks käibe kriisieelse taseme (Tabel 3). Kuigi 1937. aasta lõpus ettevõte täiendava

kapitali kaasamiseks reorganiseeriti ja nimetati ümber Kaubandus-Tööstuse AS Jaak

Puhk ja Pojad,260 suuri muutusi sellega ettevõtte tegevuses ei kaasnenud.

Tabel 3. Kaubamaja Puhk ja Pojad läbimüük 1929–1939, mln. kroonides.*

1929 1930 1931 1932 1933 1934 1935 1936 1937 1938 1939

7,5 6,2 5,7 4,6 4,6 4,6 4,9 7,1 8,1 11,5 12,3

*Allikas: Ettevõtte majandusandmed. ERA 893.1.139; ERA 893.1.159; ERA 893.1.344; ERA

893.1.519; ERA 893.1.730; ERA 72.2.7945.

Peamised müügiartiklid olid teravili, jahukaubad, suhkur, sool, heeringad, väetised,

bensiin, petrooleum, õlid, põllutööriistad, tubakasaadused, autode varuosad ja

hooldusvahendid.261 Olulise täienduse nimekirja andsid rauakaubad, mille paremaks

turustamiseks avati Tallinnas ja Tartus eraldi müügikontorid. Kui 1920. aastatel

moodustasid põhiosa käibest (61%) teravili ja jahutooted, siis 1930. aastate teisel

poolel langes nende osatähtsus 20%-ni. (Lisa 2).

                                                                                                               257 P.Bourdieu. The Social Structures of the Economy. Cambridge, 2005. Lk 10. 258 1933. aastal oli 504, 1938. aastal 598 kaubanduslikku suuretevõtet. Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 19/1939. Kaubandusettevõtete liikumine 1938. aastal. Lk. 510. 259 Suletud oli Tapa, Nõmme ja Türi kontor, lisandunud Põltsamaa. Autori märkus. 260 Kaubandus-Tööstus AS Jaak Puhk ja Pojad põhikiri. ERA 969.1.718. 261 K/m Puhk ja Pojad peamised müügiartiklid. ERA 891.2.25739.

  62  

Sortimendi laienemise ja käibe kasvu tingimustes tõusis õlide, rauakaupade ning

tubaka osatähtsus. Tubaka esiletõusu põhjuseks võis olla valitsuse rakendatav

poliitika, mille kohaselt kaotati 1935. aastal tubaka kui olulise tooraine

sisseveotollid,262 lisaks kasvas aasta-aastalt tubakatoodete tarbimine.263 Ka teravilja

puhul võime täheldada riigi reguleeriva majanduspoliitika tulemusi. 1934. aastal loodi

Teraviljaturu korraldamise seaduse 264 raames Riigi Viljamonopoli (alates. 1937.

aastast Riigi Viljasalv) nime kandev operatsioonifond, 265 kapitaliga 3,4 miljonit

krooni.266 Varasemaga võrreldes osteti teravilja veidi rohkem kokku, mistõttu tõusid

pärast kriisi pisut teravilja ja jahutoodete käibenumbrid.267 Samas jäi teravilja käive

vaatamata riigi dotatsioonidele ja üldise teravilja saagikuse kasvule268 alla 1920.

aastate vastavatele näitajatele. Enamgi veel, kuigi aruannetes on teravilja ja

jahutoodete käibed koondatud ühe näitaja alla, võib eeldada, et 1930. aastate teisel

poolel tõusis harukontorites jahutoodete ja vähenes teravilja müük.

Tootmise ja kaubanduse valdkonna koostööd soodustas ka seadusandlik baas, seda

näiteks 1936. aasta mais Riigivanema poolt dekreedina välja antud Ajutise

läbikäigumaksu seaduse näol.269 Seaduse kohaselt loeti ühele ja samale ettevõtjale

kuuluvate erinevate osakondade käibemaksu määramise aluseks ainult see osa, mille

moodustas vahetu müük tarbijale. Erinevalt varasemast 270 ei pidanud Puhkid maksma

käibemaksu läbi kaubamaja müüdud Ilmarise toodetelt kaks korda, vaid ainult ühel

korral – kliendile müümisel. Väärib märkimist, et just ettevõtjate esindajad olid

ettevõttesiseste tehingute maksuvabastusele 1930. aasta käibemaksu seaduste

aruteludel vastu seisnud, rõhutades, et kõiki kaubandustehinguid tuleb võrdselt

maksustada, vastasel korral antakse põhjendamatu eelis mitmete osakondadega

töötavatele suurettevõtetele.271

                                                                                                               262 Postimees, 21.08.1938. Tubakas ja puuvill vabanesid sisseveomonopoli alt. 263 Postimees, 18.04.1936. Tubaka ja paberossitoodang suureneb. 264 Teraviljaturu korraldamise seadus. Riigi Teataja 1934, 69, 588. 265 Teraviljaturu korraldamise operatsioonifondi seadus. Riigi Teataja 1934, 77, 641. 266 Riigikontrolli revisjonimärkused riigi 1934/35 aasta aruandele. Tallinn,1936. Lk. 36–37. 267 Seda vaatamata asjaolule, et lisaks rukkile hakkas fond tegelema nisu ostu ja müügiga. Autori märkus. 268 1938. aastaks oli näiteks nisu külvipind võrreldes 1914. aastaga suurenenud 80%. Eesti Veski. 1/1938. Lk. 11. 269 Ajutine läbikäigumaksu seadus. Riigi Teataja 1936, 47, 372. 270 Vt. Riigi eelarve tasakaalustamise, eramajanduse korraldamise ning tööpuuduse vastu võitlemise seadus. Riigi Teataja 1932, 92, 716. 271 Postimees. 25.09.1930. Läbikäigumaks.

  63  

3.2.2. Autoosakonna areng

1930. aastate teisel poolel, eriti aastail 1936–1937 võib täheldada mootorsõidukite

arvu kiiret suurenemist. Uusi sõidukeid soetasid nii firmad kui eraisikud, kaubaks

läksid nii sõidu- kui veoautod. Õnnelikud olid ettevõtjad, kes oma autoärile olid

kriisiaastatel suutnud muudest vahenditest peale maksta ning tegevust jätkata.

Puhkide müügihittideks said Chevrolet mudelid (eriti veoautod), mille esindusõigused

oli ettevõte 1929. aastal esimesena omandanud. Lisaks sellele müüdi mitmeid teisi,

peamiselt USA ja Inglismaa päritolu mootorsõidukeid. Müüdud sõidukite otstarvet

analüüsides võib järeldada, et sõiduautod olid endiselt pigem töö- kui tarbeesemed

ning paljudele oma kalli hinna tõttu kättesaamatud. Eriti paistis see silma Puhkide

esindatud automarkide juures, sest Ameerika päritolu sõiduautod olid oma

hinnatasemelt konkurentidest kallimad. 272 Vaatamata sellele olid Puhkid autoäris

edukad ning nende turuosa Eesti autoturul võis 1940. aastaks ulatuda ligi 25%-ni

(Tabel 4).273

Tabel 4. K/m Puhk ja Pojad müüdud autode arv aastail 1935–1939.*

1935 1936 1937 1938 1939**

Sõiduautod 48 77 42 65 53

Veoautod 65 169 155 57 81

Kokku 113 246 197 122 134

Eestis kokku 715 974 1128 1094 838

Puhkide osa

Eestis %

15,8 25,5 17,4 11,1 15,9

*Allikas: Auto 2/1937. Lk. 40–41; Auto 1/1939. Lk. 15–16; Auto 6/1939. Lk. 182.

** Esimese poolaasta andmed.

Autoäri edule aitas kaasa edukas osalemine riigihangetel, pakutavad lisateenused ning

müügikontorite võrk. Nii näiteks ostis Sõjaväe Varustusvalitsuse Tehnikaosakond

1939. aastal kaks sõiduautot ja ühe tõldauto, lisaks varuosadena välis- ja sisekumme.

                                                                                                               272 Kui auto keskmine müügihind oli 1935. aastal 2 730 krooni, siis Puhkide Buickid jäid 7 000–12 000 ning Chevrolet hinnad 4 700–6 000 krooni piiresse. Vt. Vaba Maa 27.07.1935. Autode ostmine elav. Saksa, Ameerika ja Briti võistlus meie autoturul. 273 Tabelis 4 sisalduvatele sõidu- ja veoautodele lisanduvad imporditud autokeredele ehitatud masinad. Autori märkus.

  64  

Tartu Maavalitsusele müüdi 1939. aastal sõiduauto “Packard” ning Tallinna linna

elektrijaamale valmistati imporditud veoauto alusele juhiruum koos veokastiga.274

Viimase tellimuse puhul näeme, et endiselt tegeleti majanduskriisi aastatel alustatud

autokerede impordiga. Võrreldes teiste samalaadsete töökodadega jäi Puhkide

auttöökoja toodangu maht siiski tagasihoidlikuks, sest keskenduti rohkem

hooldustöödele. 1936. aastal uuendati näiteks autoremondi töökoja sisustust ja 1940.

aastal loodi töökoja juurde spetsiaalne traktorite paranduskeskus. Peamisteks

konkurentideks autoäris olid AS Rotermanni Tehased, kes tõi maale selliseid

automarke nagu Opel, Oldsmobile, Cadillac ja veoautosid Blitz. Eesti Tarbijate

Keskühingu (ETK) Autoosakond esindas Vauxhalli, Pontiaci ja Fiati, AS A.

Rosenwald ja Co Fordi, Linconi ja Fordsoni ning AS Mobile Fordi, Lincolni ja

Mercuryt.275

3.2.3. Tööstus

1930. teisel poolel jätkus AS Ilmarine territooriumil ettevõtlustegevuse laiendamine

ning arendus. Eelpool oli juba juttu autotöökoja moderniseerimisest ja uuest

autosalongist. 1935. aastal valmis Ilmarise territooriumil senistele tootmisüksustele

lisaks nuudli- ja makaronitehas.276 Tehas oli Puhkidele iseloomulikult ehitatud tehnika

viimase sõna järgi ning selle tootmisvõimsuseks planeeriti 500 kg makaronitooteid

päevas. Hoone teine korrus oli ühendatud kõrvalhoones asuva jahulaoga, mis

vähendas oluliselt transpordiga seotud kulutusi. Seoses ümberkorraldustega

teraviljaturul hakkas 1930. teisel poolel tõusma kohaliku kapitaliga jahuveskite arv.277

Nii näiteks töötasid Puhkide jahuveskid nüüd lisaks Tallinnale ka Tartus, Narvas ja

Pärnus, andes tööd ligi 120 inimesele. Kuigi jahutoodete sortiment oli lai, kujunes

enimnõutavaks artikliks nisupüül. Näiteks 1934. aastal jahvatati nisupüüli ligi 100

000 krooni eest, mida oli rohkem kui teisi jahutooteid kokku. Sisemaiste

müügikanalite, ekspordi ning sagedaste reklaamide abil (Illustratsioon 11) suutsid

Puhkid oma jahuveskid pidevalt tööga varustada. Kuid kõigil veskitel nii hästi ei

läinud, sest tööd ei jätkunud ja seetõttu tuli töötada osalise koormusega või halvimal                                                                                                                274 Teatelehed hangete ja töövõtete kohta. ERA 72.2.7944. 275 Eesti autoärid ja - esindused Eestis 1940. aastani. http://www.Eag.unicweb.ee. Vaadatud 26.04.2013. 276 Makaronitehase ehitus läks kulukaks, mistõttu kasutati ka eeldatavasti ka Eesti Panga laenuraha. Eesti Panga ja K/m. Puhk ja Pojad pantimise akt 07.11.1934. ERA 1790.1.1534. 277 1939. aastaks oli neid Eestis kokku 1223. Eesti Veski 2/1939. Lk. 1.

  65  

juhul tootmine lõpetada.278 Ühtlasi näitasid probleemid, et Eestis tegutses liialt palju

jahuveskeid. Olukorra parandamiseks keelas majandusminister 29. juunil 1938 oma

määrusega279 uute jahuveskite avamise teravilja ümbertöötamiseks jahu, tangu, kruubi

ja manna valmistamiseks esialgu aastaks, seejärel pikendas valitsus seda veel neljaks

aastaks kuni 1943. aasta 1. juulini. 280 Konkurentsi vähendamine uute veskite

asutamise keeluga oli positiivne uudis ka Puhkide jahuveskitele.

Illustratsioon 11. Suurveski paviljon Tartu põllumajandusnäitusel, 1940. aastal.*

Allikas: Rahvusarhiivi fotode andmebaas. Vaadatud 02.02.2014.

 Vajadusega hoida kokku kulusid ning sooviga kinnitada kanda Soome turul oli seotud

Puhkide idee rajada jahuveski Soome. Puhkid olid juba majanduskriisi päevil

importinud odavat Soome vilja, selle Eestis jahvatanud ning eksportinud tagasi

põhjanaabritele. 1934. aastal ostis firma Helsingisse 3 miljoni marga eest 1800 m²

suuruse krundi, millele püstitati jahuveski.281 Lisaks Helsingile oli plaanis ehitada veel

kaks veskit Viiburisse ja üks Kotkasse. Helsingi jahuveski ehitusöid ja seadmetega

sisustamist juhtis Voldemar Puhk, edaspidi jätkas jahuveski tegevust Eduard Puhki

juhtimisel. Veski tegutseb ka tänapäeval, Helsingin Mylly Oy nime all, kuid

asukohaga Järvenpääl, kuhu ehitati 1992. aastal põhjamaade modernseim veski. Eestis

                                                                                                               278 Kuigi kohalikud veskid olid võimelised jahvatama aastas 75 000 tonni nisu ning 755 000 tonni teisi teraviljasaaduseid, jäid reaalsed numbrid poole väiksemad. Eesti Veski 1/1939. Lk. 11. 279 Tööstusettevõtete asutamise keelu maksmapanemise määrus. Riigi Teataja 1938, 60, 590. 280 Eesti Veski 1/1939. Lk. 11. 281 Postimees 29.10.1934. Puhki jahuveski Soomes.

  66  

tegutsev Balti Veski AS, mille tuntud kaubamärgiks on Veski Mati (Illustratsioon 12),

on Helsingin Mylly Oy tütarettevõte.282

Illustratsioon 12. Tänapäevane Veski Mati nisujahu reklaam*

*Allikas. Balti Veski koduleht. http://www.veskimati.ee. Vaadatud 12.04.2014.

Riigi 1930. aastate majanduspoliitika oma kõrgete kaitsetollidega soodustas ka

Ilmarise metallitehase tegevust. Tööstusseadmeid lubati importida vaid tehaste

moderniseerimiseks ja kulude kokkuhoiuks, mitte laiendusteks ega uute tehaste

rajamiseks. Tänu turba- ja põlevkivitööstuse eelisarendamisele sai nende

tööstusharude seadmete ja masinatega varustamiseks suuri tellimusi teiste hulgas ka

Ilmarise masinatehas. Näiteks 1935. aastal sai Ilmarine väliskaubandust kontrollivalt

Majandusministeeriumilt loa importida Ameerika Ühendriikidest linttraktorite

tootmiseks 45 000 krooni väärtuses 15 traktorimootorit, eesmärgiga katta Ilmarise

linttraktorite toodanguga edaspidi kogu Eesti vajadus seda liiki tehnika järele.283 1936.

aastal sai Ilmarine loa importida Saksamaalt püülivaltstoorikuid, et neid viimistleda

ning eksportida Soome.284 1937. aastal osteti USA-st 31 000 krooni eest 4 mootorit

teehöövlite ehitamiseks, mis oli riigi poolt tellitud Eesti maanteede hooldamiseks.285

Höövlite kõrval tellis riik põlevkivi ning fosforiidivabrikute tarbeks kitsa- ja

laiarööpmelisi mootorvaguneid ning erinevaid mootoreid. Lisaks valmistas tehas

                                                                                                               282 http://www.veskimati.ee/ajalugu.htm. 283 Postimees 23.09.1936. Linttraktoreid ehitatakse kodumaa tehases. 284 Postimees 29.01.1936. Ilmarine töötleb Soome jaoks püülivaltse. 285 Postimees 18.02.1937. Majandusteated: Tööstusettevõtete uusi masinaid.

  67  

seadmed K/m Puhk ja Pojad Soomes asuvale jahuveskile. Nii tagasid kõrged

sisseveotollid ja riiklikud tellimused Ilmarisele pideva töö. Tollimaksu

tagasimaksmine importtoorainelt valmistoodangu eksportimisel soodustasid ekspordi

arengut, mis on igale ettevõttele tähtis jätkusuutlikkuse tagamiseks ja arenguks.

3.2.4. Reklaam ja turundus

Puhkide kaubandus- ja tööstusäri järjest tihenev koostöö avaldus ka

turundustegevuses. Näiteks 1937. aasta kaubamessi kajastades toob ajaleht Uus Eesti

esile K/m Puhk ja Pojad väljapaneku. Lisaks peamisele väljapanekule messil Kalevi

väljakul oli firma korraldanud eraldi väljapaneku oma uues hallis Põhja puiesteel.

Seal presenteeriti lisaks esindatavatele automarkidele rauakaupu, jahutooteid ning

uudiskaubana õhukummidega hobusevankreid, mis kannatasid kolm korda suuremat

raskust kui senised rauast rehvidega vankrid. 286 Seega reklaamiti ühiselt nii

olemasolevaid kui uudistooteid, tööstus- ja kaubandustooteid. Ekspositsiooni

eesmärgiks oli silma jääda erinevate huvide ning eesmärkidega klientidele. Nii näiteks

võis teraviljakaupadest huvituv klient sama väljapaneku raames tutvuda

põllutöömasinate, transpordivahendite ja varuosadega. Lisaks ajakirjandusele

(Illustratsioon 13) reklaamiti oma kaupasid läbi igapäevase tegevuse, näiteks

kasutasid omanikud sõitudeks vaid firma esindatavaid automarke – Joakim sõitis

Cadillaci, Aleksander ja Eduard Chevrolet ning Evald Buickiga.287

Illustratsioon 13. K/m Puhk ja Pojad erinevaid tegevusvaldkondi tutvustav reklaam

ajakirjanduses.*

* Allikas: Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 1937.

                                                                                                               286 Uus Eesti 14.08.1937. Messi tähelepanuväärsusi. Suurfirma J. Puhk ja Pojad messil. 287 Eesti Ekspress 26.05.2007. Erelt, P. Viis venda, kelle taskus oli Eesti riigikassa.

  68  

Kokkuvõte

Esimestel iseseisvusaastatel oli Eesti riik vaatamata eesmärgiks seatud

vabakaubanduse põhimõtetele sunnitud oma rolli ettevõtluskeskkonna kujundamisel

hoopis suurendama: probleemiks oli kapitali ning tugevate ettevõtete puudumine, kes

oleks suutnud siseturu vajadusi piisaval määral oma toodete ja teenustega rahuldada.

Olukorda pingestas sõjategevus Nõukogude Venemaaga, mis neelas suure osa riigi

sisuliselt olematust eelarvest. Koduturu kaitseks ja kohalike ettevõtete toetamiseks

rakendati riigi poolt ulatuslikke kaitsetolle, pakuti lühiajalist riiklikku laenu ning

kaubanduse kontrollimiseks võeti kasutusele litsentsisüsteem. Paraku nimetatud

meetmest ei piisanud ning riigil tuli läbi riigiettevõtete (Erkat, Revalis) oma osalust

majanduselus suurendada, kutsudes sellega esile eraettevõtjate pahameele.

Probleemne esines ka riigi ja ettevõtjate omavahelises koostöös, kuna ainsa ettevõtjate

häälekanali, Riigi Majandusnõukogu töö oli kaootiline ning kuigi ettevõtjatel oli

nõukogus võimalik sõna võtta, puudus hääleõigus.

Tartu rahulepinguga saadud 15 miljonit kuldrubla, mõned välislaenud ning elavnenud

kaubandussuhted Venemaaga andsid 1920. aastate alguses riigile kapitali, mida hakati

kasutama ettevõtluskeskkonna elavdamiseks, eriti laenude andmiseks tööstussektorile.

Lühiajalise laenuraha abil finantseeriti uute ettevõtete loomist ning olemasolevate

laiendamist. Uute ettevõtete loomine ei olnud üheski sektoris takistatud, kuid laenude

lühiajalise iseloomu tõttu said eelise tööstussektori ettevõtted. Lisaks ei olnud uute ja

laiendatavate ettevõtete äriplaanid sageli jätkusuutlikud, toetudes liialt lootusele

Venemaa turu taastumiseks. Ka K/m Puhk ja Pojad omanike tähelepanu nihkus

nimetatud perioodil riigi üldise majanduspoliitikaga sarnaselt tööstusele. Suured

investeeringud suunati metallitehas Ilmarine tootmismahtude taastamisele,

eesmärgiga saavutada läbilöök Nõukogude Venemaa suurtel turgudel.

Kaubandustegevuses laieneti üldise ettevõtlusbuumi raames sisemaale, eesmärgiga

rahuldada paremini sisemaale tekkinud edasimüüjate vajadusi.

Riigi liberaalse krediidipoliitika negatiivseks tulemiks olid jätkuvalt negatiivne

kaubandusbilanss, Eesti marga väärtuse pidev langemine ning Vene turu kadumisel

ettevõtete pankrotistumine. Ettevõtluskeskkonnale mõjus pärssivalt ka kaootiline

tollipoliitika: pidevalt muutuvad tollimäärad raskendasid pikemaajaliste äriplaanide

  69  

realiseerimist ning andsid mõnedele, eeskätt poliitiliste ringkondadega seotud

ettevõtjatele võimaluse siseinfot kasutades muutuvaid tollitariife enda ärihuvides

tööle rakendada.

1920. aastate teise poole majanduskeskkonda iseloomustasid üldine stabiliseerumine

ja põllumajanduse lisandumine riigi majandusprioriteetide hulka. Riigi poolt

korrastatud finantssüsteemi ühe osana tuli 1928. aastast uue rahvusvaluutana

kasutusele Eesti kroon. Ettevõtjate huvide koondamiseks ja esindamiseks loodi

Kaubandus-Tööstuskoda, mille tulemusel paranes ettevõtjate ja riigi omavaheline

kommunikatsioon ning suurenes ettevõtjate roll majandusalase seadusloome

kujundamisel. NSV Liiduga kauplemisest saadud õppetunnid näitasid, et

majanduslike argumentide kõrval tuleb venelastega kauplemisel arvestada ka

poliitiliste aspektidega ning väikeriigi majanduse sidumine vaid ühe suure

kaubanduspartneriga suurendab majanduslikke riske. Turuorientatsioonis toimunud

nihke tulemusena kerkisid kaubanduspartneritena esile Saksamaa, Inglismaa ja

Skandinaavia riigid. Muutused toimusid ka majandusharudes: riigi laenurahadega taas

tööle rakendatud suurte tsaariaegsete tööstusettevõtete toodangule polnud turgu ei

kodu- aga välismaal, mistõttu tuli neil kohaneda tarbijate muutunud nõudmistega või

tegevus lõpetada. Kuigi eesmärgiks võetud vabakaubanduse põhimõtetest oldi veel

kaugel, näitas tollide alandamine paljudes riikides, sh Eestis, et sinnapoole liigutakse.

Ettevõtluskeskkonna paranemisele aitas kaasa ka tollitariifide ühtlustumine 1920.

aastate lõpus, mis muutis tariifid ettevõtjatele selgemaks ning läbipaistvamaks.

Stabiliseerunud majanduskeskkond mõjus positiivselt ka ettevõtete investeeringutele.

Uued ettevõtted olid jätkusuutlikuma äriplaaniga ning tööstusettevõtete kõrval

suurenes põllumajandussaadusi töötlevate ja kaubandusega tegelevate ettevõtete arv.

K/m Puhk ja Pojad puhul oli ettevõtte laienemine linnadest sisemaale parandanud

kaupade kättesaadavust ning pakutavate teenuste kvaliteeti. Kodumaise

põllumajandustoodangu kasv ning hõre konkurents siseturul oli ajendiks jahuveski

loomisele. Alakoormatud Ilmarise hooned kohandati muutunud vajaduste tingimustes

ümber ning sellest kujunes mitmekülgne tootmis- ja ärikeskus, kuhu lisaks

tootmishoonetele rajati autosalong ja remonditöökoda.

  70  

1920. teise poolel toimunud positiivsetele arengutele andis tagasilöögi ülemaailmne

majanduskriis. Üle tootmisest ja põllumajandustoodete hinnalangusest alguse saanud

kriis mõjus rusuvalt nii majandusele kui siinsele sotsiaalsele keskkonnale:

müügihindade langus tõi kaasa ettevõtete pankrotistumise, koos sellega suurenes

töötus ja inimeste rahulolematus – kahtluse alla seati senine isereguleeruv

majandusmudel. Teistele riikidele sarnaselt suurenes ka Eestis riigi osatähtsus

majanduses: kõrgendati kaitsetolle ning kasutusele võeti autarktilise majandusmudeli

põhimõtted. Ettevõtluskeskkonna parandamiseks kasutati esialgu administratiivseid

meetmeid: piirati importi, seati sisse valuutakontroll ja litsentsisüsteem, tõsteti tolle

ning alustati põllumajandussaaduste ekspordi soodustamiseks riiklikku doteerimist.

Põllumajanduses rakendati dotatsioonide süsteemi, tööstusettevõtteid hoiti elus

riiklike tellimustega. Kriisi võtmeküsimuse, Eesti krooni devalveerimisega aga

viivitati, mistõttu kriis venis oodatust pikemaks ning mõjud sügavamaks. Kriisi elasid

üle ettevõtted, kes suutsid oma senised äriplaanid muutunud oludega vastavusse viia

ning uued äriideed edukalt realiseerida. Mõnevõrra lihtsam oli suurematel ettevõtetel

nagu K/m Puhk ja Pojad, kes tegutsesid mitmetes valdkondades – kriisist enim

mõjutatud valdkondadele suudeti teiste kasumlike tegevusalade arvelt peale maksta

ning sel moel ettevõte kriisist läbi aidata.

1930. aastate teise poole arenguid iseloomustab riigi osakaalu suurenemine

majanduses ning eraettevõtjate ja riigi omavaheliste suhete halvenemine. Ettevõtjad

polnud rahul, et riik jätkas ka majanduskriisi möödudes aktiivset sekkumist pooldavat

majanduspoliitikat. Mõne aastaga võttis riik enda kontrolli alla hindade kujundamise

ja uute ettevõtete loomise – sammud, mis piirasid vaba konkurentsi. Ettevõtjad

pooldasid aga naasmist 1920. aastate liberaalsema, individuaalsel motivatsioonil

põhineva majandusmudeli juurde. Peamiseks vaidluskohaks oli küsimus, millisel

määral on riigi sekkumine majandusse vajalik ja millal hakkab see pärssima

ettevõtlusvabadust ning ettevõtjate algatusvõimet. Olulist rolli täitis siinkohal taas

ettevõtjate katusorganisatsioon Kaubandus-Tööstukoda, kes ettevõtjate seisukohtadele

pidevalt tähelepanu juhtis.

Ettevõtjate suhteid riigiga ei parandanud ka reorganiseeritud Riigi Majanduskogu

tegevus, mis varasemate aastate üldisemate ja põhimõtteliste majandusprobleemide

käsitlemise asemel tegeles nüüd suures osas vaid riigiettevõtete aruannete

  71  

läbivaatamise, juhtkondade- ning majandustulemuste kinnitamisega.

Majandusringkondade ja kutseühingute osakaal Riigi Majandusnõukogus küll

suurenes, samas ettevõtjate võimalus riigi majanduspoliitiliste otsuste tegemisel

sisuliselt kaasa rääkida vähenes. Vaatamata riiklike regulatsioonide suurenemisele

näitasid ettevõtete majandustulemused 1930. aastate teisel poolel paranemismärke.

Kui uutel tulijatel oli järjest raskem turule pääseda, siis olemasolevatele ettevõtetele

püüdis riik kindlustada turu, vajadusel riiklike tellimuste abiga. Kuigi K/m Puhk ja

Pojad olid tuntud kui põhimõttelised liberaalse majandusmudeli toetajad, soodustas

riigi kriisijärgne majanduspoliitika ka firma K/m Puhk ja Pojad arengut: riiklike

tellimustega kodumaisel kapitalil põhinevate tööstusettevõtete toetamist nautis

Puhkide AS Ilmarine ja põllumajanduses kehtinud dotatsioonisüsteemist sai kasu K/m

Puhk ja Pojad viljaäri. Ka riigi toetused tootmise moderniseerimiseks toetasid otseselt

Puhke: valmis nuudli- ja makaronitehas, põhjalikud uuendused viidi läbi

autotöökojas, rajati traktorite remondile spetsialiseerunud remonditöökoda.

Testides uurimistöös P. Bourdieu väljade vastastikuse mõju teooriat saab väita, et

teooria leidis kinnitust ka Eesti kahe maailmasõja vahelise perioodi arengute puhul.

Riigi mõju läbi majanduspoliitiliste otsuste oli ettevõtluskeskkonna kujundamisel

oluline. Peamisteks hoobadeks keskkonna kujundamisel olid maksu- ja tollisüsteem,

seadusandlus, krediidipoliitika ja mitmesugused dotatsioonid. Ajas ühe või teise

meetme osatähtsus küll muutus, kuid koos moodustasid nad terviku, mille abil viis

valitsus ellu oma majanduspoliitilisi eesmärke. Pole kahtlust, et poliitiline ja

majandusväli toimisid omavahel tihedas seoses, üksteist vastastikku mõjutades ning

toetades, kuid selgelt domineerivam oli poliitilise välja tegevus – vajadusel kontrolli

suurendati, võimalusel vähendati. Samas oli ka riik sõltuv ettevõtluskeskkonnast, selle

edukusest – kui ettevõtted maksutulu ei tootnud, polnud riigil vahendeid, mida ümber

jagada. Majandusliku olukorra halvenemine oli aga sotsiaalsete probleemide nagu

elatustaseme langus ja tööpuudus, allikaks.

Omavahel oli seotud ka poliitilises- ja majandusväljas toimivate isikute (agentide)

tegevus. Eesti iseseisvumisel toetus riigi majandus üksikute ettevõtjate

majanduslikule toele, lisaks panustasid ettevõtjad riigi arengusse läbi teadmiste ja

kogemuste. Edaspidiseks andis see ettevõtjatele kapitali, mida oli hiljem, eeskätt

1920. aastatel enda ärihuvides võimalik ära kasutada. Arvestataval määral suutsid

  72  

ettevõtjad poliitilise välja otsuseid ka mõjutada, mis andis kapitalile väärtuse ning

motiveeris seda koguma. Samas olid nimetatud arengud võimalikud vaid poliitilise

välja vaikival heakskiidul ning 1930. aastate teise poole arengud olid sellele piisavaks

tõestuseks.

 

 

 

 

 

  73  

Summary

The title of the magister's thesis is The business environment in the Republic of

Estonia in 1918-1940: on the example of J. Puhk and Sons Department Store. The

main purpose of the thesis is to examine the Estonian business environment, the

economic policy decisions that influenced its formation and evolution during the

period between the two World Wars, on the example of J. Puhk and Sons Department

Store. Although the topic has so far found little use in the literature about history, it is

important, because it was between the two World Wars when the foundation was laid

for the economy on which the developments in the coming decades relied upon.

Many descendants of traders from that time are successful businessmen in Estonia

today. One of them is the Puhk family, who were active in the industrial and

commerce sector; in addition to that, they were also well-known public figures, being

members of the Parliament and influential economic organizations. In addition to

exploring the business environment, Puhks connections with political circles as

businessmen, gives the opportunity to examine whether the economic circles were

able to influence politicians in making economic decisions in the interest of their

business. Through the comprehensiveness of the Puhks, it is possible to assess the

impact of the economic policies on various economic sectors. It was one of the few

Estonian owned large companies, which operated throughout the period between the

two World Wars, and that's why it is possible to get a good overview of the economic

impact of political trends on the business activities in the 1920s, during the global

economics crisis and in the years following the crisis, on the example of the Puhks.

The writing of the thesis is based on the theory of the combined effect of the fields

that exist in the society by a French sociologist Pierre Bourdieu. Influenced by

structuralism, one of the best-known thesis of Bourdieu is the claim that society is

composed of co-dependent fields and the liberal economic theories that represent the

economy as an isolated actor do not work in reality. Based on Bourdieu, this thesis

gives an opportunity to ask whether the theory of co-dependency of the political and

economic sphere existed during the period under study in Estonia as well, and how it

affected the development of the business environment at that time.

  74  

The thesis consists of three chronological chapters. The first chapter deals with the

development of the business environment starting with Estonia's independence until

the global economic crisis: under observation are the problems that the country and

the entrepreneurs had to deal with after gaining independence, how these were solved,

and what were the main lessons of the first decade. The second chapter is dedicated to

the changes in the national economic policy in the global economic crisis. The third

chapter pays attention to the developments that took place in the second half of the

1930s. The kind of impact the economic crisis had on Estonia's future economic

policy and how this changed policy affected the relations between the nation and the

entrepreneurs was examined in more detail. All the chapters are divided into two

major sub-paragraphs. The first is devoted to the country's economic policy directions

and legislation, the second part analyses how the overall economic policy affected the

activities of a specific company, Puhk and Sons Department Store.

The results of the thesis have already found practical use as the author appeared on

the ETV television series Ajavaod: Estonian Businessmen in late December 2013,

talking about Puhks as businessmen.

 

 

 

 

 

 

 

  75  

Allikad

I ARHIIVIALLIKAD

Eesti Riigiarhiiv (ERA), Tallinn.

• F. 1. Politseitalitus.

• F. 58. Põllutööministeerium.

• F. 66. Riigikontroll.

• F. 72. Majandusministeeriumi Maksude Talitus

• F. 73. Kaubandus-tööstusministeerium.

• F. 80. Riigikogu I-IV koosseis.

• F. 852. Sisekaitse ülem.

• F. 891. Kaubandus-Tööstuskoda.

• F. 893. Kaubamaja J. Puhk ja Pojad.

• F. 957. Välisministeerium.

• F. 969. Majandusministeerium.

• F. 990. Riigi Majandusnõukogu.

• F. 1356. Riigikohus.

• F. 1581. Eesti saatkond Berliinis.

• F. 1582. Eesti saatkond Helsingis.

• F. 1585. Eesti saatkond Pariisis.

• F. 1590. Eesti konsulaat Kopenhaagenis.

• F. 1784. Kaubamaja-tööstus Aktsiaselts J. Puhk ja Pojad.

• F. 1790. Eesti Pank.

• F. 1840. Mäeamet.

• F. 4414. Tartu Maksuamet.

Tallinna Linnaarhiiv (Tallinn)

• F. 1361. Tallinna ja Helsingi maksuamet.

  76  

II AVALDATUD ALLIKMATERJALID

• Ajutine läbikäigumaksu seadus. Riigi Teataja 1936.

• Aktsia- ja osaühingute juhatuste ja nõukogude koosseisu seadus. Riigi Teataja

1935.

• Asutava Kogu IV istungjärgu protokoll. 31.07.1920. Tallinn 1920.

• Eesti Arvudes 1920-1935. Riigi Statistika Kesk büroo, Tallinn 1937.

• Eesti Statistika. Riigi Statistika Kesk büroo. Tallinn 1930.

• Eesti Väliskaubandus 1930. Tallinn 1931.

• Eesti Väliskaubandus 1933. Tallinn 1934.

• Eksportkrediidi kindlustamiseks riikliku garantii andmise seadus. Riigi Teataja

1931.

• Jõuvankrite seadus. Riigi Teataja 1929.

• Kapitalide väljaveo tõkestamise, nende Eestisse toomise ja Eesti

rahvamajanduse kindlustamise seadus. Riigi Teataja 1934.

• Kaubandus-Tööstuskoja seadus. Riigi Teataja 1924.

• Kaupade kvaliteedi selgitamise ja õiglaste hindade maksma panemise seadus.

Riigi Teataja 1932.

• Kaupade sisseveo korraldamise seadus. Riigi Teataja 1931.

• Kuldraha üksuse kindlaksmääramise ja kuldrahas lepingute sõlmimise seadus.

Riigi Teataja 1924.

• Metallitööstuse aktsiaseltsi Ilmarine põhikiri. Riigi Teataja 1920.

• Määrus sisse- ja läbiveo ning tollimaksude kohta. Riigi Teataja 1921.

• Pangatehingutelt võetava ajutise maksu määrus. Riigi Teataja 1932.

• Riiginõukogu III istungjärgu stenogramm. Tallinn 1939.

• Riigi eelarve tasakaalustamise, eramajanduse korraldamise ning tööpuuduse

vastu võitlemise seadus. Riigi Teataja 1932.

• Riigi Majandusnõukogu seadus. Riigi Teataja 1919.

• Seakasvatuse edendamise ja peekoni hindade kindlustamise fondi seadus.

Riigi Teataja 1930.

• Sisseveo üld- ja minimaaltollitariifide maksma panemise seadus. Riigi Teataja

1928.

• Teraviljaturu korraldamise seadus. Riigi Teataja 1934.

  77  

• Teraviljaturu korraldamise operatsioonifondi seadus. Riigi Teataja 1934.

• Teravilja kaitseseadus. Riigi Teataja 1930.

• Tööstusseadus. Riigi Teataja 1936.

• Välismaksuvahendite liikumise korraldamise määrus. Riigi Teataja 1933.

• Riigikontrolli revisjonimärkused riigi 1934/35 aasta aruandele. Tallinn 1936.

III PERIOODIKA

• Ajakiri Auto 1929.

• Ajalooline Ajakiri 2011.

• Akadeemia 2007.

• Eesti Ekspress 1997.

• Eesti Päevaleht 1927, 1929.

• Eesti Majandus 1921, 1923.

• Eesti Veski 1938, 1939.

• ERK 1933, 1936.

• Kaja 1920.

• Kaubandus-Tööstuskoja Teataja 1926–1940.

• Kaupmees 1939

• Looming 2006, 2011.

• Maaleht 1930.

• Meie Edu 1927–1930.

• Postimees 1930–1938.

• Teater 1937.

• Uus Eesti 1937, 1938;

• Vaba Maa 1930, 1936.

IV KIRJANDUS

• Berendsen, R. Ärimehe käsiraamat. Eta. Tallinn 1927.

• Bourdieu, P. The Social Structures of the Economy. Cambridge 2005.

• Ilmjärv, M. Hääletu alistumine. Argo. Tallinn 2004.

  78  

• Järv, J. Eesti tööstus ja kaubandus. Eesti Kirjastus. Tallinn 1931.

• Kahk, J. ja Tarvel, E. An Ecomomic History of the Baltic Countries.

Stockholm University 1997.

• Karma, O. Eesti Vabariigi majanduspoliitika. Kaks aastakümmet 1919–1939.

Umara. Tallinn 1999.

• Karma, O. Tööstuslikult revolutsioonilt sotsialistlikule revolutsioonile Eestis.

Tööstuse arenemine 1917. aastani. Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Tallinn

1963.

• Kasekamp, A. A History of the Baltic states. Palgrave MacMillan. New York

2010.

• Kaubandus-Tööstuskoda 1925–1935. Tallinna-Eesti Kirjastus-Ühisus. Tallinn

1936.

• K/m Puhk ja Pojad. Meie Suurveski. Tallinna-Eesti Kirjastus-Ühisus. Tallinn

1927.

• Kross, J. Kallid Kaasteelised. Eesti Päevaleht. Tallinn 2010.

• Kõll, A-M. Peasants on the world market. Agricultural Experience of

independent Estonia 1919–1939. Almqvist & Wiksell International.

Stockholm 1994.

• Lebaron, F. Theory and Society. Special Issue of the Sociology of Symbolic

Power. A Special Issue in Memory of Pierre Bourdieu. New York 2013.

• Leander, A. Review of International Political Economy. Pierre Bourdieu on

Economics. Review Essay. London 2001.

• Linnuse, H. Masinatehas Ilmarine 1859–1959. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn

1959.

• Made, T. Rahvusvahelised suhted, leksikon. Valgus. Tallinn 2002.

• Nerman, R. Kalamaja ajalugu. Eesti Raamatutrükikoda. Tallinn 1996.

• Pihlamägi, M. Eesti industrialiseerimine 1870- 1940. Teaduste Akadeemia

Kirjastus. Tallinn 1999.

• Pihlamägi, M. Majandusliku mõtte ajaloost Eestis: Vabaturumajandus versus

reguleeritud majandus. Teaduste Akadeemia Kirjastus. Tallinn 1996.

• Pihlamägi, M. Väikeriik maailmaturul. Eesti Väliskaubandus 1918–1940.

Argo. Tallinn 2004.

  79  

• Valge, J. Lahtirakendamine. Eesti majandus ja majanduspoliitika aastail 1920–

1924. Eesti Rahvusraamatukogu. Tallinn 1998.

• Vende, V. Esimesest autost viimase voorimeheni. Valgus. Tallinn 1976.

• Smith, A. The Wealth of Nations. Books I-III. Benguin Books. London 1991.

• Szporluk, R. Communism and Nationalism. Oxford University Press. New

York 1988.

VI PUBLITSEERIMATA MATERJALID

• Sauks, E. Masinatehas Ilmarine 1859-1989. Diplomitöö. Talinn 1990.

VII INTERVJUUD

• Vallo Toometi intervjuu Toomas Lumaniga. Kuku Raadio. 05.11.2008.

VIII INTERNET

• http://www.Eag.unicweb.ee. Vaadatud 15.01.2014.

• http://www.hot.ee/valge/Patsjanafta.pdf. Vaadatud 30.04.2014.

• http://www.veskimati.ee/ajalugu.htm. Vaadatud 12.04.2014.

• http://www.tlu.ee/UserFiles/Ajaloo%20Instituut/Tööde%20vormistamine%20j

a%20viitamise%20reeglid.pdf. Vaadatud 07.05.2014.

  80  

Lisad

Lisa 1. AS Ilmarine käive 1920-1933 (tuhandetes kroonides).*

Aasta Toodang Kasum Võlad Kinnisvara

1920 120 31 113 47

1921 392 31 177 49

1922 537 -1 509 68

1923 576 -1 576 73

1924 417 -1 491 236

1925 293 2 507 238

1926 379 2 837 710

1927 405 2 797 732

1928 561 4 873 732

1929 758 4 836 732

1930 658 4 652 737

1931 335 -5 827 768

1932 411 2 665 768

1933 474 2 874 768

*Allikas: AS Ilmarine metallitööstus. ERA 1790.1.1025. Kuni 1. jaanuarini 1928 oli

Eesti rahvuslik valuuta mark. (100 marka = 1 kroon). Autori märkus.

  81  

Lisa 2. K/m Puhk ja Pojad kaubaartiklite läbimüük 1928., 1933. ja 1939. aastal,

kroonides.*

1928 1933 1939

Teravili ja jahu 4 619 209 1 352 449 2 479 183

Suhkur 2 500 009 1 572 529 3 375 935

Sool 80 710 144 269 271 405

Heeringad 285 704 44 988 102 605

Kunstväetised - 75 175 495 849

Tubakasaadused - 508 934 1 293 273

Põllutööriistad ja masinad - - 88 567

Raudmaterjalid - - 559 193

Õlid ja määrded - 127 363 1 231 970

Bensiin** - 172 275 -

Petrooleum** 168 720 -

Mitmesugused

segakaubad

42 285 477 908 1 679 976

Rauaosakonna erikaubad - - 626 975

Hapnik - - 29 561

Jalgrattad ja raadiod - - 33 023 Auto- ja jalgrattakummid*** - - 89 362

Autotöökoda - - 8 703

Veoautode veod - - 6 839

Kokku 7 527 917 4 644 610 12 363 721

*Allikad: K/M J. Puhk ja Pojad 1928. ja 1933. aasta finantsandmed. ERA 893.1.193, ERA

893.1.519; Kaubandus-Tööstus AS Jaak Puhk ja Pojad finantsandmed 1939. ERA 72.2.7944,

ERA 72.2.7945.

** 1939. aasta bensiini ja petrooleumi müüginumbrite kohta puuduvad andmed, kuigi ettevõte

nimetatud kaubaartikleid müüs.

*** 1933. aasta aruandes kajastuvad auto- ja jalgrattakummid ning raudmaterjalid oma

väikese osakaalu tõttu eeldatavasti kategoorias “Mitmesugused segakaubad.”