11

KlassidklassidetaühiskonnasElitaarne ruumimudel Eesti NSV-s janomenklatuursed korterelamudTallinnas 1945–1955

Epp Lankots

Elamuehitus oli Teise maailmasõja järgsemaailma suur probleem, seda võrdselt nii ida-ja läänebloki kui ka Kaug-Ida maade jaoks.Riikide ja majanduse kiire ülesehitamise va-jadusest lähtuvad protsessid � industrialisee-rimine, linnastumine, riiklik eluasemepolii-tika � on eelmise sajandi teise poole pärand,mille avalike ja lugematute varjatud aspek-tide üle arutletakse ühiskonnateadustes (sh.linna- ja arhitektuuriteoorias) tänaseni.

Suur osa viimasel aastakümnel avaldatudNõukogude Eesti ühiskonna ja kultuuri eri-nevatest käsitlustest on mõistetavatel põhjus-tel püüdnud avada tolleaegse elu seda poolt,milles domineerib kaudselt või otseselt sise-mine vastuhakk kehtivale reþiimile.1 Palju-sid sotsiaalseid nähtusi ja tendentse (argielus,kunstis, noorsookultuuris jne.) on põhjenda-tud vabama hingamisruumi otsingutega ahis-tava süsteemi raames. Aili Aarelaid kirjutab,et toonane sotsiaalne aeg jagunes kaheks:reaalse sotsialismi ajaks ja Eesti nõukogudeajaks.2 Kirjeldatud käsitlused ongi peamiseltsilmas pidanud Eesti nõukogude aja vöötmespaiknemist, mis mõõdistas eestluse säilimistnõukogude võimu tingimustes. Reaalse sot-sialismi aeg aga avaldus plaanimajandusekontrollarvudes, kasvutendentse konstatee-rivas sotsiaalstatistikas, korteri- ja autoostu-järjekordades jne.3

Nõukogude Eesti arhitektuurist ja elami-sest on kirjutatud peamiselt, lähtudes nor-meeritud ja ideologiseeritud ruumipoliitikastning selle varjus toimunud ruumilistest �pro-testiaktsioonidest� ning lääneihalusest.4

Elukeskkonna industrialiseerimise ja tü-piseerimise teema läbikirjutamine on olnudtäiesti loomulik, kuivõrd nõukogude perioodoli pikk ja elamuehituse maht piisavalt suur,et muuta mõnekümne aasta jooksul pöördeli-selt nii eestlase eluviise kui ka linnade mas-taape ning ilmet. Normatiivse ruumimudelikoostisosi lahates on seni vaid põgusalt ülelibisetud faktist, et Eesti NSV-s � nagu igasteises sotsialistlikus ühiskonnas � kehtis te-gelikult diferentseeritud eluasemepoliitika.Nomenklatuursete funktsionääride avarama-test võimalustest on kõneldud kui hästi tun-tud faktist, ent ilmunud pole peaaegu ühtegianalüüsi Nõukogude Eesti privilegeeritudelukeskkonnast. Ainsana võib nimetada MartKalmu artiklit Eesti varastalinistlikest villa-

1 Mõned hiljutised näited: 1970ndate kultuuriruumiidealism. Lisandusi eesti kunstiloole. Toim. S. Helme.Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2002; kasüsteemiga kohanemist ja selle erinevaid avaldumis-vorme seletatakse kultuurilise vastandumise kaudu:Kohandumise märgid. Koost. ja toim. V. Sarapik,M. Kalda, R. Veidemann. Tallinn: Underi ja TuglaseKirjanduskeskus, 2002.2 A. Aarelaid, Ikka kultuurile mõeldes. Tallinn:Virgela, 1998, lk. 193.3 A. Aarelaid, Ikka kultuurile mõeldes, lk. 193.4 Vt. nt. K. Kodres, Ruumi ja vormiideologiseerimine. � Eesti XX sajandi ruum. NäitusRotermanni soolalaos / Space in 20th CenturyEstonia. Exhibition at the Rotermann�s Salt Storage17.12.1999�6.02.2000. Koost. ja peatoim. L. Lapin.Tallinn, 1999, lk. 129�148; L. Lapin, Seitsmeküm-nendate ruum. � Eesti XX sajandi ruum, lk. 214�232;T. Ojari, Modernismi parameetrid: Mustamäekujunemisest. � Kümme. Eesti Arhitektuurimuuseumiaastaraamat. Koost. K. Hallas, T. Ojari. Tallinn: EestiArhitektuurimuuseum, 2000, lk. 49�64.

Epp Lankots12

dest,5 mis vaatleb spetsiifilist 1940. aastatelõpu eramutüüpi kui kõrvalekallet tol ajal ehi-tatud pereelamute pealiinist ning valgustabveidi ka hoone tellijaid ja nende positsiooni.

Kommunistliku partei ideoloogilise prog-rammi kohaselt oli ühiskonnas, kus ei eksis-teerinud klassivahesid, täiesti võimatu eliidija massi ehk sotsiaalsete klasside tekkimine.Elamuehituses tähendas see ideoloogilinepealiin võrdsete elamistingimuste loomistkõikidele kodanikele, mida hakati teostamaelamismudelite ratsionaliseerimise tüüp-projektide kaudu ja tootmise efektiivsemaksmuutmise nimel. Tegelik elu, nagu ka normee-rimata ja individuaalprojektide järgi ehitatudnomenklatuursete korterelamute olemasolu,tõestas, et võrdsuse printsiip osutus müüdiks.

Käesolev artikkel on eelkõige sissejuha-tus elitaarse ruumimudeli �tootmisprotsessi�sotsialistlikus ühiskonnas ning ülevaade po-liitilise eliidi elamistingimustest Nõukogu-de Eestis ametliku elamuehituse taustal. Di-ferentseeritud elamuehituspoliitika kujune-mist kirjeldades on lähemalt käsitletud esi-mesi normeerimata elamispindadega korter-elamuid, mis rajati Tallinnas enne NikitaHruðtðovi aegset ehituse industrialiseerimi-se algust (1955). Artiklis on analüüsitud eel-kõige korteriplaanidesse kodeeritud elustan-dardi erinevusi. Väidan, et poliitilis-administ-ratiivse eliidi privilegeeritud võimalused ku-jundada arhitektuurilis-ruumilist argikesk-konda lähtuvad kogu nõukogude ühiskonna-korralduse sisemistest vastuoludest sotsialis-mi ideoloogiaga. Seejuures rõhutan, et minuuurimisobjekt on eranditult võimu omanudja teostanud kiht ehk vähemalt deklaratiiv-selt �reaalses sotsialismi ajas� elav, mittesellele vastanduv �eliit�.

Klassidetaühiskond?Nõukogude ühiskonna peamised ideoloogi-lised alustalad seisid sotsialistliku revolut-siooni baasil, mille üks põhilisi eesmärke oliklasside likvideerimine. Kui eristada sotsiaal-seid klasse Karl Marxi järgi vastavalt nendesuhetele tootmisvahenditesse, siis nõukogu-de ühiskonnas tõepoolest ei ole võimalikklasse eristada. NLKP ideoloogilise dogmajärgi tähendas nõukogude võim töölisklassivõimu. Klassierinevused ja nendevahelisedsuhted määrati nõukogude ühiskonnas hoo-pis �sotsialistlikul turul�, mida on nimetatudka pseudoturuks.6 Subjekti staatus sotsialist-likul turul ei sõltunud mitte turust endast, vaidpoliitilisest ja administratiivsest võimust.Hoopis kabinettides otsustati, kellele mida-gi �müüa� ja millise hinnaga. Seega tavapä-rase stratifikatsiooni mõistes ei saanud �sot-sialistlikul turul� moodustuda eraldiseisvaidsotsiaalmajanduslikke kihte.7

�Sotsialistlik turg� kui poliitiliselt regu-leeritud sotsiaalsete suhete väli ongi võti,milles ühiskonnateoreetikud ja sotsioloogidkäsitlevad erinevaid sotsiaalseid gruppe ningeliiti näiliselt klassideta Nõukogude ühiskon-nas. Teisisõnu tähendab see, et nõukoguderiigiaparaadis teatud funktsioone täitvadametnikud või isikud moodustavad vastavaltülesannete tähtsusele parteilise hierarhia ningühiskonnas privilegeeritud rühma.

5 M. Kalm, Varastalinistlik villa Eestis. � Kunstitea-duslikke Uurimusi 8. Tallinn: Teaduste AkadeemiaKirjastus, 1995, lk. 224�243.6 B. Èëüèí, Ãîñóäàðñòâî è ñîöèàëüíaÿñòðàòèôèêàöèÿ ñîâåòñêîãî è ïîñòñîâåòñêîãîîáùåñòâ 1917�1996 ãã. Îïûò êîíñòðóêòèâèñòñêî-ñòðóêòóðàëèñòñêîãî àíàëèçà. Ñûêòûâêàð:Ñûêòûâêàðñêèé ãîñóäàñòâåííûé óíèâåðñèòåò,Èíñòèòóò ñîöèîëîãèè Ðîññèéñêîé Àêàäåìèè Íàóê,1996, lk. 180�181.7 B. Èëüèí, Ãîñóäàðñòâî è ñîöèàëüaÿñòðàòèôèêàöèÿ..., lk. 180�181.

13Klassid klassideta ühiskonnas

Sotsioloogias on levinuim sotsiaalse stra-tifikatsiooni uurimise alus ameti ning sisse-tulekute põhjal moodustuvad erinevused, entsee ei pruugi kehtida iga ühiskonnatüübikohta.8 Kadi Roosma kirjutab, et omal ajaltegid mitmed Lääne stratifikatsiooni uurijadtüüpilise vea, rakendades nõukogude ühis-konna kihistumise analüüsimisel turumajan-dusliku ühiskonna tarvis väljatöötatud skaa-lasid, mille alusel paistis kihistumine NSVLiidus Läänele üsna sarnane olevat. Töökohtoli aga nõukogude ühiskonna kihistumiselteisejärguline, kuivõrd sotsiaalne diferentsee-rimine põhines esiteks võimul, teiseks toot-misharul ning kolmandaks elukohal.9 Kunasiin valitses turumajanduse asemel käsuma-jandus, siis oli ametikohtade klassikuuluvu-se määramise aluseks ametiga kaasnev võim,mitte sissetulekud. Roosma väidab, et �riik-lik-parteiline bürokraatia erines mitte niivõrdmateriaalselt heaolult, kui just piiramatu või-mu poolest alluvate ja nende kasutuses ole-vate ressursside üle�.10 On aga oluline sil-mas pidada, et võimu valdamine ei välista-nud materiaalset heaolu, pigem ikka tingisseda, ent võimu peetakse siin e s m a s e k seristavaks faktoriks. Võimuorganid kontrol-lisid ametlikult, et ei toimuks mingit sotsiaal-set identifitseerumist, mis võiks viia ideoloo-giliselt vastunäidustatud poliitilisest reþiimistsõltumatute subjektide tekkimiseni. Sellegi-poolest jaotus elanikkond kolhoosirahvaks,töölisteks, intelligentsiks jne. Lisaks eristusselgelt eliit, kellel olid võimu kõrval ka liht-kodanikega võrreldes hoopis paremad võima-lused materiaalselt isiklikku elu korraldada.

Eliit Nõukogude Liidusja Eesti NSV-s11

Milovan Djilast peetakse esimeseks, kes kir-jutas kommunistliku reþiimiga riikide�uuest� ehk valitsevast klassist, tähistadessellega riigistruktuuris kõrgemal astmel seis-

vat kildkonda, kes kujutab endast ülejäänudühiskonnast võimu teostamise ja materiaal-se heaolu taseme poolest eraldunud osa.12

Valitsevasse klassi kuulumise eelduseks olikommunistliku partei liikmeksolek. Lihtliik-me staatus tähendas siiski väga vähe, tege-likkuses oli võim koondunud suhteliselt kit-sa nomenklatuurse ladviku kätte ning sedaongi kõige õigem käsitleda valitseva klassi-na.13 Paljude Lääne teoreetikute arvates onnõukogude eliiti seetõttu ka üsna lihtne mää-ratleda:14 eliidi kriteeriumiks oli kuuluvusNLKP või kohaliku partei keskkomiteessevõi ministrite nõukogu juhatusse. NLKPKeskkomiteesse kuulusid näiteks ministridja regionaalsed partei esimesed sekretärid,kindralid, olulisimate ajalehtede toimetajad,

8 K. Roosma, Sõjajärgse põlvkonna sotsiaalnemobiilsus. � Sõjajärgse põlvkonna elutee ja sedakujundanud faktorid. Toim. M. Titma. Tartu: TartuÜlikooli Kirjastus, 2001, lk. 25�26.9 K. Roosma, Põlvkonna sotsiaalne diferentseerumi-ne ja mobiilsus. � Kolmekümneaastaste põlvkonnasotsiaalne portree. Toim. M. Titma. Tallinn, Tartu:Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1999, lk. 19�20.10 K. Roosma, Põlvkonna sotsiaalne diferentseeru-mine ja mobiilsus, lk. 20.11 Eliidi asemel ollakse nii meil kui teistes idablokiriikides varasemal ajal harjutud kasutama �nomenkla-tuuri� mõistet. Lääne sotsioloogia sõnavarastavapäraselt ühiskonna kõrgemat kihti tähistav �eliit�on sotsialistliku ühiskonna sotsiaalse struktuuri ja�kõrgklassi� kirjeldamisel kasutusele võetud ilmseltmõistete ühildavuse huvides. Ka Eesti sotsiaalteadla-sed ning ajaloolased kasutavad paralleeleselt mõlematmõistet, millel sisuliselt on üks tähendus. Niivahelduvad mõisted �eliit� ja �nomenklatuur� kakäesolevas artiklis.12 M. Djilas, The New Class. An Analysis of theCommunist System. New York: Frederick A. Praeger,1957, lk. 42�47.13 M. Titma, Kommunistlikku parteisse kuulumine:eeldused ja tagajärjed. � Sõjajärgse põlvkonnaelutee..., lk. 99.14 E. Mawdsley, S. White, The Soviet Elite fromLenin to Gorbachev. The Central Committee and itsMembers, 1917�1991. Oxford, New York: OxfordUniversity Press, 2000, lk. vi.

Epp Lankots14

riiklike suurettevõtete ja tehaste direktorid,komsomolijuhid, Teaduste Akadeemia pre-sident, mõni kirjanik.15

Eelnenu põhjal võib järeldada, et eliitikuulus nii poliitiline ladvik, tööstuse ja kol-hooside esindajad kui ka intelligents. Riigitippjuhtkonna ehk poliitilise ladviku moo-dustasid keskkomitee büroo liikmed, kel olikõige rohkem võimu. Teise olulise eristus-faktorina sai juba eespool Kadi Roosma ees-kujul nimetatud tootmisharude juhtimist.Kuna üheks võimu valdamise kriteeriumiksoli kontroll riigi ressursside üle, siis võibkindlasti ka üleliiduliste tehaste direktoreidpidada nõukogude eliidi hulka kuuluvaks.

Kolmas ning mõneti problemaatilisemkiht nõukogude eliidi määratlemisel on in-telligents, seda just intelligentsi enda defi-neerimise seisukohalt. Keeruliseks teeb sel-le ülesande küsimus, kas intelligentsi hulkakuuluvaks tuleks pidada kõiki haritud inime-si. Kirjutades intellektuaalidest sotsialismi-aegses Sloveenias, teeb Ivan Bernik vahetlihtsalt haritud inimestel ning intellektuaali-del.16 Intellektuaal eristub tavalisest kõrgha-ridusega inimesest selle poolest, et tunnebvajadust reageerida ühiskonnas toimuvateleprotsessidele aktiivsemalt ning on tihtipealekriitiline kehtiva poliitilise korra suhtes. See-ga võiks intellektuaalide hulka liigitada hoo-pis mittenomenklatuurseid või lausa dissi-dentlikke haritlasi. Sotsialistlikus ühiskonnaseksisteeris aga selge jagunemine kriitilisteksja võimu teenistuses olevateks intellektuaa-lideks.17 Käesoleva artikli huviorbiidis paik-nevad just võimuteenritest intellektuaalidning terminoloogilise selguse huvides kasu-tan edaspidi nomenklatuuri poolt angaþeeri-tud tippharitlaskonna kohta �intelligentsi�mõistet, millega on ka tavapäraselt tähista-tud klassikuuluvust. Lihtsalt kõrghariduse-ga inimeste �normaalset� jagunemist erine-vatesse ühiskondlikesse kihtidesse takistas

sotsiaalse stratifikatsiooni poliitiline regulee-ritus nõukogude ühiskonnas.

Olaf Kuuli nimetab ENSV tippeliidiksEKP Keskkomitee bürood, kes tegi suure osakohalikest otsustest.18 EKP KK büroo koos-nes tavaliselt 9�11 liikmest ja 3�4 liikme-kandidaadist. Büroo liikmed olid reeglinakõik EKP KK sekretärid, ENSV MinistriteNõukogu esimees, Ülemnõukogu Presiidiu-mi esimees, EKP Tallinna linnakomitee esi-mene sekretär. Mõnikord kuulusid liikmes-konda ka keegi kõrgem sõjaväelane, ameti-ühingute nõukogu esimees, keskkomitee par-teiorganisatsioonilise töö osakonna juhataja.Büroo liikmekandidaatideks valiti mõnikordka komsomoli juht ning kahe tähtsama aja-lehe � �Rahva Hääle� ja �Ñîâåòñêàÿ Ýñòî-íèÿ� � toimetajad. ENSV tippeliiti on vahelpeetud veidi suuremaks, laiendades sedakogu EKP Keskkomitee liikmeskonna võr-ra, kuhu kuulusid lisaks suuremate tehastejuhid, intelligentsi esindajad, kõrgemad admi-nistratiivfunktsionäärid.19 Keskkomitee apa-raadi liikmetest (osakondade ja sektorite ju-hatajad, asetäitjad, instruktorid, organisaato-rid), tootmisettevõtete, nõukogude, teadus-ja kultuuriorganisatsioonide juhtidest moo-dustus ametkondlik nomenklatuur. Amet-

15 E. Mawdsley, S. White, The Soviet Elite fromLenin to Gorbachev, lk. vii.16 I. Bernik, From Imagined to Actually ExistingDemocracy: Intellectuals in Slovenia. � Intellectualsand Politics in Central Europe. Ed. A. Bozóki.Budapest: Central European University Press, 1999,lk. 102.17 Vt. ka I. Culic, The Strategies of Intellectuals:Romania under Communist Rule in ComparativePerspective. � Intellectuals and Politics in CentralEurope, lk 48.18 O. Kuuli, Sotsialistid ja kommunistid Eestis1917�1991. Tallinn, 1999, lk. 116.19 E. Tarvel, Keskkomitee koosseis. � EestimaaKommunistliku Partei Keskkomitee organisatsioonili-ne struktuur 1940�1991. Toim. E. Tarvel. Tallinn:Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus, 2002, lk 59�60.

15Klassid klassideta ühiskonnas

kondlik või parteiline nomenklatuur oli meh-hanism, mille abil ühtlasi isikuid nendele tea-tud soodustuste andmise teel kontrolliti.20

EKP juhtkonda ja ametkondlikku no-menklatuuri käsitlebki käesolev töö kui ühis-konnakihti, kel olid lihtkodanikust erinevadvõimalused materiaalsete tingimuste loomi-seks ning kes oli seega ka ruumilise kesk-konna mõjutamises ja kujundamises eelispo-sitsioonil.21 Palkade diferentseeritus ameti-kohtade vahel ei olnud märkimisväärne, see-tõttu pole töötasul kuigi suurt seost kodukesk-konna kujundamisega.22 Sellest on Titma uuri-misrühm järeldanud, et EKP liikmete mate-riaalset seisundit on tihti ülehinnatud. Mittemateriaalne heaolu, vaid eelkõige võim eris-tas parteilasi parteitutest. Samas tunnistatak-se, et materiaalsed erinevused inimeste vahelloodi just palgaväliste faktoritega.23

Sotsialistliku ühiskonnaelukeskkonnadiferentseeritus1970. aastatel, mil Lääs hindas ümber omahiljutist modernismikogemust, paljastadeserinevates teoreetilistes diskursustes suurlin-nadesse programmeeritud keerukaid ja var-jatud sümboolseid süsteeme, hakati huvitundma ka sotsialismileeri ühiskonna toimi-misprintsiipide ja linnalike protsesside vas-tu. 1977. aastal ilmumist alustanud�International Journal of Urban and RegionalResearch� avaldas algusaastatest saadik re-gulaarselt analüütilisi artikleid sotsialistlikelinnade ja linnastumise teemadel.24 1980.aastatel sagenenud kirjutiste autorid olid tih-tipeale idabloki maadest emigreerunud sot-siaalteadlased. Linnade elamumajandusele,ehituspoliitikale ja struktuurile keskendudesesindasid nad veendumust, et ka sotsialistli-kes riikides eksisteerib sotsiaalne kihistumi-ne nagu turumajanduslikes ühiskondadesning see väljendub ühtlasi sotsialistlikus ela-

muehituspoliitikas ning linnaehituses. Sot-siaalne ebavõrdsus linnakeskkonnas ja elu-tingimustes on tekkinud aga hoopis teistelalustel kui Läänes. Nõukogude Liit oli 1980.aastateks jõudnud n.-ö. küpsesse arengustaa-diumisse: tolleks ajaks olid kõik võimustruk-tuurid omandanud stabiilsuse, parteiline lad-vik oli enam-vähem kinnistunud terves Lii-dus ning mingit liikumist tardumusest enne1980. aastate keskpaika ei olnud näha. Näis,et tegemist on muutumatu või �valmis� ühis-konnaga. Samaaegselt olid kaheksakümnen-datel sotsiaalteadustes üldiselt hoogu kogu-mas sotsialistlike parteiriikide võimu- ja elii-diuuringud. Mikk Titma kirjutab, et nomenk-latuuri analüüs muutus klassikaliseks just neilaastatel.25 Sisuliselt ühele ja samale objekti-le keskendunud kahe uurimisharu � nomenk-latuuri- ja linnauuringute � eesmärk oli ühi-ne: tõestada, et ideoloogilised käibetõed töö-lisklassi võimust, klasside likvideerimisestning võrdsete ühiskonnast on kehtetud.

Analüüsides idabloki maade elukeskkon-na sotsiaalset struktureeritust, ei ole uurija-tele huvi pakkunud niivõrd klassivahesid te-

20 O. Liivik, EKP KK aparaat. � Eestimaa Kommu-nistliku Partei Keskkomitee..., lk. 104�105.21 Paremaid elamistingimusi ei võimaldatudloomulikult ainult ametkondlikule nomenklatuurile.Korterite jagamine toimus töökohtade kaudu jasõltuvalt majandusharust olid võimalused erinevad.Eraldiseisva rühma moodustasid näiteks suurtööstu-sed ja kolhoosid oma elamufondiga. Artiklis onkeskendutud poliitilis-administratiivsele ladvikule,keda seni ilmunud Eesti NSV nomenklatuuriuurimustes on käsitletud ühiskonna eliidina.22 M. Titma, Kommunistlikku parteisse kuulumine,lk. 117�118; vestlus Andres Saarega 29. X 2003.23 M. Titma, Kommunistlikku parteisse kuulumine,lk. 120.24 M. Harloe, Preface. � Cities After Socialism.Urban and Regional Change and Conflict in Post-Socialist Societies. Eds. G. Andrusz, M. Harloe, I.Szelényi. Oxford, Cambridge: Blackwell, 1996, lk. xi.25 M. Titma, Kommunistlikku parteisse kuulumine,lk 99.

Epp Lankots16

kitava ebavõrdsuse määr, kuivõrd see, kui-das eristused inimeste vahel luuakse. IvánSzelényi rõhutab, et eristuste loomist pelgaltbürokraatliku väärkäitumise või korruptsioo-niga põhjendada on ekslik ja lihtsustav.26

Tõepoolest, kui asjade väärtust ja subjektistaatust ei kehtesta vaba turg, vaid poliitilis-administratiivne regulatsioon ja kabinetiot-sused, võib tekkida oht, et privileegide oman-damist võidakse mõista kui midagi totaalseltmittesüsteemset � vaid üksikisikutest sõltu-vate otsustena. Szelényi väidab, et turuma-janduslike reeglite puudumisel oli administ-ratiivsetel alustel diferentseeritud elamuma-jandus täiesti loomulik kehtiva majandus-poliitilise süsteemi, konkreetsemalt selle pal-gapoliitika tõttu.27 Sotsialistlikes riikides eioleks tegelikult ka kõrgemat palka teeninudfunktsionäärid ehk eliit suutnud maksta pa-rema korteri eest turuhinda, kui turg olekskieksisteerinud. Kui kapitalistlikus ühiskonnason üheks peamiseks klassivahede tekitajakssissetuleku suurus, mis määrab ka võimalu-sed materiaalsele heaolule (parem korter,uhkem auto jne.), siis sotsialistlikus ühiskon-nas ei olnud hüvede kättesaadavus palgagaseotud.28 Riiklik elamuehituspoliitika nägi ettetasuta korteri kõigile � põhimõtteliselt võibseda käsitleda palgalisana, s.t. elamispinnamaksumus palgas ei sisaldunud. Niisiis teki-tati erinevused materiaalses seisundis ja elu-tingimustes erinevalt Läänest palgaväliste te-guritega,29 kuna kõrgetel administratiivsetelkohtadel või mõnes muus riiklikult olulisessektoris töötavatele isikutele võimaldati eelis-järjekorras riigi poolt paremad korterid. Tu-rumajanduslikus ühiskonnas olid lihtsalt sel-levõrra suuremad sissetulekud ehk staatuse-kohast elupaika soetada võimaldas raha.

Idabloki linnaehitusele ei olnud üldiseltomane erineva sotsiaalse iseloomuga tsoo-nide või elamualade planeerimine.30 Läänemõistes eliitlinnaosasid või vaeste getosid oli

sotsialistlikes linnades praktiliselt võimatumääratleda,31 eristumine oli sotsialistlikesriikides oluliselt vähem mastaapne ning pi-gem killustunud. Sotsiaalseid vahesid linna-keskkonnas võib märgata rohkem üksikutehoonete, kui tänavate ja piirkondade alusel.32

Nomenklatuuri töötajatele mõeldud, tihtiainuprojektide alusel ehitatud uued eluma-jad paiknesid enamasti üksikutena kesklin-na piirkonnas või juba varem välja kujune-nud mitmekesise hoonestusega elurajooni-des.33 Linna äärtesse vabadele aladele püsti-tatud Mustamäe-sarnaseid paneelelamura-joone võib nii sotsiaalse struktuuri kui ela-mistingimuste poolest lugeda homogeense-teks aladeks, ent väga selget elukohajärgsetkihistumist esines siiski väheste eranditena.Esmajärjekorras tähendas elitaarne või pri-vilegeeritud elukeskkond ikkagi eeliseid kor-

26 I. Szelényi, Urban Inequalities under StateSocialism. Oxford: Oxford University Press, 1983,lk. 9.27 I. Szelényi, Urban Inequalities under StateSocialism, lk. 9.28 I. Szelényi, Urban Inequalities under StateSocialism, lk 10.29 Vt. ka Sõjajärgse põlvkonna elutee ja sedakujundanud faktorid.30 Vähesel määral esines sotsiaalselt struktuurilthomogeenseid alasid vanade, sõjaeelsete eramupiir-kondade, esinduslike kesklinna kvartalite või suurtetehaste poolt planeeritud töölisasumite kujul.31 G. D. Andrusz, Housing and Urban Developmentin the USSR. London: Macmillan, 1984, lk. 220.Viidatud D. M. Smith, The Socialist City. � CitiesAfter Socialism, lk. 84.32 The Socialist City. Spatial Structure and UrbanPolicy. Eds. R. A. French, F. E. I. Hamilton.Chichester: John Wiley, 1979, lk. 98. Viidatud D. M.Smith, The Socialist City, lk. 84.33 David M. Smith kirjutab, et sarnased tendentsidolid omased erinevatele Ida-Euroopa linnadele (näitedBudapestist ja Prahast). Näiteks võib 1980. aastatePrahas täheldada parema elukvaliteediga hoonetehajutamist linnas ning ka linna makrostruktuuriheterogeensemaks muutumist: D. M. Smith, TheSocialist City, lk 88�89.

17Klassid klassideta ühiskonnas

teri suuruse ning sisustuse valiku osas.34 Ilm-selt keelasid aga nomenklatuursed suunised,teadvustades möödapääsmatuid vastuolusidideoloogilise süsteemi ning tegelikkuse va-hel, rangelt privileegide afiðeerimise ningnende tarbimine pidi olema võimalikult sil-mapaistmatu.35

Ruumilise keskkonna sotsiaalne diferent-seeritus nõukogude süsteemis oli niisiis var-jatud iseloomuga, jäädes suurel määral isik-liku ruumi mõõtmetesse. Võrdsuse ideestkõrvalekaldumine avaldus aga individuaal-projektide alusel valminud korterelamutes,millele vähemalt eesti arhitektuuriajalookir-jutus on seni lähenenud põhiliselt 20. sajan-di rahvusvahelise modernismiideoloogia javormiarengute positsioonilt.

Normatiivseja elitaarse ruumi suheEesti NSV-ssõjajärgsel kümnendilHoolimata varjatud iseloomust on elitaarseruumimudeli identifitseerimine mõneti lihtsamühiskonnas, kus kõik elusfäärid on poliitili-selt kontrollitud ning ideoloogiliselt regulee-ritud, kui keerukama sotsiaalse struktuurigariikides. Ideoloogilise ja elitaarse ruumi va-hel eksisteeris sotsialistlikes riikides vägakonkreetne ja terav piirjoon, mida eredalt tä-histasid riiklikult sätestatud normatiivid. Ideo-loogiline pealiin ehk ratsionaliseeritud vaja-dustega sotsialistlik inimene väljendus riikli-kus eluasemepoliitikas ja elamuehituses tüüp-planeeringute ja projektide üleüldises juuru-tamises ning homogeense elukeskkonna toot-mises, mis Eesti NSV-s hoogustus esimestelsõjajärgsetel aastatel. Ligilähedaselt samal ajalkujunesid Eestis välja elitaarsed ruumi toot-mise ja tarbimise vormid, mis nõukogude pe-rioodi jooksul vähesel määral ka teisenesid,ning kinnistus kildkond, kellele laienesideelisõigused elamispindade osas.

1940. aastate sündmused ning nõukogu-de korra kehtestamine Eesti territooriumiltõid kaasa pöördelised muudatused rahvas-tiku suuruses, paiknemises ning koosseisus;segi paisati kogu senine sotsiaalse ruumistruktuur, mille tulemusena kuhjusid prob-leemid territoriaalarengus: põhiliselt koon-dusid pinged Eesti linnades ning elamuehi-tuses. NSV Liidu sõjabaaside ehitamisegakaasnenud elanike ümberpaigutamine ningsuure hulga sõjaväelaste ja nende perekon-naliikmete majutamine halvendas järsult Ees-ti põliselanikkonna elamistingimusi.36 Küü-ditamine ja sundkollektiviseerimine kutsusesile maaelanikkonna linna siirdumise. Riik-liku elamuehituse tempo jäi linnade kasvuomast maha: aastas suudeti ehitada umbkau-du kolm korterit tuhande elaniku kohta. Kor-teri üldpind inimese kohta langes kolmeteist-kümnelt ruutmeetrilt (1945) üheksale ruut-meetrile (1949).37

Paaril esimesel sõjajärgsel aastal taastatipõhiliselt purustatud hooneid, nende hulgaseestiaegseid kivist korterelamuid. Riiklikeelamuehitusorganisatsioonide võimsus oli1940. aastate lõpus niivõrd madal, et üha pin-gestuva eluasemeprobleemi leevendamisehuvides julgustati inimesi individuaalela-muid rajama. Eramute ehitamiseks töötatikohe sõja järel välja tüüpprojektid, mille ela-mispinna suurus vastas keskmise korteri suu-rusele. Otse arhitektilt tellitud majades oli

34 J. H. Bater, The Soviet City: Continuity andChange in Privilege and Place. � The City in CulturalContext. Eds. J. A. Agnew, J. Mercer, D. E. Sopher.Boston: Allen & Unwin, 1984, lk. 149. ViidatudD. M. Smith, The Socialist City, lk. 84.35 Vestlus A. Saarega 29. X 2003.36 L. Volkov, Eesti arhitektuur 1940�1988. Tallinn,1990, lk. 93. Käsikiri Eesti Arhitektuurimuuseumis(EAM), f. 6, n. 4, s. 1.37 L. Volkov, Eesti arhitektuur 1940�1988, lk. 94.

Epp Lankots18

tavaliselt elamispinda rohkem ning valdavosa tellijaid eelistaski individuaalprojekti jär-gi ehitada.38 Eramuehitust soosiva eluaseme-poliitika tõttu valmis aastatel 1945�1955massiliselt ühepereelamuid.39 Peamised kor-terelamute püstitajad olid üleliidulised ningsuuremad (tööstus)ettevõtted, kes oluliseltriikliku elamuehituse mahte ületades rajasidoma töötajatele elamukomplekse.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel suhteliseltlõdvalt toiminud riiklikud kontrollmehhanis-mid muutusid jäigemaks alates 1947. aastast.Vahetult sõja järel toimunud võimustruktuu-ride ning erinevate ametiasutuste ülesehitus-töö käigus ei suudetud veel teostada kõike-hõlmavat ideoloogilist kontrolli ning seetõt-tu jätkusid kuni u. 1947. aastani individuaal-projektide alusel ehitatud korterelamute ar-hitektuuris üsna tugevad 1930. aastateesindustraditsionalismist ja mõõdukast funkt-sionalismist mõjutatud suunad. Normatiivne�sotsialistliku realismi� idee kunstis ja arhi-tektuuris40 ning üleliiduliste ja kohalike tüüp-planeeringute kasutamise kohustus riiklikuselamuehituses muutis ainuprojektide kasuta-mise võimalikuks vaid erandjuhtudel. Ko-halike tüüpprojektide saamiseks korraldati1946. ja 1947. aasta jooksul mitmeid kon-kursse, ent ainsaks kasutamiseks lubatudkohalikuks tüübiks sai Peeter Tarvase jaAugust Volbergi ühesektsioonilise kahekor-ruselise hoone projekt, mille järgi ehitati majupõhiliselt äärelinnas.41 Vähesed Eestis väljatöötatud korterelamuprojektid pidid arvesta-ma üleliiduliste tüüpsektsioonidega. Koha-likke tüüpsektsioone peeti üha süvenevaskorterikriisis ebareaalseteks, sest need eel-dasid, et igale perekonnale eraldatakse oma-ette korter.42 Nende asemel võeti kasutuselepeamiselt üleliidulised tüüpsektsioonid nr. 7ja nr. 11 ning nende variatsioonid, mis olidteadlikult projekteeritud mitme perekonnamajutamiseks. Korterid oli neis tavaliselt

kahe- ja kolmetoalised koos avarate abiruu-midega, igale elutoale olid ettenähtud eraldisissepääs esikust.43 Mitme võõra pere pooltasustatud ühiskorterid olid aga eestlaselekultuuriliselt võõras nähtus ja ühiselu men-taliteediga ei jõutud harjuda ilmselt tervenõukogude aja vältel. Iván Szelényi on kir-jutanud kommunaalkorterist kui eelkõigevene kultuurile spetsiifilisest nähtusest, ühis-elu mudeli ülekandmine Ida-Euroopa riiki-desse (ka Eestisse) toimus vägivaldselt, lõh-kudes kultuuride seniseid traditsioonilisi elu-viise ning arusaama kodust. Venemaal eksis-teerisid mitme erineva perekonna poolt asus-tatud kommunaalkorterid ammu enne 1917.aasta revolutsiooni � nii ei olnud see sugugisotsialistliku ühiskonna leiutis, vaid hoopissügavama ja pikema taustaga kultuurinähtusVenemaal.44 Tallinna oludes on venepäraseharjumusliku kommunaalkorterikultuuri suh-teliselt äärmuslik näide Lembitu 8 korterela-mu (arh. Erika Nõva, proj. 1950), mis onkavandatud riikliku tüüpsektsiooni nr. 7 alu-sel, ent luksuslikumate ruumivõimalustega.Majas elasid põhiliselt Venemaalt siia saa-detud armeejuhtkonna liikmed ning kõrgedsõjaväelased, ent ka tavalised mitte-eestlas-test töölised.45 Elamus on sihtrühma arves-

38 M. Kalm, Varastalinistlik villa Eestis, lk. 226.39 L. Volkov, Eesti arhitektuur 1940�1988, lk. 95.40 Vt. L. Volkov, Eesti arhitektuurist aastail 1940�1954. � Linnaehitus ja arhitektuur. Ehitusalased uuri-mused 1990. Koost. O. Kotðenovski. Tallinn: EhituseTeadusliku Uurimise Instituut, 1991, lk. 195�196.41 L. Volkov, Eesti arhitektuurist aastail 1940�1954,lk. 193.42 L. Volkov, Eesti arhitektuur 1940�1988, lk. 97.43 L. Volkov, Eesti arhitektuur 1940�1988, lk. 97.44 E. Ãåðàñèìîâà, Èñòîðèÿ êîììóíàëüíîéêâàðòèðû â Ëåíèíãðàäå. Ïðîåêò ÊÊ, 2000. � http://www.kommunalka.spb.ru/history/history1.htm45 Andmed Lembitu 8 majaraamatutest: TallinnaLinnaarhiiv (TLA), f. 1396, n. 1, s. 4731�4733,4993�4995.

19Klassid klassideta ühiskonnas

tades projekteeritud mitu avarat neljatoalistkorterit,46 siiski oli ka selle hoone projektee-rimisel silmas peetud kommunaalmajutust.47

Kesklinnas paiknevad korterelamud pididarvestama suursugusust taotleva dekoratiiv-se sõnavaraga nii eksterjööris kui interjöö-ris: nii oli tihti ka kommunaalkorteritena ka-sutatavates tüüpsektsioonide korterites laeskarniisid ja rosetid, viilungitega uksed, elu-toas parkettpõrandad, kuigi samal ajal pai-gutati ehituse lihtsustamise ning odavusehuvides lahtiselt seintele keskkütte-, kanali-satsiooni- ja veevarustustorustikud ningelektrijuhtmestik.48 Kui sotsialistlikku ühis-konda ja selle elulaadi suurust ülistavat or-namendileksikat kasutati võrdselt nii no-menklatuursetele töötajatele kui vabrikutöö-listele mõeldud korterelamutes, siis tegelikudvahed loodi korteri suuruse normidega. Kuni1957. aastani kehtinud �Ehitusnormid ja ees-kirjad� nägid ette ühetoalises korteris 18�22m2, kahetoalises 25�32 m2, kolmetoalises 36�50 m2 ja neljatoalises korteris 56�65 m2 ela-mispinda. Neile lisandusid üsna avarad abi-ruumid: esikud 7�14 m2, köögid 6�10 m2,vannitoad 4�6 m2 ja tualettruumid 1,5�3m2.49 Nii nagu nõukogude inimese argipäe-va pidi moodustama määratud hulk ideoloo-giliselt legitiimseid tegevusi, mille jälgimi-seks oli välja töötatud keerukas kontrollsüs-teem, toimis teda ümbritsev igapäevane ma-teriaalne keskkond ja riiklik elamupoliitikamehhanismina, mis pidi välistama ohtlikesubjektide tekkimise.

Nõukogude ühiskonnale spetsiifilist elitaar-set või privilegeeritud elukeskkonda tulebparadoksaalsel kombel samuti seostada või-mu kontrollmehhanismidega. Põhimõtteliseltoli tegemist võimu enesekontrolli meetodiga:teatud materiaalsete hüvedega kindlustati rii-givõimu teostava kildkonna ustavus ja järje-pidevus. Nii toimis materiaalsete eristuste loo-mine siin tegelikult analoogselt kapitalistlikule

ühiskonnale võimu taastootmise huvides.Kohalikule eliidile omased elamis- ja ruu-

mitüübid kujunesid Eestis välja juba nõuko-gude perioodi esimese kümnendi jooksul.Tekkinud eliidisisesed erinevused ruumitüü-pides ja elamisviisides on põhjendatavadühelt poolt rühmaliikmete rahvusliku kuulu-vusega ning teisalt eluala või töövaldkonna-ga. Eesti NSV nomenklatuurile omased ela-mutüübid võib jaotada selgelt kolme rühma:1. eestiaegsed (valdavalt 1930. aastatel ehi-tatud) esinduslikud kesklinna korterelamud;2. eramud (nii Eesti Vabariigi kui nõukogu-de perioodil ehitatud) ja 3. spetsiaalselt no-menklatuurile ehitatud uued korterelamud.Esimene rühm elamuid oli kindlasti nõuko-gude ajal tippeliidi kõige selgemalt eelista-tud ruumitüüp. Idablokis üldlevinud skeemijärgi hõivas nõukogude võimu kehtestamisening vana ühiskonnakorra kukutamise järelparteieliit vana kõrgklassi tühjaks jäänudkorterid. Nii nagu Prahas ja Budapestis toi-mus kesklinna esinduslike elamukvartaliteparemate korterite ümberjagamine50 ningMoskvas oli Keskkomitee liikmete ja KGBjuhtkonna eelistatuim elupaik Vana-Arbatipiirkond,51 olid Tallinnas tuntumad no-menklatuuri elumajad Roosikrantsi 8, miskujunes varakult Keskkomitee, julgeolekutegelaste ja EKP rajoonikomitee funktsionää-ride elupaigaks;52 Gonsiori 17 nn. Kindrali-te maja, Raua 12 jt. Kõik need hooned, nen-de arhitektuurne lahendus, korterite planee-ringud ja materjalid on aga eelmise, ametli-

46 L. Välja, Korterelamud Tallinnas 1945�1955.Diplomitöö. Tartu Ülikool, 1993, lk. 85. Käsikiri TÜkunstiajaloo õppetoolis.47 L. Volkov, Eesti arhitektuur 1940�1988, lk. 99.48 L. Volkov, Eesti arhitektuur 1940�1988, lk. 97�98.49 L. Välja, Korterelamud Tallinnas 1945�1955, lk. 69.50 I. Szelényi, Urban Inequalities under State Social-ism, lk. 29; D. M. Smith, The Socialist City, lk. 87�88.51 D. M. Smith, The Socialist City, lk. 80.52 Vestlus A. Saarega 29. X 2003.

Epp Lankots20

kult põlu alla seatud ühiskonna ja rõhutatultteistsuguse ideoloogia produktid.

Teist elamutüüpi ehk eramut võib pidadasuhteliselt marginaalseks osaks eliidi elamis-viiside koondpildis. Mart Kalm kirjutab1940. aastate lõpust 1960. aastateni massili-selt ehitatud pereelamute kontekstis erandli-kust nähtusest � stalinistlikust villast, midaiseloomustavad üle 100-ruutmeetrine elamis-pind ning majadesse projekteeritud elulaadiesinduslikkus: elanike arvu mitu korda üle-tav istekohtade arv omaette söögitoas, ingli-sepärane breakfast room ehk söögitoast eraldiköögikõrvane söömiskoht, magamistoagakülgnev riietumistuba, krundil iluaia domi-neerimine tarbeaia üle.53 Kalm nimetab sak-sapäraste eeskujudega traditsionalistlike vil-lade tellijateks võimu poolt soositud kultuu-ritegelasi, arhitektuurivõistlustel auhindupälvinud ning pereelamute projekteerimise-ga raha teeninud arhitekte, lisaks mõningaidtundmatu taustaga kodanikke.54 Ka siit jä-reldub, et parteieliit elas ikkagi valdavaltkorterelamutes. Teatud rolli seesuguse elu-viisi domineerimisel mängivad ka Venemaaltsissesõitnud juhtkonna liikmed, kelle kultuu-ritaustale on oma maja ehitamine võõras.55

Teine oluline põhjus korterelamute eelista-miseks on ikkagi riigi poolt ehitatav või an-tav korter � sõjajärgne pereelamute ehitami-ne toimus inimeste endi säästude arvelt ningeraldi riigieramute ehitamine isegi tippeliiditarbeks oli võimatu ajal, mil ainuprojektidejärgi ehitati üldse väga vähe. Lisaks ei olekssee olnud ka kuigi otstarbekas, sest kesklin-nas olid eestiaegsed luksuslike tingimustegakorterid vanadest omanikest vabastatud. Niielasid individuaalmajades nõukogude ajalüsna vähesed eliidi esindajad.

Eelneva taustal tõuseb selgelt esile üksnõukogude eliidi eripärasid, võrreldes kapi-talistliku ühiskonna või Ida-Euroopa riikidesõjaeelse kõrgklassiga. Tulenevalt nõukogu-

de majandusmudelist ja elamuehitusest, vä-hem Venemaalt üle kanduva kultuurimõjutõttu, ei olnud nõukogude �kõrgklass� ku-nagi villade või suurte eramajade tellija, kuigiselleks oleks ilmselt leitud moraalne õigus-tus. Olen seisukohal, et kartus klassivahesidliiga avalikult eksponeerida oli nende puu-dumise üks põhjustest. Teine on majandus-likku laadi: isegi eliidile ehitades pidi riiklikelamuehitus järgima teatud efektiivse toot-mise reegleid ega saanud endale liigset luk-sust lubada.

Kolmas eliidile omane elamutüüp Eestis� spetsiaalselt nomenklatuuri liikmetele ehi-tatud korterelamud � on käesoleva uurimuseseisukohalt kõige rohkem huvi pakkuv. See,kehtiva võimu poolt enda tarbeks toodetudisikliku ruumi tüüp peaks teoreetiliselt kõi-ge selgemalt väljendama võimu poolt aktsep-teeritud ja soovitud eristumist ning näitama,kui suur see eristumine tegelikult elamuehi-tuse pealiiniga võrreldes oli.

Valitsev poliitiline süsteem on elujõuline,kui teda toetab mehhanism, mille kaudu keh-tiv võim end taastoodab ja nii oma hegemoo-niat säilitab. Teisisõnu, mingisugune ideoloo-gia saavutab järjekindluse siis, kui ta sekkubsotsiaalse ruumi tootmisse.56 Elitaarse ruu-mimudeli kehtestamine nõukogude ühiskon-nas ei saa toimuda Pierre Bourdieu mõisteserinevate ruumimudelite ja tarbimisviisideomavahelises võitluses, kuna avalikult ei saa-nud teineteisest eristuvaid ruumimudeleideksisteerida.57 Parteilis-bürokraatlikul või-

53 M. Kalm, Varastalinistlik villa Eestis, lk. 227.54 M. Kalm, Varastalinistlik villa Eestis, lk. 227�228.55 M. Kalm, Varastalinistlik villa Eestis, lk. 227.56 Vt. H. Lefebvre, The Production of Space.Oxford, Cambridge: Blackwell, 1994.57 Vt. P. Bourdieu, Distinction: A Social Critique ofthe Judgement of Taste. London: Routledge & KeganPaul, 1984.

21Klassid klassideta ühiskonnas

mul rajanevas ühiskondlikus hierarhias keh-testas valitsev klass õiguse tarbida materiaal-seid hüvesid võimu seisukohalt legitiimseteehk bürokraatlike vahenditega.

1944. aasta 12. detsembril kehtestas EestiNSV Rahvakomissaride Nõukogu salajanemäärus nr. 023, et �juhtivate töötajate kasu-tuses olev elamispind ei kuulu normeerimi-sele, kusjuures üüri arvestatakse 1. rbl. 32.kop. ruutmeetri eest, vaatamata kasutada ole-va elamispinna suurusele�.58 Määruse lisa olinimekiri ametikohtadest, kellele need õigu-sed laienesid. Teine, 1950. aasta 29. juulilEesti NSV Ministrite Nõukogu poolt väljaantud salajane määrus nr. 058 sätestas 1944.aastaga võrreldes oluliselt pikenenud privi-legeeritud ametikohtade nimekirjad, mis pü-sisid suhteliselt muutumatuna nõukogude ajalõpuni. 1950. aasta määrusest alates oli ka-sutusel ka privilegeeritud ametikohtade jao-tus kaheks eraldi rühmaks: esimene nimeki-ri sätestas ametikohad, kel oli lubatud kasu-tada normeerimata elamispinda; teine nime-kiri lubas loetletud ametikohtadel normeeri-tud elamispinda ületada 25 ruutmeetri võrra.1950. aasta määruse lisa nr. 1 järgi oli piira-mata elamispinda õigus kasutada järgmistelametikohtadel:1. EK(b)P Keskkomitee sekretärid2. EK(b)P Keskkomitee parteikolleegiumisekretär3. EK(b)P Keskkomitee osakonna juhata-jad4. EK(b)P Keskkomitee erisektori juhataja5. EK(b)P Keskkomitee finants-majandusesektori juhataja6. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumiesimees7. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumiaseesimees8. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumisekretär9. Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees

10. Eesti NSV Ministrite Nõukoguaseesimees11. Eesti NSV Ministrite Nõukogu asjade-valitsejad12. ELKNÜ Keskkomitee sekretärid13. Eesti NSV Riikliku Plaanikomiteeesimees14. Eesti NSV ministrid15. Eesti NSV Ministrite Nõukogu juuresoleva Kunstide Valitsuse juhataja16. Eesti NSV Ministrite Nõukogu juuresoleva Kultuurhariduse asutuste komiteeesimees17. NSVL Sideministeeriumi volinikENSV Ministrite Nõukogu juures; NSVLVarumisministeeriumi volinik; NSVLTeedeministeeriumi volinik; Eesti NSVRaudtee Valitsuse ülem; NSVL valitsusejuures asuva Kolhoosinõukogu esindajaENSV-s; Eesti NSV Statistika Valitsusejuhataja18. NSVL Riigipanga Eesti VabariiklikuKontori juhataja19. Ametiühingu Nõukogu esimees jaaseesimehed20. Ametiühingu Nõukogu sekretär21. Tartu Riikliku Ülikooli ja TallinnaPolütehnilise Instituudi rektorid22. Tallinna Linna Täitevkomitee esimees23. EK(b)P Tallinna linnakomitee esimenesekretär24. ENSV Teaduste Akadeemia president,vice-president ja akadeemik-sekretär25. Eesti NSV Ülemkohtu esimees26. Eesti NSV prokurör27. ETKVL-i juhatuse esimees59

58 Eesti Riigiarhiiv (ERA), f. R-1, n. 5, s. 90.59 ERA, f. R-1, n. 5, s. 214.

Epp Lankots22

2.Gonsiori 31 kolmetoaliste korterite plaanilahendusJoonis TSAPA arhiiv

1.Arh. Heiki KarroENSV Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Ministeeriumiteenistujate elamu Gonsiori 31Projekt 1946Foto Mart Kalm

23Klassid klassideta ühiskonnas

3.Gonsiori 31 ühetoaliste korterite plaanilahendusJoonis TSAPA arhiiv

Epp Lankots24

Üleval:4.Arh. Edgar VelbriTeadlaste maja Rävala pst. 11/13/15Projekt 1947Joonis EAM f. 14, n. 1, s. 315

All:5.Teadlaste maja 1950. aastatelFoto EAM Fk 7998/5

25Klassid klassideta ühiskonnas

6.Rosettidega korteriuks Teadlaste majasAutori foto

Epp Lankots26

7.Teadlaste maja keskmise korpuse kuuetoalistekorterite plaanilahendusJoonis TSAPA arhiiv

27Klassid klassideta ühiskonnas

8.Teadlaste maja viietoalise korteri põhiplaanJoonis TSAPA arhiiv

Epp Lankots28

9.EKP Asjade Valitsuse maja Endla 6Autori foto

29Klassid klassideta ühiskonnas

10.Fragment Endla 6 esimese korruse põhiplaanistJoonis TSAPA arhiiv

Epp Lankots30

11.Fragment Endla 6 teise korruse põhiplaanistJoonis TSAPA arhiiv

31Klassid klassideta ühiskonnas

Lisapinda kuni 25 ruutmeetri ulatuses või-sid määruse lisa nr. 2 järgi kasutada:1. EK(b)P Keskkomitee osakondade juhata-jate asetäitjad2. EK(b)P Keskkomitee sekretäride abid3. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi as-jadevalitseja, tema asetäitja, esimehe ja ase-esimehe abid, osakondade ja gruppide juha-tajad4. Eesti NSV Ministrite Nõukogu asjadeva-litseja asetäitja5. Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjadeva-litsuse osakondade, gruppide ja sektorite ju-hatajad6. Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimeheja aseesimehe abid7. ELKNÜ Keskkomitee osakondade juha-tajad8. Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esime-he asetäitjad9. Eesti NSV ministrite asetäitjad10. Eesti NSV Ministrite Nõukogu juuresolevate Peavalitsuste, Valitsuste, Komiteedening keskasutuste juhatajad (peale lisas nr. 1nimetatute)11. NSVL ministeeriumide volinikud (pealelisas nr. 1 nimetatute)12. Üleliiduliste Pankade Vabariiklike kon-torite juhatajad13. ENSV Teaduste Akadeemia osakondadeakadeemik-sekretärid14. Maakonna ja vabariikliku alluvusega lin-nade täitevkomiteede esimehed, aseesimehedja sekretärid15. Maakonna ja vabariikliku alluvusega lin-nade EK(b)P Komiteede sekretärid16. Eesti NSV prokuröri asetäitjad17. Eesti NSV Ülemkohtu esimehe asetäit-jad60

Sellelaadseid salajasi määrusi ja nimekir-ju kehtestati uuesti või täiendati MinistriteNõukogu poolt ümmarguselt iga viie aastatagant. Hiljem lisandusid piiramata elamis-

pinna kasutajate hulka veel näiteks Eesti Põl-lumajanduse Akadeemia rektor, ajalehtede�Rahva Hääl� ja �Ñîâåòñêàÿ Ýñòîíèÿ� toi-metajad ning ajalehtede �Ïðàâäà� ja�Èçâåñòèÿ� korrespondendid ENSV-s; li-saks Ministrite Nõukogu juures asuvate olu-lisemate keskasutuste ja komiteede juhata-jad või esimehed.61 Teise nimekirja kuulu-vate ametikohtade hulka lisandusid Minist-rite Nõukogu olulisemate keskasutuste jakomiteede esimeeste asetäitjad, vähem olu-liste asutuste esimehed, kunstiinstituudi jakonservatooriumi rektorid, �Rahva Hääle� ja�Ñîâåòñêàÿ Ýñòîíèÿ� toimetajate asetäit-jad, �Eesti Kommunisti� toimetaja jne.62

Kindlasti ei tähenda nimekirjade olemasolu,et need kannavad endas lõpuni objektiivsetinformatsiooni diferentseeritud elukeskkon-na kohta Eestis. Suur osa nn. �esimese ni-mekirja� funktsionääride normeerimata elu-pindadest asus ikkagi põhiliselt eestiaegse-tes majades, nii ei ole nimekirjade põhjal või-malik luua konkreetseid seoseid loetletudisikute (või ametikohtade) ja uute nomenk-latuursete elamute arvu vahel. Eraldi tulebrõhutada, et individuaalprojekti alusel võilihtsalt suuremaid kortereid ehitasid riigistmärksa enam üleliidulised kinnised tehased,nt. �Dvigatel�.63 Üsna tõenäoliselt ei kasu-tanud ka kõik nimetatud ametikohtadel asu-nud isikud neile võimaldatud eeliseid. Siiskiannavad nimekirjad päris hea ülevaate EestiNSV nomenklatuurse eliidi koosseisust ningaitavad mõningal määral vähendada juhus-likkust teatud süsteemsuse võistruktureerivate protsesside otsimisel kohatiüsna süsteemitult ja varjatult ilmnevas näh-

60 ERA, f. R-1, n. 5, s. 214.61 Näide 1971. aasta 20. mai ENSV MinistriteNõukogu salajasest määrusest nr. 278-18: TLA,f. R-1, n. 1-SI, s. 22.62 TLA, f. R-1, n. 1-SI, s. 22.63 Vestlus A. Saarega 29. X 2003.

Epp Lankots32

tuses, nagu seda elitaarne ruumimudel nõu-kogude ühiskonnas kahtlemata oli.

Võimueliidile ehitatud elamud moodusta-vad ENSV-s tervikuna marginaalse osa ela-muehituse kogutoodangust. Esimesel viie-teistkümnel sõjajärgsel aastal saab indivi-duaalprojektide alusel nomenklatuurile ehi-tatud korterelamutest kõnelda vaid üksikutenäidete varal ja needki on projekteeritud enneideoloogilise kontrolli tugevnemist 1948.aastal. Juba 1950. aastate alguses kavanda-tud elamute puhul kasutati üksnes üleliiduli-si tüüpsektsioone, mugandades neid vasta-valt sihtgrupile ette nähtud normidele: reeg-lina tähendas see suuremate korterite (kol-me- kuni harvematel juhtudel viietoalised)ülekaalu väiksemate ees. Sõjajärgsetel aas-tatel ehitati ka nomenklatuursele eliidile üsnarangelt riiklike limiitide järgi, korterijärjekor-dades olid aga juhtkonda kuuluvad funktsio-näärid eelisolukorras. Samas siiski jälgiti, etjuhtkond proportsionaalselt liiga palju kor-tereid ei saaks ning ka ladviku sees olid te-gelikult mitmeaastased järjekorrad.64 No-menklatuursete elamute tellijad olid peami-selt EKP Keskkomitee ja Ministrite Nõuko-gu ning vahetult sõja järel olulisemad minis-teeriumid, kes tegelesid üldiste taastamis- jaehitustöödega: Ehituse- ja EhitusmaterjalideTööstuse Ministeerium, Põlevkivi- ja Kee-miatööstuse Ministeerium ning Kommunaal-majanduse Ministeerium.65

Nomenklatuursete korterelamute ehitami-seks individuaalprojekti alusel sai loa vaidsiis, kui projekt oli linnaehituslikult põhjen-datud ja ehitusvõime seisukohalt teostatavning kommunikatsioonid olemas. Kõik indi-viduaalprojektid läbisid Ehituskomitee mit-mekordse ekspertiisi: otseseid liialdusi jaülearust luksust püüti vältida.66 Riigi telli-musel ei nähtud aga kunagi korteritesse ettenäiteks välismaa santehnikat, ei ehitatud ka-minaid ega saunasid. Tðehhi sanitaartehni-

kat sai nomenklatuur küll oma ametkondli-ku positsiooni tõttu osta, ent ainult isikliketutvuste kaudu, s.t. varustusliini tuli ise mõ-jutada. Kui üksiku korteri sisseseade või vii-mistluse hind tõusis erisoovide või teatud li-sanduste tõttu, siis tuli korterisaajal endaleelarvestatud ja kujunenud hinna vahe kinnimaksta. Paremad tingimused ja korteri sisus-tus loodi alati korterisaaja initsiatiivil ningsõltus tema ametkondliku positsiooni äraka-sutamise oskusest. Ehitajad olid samas sa-geli individuaalprojektide vastu ning nendetõttu ehitamine ka viibis. Päris ehitamataneed hooned siiski ei jäänud, sest ehitusor-ganisatsiooni inimesi �motiveeriti� korteri-tega valmivas majas. Eliidile ette nähtud ela-mutes püüti ka ehituskvaliteeti parandada,aga märkimisväärselt teistsugust tulemust eiolnud siiski võimalik saavutada.67

Nomenklatuuri korterelamud1945–1955Teise maailmasõja järel ehitasid oma tööta-jatele uusi korterelamuid põhiliselt numbri-

64 Vestlus A. Saarega 29. X 2003.65 R. Juursoo, Ehituse arengust Eesti NSV-s aastail1944�1955. � Eesti NSV TA Toimetised. Ühiskonna-teadused 1978, kd. 27, nr. 2, lk. 123. Vt. ka L. Välja,Korterelamud Tallinnas 1945�1955. Leele Välja uuri-mistöö tabelite osas on välja toodud hoonete tellijad.Näiteks individuaalprojekti alusel ehitatud Gonsiori31 (arh. Heiki Karro, proj. 1945, tellija ENSVPõlevkivi- ja Keemiatööstuse Ministeerium), Kaarlipst. 11/Tõnismägi 1 (arh. Ilmar Laasi, proj. 1953,tellija ENSV Kommunaalmajanduse Ministeerium).66 Vestlus A. Saarega 29. X 2003. Individuaalpro-jektide kasutamine süvenes siiski alles 1960. aastateteisel poolel. Lisaks on Ehituskomitee ekspertiisidesterinevatele 1960. ja 1970. aastate algusest päritindividuaalprojektidele ka võimalik lugeda, etenamikul juhtudel nõustutakse ruutmeetri hinna suu-renemisega, mille on sageli tinginud paremate sise-või välisviimistlusmaterjalide kasutamine võitehnilise sisseseade eripära (nt. elektripliidid ja tele-fonid): ERA, f. R-1992, n. 2.67 Vestlus A. Saarega 29. X 2003.

33Klassid klassideta ühiskonnas

tehased, Nõukogude armee sõjaväeosad jakohalikud tööstusettevõtted, erinevad minis-teeriumid ja ametiasutused. Kui üks silma-paistev erand välja arvata, pole otseselt no-menklatuurile ette nähtud korterelamutüüpi-dest Stalini ajal võimalik rääkida. Isegi mi-nisteeriumide ja EKP Keskkomitee elamuteprojekteerimisel rakendati valdavalt üleliidu-lisi tüüpsektsioone, mille sageli ühepoolsevalgustusega korteriplaneeringud olid funkt-sionaalselt kesised. Sellegipoolest üritati täht-samate ametiasutuste elamutes kasutada ava-ramaid korteritüüpe ning esinduslikumat vii-mistlust. Esimestel sõjajärgsetel aastatel val-misid individuaalprojekti alusel siiski kamõned ametkondlikud korterelamud, lisakspärineb 1947. aastast töölisklassi võrdsus-ideele kõige radikaalsemalt vastu käiv nn.Teadlaste maja projekt, mida võib terve nõu-kogude perioodi jooksul eliidile ehitatud ela-mute kontekstis lugeda erandlikuks nähtu-seks. Niisiis on eriilmeliste ja -tüüpsete sõ-jajärgsete nomenklatuursete korterelamuteteemal üldistuste tegemine mõnevõrra ras-kendatud. Järgnevalt vaatlen kolme erinevatkorterelamut, mille puhul saab rääkida roh-kemal või vähemal määral sotsiaalse eristu-mise ilmnemisest, võrreldes teiste ametkond-likult tellitud elamutega.

1950. aastal ENSV Põlevkivi- ja Keemia-tööstuse Ministeeriumi haldushoonega (proj.1945�1946, arh. Peeter Tarvas ja HeikiKarro) kõrvuti valminud ministeeriumi tee-nistujate neljakorruseline elamu aadressilGonsiori 31 (proj. 1946, arh. Heiki Karro)oli üldse üks esimesi pärast sõda ehitatudkapitaalseid kivist kortermaju. Seda on te-gelikult raske liigitada puhtalt nomenklatuuritarbeks mõeldud elamuks, sest hoones onselges ülekaalus ühe- ja kahetoalised korte-rid. Ent tellija ja maja asukate positsiooniarvestades68 ning teiste samal ajal ehitatudriiklike elamutega võrreldes ilmnevad siiski

mõningad eripärad, mis lubavad hoonet pi-dada nõukogude nomanklatuurse korterela-mu varaseks eelkäijaks. Gonsiori 31 elamuindividuaalprojekt valmis veel enne sotsrea-lismi ehituskunsti programmiliseks alusekskuulutamist ÜKP Keskkomitee poolt ningtoetub arhitektuurselt kujunduselt tugevaltsõjaeelsele traditsioonile. 1930. aastateesindustraditsionalismi ja saksapärase arhi-tektuuri vaimus on hoone terrasiitkrohvigakaetud fassaadid üsna kasinad: dekoratiivsevõttena on kasutatud vaid looduskivist raa-mistust uste ja akende ümber ning ühtset ver-tikaalset raami suurte elutoaakende ümber.Majas on 70 korterit: esimesel korrusel paik-neb 10 ühetoalist ja 6 kolmetoalist korterit,kolme ülejäänud korruse elupinna moodus-tavad 54 kahetoalist korterit, mida on korru-se peale 18. Niivõrd suur ühetoaliste korte-rite arv on Stalini ajal ehitatud korterelamu-te puhul täiesti erandlik, sest ka tüüpsektsioo-nides kasutati ülekaalukalt kahe ja kolmetoaga korteritüüpe, suurel osal elamutest ühe-toalised korterid üldse puudusid.69 Miks niinappide tingimustega elamut saab siiski tin-gimisi lugeda privilegeeritud elamispaigaks?Määravaks ei ole individuaalprojekti järgiehitamine, mille tingis hoone püstitaminepoolelijäänud elamu vundamendile ja osali-selt ka ideoloogilise kontrollsüsteemi nõrkus.1930. aastate saksapärase esindusarhitektuurikaja neljakümnendate aastate korterelamu-tes tähistas pigem arhitektide haridusest tu-

68 Hoones elasid lisaks ministeeriumi juhtivateletöötajatele näiteks mitmed ENSV RahvamajanduseNõukogu funktsionäärid, mõned Tallinna LinnaTSN Täitevkomitee töötajad. Andmed Gonsiori 31majaraamatutest: TLA, f. 1396, n. 1, s. 1131, 1700,1701; Tallinna Linna TSN Täitevkomitee jaallasutuste telefonide nimekiri 1955: TLA, f. R-1,n. 1-S, s. VI-444.69 L. Välja, Korterelamud Tallinnas 1945�1955,tabelid 1�5.

Epp Lankots34

lenevat harjumusliku liini jätkamist70 kuiteadlikult kõrgklassipärase esteetikaga män-gimist. Erinevused teiste riikliku tellimusealusel valminud korterelamutega on nähta-vad eelkõige plaanilahendusest ilmneva elu-kvaliteedi vahel: hoolimata korterite väiksu-sest on Gonsiori 31 korteriplaneeringud pa-remad avaramatest, ent ohtralt tiraþeeritudtüüplahendustest. Väikeste korterite suurtarvu põhjendab ilmselt kibe korterikriis, kusjärjekordades ootasid mitmed kõrgemadametnikud ning ustavad töötajad ja funktsio-näärid; tippeliit majutas end niikuinii vana-dest omanikest vabaks jäänud vabariigiaeg-setesse suurejoonelistesse korteritesse. Põ-levkivi- ja Keemiatööstuse Ministeeriumielamu ühetoaliste korterite71 planeeringu-skeem oli erandlik elutoaga liidetud maga-misniði tõttu, mis oli ruumilise ökonoomsu-se ja funktsionaalsuse seisukohalt kindlastiüks paremaid lahendusi Stalini-aegsetes ela-mutes. Teisalt ei olnud ühetoalistes vannitu-ba, vaid pesemisruum kraanikausiga. Suuremosa kahetoalistest korteritest olid aga kahe-poolselt valgustatud ning kolmetoalistessümmeetrilise planeeringuga korterites olielutoa jätkuna ette nähtud poolavatud söögi-tuba. Erakordse esinduslikkusena mõjuvadesimese korruse korterite suured, põrandaniulatuvad elutoaaknad. Gonsiori tänava mi-nisteeriumielamut ei saa otseselt seostada eli-taarse ruumimudeliga, ent see on esimenenäide administratsiooni kõrgetele ametnike-le võimaldatud paremast elukvaliteedist.

Nõukogude kõrgklassi elamuks parexcellence võib ilma igasuguse kahtlusetanimetada 1947. aastal Edgar Velbri projek-teeritud ning 1954. aastal valminud Teadlas-te maja72 Rävala puiestee 11/13/15. Akadee-mikud olid Nõukogude Liidus pjedestaaliletõstetud ühiskonnakiht, nende riigitruudusenimel olid võimuesindajad nõus suuri eran-deid tegema. Eesti NSV Teaduste Akadee-

mia juhtivatele teadlastele ning Tallinna Po-lütehnilise Instituudi professoritele mõeldudmaja on üks kolmest Tallinna kultuurikesku-se kava alusel (arh. Harald Arman, proj.1945�1949) valminud hoonest.73 Elamu pro-jekt koostati NSVL Rahvakomissaride Nõu-kogu määruse alusel, millega nähti ette tead-laste elutingimuste parandamine.74 Hooneasendiplaanis on juba tuntav üleliidulistesuuniste mõju: kolmest korpusest koosnevhoone on sümmeetrilise põhiplaaniga; kesk-ne majaosa, mille esine on kujundatud kaa-ristuga, astub tänavajoonest tagasi. Ka terra-siitkrohviga kaetud fassaadi on üritatud la-hendada �õiges� võtmestikus: sümmeetrili-ne kompositsioon, rustikaalne sokkel, teistja kolmandat korrust siduvad paarissambad;ent kõrge kelpkatus ja liigendamata müüri-massid viitavad 1920. aastate traditsionalismimõjudele.75 Elamu projektile on 1947. aas-tal ekspertiisi teinud Peeter Tarvas, kes an-nab regionaalse varjundiga projektile üsna-gi soosiva hinnangu, soovitades siiski sar-naselt teistele ekspertidele algselt keskse

70 Mitmed 1940. aastatel projekteerinud arhitektid(Peeter Tarvas, Enn Kaar) olid diplomi saanudSaksamaa ülikoolides: M. Kalm, Eesti 20. sajandiarhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus, 2001,lk. 249�250.71 Elamispinna suurus oli ühetoalistes korterites 19,2m2 või 24,1 m2 ilma köögi ja abipindadeta: TallinnaSäästva Arengu ja Planeerimise Ameti (TSAPA)tehniline arhiiv, toimik 6684.72 Elamu on tuntud ka Akadeemikute maja nime all.73 Kultuurikeskuse planeering lähtus taastatud�Estonia� teatrimajast, mis oli ka esimene Armaniplaneeringu järgi valminud hoone. Kolmas ehitis oli1948. aastal Põllumajanduslike Ühistute Keskliiduleprojekteeritud (arh. Enn Kaar), ent 1953. aastalTeaduste Akadeemia instituutide majana valminudehitis: M. Kalm, Eesti 20. sajandi arhitektuur,lk. 246�249.74 L. Volkov, Eesti arhitektuur 1940�1988, lk. 99.75 M. Kalm, Eesti 20. sajandi arhitektuur, lk. 249.

35Klassid klassideta ühiskonnas

korpuse ees olev tänavaäärne sammaskäikära jätta ning kujundada hoov eesaiana koosauto ettesõiduteega.76 Maja projekt on agaeriti põnev hoonesse planeeritud korterite jaerinevate lisafunktsiooniga ruumide tõttu,mis ideoloogiliselt väljendavad radikaalseltteistsugust elustandardit, kui ametlik eluase-mepoliitika ette nägi. Projekti järgi pidi mõ-lemas äärmises hoonekorpuses igale korru-sele tulema neli viietoalist korterit, mis koos-nesid elutoast (27,4 m2), elutoaga ühendatudsöögitoast (25,9 m2), kabinetist (19,6 m2),kahest magamistoast (à 19,4 m2), köögist(umbes 14 m2), köögi juures paiknevast ko-duabilise toast (6 m2), hallist (11,9 m2), van-nitoast (5,9 m2), tualettruumist ning mitme-test sisseehitatud panipaikadest ja kappidest.Köögi juurest on eraldi teenijaväljapääs ta-gahoovi. Kokku oli selliseid kortereid majjaplaneeritud kolmkümmend kaks. Keskmiseskorpuses on projekti järgi teisest neljandakorruseni üks kuuetoaline korter, kus lisakskabinetile oli ette nähtud veel eraldi raama-tukoguruum (24,3 m2) ning köögi ja kodu-abilise toa juures paiknes eraldi serveerimis-ruum, mis viis 33,3-ruutmeetrisesse söögi-tuppa. Ka kõik teised toad on ruutmeetriteltveelgi suuremad, nii et korteri üldpinda oliette nähtud kokku 225 m2. Tubade ja esikupõrandad valmistati tamme- või saareparke-tist, vannituppa ja WC-sse paigaldati põran-dale metlach-plaadid, tubade laed profilee-riti ja kaunistati rosettidega.77 Hoone kesk-mise korpuse esimesel korrusel on eraldisammastatud suure saaliga klubiruumidkoosviibimisteks, kahetoaline korter autoju-hile ning kolmetoaline korter majahoidjale.Viimase kõrval paikneb projekti järgi maja-hoidja kontor. Esimesel korrusel asub veelkaks ühetoalist korterit ning kolmel ülejää-nud korrusel lisaks kuuetoalisele kaks kahe-toalist ja kaks ühetoalist korterit.

1930. aastate esinduslikele korterelamu-

tele omast kvaliteeti jätkab ka lifti olemas-olu neljakorruselises korterelamus ning sõnaotseses mõttes erakordselt laia joonega tre-pikojad, mille esimese trepimarsi laius on li-gilähedaselt 2,5 meetrit. Koos kahepoolsetepeitsitud ning lakitud rosettidega korterius-tega78 kannavad trepikojad rõhutatud paraad-likkust, millele võrdset sõjaeelsest elamuar-hitektuurist on raske leida.

Paraku ei hakanud tegelik elu majas jubaalgusest peale toimima päris nii, nagu hooneprojektis alguses eeldati. Juba ehitamise käi-gus muudeti projekti ning Kentmanni täna-va poolses kolmandas korpuses ehitati kor-terid kohe väiksemaks. 1950. aasta ümber-ehitusprojekti järgi valmis endise 55 asemel75 korterit (16 viietoalist, 11 neljatoalist, 21kolmetoalist, 20 kahetoalist ja 8 ühetoalist).79

Kahes esimeses korpuses, mis olid varemvalmis, säilitasid korterid veel algselt ettenähtud suuruse ja planeeringu ning üsna lü-hikest aega said mõned perekonnad tõepoo-lest üksi suurtes korterites elada.80 Siiski,kohe maja valmimise järel hakati perekondiühte korterisse majutama � korterikriis liht-salt ei lubanud isegi akadeemikutel piiritult

76 ERA, f. R-1992, n. 2, s. 25.77 TSAPA tehniline arhiiv, toimik 7288.78 Maja elanik aastast 1960, härra Evald Jürgensonmäletab kuulujuttu, et need esinduslikud kahepoolsedkorteriuksed võisid valmistatud olla veel enne sõda jaolid mõeldud ühele teisele hoonele (tema teadavõinuks see olla Edgar Kuusiku projekteeritudOhvitseride kasiino Sakala tänaval, mis pärast sõdavalmis Töötava Rahva Kultuurihoonena). Uksed olidseisnud ühes Kadrioru puidutöökojas (vestlusE. Jürgensoniga 11. II 2004).79 Vestlus E. Jürgensoniga 11. II 2004.80 Aleksei Turovski mäletab, et neil oli kodus nii-võrd palju ruumi, et sai lapsena mööda korteritjalgrattaga ringi sõita (A. Turovski suuline teade).Sirje Vassar räägib, et läbi maja ulatuv ühendatudsöögituba ja elutuba moodustasid nii suure ruumi,et nad mängisid vennaga seal jalgpalli (vestlusS. Vassariga 11. II 2004).

Epp Lankots36

laiutada. Nii algusest peale majas elanud,lapsena vanematega viietoalisse korterissekolinud proua Sirje Vassar kui ka 1960. aas-tal pööningukorteri saanud tolleaegane TPImasinaehituse teaduskonna eksperimentaal-labori töötaja Evald Jürgenson ütlevad kind-lalt, et Teadlaste majja ei jäänud ühtegi pe-ret, kes oleks saanud suurt korterit üksnesoma päralt hoida.81 Hiljem ehitati mõnedsuuremad korterid väiksemateks ümber, entpaljud säilisid ka ühiskorteritena. 1970. ja1980. aastatel, kui nomenklatuursete funkt-sionääride privileegid olid kinnistunud, ko-lis ka Teadlaste maja suurtesse korteritessemitme pere asemel mõne kõrge parteifunkt-sionääri perekond.82

Kuigi tegelik elu Teadlaste majas 1950.aastatel ei järginud sugugi nii eksklusiivsetsotsiaalset eristumist, kui hoone esialgne pro-jekt endas kandis, oli majaelanikel sellegi-poolest võimalik praktiseerida selgelt privi-legeeritud elukvaliteeti. Intelligentsile ehita-tud elamu on oma elamispinna suuruse jamitmete lisaväärtuste83 tõttu kindlasti ere-daim näide nõukogude ühiskonnakorraldu-se sisemistest vastuoludest sotsialismi ideo-loogiaga.

Kui akadeemikutele oli lubatud töölisklas-si ideoloogia seisukohalt absoluutselt võima-tu eksklusiivne eristumine, siis parteieliithoidis uute korterelamute tellijana 1950. aas-tatel hoopis madalamat profiili, ent võimal-das endale siiski paremaid elutingimusi tüüp-sektsioonide ümbertöötluste näol. Üks vähes-test sügaval stalinismiajal parteibossidele jaaparaadi töötajatele ehitatud majade näide-test on korterelamu Endla 6, mille tellis Ees-ti Kommunistliku Partei Asjade Valitsus.Selle maja elanikkonna hulgast leiab kõigerohkem ametiisikuid, kes on esindatud nn.esimeses või teises privilegeeritud ametikoh-tade nimekirjas: 1957. aastal alustatud ma-jaraamatu andmetel elasid seal kuni 1960.

aastateni näiteks EKP Keskkomitee partei-komisjoni esimees Gennadi Karotom, mit-med Keskkomitee osakonna juhatajad ja ase-täitjad, ÜLKNÜ esimene sekretär Vaino Väl-jas, ELKNÜ sekretär Vladimir Maslin jt.84

1955. aastal valminud neljakorruseline nel-jast sektsioonist koosnev suhteliselt vaoshoi-tud stalinismi esindav elamu (arh. N.Misernjuk, proj. 1954) on Teadlaste majalevastandlik näide: EKP elamu lähtub ülelii-dulisest sektsioonelamu tüübist nr. 11, misoli teadlikult projekteeritud mitme perekon-na majutamiseks ja oli Eestis üks enim kasu-tatud sektsioonitüüpe.85 Reeglina koosnestüüp nr. 11 kahe- ja kolmetoalistest korteri-test, mis olid küll üsna avarad, ent planee-ring nägi suuremale osale tubadest ette esi-kust eraldi sissepääsu. Parteiladviku solidaar-sus töörahvaga korterite jagamisel oli siiski

81 Sirje Vassari isa oli ajaloolane Artur Vassar, kestöötas korteri saamise ajal TA Ajaloo InstituudiOktoobri-eelse sektori juhatajana. Korterit jagatiteise ajaloolase perega, aga kuna Vassar oli kõrgemalpositsioonil, said nemad viietoalisest korteristkasutada kolme tuba ja teenijatuba. Teise perekäsutusse jäi vaid kaks tuba. Pärast vanaema surmatekkis neil korteris ülepind ning seega taheti neileveel üks elanik paigutada, ent Artur Vassar saikabinetist vormistada ametliku tööruumi, mistõttuülepinda ei arvestatud. Sirje Vassari sõnul elasidnemad enamiku majaelanikega võrreldes väga hästi.Leidus siiski ka üksikuid eelisseisus isikuid, kelleperekonna valduses oli terve korter (nt. Joosep Saat),ent isegi sellisel juhul oli tegemist juba poolitatudvõi suurest korterist väiksemaks eraldi elamispinnaksehitatud korteriga (vestlus S. Vassariga 11. II 2004).82 Vestlus S. Vassariga 11. II 2004.83 Maja keskmise korpuse esimesel korrusel asusidklubiruumid, nagu projektis oli ette nähtud. Ruumesai kasutada juubelite ja muude tähtpäevadetähistamiseks. Majas olid nii komandant kui kamajahoidja ja koristaja (abielupaar), kel oli kasutadakorter ja tööruumid. Sirje Vassar mäletab,et trepikoda pesti iga päev (vestlused S. Vassarija E. Jürgensoniga 11. II 2004).84 TLA, f. 1396, n. 1, s. 2429.85 L. Volkov, Eesti arhitektuur 1945�1988, lk. 97.

37Klassid klassideta ühiskonnas

petlik. Endla 6 hoone sektsioone on muude-tud nii, et esimesele korrusele on tekitatudkaks neljatoalist korterit (üldpindadega 97,6ja 80,1 ruutmeetrit) ja üks viietoaline korterüldpinnaga 118,3 ruutmeetrit. Lisaks on veelüks neljatoaline otsakorter ka teisel korru-sel, ülejäänud korterid jäävad tüüpse kahe�kolme toa piiresse ning kolm korterit on kaühetoalised. Plaanilt on hästi näha, et korte-reid oli vaja tingimata suuremaks muuta vas-tavalt sihtrühma vajadustele: üks neljatoali-ne on planeeritud isegi läbi kahe sektsiooni,muutes nii kandvad seinad korterisisesteksvaheseinteks. Suuremad korterid võimalda-sid siin elutoa juurde kavandada ka söögitu-ba, ent kehva ja masinliku planeeringu tõttujäi köök söögitoast kaugele, muutes funkt-sionaalsed seosed olematuks. Endla 6 majanäitel tuli parteieliidil seega enne 1960. aas-taid leppida üsna levinud planeeringuskee-midega, ent nomenklatuuri eelis oli kesetsüvenevat korterikriisi õigus saada terve kor-ter oma pere tarbeks.86

KokkuvõtteksElitaarse ruumimudeli ja privilegeeritud ela-mistingimuste tootmine toimus NõukogudeEestis poliitilis-administratiivse hierarhiapoolt rangelt struktureeritud väljal. Parteielii-di näol oli tegemist omaette klassiga klassi-deta ühiskonnas, kelle võime luua materiaal-se elukeskkonna �kunstlikke� erinevusi toe-tus sotsialistlikule majanduspoliitilisele süs-teemile ning ühiskonnakorralduse sisemistelevastuoludele klassivõrdsuse ideoloogiaga.�Riiklik tellimus� sotsiaalseks eristumiseksigapäevases ruumilises keskkonnas piirduspõhiliselt vaid suurema elamispinna ja indi-viduaalsete korteriplaneeringute võimalda-misega. Esimene sõjajärgne kümnend oliEestis eelkõige diferentseeritud eluasemepo-liitika kujunemise aeg: kinnistus privilegee-ritud seltskond, kel oli õigus saada riigilt

86 Endla 6 majaraamatust ei ole näha, et erinevatelperedel oleks olnud samaaegselt üks korterinumber:TLA, f. 1396, n. 1, s. 2429.

suuremat elamispinda ning kelle jaoks ha-kati vahetult sõja järel püstitama esimesinomenklatuurseid korterelamuid. Sellegi-poolest saab Stalini eluajal Eestis eliidilemõeldud elamutest rääkida vaid möönduste-ga. Uut tüüpi nomenklatuurseid elamuid ha-kati projekteerima alles 1960. aastate teisestpoolest alates, mil ametisse asus uus põlv-kond parteijuhte.

Epp Lankots38

Classes in a Classless SocietyThe Elite Housing Model in theEstonian SSR and ApartmentBuildings in Tallinn for theCommunist Nomenklatura 1945–1955Summary

A great proportion of the various material inthe last decade about society and culture inSoviet Estonia has tended to portray life atthat time as being dominated directly or in-directly by an internal resistance to the ex-isting regime. In the same way writings aboutSoviet Estonian lifestyle and architecturehave focused on normative and ideologicalhousing models. Until now, in analysing thecomponent parts of the normative housingmodel, a known fact has been overlooked thatin the Estonian SSR, as in other communistsocieties, a differentiating housing policyactually existed.

According to Communist Party ideologythe development of elite and mass (or social)classes was impossible in a society whereclass differences did not exist. In housing thismain ideological thrust meant the creation ofuniform living conditions for all citizens, andthey started to achieve this by building ac-cording to standardised designs and by mak-ing production techniques more effective.Real life, like the existence of apartments forthe communist nomenklatura, which werenot normative but built according to indi-vidual designs, proved that the principle ofequality was a myth. The opportunities of theprivileged administrative and political elitefor developing an everyday architectural andhousing environment stems from the inter-nal conflict between the communist ideologyand the organisation of Soviet society.

In Soviet society class differences and therelationship between them was determinedby the ‘socialist market’, where the individu-

al’s status did not depend on the market it-self but on the ruling political and adminis-trative power.1 It was behind closed doorsthat the decision about what to ‘sell’, towhom and at what price was made. The so-cialist ‘market’ as a politically regulated fieldof social relations is the guide, by which so-ciologists study the various social groups andthe elite in the supposedly classless Sovietsociety. In other words, this meant that in theSoviet state apparat, officials carrying outcertain functions formed, according to theimportance of their position, a party hierar-chy and consequently a privileged group insociety.

Profession and income, the most commonbases for the study of social stratification,were of secondary importance in Soviet so-ciety. Instead, social differentiation wasbased firstly on power, secondly, field of in-dustry and thirdly, on where one lived.2 Inthe command economy, class was determinedby the influence accompanied by position,not income. State and party bureaucrats dif-fered from the ordinary citizen not so muchin terms of material well-being as in the un-limited power they exercised over their sub-ordinates and the resources they had accessto.3 Naturally, having power did not excludematerial well-being, but power can be con-sidered the primary differentiating factor.

1 B. Èëüèí, Ãîñóäàðñòâî è ñîöèàëüíaÿñòðàòèôèêàöèÿ ñîâåòñêîãî è ïîñòñîâåòñêîãîîáùåñòâ 1917�1996 ãã. Îïûò êîíñòðóêòèâèñòñêî-ñòðóêòóðàëèñòñêîãî àíàëèçà. Ñûêòûâêàð:Ñûêòûâêàðñêèé ãîñóäàñòâåííûé óíèâåðñèòåò,Èíñòèòóò ñîöèîëîãèè Ðîññèéñêîé Àêàäåìèè Íàóê,1996, pp. 180�181.2 K. Roosma, Põlvkonna sotsiaalne diferentseerumi-ne ja mobiilsus. � Kolmekümneaastaste põlvkonnasotsiaalne portree. Ed. M. Titma. Tallinn, Tartu:Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1999, pp. 19�20.3 K. Roosma, Põlvkonna sotsiaalne diferentseerumi-ne ja mobiilsus, p. 20.

39Klassid klassideta ühiskonnas

Officially, of course, the state ensured thatsocial identification, which might lead to thecreation of independent (free thinking) citi-zens who were ideologically in oppositionto the political regime, did not occur. Evenso, a definite elite became apparent in So-viet society, an elite which, compared withthe ordinary citizen had not only power butalso far better opportunities for improvingtheir personal lives materially.

The cream of the elite in the Estonian SSRcomprised members of the Estonian Com-munist Party (ECP) Central Committee, whomade a great deal of the local decisions.4

Members of the Central Committee (depart-ment and section managers, deputies, instruc-tors, and organisers) and directors of manu-facturing concerns, Soviet organisations, andscience and cultural bodies formed thenomenklatura. These people were in the ad-vantageous position of being able to influ-ence and form the built environment. Theparty nomenklatura was also a tool whichhelped to control individuals by providingthem with certain benefits.5

Eastern bloc town planning is usually notcharacterised by zones or residential areaswith differing social characteristics. In theSoviet system social differentiation in thebuilt environment was of a hidden nature andto a great extent remained within the privaterealm. A privileged home environment wasfirst and foremost characterised by benefitsregarding the size of the apartment and thefurnishings. Dwellings for the Estonian SSRnomenklatura can be divided into three sepa-rate groups: the first was stately city-centreapartments built during Estonian independ-ence (predominantly those built during the1930s); the second, single-family houses(both those built during independence andin the Soviet period); and the third group wasnew apartments built specifically for the elite.

Throughout the Soviet period the first typewas preferred by the upper elite, while sin-gle-family houses can be considered a mar-ginal part of the overall picture of the elitelifestyle. One reason for this being that manymembers of the leadership came from Rus-sia and culturally the ownership of a single-family house was an unfamiliar notion forthem.6 The third group typical of elite hous-ing in Estonia, are those apartments whichwere built specifically for the members ofthe elite and in the context of this study arethe most interesting. These dwellings whichwere built by the elite for themselves shouldtheoretically express most clearly the ac-cepted and desired differentiation by official-dom and indicate just how great this differ-entiation really was when compared with themain emphasis in housing construction.

The application of the elite housing modelin Soviet society could not occur, accordingto Pierre Bourdieu’s theory, where varioushousing models and habits of use are in com-petition with each other because officiallydifferentiating housing models could notexist.7 In a hierarchical society based onparty and bureaucratic authority, the rulingclass appropriated the right to make use ofthe material benefits of their position throughlegitimate or bureaucratic means. During theentire period of Soviet power in Estonia, asecret Council of Ministers ruling existed,

4 O. Kuuli, Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917�1991. Tallinn, 1999, p. 116.5 O. Liivik, EKP KK aparaat. � Eestimaa Kommu-nistliku Partei Keskkomitee organisatsioonilinestruktuur 1940�1991. Ed. E. Tarvel. Tallinn: Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus, 2002, pp. 104�105.6 M. Kalm, Varastalinistlik villa Eestis. � Kunstitea-duslikke Uurimusi 8. Tallinn: Teaduste AkadeemiaKirjastus, 1995, p. 227.7 See P. Bourdieu, Distinction: A Social Critique ofthe Judgement of Taste. London: Routledge & KeganPaul, 1984.

Epp Lankots40

which was amended from time to time andwhich allowed unlimited floor space for lead-ing officials. The ruling was accompanied bya list of officials who had the right to unlim-ited floor space and a second list which al-lowed those in slightly less important posi-tions the right to have 20 square meters morefloor space than the standard permitted.These lists do not provide conclusive andobjective information about differentiatedliving conditions in Estonia. It is fairly un-likely that all the individuals in the listedpositions made use of the advantages towhich they were entitled. Having said this,they still provide a fairly good overview ofthe members of the elite in the Estonian SSRand to some extent reduce the element ofchance in the search for a certain systematicor structured method within this phenom-enon, which was at times hidden and appar-ently systemless.

Throughout the severe housing crisis inthe postwar decade, new apartments werebuilt by Soviet factories, the military, localindustrial concerns, and the various minis-tries and government offices for their em-ployees. During the period of Stalin’s reignit is virtually impossible to speak of a stand-ardised apartment building intended exclu-sively for the nomenklatura (with one nota-ble exception) because even in housing forthe ministries and the ECP Central Commit-tee widespread use of Soviet standardisedbuilding sections was applied. Even build-ings for the elite were built according to strictstate restrictions, but it was on the apartmentwaiting lists that officials were in an advan-tageous position.

The residential building at 31 GonsioriStreet, Tallinn, completed in 1950 (design1946, architect Heiki Karro) in the spirit ofprewar Stately Traditionalism, for workersat the Ministry for Shale Oil and Chemical

Industry can be considered an early predeces-sor of housing for the elite. When comparedwith other flats built for the state, differencessuch as the layout with its bedroom niche offthe living room indicate a better quality oflife despite the smallness of the flats. Theseone-room flats, with their economy of spaceand functionality, certainly represented oneof the best housing solutions in the Stalinistperiod. Most of the two-room flats have win-dows onto two sides and the three-room flatswith their symmetrical floor plan have a half-open dining room as an extension of the liv-ing room. The tall living room windows onthe first floor, windows which extend to thefloor, are particularly grand.

Edgar Velbri’s apartment building for aca-demics on Rävala Avenue can be considered,without doubt, a truly Soviet upper classapartment building par excellence. In theSoviet Union academics were a group in so-ciety who were raised upon a pedestal, andto ensure their loyalty to the state, the stateleaders were willing to make exceptions. In-fluenced by 1920s Traditionalism, the designis particularly interesting in regard to theapartments and their additional rooms withvarious functions expressing a radically dif-ferent standard of living to that envisaged bythe official housing policy. The design in-cluded thirty-two spacious five-room apart-ments comprising a living room with a con-necting dining room, a study, two bedrooms,a kitchen with an adjoining servant’s (sic!)room, a large entrance hall, a bathroom andeach apartment had two toilets. From thekitchen there was a separate servant’s en-trance to the courtyard at the back of thebuilding. There were also three six-roomapartments (225 m2) with, in addition to thestudy, a large library room and near thekitchen and servant’s room a separate serverleading into the dining room. The building

41Klassid klassideta ühiskonnas

also had separate drawing rooms for infor-mal gatherings as well as a large pillared hall,a two-room flat for the chauffeur and a three-room flat for the caretaker. Unfortunately theactual building did not function in the waythat the plans intended. Already, during theconstruction, the plans were altered and someof the apartments were scaled down, whileothers became communal flats with manyfamilies living together. The housing crisissimply could not afford even academics end-less room to spread out in, but even so thefamilies of the more important professorswere provided with better facilities.While the academics were being allowedwhat from the perspective of a working classideology was absolutely impossible andclearly exclusive differentiation, the partyelite in the 1950s, as clientele for new apart-ments, kept a much lower profile. Thoughthey did still manage to permit themselvesbetter living conditions by a reworking of thestandardised designs. One of the few exam-ples of houses built for the party bosses andapparat workers, from the depths of theStalinist period, is the apartment building at6 Endla Street. The inhabitants of this build-ing included a large proportion of officialswho were represented on the so-called firstand second list of privileged positions. Thismodest four-storey example of Stalinist ar-chitecture was built in 1955 (architect N.Misernjuk, design 1954) and the construc-tion modules were altered so that on the firstfloor there were two four-room apartmentsand one five-room apartment with an area of118.3 m2. It is obvious from the plans thatthe size of the apartments was increased tomeet the requirements of the target clientele.A four-room apartment was designed throughtwo sections turning the load bearing wallsinto internal walls within the apartment. Un-like the academic’s apartment building,

where eventually many families lived to-gether in one apartment, the nomenklaturaretained the right to a whole apartment forone family.

Even though the first decade after the warwas the period when a differentiated hous-ing policy was being developed, discussionof dwellings intended for the elite in Estoniaduring Stalin’s reign can be illustrated withonly a handful of examples. The building ofa new type of housing for the nomeklaturastarted to occur in the second half of the1960s, when a new generation of party lead-ers stepped into office.