Uku Masingu armastuse lõuna- ja ehatuuled. (Southern Winds of Uku Masing’s Love.)

Külliki Kuusk Uku Masingu armastuse lõuna- ja ehatuuled

Kui luuletaja keel püsib rohkem kui üks aastakümme stiililiselt ühtlane ja kui oma keele vormiesteetika asemel on autor olulisemaks pidanud tunnetuse intensiivsust antud žanris, siis võiks eeldada, et tema poeetilise sõnumi pidevust ajas pühitseb midagi tähenduslikult rikast ja ammendamatut.

Uku Masingu loomingu ja elutöö iseloomustamisel võib sõna ‘in-

tensiivsus’ asendada ka sõnaga ‘pühendumus’. Pühendumuse sisu läh-

tub tema kui kristlase armastuse-kogemusest. Kõnelda printsiibina

armastusest tähendab kristlasele kõnelda eelkõige vaimsusest. Inimli-

ku tõeluse aluseks kristlikus maailmas on ligimesearmastus, teise ini-

mese kaudu Jumala armastuse kogemine. Armastust on mõistetud kui

149

olemisviisi – “Jumal on armastus, kes püsib armastuses, püsib Jumalas

ja Jumal püsib temas” (1Jh 4: 16–21).

See kirjakoht väljendab vaimsuse määra osaduslikkuse alusel, mis

on olnud Masingu põhisõnum kogu tema eluajal. Tsiteerin katkendit

tema käsikirjalisest loengutekstist, seni kahjuks veel trükis avaldamata,

kus ta inimese ja Jumala osaduslikku suhet mõtestab indiviidi subjektiiv-

se unikaalse armastuskogemusena: “Armastusest tohib rääkida vaid siis,

kui kahe inimese vahele tekib näiliselt täiesti irreaalne ja võimatu maa-

ilm (yht aegu olev ja mitte olev), milles kumbki end tunneb Inimesena.

Analoogselt on Jumalaga. Ja siin kätkeb ainus põhjus Jumalat kujutella

mingi isikuna. Inimese ja Jumala vahel samuti vastastikkuses armastuses

(sest Jumal on armastus (1Joh 4,16)) sugeneb uus maailm, irreaalne ja

võimatu samuti. Selles maailmas inimene tunneb end rohkemana Inime-

sest. Ta taipab midagi Jumalast, mingis mõttes on jumalik. Vahe nende

kahe armastuse vahel on ysna voolav sõltuvalt armastuse sygavusest ini-

meste vahel.” (Masing, 1960-ndad)

Järgnevas jääb ‘armastus’ printsiibina keskseks arutlusteemaks, küll

lähenen sellele Masingu luule semantika analüüsi kaudu. Lugesin Masin-

gu luuleköidete korrektuuri käigus järjepanu ja intensiivselt mitut tema

1930. aastate luulekogu ja silma hakkas lõuna metafoori eriline asend

ja roll tekstis. Üksiku luuletuse puhul võib see märkamata jääda, kuid

lehitsedes mõnd luuleraamatut tervikuna, on üsna kergesti tabatav, et

lõuna metafooris sisaldub midagi olemuslikult sidusat luuletaja tõe- ja

usutunnistusega. Lühidalt öeldes toimib lõuna-metafoor kui poeetiline

vaste ‘armastuse’ printsiibile Masingu vaimsuses.

Jumal, Sa jälle oled mu kõrval

otsekui tiivustund rõõm

ja Sinu kuue serval

on tähtede rohekas lõõm.

Eks Sina nyyd vaatad ju lehtede läbi,

paitad punavaid õunu?

Uku Masingu armastuse lõuna- ja ehatuuledKuusk

Kui nyyd pole mu ilusa päeva lõuna,

millal siis veel?

(NVL, Love lõikuskuu ööl, 441)

Lõuna-paradigmasse kuuluvad luulekogud “Neemed Vihmade lahte”,

“Udu Toonela jõelt”, “Džunglilinnud”, “Aerutades hurtsikumeistriga”,

nn eelkogu “Roheliste radade raamat”, “Miikaeli liturgiad”, “Roosi-

krantsi palved”, “Ehatuule maa”. Mõtteliselt kuuluvad nende luuleko-

gude poeetilisse aegruumi ka suuremad luuleteod: 1933. aastal alusta-

tud ja lõpetamata jäänud poeem “1343” ja “Hannolaul”. Nendes on

lõuna metafoori kasutamine märkimisväärselt järjepidev, mis viitab

nende raamatute stiililisele ja tunnetuslikule sidususele. Lisaks annab

nendele raamatutele kontekstuaalselt ühise aluse Masingu kronoloogili-

ne luule algkäsikiri (sisaldab luuletekste aastaist 1930–1945) (vt Kuusk

2009). Samas “Lohe vari” ajalaulude koguna kuulub semantiliselt juba

uude loomingulisse ajajärku, selles on ka intonatsiooniliselt erinev

kujundisemantika.

Lõuna metafoori semantika avamine ei ole aga pelgalt esteetili-

ne probleem. Masingu luule kogu poeetilise kompleksi analüüsil oleks

mõttekas lähtuda tema maailmatunnetusest, mida iseloomustab süntees,

tervikutaotlus. Kuivõrd Masingu vaimsuse kese on ligimese- ja juma-

la-armastuse kogemus, siis võiks see usu- ja armastuskogemus luules

nähtavale tulla just kujundikeeles, metafoorides, poeetilistes kirjeldustes.

Masing mõtestab usku keele kaudu, usk on keele suhtes kognitiivselt

mõistetud (vt Riistan 2005: 81).

1929. aastal Aegviidus teoloogiaüliõpilaste suvepäevadel pidas Ma-

sing ettekande “Deemonlik Jumal”, kus väljendas kaanonist väljalange-

vat, luterlikust erinevat jumalakäsitust. See sisaldas tänapäeva mõistes

1 Viitamisel kasutan lühendeid, mis on lahti seletatud kasutatud allikate loendis. Vii-detes osutatud leheküljenumbrid lähtuvad Uku Masingu “Luule” köidetest (Tartu: Ilmamaa). Masingu esseistikale ja monograafiatele viidates olen selguse huvides lisanud trükis ilmumise ajale võimaluse korral ka kirjutamise aja.

151

nn paganlikku diskursust: Masingule on Jumal mana,2 mida inimene ta-

jub üleloomulikkusena, katarsisena, aukartusena teda ümbritseva suhtes.

(Masing 1995 (1929): 24) Jumala deemonlikkus on Jumala irratsionaal-

suses. Olemuselt on see paradoksaalsuste tunnetamine, kus vastandite

ühenduses sünnib tervik (vt Masing 1995 (1929): 9–29). Usu ja uskumise

tähenduslik terviklikkus toob tema luulesse kaasa paradokside ahela: iga

vaimne kogemus sisaldab ka kehalist mõõdet; luuletus on nii luulekeel

kui luuletamise akt. Masingu luule kujundikeel asetub lausumise hetkel

samas ka metakeele rolli. Metakeelelise märgina omandavad metafoorid

tekstis üldisema tähenduse, laienedes poeetilisest kõnekujundist poeetili-

selt retooriliseks märgiks.

Kognitiivlingvistina on Masing kinnitanud, et “vastandid on selli-

sed teoreetilised järeldused, mis eksisteerivad ainult inimese mõtlemises

võimalustena, kuid ei esine kuskil maailmas ega inimeste hulgas. Nad on

alati antud koos ja pooltena tervikust.” (Masing 2003 (1968/1969): 156

jj) Siin on ka põhjus, miks Masingu luule poeetiline maailm ei ole võr-

reldav saksa romantikute ja vene sümbolistide omaga. 19. sajandi lõpu

neomütoloogiline traditsioon nägi sümbolis küll tunnetusvahendit, kuid

see taandus siiski esteetilisele kujundile. Masingut eristab sellest sügav

religioosne kogemus, mis ei võimalda sümbolit tema luules võtta asjana

iseeneses. Vincent B. Leitch on Masingu loomingu võrdlemisel Gerard

Manley Hopkinsi ja Thomas S. Elioti omaga leidnud Masingu erinevuse

neist kahest poeedist just religioosses põhialuses, kus Jumal on “kord

lähedane, kord kauge, mis tähendab, et inimese põhisuhe Jumalaga va-

heldub Masingul tugevasti olenevalt ühest või teisest religioossest koge-

musest” (Leitch 2002 (1974): 89). Leitchi kirjeldus osutab muu hulgas

ka Masingu luule poeetika alustele, selle rajanemisele kontaktmaagial,

mis paigutab Masingu sõnaloome šamanistliku kultuuri alale.

2 Monograafias “Keelest ja meelest” seletab Masing ‘mana’ kui polüneesia usundist pärinevat šamanistlikku terminit eesti vastega ‘mõnu’, mis ei seostu tegevuse sisuga, vaid pigem olekuga, “milles teataval sisul on superlatiivne vabadus avaldumiseks”. (Masing 2004 (1968/1969): 146)


Nõnda ei toimi Masingu arusaamises usk, uskumine ja keel ükstei-

sest lahus. Masingu keele religioosne põhi tuleneb tema emakeele kaudu

kahtlemata soome-ugri usundist ja mütopoeetilisest maailmapildist. Ees-

ti keeles luuletamine on muidugi iseenesest ju viide tema keeletunnetuse

mentaliteedilisele alusele. Samas on ta seda eksplitseerinud ka teadlikult

keelekasutuse (metonüümia) ja nägemusliku/visionaarse poeetika kaudu

(sh kordustele ülesehitatud luulevorm).

Kui enese tunnetuslikult erksat ja vastuvõtlikku seisundit luuletamisel

tähistas Masing terminiga teine mina, siis see termin tuli tema poeetilisse

mõtlemisse just soome-ugri arhailistest hingekujutelmadest. 1930. aastatel

koostatud ülikooli loengukonspektis tähistas Masing mõistega teine mina

inimese teisikut arhailistes hingekujutelmades asukohaga väljaspool ini-

mese keha (Masing 1998 (1930-ndad): 90). Hingestatud mütopoeetilises

maailmapildis oli teine mina olemuselt projektiivne ja “võis käia vaatamas

oma endisi asulaid ja külastada mahajäänuid unedes või nägemustes, kas

kurjana neile või hääna” (Masing 1998 (1930-ndad): 94).

Mina projektiivsus või hingestatus tähendab Masingu loomingus

esmalt seda, et teise mina teadvusseisund oli talle loominguks vajalik

eeldus ja tingimus, kui meenutada tema kirjapanekut: “Enamik mu luu-

letusi on “teise mina” tooted ja esimese suhtes poolteadlikud” (Masing

1998 (1982): 384). Termineid esimene mina ja teine mina lahti seletades

on Masing andnud nendele kognitiivlingvistilise sisu (minu rõhutus. –

K. K.): ““teine mina” ei pea olema midagi müstilist või maagilist, vaid

vaatlemine ebatavaliselt kohalt või teiselt pinnalt”; “kirjutades pool-

kuuldavalt, mõlgutasin sõnu endale. See soodustas vallaolemist “esimese

mina” sisedialoogist”; “Muidugi hõlbustavad lahkumist esimesest mi-

nast kõik nähted, mida ei juhtu igal aastal, ja sellised, mis ehk kunagi

eluajal ei kordu. Nendeks inimene harilikult ei ole valmistunud kuidagi,

ta saab ainult ümiseda midagi ning pildistab/sõnastab alles tagantjärgi.”

(Masing 1998 (1982): 382, 383)

Masingu seletusest nähtub, et esimene mina ja teine mina on tunne-

tuslikult ja mentaalselt teineteist täiendavad terminid ega toimi teineteisest

153

lahutatult, dualistlikult või põhjuse-tagajärje seoses mõistetuna. Subjekti

tasandil väljendub see mina tunnetuse ja tahte ühtsuses, mis loob olemi-

se harmoonia, terviklikkuse. (Vt Masing 2003 (1968/1969): 219–220 jj)

Masingu autometateksti kuuluvad terminid esimene mina ja teine mina

on samaaegselt ka osa tema luule müüdiloomest. Müüdis tajutaksegi

maailma kui midagi objektiivselt antut, kus vastandused kaovad. Ana-

lüütilis-ratsionaalse vaatepunkti tingimustes võib küll teine mina pais-

ta justnimelt sakraalsuse väljendajana, kuid sellega lahutataks Masingu

tunnetusest selle orgaaniline osa, profaanne pool. Sellise polariseerimise

puhul varitseb tõlgendajat oht teisendada kogu mina-poeetikaga seon-

duv element Masingu tekstis hüpoteetiliseks. Keskaeg pagendas müüdi

“tõelise” usu sfäärist, mis J. Lotmani väitel võis soodustada arusaamise

kujunemist müüdist kui “ilmaliku poeesia sõnalis-ornamentaalsest ele-

mendist” (Lotman 1990: 335).

Esimese mina ja teise mina näitel saab iseloomustada ka Masingu

luule ajatunnetust, nende terminite sidususes leiduvat viidet aegruumili-

sele mõtlemisele. Esimene mina ja teine mina on Masingu nn hinge eri-

nevad väljundid ruumis. Need tähistavad subjekti (mina) eri teadvussei-

sundeid ja väljendavad tunnetuslikul skaalal eelkõige suhet väljas–sees,

kaugel–lähedal. Tema luule ajatunnetuses, samuti pürgimuses terviku

poole võib märgata lähedust algkristliku maailmapildiga. Selles ei ole

eristatud teineteisest käitumuslik ja tunnetuslik aspekt, teadmine ja usk

(nagu seda teeb uusaegne mõtteviis). Masingu keeleteoreetilised seisu-

kohad boreaalse ja semiitliku mõttelaadi mentaalsest ühisosast toetavad

seda seost samuti. Suhe väljas–sees, kaugel–lähedal lähtub religioossest

mõtlemisviisist, mida Masing nimetab ka tulevikumõtlemiseks: “kas sää-

rane mõtlemine sünnib veel sõnadega või kasutatakse siis juba muid va-

hendeid ja milliseid, seda ma ka ei tea”; “inimene ei kuulu siis enam nii

selgelt kahte maailma kui alguses, vaid on juba rohkem vaatleja, rohkem

ise jumalate seast” (Masing 1993 (1940): 352, 353). Kuivõrd Masing

kirjutas seda 1940. aasta Usuteaduslikus Ajakirja viimases numbris enne

selle sulgemist, on ta sõnumil lähedust prohvetikõnegagi.


Mentaliteediliste terminite esimene mina ja teine mina komplemen-

taarsus asetab religioosse ja mütopoeetilise mõtlemise sünkrooni. Para-

doksaalselt saab seeläbi Masingu maailmapildis tervikuks seotud ka

kristlik/semiitlik ja rahvausundiline/boreaalne mentaliteet. Toomas Paul

on iseloomustanud Masingu tervikutaju: “Küllap kõige olulisem ikkagi

tema puhul oli see, et sellist vahetegemist, ilmalik ja vaimulik, religioos-

ne, sekulaarne üldse ei olnud, kõik võis muutuda pühaks” (Paul, Kepp

2009 (2004):42:28–42:41).

Lõuna metafoori on hõlmatud Masingu luule kogu kaemuslik müüdilis-

religioosne maailm. Lõuna metafoor on osa Masingu luule kujundisüs-

teemist, mis toimib metonüümilistel tähendusülekannetel ning määratleb

sellisena Masingu luule stiililiselt ja žanriliselt. Metonüümia kannab siin

lüürilise subjekti tunnetuse ja tahte ühtsuse ideed, tähendused luuakse

ümbritsevaga osaduse baasil. See on samaaegselt mina mõtte-, tahte- ja

tundeosaduse väljendus.

Lingvistiliselt manifesteerib metonüümia Masingu luule kognitiiv-

set mõõdet. Järgnevas luulekatkendis väljendab luuletaja mina end se-

mantiliselt kehaliselt, sõrmede kaudu (Tahaksin sõrmile moonidelt tolmu

siis võtta…), lõuna metafoori kognitiivsed aspektid tulevad nähtavale

motiivides: siirutikk – puu – edelatuul (= arhailiselt lõunakaaretuul) – uni-

sed liblikad – pilv – soe – lille magus – pärnad. Neil nn lõuna-artefaktidel

on omakorda variatsioonid: soe – palav õhk; pärnad – õhudad lehed –

nende punakad tipud. Kõik nimetatud kujundid on värsiridades asetatud

üksteisega semantiliselt paralleelsesse asendisse. Semantiline parallelism

on aga Masingu luules mentaliteediline nähtus viitega samaaegselt nii

semiitliku kui ka boreaalse kultuuri tunnetusele.

Ootama kaua pean mõteldes radasid sinna,

kus korra öös lõhnas tohutult suuri peoone,

enne kui usaldad kuidagi minuga minna

kartmata sammusid libavat lävele Toone.

155

Siisap ehk siirutikk võdistab puudele sõbaks

edelatuulega tumeda pilve ja sooja;

kyllap siis unised liblikad otsima võbaks

lille, mis pole veel magusast pooliti paljas,

pärnad vast õitsema tõttaksid palavas õhus,

õhudad lehed ei tunnekski päikese looja,

kes nende punakaid tippe vooglahtiseks rõhus.

Tahaksin sõrmile moonidelt tolmu siis võtta,

teha Su ninale lillaka rapanui tähe,

et oleks surnute tõust ning me iialgi sõtta

teisega pehkinud puuslike pärast ei lähe.

(ETM, Ootama kaua pean mõteldes radasid sinna…, 179).

Esitatud tekstinäites saab semantikast välja lugeda ka lõuna metafooris

sisalduva kristliku tõelusetunnetuse armastuses ületatavast ajast, armas-

tuses ühtepõimuvast elust ja surmast, üleloomulikust ja loomulikust,

irreaalsest ja reaalsest. Semantilised vastavused tekivad riimi baasil, kus

lõhnavad lilled on suhestatud, kuid mitte vastandatud Toonelaga, arm-

astatu pehkinud puuslikega: öös lõhnas tohutult suuri peoone – kartmata

sammusid libavat lävele Toone; (tahaksin) teha Su ninale lillaka rapanui

tähe – me iialgi sõtta / teisega pehkinud puuslike pärast ei lähe.

Lõuna metafoor omandab metonüümia kaudu retoorilised tunnus-

jooned Masingu keeles. Luuletusest saab seeläbi luuletamise akt. Masin-

gu keele religioossuse ja mütopoeetilisuse tingimustes on alust kõneleda

lõuna-mütologeemist Masingu luules.

Enne lõuna-mütologeemi vaatluse juurde asumist oleks kohane kü-

sida, millest Masingu mütopoeetiline lõuna-visioon on alguse saanud. –

Vastust võib vaid oletada, ühe võimalusena võiksid selle igatsuse lätted

pärineda poisipõlves õuepealse papli otsas istumisest-lugemistest lõuna-

ses “sumisevas vaikuses”. “Keset puu rohelust olin siin hoopis virgem, tu-

gevam ja targem kui all mõne laua ääres. Polnud vahet minu ja papli va-

hel ning meil mõlemal oli väga hää tuju, oli õige olemise mõnu.” (Masing


1996 (1950ndad): 75) Võib-olla on see taimeuskliku süvenemistarvidus,

mis kannustas 10-aastast Hugo Masingut kodus, Eino talus, karjamaale

botaanikaaeda rajama? – Uudishimust tundmatute taimede vastu, igat-

susest pelgupaiga ja ideaalmaastiku järele. Sama kütkestas ikka veel ka

Tartus koduaia rajamisel ja amarülliste kasvatamisel potitaimedena.

Raamatus “Mälestusi taimedest” kirjutab Uku Masing järgmist: “Aga

kui ma ainult mõtlen esimest amarülli, [---] siis on jälle käes see algus,

milles pole veel hakatud rakendama inimkonna pühitsetud menetlusi

ja võtteid. On nagu igavene lõuna, igavene nüüd, milles maa seisab nii

vakka, et ei liigu putukat ega poe kuskilt tuult. [---] Ja sellal ei osanud

kujutellagi veel, kui vähe naisele mees on vajaline, ei osanud arvata, et

ükskord ise paratamatult omandad naise käsul sellesama hoiaku. [---]

Sellal oli mees veel vägev. Ta ignoreeris ebateadlikult kogu naise omapä-

ra, samastas tema endaga, täitis ta sellega, mida tahtis olla. Ja seepärast

ta alguses oli suur ja ta tundis, et kõik see, mida ta näeb ja teeb, on hää.

Ja tore nagu amarülliõis.” (Masing 1996 (1950ndad): 148)

Lõuna topos

Lõuna-mütologeemi retooriline sisu tuleb luuletekstis nähtavale eelkõi-

ge subjekti (mina) transtsendentses kogemuses ruumist (topos): taas

aiman, et on kuskil imeteldav sära (UTJ, 124)3; Kus on too hele aed?

(UTJ, 133); teispool kahanevat eha (RRR, 163); Läänest vahuselt merelt

kui lõikuskuul / yksik võõras lõunati tuleb / vaatama hävinguteid (UTJ,

135); tuharadadelt siis suudaks minna [mu] keha / hingega tantsi tiirleva

hommiku tähis (RRR, 30); seejuures võib tagant kannustada hirm jääda

orjadeks õelate väljadel veeta ja maata (ETM, 180).

Geograafiliselt lõunas asuvad kohad, topos’ed Masingu luules moo-

dustavad avara (kuid kaugeltki mitte täieliku) loetelu: linnad Ur, Tollan,

3 Uku Masingu luulekogu “Udu Toonela jõelt” puhul on lähtumine 2. trü-kist (“Luule” I, 2000) kui redigeeritud ja täiendatud väljaandest eriti mää-rav, kuna sellesse publikatsiooni on lisatud 10 luuletust, mis esmatrükis (1974), ilmselt autori ja kirjastaja vahelisel kokkuleppel puudusid.

157

Hilo, Samaaria ja Mari, Ašnunnaki aiad ja Magan, Eridu rand, Jeeriko

ja Liibanoni kaljud, Jukatani laaned, Kreeta saar, Zimbabwe, Sokotra,

Atitlan, Bali ja Markiisaared, Ülestõusmisesaar, Vairorongo, Raiatea,

Rarotonga ja Rapanui. Nimetatud on ka Gondvaanamaad, umbes 500

miljonit aastat tagasi eksisteerinud ürgkontinenti Maa lõunapoolkeral.

Seejuures ei saa välistada lõuna topose puhul ka viidet aastatuhandete

tagusele soojale ja niiskele boreaalse kliima perioodile Eesti aladel. Seo-

sed nende geograafiliselt kaugete kohtade vahel muutuvad mõistetavaks

vaimsete seisundite topograafia kontekstis. Pole liialdamine nimetatud

lõuna topos’te võrgustikku iseloomustada kui šamanistlikku geograafiat

(vt Vitebsky 2002: 17).

Lõuna-mütologeem seostub seega Masingu mütoloogiliste ruumi-

kujutelmadega, on vahetult seotud koha ja olemisega. Mütoloogilise

mõtlemise eripära väljendub justnimelt koha, tegelase ja tegevuse ühtsu-

ses, seejuures ka võimes avarduda ajas ja ruumis (vt Undusk 2001: 11).

Masingu luule kontekstis tähendab see, et teine mina (resp nägija, rän-

daja) luuletades loob oma asukohaga irreaalse, projektiivse seose, nagu

teeb transis šamaan seda hingerännakul. Kahe maailma vahel liikudes on

šamaanil võime tajuda ka teist reaalsust, asjade tõelist olemust. (Vitebs-

ky 2002: 20–21) Masingu projektiivsele hingele leiab kinnitust ka geo-

graafilise lõuna kirjeldustest: Tõlgid pomisesid Lõunasarvest, / aga mulle

tuli meelde Kadunud lootuste saar, (HL, 144); kaldal punase mere /

lõhnavad pudedad toomed / võõral maal, kus vari on teisipidi / syda-

päeval (ML, 109). Muistse mesopotaamlase pilguga vaatab ta kuusirbi

paatjat kuju taevas: Ah, ma vandusin ju vaatama minna kuud, /siis kui

lõunataeval loojub ta Magani vene (UTJ, 121). Lõuna on seega Masingu

unehinge, teise mina nägemusrännakute koht, mentaalne koht. Taolise

mütoloogilise visionaarse tunnetuse kompaktne näide on Masingu polü-

neesia-aineline proosateos “Rapanui vabastamine ehk kajakad jumalate

kalmistul” (1938–1939; ilmunud 1989). Rapanui saar kui topos konta-

mineerub selles Masingu kodukoha toposega, reaalne koht sulab ühte

mentaalse maastikuga. Masingu ruumikujutelmades võib sarnasust leida


Edgar Allan Poe vaimse topograafiaga, oma teadmisi ja kujutlusi kokku

sidudes on Poe kirjeldanud Pariisi nagu pariislane, samamoodi Itaaliat,

Hispaaniat, Antarktikat ning Kuu paletki (Davenport 1997: 9).

Lõuna-mütologeemi topoloogilis-projektiivne sisu on vertikaalse

suunaga. Nõnda hõlmab see tunnetuslikult kõige universaalsemalt ini-

mese ja Jumala suhet, samas ka transtsendentset taevast ja maad, kuna

Masingu vertikaalselt suunatud projektsioonil on lähedust ka soome-

ugri mütoloogias, sh eesti rahvausundis tuntud astraalmaailmaga (üla-

ilm-keskilm-allilm). Kinnituseks kas või näide Põhjanaelast, mis hoiab

taevavõlvi: täht igal taevalael / on jaaniuss, kes mullas käis, kui loodi Põh-

janael (AHM, 254); Pojad pinguli pihad paluge Põhjanaela (1343, 13);

Põhjanaela puhudes pilvis pasunaid (RRR, 57); pääkohal Põhjanaela

kivistav helk (UTJ, 101). Lõunakaar seostub Masingu luules hingesta-

tud vaimolenditega, nt lõunakaarde lendavate lindudega: lõunapoole

tähevagu pidi / läevad kõik [pääsukesed] (NVL, 41); lind lootev lõunas

(AHM, 219); Ja minu syda on nende [lindude] Ylestõusmisesaar / sula-

hõbedat äärteni täis (ML, 105). Sõna lind esineb ka luulekogu pealkirjas:

džunglilinnud. Linnud seostuvad samuti Toonela kui allilma tähistajaga:

kas viimse Toone kurega / mu õhtud lõuna läevad (DŽL, 261). Masing ni-

metab hingelinde samas funktsioonis nagu soomeugri rahvausundis saada-

vad linnud šamaani tema hingerännul. Samuti on semiidi usundites rändlin-

nud seostunud hingelindudega. Arhailistes uskumustes on just lõunakaares

kosmilise allilma jõe läte. Toonela jõe motiiv luulekogu “Udu Toonela

jõelt” peakirjas pärineb tõenäoliselt setu lüroeepilistest regilauludest.

Mütoloogiline teadvus seob kujutluse Maailmapuust vahetult verti-

kaalse liikumisega: väänlev humal, / mille kohal kaovad suviehad. (RKP,

123). Šamanistlikele kujutelmadele omane Maailmapuu müstilis-maagi-

line topograafia ruumi keskpunktina (axis mundi) loob ka Masingu luu-

le topograafilist keskpunkti. Šamanistliku kosmoloogia sümbolnäide ša-

maanirännakust Maailmapuu latva on Masingu üks tuntumaid luuletusi

“Valge laeva laul”. Uskumused Maailmapuust sõltuvad paljude rahvaste

pärimustes müüdi geograafilisest levialast, mis võib olla kord tamm, kord

159

liaan, kuigi enamasti on need seotud kõige suurema puuga antud paigas.

Niisamuti on Maailmapuu-allegoorial põhinevad luuletused “Toomin-

gas”, “Niinepuu”, “Kylmavõetud puud”, tsükkel “Talimoon”, “Yksi

jäänud mänd” kogus “Udu Toonela jõelt” saanud konkreetse väljundi

Masingu kodukohas kasvavates taimedes. Kõikides nimetatud tekstides

on seejuures ühine õitsemise- ja raiumise-motiiv:

Sel õhtul, mis kord tuleb, ei tea, kunas,

ta kirvelöögist und ei näha taha,

kuid meeles siiski, kuidas taevas punas

jäähommikul, mis lõunaks jättis kännud

ja vaigust rasked oksad lumme maha –

ning pilvis läbi läksid hingerännud.

(UTJ, Yksi jäänud mänd, 164)

Folklorist Aado Lintrop seostab läänemeresoome traditsioonis Maa-

ilmapuu murdumist eelkõige nende rahvaste, sh eestlaste boreaalsest

asukohast lähtuva valge ja pimeda aja vaheldumisega ööpäevas. Müto-

loogilistes lauludes esitati seda aastaringi taevase hiigelpuu kasvamisega

(sünniga) suvisel pööriajal ja maharaiumisega (surmaga) taliharja aegu

(vt Lintrop 1999: 7–23). Puu murdumise motiiv, “tunnetuslik talihari” ei

puudu ka Masingu isiklikust mütoloogiast: Seesama eelpool nimetatud

Eino talu õuel kasvanud pappel, mille otsas ta poisikesena istus ja raa-

matuid luges, murdus umbes samal ajal Masingu nimemuutmisega Hu-

gost Ukuks – 1937. aastal. Uku nimega asetas Masing enese soome-ugri

arhailisse aegruumi ja allegoorilisse suhtesse oma luulega. See tähendab

mina vaatepunkti teisenemist, paradigmaatilist muutust maailmapildis

või August Annisti päraselt – haldjate hulka astumist.

Kahtlemata mõjutas Masingu akadeemiline töö teoloogi ja usun-

diloolasena oluliselt tema 1930. aastate luulet ja tõi tema lüürikasse

seosed soome-ugri ja ka paljude teiste rahvaste pärimusega. 1930.–

1940. aastani luges Masing Tartu Ülikoolis loengukursusi soome-ugri


folkloorist ja usundist, hõlmates nii kristluse-eelset aega kui ka krist-

luse mõjul tekkinud modifikatsioone; tegeles Suure Piibli uue väljaan-

de redigeerimisega; õppejõu-töö igapäevakohustuste kõrval valmisid

“Eesti ja soome usundi” (1934–1940) ja “Polyneesia usundi” (1937)

loengukonspektid ning heebrea keele grammatika õpik (1937) usutea-

duskonna üliõpilastele.

Lõuna-mütologeem on toposena totemistlik, kuivõrd lõuna sümboli

peamise sisu moodustavad hingestatud loodusemotiivid ja -detailid: le-

hed, õied, tähed, pilved, tuul, udu, vihm, härmatis. “Vist kõik säärased

olid ja on mulle “väed” omaette, kuid võib ju olla ka, et nende haruldus

on see, mis paneb inimese silmitsema neid ärksamalt ja vastuvõtliku-

malt” (Masing 1998 (1982): 382). Selles lauses kõneleb Masingu (pre-)

animistlik usutunne.

Loodusmotiividele tekstis annab antropomorfse sisu mina ekstaati-

line teadvusseisund: Lõunatuule tiivad hõljusid (UTJ, 121); miski veel

nii ilus / ning kauge nagu pilv, mis sureb suvelõunal (UTJ, 124); kirde-

tuul sajatab kirme / ehatähe kumal (UTJ, 113); kuivanud lehil / laiskleb

lõunani härm (UTJ, 159); pikad metsateed, / milledel yksinda hulgub

päev / Jumala värava poole, millega on seotud kõrvallause: pääl kuldne

kruus / täis tundide viina ja udu yle silme / ning kederluil lindude laulud

(ML, 101). Valgus, vari, hämarus, värvid, lõhnad ja soojus (lõuna pala-

vusest eha jaheduseni) on tekstis väljendatud personifikatsioonide kau-

du. Verbiga seoses toob see poeetiline võte esile müütilise lõuna topose

nägemusliku algupära ja rõhutab selle tunnetusliku ruumi hetkelisust,

hajuvust, kaduvust ajas: kustumishämarus tiheneb vahele meile (UTJ,

94); punetava udu õhtu metafooriga seotud lisand laugelt langev, verest

lõhnav silmus (RRR, 63).

V. B. Leitch on osutanud Masingu poeetilise motiivistiku liikuvuse-

le, mis ei lase tema religioossetel nägemustel muutuda ornamentaalseks:

“Ta aktsepteerib looduse dünaamilisust, pilved on seega alati liikvel, lil-

led võrsumas, kuu tõttamas” (Leitch 2002 (1974): 80–81). Religioosselt

161

läbitunnetatud loodusmotiivide nagu udu tihenemise ja hajumise, libli-

kate lennu, kuuvalguse, päikese, tuule ja pilvede liikumise kirjeldused

ei ole loodusvaimude võrdpildid sarnasuse või tervikmõistete alusel ega

ka personifikatsioonid puhtal kujul. Šamanistlikus maailmatunnetuses

omandavad loodusvaimud teadvuse, kus neil on inimteadvusega sarna-

sed omadused (vt Vitebsky 2002: 12). See protsess toimib ka vastupidises

suunas. Ekstaatilises teadvuses omandavad inimese jõukeskused, nagu

näiteks süda, sõrmed, juuksed, veri, sarnased jooned loodusvaimudega:

Mäletad, syda, ei tohi olla su tuksetel hall, / hõiska, sest pilvi sa tunned, is-

tusid pihudel lõuna (UTJ, 208). See tähendab, et “kõnelda verest on sama,

mis kõnelda inimesest” (vt Masing 1998 (1930-ndad): 69–76). “Šamaani

ühtne universum sisaldab palju kategooriaid. Arvukatel eri vaimudel on

oma kujud, nimed ja omadused.” (Vitebsky 2002: 13)

Udu, liblikad, kuu, päike, lehed, õied, tähed, tuul ja pilved kui lüü-

rikas vahetevahel ületarbitud motiivid on Masingu luules mentaalsed

terminid. Masingu suhe igasse üksikusse vaim-objekti ehk mina hinge-

line projektiivne ülekanne esemetele, loodusobjektidele või tegevustele

lähtub tema teadvusseisundist ja meelelisuse eri aspektidest. Lause ta-

sandil, süntaktiliselt on need motiivid kui autori mütoloogilise teadvuse

eri avaldused, mida kannab mina osaduslik seos ümbritsevaga. Neid on

kirjeldatud kahetasandiliselt, keeleliselt ja kogemuslikult: mu palvetel on

Sinu [kukekannuse] karika sinine jumi (UTJ, 157). Nende sõnade lau-

sumine teisendab luuletuse lausungiks (luuletamise aktiks) ja poeetiline

väljendus omandab lausuja suhtes retoorilise funktsiooni. Mina erineva-

tele teadvusseisunditele (Masingu omamüüdilistele esimesele minale ja

teisele minale) vastavad lausungis grammatiline subjekt ehk autori mina

ja lausungi subjekt ehk teksti mina.

Kesse teab, ehk minagi võiksin õitseda hallades veel

enne kui uduussid

kylmetavad kangeks ymber tyhjade puude

ja kuivanud lehil


laiskleb lõunani härm.

(UTJ; Sygise kullerkupp, 159)

Võime vaadelda seda kui sõnamaagiat, meelte projektsiooni keelde, mil-

lesse on sisse kodeeritud irratsionaalne tunnetuslik side keelelise mina ja meelelise mina vahel. See tähendab, et mina tekstis ei saa vaadelda lahus

tunnetuslikust komponendist keeles. Retoorilisel tasandil ei esinda sub-

jekti lauses enam lüüriline mina, vaid subjekti suhtes mingi väline või

meeleline osis ehk predikaatsõna: hetk veel olen hämar, lemb ja suvitähed

(UTJ, 104); [mu] mälestuski taevaste lillede sao (UTJ, 97). Iga kõneleja

osutab subjektiivsele keelelise diskursuse aktile, milles ta lausub mina ja

mis määrab tema kui kõneleja, andes seega endast teada kui subjektist

(Benveniste 1971: 226). Masingu luules osutab lausungi subjekt Masin-

gu kui autori omamüüdilisele subjektiivsele diskursusele.

Masingu subjekti predikatiivuse hea näide on Masingu meenutus

ühest oma paljudest toataimedest, tõlvikliiliast raamatus “Mälestusi tai-

medest”: “Esimese Cordyline-õie4 tõi Eha mulle ja ma olin nii üllatunud,

et kirjutasin temast laulugi. Hämmastunud lausa, et see üldse puupotis

suvatseb õitseda. [---] Ta lilla on ometi nagu unenägu inkade aja vaipa-

dest ja ta taotab kerguselt mimoosi tarja. Sireli tavalisest heledast lillast

igatahes on ta ilusam. Kuid ma ei mäleta, kas ta lõhnas.” (Masing 1996

(1950-ndad): 145) Taime kirjelduses antud viide värsiridadele tekitab

huvi, kuidas kõlab sama värsivormis. Luuletuses on esmalt rõhutatud

autori mina vaatlevat suhet objekti (ei vist vaata teda iial hästi), tõl-

vikliiliat on kirjeldatud aga meeleliste komponentide kaudu, lausungi

subjektina: hääbuvlilla oksa lovejanu / tuul veab ära tummal sydaööl.

Tähelepanuväärne on, et taime seejuures kordagi otseselt ei nimetata.

Edasised värsid on subjekti predikatiivuse “grammatika” ehk autori ene-

seallegooria: Keegi tõstab teedelt ka mu soovid / ja nad hajuvad kui eksiv

hõbevõrk…; Kyllap saaja sinatada suudaks / enam neid, kui mina õisi

4 Cordyline (ingl k) – tõlvikliilia.

163

nyyd… (UTJ, 141). Sellist “õite sinatamise” šifrit kannavad nt ka Masin-

gule ontoloogiliselt tähtsad tekstid: “Tulbid”, “Peoonia”, “Käokeel” II,

“Niinepuu”, “Kukekannus” luulekogust “Udu Toonela jõelt”.

Subjekti predikatiivsust tekstis võib võrrelda mina kõnelemisega

müüdiga kuni lahustumiseni müüdis, enese asetamisega mütoloogilisse

ruumi. Müüdiruumi astumisega on võrreldav ka Uku ja Eha Masingu

iga-aastane nelipühade-eelne kullerkupul-käik. Ollakse see, mida öeldak-

se: on vaid leebe hämar (UTJ, 104); [ma] rõõmsaks vajun nagu samblas

õitsev kalju (UTJ, 104); seeder Liibanoni viimse kalju päält / olen (UTJ,

96). Viimases näites ühendab Masing eneseallegooria ja müütilise Maa-

ilmapuu kujutelma.

Puu predikaatsõnana on võib-olla üldse Masingule kõige iseloomu-

likum. Allegooriline suhe puudega ulatub tema luules Liibanoni seed-

rist kui Maailmapuust Piiblis ja Skandinaavia Yggdrasillist saarepuuni

Masingu kodukohas Raikkülas: Ammu mädanenud nyyd on paplioksad

need, / kes täitsid mu sooned. Ei saanud minust kaske, ei saart / ega seda,

mida oodati tulvil tuult (AHM, 222). Uskumus Maailmapuul elavatest

nõidade hingedest võiks selgitada Masingu lähedust loodusega, iseäranis

mõne taimega seotud sakraalsusetaju: veri kunagi tõuseb yles / sinist

vart pidi Jumalat kiitma? (UTJ, 134); Ikka kõrgemale ronivad õied nagu

taevasse astuv / šamaan siidturban vööks (UTJ, 153).

Sõnamaagiline sina-suhe ümbritsevaga saab müüdis elujõudu sa-

mast allikast, millest ta algselt lähtub. Nii nagu nimi ja nimetatav moo-

dustavad terviku, tunnetatakse mütoloogilises mõtlemises sõna ja selle

denotaadi vastavust (vt Lotman 1999: 198).

Predikatiivne suhe looduse ja loodusvaimudega on loomisakt, niisamuti

on seda armastajate-vaheline nimeandmise protsess, olles seotud ümber-

nimetamise, ümberkehastumise või ümbersünniga. Religioosses koge-

muses on loominguline ja seksuaalenergia ühtepõimunud. “Mehele teeb

tajutava, mõeldava ja plaanitsetavagi aktuaalseks või väärtuslikuks või

ilusaks see, et ühtaegu talle meeldib ta naine” (Masing 1996 (1950ndad):


25). Masingu poeetiline suhe taimedega on sama, mis suhe naisega. Sek-

suaalsuse mahutamine oma filosoofilistesse arutlustesse, fantaasia-juttu-

desse ja otse loomulikult ka luulesse oli Masingule tunnetuslikult tähtis,

et otsida vastuseid küsimusele histolüüsi võimalikkusest inimese juures,

mitte leppida “inimesega nagu ta on” ja püüda leida väljapääsu “vangile

iseendas”. Taoline küsimine ja küsimused on Masingu järgi võrrelda-

vad mängivate laste käitumisega, kes seejuures teavad, “et tõelus ei ole

see, mida nad paistavad tegevat, vaid see, mida nad end usuvad tegevat”

(Masing 1996 (1950ndad): 151).

Masingu mütoloogilised või muinasjutulised naisekujud on sarna-

selt loodus-vaimudega mina hingelise projektiivse ülekande avaldused,

“igaveste unede lemmikud”. Mina ekstaatilisse lausungisse on kätketud

mina projektsioon jumalikust Sinast, kus Sinale iseloomulikud tunnu-

sed (nt silmad, ripsmed, kulmud, suu, hääl, naer jne) hoiavad nimeta-

mise akti toimimas. Nimetatava (sina) mingi omadus/tunnus (üldnimi)

asetatakse vastavusse mina nähtud pildiga. Paralleelvärsid varieerivad

võrdluste baasil mina meelelisuse eri aspekte: Laisalt astus õhtu, palmelt

piilusid datlid, / varsti magussoolased nagu Sinu suu, (UTJ, 122); Imelik,

et Sinu silmad mind ei karda, [---] Sest nad on nii selged nagu talvelõu-

nal / seistes tuisand põllul näeksin unund und (ETM, 165); Su ripsmete lõunamere tuultest hääl (ML, 93); [Sinu] hääl / lilitmallis ja nukker, täis yrgmetsa leile (UTJ, 101); [Sinu] nimi kildudelt veelgi mind hyyab (UTJ, 117); Su hääl oli tuli Enlili mäel (UTJ, 122); [Sinu] naer eksib öösse / nagu sidistav lind (UTJ, 94); naer ta huulil tuikab, mille / kergus nagu päike täna

paitas pääd (UTJ, 103).Sarnaselt armastatud Sinale varjub mina lausungis teksti subjekti-

na meeleliste komponentide taha ja on samuti kirjeldatud metonüümia

baasil (mu hõige, mu sõrmed; minu käsivarred): tuulesydamesse noolena

tungib mu hõik, / et ta puhtaks hõõruks Su ripsmed (UTJ, 123); Võibolla,

kogemata väsinud päeval / [mu] sõrmed kriipsutavad Sinu suu / paberi-

lehele, (UTJ, 94). Metonüümiline kujundikeel on siin muuhulgas ka viide

mütopoeetilisele mõtlemisele ja sellele omasele osadusprintsiibile, mille

165

järgi kahe erineva objekti vahel on tunnetuslik side, samaaegselt reaalne

ja irreaalne. “Võimaliku ja võimatu piir, kus teostamatu saab teoks, ongi

Masingu viidatav olukord. Seisund, asend, viis, milles ja millega inimene

saab usu ning armastuse läbi etteantud reeglid ja käsud läbi näha ning

neist vabaneda.” (Sommer 2003: 13) Mütoloogiline teadvus ei lahuta

tegevust asjast, ei eristata inimest tema nimest, elusolendist tema varju,

unenäost tegelikkust.

[---]

Sinu keha tõuseb minu käsivartelt

vastu mulle nagu ookeanist saar,

mis ei kalla kulme taeva palmipartelt,

pilvi pidama jääb paokil silmepaar.

[---]

(ETM; Sinu keha tõuseb minu käsivartelt…, 164)

Erootilisuse tekkimine või olemasolu kahe subjekti vahelises hingelises

projektsioonis toetab mõlema tajude avardumist. “Naine on mehele see

kuues meel, mis hõlmab kõik muud, kuid annab neile isesuguse inten-

siivsuse” (Masing 1996 (1950ndad): 130). Näiteks muistses Boreaalias

ilmusid jahikäigul kütile metsnaised või haldjad, kes tõid saagiõnne, aga

nendega võidi ka nägemustes abielluda. “Boreaalne mees ületab naise,

s.t haldja kaudu normaalse inimese piirid. [---] Kui see sõnastada ümber

nn looduse pinnale, siis boreaalne mees kontaktis loodusega ületab kesk-

pärasuse [---].” (Masing 2003 (1973–1974): 316)

Ka Masingu lausungis ilmub minale armastatu haldja (loodusvaimu),

tüdruku, õe või kuningannana: ma kiidan / Ogadeni päälikunaise / tõm-

mukat villapässu (Digitta Manaia); igal maanteel tantsides käänleb / säh-

vivi silmi Tyyruse naine; panternaine, / oled kaja vaid vete või unine laine

/ iseenda silmist, Iisebel bat Itobaal (Cathleen Burke). Mina retoorilises

lausungis mu õde Sumeri soodest; Oi, mu pruunisõrmine õde, [---] Sina ju

tead! (UTJ, 123) kõneleb armastatuga vaimu- ja tundekaaslasena vend.


Venna või kuninga positsioonis lausungi subjekt väljendab mina kaemu-

se eri aspekte.

Masingu kosmogoonilistes naisekujudes koonduvad müütiliste

jumalannakujude arhetüüpsed omadused, kuid neis võivad kehastuda

ka reaalsed persoonid. Põhjarahvaste pärimustes on kosmogoonilisi

jumalusi asetatudki kusagile reaalsuse ja fantaasia vahealale, Masingu

sõnul ei ole nad usulistes nägemustes “inimesed ega asjad, on mõlemad

ega ole kumbki”. (Masing 2003 (1973–1974): 314) Kui 1937. aastal

muutis Masingu tulevane abikaasa Eha ametlikult oma perekonnanime

ja võttis endise Gnadenteich’i asemele Tuulemaa, sai sellest pärisnimest

nii müüdinimi allegoorilise osutusega kosmogoonilisele lemmiku-kujule

Masingu luules kui ka retooriline märk mütoloogilisele kontekstile (vrd

Tuulemaa motiiviga Gustav Suitsu luules). See tähendas samasugust par-

adigma-vahetust nagu Uku Masingu nimemuutus Hugost Ukuks.

Pöördumisi müütilise lemmiku-kuju poole saadavad sageli tabud

või asendusnimed. Mina lausungites on objekt sageli perifrastiline (üm-

berütlev) või asesõnaline: Su õitsev nimi (UTJ, 95); keegi, kelle nimi on

uus / igal õhtul (UTJ, 118); Sind, nefriidist lämme pilve raas (ETM, 212);

Sina, kuninga tytar ja riik (UTJ, 116). Ümberütlused võivad ulatuda

ühest fraasist värsireas pikkade varieerimisteni, parallelismideni järjes-

tikustes värssides. Sellise väljendusvormi eesmärki võiks otsida mina–si-

na vahelise distantsi vähendamises, kõnetamise või pöördumise kaudu

tervikutaotluses.

Nime nimetamine müütilises ruumis on samas ka mütoloogilise

aegruumi taasloomine, vaimse reaalsuse uuestisünd. Masingu jumalan-

na-kujude panteoni võib seega võrrelda tema hingerännakute müütilise

ruumiga. Keeles luuakse olemise keskkonda. Pärisnimi on samas ka mü-

toloogiline locus (vt Lotman 1999: 195). Eha Tuulemaa teeb võimali-

kuks ka Ehatuule maa.

167

Lõuna locus

Teise mina nägemusrännakud, nimeandmine jm irratsionaalsed aegruu-

milised kontaktid vaimsete kaaslastega Masingu luules on olukordi

muutva jõuga performatiivsed kõneaktid, neil on teatavad dramaatili-

sed tunnused. Masingu luule müütiline ruum on samal ajal ka sünd-

mus, mida ei saa tõsta “kuskile mujale maailma, millisele tahes teisele

lavale. See, mis nendes lugudes juhtub, saab juhtuda ainult sääl ja ainult

nende inimestega.” (Masing 2003 (1973–1974): 313) Masingu poee-

tilise keele sündmuslikkuse tabamisel koorub välja ka Masingu luule

ajakontseptsioon.

Tähelepanuväärselt sagedasti esineb tema tekstis proadverb ‘nüüd’

(nyyd): Käes nyyd puhkemispäev ja synnitund õite, / teiste koltunud

las jääda taha, / ära murelik hing ja kahtlus, nyyd köita / ei tohi enam

loojangu paha (RRR, 43–44). Proadverbi rõhutatud kordus tekstis vii-

tab selle keeleelemendi retoorilisele funktsioonile Masingu poeetilises

lausungis.

Järgnevas näites selgub ajakategooria Masingu keelelise mina ja

meelelise mina tunnetuslikus ühtepõimumises. Sarnaselt taimede-luulega

on siingi rõhutatud autori mina vaatlev-kuulatav suhe oma objektiga

pöördumisvormelites: Vaata, on imelik õhtu; Ymise mulle. Peavärsis esi-

tatud imeliku õhtu metafoorile annavad tunnetusliku mõõtme aga järgne-

vad osavärsid, mis on ka üksteise suhtes semantilises vastavuses. Värsirida-

de järgnevuses tekib verbide tasandil semantiline paralleelsus, mis toimib

Masingu tekstis kui retooriline vaste mina ekstaatilisele teadvusseisundile.

Süntaktiliselt väljendavad paralleelvärsid küll teksti mina kaemuse eri as-

pekte, kuid verbi oleviku-vorm (leinavad – on – puudutab – tõstab – säde-

leb – kuulab) osutab nendele kui ühe ja sama ajahetke kirjeldustele.

[---] Vaata, on imelik õhtu:

leinavad ruugjadki rajad ja oksad on unede moodi,

tähekiir puudutab tukkuva laotuse kumerat kõhtu,


kastevihm huulile tõstab Su sulgedest seeliku toodi.

Ymise mulle, mis värvi mu kodu on Jumala tuba,

seleta metsadest, milledest Sul lapsena ehk oli aimu.

Ega see pole ju kuri, et tuleval hommikul juba

taas sama pärin, sest teelisel kaasas vaid unustusvaimu,

ymber ta sõrmede alati sädeleb ämblikuniit,

kuulates kodust ja ristist ta syda vaid pungana noor.

[---]

(UTJ, Hulkur kõneleb kuningatytrele, 115)

Verbi olevikuvorm tähistab antud tekstinäites subjekti seisundit ajas ehk

siis lausungi subjekti (teksti mina) kehalist, tunnetuslikku aja-kogemust. Se-

mantiliselt avab osavärsside järgnevus lausungi subjekti allegoorilise seose

grammatilise subjektiga (autori minaga): ruugjadki rajad ja oksad; tähekiir;

kastevihm asetuvad vastavusse paralleelridadega: Ymise mulle, mis värvi

mu kodu on Jumala tuba, / seleta metsadest, milledest Sul lapsena ehk oli

aimu (UTJ, 115). Retoorilise võttena toob parallelism osavärsside järgne-

vuses nähtavale Masingu teksti olevikulise ajatunnetuse, lausungi subjekti

meelelisus viitab oleviku- ehk nüüd-paradigmale Masingu aja-kogemuses.

Tänapäeva kognitiivlingvistika rõhutab abstraktsete mõistete kehalisuse

mõõdet eriti, sest “see on olemuslikult oluline osa tajulistes ja kognitiivsetes

protsessides, millega me muudame mõttekaks oma kogemused maailmas”

(Gibbs 2006: 3; via Veismann, Tragel 2008: 516). Sellisena on Masingu mü-

topoeetika lähedane antiik-kreeka filosoofiale ja mütoloogiale, kus ei saa

rääkida ruumist lahutatuna ainest ega kohast lahutatuna kehast; samuti on

see lähedane algkristlikule suhtumisele ruumi kui jumalikku logosesse:

Kysisin, mangusin, alles viimati silmasin,

et Jumal on kaalunud neli maailmakaart,

ikka on lõuna veel,

ikka on lõuna veel ja soojade vete mallisad saared.

(HL, 91)

169

Masingu lõuna-mütologeemi kontekstis asetub nüüd-paradigma predi-

katiivsesse suhtesse lõuna locus’ega, täites need autori subjektiivse sisuga

aegruumilise lõuna-aja tähenduses. Mina olemise predikatiiv on valmivate

õuntega lõuna (UTJ, 119) ja liblikaskollane lõuna (ML, 110). See tähendab indiviidi tasandil ajalise ja ruumilise ühtsuse tunnetamist, Jumala äratund-

mist/kohtamist liturgias: Sina [Jumal] lõunal ikka lähed (RKP, I); Ta [Ju-

mal] istub õunapuu oksa pääl (UTJ, 143). Tuntakse “olemuslikku sugulust,

hoolivust, dialoogivalmidust ja vastastikust täiendavust, mille olemust viitab

lähenemisväärtusena sõna ‘armastus’” (Sommer 2003: 17). Kristlik kultuur

tunneb sellist kõiksuse ilmumist liturgiana ja pärimuslikud (sh šamanistli-

kud) kultuurid ‘koosolemise’ praktikana, rituaalina. Liturgilisel lõuna-ajal

on Jumal lõunatuules pilvi ahamas (RKP, 124), millega seondub mina nä-

gemuspilt [lõunatuulest] heledas aias, / kõigi teede vahel, / mis jooksevad

lapsena kiirelt läbi maailma (UTJ, 133) ja on ainult Issanda rist / lõunataeva

tähist ja kuust / õitseva mere särast / ja pilvede teest (ML, 114).

Objektiivne reaalsus muutub liturgilises ajas liikumisteks, protses-

sideks, sündmusteks, et Su [Jumala] ette jõuaks palvevine: / Mu pääle

naervaid lilli sajaks ehast (NVL, 11); Agaav su lõunal õitseb, kui vaid

suudad / ta teha rõõmsaks (ETM, 149). Eha-aeg omandab liturgilise

lõuna-aja sees aja kestvuse, igavikulise aja kvaliteete: kuuldes videvikku

naervat väsind eha (ETM, 157); kui õhtus köeb ja leegiks lööb täis suuri

metsi eha (AHM, 219); eha heidab uinuma ajude alla (UTJ, 97); ma-

tan karneoolist päikse / ehas punetava metsa taha (RKP, 132). Masin-

gu abikaasa Eha müüdinimi Eha Tuulemaa on mütoloogilise toposena

läbi põimunud aegruumilistest viidetest liturgilisele eha-ajale, locus’ele

(koos hämaruse, nägemisteravuse hajumise ja piirjoonte ähmasusega).

Luulekogu pealkirjana annab see raamatule tervikuna liturgilise mõõt-

me, samamoodi suhestuvad luuletsüklite pealkirjadega nt ka “Miikaeli

liturgiate” ja “Roosikrantsi palvete” värsid.

Lõuna-ajaga seotud Masingu visioonides on otsesemaid ja kaud-

semaid viiteid aia-motiivile. Siinses artiklis esitatud tekstinäidetes koh-

tame sagedase õitsemise ja lillede kõrval viiteid õunapuule, humalale,


toomingale, pärnale (niinepuule). Kahtlemata määrab lõuna-aeg kogu

Masingu 1930. aastate luule liturgilist aegruumi. Sumeri/akadi pärimus-

tes on Maailmapuu kasvukohaks aed, pärsia ja kreeka keeles seostub

aiaga vahetult paradiis. Luuletsüklis “Sumeri naisest” saavad Maailma-

puu juures kokku armastajad: juures hõbese buranunpaju kuulab tyd-

ruk, kes minuga minna / põimides Huburi lilledest keed tahab tänaööl

Toonela teed, sellele vastavad värsiread: juurel lehitu pakatand paju sei-

sab veli, kes Sinuga minna / põimides Huburi lilledest keed tahaks täna-

ööl Toonela teed. (UTJ, 125) Nõnda on aed ka armastajate tunnetuslik

kohtumispaik.

Masingu 1930. aastate luule mütoloogiline teadvus murenes 1940.

aastate keskpaigas, toimus üleminek mythoselt logosele. See tähendas

ümberütlust, üleminekut mõistetele, autometakeelele, mis lõhestas mina

olemise mütoloogilise terviklikkuse. “Topoloogiat on enim müüdis, kus

temast ei räägita ja järjest vähem logoses, kus temast rääkimine on või-

malik” (Undusk 2001: 57). Muutuste esmaseks märgiks võiks lugeda

“Lohe varju” iroonilisi ja poliitilisi meeleolusid, mis nõnda juba ole-

muslikult eristub lõuna-mütologeemi idealismist, või poeemi “Piiridele

pyydes” meenutuslikkust ja melanhooliat müütilise lõuna topose suhtes:

Mõelda katsusin, kuidas valgeks läheb kodune tänav / ilma mu silmeta.

Ei suutnud ja iial ei suuda, / on nagu sadandeid aastaid päevast, mil vii-

mati nägin, / viimati mõrudat lõhna jõin lembiva sydame täis (PP, 116).

Tsiteeritud värsid on allegooriline antiteetiline ümberütlus eelnevale

loomingulis-mütoloogilisele kuldajale. Hilisemal ajal kirjutatud loomin-

gu logose-kesksus on nähtav pealkirjadeski, näiteks: “Hurtsik lammutaks

enda”, “Unenägija tessaraktist”, “Mälestusi taimedest”, “Peccavi…” jt.

Viimati nimetatud loeng-essee puhul on 1930. aastate loomingu lõuna-

mütologeemi kontekstis kõnekas, et algse, 1. isiku (mütoloogilise meie)

asendas Masing lõppredaktsioonis kõikjal umbisikulise vormiga (need)

(vt Sommer 2003: 46).

171

Oma luulesse on Masing sisse kirjutanud kaugema taotluse või idee

mõtlemis- ja tunnetuskeskkonnast, sõnastades selle aegruumilise mõtle-

mise või tulevikumõtlemisena üheskoos teisenenud vaimse reaalsusega,

et “võiks öelda, et nõnda mõtleb Jumal” (Masing 1993 (1940): 352).

Masingu lõuna-mütologeem on retooriliselt väga lähedane tema hilise-

ma autometatekstuaalse terminiga Teine Maailm. Luuletades lovelisest

õndsuseööst ja maailmast väikese liblikaga, on see Masingu metafoor-

ne teade Teises Maailmas olekutest, liturgilisest lõuna aegruumist. Lõu-

na-mütologeem on Teise Maailma suhtes selle meelelise kaemuse vorm.

Lõuna-mütologeemi kontekstis võib Masingu uut laadi suhtlemisviisi

taotlust indiviidide vahel nimetada maailma meeleliseks hõlmamiseks

communicatio põhimõttel. Selle eesmärk ja tulemus on communio, Ma-

singu-päraselt lahku kirjutatuna – üksteise mõistmine. (Masing 2003

(1968/1969): 29)

Pole meelevaldne seostada Masingu Teist Maailma ja lõuna-müto-

logeemi mentaalselt ürgelamusega Jumala deemonlikust olemusest, mida

Masing tutvustas ettekandes “Deemonlikust Jumalast”. Selles seisneb ka

Jumala deemonlikkus, kus hea ja halb mõlemad on Jumala tahe, ja millel

“pole üldse midagi tegemist eetikaga” (Masing 1995 (1929): 24). Osa-

duslikkustki ei tohiks mõista eetilise või moraalse hoiakuna, vaid just

mentaalse seisundina. Communio suurim väärtus on armastus inimeste

vahel. Inimese võimalus on olemise saladuslikkuse, Jumala deemonlik-

kuse tunnistamine, kus küsimustele: kes ma olen? ja milleks ma olen? ei

leidugi vastuseid. Masingu järgi: “võib olla, et me ei tohigi seda teada”

(Masing 1995 (1929): 28). Paradokside ahela katkematus tekitab ra-

hulolematust ja igatsust, mis inimese eksistentsiaalsete põhiseisunditena

võiksid iseloomustada ka Masingut loojana. Tema 1930. aastate luule-

loomingut läbib pideva joonena Jumala deemonlikkuse tunnetus, selle

suunaviite märkis Masing 21-aastaselt: “peame olema valmis ja ootama,

sest millal uks avaneb, seda me ju ei tea” (samas, 28).


Kirjandus

B e n v e n i s t e , Emile 1971. Subjectivity in Language. – Problems in General Linguistics.

Coral Gables, Florida: University of Miami.

D a v e n p o r t , Guy 1997. The Geography of the Imagination. – The Geography of the

Imagination. Forty Essays by Guy Davenport. Boston: David R. Godine, lk 3–15.

G i b b s , Raimond Jr. 2006. Embodiment and Cognitve Science. Cambridge: Cambridge

University Press.

K u u s k , Külliki 2009. Uku Masingu luule kui päevaraamat. – Paar sammukest XXV.

Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2008. Toim Eve Annuk. Tartu: Eesti Kirjan-

dusmuuseum, lk 57–78.

L e i t c h , Vincent B. 2002 (1974). Usuline nägemus moodsas luules: Uku Masing võrdlu-

ses Hopkinsi ja Eliotiga. (Ingl k tlk Märt Väljataga. – Religious Vision on modern

Poetry: Uku Masing Compared with Hopkins and Eliot. – Journal of Baltic studies

(1974) nr 5, lk 281–294.) – Vikerkaar nr 10, lk 77–89.

L i n t r o p , Aado 1999. Suur tamm, kuduvad neiud ja punane paat, kadunud harjast

rääkimata. – Mäetagused nr 10, lk 7–23. (Hüperajakiri: http://folklore.ee/tagused/

http://www.ounaviks (vaadatud 23. IV 2010).

L o t m a n , Juri 1990. Kultuurisemiootika. Tallinn: Olion.

L o t m a n , Juri 1999. Müüt – nimi – kultuur. – Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund, lk

187–218.

P a u l , Toomas; K e p p , Vallo 2009 (2004). 2. film. Inimesepoeg Valgel laeval. 2004; 77:

00 min. – Isikulooline filmitriloogia “Uku Masingu maastikud”. Dokumentaal-

film. Stsenarist ja režissöör-operaator Vallo Kepp. Tallinn: Estinfilm, 42:28 – 42:41

min.

R i i s t a n , Ain 2005. Usu keele modelleerimisest. – Usuteaduslik Ajakiri nr 54 (1), lk

79–104.

S o m m e r, Lauri 2003. Uku Masingu käsikirja “Saadik Magellani pilvest” vaimne, aja-

lis-ruumiline ja elulooline taust. Magistritöö. Tartu Ülikool. http:/www.ounaviks.

ee/kago/raamatukogu.htm.

U n d u s k , Rein 2001. Topos. Kohakujutlem müüdist mõisteni. Tallinn: Underi ja Tug-

lase Kirjanduskeskus.

173

Ve i s m a n n , Ann; Tr a g e l , Ilona 2008. Kuidas horisontaalne ja vertikaalne liikumis-

suund eesti keeles aspektiks kehastuvad? – Keel ja Kirjandus nr 7, lk 515–530.

V i t e b s k y, Piers 2002. Šamaan. Hingerännud, transs, ekstaas ja tervistamine Siberist

Amazonaseni. Tallinn: Olion.

Trükiallikad

1 3 4 3 = Masing, Uku 2004. 1343, lõpetamata poeem. – Luule V. Tartu: Ilmamaa, lk

5–20.

A H M = Masing, Uku 2000. Aerutades hurtsikumeistriga. – Luule I. Tartu: Ilmamaa,

lk 215–294.

D Ž L = Masing, Uku 2001. Džunglilinnud. – Luule II. Tartu: Ilmamaa, lk 213–340.

E T M = Masing, Uku 2001. Ehatuule maa. – Luule II. Tartu: Ilmamaa, lk 137–212.

H L = Masing, Uku 2002. Hannolaul. – Luule III. Tartu: Ilmamaa, lk 5–154.

M a s i n g , Uku 1993 (1940). Mõtlemisest ja tuleviku inimesest. – Vaatlusi maailmale

teoloogi seisukohalt. Koost Hando Runnel, toim Luule Krikmann. Tartu: Ilmamaa.

(1. trükk), lk 341–361.

M a s i n g , Uku 1995 (1929). Deemonlik jumal. – Pessimismi põhjendus. (Eesti mõttelu-

gu 5). Tartu: Ilmamaa, lk 9–29.

M a s i n g , Uku 1996 (1950-ndad). Mälestusi taimedest. Tartu: Ilmamaa.

M a s i n g , Uku 1998 (1930-ndad). Eesti usund. 2. trükk. Tartu: Ilmamaa.

M a s i n g , Uku 1998 (1982). Kuidas ma luuletan.– Meil on lootust. (Eesti mõttelugu 19)

Tartu: Ilmamaa, lk 371–386.

M a s i n g , Uku 2004 (1968/1969). Keelest ja meelest. (1968/1969). – Keelest ja meelest.

Toim Urmas Sutrop. Tartu: Ilmamaa, lk 13–238.

M a s i n g , Uku 2004 (1973–1974). Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest

hoiakust. (1973–1974) – Keelest ja meelest. Toim Urmas Sutrop. Tartu: Ilmamaa,

lk 239–360.

M L = Masing, Uku 2001. Miikaeli liturgiad. – Luule II. Tartu: Ilmamaa, lk 87–118.

N V L = Masing, Uku 2001. Neemed Vihmade lahte. – Luule II. Tartu: Ilmamaa, lk

5–86.

P P = Masing, Uku 2003. Piiridele pyydes. – Luule IV. Tartu: Ilmamaa, lk 107–197.


R K P = Masing, Uku 2001. Roosikrantsi palved. – Luule II. Tartu: Ilmamaa, lk

119–136.

R R R = Masing, Uku 2000. Roheliste radade raamat. – Luule I. Tartu: Ilmamaa, lk

5–88.

U T J = Masing, Uku. 2000. Udu Toonela jõelt. – Luule I. Tartu: Ilmamaa, lk 89–214.

Käsikirjalised allikad

M a s i n g , Uku 1960-ndad. Armastusest. Loeng Usuteaduste Instituudis. Käsikiri, 1960.

aastad. Käsikirja koopia Külliki Kuuse valduses.

175

Southern Winds of Uku Masing’s Love

The author of the article observed the special position and the role of

the metaphore south while editing Uku Masing’s “Poetry I–VI” (Tartu:

Ilmamaa, 2000–2005). The metaphore south contains something subs-

tantially linking with Masing’s confession of faith and truth. In short, the

south-metaphore acts as a poetic equivalent of the principle of ‘love’ in

Masing’s mentality. In case of an isolated poem it can be easily missed,

but is readily noticeable when reading the whole collection of poems.

The article thus treats the connection between the figurative seman-

tics of Uku Masing’s poetry and his understandings on religious phi-

losophy through the south-metaphore. The south-metaphore refers also

to Masing’s mythological world view. The south is directly linked with

the place and being in Masing’s poetry. Masing creates the environment

of being with the language.

Uku Masingu armastuse lõuna- ja ehatuuled. (Southern Winds of Uku Masing’s Love.)

Documents

Transcript of Uku Masingu armastuse lõuna- ja ehatuuled. (Southern Winds of Uku Masing’s Love.)