LOCATIO CONDUCTIO

TÖÖ- JA TÖÖVÕTULEPINGUNA

Uurimistöö

2014

SISUKORD

Sissejuhatus..................................................

....................................................

....3

1. LOCATIO-CONDUCTIO

OPERARUM...............................................

..5

1.1. Määratlus ja lepingu

ese......................................................

........5

1.2. Töötaja ja tööandja

õigussuhted.........................................

..........8

2. LOCATIO-CONDUCTIO

OPERIS.....................................................

....10

2.1.

Määratlus..............................................

.......................................10

2.2. Töövõtja

kohustused.............................................

......................12

2

2.3. Tellija

kohustused.............................................

..........................14

2.4. Töö juhusliku hävitamise või kahjustamise

riisiko.....................15

3. TÖÖ- JA TÖÖVÕTU

KLASSIFITSEERIMINE...................................17

Kokkuvõte.....................................................

.......................................................20

Резюме........................................................

.........................................................22

Kasutatud

kirjandus.....................................................

.........................................24

3

SISSEJUHATUS

Käesoleva uurimistöö eesmärk on uurida, millised olid

Rooma õiguse lepinguliigi locatio conductio alusel reguleeritavad

suhted. Locatio conductio on tänapäevastes Rooma õiguse õpikutes

jagatud harilikult kolmeks: locatio conductio rei (asja üür, rent),

locatio conductio operarum (tööleping) ja locatio conductio operis

(tööettevõtte-leping)1. Käesolevas töös on vaatluse all selle

liigituse 2 viimast osa, tänapäevases mõistes töö- ja

töövõtuleping. Tänapäeval on eelkõige tööleping äärmiselt

oluline lepinguliik, mida reguleerib isegi eraldi seadus. Töö

võtab ka ajalises mõttes poole meie elust. Tänapäeval teeb

töölepingu seaduse2 § 1 lg 1 kohaselt töölepingu alusel

füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd,

alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab

töötajale töö eest tasu.

Samas pöördume tihti isikute või firmade poole, et midagi

tellida ja hiljem valmistatud eseme eest maksame kokkulepitud

tasu. Tähendab, et töövõtuleping figureerib samuti tänapäeva

ühiskonna igapäevases elus. Võlaõigusseaduses on kehtestatud

töövõtulepingu sõlmimise ja täitmise reeglid. Vastavalt

võlaõigusseaduse3 § 635 lg-le 1 kohustub töövõtulepinguga üks

isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama

teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine

isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.

Väidetavalt on tänapäevase töölepingu aluseks olnud Rooma

eraõigus4. Rooma õigust võib isegi pidada tänapäevase õiguse

1 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem 2005, lk 157, 158.2 Töölepingu seadus. – RT I, 22.12.2012, 30.3 Võlaõigusseadus – RT I, 29.11.2013, 4.4 К. Томашевский. Очерки трудового права. Минск 2009, lk 12.

alustalaks. Nimelt sellepärast uurimistöös pööran oma

tähelepanu Rooma õiguse algallikatele ning tuginen

Justinianuse Institutsioonidele, Digestidele. Peamiselt

käsitlevad antud lepinguliike siiski Digestid.

Selle uurimistöö eesmärk on vaadata teoreetilisi aspekte

töö- ja töövõtulepingu mõistete osas, detailselt selgitada

Rooma õiguse instituudi struktuuri ning lepingupoolte

omavahelisi suhteid, nende õigusi ja kohustusi ja uurida, mil

moel on nimetatud lepinguid kasutatud. Ühtlasi on eesmärk

välja selgitada, kas kasutatud allikmaterjalides eristatakse

töö- ja töövõtulepinguid üksteisest või on see eristus

tegelikult pärit hilisemast Rooma õiguse traditsioonist.

Tuleb rõhutada, et materjali sellel teemal oli äärmiselt

raske hankida. Digestid paberkandjal leidsin Tartu Ülikooli

Raamatukogus. Digesta Iustiniani on mõeldud ainult kohal

kasutamiseks. Kuna tegemist on raske kättesaadavate

dokumentidega, siis olin sunnitud kasutama elektroonilist

materjali. Peamiselt on kasutanud Digeste5 ning tõlkimisel

abistavalt venekeelseid tõlkeid6 7

Digestid ei ole tänapäevases tähenduses süstemaatiliselt

struktureeritud seadusandluse osa ega ole ka õpik kaasaegses

mõttes, aga see on rooma klassikalise õiguse perioodi

õigustekstide fragmentide kogum, mis oli koostatud Rooma

keisri Justinianuse valitsuse ajal VI. sajandil meie

ajaarvamise järgi. Digestides kajastatud juriidiline tarkus,

5 Digesta Iustiniani, A. Koptev Ancient Rome & Law History The Latin Library. Arvutivõrgus: http://www.thelatinlibrary.com/justinian.html, 31.03.2014.6 Перетерский 1984.  Дигесты Юстиниана. Тhietmar 2013. Arvutivõrgus: http://www.vostlit.info/Texts/Dokumenty/Byzanz/VI/520-540/Digestae_Just/, 31.03.2014.7 Полный текст перевода Дигест на русский язык. Arvutivõrgus: http://digestaiust.narod.ru/, 31.03.2014.

5

see tähendab käsitlus, juriidilised reeglid ja maksiimid,

süstemaatilise iseloomu avastused ja argumentatsiooni mallid,

võetud Rooma õigusest, tõendasid oma ülevõimu tolleaegses

tavaõiguses.8 Rooma riik ise oli määratud kadumisele, kuid oma

õiguse Rooma pärandaski järgnevatele sajanditele. Uutel

rahvastel tekkis vajadus ühtse universaalse õiguse järele ja

hakati uurima Rooma õigust ja rakendama seda kohtutes, mis

tungib üksikute riikide seadusandlustesse. Eriti omandi- ja

lepinguõigusesse puutuvad Rooma õiguse põhimõtted olid

eeskujuks hilisemate õigussüsteemide kujundamisel.9

Käesolevas töös käsitletakse locatio conductio operis’e ja

operarum’i mõistet allikatekstides, küsimust, kas need mõisted

on olid olemas juba antiikallikates või on alus selliseks

eristuseks tekkinud hiljem. Seejärel analüüsitakse, kas saab

eristada tööandja ja töötaja ning töövõtja ja töö tellija

õigusi ja kohustusi, mille poolest on need sarnased ja

erinevad.

Vastavalt nendele probleemidele koosneb uurimistöö kolmest

osast. Esimene ja teine osa pühendatud locatio conductio operarum’i

ja locatio conductio operis’e instituutidele. Kolmanda osa eesmärk on

analüüsida ülaltoodud lepingute käsitlust sekundaarkirjanduse

teostes.

Lisaks algallikatele olen kasutanud erinevaid Rooma

eraõigust käsitlevaid teadusalaseid teoseid. Tuleb märkida, et

eesti keeles minu poolt kasutatud raamatute loetelust on

8 R. Zimmermann R. Roman Law and the Harmonisation of Private Lawin Europe / Towards a European Civil Code. Ed. A. Hartkamp., M. Hesselinket al. 3rd ed. 2004. P. 21 ff , tõlge vene keelde А. Rudokvaselt. Ilmunuduuesti ajakirjas Diritto @ Storia, Ius Antiquum 15, 2005.Arvutivõrgus: http://www.dirittoestoria.it/iusantiquum/articles/Zimmermann-Diritto-romano-diritto-privato-europeo.htm 31.03.2014.9 E. Ilus. op. cit., lk 13, 14, 15.

6

ainult E. Ilusa „Rooma eraõiguse alused“, kus on antud üldine

ülevaade Rooma õigusest. Tööd minu võetud teemal eesti keeles

pole varem kirjutatud, seega puudub siin suur eestikeelsete

allikate baas. On olemas bakalaureusetöö Tõnis Veltmannilt

locatio-conductio rei kohta, aga antud lepinguliike pole üldse

käsitletud.

7

1. LOCATIO CONDUCTIO OPERARUM

1.1. MÄÄRATLUS JA LEPINGU ESE

Käesoleva töö üheks ülesandeks uurida, kas antiikajal

eristati omavahel locatio conductio operarum’it ja locatio conductio

operis’t. Täpseid mõisteid antiikallikates ei leidu. Sellepärast

tuginen meie aja sekundaarkirjandusele, et välja selgitada,

mis tähendavad need lepinguliigid. Tänapäevaste lepingute

tunnuste alusel analüüsin, kas need lepinguliigid olid olemas

juba ka Rooma õiguses.

Locatio conductio operarum - on selline konsensuaalne leping,

mille järgi üks pool - töövõtja (locator) võtab endale kohustuse

täita teise poole - tööandja (conductor) kasuks teatud teenused,

ja tööandja on kohustatud andma nende teenuste osutamise eest

vastutasu.10

Üldiselt on locatio conductio operarum’iga kaaskäivad reeglid

sarnased locatio conductio rei reeglitega. Locatio conductio rei on asja

üür, rent, kus üürimise all mõeldakse asja kasutamist vilja

saamiseta, rentimise all mõeldakse just viljakandva asja

kasutamisse andmist.11 Täpsemalt kõlab see mõiste Novitski ja

Pereterski töös: Locatio conductio rei – konsensuaalne leping, mille

alusel üks pool (üürile või rendile andja, locator) kohustub

andma asja või mitu asja teisele poolele (üürnikule või

rentnikule, conductor) ajutiseks kasutamiseks ning teine pool

(conductor) kohustub tasuma kokkulepitud tähtpäevaks üüri- või

10 И. Новицкий, И. Перетерский. Римское частное право: Учебник. Москва: Юриспруденция 2000, lk 370.11 E. Ilus. op. cit., lk 158.

8

rendiraha ja lepingu tähtaja lõppemisel asi korras olekus

tagasi anda.12

Nii locatio conductio rei kui ka locatio conductio operarum lepingute

puhul makstakse raha post numerando. Locatio conductio operarum

lepingu järgi makstakse tükipalga puhul tasu siis, kui töö on

tehtud (teenused on osutatud), ajapalga puhul – teatud aja

järel, mille eest arveldatakse.13

Ka locatio conductio operarum’it sõlmides selle pooled pidid

leppima kokku kahes essentialia negotii: osutatavad teenused (operae)

ja maksmisele kuuluv tasu (merces). Tasu peab koosnema rahast

ja ei saa olla sümboolne14, aga peab olema õiglane, osutatud

teenuse mahu järgi. Seda saab tuletada näiteks järgmisest

fragmendist:

„Si tibi polienda sarciendae vestimenta dederim, si quidem gratis hanc

operam te suscipiente, mandati est obligatio, si vero mercede data aut constituta,

locationis conductionisque negotium geritur. /…/” (D. 19. 5. 22)

(Kui ma andsin sulle riided parandamiseks, ja kui sa võtsid endale selle töö

tasuta, on tegemist käsunduslepingust tuleneva võlasuhtega, kui aga tasu suurus on

antud ja kokku lepitud, on tegemist kasutuslepinguga. /…/)

Ülaltoodud fragmendist näeme, et locatio conductio ei saa olla

tasuta.

Tööleping võis olla sõlmitud määratud tähtajaks või

määramatuks ajaks. Viimasel juhul võis iga lepingupool igal

12 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 371.13 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 371.14 R. Zimmermann. The Law of Obligations. Roman Foundations of the CivilianTradition. Cape Town: Juta & Co, Ltd 1992, lk 384.

9

ajal lepingust loobuda.15 Locatio conductio operarum on üks

vähestest lepingutest, mis lõpeb töövõtja surmaga.16

Tänapäevased teadlased on seisukohal, et võrreldes locatio

conductio operis lepinguga, mille eesmärgiks on valmis töötulemuse

esitamine, on locatio-conductio operarum sisuks määratud teenuste

osutamine tööandja ettekirjutuste järgi.17 Antud asjaolu

ajendas vältimatult töövõtjat sõltuvusele tööandjast. Roomas

leiti, et töötaja pani ennast faktiliselt orja olukorda ning

see äratas põlastust. Sellepärast, et suhete iseloomu järgi

selline sõltuvus tööandjast oli häbistav, kasutati ühe poole

üksiku asja või kõikide asjade ajamiseks käsunduslepingut

(mandatum). Tuleb märkida, et orjanduslikus ühiskonnas

isiklikke teenuste osutamises leping ei saanud omada suurt

kohaldamist ja olulist tähendust, kuna füüsilist ja palgalist

tööd peeti orjatööna ja vaadeldi palgalist töölepingut vaba

inimese seisundiga mitte sobivana.18 Arvati, et isik, kes on

nõus tegutseda teise isiku kasuks raha eest, müüs end ära.19

Roomas oli kombeks, et vabakslastud, vabastatud orjad,

võtsid spetsiaalsel kokkuleppel (iurata operarum promissio) endale

kohustuse teatud päevad aastas täitma oma patrooni jaoks

erinevad teenused (operae).20 Kohustuse täitmist mõõdeti

päevades, tööd ei olnud lubatud teha tundide järgi. See

põhimõtte oli kajastatud Digestide fragmendis D. 38. 1. 1:

„Operae sunt diurnum officium“ (teenuste osutamine oli päevane

kohustus) ja D. 38.1.3.1: „Nec pars operae per horas solvi potest, quia

15 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 371.16 E. Ilus. op. cit., lk 158.17 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 371.18 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 370.19 R. Zimmermann. op. cit., lk 389.20 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 370, 371,

10

id est officii diurni“ (ei tohi teha oma tööd tundide järgi, kuna see

on päevane kohustus).

Lepingu sisuks olid igapäevased tööd, mis ei nõua

mingisuguseid erioskusi ja –teadmisi, ning käsitööd ja teised

tööd, mida vabakslastu oskab teha. Digestides on toodud

näited: raamatute ümberkirjutamine, pantomiim, etendused,

inimeste ravimine jne. (Nt. D. 38. 1. 27, D. 38.1.49,

38.1.25.2).

„Eius artificii, quod post manumissionem didicerit libertus, operas debebit

praestare, si haec sint, quae quandoque honeste et sine periculo vitae praestantur,

nec semper hae, quae manumissionis tempore praestari debuerunt. Sed si turpes

operas postea exercere coeperit, praestare debebit eas, quas manumissionis

tempore praestabat” (D. 38. 1. 16 pr)

(See käsitööline, keda pärast vabaks laskmist kutsutakse libertiiniks,

vabakslastuks, peab tegema selliseid töid, mida ta saab teha ausalt ja eluga

riskimata, mitte ainult neid, mida ta oli kohustatud tegema vabadusse laskmise ajal.

Kuigi kui ta hiljem hakkab tegutsema häbistavate asjadega, siis ta peab tegema

ainult need (töid), mis ta pidi tegema vabadusse laskmise hetkel).

Kui teenused olid osutatud või ülesanded olid täidetud

vabakutselise (luuletaja, kunstnik jne) poolt, siis oli

tolleaegses orjanduslikus ühiskonnas üldist vaadet tööle kui

millelegi häbistavale arvesse võttes tegemist

käsunduslepinguga mandatum. See oli konsensuaalne leping, mille

alusel üks pool teeb teisele ülesandeks oma mõne üksiku asja

või kõikide asjade ajamise. Kuid erinevalt locatio conductio

operarim’ist ja locatio conductio operis’est see oli leping tasuta.21

21 E. Ilus. op. cit., lk 159.

11

„Mandatum, nisi gratuitum, nullum est“ (D. 17. 1. 1. 4) –

käsundusleping, kui see ei ole tasuta, on tühine.

Digestides mainitud mandatum’i tasutavus on selgitatud

selle lepingu erilise päritoluga “ех officio atque amicitia“, s.o

kodanikukohusest ja sõprusest. Roomlased arvasid, et

kodanikukohuse täitmine ja tasustamine välistavad teineteist

(contrarium est officio merces). Aga kui mandataar (käsundi täitja)

saab käsundi andja) käest lugupidamise märgina mingit

materiaalset kinki „tänuna“, see oli peetud võimalikuks.

Selline „tänu“, erinevalt merces’ist, sai nimetuse honor.22

„Si remunerandi gratia honor intervenit, erit mandati action“ (D. 17. 1.

6. pr) – kui antakse autasu honor, siis on tegemist mandatum’iga.

1.2. LEPINGUPOOLTE ÕIGUSSUHTED

Töövõtja kohustuseks on lepingu kehtivuse ajal osutama

lepingus ettenähtud teenused. Locatio conductio operarum oli

fidutsiaarse iseloomuga, see tähendab teenuseid osutati

isiklikult, ilma endale asendajat leidmist. Ja töö selle

lepingu alusel oli alati tasustatud. Tööandja kohustub andma

kokkulepitud tasu23.

Erinevalt tänapäevasest ei saanud haigestunud töötaja

haiguse ajal tasu.24 Kui töötaja teistel mõjuvatel põhjustel ei

saanud täita tööd, temal ka puudus õigus tasule.25 Aga juhul,

22 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 386, 387.23 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 371.24 E. Ilus. op. cit., lk 158.25 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 371.

12

kui töötaja on võimeline osutama teenuseid, kuid temast

mittesõltuvatel põhjustel tööandja ei kasuta tööjõudu,

viimasel säilitatakse õigus tasu saada: "Qui operas suas locavit,

totius temporis mercedem accipere debet, si per eum non stetit, quo minus operas

praestet" (D. 19. 2. 38. pr.). Nii püüti lahendada riskide ja

vastutuse küsimusi.

Muide, see norm ei olnud kohustuslik ning praktikas ei

peetud sellest kinni. Lepingute hulgas, mis oli leitud

niinimetatud „Transilvaania vahatahvlitelt“ on olemas locatio

conductio operarum lepingu punkt mäetööde suhtes: „…quod si fluor

inpedierit, pro rata conputare debebit“26 – kui tööde täitmine osutub

mõneks ajaks võimatuks seoses sellega, et kaevandused

üleujutatud, siis töötasu vähenes proportsionaalselt.27

Nagu oli varem öeldud lõpeb locatio conductio operarum leping

locator’i surmaga. Conductor’i surma kohta annab lahenduse jurist

Ulpianus järgmises fragmendis:

„Cum quidam exceptor operas suas locasset, deinde is qui eas conduxerat

decessisset, imperator Antoninus cum divo Severo rescripsit ad libellum exceptoris in

haes verba: "Cum per te non stetisse proponas, quo minus locatas operas Antonio

Aquilae solveres, si eodem anno mercedes ab alio non accepisti, fidem contractus

impleri aequum est" (D. 19. 2. 19. 9).

(Keegi ümberkirjutaja sõlmis oma töö kasutada andmise lepingu, ja pärast

seda tema tööandja suri. Keiser Antoninus koos jumaliku Severusega andsid kirjale

vastuse selliste sõnadega: „Kuna sinu sõnul ei sõltunud sinust see, et sa ei saanud

täita Antonius Aquiliusele lubatud teenused, siis õiglus nõuab lepingu täitmist

sinuga, muidugi, kui sa ei saanud sellel aastal tasu teiselt isikult").

26 Corpus Inscriptionum Latinarum, vol. Ill, 2, 948 X, (kasutatud teosest: R. Zimmermann. op. cit., lk 386).27 R. Zimmermann. op. cit., lk 386.

13

Arvestades asjaolu, et töötaja, s.o ülalnimetatud

ümberkirjutaja, pöördub keisri poole oma õiguste kaitsmise

küsimusega, võib eeldada, et tööandja pärijad ei soovinud

tasuda lepingu järgset tasu.

Reskripti lõpusõnades on väljendatud mõte, et tööandja

poolt teenuste mittekasutamine ei pea olema töötajale

rikastumise allikaks ühe perioodi eest kahe tööandja poolt

tasu saamise kaudu: töötaja poolt teenitu selle aja eest, mil

tööandja ei kasutanud tema teenuseid, arvestatakse vastutasu

hulka, mis kuulub töötajale antud lepingu alusel.

Nii tööandjal kui ka töötajal oli võimalus pöörduda kohtu

poole oma õiguste kaitsmise eesmärgil. Tööandja võis esitada

actio conducti, et viia ellu temale töötaja poolt lubatud

teenused. Aga juhul, kui tööandja ei maksa merces’t, siis tema

vastu võis töötaja esitada actio locati.28

28R. Zimmermann. op. cit., lk 326.

14

2. LOCATIO CONDUCTIO OPERIS

2.1. MÄÄRATLUS

Kuna antiikallikates täpsed määratlused puuduvad, siis

pöördun tänapäevaste teadlaste selgituste poole. Tänapäeval on

Rooma töövõtulepingut iseloomustatud järgmiselt: locatio conductio

operis on leping, mille alusel üks pool – töövõtja, conductor,

võtab endale kohustuse täitma teise poole – tellija, locator,

kasuks teatud töö ning tellija võtab endale kohustuse maksma

selle töö eest määratud tasu.29

Erinevalt käesolevas uurimistöös käsitletud eelmisest

lepingust, kohustub töövõtja locatio conductio operarum lepingu

alusel osutama teatud teenused, aga töövõtuleping on suunatud

sellele, et töövõtja peab andma töö saaduse ehk resultaadi

(opus). Tööresultaati ja –protsessi eristasid juba roomlased:

"Opere locato conducto": his verbis Labio significari ait id opus, quod Graeci

apotelesma vocant, non ergon, id est ex opere facto corpus aliquod perfectum (D. 50.

16. 5.1).

(Labeo sõnul tähendab "locatio conductio opere" sellist tööd, millise

kreeklased nimetavad „teoseks“ (apotelesma, tööresultaat), see on tehtud töö, mis on

valmis.

Nimetatud fragment asub Digestide peatükis 16, mis on

pühendatud sõnade tähendusele. On näha, et fraasis jutt on

nimelt töövõtulepingust. Vaatamata sellele, et täpseid

lepinguliikide nimetusi me algallikates ei kohta, võib teha

29 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 372.

15

järelduse, et antiikajal eristati küll locatio conductio operarum ja

locatio conductio operis mõtte järgi.

Locatio conductio operis’e lepingu iseloomule ei mõju poolte

kokkulepe tasu maksmise kohta, kas kogusumma makstakse töö

üleandmisel või makstakse osades n-ö vastavalt selle täitmise

kulgemisele nagu on öeldud järgmises allikatekstis:

Non... quiquam interest, utrum uno pretio opus an in singulas operas

collocatur, si modo universitas consummationis ad conductorem pertinuit (D. 19. 2.

51. 1).

(Ei ole tähtis, kas töö eest makstakse terviku eest üht hinda või eraldi töö

üksikute osade kaupa, kui töövõtjale on pandud kohustus esitada lõppresultaat.)

Tuleb eraldi rõhutada, et Roomas peeti locatio conductio’t

lähedaseks emptio-venditio’ga (ostu-müügilepinguga). Paralleelid

nende lepingute vahel on silmanähtavad: tegemist on

kahekülgsete konsensuaalsete lepingutega. (Gai. III, 135:

"Consensu fiunt obligationes in emptionibus venditionibus. Locationibus

conductionibus, societatibus, mandatis.")30 Gaius ütleb, et müügilepingu

kehtivus eeldab poolte kokkulepet kindla ostuhinna (pretium

certum) kohta ning locatio conductio lepingute puhul – kui ei ole

määratletud kindel vastutasu (merces verta), siis loetakse leping

ei ole sõlmitud („non videtur locatio et conductio contrahi“). Gauis

arvas, et locatio conductio ja emptio-venditio omavad omavahel

familiaritatem alquam, mõni sugulust, ligilähedust. Ikkagi nende

kahe konsensuaalsete lepingute vaheline piir paistab selgesti:

ostu-müügilepingu alusel ostja omab asja alaline valdamine

30 R. Zimmermann. op. cit., lk 338.

16

(habere licere); locatio conductio eesmärgiks anda asja või teenuse

ajutiseks kasutamiseks vastutasu eest.31

Pöördudes tagasi locatio conductio operis lepingute juurde peab

märkima, et juhtudel, kui töövõtja töötab oma materjaliga (kas

täielikult või osaliselt), on see väga sarnane müügilepingule

(emptio-venditio). Kuid Rooma juristid piiritlevad neid lepinguid

sealhulgas ka olenevalt sellest, kes pooltest tellitud töö

täitmiseks annab peamise materjali:

„Sabinus respondit, si quam rem nobis fieri velimus, veluti statuam vel vas

aliquod seu vestem, ut nihil aliud quam pecuniam daremus, emptionem videri, nec

posse ullam locationem esse, ubi corpus ipsum non datur ab eo, cui id fieret: aliter

atque si aream, darem, ubi insulam aedificaret, quoniam tunc a me substantia

proficiscitur“ (D. 18. 1. 20).

(Sabinus vastab, et kui me tahame tellida iseenda jaoks mõnda asja, näiteks

kivikuju, anuma või riietuseseme nii, et me ei anna meistrile midagi peale raha,

käsitletakse seda ostu-müügilepinguna, töövõtulepingut ei või olla juhtudel, kui see,

kelle kasuks tööd tehakse, ei anna materjali. Teine asi, kui ma annan maatükki, et

teine isik ehitaks sellel maja: siis pärineb kõige peamine asi minult.)

Maatükk on olulisem element, mis tagab ehitamist ning kuna

ehitatakse tellija maal, siis sellist lepingut käsitletakse

locatio conductio lepingu’na. Tuleb mainida, et accessio32 põhimõttel

maapinnale ehitatud hoone kuulus Rooma õiguse järgi

paratamatult maaomanikule – superficies solo cedit.33

Teine samasugune näide Digestides on ära toodud

lisamärkusega, et ehkki töövõtja, kes ehitab maja sua impensa,31 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 467.32 Accessio on selline originaarne omandamise viis, mis toimub mitme asja ühendamisel; üldreeglina uue asja omanikuks on peaasja omanik. E. Ilus. op. cit., lk 116.33 E. Ilus. op. cit., lk 123.

17

annab tellijale üle omandiõiguse kasutatud materjalidele, on

siiski tegemist lepinguga locatio: „locat enim artifex operam suam, id est

faciendi necessitatem“ – käsitööline annab kasutusse oma töö, mis on

tarvilik tingimus maja ehitamiseks (D. 19. 2. 22. 2).

(Inst. III, 24.4) Item quaeritur, si cum aurifice Titio convenerit, ut is ex

auro suo certi ponderis certaeque formae anulos ei faceret et acciperet verbi gratia

aureos decem, utrum emptio et venditio contrahi videatur, an locatio et conductio? 

et Cassius ait, materiae quidem emptionem venditionemque contrahi, operae autem

locationem et conductionem.  sed placuit, tantum emptionem et venditionem

contrahi.  quodsi suum aurum Titius dederit, mercede pro opera constituta, dubium

non est quin locatio et conductio sit.

(Samamoodi, kui küsitakse juhul, kui Titius lepib kullassepaga kokku, et ta

teeb oma teatud kaaluga kullast kindla suuruse ja kujuga sõrmuse. Hind on kokku

lepitud; kas sellisel juhul on tegemist ostu-müügiga või locatio conductio’ga Cassius

leidis, et sellisel juhul on tegemist materjali müümise ja töö locatio conductio’ga, aga

üldine otsus on, et tegemist on ostu-müügi tehinguga. Aga kui Titius toob enda kulla

ja töö hind on määratud, on tegemist ilmselgelt locatio conductio’ga.)

Iavolenus arvab isegi sellises küsimuses: „quotiens (materia)

et immutatur et alienatur, emptio magis quam locatio intellegi debet“, s.o

juhtudel, kui aset leiab nii materjali ümbertöötlemine kui ka

selle võõrandamine, siis see leping on pigem ostu-müük kui

locatio conductio (D. 18. 1. 65).

Ülaltoodud näited viivad mõttele, et emptio venditio ja locatio

conductio on üsna lähedased Rooma juristide jaoks. Kuid I.

Pereterski ja I. Novitski arvavad, et piir nende

konsensuaalsete lepingute vahel on tegelikult selge: emptio

venditio lepingu järgi ostjale antakse asja alatine omandamine

18

(habere licere); locatio conductio eesmärgiks on aga asja või teenuse

ajutine kasutamine.34

2.2. TÖÖVÕTJA KOHUSTUSED

Eelkõige kohustub töövõtja täitma ja üle andma tööd kui

lõppresultaati, vastavalt lepingule, mille järgi on täidetud

tellitud töö kvaliteet. Kui töövõtja muudab lepingust

tulenevaid tingimusi tellija nõusolekul, siis töövõtja ei

vastuta, ehkki töö täitmine ei ole lepinguga kooskõlas. See

põhimõtte on kajastatud järgmises fragmendis:

„Lege dicta domus facienda locata erat ita, ut probatio aut improbatio

locatoris aut heredis eius esset. Redemptor ex voluntate locatoris quaedam in opere

permutaverat. Respondi opus quidem ex lege dicta non videri factum, sed quoniam

ex voluntate locatoris permutatum esset, redemptorem absolvi debere (D. 19. 2. 60.

3)

(Maja ehitamiseks sõlmitud töövõtuleping oli sõlmitud tingimusel, et

tööresultaadi kas heakskiitmine või mitte sõltus tellijast või tema pärijast. Tellija

soovil töövõtja on midagi muutunud ehitatud majas. Vastasin, et vaatamata sellele

et lepingutingimustest tulenev töö ei ole tehtud nõutaval viisil, kuid kuna tellija soovil

oli tehtud muudatud, siis töövõtja peab olema õigustatud)

Kui lepingus puudub töö täitmiseks kindlalt määratud aeg,

siis töövõtja peab tööd üle andma mõistliku aja jooksul:

quatenus vir bonus de spatio temporis aestimasset, s.o selle ajavahemiku

jooksul, mida tunnistaks vajalikuks mõistlik inimene (D. 19.

2. 58. 1).

34 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 362.

19

Kui lepinguga on ettenähtud tellija õigus tühistada

lepingut ning anda töö teisele töövõtjale üle, siis tellija ei

saa vahetada töövõtjat enne töö täitmise tähtaja saabumist

(non ante relocari id potest, quam dies efficiendi praeterisset) (D. 19. 2. 13.

10).

Töövõtja vastutab iga süü eest, väljaarvatud kerge

hooletus (culpa levis). Gaiuse sõnul töövõtja süü puudub, kui on

tehtud kõik, mida näeks ette kõige hoolsam inimene,

diligentissimus (D. 19. 2. 25. 7). Nii näiteks, kui

kalevivannutaja võtab riietuseseme valmistada, aga selle

riietuseseme on hiired läbi söönud, siis vannutaja vastutab

actio locati alusel, kuna ta pidi ette võtma meetmed, et seda

vältida; samamoodi tema vastutab ka juhul, kui ta ajab

segamini parandamisele võetud riietusesemed ja annab ühele

tellijale kuuluva riietuseseme teisele tellijale, ehkki ka

teadmatuses (ignarus) (D. 19. 2. 13. 6).

Töövõtjale on lubatud kasutada teiste isikute teenuseid,

kuid tingimusel, et nende süü eest vastutab töövõtja nagu oma

süü eest. Allikates (D. 19. 2. 25. 7) toodud selline kaasus:

Isik asus viima sammast ühest kohast teise. Samba tõmbamisel

või üleviimisel oli see kahjustatud. Jurist tunnistab

vastutavaks isikut, kes võttis endale kohustuse täita tööd,

juhul, kui see oli tema ja/või tema abistajate süü. Tähendab,

töövõtja võib võtta endale abilisi, kuid tellija eest vastutab

töövõtja isiklikult.

Käesoleva peatükki kokkuvõttes võib teha järelduse, et

töövõtja, võttes endale kohustuse täitma teatud tööd tellija

kasuks, peab tundma suurt vastutust oma töö eest ning tellija

peab aru saama, et teeb tehingu kompetentse töövõtjaga.

20

2.3. TELLIJA KOHUSTUSED

Locator, tellija, kohustub andma kokkulepitud tasu. Kui töö

täitmise protsessis saab selgeks, et kokkulepitud tasu eest ei

ole võimalik täita tellitud tööd, mille aluseks oli eelnevalt

töövõtja poolt koostatud eelarve, siis tellijast sõltub, kas

nõustuda töövõtjale tasu suurendamises või peatada tööd ja

loobuda lepingust.35

Kui töövõtja jätkab tööd selle kiuste et tellija on andnud

korralduse töö lõpetamise kohta, on tellijal õigus esitada actio

locati, mille abiga ta võib nõuda töövõtjalt veel mitte

ärakasutatud avansi osa tagastamist, mis oli tellija poolt

makstud, ning järelikult lepingu tühistamist. Sellest räägib

järgmine fragment Digestides:

“Mandavi tibi ut excuteres, quanti villam aedificare velles: renuntiasti mihi

ducentorum impensam excutere: certa mercede opus tibi locavi, postea comperi non

posse minoris trecentorum eam villam constare: data autem tibi erant centum, ex

quibus cum partem impendisses, vetui te opus facere. dixi, si opus facere

perseveraveris, ex locato tecum agere, ut pecuniae mihi reliquum restituas” (D.19. 2. 60. 4)

(Ma andsin sulle käsu arvestada, millise summa eest soovid ehitada villat. Sina

teavitas mind, et kulud peaks moodustama 200. Eelnevalt kokkulepitud tasu (eelarve

alusel) eest andsin sulle kasutada tööjõudu. Hiljem veendusin selles, et selle villa

ehitamine ei saa olla vähem kui 300 eest. Kuid sulle oli juba üle antud 100 ja osa

sellest summast oli sinu poolt ärakulutatud, ma keelasin sul töid teha. Ma ütlesin, et

juhul kui sa ei lõpeta ehitamist, siis ma hakkan sinuga protsessima kasutuslepingust

tulenevalt, et sa tagastaks mulle allesjäänud raha.)

35 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 375.

21

Kui tellija loobub locatio-conductio operis'e puhul töövõtja

tehtud töö vastuvõtmisest, siis tuleb tunnistada, et ta ei

vabastata kohustusest maksta töövõtjale lepinguga ettenähtud

tasu. Sarnaselt lahendatakse selline küsimus ka locatio conductio

operarum’i suhtes. Kui tellija katkestas tellitud töö täitmist

enne tähtaega ja töövõtjal õnnestus kasutada vabanenud aega

teisel tööl, siis tema töötasu teisel tööl arvestatakse selle

tasu juurde, mis kuulub töövõtjale tema esimeselt tellijalt.36

2.4. TÖÖ JUHUSLIKU HÄVITAMISE VÕI KAHJUSTAMISE RIISIKO

Tuleb eriti rõhutada Rooma õigusele omast põhimõtet, et on

olemas side töövõtu ja riisiko vahel. Juba sellest asjaolust,

et locatio conductio operis’e juhul tellija tasustab tööresultaati,

mitte aga tööd kui sellist, järeldub, et juhuse risk langeb

töövõtjale. Koos sellega on leidnud aset lahknevused töövõtja

riskipiiride küsimuses. Selles küsimuses, kes kannab riisikot

töö juhusliku hävitamise või kahjustamise korral, on

fragmendid allikates vastuolulised.

Peamine printsiip, mille järgi allikates lahendatakse

üksikuid kaasuseid, piirdub sellega, et töö juhusliku

hävitamise või kahjustamise, mis toimus enne tööresultaadi

üleandmist, riisikot kannab töövõtja, aga kui see juhtus

pärast töö üleandmist, siis – tellija. Nii näiteks, lahendab

seda küsimust D. 19. 2. 62 esimeses lauses Labeo, kes leidis,

et töövõtja vastutus resultaadi eest on absoluutne:

36 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 375.

22

„Si rivum, quem faciendum conduxeras et feceras, antequam eum probares,

labes corrumpit, tuum periculum est“ (kui töövõtja vastavalt sõlmitud

lepingule kaevas kraavi, aga juhtunud varing rikkus tööd, siis

riisikot kannab töövõtja).

Kuid ilmnesid ka teistsugused seisukohad, mis lubasid ka

erandeid sellest reeglist. D. 19. 2. 62 teise lausena toodud

ka Pauluse arvamus:

“immo si soli vitio id accidit, locatoris erit periculum, si operis vitio accidit,

tuum erit detrimentum” – kui varing juhtus soli vitio (selle konkreetse

maatükki ebanormaalsuse tõttu), siis varingu tagajärjed on

pandud tellijale, aga kui operis vitio (töödefekti tõttu), siis

töövõtjale.

Esmapilgul võib näha, et Labeo ja Pauluse mõtted erinevad

teineteisest, isegi on omavahel vastuolus. Kuid mina võin

pakkuda, et Paulus, kes on oma elus ja töös palju kasutanud

Rooma juristi Labeo materjalid, lihtsalt täiendas ja laiendas

Labeo mõtet, võib-olla kohates praktikas võimalikku kaasust.

Ja tuleb nii välja, et isegi enne töö üleandmist võis periculum

est locatoris riisikot kanda tellija, kuid tingimusel, et

probleemid olid seotud lepingu objektiga, mis on tekkinud enne

lepingut ja milles ei ole töövõtja süüd. Arvatavasti peab

Paulus siin silmas seda, et tegemist ei ole lihtsa

kokkusattumusega, vaid vis maior’iga, mille tagajärjed ka teised

Rooma juristid kippusid arvama tellija omaks.

Digestides leidub veel üks huvitav fragment, mille

autoriks oli Florus, kes pööras oma tähelepanu sellele, et

“kui antud töövõtt on suunatud töö täitmisele (ehitise

ehitamine) üldhinna eest, siis töövõtu ese asub töövõtja

riskil kuni sooritatud töö heakskiitmiseni. Kui siiski ehitis

on hävitatud vääramatu jõu tõttu enne heakskiitmist, siis siin

23

on tellija risk, kui ei ole kokkulepitud teisiti”. (D. 19. 2.

36) Tõesti huvitav sellise riski jaotamise motiiv oli pakutud

allikates: pole vaja esitada tellijale rohkemat, kui ta

saavutaks ise oma hoole ja tööga. Sama mõte on väljendatud

Digestide teises kohas Iavolenuse poolt järgmisel viisil:

“Marcius domum faciendam a Flacco conduxerat: deinde operis parte effecta

terrae motu concussum erat aedificium. Massurius Sabinus, si vi naturali, veluti

terrae motu hoc acciderit, Flacci esse periculum” (D. 19. 2. 59)

(Marcius võttis endale kohustuse ehitada Flaccusele maja, kui osa majast oli

juba valmis, hävitas ehitise maavärin. Massurius Sabinus märkis, et kui see juhtus

loodusejõu tõttu, nagu, näiteks maavärin, siis langeb risk Flaccusele.)

Iavolenus omistab Digestides (19. 2. 59) locator’ile riski

juhul, kui vi naturali veluti terrae motu, loodusejõu, näiteks maavärin

osaliselt hävitab töövõtja poolt ehitatud maja Täpsemalt

räägib Florentinus: „si vi maiore opus prius interciderit, quam adprobaretur,

locatoris periculo est“, s.o kui töö on hävinud vääramatu jõu (vis

maior) tõttu enne tellija poolt heakskiidu andmist, see on

tellija risk. (D. 19. 2. 36).

Tellija kannab juhusliku kahjustamise ebasoodsaid

tagajärgi ka sellisel juhul, kui see juhus toimus, ehkki enne

heakskiitu, kuid töö peab saama heakskiitu (si tale opus fuit, ut

probari deberet) (D. 19. 2. 3).

Vaatamata eeltoodud erandjuhtudele valdavaks tuleb

tunnistada ikkagi seisukohta, et enne täidetud töö üleandmist

riisikot kannab töövõtja, pärast töö üleandmist – tellija.

24

3. LOCATIO CONDUCTIO OPERARUM’I JA LOCATIO CONDUCTIO

OPERIS’E LEPINGUTE KLASSIFIKATSIOON JA SELLEGA SEOTUD

PROBLEEMID

Klassikalises Rooma õiguses oli tuntud selline

konsensuaalne leping nagu locatio conductio.37

Professor Elmar Ilusa poolt locatio conductio on jagatud

kolmeks eriliigiks:

locatio conductio rei (asja üür, rent),

locatio conductio operarum (tööleping),

locatio conductio operis (töövõtuleping).38

Nagu juba eelnevalt öeldud, ei kasutanud rooma juristid

hiljem nii selgeid määratlusi. Nad ei mõelnud kolmest

erinevast lepingust, aga kasutasid ühte lepingut üldnimetusega

locatio conductio. Kuid ei saa väita, et roomlased üldse ei teinud

vahet nende lepinguliikide vahel.

Nii näiteks töövõtulepingu mõte ja selle sisuline seos

kasutuslepinguga oli väljendatud Pauluse tuntud sättes, mis

oli Justinianuse Digestidesse sisse võetud39, D. 19.2.22.2:

„Cum insulam aedificandam loco, ut sua impensa conductor omnia faciat,

proprietatem quidem eorum ad me transfert et tamen locatio est: locat enim artifex

operam suam, id est faciendi necessitatem”

„Kui ma annan tellimuse maja ehitamiseks tingimusel, et töövõtja teeb kõike

omal kulul, siis ta kannab minule üle omandi valmistatule (tehtule) ning, see on

kasutusleping, kuna meister annab kasutusele oma tööjõu, s.o tegemise kohustuse“

37 К. Томашевский. Очерки трудового права. Минск 2009, lk 12.38 E. Ilus. op. cit., lk 157-159.39 Дигесты Юстиниана. Избранные фрагменты в переводе и с примечаниями И.С. Перетерского. Москва 1984, lk 316.

25

Zimmermann väidab, et alles „Pandektide modernse

kasutamise“ (usus modernus Pandectarum) ja loomuõiguse koolkonna

autorid nägid erinevusi alles locatio conductio rei ja operae (hiline

kategooria, mis hõlmab töö- ja töövõtulepingud) vahel.40

Saksa õigusteaduse esindaja Julius Baroni sõnul „tekib

locatio conductio, konsensuaalne leping sellisel teel, et üks isik

(locator) lubab teisele (conductor) anda teatud rahasumma eest

asja või inimese tööjõu kasutamiseks, ja teine isik lubab

esimesele andma kasutamise eest kokkulepitud rahasumma.41

Viidates Digestide vastavatele sättetele, J. Baron pööras

tähelepanu sellele, et „vaatamata sellele, kas objekt esineb

passiivses või aktiivses funktsioonis, jaguneb locatio conductio

kaheks liigiks: asja üür-rent, vara kasutamise leping (locatio

conductio rei) ja isiku kasutamise leping (teenuste

kasutusleping, locatio conductio operarum)".42

Sarnaseid vaatenurki järgis K. Mitjukov, kelle jaoks locatio

conductio operis oli locatio conductio variant.43

Teist seisukohta võttis G. Dernburg, kes eristas neid samu

kolme lepingut, kasutades üheastmelise liigituse. Järelikult

kõik need lepingud olid pandud ühte ritta. Tema nimetas neid

järgmiselt: a) locatio conductio rei (varaline kasutusleping); b)

locatio conductio operarum (teenuste kasutusleping), c) locatio

conductio operis (töövõtuleping). Üheaegselt märkas Dernburg,

nõustudes Carl Cristoph Burckhardiga, et „need - nii vajalikud

ühiselu instituudid on arenenud välja ebaolulisest algmest“.44

40 R. Zimmermann, op. cit., lk 338.41 Ю. Барон. Система римского гражданского права. Обязательственное право. Выпуск третий. Книга IV. Санкт-Петербург 1910, lk 199.42 Ю. Барон. . op. cit., lk 200.43 К. Митюков. Курс римского права. Киев 1912, lk 280.44 Г. Дернбург. Пандекты. Обязательственное право. Москва 1911, lk 288.

26

Dernburg arvas, et ülaltoodud kasutuslepingutest esimene –

locatio conductio rei – puudutas alguses Roomas ainult vallasasju.

Loomade ja orjade kasutamislepingut käsitletakse asja

kasutamislepinguna. Hiljem vallasasjadele lisandusid ka

kinnisasjad, mis faktiliselt said lepingu peaobjektiks.45

Töölepingut (locatio conductio operarum) ja töövõtulepingut

(locatio conductio operis) Roomas ühendas seda, et mõlematel juhtudel

jutt oli tööst. Vaatamata sellele, oli olemas vähemalt kaks

erisust nende lepingute vahel, millest üks oli seotud

tööresultaadiga, teine aga töö korraldamise,

organiseeritusega.

Töölepingu sihiks oli töö tegemine teatava aja jooksul.

Kusjuures tööandja huvi rahuldati nimelt teenuste osutamise,

s.o töö tegemise teel. Jutt oli „teenusest“ kui sellisest.

Töövõtulepingu eesmärk, milleks oli majanduslik resultaat

opus, võis kokku saada varalise (materiaalse) tulemusega, mis

lähendas locatio conductio operis leping emptio-venditio’ga, s.o ostu-

müügilepinguga, seda enam, et nimelt viimane leping

ajalooliselt eelnes esimesele.

Oma töös leiab S. Muromtsev, et algallikates on säilinud

vanad mõisted, kus conducere (kasutusele võtma) asemel roomlased

kasutasid sõna emere (ostma) ja locare (kasutusse andma) asemel

– vendere (müüma). Muromtsevi sõnul see annab alust arvata, et

locatio conductio üldse ei omanud iseseisvat tähendust Roomas ning

vastas ostu-müügi mõistele.46 Kuid minu arvates ei saa öelda,

et nende lepingute vahel üldse polnud erinevust. Need vanad

mõisted olid täiendatud hilisemate Rooma juristide mõtete ja

argumentatsiooniga ja me näeme need Digestides. Oluline45 Г. Дернбург. op. cit., lk 289.46 С. Муромцев. Гражданское право Древнего Рима: Лекции. Москва 1883, lk 287.

27

erinevus töövõtuleping (locatio conductio liigi) ja ostu-

müügilepingu on selles, et töövõtuleping hõlmas ka

tööresultaadi loomise protsessi. Nii on töövõtulepingu esemeks

maja ehitamine, aga ostu-müügilepingu esemeks – valmismaja.

Selle kohta oli eelnevalt toodud ka fragmetid

allikatekstidest.

К. Annenkov räägib sellest, et locatio conductio operarum’i

lepingu objektiks saab isiklik töötaja – tööjõud, samal aja

kui locatio conductio operis – on leping, mille abil keegi võtab

endale kohustuse täita, teha teatud tööd teise isiku kasuks

kokkulepitud tasu eest, nagu näiteks ehitama teatud hoonet,

õpetama käsitööd, õmblema riidet või valmistama teisi esemeid

oma materjalist või osaliselt tellija poolt üleantud

materjalist.47

Dernburgi sõnul locatio conductio operarum’ina mõisteti tööd,

mis pidi olema täidetud tööandja korraldusel või käsul.48 Võib

öelda, et nii sündis see, mis sai tulevase töölepingu üheks

aluseks: tööandja poolt töötajale ettenähtud režiimile alluvad

tööandja ja töötaja vahelised suhted. Dernburg väidab, et

Roomas, kus domineeris orjatöö, tööjõu kasutamise lepingul oli

pigem teisejärguline tähendus. Kuid pärast orjuse kaotamist

locatio conductio operarum sai suure ühiskondliku väärtuse.49

Teine lugu on töövõtulepinguga, kus tööde korraldaja oli

töövõtja ise. Erinevust nägi J. Baron selles, et „isiku

kasutuslepingu eriliigiks võib olla mingi opuse, tööresultaadi,

tootmine (locatio conductio operas, töövõttu, tellimus); siin

lubatakse tööd mitte nagu teenust, aga tööresultaati.

47 К. Анненков. Система русского гражданского права. Отдельные виды обязательств. Санкт-Петербург 1904, lk 224.48 Г. Дернбург. op. cit., lk 297.49 Г. Дернбург. op. cit., lk 297.

28

Järelikult locatio conductio operarum’i juhul töötaja tegutseb

tööandja käsul, aga locatio conductio operis’e juhul töötaja peab

iseseisvalt suunama oma tööd lubatud resultaadi

saavutamisele“.50

Kokkuvõttes pean märkima, et kaasaegsete teadlaste mõtted

ja Rooma juristide argumentatsioonide arusaamad on erinevad.

Minu arvates mõnede seisukohtade kinnitusi kohtame ka

Digestides, mõned aga paneks kahtluse alla, näiteks Muromtsevi

mõtte selle kohta, et locatio conductio ei omanud Roomas iseseisvat

tähendust.

50 Ю. Барон. op. cit., lk. 200.

29

KOKKUVÕTE

Antud uurimistöös analüüsisin locatio conductio operarum’i ja

locatio conductio operis’e sisu, uurisin, kas eristati neid omavahel

Roomas ja kuidas neid eristavad ja võrdlevad meie aja

teadlased.

Esimeses peatükis käsitlesin locatio conductio operarum’it.

Tuginedes tänapäevaste teadlaste teostele saab selgeks, et

sellise lepingu objektiks on teatud teenuste osutamine

tööandja kasuks tema korraldusel ning peab tööandja maksma

kokkulepitud tasu. Selles osas oli lähemalt vaadeldud töötaja

ja tööandja kohustusi ja õigusi. Võrdlesin locatio conductio

operarum’it teise lepinguga – käsunduslepinguga mandatum. Et

eeltoodud locatio conductio operarum’i mõiste ei oleks paljasõnaline

ja väljamõeldud, uurisin Digestide tekstid.

Kuid tuleb rõhutada, et Rooma orjanduslikkus ühiskonnas ei

saanud tööleping suurt kohaldamist, seda enam palgalist tööd

peeti orjatööna. Olid väga harvad juhtumid, kui vaba Rooma

inimene sõlmib sellise lepingu. Sellepärast Digestide

tekstides ei leidu palju informatsiooni locatio conductio operarum’i

kohta. Tol ajal praktikas oli komme, et teenuste osutamiseks,

ülesannete täitmiseks või asjade ajamiseks sõlmiti tasuta

käsundusleping, kus tasu asemel „kingiti“ täitjale honor’it.

Teises peatükis käsitlesin locatio conductio operis’t. Kuna

täpseid mõisteid algallikates ei leidu, siis selgituste

saamiseks pöördusin jällegi tänapäevaste teadlaste tööde

poole. Nende abil oli antud locatio conductio operis’ele selge

määratlus. Selles peatükis uuritud samuti locatio conductio operis’e

lepingupoolte, s.o tellija ja töövõtja, omavahelised

30

õigussuhted ning töö juhusliku hävitamise või kahjustamise

riisiko.

Sekundaarkirjanduses kajastatud selgituste tõendamiseks

pöördusin ka Rooma juristide töö, s.o Digestide poole, kus

minul on õnnestunud leida huvitavad fragmendid. Oli leitud, et

selline locatio conductio lepingu alaliik oli Roomas väga sarnane

müügilepingule. Kuid vaatamata sellele, piiritlesid Rooma

juristid neid lepinguid. Selle kinnitust näeme Digestide

fragmentides, mis on toodud teises peatükis.

Tuleb rõhutada, et võrreldes locatio conductio operarum’iga on

locatio conductio operis’e esemeks mitte teenuste osutamine või töö

tegemine aga lõplik tööresultaat, mille eest võtab endale

tellija kohustuse maksma määratud tasu. Töövõtja peab olema

hoolas ja kompetentne selles alas, vastasel juhul ta vastutab

isiklikult oma süü eest. Selle kohta näeme Rooma juristide

argumentatsioonid Digestides.

Muidugi locatio conductio oli kaasaegne jaotus kolmeks liigiks

Rooma juristidele võõras. Kuid ma ei hakkaks väitama, et nad

kasutasid locatio conductio sarnaselt erinevate eluliste kaasuste

ja asjaolude puhul. Uurimistöö käigus selgus, et Rooma

juristid juba tol ajal püüdsid rakendada erireegleid locatio

conductio raames. Nii näiteks kohtame Digestides opere locatio

conductio, mis on suhteliselt lähedane locatio conductio operis’ele.

Võib teha järelduse, et roomlased siiski eristasid

käesolevas töös käsitletud lepingud omavahel põhimõtte järgi,

nad tundsid vahet tööresultaadi ja tööprotsessi vahel ning

väikeste sammudega hakkasid seda väljendama ka mõistete osas.

Minu poolt valitud teema ei ole kahjuks seni põhjalikumalt

uuritud Eestis, kuid näiteks Venemaal on selles alas tehtud ja

kirja pandud huviäratavad tööd ja arvamused. Mulle ei

31

õnnestunud hankida palju materjali, kuid mulle kättesaadavate

teoste baasil oli mul võimalus tutvuda teadlaste mõtetega,

võrrelda need ja anda oma hinnang. Teadlaste seisukohad,

Roomalaste juristide tööde tõlgendamisel, on erinevad ja ma ei

saa alati nendega nõustuda. Nii näiteks ei ole ma nõus

Muromtsevi arvamusega, et locatio conductio operis'el ei olnud üldse

Roomas iseseisvat tähendust.

Olen veendunud selles, et väga tähtis uurida mineviku

õiguse norme, sh Digestid, kuna ilma minevikku tundmata ei ole

võimalik mõista tänapäeva, väärtustada olemasolevat, ette näha

tulevikku ja ehitada paremat tulevikku.

32

РЕЗЮМЕ

Заглавие моей исследовательской работы звучит так: «Locatio

conductio в виде трудового договора и договора подряда».

Целью настоящей работы является проанализировать такие

виды договора как locatio conductio operarum и locatio conductio operis,

раскрыть их суть, рассмотрев их детально поотдельности и

сравнивая между собой. Необходимо также выяснить, различали ли

эти виды договора locatio conductio между собой в Риме, находили ли

между ними различия ученые нашего времени.

В большом объеме в работе использованы правовые источники

Дигесты Юстиниана. Дигесты содержат в себе наилучшие труды

римских юристов, аргументации, обоснования, логические

умозаключения. Можно утверждать, что они содержат в себе нормы

частного права. Именно на основании Дигест разрабатывались

новые правовые институты, выстраивалась вся современная

правовая система гражданского права. Поэтому их детальное

изучение так необходимо для юриспруденции.

Исследование вышеуказанных договоров начинается с

вынесения общей характеристики. В первой главе место отводится

договору locatio conductio operarum. В действительности в Дигестах мы

не встретим конкретные и четкие определения. Поэтому за

необходимыми разъяснениями я обратилась к работам современных

ученых в юридической области. В итоге была получена четкое и

лаконичное определение договора locatio conductio operarum. Это

договор найма услуг, по которому одна сторона (locator) берет на

себя обязательства исполнить в пользу другой стороны (conductor)

по его же указанию определенные услуги, в свою очередь conductor

обязан заплатить за эти услуги условленное вознаграждение. То

33

есть предметом настоящего договора является непосредственно

оказание услуг, выполнение какой-либо работы.

Но стоит отметить, что в Риме данный вид договора не имел

большого применения. И это в силу того, что в

рабовладельческом обществе Рима выполнение любой работы по

указанию рабовладельца брали на себя рабы. Поэтому для

свободного гражданина заключать такой договор в качестве

locator’а считалось унизительным и постыдным.

Более обширно применялся договор, который исследуется во

второй главе настоящей работы: locatio conductio operis. Разобраться в

понятиях снова помогли современные источники права. В отличии

от locatio conductio operarum объектом договора locatio conductio operis

является не сам процесс работы, оказания услуг, а

окончательной результат (opus), за что заказчик берет на себя

обязательство заплатить подрядчику заранее оговоренное

вознаграждение. В свою очередь подрядчик, взявший на себя

обязанности по выполнению работы, должен быть прилежным и

компетентным в данной области, в противном случае несет

ответственность лично перед заказчиком.

В третьей главе исследую позиции современных ученых.

Конечно же современное разделение locatio conductio на три

отдельных вида: locatio conductio rei (найм вещей, аренда), locatio

conductio operarum (трудовой договор, договор оказания услуг) и

locatio conductio operis (договор подряда) было чуждо Римским

юристам. Но я не стану утверждать, что римляне вообще не

чувствовали принципиальную разницу между ними, никак не

различали эти виды между собой и к разным жизненным казусам

применяли одинаково locatio conductio.

В ходе исследовательской работы стало ясно, что не смотря

на, что не использовались четкие термены, но уже в те далекие

34

времена юристы Рима пытались применять особые правила в рамках

locatio conductio. Так например, встречаем в Дигестах opere locatio

conductio, что значительно схоже с locatio conductio operis. То есть

действительно различали договоры по смыслу, понимали разницу

между работой как процессом и ее результатом. И, можно

сказать, небольшими шажками стали отражать это и в части

терминологии, совершенствуя ранее приведенную аргументационную

базу.

К сожалению, мною выбранная тема до сих пор не была

основательно и досканально изучена в Эстонии. В России,

например, по этому поводу написано много трудов, достойных

внимания. На основании того материала, который мне

посчастливилось добыть, я смогла ознакомиться с мнениями умных

людей, сравнить их между собой и дать свою оценку. Прихожу к

выводу, что аргументации и умозаключения римких юристов,

отраженные в Дигестах трактуются учеными нашего времени по-

разному, и не всегда я могу с ними согласиться. Как например

не соглашусь с Муромцевым, который считал, что locatio conductio в

Риме вообще не имел значения самостоятельной юридической

сделки и подходил под понятие купли-продажи (emptio venditio). Но

Дигестах мы встречаем различия не только между договорами locatio

conductio и emptio venditio, но и по смыслу отличаются между собой

виды договоров locatio conductio. В данной работе приведены примеры

этому.

В итоге скажу следующее: чтобы совершенстовать наше

настоящее, продолжать строить блестящее будущее, необходимо

знать свое прошлое, погружаться и исследовать первоисточники,

каковыми являются и Дигесты, как нормы частного права, имеющие

вневременной авторитет.

35

KASUTATUD KIRJANDUS

Sekundaarkirjandus:

1. E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem 2005.

2. И. Новицкий, И. Перетерский. Римское частное право:

Учебник. Москва: Юриспруденция 2000.

3. R. Zimmermann. The Law of Obligations. Roman Foundations

of the Civilian Tradition. Cape Town: Juta & Co, Ltd

1992.

4. R. Zimmermann R. Roman Law and the Harmonisation of

Private Law in Europe / Towards a European Civil Code.

Ed. A. Hartkamp., M. Hesselink et al. 3rd ed. 2004. P.

21 ff , tõlge vene keelde А. Rudokvaselt. Ilmunud uuesti

ajakirjas Diritto @ Storia, Ius Antiquum 15, 2005.

Arvutivõrgus:

http://www.dirittoestoria.it/iusantiquum/articles/Zimmerm

ann-Diritto-romano-diritto-privato-europeo.htm

31.03.2014..

5. К. Томашевский. Очерки трудового права. Минск 2009.

6. Ю. Барон. Система римского гражданского права.

Обязательственное право. Выпуск третий. Книга IV. Санкт-

Петербург, 1910.

7. К. Митюков. Курс римского права. Киев, 1912.

8. Г. Дернбург. Пандекты. Обязательственное право. Москва,

1911.

9. С. Муромцев. Гражданское право Древнего Рима: Лекции.

Москва, 1883.

10. К. Анненков. Система русского гражданского права.

Отдельные виды обязательств. Санкт-Петербург, 1904.

36

Allikmaterjalid:

11. Digesta Iustiniani, A. Koptev. Ancient Rome & Law History. The

Latin Library. Arvutivõrgus:

http://www.thelatinlibrary.com/justinian.html,

31.03.2014.

12. Перетерский 1984.  Дигесты Юстиниана. Тhietmar 2013.

Arvutivõrgus:

http://www.vostlit.info/Texts/Dokumenty/Byzanz/VI/520-

540/Digestae_Just/, 31.03.2014.

13. Полный текст перевода Дигест на русский язык.

Arvutivõrgus: http://digestaiust.narod.ru/, 31.03.2014.

14. Дигесты Юстиниана. Избранные фрагменты в переводе и с

примечаниями И.С. Перетерского. Москва 1984.

Õigusaktid:

15. Töölepingu seadus. – RT I, 22.12.2012, 30.

16. Võlaõigusseadus – RT I, 29.11.2013, 4.

37