SISUKORD
Sissejuhatus..................................................
....................................................
....3
1. LOCATIO-CONDUCTIO
OPERARUM...............................................
..5
1.1. Määratlus ja lepingu
ese......................................................
........5
1.2. Töötaja ja tööandja
õigussuhted.........................................
..........8
2. LOCATIO-CONDUCTIO
OPERIS.....................................................
....10
2.1.
Määratlus..............................................
.......................................10
2.2. Töövõtja
kohustused.............................................
......................12
2
2.3. Tellija
kohustused.............................................
..........................14
2.4. Töö juhusliku hävitamise või kahjustamise
riisiko.....................15
3. TÖÖ- JA TÖÖVÕTU
KLASSIFITSEERIMINE...................................17
Kokkuvõte.....................................................
.......................................................20
Резюме........................................................
.........................................................22
Kasutatud
kirjandus.....................................................
.........................................24
3
SISSEJUHATUS
Käesoleva uurimistöö eesmärk on uurida, millised olid
Rooma õiguse lepinguliigi locatio conductio alusel reguleeritavad
suhted. Locatio conductio on tänapäevastes Rooma õiguse õpikutes
jagatud harilikult kolmeks: locatio conductio rei (asja üür, rent),
locatio conductio operarum (tööleping) ja locatio conductio operis
(tööettevõtte-leping)1. Käesolevas töös on vaatluse all selle
liigituse 2 viimast osa, tänapäevases mõistes töö- ja
töövõtuleping. Tänapäeval on eelkõige tööleping äärmiselt
oluline lepinguliik, mida reguleerib isegi eraldi seadus. Töö
võtab ka ajalises mõttes poole meie elust. Tänapäeval teeb
töölepingu seaduse2 § 1 lg 1 kohaselt töölepingu alusel
füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd,
alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab
töötajale töö eest tasu.
Samas pöördume tihti isikute või firmade poole, et midagi
tellida ja hiljem valmistatud eseme eest maksame kokkulepitud
tasu. Tähendab, et töövõtuleping figureerib samuti tänapäeva
ühiskonna igapäevases elus. Võlaõigusseaduses on kehtestatud
töövõtulepingu sõlmimise ja täitmise reeglid. Vastavalt
võlaõigusseaduse3 § 635 lg-le 1 kohustub töövõtulepinguga üks
isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama
teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine
isik (tellija) aga maksma selle eest tasu.
Väidetavalt on tänapäevase töölepingu aluseks olnud Rooma
eraõigus4. Rooma õigust võib isegi pidada tänapäevase õiguse
1 E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem 2005, lk 157, 158.2 Töölepingu seadus. – RT I, 22.12.2012, 30.3 Võlaõigusseadus – RT I, 29.11.2013, 4.4 К. Томашевский. Очерки трудового права. Минск 2009, lk 12.
alustalaks. Nimelt sellepärast uurimistöös pööran oma
tähelepanu Rooma õiguse algallikatele ning tuginen
Justinianuse Institutsioonidele, Digestidele. Peamiselt
käsitlevad antud lepinguliike siiski Digestid.
Selle uurimistöö eesmärk on vaadata teoreetilisi aspekte
töö- ja töövõtulepingu mõistete osas, detailselt selgitada
Rooma õiguse instituudi struktuuri ning lepingupoolte
omavahelisi suhteid, nende õigusi ja kohustusi ja uurida, mil
moel on nimetatud lepinguid kasutatud. Ühtlasi on eesmärk
välja selgitada, kas kasutatud allikmaterjalides eristatakse
töö- ja töövõtulepinguid üksteisest või on see eristus
tegelikult pärit hilisemast Rooma õiguse traditsioonist.
Tuleb rõhutada, et materjali sellel teemal oli äärmiselt
raske hankida. Digestid paberkandjal leidsin Tartu Ülikooli
Raamatukogus. Digesta Iustiniani on mõeldud ainult kohal
kasutamiseks. Kuna tegemist on raske kättesaadavate
dokumentidega, siis olin sunnitud kasutama elektroonilist
materjali. Peamiselt on kasutanud Digeste5 ning tõlkimisel
abistavalt venekeelseid tõlkeid6 7
Digestid ei ole tänapäevases tähenduses süstemaatiliselt
struktureeritud seadusandluse osa ega ole ka õpik kaasaegses
mõttes, aga see on rooma klassikalise õiguse perioodi
õigustekstide fragmentide kogum, mis oli koostatud Rooma
keisri Justinianuse valitsuse ajal VI. sajandil meie
ajaarvamise järgi. Digestides kajastatud juriidiline tarkus,
5 Digesta Iustiniani, A. Koptev Ancient Rome & Law History The Latin Library. Arvutivõrgus: http://www.thelatinlibrary.com/justinian.html, 31.03.2014.6 Перетерский 1984. Дигесты Юстиниана. Тhietmar 2013. Arvutivõrgus: http://www.vostlit.info/Texts/Dokumenty/Byzanz/VI/520-540/Digestae_Just/, 31.03.2014.7 Полный текст перевода Дигест на русский язык. Arvutivõrgus: http://digestaiust.narod.ru/, 31.03.2014.
5
see tähendab käsitlus, juriidilised reeglid ja maksiimid,
süstemaatilise iseloomu avastused ja argumentatsiooni mallid,
võetud Rooma õigusest, tõendasid oma ülevõimu tolleaegses
tavaõiguses.8 Rooma riik ise oli määratud kadumisele, kuid oma
õiguse Rooma pärandaski järgnevatele sajanditele. Uutel
rahvastel tekkis vajadus ühtse universaalse õiguse järele ja
hakati uurima Rooma õigust ja rakendama seda kohtutes, mis
tungib üksikute riikide seadusandlustesse. Eriti omandi- ja
lepinguõigusesse puutuvad Rooma õiguse põhimõtted olid
eeskujuks hilisemate õigussüsteemide kujundamisel.9
Käesolevas töös käsitletakse locatio conductio operis’e ja
operarum’i mõistet allikatekstides, küsimust, kas need mõisted
on olid olemas juba antiikallikates või on alus selliseks
eristuseks tekkinud hiljem. Seejärel analüüsitakse, kas saab
eristada tööandja ja töötaja ning töövõtja ja töö tellija
õigusi ja kohustusi, mille poolest on need sarnased ja
erinevad.
Vastavalt nendele probleemidele koosneb uurimistöö kolmest
osast. Esimene ja teine osa pühendatud locatio conductio operarum’i
ja locatio conductio operis’e instituutidele. Kolmanda osa eesmärk on
analüüsida ülaltoodud lepingute käsitlust sekundaarkirjanduse
teostes.
Lisaks algallikatele olen kasutanud erinevaid Rooma
eraõigust käsitlevaid teadusalaseid teoseid. Tuleb märkida, et
eesti keeles minu poolt kasutatud raamatute loetelust on
8 R. Zimmermann R. Roman Law and the Harmonisation of Private Lawin Europe / Towards a European Civil Code. Ed. A. Hartkamp., M. Hesselinket al. 3rd ed. 2004. P. 21 ff , tõlge vene keelde А. Rudokvaselt. Ilmunuduuesti ajakirjas Diritto @ Storia, Ius Antiquum 15, 2005.Arvutivõrgus: http://www.dirittoestoria.it/iusantiquum/articles/Zimmermann-Diritto-romano-diritto-privato-europeo.htm 31.03.2014.9 E. Ilus. op. cit., lk 13, 14, 15.
6
ainult E. Ilusa „Rooma eraõiguse alused“, kus on antud üldine
ülevaade Rooma õigusest. Tööd minu võetud teemal eesti keeles
pole varem kirjutatud, seega puudub siin suur eestikeelsete
allikate baas. On olemas bakalaureusetöö Tõnis Veltmannilt
locatio-conductio rei kohta, aga antud lepinguliike pole üldse
käsitletud.
7
1. LOCATIO CONDUCTIO OPERARUM
1.1. MÄÄRATLUS JA LEPINGU ESE
Käesoleva töö üheks ülesandeks uurida, kas antiikajal
eristati omavahel locatio conductio operarum’it ja locatio conductio
operis’t. Täpseid mõisteid antiikallikates ei leidu. Sellepärast
tuginen meie aja sekundaarkirjandusele, et välja selgitada,
mis tähendavad need lepinguliigid. Tänapäevaste lepingute
tunnuste alusel analüüsin, kas need lepinguliigid olid olemas
juba ka Rooma õiguses.
Locatio conductio operarum - on selline konsensuaalne leping,
mille järgi üks pool - töövõtja (locator) võtab endale kohustuse
täita teise poole - tööandja (conductor) kasuks teatud teenused,
ja tööandja on kohustatud andma nende teenuste osutamise eest
vastutasu.10
Üldiselt on locatio conductio operarum’iga kaaskäivad reeglid
sarnased locatio conductio rei reeglitega. Locatio conductio rei on asja
üür, rent, kus üürimise all mõeldakse asja kasutamist vilja
saamiseta, rentimise all mõeldakse just viljakandva asja
kasutamisse andmist.11 Täpsemalt kõlab see mõiste Novitski ja
Pereterski töös: Locatio conductio rei – konsensuaalne leping, mille
alusel üks pool (üürile või rendile andja, locator) kohustub
andma asja või mitu asja teisele poolele (üürnikule või
rentnikule, conductor) ajutiseks kasutamiseks ning teine pool
(conductor) kohustub tasuma kokkulepitud tähtpäevaks üüri- või
10 И. Новицкий, И. Перетерский. Римское частное право: Учебник. Москва: Юриспруденция 2000, lk 370.11 E. Ilus. op. cit., lk 158.
8
rendiraha ja lepingu tähtaja lõppemisel asi korras olekus
tagasi anda.12
Nii locatio conductio rei kui ka locatio conductio operarum lepingute
puhul makstakse raha post numerando. Locatio conductio operarum
lepingu järgi makstakse tükipalga puhul tasu siis, kui töö on
tehtud (teenused on osutatud), ajapalga puhul – teatud aja
järel, mille eest arveldatakse.13
Ka locatio conductio operarum’it sõlmides selle pooled pidid
leppima kokku kahes essentialia negotii: osutatavad teenused (operae)
ja maksmisele kuuluv tasu (merces). Tasu peab koosnema rahast
ja ei saa olla sümboolne14, aga peab olema õiglane, osutatud
teenuse mahu järgi. Seda saab tuletada näiteks järgmisest
fragmendist:
„Si tibi polienda sarciendae vestimenta dederim, si quidem gratis hanc
operam te suscipiente, mandati est obligatio, si vero mercede data aut constituta,
locationis conductionisque negotium geritur. /…/” (D. 19. 5. 22)
(Kui ma andsin sulle riided parandamiseks, ja kui sa võtsid endale selle töö
tasuta, on tegemist käsunduslepingust tuleneva võlasuhtega, kui aga tasu suurus on
antud ja kokku lepitud, on tegemist kasutuslepinguga. /…/)
Ülaltoodud fragmendist näeme, et locatio conductio ei saa olla
tasuta.
Tööleping võis olla sõlmitud määratud tähtajaks või
määramatuks ajaks. Viimasel juhul võis iga lepingupool igal
12 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 371.13 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 371.14 R. Zimmermann. The Law of Obligations. Roman Foundations of the CivilianTradition. Cape Town: Juta & Co, Ltd 1992, lk 384.
9
ajal lepingust loobuda.15 Locatio conductio operarum on üks
vähestest lepingutest, mis lõpeb töövõtja surmaga.16
Tänapäevased teadlased on seisukohal, et võrreldes locatio
conductio operis lepinguga, mille eesmärgiks on valmis töötulemuse
esitamine, on locatio-conductio operarum sisuks määratud teenuste
osutamine tööandja ettekirjutuste järgi.17 Antud asjaolu
ajendas vältimatult töövõtjat sõltuvusele tööandjast. Roomas
leiti, et töötaja pani ennast faktiliselt orja olukorda ning
see äratas põlastust. Sellepärast, et suhete iseloomu järgi
selline sõltuvus tööandjast oli häbistav, kasutati ühe poole
üksiku asja või kõikide asjade ajamiseks käsunduslepingut
(mandatum). Tuleb märkida, et orjanduslikus ühiskonnas
isiklikke teenuste osutamises leping ei saanud omada suurt
kohaldamist ja olulist tähendust, kuna füüsilist ja palgalist
tööd peeti orjatööna ja vaadeldi palgalist töölepingut vaba
inimese seisundiga mitte sobivana.18 Arvati, et isik, kes on
nõus tegutseda teise isiku kasuks raha eest, müüs end ära.19
Roomas oli kombeks, et vabakslastud, vabastatud orjad,
võtsid spetsiaalsel kokkuleppel (iurata operarum promissio) endale
kohustuse teatud päevad aastas täitma oma patrooni jaoks
erinevad teenused (operae).20 Kohustuse täitmist mõõdeti
päevades, tööd ei olnud lubatud teha tundide järgi. See
põhimõtte oli kajastatud Digestide fragmendis D. 38. 1. 1:
„Operae sunt diurnum officium“ (teenuste osutamine oli päevane
kohustus) ja D. 38.1.3.1: „Nec pars operae per horas solvi potest, quia
15 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 371.16 E. Ilus. op. cit., lk 158.17 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 371.18 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 370.19 R. Zimmermann. op. cit., lk 389.20 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 370, 371,
10
id est officii diurni“ (ei tohi teha oma tööd tundide järgi, kuna see
on päevane kohustus).
Lepingu sisuks olid igapäevased tööd, mis ei nõua
mingisuguseid erioskusi ja –teadmisi, ning käsitööd ja teised
tööd, mida vabakslastu oskab teha. Digestides on toodud
näited: raamatute ümberkirjutamine, pantomiim, etendused,
inimeste ravimine jne. (Nt. D. 38. 1. 27, D. 38.1.49,
38.1.25.2).
„Eius artificii, quod post manumissionem didicerit libertus, operas debebit
praestare, si haec sint, quae quandoque honeste et sine periculo vitae praestantur,
nec semper hae, quae manumissionis tempore praestari debuerunt. Sed si turpes
operas postea exercere coeperit, praestare debebit eas, quas manumissionis
tempore praestabat” (D. 38. 1. 16 pr)
(See käsitööline, keda pärast vabaks laskmist kutsutakse libertiiniks,
vabakslastuks, peab tegema selliseid töid, mida ta saab teha ausalt ja eluga
riskimata, mitte ainult neid, mida ta oli kohustatud tegema vabadusse laskmise ajal.
Kuigi kui ta hiljem hakkab tegutsema häbistavate asjadega, siis ta peab tegema
ainult need (töid), mis ta pidi tegema vabadusse laskmise hetkel).
Kui teenused olid osutatud või ülesanded olid täidetud
vabakutselise (luuletaja, kunstnik jne) poolt, siis oli
tolleaegses orjanduslikus ühiskonnas üldist vaadet tööle kui
millelegi häbistavale arvesse võttes tegemist
käsunduslepinguga mandatum. See oli konsensuaalne leping, mille
alusel üks pool teeb teisele ülesandeks oma mõne üksiku asja
või kõikide asjade ajamise. Kuid erinevalt locatio conductio
operarim’ist ja locatio conductio operis’est see oli leping tasuta.21
21 E. Ilus. op. cit., lk 159.
11
„Mandatum, nisi gratuitum, nullum est“ (D. 17. 1. 1. 4) –
käsundusleping, kui see ei ole tasuta, on tühine.
Digestides mainitud mandatum’i tasutavus on selgitatud
selle lepingu erilise päritoluga “ех officio atque amicitia“, s.o
kodanikukohusest ja sõprusest. Roomlased arvasid, et
kodanikukohuse täitmine ja tasustamine välistavad teineteist
(contrarium est officio merces). Aga kui mandataar (käsundi täitja)
saab käsundi andja) käest lugupidamise märgina mingit
materiaalset kinki „tänuna“, see oli peetud võimalikuks.
Selline „tänu“, erinevalt merces’ist, sai nimetuse honor.22
„Si remunerandi gratia honor intervenit, erit mandati action“ (D. 17. 1.
6. pr) – kui antakse autasu honor, siis on tegemist mandatum’iga.
1.2. LEPINGUPOOLTE ÕIGUSSUHTED
Töövõtja kohustuseks on lepingu kehtivuse ajal osutama
lepingus ettenähtud teenused. Locatio conductio operarum oli
fidutsiaarse iseloomuga, see tähendab teenuseid osutati
isiklikult, ilma endale asendajat leidmist. Ja töö selle
lepingu alusel oli alati tasustatud. Tööandja kohustub andma
kokkulepitud tasu23.
Erinevalt tänapäevasest ei saanud haigestunud töötaja
haiguse ajal tasu.24 Kui töötaja teistel mõjuvatel põhjustel ei
saanud täita tööd, temal ka puudus õigus tasule.25 Aga juhul,
22 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 386, 387.23 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 371.24 E. Ilus. op. cit., lk 158.25 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 371.
12
kui töötaja on võimeline osutama teenuseid, kuid temast
mittesõltuvatel põhjustel tööandja ei kasuta tööjõudu,
viimasel säilitatakse õigus tasu saada: "Qui operas suas locavit,
totius temporis mercedem accipere debet, si per eum non stetit, quo minus operas
praestet" (D. 19. 2. 38. pr.). Nii püüti lahendada riskide ja
vastutuse küsimusi.
Muide, see norm ei olnud kohustuslik ning praktikas ei
peetud sellest kinni. Lepingute hulgas, mis oli leitud
niinimetatud „Transilvaania vahatahvlitelt“ on olemas locatio
conductio operarum lepingu punkt mäetööde suhtes: „…quod si fluor
inpedierit, pro rata conputare debebit“26 – kui tööde täitmine osutub
mõneks ajaks võimatuks seoses sellega, et kaevandused
üleujutatud, siis töötasu vähenes proportsionaalselt.27
Nagu oli varem öeldud lõpeb locatio conductio operarum leping
locator’i surmaga. Conductor’i surma kohta annab lahenduse jurist
Ulpianus järgmises fragmendis:
„Cum quidam exceptor operas suas locasset, deinde is qui eas conduxerat
decessisset, imperator Antoninus cum divo Severo rescripsit ad libellum exceptoris in
haes verba: "Cum per te non stetisse proponas, quo minus locatas operas Antonio
Aquilae solveres, si eodem anno mercedes ab alio non accepisti, fidem contractus
impleri aequum est" (D. 19. 2. 19. 9).
(Keegi ümberkirjutaja sõlmis oma töö kasutada andmise lepingu, ja pärast
seda tema tööandja suri. Keiser Antoninus koos jumaliku Severusega andsid kirjale
vastuse selliste sõnadega: „Kuna sinu sõnul ei sõltunud sinust see, et sa ei saanud
täita Antonius Aquiliusele lubatud teenused, siis õiglus nõuab lepingu täitmist
sinuga, muidugi, kui sa ei saanud sellel aastal tasu teiselt isikult").
26 Corpus Inscriptionum Latinarum, vol. Ill, 2, 948 X, (kasutatud teosest: R. Zimmermann. op. cit., lk 386).27 R. Zimmermann. op. cit., lk 386.
13
Arvestades asjaolu, et töötaja, s.o ülalnimetatud
ümberkirjutaja, pöördub keisri poole oma õiguste kaitsmise
küsimusega, võib eeldada, et tööandja pärijad ei soovinud
tasuda lepingu järgset tasu.
Reskripti lõpusõnades on väljendatud mõte, et tööandja
poolt teenuste mittekasutamine ei pea olema töötajale
rikastumise allikaks ühe perioodi eest kahe tööandja poolt
tasu saamise kaudu: töötaja poolt teenitu selle aja eest, mil
tööandja ei kasutanud tema teenuseid, arvestatakse vastutasu
hulka, mis kuulub töötajale antud lepingu alusel.
Nii tööandjal kui ka töötajal oli võimalus pöörduda kohtu
poole oma õiguste kaitsmise eesmärgil. Tööandja võis esitada
actio conducti, et viia ellu temale töötaja poolt lubatud
teenused. Aga juhul, kui tööandja ei maksa merces’t, siis tema
vastu võis töötaja esitada actio locati.28
28R. Zimmermann. op. cit., lk 326.
14
2. LOCATIO CONDUCTIO OPERIS
2.1. MÄÄRATLUS
Kuna antiikallikates täpsed määratlused puuduvad, siis
pöördun tänapäevaste teadlaste selgituste poole. Tänapäeval on
Rooma töövõtulepingut iseloomustatud järgmiselt: locatio conductio
operis on leping, mille alusel üks pool – töövõtja, conductor,
võtab endale kohustuse täitma teise poole – tellija, locator,
kasuks teatud töö ning tellija võtab endale kohustuse maksma
selle töö eest määratud tasu.29
Erinevalt käesolevas uurimistöös käsitletud eelmisest
lepingust, kohustub töövõtja locatio conductio operarum lepingu
alusel osutama teatud teenused, aga töövõtuleping on suunatud
sellele, et töövõtja peab andma töö saaduse ehk resultaadi
(opus). Tööresultaati ja –protsessi eristasid juba roomlased:
"Opere locato conducto": his verbis Labio significari ait id opus, quod Graeci
apotelesma vocant, non ergon, id est ex opere facto corpus aliquod perfectum (D. 50.
16. 5.1).
(Labeo sõnul tähendab "locatio conductio opere" sellist tööd, millise
kreeklased nimetavad „teoseks“ (apotelesma, tööresultaat), see on tehtud töö, mis on
valmis.
Nimetatud fragment asub Digestide peatükis 16, mis on
pühendatud sõnade tähendusele. On näha, et fraasis jutt on
nimelt töövõtulepingust. Vaatamata sellele, et täpseid
lepinguliikide nimetusi me algallikates ei kohta, võib teha
29 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 372.
15
järelduse, et antiikajal eristati küll locatio conductio operarum ja
locatio conductio operis mõtte järgi.
Locatio conductio operis’e lepingu iseloomule ei mõju poolte
kokkulepe tasu maksmise kohta, kas kogusumma makstakse töö
üleandmisel või makstakse osades n-ö vastavalt selle täitmise
kulgemisele nagu on öeldud järgmises allikatekstis:
Non... quiquam interest, utrum uno pretio opus an in singulas operas
collocatur, si modo universitas consummationis ad conductorem pertinuit (D. 19. 2.
51. 1).
(Ei ole tähtis, kas töö eest makstakse terviku eest üht hinda või eraldi töö
üksikute osade kaupa, kui töövõtjale on pandud kohustus esitada lõppresultaat.)
Tuleb eraldi rõhutada, et Roomas peeti locatio conductio’t
lähedaseks emptio-venditio’ga (ostu-müügilepinguga). Paralleelid
nende lepingute vahel on silmanähtavad: tegemist on
kahekülgsete konsensuaalsete lepingutega. (Gai. III, 135:
"Consensu fiunt obligationes in emptionibus venditionibus. Locationibus
conductionibus, societatibus, mandatis.")30 Gaius ütleb, et müügilepingu
kehtivus eeldab poolte kokkulepet kindla ostuhinna (pretium
certum) kohta ning locatio conductio lepingute puhul – kui ei ole
määratletud kindel vastutasu (merces verta), siis loetakse leping
ei ole sõlmitud („non videtur locatio et conductio contrahi“). Gauis
arvas, et locatio conductio ja emptio-venditio omavad omavahel
familiaritatem alquam, mõni sugulust, ligilähedust. Ikkagi nende
kahe konsensuaalsete lepingute vaheline piir paistab selgesti:
ostu-müügilepingu alusel ostja omab asja alaline valdamine
30 R. Zimmermann. op. cit., lk 338.
16
(habere licere); locatio conductio eesmärgiks anda asja või teenuse
ajutiseks kasutamiseks vastutasu eest.31
Pöördudes tagasi locatio conductio operis lepingute juurde peab
märkima, et juhtudel, kui töövõtja töötab oma materjaliga (kas
täielikult või osaliselt), on see väga sarnane müügilepingule
(emptio-venditio). Kuid Rooma juristid piiritlevad neid lepinguid
sealhulgas ka olenevalt sellest, kes pooltest tellitud töö
täitmiseks annab peamise materjali:
„Sabinus respondit, si quam rem nobis fieri velimus, veluti statuam vel vas
aliquod seu vestem, ut nihil aliud quam pecuniam daremus, emptionem videri, nec
posse ullam locationem esse, ubi corpus ipsum non datur ab eo, cui id fieret: aliter
atque si aream, darem, ubi insulam aedificaret, quoniam tunc a me substantia
proficiscitur“ (D. 18. 1. 20).
(Sabinus vastab, et kui me tahame tellida iseenda jaoks mõnda asja, näiteks
kivikuju, anuma või riietuseseme nii, et me ei anna meistrile midagi peale raha,
käsitletakse seda ostu-müügilepinguna, töövõtulepingut ei või olla juhtudel, kui see,
kelle kasuks tööd tehakse, ei anna materjali. Teine asi, kui ma annan maatükki, et
teine isik ehitaks sellel maja: siis pärineb kõige peamine asi minult.)
Maatükk on olulisem element, mis tagab ehitamist ning kuna
ehitatakse tellija maal, siis sellist lepingut käsitletakse
locatio conductio lepingu’na. Tuleb mainida, et accessio32 põhimõttel
maapinnale ehitatud hoone kuulus Rooma õiguse järgi
paratamatult maaomanikule – superficies solo cedit.33
Teine samasugune näide Digestides on ära toodud
lisamärkusega, et ehkki töövõtja, kes ehitab maja sua impensa,31 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 467.32 Accessio on selline originaarne omandamise viis, mis toimub mitme asja ühendamisel; üldreeglina uue asja omanikuks on peaasja omanik. E. Ilus. op. cit., lk 116.33 E. Ilus. op. cit., lk 123.
17
annab tellijale üle omandiõiguse kasutatud materjalidele, on
siiski tegemist lepinguga locatio: „locat enim artifex operam suam, id est
faciendi necessitatem“ – käsitööline annab kasutusse oma töö, mis on
tarvilik tingimus maja ehitamiseks (D. 19. 2. 22. 2).
(Inst. III, 24.4) Item quaeritur, si cum aurifice Titio convenerit, ut is ex
auro suo certi ponderis certaeque formae anulos ei faceret et acciperet verbi gratia
aureos decem, utrum emptio et venditio contrahi videatur, an locatio et conductio?
et Cassius ait, materiae quidem emptionem venditionemque contrahi, operae autem
locationem et conductionem. sed placuit, tantum emptionem et venditionem
contrahi. quodsi suum aurum Titius dederit, mercede pro opera constituta, dubium
non est quin locatio et conductio sit.
(Samamoodi, kui küsitakse juhul, kui Titius lepib kullassepaga kokku, et ta
teeb oma teatud kaaluga kullast kindla suuruse ja kujuga sõrmuse. Hind on kokku
lepitud; kas sellisel juhul on tegemist ostu-müügiga või locatio conductio’ga Cassius
leidis, et sellisel juhul on tegemist materjali müümise ja töö locatio conductio’ga, aga
üldine otsus on, et tegemist on ostu-müügi tehinguga. Aga kui Titius toob enda kulla
ja töö hind on määratud, on tegemist ilmselgelt locatio conductio’ga.)
Iavolenus arvab isegi sellises küsimuses: „quotiens (materia)
et immutatur et alienatur, emptio magis quam locatio intellegi debet“, s.o
juhtudel, kui aset leiab nii materjali ümbertöötlemine kui ka
selle võõrandamine, siis see leping on pigem ostu-müük kui
locatio conductio (D. 18. 1. 65).
Ülaltoodud näited viivad mõttele, et emptio venditio ja locatio
conductio on üsna lähedased Rooma juristide jaoks. Kuid I.
Pereterski ja I. Novitski arvavad, et piir nende
konsensuaalsete lepingute vahel on tegelikult selge: emptio
venditio lepingu järgi ostjale antakse asja alatine omandamine
18
(habere licere); locatio conductio eesmärgiks on aga asja või teenuse
ajutine kasutamine.34
2.2. TÖÖVÕTJA KOHUSTUSED
Eelkõige kohustub töövõtja täitma ja üle andma tööd kui
lõppresultaati, vastavalt lepingule, mille järgi on täidetud
tellitud töö kvaliteet. Kui töövõtja muudab lepingust
tulenevaid tingimusi tellija nõusolekul, siis töövõtja ei
vastuta, ehkki töö täitmine ei ole lepinguga kooskõlas. See
põhimõtte on kajastatud järgmises fragmendis:
„Lege dicta domus facienda locata erat ita, ut probatio aut improbatio
locatoris aut heredis eius esset. Redemptor ex voluntate locatoris quaedam in opere
permutaverat. Respondi opus quidem ex lege dicta non videri factum, sed quoniam
ex voluntate locatoris permutatum esset, redemptorem absolvi debere (D. 19. 2. 60.
3)
(Maja ehitamiseks sõlmitud töövõtuleping oli sõlmitud tingimusel, et
tööresultaadi kas heakskiitmine või mitte sõltus tellijast või tema pärijast. Tellija
soovil töövõtja on midagi muutunud ehitatud majas. Vastasin, et vaatamata sellele
et lepingutingimustest tulenev töö ei ole tehtud nõutaval viisil, kuid kuna tellija soovil
oli tehtud muudatud, siis töövõtja peab olema õigustatud)
Kui lepingus puudub töö täitmiseks kindlalt määratud aeg,
siis töövõtja peab tööd üle andma mõistliku aja jooksul:
quatenus vir bonus de spatio temporis aestimasset, s.o selle ajavahemiku
jooksul, mida tunnistaks vajalikuks mõistlik inimene (D. 19.
2. 58. 1).
34 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 362.
19
Kui lepinguga on ettenähtud tellija õigus tühistada
lepingut ning anda töö teisele töövõtjale üle, siis tellija ei
saa vahetada töövõtjat enne töö täitmise tähtaja saabumist
(non ante relocari id potest, quam dies efficiendi praeterisset) (D. 19. 2. 13.
10).
Töövõtja vastutab iga süü eest, väljaarvatud kerge
hooletus (culpa levis). Gaiuse sõnul töövõtja süü puudub, kui on
tehtud kõik, mida näeks ette kõige hoolsam inimene,
diligentissimus (D. 19. 2. 25. 7). Nii näiteks, kui
kalevivannutaja võtab riietuseseme valmistada, aga selle
riietuseseme on hiired läbi söönud, siis vannutaja vastutab
actio locati alusel, kuna ta pidi ette võtma meetmed, et seda
vältida; samamoodi tema vastutab ka juhul, kui ta ajab
segamini parandamisele võetud riietusesemed ja annab ühele
tellijale kuuluva riietuseseme teisele tellijale, ehkki ka
teadmatuses (ignarus) (D. 19. 2. 13. 6).
Töövõtjale on lubatud kasutada teiste isikute teenuseid,
kuid tingimusel, et nende süü eest vastutab töövõtja nagu oma
süü eest. Allikates (D. 19. 2. 25. 7) toodud selline kaasus:
Isik asus viima sammast ühest kohast teise. Samba tõmbamisel
või üleviimisel oli see kahjustatud. Jurist tunnistab
vastutavaks isikut, kes võttis endale kohustuse täita tööd,
juhul, kui see oli tema ja/või tema abistajate süü. Tähendab,
töövõtja võib võtta endale abilisi, kuid tellija eest vastutab
töövõtja isiklikult.
Käesoleva peatükki kokkuvõttes võib teha järelduse, et
töövõtja, võttes endale kohustuse täitma teatud tööd tellija
kasuks, peab tundma suurt vastutust oma töö eest ning tellija
peab aru saama, et teeb tehingu kompetentse töövõtjaga.
20
2.3. TELLIJA KOHUSTUSED
Locator, tellija, kohustub andma kokkulepitud tasu. Kui töö
täitmise protsessis saab selgeks, et kokkulepitud tasu eest ei
ole võimalik täita tellitud tööd, mille aluseks oli eelnevalt
töövõtja poolt koostatud eelarve, siis tellijast sõltub, kas
nõustuda töövõtjale tasu suurendamises või peatada tööd ja
loobuda lepingust.35
Kui töövõtja jätkab tööd selle kiuste et tellija on andnud
korralduse töö lõpetamise kohta, on tellijal õigus esitada actio
locati, mille abiga ta võib nõuda töövõtjalt veel mitte
ärakasutatud avansi osa tagastamist, mis oli tellija poolt
makstud, ning järelikult lepingu tühistamist. Sellest räägib
järgmine fragment Digestides:
“Mandavi tibi ut excuteres, quanti villam aedificare velles: renuntiasti mihi
ducentorum impensam excutere: certa mercede opus tibi locavi, postea comperi non
posse minoris trecentorum eam villam constare: data autem tibi erant centum, ex
quibus cum partem impendisses, vetui te opus facere. dixi, si opus facere
perseveraveris, ex locato tecum agere, ut pecuniae mihi reliquum restituas” (D.19. 2. 60. 4)
(Ma andsin sulle käsu arvestada, millise summa eest soovid ehitada villat. Sina
teavitas mind, et kulud peaks moodustama 200. Eelnevalt kokkulepitud tasu (eelarve
alusel) eest andsin sulle kasutada tööjõudu. Hiljem veendusin selles, et selle villa
ehitamine ei saa olla vähem kui 300 eest. Kuid sulle oli juba üle antud 100 ja osa
sellest summast oli sinu poolt ärakulutatud, ma keelasin sul töid teha. Ma ütlesin, et
juhul kui sa ei lõpeta ehitamist, siis ma hakkan sinuga protsessima kasutuslepingust
tulenevalt, et sa tagastaks mulle allesjäänud raha.)
35 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 375.
21
Kui tellija loobub locatio-conductio operis'e puhul töövõtja
tehtud töö vastuvõtmisest, siis tuleb tunnistada, et ta ei
vabastata kohustusest maksta töövõtjale lepinguga ettenähtud
tasu. Sarnaselt lahendatakse selline küsimus ka locatio conductio
operarum’i suhtes. Kui tellija katkestas tellitud töö täitmist
enne tähtaega ja töövõtjal õnnestus kasutada vabanenud aega
teisel tööl, siis tema töötasu teisel tööl arvestatakse selle
tasu juurde, mis kuulub töövõtjale tema esimeselt tellijalt.36
2.4. TÖÖ JUHUSLIKU HÄVITAMISE VÕI KAHJUSTAMISE RIISIKO
Tuleb eriti rõhutada Rooma õigusele omast põhimõtet, et on
olemas side töövõtu ja riisiko vahel. Juba sellest asjaolust,
et locatio conductio operis’e juhul tellija tasustab tööresultaati,
mitte aga tööd kui sellist, järeldub, et juhuse risk langeb
töövõtjale. Koos sellega on leidnud aset lahknevused töövõtja
riskipiiride küsimuses. Selles küsimuses, kes kannab riisikot
töö juhusliku hävitamise või kahjustamise korral, on
fragmendid allikates vastuolulised.
Peamine printsiip, mille järgi allikates lahendatakse
üksikuid kaasuseid, piirdub sellega, et töö juhusliku
hävitamise või kahjustamise, mis toimus enne tööresultaadi
üleandmist, riisikot kannab töövõtja, aga kui see juhtus
pärast töö üleandmist, siis – tellija. Nii näiteks, lahendab
seda küsimust D. 19. 2. 62 esimeses lauses Labeo, kes leidis,
et töövõtja vastutus resultaadi eest on absoluutne:
36 И. Новицкий, И. Перетерский. op. cit., lk 375.
22
„Si rivum, quem faciendum conduxeras et feceras, antequam eum probares,
labes corrumpit, tuum periculum est“ (kui töövõtja vastavalt sõlmitud
lepingule kaevas kraavi, aga juhtunud varing rikkus tööd, siis
riisikot kannab töövõtja).
Kuid ilmnesid ka teistsugused seisukohad, mis lubasid ka
erandeid sellest reeglist. D. 19. 2. 62 teise lausena toodud
ka Pauluse arvamus:
“immo si soli vitio id accidit, locatoris erit periculum, si operis vitio accidit,
tuum erit detrimentum” – kui varing juhtus soli vitio (selle konkreetse
maatükki ebanormaalsuse tõttu), siis varingu tagajärjed on
pandud tellijale, aga kui operis vitio (töödefekti tõttu), siis
töövõtjale.
Esmapilgul võib näha, et Labeo ja Pauluse mõtted erinevad
teineteisest, isegi on omavahel vastuolus. Kuid mina võin
pakkuda, et Paulus, kes on oma elus ja töös palju kasutanud
Rooma juristi Labeo materjalid, lihtsalt täiendas ja laiendas
Labeo mõtet, võib-olla kohates praktikas võimalikku kaasust.
Ja tuleb nii välja, et isegi enne töö üleandmist võis periculum
est locatoris riisikot kanda tellija, kuid tingimusel, et
probleemid olid seotud lepingu objektiga, mis on tekkinud enne
lepingut ja milles ei ole töövõtja süüd. Arvatavasti peab
Paulus siin silmas seda, et tegemist ei ole lihtsa
kokkusattumusega, vaid vis maior’iga, mille tagajärjed ka teised
Rooma juristid kippusid arvama tellija omaks.
Digestides leidub veel üks huvitav fragment, mille
autoriks oli Florus, kes pööras oma tähelepanu sellele, et
“kui antud töövõtt on suunatud töö täitmisele (ehitise
ehitamine) üldhinna eest, siis töövõtu ese asub töövõtja
riskil kuni sooritatud töö heakskiitmiseni. Kui siiski ehitis
on hävitatud vääramatu jõu tõttu enne heakskiitmist, siis siin
23
on tellija risk, kui ei ole kokkulepitud teisiti”. (D. 19. 2.
36) Tõesti huvitav sellise riski jaotamise motiiv oli pakutud
allikates: pole vaja esitada tellijale rohkemat, kui ta
saavutaks ise oma hoole ja tööga. Sama mõte on väljendatud
Digestide teises kohas Iavolenuse poolt järgmisel viisil:
“Marcius domum faciendam a Flacco conduxerat: deinde operis parte effecta
terrae motu concussum erat aedificium. Massurius Sabinus, si vi naturali, veluti
terrae motu hoc acciderit, Flacci esse periculum” (D. 19. 2. 59)
(Marcius võttis endale kohustuse ehitada Flaccusele maja, kui osa majast oli
juba valmis, hävitas ehitise maavärin. Massurius Sabinus märkis, et kui see juhtus
loodusejõu tõttu, nagu, näiteks maavärin, siis langeb risk Flaccusele.)
Iavolenus omistab Digestides (19. 2. 59) locator’ile riski
juhul, kui vi naturali veluti terrae motu, loodusejõu, näiteks maavärin
osaliselt hävitab töövõtja poolt ehitatud maja Täpsemalt
räägib Florentinus: „si vi maiore opus prius interciderit, quam adprobaretur,
locatoris periculo est“, s.o kui töö on hävinud vääramatu jõu (vis
maior) tõttu enne tellija poolt heakskiidu andmist, see on
tellija risk. (D. 19. 2. 36).
Tellija kannab juhusliku kahjustamise ebasoodsaid
tagajärgi ka sellisel juhul, kui see juhus toimus, ehkki enne
heakskiitu, kuid töö peab saama heakskiitu (si tale opus fuit, ut
probari deberet) (D. 19. 2. 3).
Vaatamata eeltoodud erandjuhtudele valdavaks tuleb
tunnistada ikkagi seisukohta, et enne täidetud töö üleandmist
riisikot kannab töövõtja, pärast töö üleandmist – tellija.
24
3. LOCATIO CONDUCTIO OPERARUM’I JA LOCATIO CONDUCTIO
OPERIS’E LEPINGUTE KLASSIFIKATSIOON JA SELLEGA SEOTUD
PROBLEEMID
Klassikalises Rooma õiguses oli tuntud selline
konsensuaalne leping nagu locatio conductio.37
Professor Elmar Ilusa poolt locatio conductio on jagatud
kolmeks eriliigiks:
locatio conductio rei (asja üür, rent),
locatio conductio operarum (tööleping),
locatio conductio operis (töövõtuleping).38
Nagu juba eelnevalt öeldud, ei kasutanud rooma juristid
hiljem nii selgeid määratlusi. Nad ei mõelnud kolmest
erinevast lepingust, aga kasutasid ühte lepingut üldnimetusega
locatio conductio. Kuid ei saa väita, et roomlased üldse ei teinud
vahet nende lepinguliikide vahel.
Nii näiteks töövõtulepingu mõte ja selle sisuline seos
kasutuslepinguga oli väljendatud Pauluse tuntud sättes, mis
oli Justinianuse Digestidesse sisse võetud39, D. 19.2.22.2:
„Cum insulam aedificandam loco, ut sua impensa conductor omnia faciat,
proprietatem quidem eorum ad me transfert et tamen locatio est: locat enim artifex
operam suam, id est faciendi necessitatem”
„Kui ma annan tellimuse maja ehitamiseks tingimusel, et töövõtja teeb kõike
omal kulul, siis ta kannab minule üle omandi valmistatule (tehtule) ning, see on
kasutusleping, kuna meister annab kasutusele oma tööjõu, s.o tegemise kohustuse“
37 К. Томашевский. Очерки трудового права. Минск 2009, lk 12.38 E. Ilus. op. cit., lk 157-159.39 Дигесты Юстиниана. Избранные фрагменты в переводе и с примечаниями И.С. Перетерского. Москва 1984, lk 316.
25
Zimmermann väidab, et alles „Pandektide modernse
kasutamise“ (usus modernus Pandectarum) ja loomuõiguse koolkonna
autorid nägid erinevusi alles locatio conductio rei ja operae (hiline
kategooria, mis hõlmab töö- ja töövõtulepingud) vahel.40
Saksa õigusteaduse esindaja Julius Baroni sõnul „tekib
locatio conductio, konsensuaalne leping sellisel teel, et üks isik
(locator) lubab teisele (conductor) anda teatud rahasumma eest
asja või inimese tööjõu kasutamiseks, ja teine isik lubab
esimesele andma kasutamise eest kokkulepitud rahasumma.41
Viidates Digestide vastavatele sättetele, J. Baron pööras
tähelepanu sellele, et „vaatamata sellele, kas objekt esineb
passiivses või aktiivses funktsioonis, jaguneb locatio conductio
kaheks liigiks: asja üür-rent, vara kasutamise leping (locatio
conductio rei) ja isiku kasutamise leping (teenuste
kasutusleping, locatio conductio operarum)".42
Sarnaseid vaatenurki järgis K. Mitjukov, kelle jaoks locatio
conductio operis oli locatio conductio variant.43
Teist seisukohta võttis G. Dernburg, kes eristas neid samu
kolme lepingut, kasutades üheastmelise liigituse. Järelikult
kõik need lepingud olid pandud ühte ritta. Tema nimetas neid
järgmiselt: a) locatio conductio rei (varaline kasutusleping); b)
locatio conductio operarum (teenuste kasutusleping), c) locatio
conductio operis (töövõtuleping). Üheaegselt märkas Dernburg,
nõustudes Carl Cristoph Burckhardiga, et „need - nii vajalikud
ühiselu instituudid on arenenud välja ebaolulisest algmest“.44
40 R. Zimmermann, op. cit., lk 338.41 Ю. Барон. Система римского гражданского права. Обязательственное право. Выпуск третий. Книга IV. Санкт-Петербург 1910, lk 199.42 Ю. Барон. . op. cit., lk 200.43 К. Митюков. Курс римского права. Киев 1912, lk 280.44 Г. Дернбург. Пандекты. Обязательственное право. Москва 1911, lk 288.
26
Dernburg arvas, et ülaltoodud kasutuslepingutest esimene –
locatio conductio rei – puudutas alguses Roomas ainult vallasasju.
Loomade ja orjade kasutamislepingut käsitletakse asja
kasutamislepinguna. Hiljem vallasasjadele lisandusid ka
kinnisasjad, mis faktiliselt said lepingu peaobjektiks.45
Töölepingut (locatio conductio operarum) ja töövõtulepingut
(locatio conductio operis) Roomas ühendas seda, et mõlematel juhtudel
jutt oli tööst. Vaatamata sellele, oli olemas vähemalt kaks
erisust nende lepingute vahel, millest üks oli seotud
tööresultaadiga, teine aga töö korraldamise,
organiseeritusega.
Töölepingu sihiks oli töö tegemine teatava aja jooksul.
Kusjuures tööandja huvi rahuldati nimelt teenuste osutamise,
s.o töö tegemise teel. Jutt oli „teenusest“ kui sellisest.
Töövõtulepingu eesmärk, milleks oli majanduslik resultaat
opus, võis kokku saada varalise (materiaalse) tulemusega, mis
lähendas locatio conductio operis leping emptio-venditio’ga, s.o ostu-
müügilepinguga, seda enam, et nimelt viimane leping
ajalooliselt eelnes esimesele.
Oma töös leiab S. Muromtsev, et algallikates on säilinud
vanad mõisted, kus conducere (kasutusele võtma) asemel roomlased
kasutasid sõna emere (ostma) ja locare (kasutusse andma) asemel
– vendere (müüma). Muromtsevi sõnul see annab alust arvata, et
locatio conductio üldse ei omanud iseseisvat tähendust Roomas ning
vastas ostu-müügi mõistele.46 Kuid minu arvates ei saa öelda,
et nende lepingute vahel üldse polnud erinevust. Need vanad
mõisted olid täiendatud hilisemate Rooma juristide mõtete ja
argumentatsiooniga ja me näeme need Digestides. Oluline45 Г. Дернбург. op. cit., lk 289.46 С. Муромцев. Гражданское право Древнего Рима: Лекции. Москва 1883, lk 287.
27
erinevus töövõtuleping (locatio conductio liigi) ja ostu-
müügilepingu on selles, et töövõtuleping hõlmas ka
tööresultaadi loomise protsessi. Nii on töövõtulepingu esemeks
maja ehitamine, aga ostu-müügilepingu esemeks – valmismaja.
Selle kohta oli eelnevalt toodud ka fragmetid
allikatekstidest.
К. Annenkov räägib sellest, et locatio conductio operarum’i
lepingu objektiks saab isiklik töötaja – tööjõud, samal aja
kui locatio conductio operis – on leping, mille abil keegi võtab
endale kohustuse täita, teha teatud tööd teise isiku kasuks
kokkulepitud tasu eest, nagu näiteks ehitama teatud hoonet,
õpetama käsitööd, õmblema riidet või valmistama teisi esemeid
oma materjalist või osaliselt tellija poolt üleantud
materjalist.47
Dernburgi sõnul locatio conductio operarum’ina mõisteti tööd,
mis pidi olema täidetud tööandja korraldusel või käsul.48 Võib
öelda, et nii sündis see, mis sai tulevase töölepingu üheks
aluseks: tööandja poolt töötajale ettenähtud režiimile alluvad
tööandja ja töötaja vahelised suhted. Dernburg väidab, et
Roomas, kus domineeris orjatöö, tööjõu kasutamise lepingul oli
pigem teisejärguline tähendus. Kuid pärast orjuse kaotamist
locatio conductio operarum sai suure ühiskondliku väärtuse.49
Teine lugu on töövõtulepinguga, kus tööde korraldaja oli
töövõtja ise. Erinevust nägi J. Baron selles, et „isiku
kasutuslepingu eriliigiks võib olla mingi opuse, tööresultaadi,
tootmine (locatio conductio operas, töövõttu, tellimus); siin
lubatakse tööd mitte nagu teenust, aga tööresultaati.
47 К. Анненков. Система русского гражданского права. Отдельные виды обязательств. Санкт-Петербург 1904, lk 224.48 Г. Дернбург. op. cit., lk 297.49 Г. Дернбург. op. cit., lk 297.
28
Järelikult locatio conductio operarum’i juhul töötaja tegutseb
tööandja käsul, aga locatio conductio operis’e juhul töötaja peab
iseseisvalt suunama oma tööd lubatud resultaadi
saavutamisele“.50
Kokkuvõttes pean märkima, et kaasaegsete teadlaste mõtted
ja Rooma juristide argumentatsioonide arusaamad on erinevad.
Minu arvates mõnede seisukohtade kinnitusi kohtame ka
Digestides, mõned aga paneks kahtluse alla, näiteks Muromtsevi
mõtte selle kohta, et locatio conductio ei omanud Roomas iseseisvat
tähendust.
50 Ю. Барон. op. cit., lk. 200.
29
KOKKUVÕTE
Antud uurimistöös analüüsisin locatio conductio operarum’i ja
locatio conductio operis’e sisu, uurisin, kas eristati neid omavahel
Roomas ja kuidas neid eristavad ja võrdlevad meie aja
teadlased.
Esimeses peatükis käsitlesin locatio conductio operarum’it.
Tuginedes tänapäevaste teadlaste teostele saab selgeks, et
sellise lepingu objektiks on teatud teenuste osutamine
tööandja kasuks tema korraldusel ning peab tööandja maksma
kokkulepitud tasu. Selles osas oli lähemalt vaadeldud töötaja
ja tööandja kohustusi ja õigusi. Võrdlesin locatio conductio
operarum’it teise lepinguga – käsunduslepinguga mandatum. Et
eeltoodud locatio conductio operarum’i mõiste ei oleks paljasõnaline
ja väljamõeldud, uurisin Digestide tekstid.
Kuid tuleb rõhutada, et Rooma orjanduslikkus ühiskonnas ei
saanud tööleping suurt kohaldamist, seda enam palgalist tööd
peeti orjatööna. Olid väga harvad juhtumid, kui vaba Rooma
inimene sõlmib sellise lepingu. Sellepärast Digestide
tekstides ei leidu palju informatsiooni locatio conductio operarum’i
kohta. Tol ajal praktikas oli komme, et teenuste osutamiseks,
ülesannete täitmiseks või asjade ajamiseks sõlmiti tasuta
käsundusleping, kus tasu asemel „kingiti“ täitjale honor’it.
Teises peatükis käsitlesin locatio conductio operis’t. Kuna
täpseid mõisteid algallikates ei leidu, siis selgituste
saamiseks pöördusin jällegi tänapäevaste teadlaste tööde
poole. Nende abil oli antud locatio conductio operis’ele selge
määratlus. Selles peatükis uuritud samuti locatio conductio operis’e
lepingupoolte, s.o tellija ja töövõtja, omavahelised
30
õigussuhted ning töö juhusliku hävitamise või kahjustamise
riisiko.
Sekundaarkirjanduses kajastatud selgituste tõendamiseks
pöördusin ka Rooma juristide töö, s.o Digestide poole, kus
minul on õnnestunud leida huvitavad fragmendid. Oli leitud, et
selline locatio conductio lepingu alaliik oli Roomas väga sarnane
müügilepingule. Kuid vaatamata sellele, piiritlesid Rooma
juristid neid lepinguid. Selle kinnitust näeme Digestide
fragmentides, mis on toodud teises peatükis.
Tuleb rõhutada, et võrreldes locatio conductio operarum’iga on
locatio conductio operis’e esemeks mitte teenuste osutamine või töö
tegemine aga lõplik tööresultaat, mille eest võtab endale
tellija kohustuse maksma määratud tasu. Töövõtja peab olema
hoolas ja kompetentne selles alas, vastasel juhul ta vastutab
isiklikult oma süü eest. Selle kohta näeme Rooma juristide
argumentatsioonid Digestides.
Muidugi locatio conductio oli kaasaegne jaotus kolmeks liigiks
Rooma juristidele võõras. Kuid ma ei hakkaks väitama, et nad
kasutasid locatio conductio sarnaselt erinevate eluliste kaasuste
ja asjaolude puhul. Uurimistöö käigus selgus, et Rooma
juristid juba tol ajal püüdsid rakendada erireegleid locatio
conductio raames. Nii näiteks kohtame Digestides opere locatio
conductio, mis on suhteliselt lähedane locatio conductio operis’ele.
Võib teha järelduse, et roomlased siiski eristasid
käesolevas töös käsitletud lepingud omavahel põhimõtte järgi,
nad tundsid vahet tööresultaadi ja tööprotsessi vahel ning
väikeste sammudega hakkasid seda väljendama ka mõistete osas.
Minu poolt valitud teema ei ole kahjuks seni põhjalikumalt
uuritud Eestis, kuid näiteks Venemaal on selles alas tehtud ja
kirja pandud huviäratavad tööd ja arvamused. Mulle ei
31
õnnestunud hankida palju materjali, kuid mulle kättesaadavate
teoste baasil oli mul võimalus tutvuda teadlaste mõtetega,
võrrelda need ja anda oma hinnang. Teadlaste seisukohad,
Roomalaste juristide tööde tõlgendamisel, on erinevad ja ma ei
saa alati nendega nõustuda. Nii näiteks ei ole ma nõus
Muromtsevi arvamusega, et locatio conductio operis'el ei olnud üldse
Roomas iseseisvat tähendust.
Olen veendunud selles, et väga tähtis uurida mineviku
õiguse norme, sh Digestid, kuna ilma minevikku tundmata ei ole
võimalik mõista tänapäeva, väärtustada olemasolevat, ette näha
tulevikku ja ehitada paremat tulevikku.
32
РЕЗЮМЕ
Заглавие моей исследовательской работы звучит так: «Locatio
conductio в виде трудового договора и договора подряда».
Целью настоящей работы является проанализировать такие
виды договора как locatio conductio operarum и locatio conductio operis,
раскрыть их суть, рассмотрев их детально поотдельности и
сравнивая между собой. Необходимо также выяснить, различали ли
эти виды договора locatio conductio между собой в Риме, находили ли
между ними различия ученые нашего времени.
В большом объеме в работе использованы правовые источники
Дигесты Юстиниана. Дигесты содержат в себе наилучшие труды
римских юристов, аргументации, обоснования, логические
умозаключения. Можно утверждать, что они содержат в себе нормы
частного права. Именно на основании Дигест разрабатывались
новые правовые институты, выстраивалась вся современная
правовая система гражданского права. Поэтому их детальное
изучение так необходимо для юриспруденции.
Исследование вышеуказанных договоров начинается с
вынесения общей характеристики. В первой главе место отводится
договору locatio conductio operarum. В действительности в Дигестах мы
не встретим конкретные и четкие определения. Поэтому за
необходимыми разъяснениями я обратилась к работам современных
ученых в юридической области. В итоге была получена четкое и
лаконичное определение договора locatio conductio operarum. Это
договор найма услуг, по которому одна сторона (locator) берет на
себя обязательства исполнить в пользу другой стороны (conductor)
по его же указанию определенные услуги, в свою очередь conductor
обязан заплатить за эти услуги условленное вознаграждение. То
33
есть предметом настоящего договора является непосредственно
оказание услуг, выполнение какой-либо работы.
Но стоит отметить, что в Риме данный вид договора не имел
большого применения. И это в силу того, что в
рабовладельческом обществе Рима выполнение любой работы по
указанию рабовладельца брали на себя рабы. Поэтому для
свободного гражданина заключать такой договор в качестве
locator’а считалось унизительным и постыдным.
Более обширно применялся договор, который исследуется во
второй главе настоящей работы: locatio conductio operis. Разобраться в
понятиях снова помогли современные источники права. В отличии
от locatio conductio operarum объектом договора locatio conductio operis
является не сам процесс работы, оказания услуг, а
окончательной результат (opus), за что заказчик берет на себя
обязательство заплатить подрядчику заранее оговоренное
вознаграждение. В свою очередь подрядчик, взявший на себя
обязанности по выполнению работы, должен быть прилежным и
компетентным в данной области, в противном случае несет
ответственность лично перед заказчиком.
В третьей главе исследую позиции современных ученых.
Конечно же современное разделение locatio conductio на три
отдельных вида: locatio conductio rei (найм вещей, аренда), locatio
conductio operarum (трудовой договор, договор оказания услуг) и
locatio conductio operis (договор подряда) было чуждо Римским
юристам. Но я не стану утверждать, что римляне вообще не
чувствовали принципиальную разницу между ними, никак не
различали эти виды между собой и к разным жизненным казусам
применяли одинаково locatio conductio.
В ходе исследовательской работы стало ясно, что не смотря
на, что не использовались четкие термены, но уже в те далекие
34
времена юристы Рима пытались применять особые правила в рамках
locatio conductio. Так например, встречаем в Дигестах opere locatio
conductio, что значительно схоже с locatio conductio operis. То есть
действительно различали договоры по смыслу, понимали разницу
между работой как процессом и ее результатом. И, можно
сказать, небольшими шажками стали отражать это и в части
терминологии, совершенствуя ранее приведенную аргументационную
базу.
К сожалению, мною выбранная тема до сих пор не была
основательно и досканально изучена в Эстонии. В России,
например, по этому поводу написано много трудов, достойных
внимания. На основании того материала, который мне
посчастливилось добыть, я смогла ознакомиться с мнениями умных
людей, сравнить их между собой и дать свою оценку. Прихожу к
выводу, что аргументации и умозаключения римких юристов,
отраженные в Дигестах трактуются учеными нашего времени по-
разному, и не всегда я могу с ними согласиться. Как например
не соглашусь с Муромцевым, который считал, что locatio conductio в
Риме вообще не имел значения самостоятельной юридической
сделки и подходил под понятие купли-продажи (emptio venditio). Но
Дигестах мы встречаем различия не только между договорами locatio
conductio и emptio venditio, но и по смыслу отличаются между собой
виды договоров locatio conductio. В данной работе приведены примеры
этому.
В итоге скажу следующее: чтобы совершенстовать наше
настоящее, продолжать строить блестящее будущее, необходимо
знать свое прошлое, погружаться и исследовать первоисточники,
каковыми являются и Дигесты, как нормы частного права, имеющие
вневременной авторитет.
35
KASUTATUD KIRJANDUS
Sekundaarkirjandus:
1. E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem 2005.
2. И. Новицкий, И. Перетерский. Римское частное право:
Учебник. Москва: Юриспруденция 2000.
3. R. Zimmermann. The Law of Obligations. Roman Foundations
of the Civilian Tradition. Cape Town: Juta & Co, Ltd
1992.
4. R. Zimmermann R. Roman Law and the Harmonisation of
Private Law in Europe / Towards a European Civil Code.
Ed. A. Hartkamp., M. Hesselink et al. 3rd ed. 2004. P.
21 ff , tõlge vene keelde А. Rudokvaselt. Ilmunud uuesti
ajakirjas Diritto @ Storia, Ius Antiquum 15, 2005.
Arvutivõrgus:
http://www.dirittoestoria.it/iusantiquum/articles/Zimmerm
ann-Diritto-romano-diritto-privato-europeo.htm
31.03.2014..
5. К. Томашевский. Очерки трудового права. Минск 2009.
6. Ю. Барон. Система римского гражданского права.
Обязательственное право. Выпуск третий. Книга IV. Санкт-
Петербург, 1910.
7. К. Митюков. Курс римского права. Киев, 1912.
8. Г. Дернбург. Пандекты. Обязательственное право. Москва,
1911.
9. С. Муромцев. Гражданское право Древнего Рима: Лекции.
Москва, 1883.
10. К. Анненков. Система русского гражданского права.
Отдельные виды обязательств. Санкт-Петербург, 1904.
36
Allikmaterjalid:
11. Digesta Iustiniani, A. Koptev. Ancient Rome & Law History. The
Latin Library. Arvutivõrgus:
http://www.thelatinlibrary.com/justinian.html,
31.03.2014.
12. Перетерский 1984. Дигесты Юстиниана. Тhietmar 2013.
Arvutivõrgus:
http://www.vostlit.info/Texts/Dokumenty/Byzanz/VI/520-
540/Digestae_Just/, 31.03.2014.
13. Полный текст перевода Дигест на русский язык.
Arvutivõrgus: http://digestaiust.narod.ru/, 31.03.2014.
14. Дигесты Юстиниана. Избранные фрагменты в переводе и с
примечаниями И.С. Перетерского. Москва 1984.
Õigusaktid:
15. Töölepingu seadus. – RT I, 22.12.2012, 30.
16. Võlaõigusseadus – RT I, 29.11.2013, 4.
37
Top Related