Põhjasõja-aegsete Narva piiramiste (1700 ja 1704) analüüs Vaubani piiramisteooria seisukohast /...

TALLINNA ÜLIKOOL

AJALOO INSTITUUT

PÕHJASÕJA-AEGSETE NARVA PIIRAMISTE (1700 JA 1704)

ANALÜÜS VAUBANI PIIRAMISTEOORIA SEISUKOHAST

Bakalaureusetöö

Kaur Lillipuu

Juhendaja: MA Ragnar Nurk

TALLINN 2014

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS............................................................................................................. 3

1 VAUBANI PIIRAMISTEOORIA ........................................................................ 5

1.1 KINDLUSE SISSEPIIRAMINE JA PIIRAMISE ALUSTAMINE ..................................................... 9

1.2 KONTRA- JA TSIRKUMVALLI RAJAMINE .......................................................................... 12

1.3 APROŠŠEERIMINE ........................................................................................................ 14

1.4 SUURTÜKIPATAREID .................................................................................................... 18

1.5 KONTRESKARPI VALLUTAMINE ...................................................................................... 19

1.6 RAVELIINI JA BASTIONI VALLUTAMINE ........................................................................... 20

1.7 AJAFAKTOR PIIRAMISTEL .............................................................................................. 24

1.8 KINDLUSE KAITSE ........................................................................................................ 25

1.9 TÄIUSLIKU PIIRAMISE NÄIDE: ATH 1697 ....................................................................... 28

2 NARVA PIIRAMISED ....................................................................................... 31

2.1 NARVA KINDLUS JA ÜMBRUSKOND XVIII SAJANDI ALGUL .............................................. 32

2.2 HALLART 1700 ............................................................................................................ 37

2.2.1 Vene vägi aastal 1700............................................................................................ 39

2.2.2 Piiramistööde ettevalmistamine ............................................................................ 40

2.2.3 Kontra- ja tsirkumvalli rajamine ........................................................................... 42

2.2.4 Aproššeerimine ...................................................................................................... 46

2.2.5 Valmistumine tormijooksuks .................................................................................. 50

2.3 LAMBERT 1704 ............................................................................................................ 54

2.3.1 Narva sissepiiramine ............................................................................................. 55

2.3.2 Piiramise alustamine ............................................................................................. 55

2.3.3 Aproššeerimine ...................................................................................................... 57

2.3.4 Vallikraavi ületamine ............................................................................................ 60

2.3.5 Bastioni vallutamine .............................................................................................. 62

2.4 PIIRAMISTE ANALÜÜS ................................................................................................... 64

KOKKUVÕTE ............................................................................................................. 68

SUMMARY ................................................................................................................... 70

KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS ............................................................. 71

3

SISSEJUHATUS

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on analüüsida Põhjasõja-aegseid Narva

piiramisi 1700. ja 1704. aastal Vaubani piiramisteooria seisukohast. Autor on valinud

teema, et saada vastus küsimusele, kas Vene vägede piiramistegevus Narva all vastas

tolle aja piiramiskunsti nõuetele ehk Vaubani süsteemile. Autor soovib teada saada, kas

Narva piiramiste peainsenerid Hallart ja Lambert olid teadlikud Vaubani süsteemist ja

oskasid oma tegevust temaga seostada või rakendasid hoopis oma ajastule

iseloomulikke võtteid. Käesolev töö annab ülevaate, kuidas piirati XVII–XVIII sajandil

kindlust teoorias ja praktikas.

Põhjasõja-aegseid Narva piiramisi on eestlastest uurinud Hendrik Sepp „Narva

piiramine ja lahing a. 1700“ (1930), kes esimese eestlasena liigitas Narva piiramise

Vaubani süsteemi alla, kuid ei seletanud seda pikemalt lahti. Ühtlasi on Sepa uurimus

seni ainus eestikeelne käsitlus peainsener Hallarti päevaraamatust. Margus Laidre

„Lõpu võidukas algus. Karl XII Eesti- ja Liivimaal 1700–1701“ (1995), on autori

hinnangul lähtunud piiramissündmuste kirjeldamisel pigem rootslaste seisukohast,

kuigi ta on viidanud ka Hallarti päevaraamatule. Eesti uurijate seas on 1704. aasta

piiramine jäänud peamiselt tähelepanuta. Mõningal määral saab kasutada Heldur Palli

„Kui Raudpea läks. Pildikesi Põhjasõja ajast“ (1967) ja Kalle Krooni „Kolme lõvi ja

greifi all Põhjasõjas. Eestlased ja lätlased Rootsi armees, nähtuna

sotsiaalmajanduslike muutuste taustal XVII sajandi lõpul – XVIII sajandi alguses“

(2007). Põhjalike eestikeelsete piiramisalaste uurimuste puudumisel Narva teisest

piiramisest on autor tuginenud Fjodor Laskovski uurimusele „Материалы для

истории инженерного искусства в России“ (1861).

Narva piiramiste analüüsil on autor tuginenud piiramiste peainseneride

päevaraamatutele. Esimese piiramise puhul on kasutatud peainsener Hallarti

päevaraamatut „Generallöjtnant Ludwig Niclas Hallarts journal rörande Narvas

belägring, slaget vid Narva och fångtransporter till Sverige (1700–1701)“, mille

originaal asub Rootsi riigiarhiivis. Paralleelselt on viidatud ka päevaraamatu

saksakeelsele „Das Tagebuch des Generals von Hallart über die Belagerung und

Schlacht von Narva 1700“ (1894) ja venekeelse tõlke trükivariandile „Подробное

описание осады города Нарвы и сражения под сим городом в 1700 году“ (1822).

4

Teise piiramise päevaraamatu originaali ei õnnestunud autoril leida, samas ei olnud

võimalik külastada ka Vene arhiive.

Vaubani teooriat käsitlevas osas on kasutatud peamise allikana Vaubani koostatud

„Mémoire pour servir d’instruction dans la conduite des sièges et dans la défense des

places“ (1740) ingliskeelset tõlget “A Manual of Siegecraft and Fortification“ (1968).

Käesolevas töös antakse Vaubani süsteemist esmakordselt eesti keeles põhjalikum

ülevaade.

Bakalaureusetöö koosneb kahest peatükist. Esimeses antakse ülevaade Vaubani

piiramisteooriast. Teises peatükis on toodud taustinfo Põhjasõja-aegsest Narvast ning

analüüsitakse Narva Põhjasõja-aegseid piiramisi ja nende seost Vaubani süsteemiga.

Teksti illustreerivad piiramisalased plaanid.

5

1 VAUBANI PIIRAMISTEOORIA

Alljärgnev põhineb Vaubani piiramis- ja fortifikatsioonialase käsiraamatu ingliskeelsel

tõlkel. Teos avaldati trükis alles 33 aastat peale Vaubani surma. Algselt oli töö mõeldud

abistamaks prantsuse piiramisinsenere, tuues välja senised Prantsuse armee

piiramisalased eksimused. Üksikute detailide ja hinnangute jaoks on kasutatud Jamel

Ostwaldi „Vauban under Siege. Engineering Efficiency and Martial Vigor in the War

of the Spanish Succession“ (2007), Janis Langinsi „Conserving the Enlightenment.

French Military Engineering from Vauban to the Revolution“ (2004), James Falkneri

„Marshall Vauban and the Defence of Louis XIV’s France“ (2011) ja Christopher

Duffy „The Science of Fortress Warfare 1660−1860“ (1996) ning „The Fortress in the

Age of Vauban and Federick the Great 1660−1789“ (1985). Autor on lisanud ka töös

kasutatava piiramissõnavara.

Sèbastien Le Prestre de Vauban1 sündis 1633. aastal. Ta astus 1651. aastal Louis XIV

vastu mässava hertsog de Condé armeesse, kus tõestas oma andeid piiramissõjas. Kaks

aastat hiljem langes ta valitsusvägede kätte vangi. Selleks ajaks oli Vauban piisavalt

kuulsust kogunud ning kardinal Mazarin tegi talle ettepaneku poolt vahetada. Vauban

võitis Prantsuse kuninga poolehoiu 1657. aastal Ste Ménéhoulde‟i (asub Kirde-

Prantsusmaal) vallutamisel, olles samas saanud neli korda haavata. Päikesekuninga

teenistuses tõusis ta järgnevate aastakümnete jooksul Prantsusmaa peainseneriks

(pr ingénieur royal), kelle ülesandeks oli moderniseerida Prantsuse piirikindlustused.

Erilist rõhku pööras Vauban Hollandi piirialale, kuhu rajas võimsa kindlusvööndi. Ta

uuendas suuremal või vähemal määral rohkem kui 150 kindlust üle Prantsusmaa, veetes

reisimise tõttu suure osa elust kodunt eemal. Vauban osales üle 40 piiramisel ning sai

korduvalt haavata. Panuse eest riigile omistati talle 1703. aastal Prantsuse marssali

tiitel. Vauban suri 1707. aastal.2

1 Käesolevas töös kasutatakse Sèbastien Le Prestre de Vaubanile viidates lihtsustatuna ja rahvapäraselt

levinuna nimevormi „Vauban.“ Samas kui ajalooliselt korrektne oleks kasutada prantsuse pärast „de

Vauban“ või eestistatuna „Vaubani markii.“ 2 Vauban, Sébastien Le Prestre de. A Manual of Siegecraft and Fortification. Translated by George A.

Rothrock. The University of Michigan Press. Ambassador Books Limited, Rexdale 1968, lk vi–vii,

Falkner, James. Marshall Vauban and the Defence of Louis XIV‟s France. Pen & Sword Military. Great

Britain, Barnsley 2011, lk 46–58.

Piiramissõnavara

Anfilaadtuli Põiktuli. Tuleliik, tuli kogu vastase positsiooni (nt kaeviku) pikkuses

Aproš Kaevik kindlusele lähenemiseks

Bastion XVI−XVIII saj. tüüpiline kindluse peavallist eenduv muldkindlustus, mille kaitstava frondi keskosa on

kolmnurkselt vaenlase poole pööratud (selle moodustavad 2 faassi), küljed seevastu on põhivalliga rohkem risti

(2 flanki)

Brešš Läbi müüri murtud ava (lävi, murd)

Ekspedeerimisala Paralleel glassiivalli jalamil, millelt algas tormijooks kontreskarpile

Eskarp Vallikraavi sisenõlv, sageli müüriga toestatud

Esplanaad Avatud maastik kindluse vahetus ümbruses

Faass Bastioni esikülg

Flank Bastioni kõrvalkülg

Fašiin Kokkuköidetud haod, haosed

Gabioon Mulla või kividega täidetud korv

Glassiivall Längus muldvall kindluse vallikraavi ees varjatud tee välisküljel

Kasematt Võlvitud (kasemateeritud, pommitamiskindel) suurtükiruum või jooksukäik (või muu otstarbega ruum)

muldkindlustuse sees

Kontravall Vall, mis kaitses piiramisväge väljasööstude eest kindlusest

Kontreskarp Vallikraavi välisnõlv, sageli müüriga toestatud

Kraavitangid Tenail, muldkindlustus kurtiini ees, vallikraavis, kahe bastioni vahel

Kurtiinvall Kindluse bastionide vaheline vall

Küvett Kuiva vallikraavi põhjas kulgev, sellest kitsam ja sügavamale ulatuv, sageli veega täidetud kraav

Palissaad Pihtaed, palktara, nt varjatud tee välisservas või kuiva vallikraavi põhjas

Paralleel Kindlusega paralleelselt kulgev kaitsekraav piirajatele kindlusest väljatungide vastu

Päästevägi Piiratavale kindlusele appi saadetud vägi, mis pidi kindluse piiramisrõngast päästma

Raveliin Tavaliselt kolmnurkse kujuga, teravnurkse tipuga väljapoole suunatud kaitsevall kindluses, kahe bastioni vahel

vallikraavis

Redaan Kolmnurkselt väljapoole küündiv välikindlustus

Reduut Kinnine mullast välikindlustus

Retranšment Ajutine muldkindlustus, tavaliselt madal kaitsevall

Sapöör Inseneriväelane, pioneer, kelle ülesandeks oli püstitada piiramisrajatised vastavalt inseneride plaanidele.

Tsirkumvall Vall, mis kaitses piiramisväge piiratuile appi tulnud päästeväe eest

Vallikraav Kindlust ümbritsev sügav kaitsekraav, võis olla veega täidetud või kuiv

Varjatud tee Vallikraavi väliskaldal kulgev ja kogu kindlust ümbritsev tee, millel liikuvaid kindluse kaitsjaid varjas glassiivall.

Allikad: Comité International d`Histoire de l´Art. Glossarium Artis 7. Festungen – Fortresses – Fortifications. K. G. Saur. Hrsg. Rudolf Huber

u. Renate Rieth. München, New York, London, Paris 1990, Saagpakk, Paul. Eesti-inglise sõnaraamat. Koolibri. Tallinn 2000, Silvet. Johannes.

Inglise-eesti sõnaraamat. TEA. Tallinn 2002, Õigekeelsussõnaraamat. Eesti keele sihtasutus. 2006.

8

Vaubanil võimaldas edukaks piiramisinseneriks saada asjaolu, et XVII sajandil kohtas

suuri välilahinguid harva. Jalaväele oli tundmatu kõrge distsipliin ja ennastsalgav

vaprus. Armeede reakoosseis koosnes ühiskonna alumistest kihtidest, kes huvitusid

vallutatud alade rüüstamisest. Aktiivne sõjategevus koondus suvekuudele, sest

sügisvihmad muutsid sillutamata maanteed läbimatuteks mudamülgasteks3. Ühtlasi

raskenes talvel suure armee varustamine mitmekesise toiduga, mis tingis

haiguspuhanguid. Kuna sõjapidamises oli oluline ajafaktor, soovisid kindralid hõivata

uusi territooriume võimalikult kiiresti. Lahinguid asendasid tollal suured piiramised,

milles enne Vaubani järgiti põhimõtet, et inimressurss on asendatav ning tõeliste

tulemusteni viivad vaid ohvrid.4 Vauban pidas inimelu kiirete tulemuste saavutamisest

tähtsamaks, mõeldes nii sapööride kui ka inseneride ohutuse peale, sest neil oli

piiramistel kõrge hukkumismäär. Inseneridel oli piiramistel kindralite kõrval nõuandev

roll. Enamasti nõustusid kindralid inseneride ettepanekutega, kuid vastumeelselt, sest

nende kannatus näis katkevat enne nähtavaid tulemusi.5 Ohvriterohketest eskalaad- ehk

redelrünnakutest6 kindlustele hakati loobuma XVII sajandi keskpaigast.

7

Vaubani teose inglise keelde tõlkinud George Rothrocki sõnul algas XVII sajandil

piiramiskunsti üle agar teoretiseerimine, kuuludes isegi iga härrasmehe hariduse

juurde.8 Piiramisalase kirjanduse põhjal on ajaloolased välja toonud üksikuid

autoriteete. Neist enim tähelepanu on pälvinud Vauban, kes kirjutas piiramissõjast

palju, kuid trükis avaldati need alles aastaid peale tema surma.9 Käesoleva töö autori

arvates ei saanud Vaubani teoste varasem mittetrükkimine olla takistuseks Vaubani

ideede levimisel. Kindlaid tõendeid autoril Vaubani ideede levikuviisidest ei ole. Kuid

3 Piiramiskahurite ja varustuse transportimine mööda halbu maanteid oli vaevarikas ülesanne. Kahurite

konvoid suutsid päevas läbida keskmiselt 20 kilomeetrit, selle tõttu püüti võimalusel varustust

transportida veeteid mööda. Lepage, Jean-Denis G. G. Vauban and the French Military Under Louis

XIV. An Illustrated History of Fortifications and Strategies. McFarland & Company, Inc., Publishers.

Jefferson, North Carolina and London 2010, lk 32. 4 Ostwald, Jamel. Vauban under Siege. Engineering Efficiency and Martial Vigor in the War of the

Spanish Succession. History of Warfare volume 41. Brill. Leiden, Boston 2007, lk 252. 5 Ibid, lk 147.

6 Eskalaad- ehk redelrünnak on vastase müüride vallutamine redelite abil. Piiramissõjas oli ta üks kõige

lihtsamaid, kuid samas ka kõige ohtlikumaid rünnakuviise. Sõdurid asetasid vastu kindlusemüüri redeli

ning asusid seda mööda üles ronima, et astuda lähivõitlusesse vastasega. Kindluse kaitsjad tulistasid

ülesronijate pihta või kallasid neile kaela keevat vett või liiva, mis takistas ülesronimist. Redelrünnaku

ohtliku iseloomu tõttu ei olnud mõistlik kasutada seda kogu kindluse vallutamiseks, vaid pigem kui

vahendit kindluse väravate avamiseks ja piiramisväe kindlusesse sisse laskmiseks. 7 Duffy, Christopher. Fire & Stone. The Science of Fortress Warfare (1660-1860). 2. trükk. Greenhill

Books. London; Stackpole Books. Pennsylvania 1996, lk 119. 8 Vauban, Sébastien Le Prestre de, lk v.

9 Ibid, lk ix–x.

9

need võisid olla nii trükitud piiramisplaanid, mida levitati tolle ajastu ajalehtedes kui ka

prantslaste endi levitatud propagandistlikud lendlehed, mis levisid saatkondade

vahendusel. Juba enne Vaubani piiramisalase käsiraamatu avaldamist võisid erinevad

autorid tõlgendada Vaubani süsteemi ka teistes keeltes peale prantsuse. Vaubani ideid

võisid levitada ka Prantsuse insenerid, kes otsisid teenistust väljaspool kodumaad.

Mitmete erinevate levikuvõimaluste tõttu võis inseneridel üle Euroopa olla Vaubani

teooriast erinev ja moonutatud arusaam.

Erinevalt Vaubani kaasaegsetest XVII sajandil on mõned ajaloolased pidanud Vaubani

piiramissõja uuendajaks. Vauban ei leiutanud uusi võtteid, vaid rakendas olemasolevaid

tehnikaid efektiivsemalt. Samuti on ekslik nimetada Vaubani süsteemi loojaks.

Pigemini lõi ta töörutiini, mille tulemusel muutusid piiramisprotsessid lühemaks ning

tulemused etteaimatavaks.10

Oma töö hõlbustamiseks asutas ta ka Inseneride korpuse,

mis õpetas Prantsusmaale välja uusi insenere, kes tundsid Vaubani nõudeid.11

1.1 Kindluse sissepiiramine ja piiramise alustamine

Kindluste arv kasvas XVII sajandiks selliseks, et Vaubani sõnul ei olnud kindlust

kohtamata võimalik võõrale territooriumile siseneda. Kindluse vallutamisega saavutati

kontroll piirkonna üle ning välistati võimalus, et kindluse garnison hakkab edasitungiva

väe tagalategevust häirima.12

Vastase sundimine kindlust piirama võis autori arvates

olla seotud ka ajafaktoriga ehk pidurdada vastase edasitungi ning kulutada talle

edasitungimiseks sobilikud suvekuud hoopis piiramisele.

Piiramistegevust lihtsustas plaanide ja kavatsuste varjamine vastase eest. Paraku oli see

raskesti saavutatav. Piiramise juhatajal ei olnud võimalik isiklikult kõiki üksikasju

korraldada ning ülesandeid tuli delegeerida. Samas pidi ta alati meeles pidama, et

seintel on kõrvad ning ettevaatusabinõuna minimeeriti sõjaplaanidest teadlike inimeste

hulk. Kavatsuste avalikuks saamise vältimiseks edastati käsud alles viimasel võimalikul

hetkel ning vastase eksitamiseks lasti liikvele ka kuulujutte.13

10

Vauban, Sébastien Le Prestre de, lk viii–ix, Falkner, James, lk 4. 11

Falkner, James, lk 2–9. 12

Vauban, Sébastien Le Prestre de, lk 21. 13

Ibid, lk 22–23.

10

Kindluse sissepiiramiseks kasutati tugevat ratsasalka, mille suurus sõltus

sissepiiratavast maa-alast. Vastase eksitamiseks liikus sissepiiramisvägi

(samatähenduslikuna ka ümberpiiramis- või eelvägi) korrapäratult, ähvardades seega

oma liikumisel kõiki ümberkaudseid kindlusi, hajutades vastase tähelepanu. Rännak

sissepiiratava kindluseni sooritati kiiresti, peatudes vaid hobuste söötmiseks. Vahetult

enne sihtmärgini jõudmist eraldus salgast kaks või kolm ratsaeskadroni, mis olid

suuremad kui eeldatav garnison sissepiiratavas kindluses. Need eskadronid rüüstasid

kindlust ümbritsevaid alasid, ajades kokku kariloomi ning võttes vange.14

Kindluseni jõudes seadis sissepiiramisvägi end lahingukorda ning hõivas kõik

teadaolevad kindlusesse viivad teed. Seejärel tutvus sissepiiramisväe ülem hõivatud ala

perimeetriga ning paigutas tugevad valvepostid kohtadesse, kust oli enim oodata

vastase rünnakuid väljasööstva garnisoni või piiratavaile appi saadetud päästeväe15

poolt. Väiksemad luuresalgad kogusid ümbruskonnas teavet vastase liikumistest ning

võimalusel vangistati garnisoni patrulle. Sissepiiramisväe poolt kogutud informatsioon

edastati piiramise juhatajale.16

Tihti saabus piiratava kindluse alla koos sissepiiramisväega ka piiramise peainsener.

Tema esmane ülesanne oli ühes sissepiiramisväe ülemaga läbi viia maastikuluure

ümber kindluse. Teabe kogumine kindlusest ja selle ümbrusest oli vajalik selleks, et

valida sobiv pearünnakusuund ning piiramislaagri asukoht. Positsioonide maha-

märkimiseks vajas peainsener võimalikult täpset maastikuplaani. Vaubanil oli sellise

plaani koostamiseks lihtne moodus (joonis 1).17

Piiramisväe (samatähenduslikuna ka peavägi) saabudes kindluse alla esitasid insenerid

piiramise juhatajale kinnitamiseks eelnevalt tehtud plaanid ning maastikust tingitud

soovitused. Piiramise juhataja veendus enne piiramise alustamist kõigi maastiku eeliste

omamises, et piiramislaager asus väljaspool kindluse tuleulatust ja kindlusest mitte

ülemäära kaugel.18

14

Vauban, Sébastien Le Prestre de, lk 23–24. 15

Ingliskeelses terminoloogias on kasutusel „relief force,“ eestikeelseks vasteks on Mart Laar pakkunud

raamatus „20 Eesti tähtsamat lahingut“ terminit vabastusvägi, kuid autori arvates see piiramissõja

konteksti ei sobi. Samuti ei ole sobiv kasutada terminit abivägi oma küllaltki laia tähendusvälja tõttu.

Käesoleva töö autori arvates on parimaks eestikeelseks vasteks termin päästevägi. Päästeväge on

eelistanud kasutada ka Johannes Silvet „Inglise-eesti sõnaraamatus“. 16


Ibid, lk 25–27. 18

Ibid, lk 27–28.

Joonis 1 Vaubani meetod piiratava kindluse plaani koostamiseks

Punkt A sümboliseerib piiratavat kindlust. Plaani koostaja liigub poolkaares ümer

kindluse trajektooril B-C-D-E-F, mis moodustavad bastioni ja raveliini faasside

pikendused. Läbides punktid B-C, kulgeb plaani koostaja paralleelselt bastioni A

faassiga. Igas punktis märgib koostaja üles kõik maamärgid, mida ta trajektoori ja

bastioni vahel näeb. Seejärel liigub ta punkti I ja märgib üles maamärgid bastioni poolt

vaadatuna trajektoori suunas ning liigub uuesti ümber kindluse sarnaselt esimesele

trajektoorile.

Nõnda talitades sai insener kindlusest ja selle ümbrusest üpris täpse ülevaate. Vauban ei

selgita, kas faasside pikendused (I-C, D, E, F) olid lihtsalt maamärgid plaani

koostamiseks või oli see ettevalmistus bastionide ja raveliinide pihta anfilaad-tule

koondamiseks.

Allikas: Vauban, Sébastien Le Prestre de. A Manual of Siegecraft and Fortification.

Translated by George A. Rothrock. The University of Michigan Press. Ambassador

Books Limited, Rexdale 1968, lk 25−26.

12

Võimalike puuduste likvideerimise järel saatis piiramise juhataja välja vahipostid, mis

sulustasid kindluse kuni musketilasu kauguseni. Sel moel ei saanud garnison kindluse

ümbrusest provianti ega hagu korjata ning spioone piiramisleeri saata. Samuti oli

inseneridel kindlust lihtsam vaatlemas käia.19

1.2 Kontra- ja tsirkumvalli rajamine

Kontra- ja tsirkumvall (samatähenduslikuna ka piiramisvallid) olid kaks valli, mille

vahele piiramisvägi varjus. Need olid ajutised mullast kindlustused, mis peale piiramise

lõppu tavaliselt kiiresti likvideeriti. Kindlusele lähemat valli nimetati kontra- ja sellest

kagemat tsirkumvalliks. Kontravall (pr contravallation < pr contre- „vastu-‟ ja lad

vallatio „muldvalliga kindlustamine, vallitamine‟; ingl countervallation, sks

Kontervallation) pakkus kaitset kindluse garnisoni väljasööstude vastu ning tsirkumvall

(pr circonvallation < pr circon- „ümbris-„ ja lad vallatio; ingl circumvallation, sks

Zirkumvallation) oli mõeldud kaitseks päästeväe vastu. Nende kahe mõiste

eestipärasemaks mugandatud variandid on käesolevas töös esmakordselt välja pakutud.

Päris eestipäraseid sobivaid termineid, mis oleksid piisavalt ühetähenduslikud, ei

õnnestunud leida. Seetõttu otsustas autor mugandada rahvusvahelisi termineid.

Nii kontra- kui ka tsirkumvall koosnesid umbes20

2,5 meetri ehk 9 jala paksusest

rinnatisest, mille ees asus umbes 1,95 meetri ehk 6 jala sügavune kraav. Rinnatis ja

kraav olid toestatud puitpalissaadiga. Ratsarünnaku tõrjumiseks kaevati kraavi põhja

teravaid vaiu ning rinnatisele paigutati „hispaania ratsusid“. Iga 260 meetri järel

(musketi laskekaugus) tugevdati valli redaaniga, millel asusid suurtükid. Kõik kokku

moodustas pika välikindlustuste vööndi ümber kindluse perimeetri.21

Vallide ja piiramislaagri mahamärkimisel arvestati, et kontravall oleks väljaspool

garnisoni kahurite laskeulatust. Kontravalli ja piiramislaagri optimaalne kaugus

kindlusest oli umbes 900 meetrit. Kontravalli kindlusest kaugemale viia ei olnud

19


Vauban pole ise piiramisvallide kõrgust maininud ning seetõttu on autor toetunud Margus Laidre

uurimusele „Lõpu võidukas algus“. Pea kõik selles töös antud mõõdud on umbkaudsed ja

ümberarvutatud Eestis kasutatavasse meetermõõdustikku. Vaubani prantsuskeelses originaalis on

tarvitusel toise-mõõdustik ning ingliskeelsetes tõlgetes feet-mõõdustik. Narvat puudutavas peatükis

lisanduvad saksa ja vene mõõtühikud. 21

Vauban, Sébastien Le Prestre de, lk 32–33.

13

otstarbekas, sest vallide pikenedes kasvas nende (kontra- ja tsirkumvalli) mehitamiseks

vajalike meeste hulk.22

Piiramislaagri ülesseadmise järel inspekteeris piiramise juhataja uuesti piiramisvägede

positsioone ning pani välja vahipostid ja patrullid. Nende ülesanne oli märgata varakult

vastase liikumist, et piiramisvägi jõuaks end lahingukorda seada. Päästeväe ainsaks

ülesandeks oli kontakti loomine garnisoniga. Selleks võis ta proovida piiramisväest

vaikselt mööduda ning kindlusesse pääseda või astuda lahingusse ning piiramisvägi

hävitada. Päästevägi otsis piiramisvallidelt nõrgalt mehitatud kohti ning proovis sealt

diversiooni toel läbi murda. Taolistel rünnakutel oli rohkem edu öösiti ning selleks

valgustastati öösiti piiramisvallide ümbrus üllatusrünnakute vältimiseks musketilasu-

kauguseni.23

Peainsener pakkus piiramise juhatajale alternatiive, põhjendades nende tugevusi ja

nõrkusi. Peale otsuste langetamist kopeeriti käikuminevad plaanid ning jagati laiali

kõikidele inseneridele, kes vastutasid oma sektorite eest. Insenerid veendusid, et nende

sektorites katavad piiramisvallid kõiki kõrgendikke ning musketi lasukauguses ei oleks

madalamaid lohke, kus vastane võiks varju otsida. Vallitamisel tuli täielikult ära

kasutada maastikueelised ning kindlustada vallid redaanidega. Vauban pidas tähtsaks

mainida, et insenerid ei muretseks vallide sümmeetrilisuse pärast, vaid rajaksid need

vastavuses maastikuga, vajadusel liini tagasi tõmmates või edasi lükates.24

Lähtepositsioonide rajamisel ja kindlustamisel tuli piirajatel arvestada ka logistikaga.

Piiramisvallid pidid laagrist olema piisavas kauguses, et nende vahel oleks võimalik

üksusi manööverdada. Jõgede läheduses ehitati kommunikatsioonisillad, kuid neid ei

tohtinud olla liiga palju, sest sildade valvamine nõudis ressursse. Seetõttu pidi sild

olema lai, et 4–6 hobust võiksid seda kõrvuti ületada, ja kandma suurtükkide raskust.

Sildade kaitseks rajati nende otstesse võimalusel väikesed reduudid.25

22


Ibid, lk 28–30, 34–35. 24

Ibid, lk 30. 25

Ibid, lk 38.

14

1.3 Aproššeerimine

Aproššide (kindlusele lähenemiseks mõeldud kaevik, pr approche ‟lähenemine‟)

avamisele eelnes põhjalik valmistumine. Inseneride vaatlusretkedel tutvuti kindluse

tugevuste ja nõrkustega. Selle alusel otsustati, milliselt suunalt sooritada pea-, abi- ja

valerünnakud. Piiramise juhatajale esitati nimekiri vajamineva materjali kvantiteedist ja

kvaliteetist ning need varuti aprošide alguspunktide juurde.26

Aproššeerimiseks ja muude piiramistööde tarbeks värvati piiramisväe sõdurite seast

sapöörid27

. Neist moodustati omaette üksus, mis allus inseneridele, ning sinna kuulus

tihti üle tuhande mehe. Aproššide avamisel oli tähtis osa üllatusmomendil, et garnison

ei hävitaks koheselt esimese öö tulemusi.28

Esmalt märgiti maha aproššide kulgemissuunad (joonis 2). Inseneride ülesanne oli

arvestada, kui palju suudavad sapöörid ühe öö jooksul aprošše valmis kaevata ja sellele

vastavalt töid koordineerida. Seejärel alustasid sapöörid haoste ehk fašiinide

(pr fascine) ja gabioonide (pr gabion, sks Schanzkorb) ehk mulla või kividega täidetud

korvide taha varjudes tööd. Sapöörid tegutsesid 20-mehelistes tööbrigaadides ning

allusid seersandile, kes andis neile täpsed tööjuhised. Sapööridel hoiti pidevalt silma

peal, sest meestel oli harjumus kaevikust deserteeruda. Aproššeeriti tavaliselt öösiti

ning hommiku saabudes jäi aprošši ninasse ainult vahiüksus. Kindlusele lähenedes

kasvas ka vahiüksuste arv, kes pidid lisaks sapööride valvamisele andma kindluse pihta

ka häirivat tuld.29

Aproššide kaitsemeeskondi hoiti alalises valmisolekus ja nende

kiireks manööverdamiseks hoiti aproššides läbikäik alati vaba. Ummikute vältimiseks

rajati vahipostide jaoks pingid. Vaubani puhul on jälgitav juba ka sanitaarnõudmiste

täitmine, mis XVII sajandi kohta on küllaltki haruldane. Aproššidesse rajati sõdurite

jaoks välikäimlad, mis iga paari päeva tagant kinni aeti ning uutega asendati.30

Sapööribrigaadid töötasid aproššides 12-tunniste vahetustega. Esimene mees töötas

aproššis põlvili või lamades, tehes aproššile soone 1,5 jala31

laiuselt ning

26


Prantsusepärane nimetus inseneriväelase kohta. Eestis vastavad sellele pioneerid. 28


Ibid, lk 44–48. 30

Ibid, lk 51, 53. 31

1 jalg = 0,305 m. Seega 1,5 jalga = 0,4575 m.

Joonis 2 Aprošši mahamärkimine

A on piiratav kindlus. Joon BC on aprošši kulgemise suund bastionini. Jooned ab, bc ja

cd on aproššid mis kulgevad sik-sak-kujuliselt ning ristuvad joonega BC.

Aproššeerimise eel märkis insener maasse löödud suuna- ehk nööripulkade abil

suunatähise ef ning tõmbas sellest läbi ristsirge (perpendikulaari) eb, mis läbis aprošši

tagumist otsa. Vaiadega tähistatati ka joon bc. Vaiad olid omavahel ühendatud nööriga

ning öösel pandi vaiade otsad hõõguma, et sapöörid neid paremini märkaks. Seejärel

kordus tegevus fg suunatähise ja cd aprošši mahamärkimisel jne. Kindlusele lähenedes

oht anfileerimisele kasvas ning seetõttu on märgata ka aprošši muutumist sik-

sakilisemaks.



Books Limited, Rexdale 1968, lk 45.

16

2 jala32

sügavuselt (joonis 3) ning nihutas aprošši ninas olevat gabiooni edasi vastavalt

edenemisele. Teine mees asetas mullaga täidetud gabioonide peale fašiine, kergitades

niimoodi aprošši rinnatist. Tema ülesanne oli veel aprošši laiendada ja süvendada 1 jala

võrra. Kolmas ja neljas mees brigaadis laiendasid ja süvendasid aprošši samamoodi.

Viies mees viimistles rabedad kohad. Kuues mees tõi eesmistele materjale ning pidi

võtma esimese mehe positsiooni, kui see sai surma või haavata. Positsioone brigaadis

vahetati roteeruvalt. Ülejäänud brigaad samal ajal puhkas ning vahetas esimese kuuiku

välja peale 3 kuni 4 gabiooni mullaga täitmist. Vauban soovitas sõjaväelaekuril

rahulolematuse vältimiseks maksta sapööridele palk koheselt aproššides.33

Aproššide laius ja sügavus sõltus sellest, et neis saanuks ohutult püsti seista ning

kahureid positsioonidele tõmmata. Anfilaad- (pr enfilade, vn aнфилада) ehk põiktule34

vältimiseks tehti aproššid terava nurga all, andes neile sik-sakilise kuju.

Väljasööstudele olid aproššid ühtaegu ohtlikud kui ka haavatavad. Aprošši nina oli

kitsuse tõttu raskesti kaitstav ning valvatav, olles sööstrünnakuks eelistatuim koht.35

Aeg-ajalt sooritas garnison aproššeerimise aeglustamiseks väljasööste, mille jooksul

hävitati mingi osa piiramistöödest ning taanduti tagasi kindlusesse.36

Edenemine ühes

kindlas suunas oli aproššide peamine puudus, sest see võimaldas garnisonil oma jõu

koondada läheneva aprošši vastu. Vauban lahendas olukorra Maastrichti piiramise

käigus 1673. aastal, võttes kasutusele paralleelkaevikud. Paralleelide abil sai koondada

aproššidesse rohkem vägesid ja suurtükke. Paralleelid varjasid ka rünnaku tegelikku

suunda, sest piirajad said aproššeerida mitmest erinevast küljest.37

Arvatakse, et

paralleelid oma klassikalisel kujul jõudsid Euroopasse türklaste vahendusel, kes

kasutasid neid Candia38

kahekümneaastasel piiramisel (1648–1669) Kreeta saarel.39

32

2 jalga = 0,61 m. 33


34 Otsetuli piki vastase formatsiooni (frontaalselt või tiivalt), kasutades ära kuulide/mürskude

pikihajumist suurendades sellega vastase lahingkaotusi tema lahingformatsiooni sügavuses. Johannes

Silveti inglise-eesti sõnaraamatus (4. trükk 2002) ja Paul Saagpakki eesti-inglise sõnaraamatus (3. trükk

2000) öeldakse, et anfilaad-tuli on vananenud termin (arvatavasti kasutusel kuni aastani 1920). Eesti

keelde on nad termini tõlkinud kui põiktuli, mis oli kasutusel kahe maailmasõja vahelisel perioodil. 35

Langins, Janis. Conserving the Enlightenment. French Military Engineering from Vauban to the

Revolution. The Mitt Press. Cambridge, Massachussetts. London, England 2004, lk 108. 36


Duffy, Christopher. The Fortress in the Age of Vauban and Frederick the Great, 1660–1789. Siege

Warfare volume II. Routledge & Kegan Paul. London, Boston, Melbourne and Henley 1985 lk 10. 38

Tänapäeva nimetusega Iraklion. 39

Falkner, James, lk 81, Langins, Janis, lk 109.

Joonis 3 Aproššide läbilõige ja aproššeerimise vahendid

Plaanil on näha ka mõningaid aproššeerimise vahendeid. Gabioone, fašiine ja fagotte

kasutati enamasti aproššide rinnatise tõstmiseks nagu näha ka plaanilt. Vasarat kasutati

eelkõige vaiade maasselöömiseks. Sapöörikonks ja –hark olid tarvilikud gabioonide ja

fašiinide liigutamiseks või oma kohale asetamiseks. Samuti kasutati neid garnisoni

heidetud kivide või põlevate esemete eemaldamiseks aproššist.




18

Vauban rõhutas, et kaevikutes valitseb alati oht, seda tõendas ka tema ja teiste

inseneride korduv haavatasaamine. Seetõttu pidas ta vajalikuks kroonitud päid

aproššidesse mitte lubada ning kui nad seda ikkagi nõudsid, siis ainult öösiti,

vähendamaks otsest ohtu.40

1.4 Suurtükipatareid

Suurtükipatarei rajamiseks laoti kahurite ette kahes reas 6 jala41

kõrguseid ja 5-jalase42

läbimõõduga, mullaga täidetud gabioone. Seejärel kergitati ja tugevdati

suurtükiplatvormi. Suurtükiplatvormide kergitamine oli vajalik, sest vallikraavi

kaitserajatised ja eriti varjatud tee asusid maapinnast madalamal ning suurtükkide

paigutamine kõrgemale võimaldas nende alade sihtimist. Kõige lõpuks asetati

platvormile laudadest põrand ning rinnatisse tehti ambrasuurid ehk laskeavad. Ühe

patarei rajamiseks kulus kaks kuni kolm päeva, millele lisandus suurtükkide vedamine

patareisse (kraavides).43

Suurtükid tõmmati patareidele läbi aproššide. Kuni varjatud teeni jõudmiseni oli

suurtükkide ülesanne anda garnisoni pihta häirivat tuld, et nad ei saaks segada

aproššeerimist. Vallikraavi üle kontrolli saavutades seati varjatud teele üles

lävipatareid, mis asusid raveliini breššima. Peale raveliini võtmist koondati suurtükituli

mõlemale raveliini naaberbastionile, sest kahe bastioni ja kurtiini suurtükkide risttuli

muutis vallikraavi ületamise tormijooksuga äärmiselt riskantseks. Naaberbastionide

flankeeriva tulega kaitsmine oli üks bastionaalvööndi ülesehituse põhiideid.44

40


6 jalga = 1,83 m. 42

5 jalga = 1,53 m. 43

Vauban, Sébastien Le Prestre de, lk 59, 70. 44

Duffy, Christopher. Fire & Stone…, lk 12.

19

1.5 Kontreskarpi vallutamine

Kontreskarpi vallutamisel oli Vaubani sõnul ohvriterohkeim glassiivalli ründamine.

Oma väite tõestuseks tõi ta näite Stenay45

piiramisest, kus prantslaste viis järjestikust

rünnakut glassiile lõppesid kaotuse ja 500 mehe langemisega. Vauban täheldas, et alati

kui kindlus osutas kontreskarbil vastupanu, tõi see piirajatele glassiivallil garnisonist

kolm korda suuremaid kaotusi. Selliseid kaotusi tingis tormakus, mis pigem edasitungi

aeglustas.46

Vaubani lahendus kontreskarpi ökonoomsemaks vallutamiseks oli ekspedeerimisala47

ehk kolmas paralleel (joonis 4). Ekspedeerimisala mahutas lisaks varudele ja

sapööridele üle 2000 sõduri (ekspedeerimisala suurus võis tegelikkuses varieeruda

vastavalt kindluse suurusele ja piiramisväe tugevusele). Ekspedeerimisala rajati

glassiivalli jalamile ning sealt kaevati glassiivalli eenduvatele nurkadele ründekraavid,

mille kaudu sõdurid kontreskarpile tungisid. Ekspedeerimisala hõlmas vähemalt kolme

glassiivalli eenduvat nurka ning seega oli välistatud garnisoni edu rünnakute tagasi

tõrjumisel.48

Suurtükid alustasid kanonaadi kontreskarpile ja varjatud teele 5–6 tundi enne

tormijooksu. Vaubani soovitusel kasutati selleks lõhkevaid mürske ning pommitamine

lõpetati pool tundi enne tormijooksu algust. Rünnakus varjatud teele osales lainetena

umbes 1300 meest (sõltus ka rünnatava kindluse suurusest). Tormijooksul oli tähtis roll

ohvitseridel, kes isikliku eeskujuga pidid hoidma meeste moraali.49

Varjatud teelt ja kontreskarpilt garnisoni tõrjumiseks võttis Vauban uuendusena

kasutusele rikošett-tule. Väiksema laenguga laetud kahurikuulide eelised olid ka

varasemalt inseneridele tuntud, kuid Vaubanile on omistatud selle süsteemne kasutusele

võtt. Rikošett-tule puhul jäi kahurikuul lutsukivi kombel mööda maad edasi põrkama,

45

Stenay linn Kirde-Prantsusmaal Lorraine-Lothringi maakonnas. Samas linnas toimus I maailmasõja

üks viimaseid lahinguid 11. novembril 1918. 46


Ingliskeelses terminoloogias „forward assembly area,“ sobiva eestikeelse vaste puudumisel on autor

pakkunud välja termini ekspedeerimisala, mis tähistab glassiivalli jalamil paiknevat paralleelkaevikut.

Ekspedeerimisalale koondati tormijooksuvarud ning sõdurid, kes alustasid sealt vallikraavi ületamist. 48


Ibid, lk 73–74.

20

tehes üksi sama palju kahju kui mitu normaallaenguga kuuli. Rikošett-tuli hoidis kokku

püssirohtu kuni kaheksakordselt ning võimaldas tulistada kiiremini ja täpsemini.50

1.6 Raveliini ja bastioni vallutamine

Ööl peale sillapea loomist kontreskarpil laskuti vallikraavi. Esmalt mõõdeti vallikraavi

sügavus, misjärel kaevati laskumistunnel varjatud tee alt. Kivimüüriga vooderdatud

kontreskarpi puhul soovitas Vauban selle miini abil õhkida.51

Vallikraavi laskumise

turvamiseks seati üles suurtükipositsioonid laskumistunneli mõlemale küljele, sest

sellises etapis sooritas garnison sageli väljasööste.52

Raveliini vallutamiseks olid erinevad võimalused. Vooderdatud raveliini puhul või kui

raveliinitagust ala ei olnud võimalik suurtükitule all hoida, rünnati raveliini

sammhaaval. Sel juhul breššiti raveliini faassi suurtükkide või miini abil murd ehk

brešš. Samamoodi käituti ka bastioni puhul. Ainult pinnasest koosneva raveliini korral

asuti koheselt tormijooksule. Selleks asetati kontreskarpile suurtükid raveliini

breššimiseks ning üle vallikraavi veeti ründekraavid raveliini mõlema faassini

(joonis 5). Piirajad vajasid garnisoni raveliinilt taanduma sundimiseks tulejõu ülekaalu

vallikraavil. Selleks viidi suurtükid vallikraavi eenduvast nurgast taanduvatesse

nurkadesse. Raveliin vallutati öösiti, sest pimeduses oli bastionilt tulev garnisoni

tuletäpsus ebaefektiivne. Parema kontrolli saamiseks vallikraavi üle paigutati suurtükid

lisaks glassiile ka raveliinile, kust nad ohustasid nii kurtiinvalli kui ka bastionide flanke

ning takistasid garnisonil vasturünnakute sooritamist.53

50

Ostwald, Jamel, lk 66, Langins, Janis, lk 110. 51

Vauban, Sébastien Le Prestre de, lk 76, 79. 52

Ibid, lk 81. 53

Ibid, lk 81–84.

Joonis 4 Ekspedeerimisala

A tähistab piiratavat kindlust, B aprošše, C ja D paralleele, F ja G on paralleeli D ja

ekspedeerimisala ühenduskraavide alguspunktid. Ekspedeerimisala rajamiseks tõugati

lähtepunktidest H-K-M-O välja tööbrigaadid, kes gabioonide varjus liikusid

sihtpositsioonidele I-L-N-P. Seal tõmbasid nad köie abil lähtepunktidest järele

tööriistad ja proviandivarud. Sihtpositsioonidel rajasid tööbrigaadid neli irrutatud

aproši, misjärel need ühendati ekspedeerimisalaks. Ühel ajal ekspedeerimisalaga

kaevati valmis ka ühenduskraavid F ja G. Ekspedeerimisala oli teistest paralleelidest

laiem, et mahutada tormijooksuks vajalikke varusid ning sõdureid.




Joonis 5 Raveliini (ja bastioni) vallutamine

Raveliini C vallutamiseks tormijooksuga asetati suurtükid kontreskarpile D otse

raveliini vastu. Peale raveliini breššimist veeti ründekraavid F breššini. Garnisoni

raveliinilt taanduma sundimiseks seati üles patareid kontreskarpi taanduvatele

nurkadele G ja H. Suurtükid positsioonidel K murendavad bastioni tippu, hõlbustamaks

minööride tegevust. Punktid I-L-M on suurtükipositsioonid, mis on tõmmatud piirajate

poolt breššile, sundimaks garnisoni muldkindlustusi ehk bastione A-B ja raveliini C

maha jätma. Bastionid vallutati sarnaselt raveliinile.




23

Raveliini vallutamise järel asuti selle ühe naaberbastioni ründamisele. Vauban soovitas

breššimise lihtsustamiseks kasutada miine. Selleks murendasid suurtükid bastioni

faassi, kuhu seejärel rajati miinikäik. Juhul kui bastionisse olid peidetud garnisoni

kaitsemiinid, aitas suurtükkidega bastioni eskarpmüüri murendamine neid õhkida.

Vaubanile omane ohutustehnika väljendub ka mineerimistel, kus tema sõnul oli tulutu

kiirustada.54

Miini õhkimiseks seati üles diversioon, kus piirajad tõmbasid garnisoni tähelepanu

õhitatava bastioni faassilt kõrvale. Miini õhkimise järel parandasid piirajad võimalikud

tekkinud kahjud oma ründekraavidele vallikraavis ning seejärel alustati brešši

pommitamist suurtükitulega, muutmaks seda läbitavamaks. Sellises järgus andsid hea

tulemuse lõhkevad mürsud, mis muutsid garnisonile brešši juurde igasuguse

retranšmenti (pr retranchement)55

rajamise võimatuks. Enne kindlusesse tungimist

rajati Vaubani soovitusel oma positsioonide kindlustamiseks breššile sillapea. Sillapea

rajamiseks saadeti breššile 10–12 grenaderi koos sama paljude musketäride, leitnandi,

kahe seersandi ja 10–12 töölisega breššini teed rajama.56

Tavaliselt otsustas garnison

peale brešši tekkimist kapituleeruda, sest fanaatiline vaprus oli XVII–XVIII sajandil

veel harv nähtus.57

Brešši üle kontrolli kaotades taandus garnison järk-järgult kindluse tsitadelli või

keskaegsesse kindlusesse linna sees. Põikpäine vastuhakk tekitas piirajates tihti furoori

ning õhutas neid linna rüüstama. Garnisoni alistumismärgina mängis trummimees

näiteks Prantsusmaal alistumismarssi „La Chamade”. Millist marssi mängisid tol

perioodil alistumise märgiks venelased või rootslased, pole autorile teada ning see ei

ole ka käesoleva töö jaoks oluline küsimus. Kapitulatisoonilepinguga anti garnisonile

sageli õigus kindlusest lahkuda koos relvadega ja lippude lehvides.58

54


Ajutine mullast kaitsevall. 56


Duffy, Christopher. Fire & Stone…, lk 12. 58

Lepage, Jean-Denis G.G, lk 52.

24

1.7 Ajafaktor piiramistel

Vauban kirjeldas eelmainitud meetodeid kindluse piiramise abivahenditena, mis

parandaks inimloomuse tekitatud eksimusi. Nende järgimisel prognoosis Vauban

inimkaotuste vähenemist ¾ võrra. Vauban lisas, et eelmainitud etapid on universaalsed

ja kohandatavad kõikidele kindlustele. Paratamatult on nad mõningate juures

efektiivsemad kui teistel ja seega pidi insener alati järgima asukoha topograafilisi

iseärasusi ja kohandama süsteemi selle järgi. Näiteks kivisel pinnasel, kus

aproššeerimine oli raskendatud, sai kõrgust lisada gabioonide abil. Sügavuse

saavutamine oli keeruline ka soisel maastikul, kus pinnase kuivendamine oli võimalik

vaid kitsastel lõikudel. Seega ei olnud võimalik aprošše soistel aladel tõmmata

paremale ega vasakule, jättes nad avatuks anfileerimisele.59

Piiramissõjas kujunes XVII sajandil oluliseks ajafaktor. Varasemalt võis kindluse

piiramine kesta aastaid ning lõppeda tulemusteta. Asulate kindlustamine oli autori

hinnangul kurnamisstrateegia, mis sundis sissetungijaid piiramisprotsesse ette võtma.

Vaubani ajastul hakati, aga ebamäärast piiramistegevust organiseerima mõtestatult,

kujundades välja töörutiini. Rutiini abil piiramisprotsessi oma tahtele allutades, suutis

Vauban ette aimata eeldatava kindluse alistumise aja ning piiramisprotsessis sellele

eelneva. Selleks koostas ta kindluse arvatava langemise ajakava, mis koosnes

üheteistkümnest etapist. Vauban määras kindluse vallutamise keskmiseks pikkuseks

48 päeva, mis jagunes järgmiselt:

1. kindluse ümberpiiramine, varude kogumine ja piiramisvalli rajamine – 9 päeva;

2. kaevikute kaevamine varjatud teeni – 9 päeva;

3. varjatud tee vallutamine – 4 päeva;

4. vallikraavi ületamine ja raveliinini jõudmine– 3 päeva;

5. raveliini brešši tekitamine suurtükkide või miinide abil – 4 päeva;

6. raveliini vallutamine – 3 päeva

7. vallikraavi täielik ületamine – 4 päeva;

8. suurtükkide varjatud teele toomine ja kindlusemüüri brešši tulistamine – 4 päeva;

9. brešši läbimine ja ümberkaudsete positsioonide hõivamine – 2 päeva;

10. garnisoni kapitulatsiooni vastuvõtmine – 2 päeva;

59

Vauban, Sébastien Le Prestre de, lk 93.

25

11. võimalikud viivitused – 4 päeva.60

Fikseeritud ajakava miinuseks oli, et kuigi mõeldud vaid orienteeruva juhisena, võtsid

paljud seda kui reeglit ning tähtaja lähenedes võisid kaitsjad tunda, et kindluse

kaitsmine on ebaõnnestunud ning alistuda.61

Olukord läks nii tõsiseks, et Louis XIV

keelas kindluse komandantidel alistuda enne, kui kindluse müüris on suur brešš ning

garnison on tõrjunud vähemalt ühe tormijooksu.62

Autor on lisanud Jamel Ostwaldi piiramisvormide tabeli, mis on Ostwaldi poolt

liigitatud viieks: piiramine, tormijooks, pommitamine, blokaad ning sõjakavalus.

1.8 Kindluse kaitse

Garnison asus kindluse kaitseks valmistuma juba rahuajal. Kindluse komandant tagas

nii kindluse kui garnisoni valmisoleku ja varustatuse. Selleks hinnati kindluse

võimalikke vajadusi piiramisel. Kindluse komandant pidi hoolt kandma, et seal oleks

piisavalt laskemoona ja provianti ja nende väljajagamise kohta aruannet pidama.

Rünnaku korral hoolitses komandant, et keegi ei deserteeruks ega langeks vangi, sest

neilt saadav informatsioon võis kaitse huvides olla katastroofiline.63

Ebameeldivuste

vältimiseks tuli prognoosida sündmuste kulgu pigem mustemas stsenaariumis. Kuue-

bastionilise kindluse kaitsmiseks oli Vaubani arvestuste järgi garnisonil vaja

3600 meest.64

Üheks kindluse kaitsevahendiks oli kaitseaproššide rajamine, mis anfileerisid piirajate

aprošše osaliselt või terviklikult ja olid raveliinilt anfileeritavad (joonis 6). Niimoodi

muutus kaitseaprošš kasutuks, kui piirajatel õnnestus see vallutada. Kaitseaprošši

rajamist alustati raveliini ees oleva vallikraavi eenduvast nurgast umbes 90–120 meetri

kaugusel piirajate aproššist.65

60


Falkner, James, lk 34. 62

Duffy, Christopher. Fire & Stone..., lk 190. 63


Ibid, lk 138–141. 65

Ibid, lk 125–126.

Piiramisvormid

Ostwald jagas piiramisvormid viieks ning jaganud need omakorda ajaliselt pikkadeks

ja lühikesteks. Piiramine ja blokaad olid ajaliselt kulukamad, ülejäänud kestsid mõned

päevad. Ühe piiramise käigus võisid esineda kõik piiramisvormid või vaid mõned neist.

Allikas: Ostwald, Jamel. Vauban under Siege. Engineering Efficiency and Martial Vigor in the

War of the Spanish Succession. History of Warfare volume 41. Brill. Leiden, Boston 2007, lk

351.

Jamel Ostwaldi piiramisvormide liigitus

Taktika Rünnakuviis Rünnaku

sihtmärk Ajaline kulu

Piiramine Suurtükid,

miinid

Kindluse

müürid ja

kaitserajatised

Pikk

(> 1 päev)

Tormijooks Jalaväerünnak

Kindluse

müüride

ületamine

Lühike

(< 1 päev)

Blokaad Isolatsioon Garnisoni varud Pikk

Pommitamine

Suurtükid,

mortiirid,

haubitsad

Hooned,

elanikkonna

moraal

Mõned

päevad

Sõjakavalus Salakavalus,

läbirääkimised

Kindluse

kaitsesüsteemid

Lühike

(< 1 päev)

Joonis 6 Kaitseaprošš

Punasega on tähistatud kaitseaprošid A-B ja I-K, mis anfileerivad piirajate paralleeli L-

M ja C-D. Juhul kui piirajad aproššeeriks end kaitseaproššideni, muutuvad A-B ja I-K

piirajatele kasutuks, sest nad on anfileeritavad raveliinilt ning nende kõrvale on

võimalik rajada uued kaitseaproššid.




28

Kaitseaproššidele lisaks sooritas garnison väljasööste. Vaubani järgi oli edukaks

väljasööstuks vaja üksust, mis koosnes 90 rinnaplaatidega turvistatud musketärist, kes

asusid kolmes reas 30 meest kõrvuti. Neile lisandus neljanda reana 30 grenaderi.

Vastaseni jõudes eraldusid grenaderid rivist ja heitsid piirajate aproššidesse granaadid.

Nende järel sammus teine üksus 180 meest kuues reas 30 meest kõrvuti. Kolmanda

üksusena sööstsid välja 200 sapööri, kes pidid rikkuma piirajate aprošše. Neid turvas

omakorda 300–400 meest. Üllatusmomendi abil oli võimalik piirajad põgenema panna.

Edu tagamiseks sooritati väljasööste erinevatel aegadel, et hoiduda rutiinist. Vauban

lisas, et väljasööste oleks hea sooritada samaaegselt kaitseaproššide rajamisega, et

takistada piirajate vasturünnakut.66

Vallikraavi kaitsmisel nägi Vauban ette, et kui garnison ei suuda varjatud teed ega

raveliini kaitsta, siis tuleks need õhkida, et vastane ei saaks neid kasutada. See ei

muutnud kindlust küll vallutamatuks, kuid tekitas piirajatele suurt kahju, kui miinid

lõhkesid ajal, mil piirajad rajatisi üle võtsid.67

1.9 Täiusliku piiramise näide: Ath 1697

Vaubani juhtimisel saavutasid prantslased 1697. aastal tänapäeva Belgias asuvat Athi

kindlust piirates täieliku võidu, mida on nimetatud ka ideaalseks piiramiseks ning mis

on kui õpikunäide piiramise läbiviimise kohta (joonis 7).

Enne piiramisväe saabumist kindluse alla piiras 16. mai hommikul linna kolmest

suunast sisse 12 000 ratsanikust koosnev Prantsuse sissepiiramisvägi. Prantslased

saabusid Athi alla ootamatult, mistõttu garnison ei hinnanud kindluse vastupanuvõimet

pikemaks kui 15–18 päeva.68

Samal päeval jõudis kohale ka 50 pataljoni suurune

peavägi. Ümberkaudsed elanikud, kelle prantslased kätte said, mobiliseeriti koheselt

Prantsuse sõjamasina käsutusse. Tsiviilisikutel tuli töötada moonavedajatena ning

aidata välikirurge. Tuhanded talupojad saadeti piiramisvalli rajama. Sõjapidamistava

kohaselt lubati kindluses viibivatel naistel ja lastel Athist lahkuda.69

66


Ibid, lk 129–137. 68

Vastupanupikkust arvestati alates aprošide avamisest, millega algas otsene vaenutegevus. 69

Ostwald, Jamel, lk 22–24.

Prantslased avasid aproššid 22. mai öösel. Takistamaks vastase edenemist avas kindluse

kahurvägi tule, kuid vastupidiselt eesmärgile, näitas ta prantslastele ära oma

suurtükkide täpse tuleulatuse.70

Umbes 1000 meetri kaugusel kindluse kaitserajatistest

ühendati aproššid esimese paralleeliga.71

Piiramistööde edenemisel kindlusele muutus

täpsemaks ka garnisoni tuli, mis nõudis piirajatelt ettevaatlikkust ning kaitsevahendite

kasutusele võtmist, kaitsmaks aproššides olevaid sapööre.72

Kindlusele lähemale jõudes

kasvas ka sapööridele makstav palk, mis välistas vabatahtlike puudujäägi.

Deserteerumiste vältimiseks tuli sõjaväelaekuril siiski valmis olla, et sapööridele

kohapeal kaevikutes palk välja maksta.73

Teine paralleel rajati glassiivallist umbes 600 meetri kaugusele ning sinna koondasid

prantslased oma piiramiskahurid ja avasid kindluse pihta tule. Paralleel võimaldas

suurtükipatareid üles seada nii, et tule alla sai võtta kogu kindluse külje, võimaldades

nii otse- kui risttuld. Olukorda enda kasuks ära kasutades andis Vauban käsu laadida

kahurid vähendatud laenguga ning alustas kindluse pommitamist rikošett-tulega, mis

sundis garnisoni varjatud teed maha jätma vähem kui kuue tunniga.74

Rikošett-tule

lõppedes rakendati tegevusse kaks 12 mortiirist koosnevat kesselit (mortiiripatarei), mis

alustasid kindluse müüri brešši tulistamist. Mõnepäevase pommitamise tulemus oli

niivõrd efektiivne, et Vauban otsustas loobuda kolmanda paralleeli rajamisest glassiist

umbes 33 meetri kaugusele. Varjatud tee oli garnisoni poolt juba varem maha jäetud

ning prantslased tungisid takistusteta üle vallikraavi75

Peale brešši tekitamist rajas

garnison viimaseks vastupanu osutamiseks bastionis oleva brešši taha retranšmenti,

kuid enne kui prantslased jõudsid tormijooksu alustada, otsustas garnisoni ülem

alistuda.76

Prantslased olid seega 17-päevase piiramise järel vallutanud linna, kaotades

seejuures vaid 53 meest surnute ja 106 haavatutena.77

70


Duffy, Christopher. The Fortress in the Age of Vauban..., lk 30. 72

Ostwald, Jamel, lk 29. 73

Langins, Janis, lk 111. 74

Duffy, Christopher. The Fortress in the Age of Vauban..., lk 30. 75

Ostwald, Jamel, lk 31–32. 76

Ibid, lk 36. 77

Duffy, Christopher. The Fortress in the Age of Vauban..., lk 30.

Joonis 7 Athi piiramine 1697

Plaan näitab piiramise lõppfaasi ning seetõttu puuduvad siit kontra- ja tsirkumvall.

Roosa – aproššid ja paralleelid

Punane – prantsuse suurtüki positsioonid ja tulesuunad

Lilla – glassii(vall)

Roheline – raveliin

Oranž – kraavitangid, tenail (pr tenaille)

Tumesinine – bastioni faass

Helesinine – bastioni flank

Kollane – kurtiin

Allikas: Duffy, Christopher. The Fortress in the Age of Vauban and Frederick the

Great, (1660-1789). Siege Warfare volume II. Routledge & Kegan Paul. London,

Boston, Melbourne and Henley 1985, lk 42.

Autor: Charles Goulon, 1730.

31

2 NARVA PIIRAMISED

Põhjasõjas, mille sündmused leidsid Eesti aladel aset aastatel 1700–1710, piiras Vene

vägi Narvat kahel korral 1700. ja 1704. aastal. Esimese piiramise tähtsaim algallikas on

piiramisinsener Hallarti päevaraamat. Päevaraamatut on kasutanud ka Hendrik Sepp ja

Margus Laidre, kuid erinevalt autorist on nemad viidanud vaid Friedrich Bienemanni

1894. aasta kommenteeritud väljaandele. Seetõttu tasub autori arvates täpsustada

Hendrik Sepa väidet, et Hallarti päevaraamat on tähtis selles oleva koha- ja üksuste

nimedega varustatud plaani tõttu.78

Tegelikkuses peab Sepp ilmselt silmas Bienemanni

poolt kommenteeritud plaani, sest Hallarti originaalil puuduvad plaanil igasugused

andmed.

Autoril ei õnnestunud leida Narva teise piiramise peainseneri päevaraamatut ning

seetõttu on tulnud tugineda palju ka Vene uurijatele, peamiselt Fjodor Laskovskile.

Vähest viitamist Vene uurijatele eriti esimese piiramise puhul on võimalik põhjendada

Hendrik Sepa väitega, et huvi või allikmaterjali puudumise tõttu on Vene uurimused

olnud 1700. aasta sündmuste osas nõrgemad kui Rootsi omad. Üks Sepa näide

uurimuste nõrkusest puudutab ka käesolevas töös viidatud A. Petrovi (autorile pole

eesnimi teada) artiklit „Нарвская операция“, mis 1892. aasta „Военный сборник’us“

tekitas elava diskussiooni Dmitri Maslovskiga. Nende argumentatsioon esitati

nimetatud väljaande 7., 10. ja 12., numbris. Sarnaselt teistele Vene uurijatele peab Sepp

Petrovi nõrkuseks hooletut allikate käsitlemist (Vene uurijad (välja arvatud üksikud

erandid) ei viita Hallarti päevaraamatule). Selle tulemusel on Vene uurijad teinud Sepa

arvates vildakaid järeldusi. Hendrik Sepp peab Petrovi uurimust siiski tähtsaks seal

esitatud andmete tõttu Narva esimese piiramise käsitlemisel.79

Narva piiramisega seotud sündmuste dateerimisel võib segavaks faktoriks olla asjaolu,

et XVIII sajandi algul kehtis Euroopas kolm kalendrit: Uus (Gregoriuse), Vana

(Juliuse) ja Rootsi kalender. Vana kalender oli kasutusel Venemaal ning oli Uuest

kalendrist 11 päeva võrra taga. Rootsi kalender oli tarvitusel Rootsi Suurriigis aastatel

78

Sepp. Hendrik. Narva piiramine ja lahing a. 1700. Kaitsevägede Staabi VI osakond.

Tallinn 1930, lk 23. 79

Ibid, lk 26−27.

32

1700–1712 ning oli Uuest kalendrist 10 päeva võrra taga.80

Sündmuste lihtsamaks

jälgimiseks esitatakse kõik Narva piiramistega seotud kuupäevad Vana kalendri järgi,

seda seetõttu, et analüüsi aluseks on Vene vägede tegevus.

2.1 Narva kindlus ja ümbruskond XVIII sajandi algul

Narva langes 1581. aastal rootslaste kätte ning sai 1585. aastal linnaõigused. Pakkudes

Tallinnale kaubanduskonkurentsi hakkas Narva XVII sajandi teisel poolel hoogsalt

kasvama. Rootslased asutasid Narva manufaktuure ning linnal tekkis tihe

kaubandussuhe Hollandiga. Tähtsa majandusliku keskusena plaaniti Narvast teha

Rootsi Suurriigi teine pealinn. Rootsi võimu ajal täiendati Narva kindlust pidevalt, kuid

Erik Dahlbergh81

tõdes 1681. aastal kindlust inspekteerides, et see oli endiselt halvas

seisukorras. Inspektsiooni tulemusel märgiti, et kindluse müürikivid olid kergesti

pudenevad ning kurtiinmüürid ei kannataks suurtükituld välja.82

Uute bastionide rajamist alustati 1684. aastal (veel enne lõpliku projekti valmimist).

Töid juhatas insener Sven Wassander, kes valmistas kavandatavatest rajatistest

Dahlberghi korraldusel puidust mudeli (pole säilinud). Wassander asendati 1686. aastal

Niklas Eosanderiga, kellele järgnes 1699. aastal Christoffer de la Vallée.83

Narva kindlustamise lõplik projekt valmis 1685. aastal (joonis 8), mille kinnitas

Karl XI 26. juunil 1686. aastal. Erinevalt eelnevatest kavadest arvestas Dahlbergh oma

plaanis tööde praktilist teostatavust (hõlmas väiksemat maa-ala).84

Dahlberghi

kavandatud kaitsesüsteem lähtus moodsa fortifikatsiooni-kunsti reeglitest, koosnedes

üheksast keskaegset linnust ümbritsevast bastionist, millest valmis jõuti ehitada kuus:

Honor ja Gloria põhjaküljel, Fama ja Triumph lääneküljel, Fortuna edelaküljel ja

Victoria idaküljel. Justitiat ja Paxi idaküljel ei jõutud täielikult ümber ehitada. Spes oli

bastionilaadne kindlustus kindluse lõunamüüri ees. Bastionide ette rajati kuivad valli-

80

Sepp, Hendrik, lk III−IV. 81

Erik Dahlbergh (1625–1703) oli Rootsi juhtiv kindlustusinsener. Ta juhatas aastatel 1674–1695 kõigi

Rootsi kindluste ehitamist ja parandamist. 82

Karling, Sten. Narva: eine baugeschichtliche Untersuchung. Stockholm, Wahlström & Widstrand

1936, lk 77. 83

Ibid, lk 292. 84

Ibid, lk 290.

Joonis 8 Narva kindluse plaan (projekt)

Projekt teostus suures osas, v.a linnuse lõunaküljel ja jõepoolsel küljel ning kolme

raveliini osas.

1 – bastioni faass

(sinine)

2 – bastioni flank

(roheline)

3 – kurtiin (kollane)

A – bastion Victoria

B – bastion Honor

C – bastion Gloria

D – bastion Fama

E – bastion Triumph

F – bastion Fortuna

G – bastion Justitia

H – bastion Pax

I ja J – kaks valmis

ehitatud

raveliini

S – bastionilaadne

kindlustus Spes

Oranž - küvett

Põhjasuund on

orinteeruvalt üleval.

Allikas: Riksarkivet (Krigsarkivet) 0406:28:031:065 o.1680 Narva.

34

kraavid ja kraavidesse bastionide vahele kurtiinide ette raveliinid.85

Arnold Soomi

andmetel kaevati vallikraavi põhja küvett (ka künett, pr cunette ‟süvis‟ ingl cuvette sks

Künette).86

Valmis jõuti ehitada glassiivall, kuid pea täiesti ehitamata jäi

kontreskarpmüür (vallikraavi välissein). Selle asemel moodustas vallikraavi väliskalda

pinnasest nõlv.87

Dahlbergh kasutas bastionide rajamisel Vaubani ja Coehoorni88

juhtmõtteid.89

Narva

puhul paistavad silma bastionide kõrgus ja bastionidesse tugevdamiseks ehitatud

kasematid.90

Võrreldes Vaubaniga on Dahlberghi bastionidel lühikesed flangid

(kõrvalküljed) ja pikad faassid (esiküljed). Vaubani 43–62,5 meetri pikkusele flangile

vastab Narva puhul 30–38,5 meetrine flank. Seevastu on Dahlbergh loonud tingimused

suurtükkide asetamiseks bastionide flankidel mitmele astmele, osa neist avatud ja osa

kasemattides, millest kõigist oli võimalik korraga tulistada.91

Autor on lisanud ka

bastionaalvööndi ristläbilõike (joonis 9).

Bastionide suurus ja kaitseabinõud sõltusid asukoha- ja maastikutingimustest. Narva

kindlus asub Narva jõe vasakul kaldal. Tema vastas, jõe paremal kaldal asub Jaanilinna

(vn Ivangorod) kindlus, mis kuulus enne Põhjasõda samuti Rootsile. Kahe kindluse

vaheline ala on jõe kitsaim. Jaanilinna kindlus kattis Narva kindluse lõunapoolseid ja

jõekaldal olevaid bastione flankeeriva tulega. Jaanilinna kindluse tõttu ei saanud

Narvale teha jõgepidi dessanti. Narva vallutamise lihtsustamiseks olnuks soodus esmalt

võtta Jaanilinn, sest ta asus Narvast kõrgemal ning sealt oli võimalik Narva kindlusesse

tulistada. Narvat ja Jaanilinna ühendas kitsas sild, mille hävitamine oli hädavajalik, et

eraldada üksteisest Narva ja Jaanilinna garnisonid. Maastik kindluse juures oli kivine

ning muutus Vepsküla poole liikudes soiseks.92

Narva ümbruskonna kohanimed on XVIII sajandist muutunud ning seetõttu on töös

mainitud paigad, mida autor on suutnud fikseerida, märgitud eraldi joonisel (joonis 10).

85

Soom, Arnold. Narva kindlused fortifikatsioonilisest seisukohast vaadatuna.

Sõdur 31/32. 1934, lk 830. 86

Soom, Arnold. Sõdur 33/34. 1934, lk 879. 87


Menno van Coehoorn (1641–1704) oli Hollandi juhtiv kindlustusinsener. Nn uushollandi süsteemi

väljaarendaja. 89

Karling, Sten, lk 291. 90

Ibid, lk 291–292. 91


Петров, А. Нарвская операция. Военный сборник. № 7, 1872, lk 23–24.

Joonis 9 Bastionaalkaitse ristläbilõige

Allikas: Vauban, Sébastien Le Prestre de. A Manual of Siegecraft and Fortification. Translated by George A. Rothrock. The University of

Michigan Press. Ambassador Books Limited, Rexdale 1968, lk 17.

Joonis 10 Narva ümbruskond

Plaanil on näidatud Narva ümbrus ja

mõlemal piiramisel esinevad

kohanimed, mida autor tuvastas.

Vene väe tiivad on tekstides ja

plaanidel peegelpildis, sest Vene

piiramislaager oli näoga suunatud

Liivimaa poole (Narvast eemale).

Sinisega on märgitud umbkaudne

kontravall Petrovi järgi, mille

alusel Vene piiramisvallid oleksid

olnud kindlusele poole lähemal ja

poole lühemad ning seeläbi

piiramise efektiivsust tõstnud.

Allikas: Generallöjtnant Ludwig

Niclas Hallarts. Riksarkivet.

SE/RA/760004/96, sissekanne 19.

novembril 1700.

37

2.2 Hallart 1700

Järgnev tugineb peamiselt Hallarti päevaraamatu originaalkäsikirjale aastast 1700, mis

asub Rootsi riigiarhiivis (kasutatud digitaalarhiivis olevat skanneeritud varianti).

Paralleelselt sellele on viidatud ka päevaraamatu 1822. aasta venekeelsele ja 1894.

aasta saksakeelsele trükitud väljaandele. Mõningais kohtades on kasutatud ka Hallarti

päevaraamatule tuginevate Hendrik Sepa ja Margus Laidre uurimusi.

Narva Põhjasõja-aegse esimese piiramise peainseneriks oli Ludvig Nicolaus von

Hallart93

, kelle saatis Saksi kuningas August II Vene vägedele Narva alla appi Peeter I

palvel, sest Vene armees ei olnud tollal Lääne-Euroopa tüüpi kindlustega (mille hulka

kahtlemata kuulus ka Narva) tuttavaid piiramisinsenere.94

Petrov kirjeldab seda kui

ebaõnnestunud valikut.95

Sepa ja Laidre puhul pole autor säärast hinnangut märganud.

Samuti ei soovi ka autor Petrovi järeldusega kaasa minna. Hallart mainib oma

päevaraamatus korduvalt kahtlusi ja muret nii Vene sõjaväe võimekuse kui ka

piiramistegevuse edukuse osas. Näiteks olid Vene sõdurid Hallarti silmis tulearad.96

Hendrik Sepp kaldub Hallartiga nõustuma Vene armee nõrkuse osas.97

Hallart saabus Narva alla 21. septembril koos üleminsener Schacheri (eesnime pole

mainitud) ja veel kolme inseneri: Wilhelm Adam Kirstensteini, Zengerle (eesnime pole

mainitud) ja Karl Thommeriga.98

Lisaks nimeliselt välja toodud inseneridele võib

oletada, et piiramisel osales ka teisi, kes täitsid olude sunnil mingeid

inseneriasjandusega seotud ülesandeid. Nimeliselt välja toodud inseneride saatuse kohta

saab teavet Hallarti päevaraamatus olevast Narva lahingus vangi langenud või surma

saanud ohvitseride loendist. Eespool nimetatute seast pääses ainsana põgenema ilmselt

93

Ludvig Nicolaus von Hallart (1659–1727) Šoti päritolu Austria sõjaväelane. Põhjasõja algul astus

Saksimaa teenistusse ning teenis sealses Insenerikorpuses. Inseneriteaduses harituna saatis August II ta

Peeter I juurde. Vene teenistuses omistati Hallartile kindralleitnandi auaste. Langes Narva lahingus

1700 sõjavangi, kust vabanes 1705. aastal. Osales 1709. aastal Poltaava lahingus diviisiülemana ning

sai selle eest Püha Andrease ordeni. 94

Галларт, Л.Н. Подробное описание осады города Нарвы и сражения под сим городом в 1700

году (Отрывок из Истории Петра Великого, сочиненной генералом Аллартом. Рукопись). Ч. 1.

№ 1–2. Северный архив. 1822, lk 4. 95

Петров, А, lk 24. 96

Generallöjtnant Ludwig Niclas Hallarts journal rörande Narvas belägring, slaget vid Narva och

fångtransporter till Sverige (1700–1701). Riksarkivet. SE/RA/760004/96, sissekanne 7. oktoobril 1700,

Hallart, Ludvig Nicolaus von. Das Tagebuch des Generals von Hallart über die Belagerung und Schlacht

von Narva 1700. Herausgegeben von Friedrich Bienemann jun.Verlag von Franz Kluge.

Reval 1894, lk 30. 97

Sepp, Hendrik, lk 85. 98

Hallarts journal, sissekanne 17. septembril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 15, Галларт, Л.Н, lk 5.

38

Kirstenstein, sest teda vangi langenute ega surnute nimekirjas pole. Vangi langemise

välistab ka asjaolu, et Kirstenstein osales 1704. aasta Narva piiramisel.99

Zengerle ja

Schacher võeti vangi ning Thommer langes, lisaks on hukkunute seas Hallarti adjutant

Imhoff.100

Langenute nimistus esineb huvitava nüansina insener Pugnetti. Tema

nimetamine on kummaline, sest Hallarti järgi langes ta juba 10. novembril. (Narva

lahing toimus üheksa päeva hiljem). Sellest tulenevalt laieneks nimistu lahingus

langenutelt kogu piiramise jooksul langenud ohvitserideni.

Inseneride saabumise ajaks oli Narva piiramine kestnud 12 päeva ning kindlusele oli

korraldatud kolm ebaõnnestunud tormijooksu.101

Päev enne Hallarti saabumist kaotasid

Vene väed Narva garnisoni väljasööstu tõttu 130 vankrit püssirohu, proviandi ja

relvadega.102

Moonavoori kaotamise tõttu esimeste päevade jooksul tõusis Hallarti

sõnul leiva hind Vene vägede laagris 8. oktoobriks ülemäära kõrgeks ning

toidupuudusest tingituna põgenesid mõned sapöörid Narva kindlusesse.103

Nii olid juba

piiramise esimese nädala jooksul ilmnenud Vene sõjaväe väljaõppe ja piiramise

korraldusliku poole puudused, mis näitasid, et Vene väe ettevalmistus ei olnud veel

piisav euroopalikuks piiramissõjaks. Vene väe seas valitsenud korralagedust kinnitab

asjaolu, et Peeter I käskis peale oma vägede laagri ülevaatamist ehitada võllapuud,

tõstmaks korda ja distsipliini.104

Peeter I suhtumisest piiramistesse puuduvad täpsed andmed, kuid nagu Louis XIV

soovis ka Peeter I piiramistöödega kursis olla, mistõttu tema elu isegi paaril korral ohtu

sattus. Vauban nõudis, et kroonitud pead ohutuse huvides kaevikuid ei külastaks.105

Erinevatest allikatest selgub, et Peeter I ei hoolinud manitsustest ning pääses kaevikutes

viibides Narva garnisoni väljasööstude eest tihti nii 1700. kui ka 1704. aastal vaid tänu

õnnelikule juhusele.

99

Куракин, Б. Русско-шведская война. Записки. 1700–1710. Архив кн. Ф.А. Куракина. Кн. 1.

Спб., 1890. Сетевая версия. М. Бибичев 2006, lk 296. 100

Hallarts journal, sissekanne 30. novembril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 64, Галларт, Л.Н, lk 135–136. 101

Sepp, Hendrik, lk 133–134. 102

Kelch, Christian. Liivimaa ajaloo järg. Tõlkinud Ivar Leimus. Eesti Ajalooarhiiv. Tartu 2009, lk 92. 103

Hallarts journal, sissekanne 19. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 36, Галларт, Л.Н, lk 9. 104

Hallarts journal, sissekanne 4. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 26. 105


39

2.2.1 Vene vägi aastal 1700

Vene väed jagunesid Narva all kolmeks. Paremal tiival asus Avtonom Golovini106

ja

vasakul Adam Weide107

diviis ning keskmes oli vürst Trubetskoi108

vägi. Lisaks neile

kuulusid armee juurde ka pioneeriüksused ning ratsaväe- ja streletsipolgud. Kokku oli

võitlevaid üksusi 29 polku, mis andis võitlusvõimeliste sõdurite arvuks umbes 28 000

jalaväelast ja 8 000 ratsaväelast.109

Mõningad allikad (peamiselt Rootsi omad) on Vene väe suurust paisutanud ka 80 000

meheni, kuid peale on jäänud veendumus, et võitlev osa Narva all oli siiski umbes

35 000 meest, kuid samapalju oli veel mittevõitlevaid üksusi sapööride, teenrite,

kokkade ja teiste abiteenistujate näol, suurendades armee koguarvu tõepoolest 80 000

meheni.110

Suurtükke oli venelastel Narva all 149 pronkskahurit, 28 mortiiri ja 4 haubitsat.111

Suurtükkide rohkusest hoolimata olid Vene armee positsioonid nõrgad. Seda tulenevalt

osalt nii rajatud piiramisvallidest kui ka suurtükkide paigutusest. Hallarti

päevaraamatust on suurtükipatareide asukohtade tuvastamine keeruline, sest seal

kasutatakse väljendeid stiilis „sellel küljel”, mis jätab tänapäeva uurijale palju

eksimisruumi. Petrov, kelle andmed erinevad Sepast mõne suurtüki võrra, nimetab, et

tervel tsirkumvallil oli ainult 22 suurtükki ja 18 mortiiri ning ülejäänud suurtükid,

mortiirid ja haubitsad olid suunatud Narva ja Jaanilinna kindluste vastu.112

Võimalik, et

Vene väed tõid lahingu eel suurtükke tsirkumvallile juurde, kuid sellegipoolest ei

suutnud nad Rootsi tulejõu ülekaalu murda.

106

Avtonom Golovin (1667–1720) oli Peeter I toapoiss, kes tõusis hiljem jalaväekindraliks. Ta langes

Narva lahingus 1700 sõjavangi, kust vabanes 1718. aastal. 107

Adam van der Weide (1667–1720) oli Vene sõjaväelane, kes reisis koos Peeter I Euroopas. Weide

koostas Venemaa esimese sõjaväemäärustiku. Ta langes Narva lahingus 1700 sõjavangi, kust vabanes

1714. aastal. 108

Vürst Ivan Trubetskoi (1667–1750) oli Vene sõjaväelane ja Novgorodi asevalitseja. Langes Narva

lahingus 1700 sõjavangi, kust vabanes 1718. aastal. 109


Ribbing, Olof. Narva lahing 1700 a. Sõdur 50/51, 52. 1926, lk 1138. 111


Петров, А, lk 26.

40

2.2.2 Piiramistööde ettevalmistamine

Tsaar Peeter I jõudis Narva alla 23. septembril koos esimeste suurtükkidega. Saksa- ja

venekeelses päevaraamatu tõlkes esineb suurtükkide arvu osas väike lahkheli. Nimelt

oli saksakeelse järgi Peetril kaasas 32 kahurit, samas kui venekeelse järgi ainult 22.113

Enda ja ühtlasi ka armee peakorteri rajas Peeter I Kamperholmi saarele, Vene vägede

paremal tiival. Saart ühendas Vene vägedega vasakult kaldalt pontoonsild ning

paremalt kaitses saart retranšment.114

Hallart esitas 26. septembril tsaarile oma arvutused eeldatavatest vajadustest, mis

kaasneks Narva kindluse piiramisega. Järgnev nimekiri on eesti keeles esmakordselt

terviklikult esitatud:

40 mortiiri ja igale mortiirile 300 kuuli. Seega kokku 12 000 kuuli ja mortiiride

toetuseks 6000 karkassi;

24–48-naelaseid suurtükke 60 tükki ja igale suurtükile 2000 kuuli. Kokku 120 000

kuuli;

12-naelaseid siuge (kergesuurtükid, mõeldud peamiselt jalaväe vastu) 20 tükki.

Kokku 40 000 kuuliga;

6000 tsentnerit püssirohtu;

10 tonni jääd kahuritorude jahutamiseks;

15 000 käsigranaati;

400 villakotti (sks Wolseck, nende kottide all peetakse ilmselt silmas kotte, mida

täideti villaga, tänapäeval võiks ilmselt kasutada parema terminina kartulikotti), mida

iga mees saaks enda ees veeretada ja seeläbi aprošeerida nii päeval kui öösel. Hallarti

sõnul säästis säärase meetodi kasutamine inimelusid;

100 000 väikest mullakotti (sks Erdseck, arvatavasti oli nende kottide materjal sama,

mis villakottidelgi);

200 suurt mullaga täidetud villakotti, mida enda ees veeretatakse.

30 000 fašiini, mis on 6–7 jalga115

pikad;

4000 puidust haamrit;

113

Erinevus võib olla tõlkes esinev trükiviga. Hallarts journal, sissekanne 4. oktoobril 1700,

Hallarts Tagebuch, lk 25, Галларт, Л.Н, lk 5. 114


1,84−2,14 m.

41

20 000 mingisugust vaia või varrast (sks Wurste), mis on 16–18 jalga116

pikad ning

12–15 varda kaupa kokku seotud (nende otstarvet ei oska autor arvata, kuid neid võidi

kasutada fašiinidena või aprošiseinte vooderdamiseks);

600 suurt gabiooni reduutide ja suurtükipatareide tarbeks (sks Blendungen ehk

rinnatiste tõstmiseks, kuid sellest ei avaldu, et gabioone oleks kasutatud ka aprošide

rinnatise tõstmisel. Seega ei vastanud gabioonide kasutamine täielikult Vaubani

nõudmistele);

400 puidust kandekasti mulla kandmiseks;

400 hispaania ratsut, mida paigutada aprošide ette;

8000 labidat;

8000 kirkat;

8000 kõblast;

400 mingisugust raudkangi (sks Hehbeißen);

400 tormijooksuredelit;

puitlauad suurtükipatareide jaoks;

naelad puitlaudade kinnitamiseks;

minööridele kompassid ja muud tööriistad.

Materiaalsetele vajadustele kaasnesid ka inimressursid:

Pearünnakuks 2000 meest kindralmajori juhtimisel. Tema abistamiseks 2 ooberstit

koos erinevas auastmetes ohvitseridega, Sealhulgas 200 grenaderi;

pearünnakuks 1000 sapööri oobersti juhtimisel, keda abistavad erinevates auastmetes

ohvitserid;

abirünnakuks ehk pettemanöövriks 1000 meest ja 500 sapööri oobersti juhtimisel koos

erinevates auastmetes ohvitseridega;

reservis 1000 meest.117

116

4,89−5,5 m. 117

Hallarts journal, sissekanne 7. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 27–29.

42

2.2.3 Kontra- ja tsirkumvalli rajamine

Kontravalli mahamärkimist alustati 22. septembril peale Narva ümbruskonnaga

tutvumist.118

Hallarti sõnul märgiti 27. septembril Vene vägede laagri ees olevalt

kõrgendikult (Joala küla juures vasakul tiival) jõega sama joont hoides nöörsirge ja

ilma ühegi nurgata tsirkumvall, millel ei olnud märgitud kaitseseisukohti. Kogu

võsastik sellest 100 sammu kaugusel lasti maha raiuda. Hallart lisas, et see ei andnud

talle piisavalt kindlustunnet ning ta oli jätkuvalt murelik.119

Järgmisel päeval, märkis Peeter I isiklikult nööripulkade abil maha tsirkumvalli parema

tiiva koos laagrialaga telkide jaoks. Samal päeval esitas Hallart tsaarile Narva kindluse

plaani, milles toodi välja kaks bastioni kui Narva kindluse nõrgimad lülid. Sepp on

kindlaks määranud, et need bastionid olid Triumph ja Fortuna, mis paiknesid kõrvuti

kindluse edelaküljel, keskaegse linnuse lähistel. Bastioneid vaatlema minnes on Hallart

maininud kontravalli olemasolu, mille rajamine algas järelikult koheselt peale

mahamärkimist.120

Narva kaitseseisukorra kohta said Vene väed väärtuslikku

informatsiooni Vene vägede poole üle jooksnud vabahärra Bauerilt121

, kelle

tähtsaimaks teateks oli, et garnisoni väiksuse tõttu oli loobutud kontreskarpi kaitsest.122

Vene vägede kahekordne piiramisvall kulges kaarjalt Joalast Vepskülani. Kontravalli

kaugus kindlusest oli ligikaudu 1800 meetrit, olles seega garnisoni tuleulatusest

väljas.123

Kontravalli pikkus oli 6 ning tsirkumvallil 7 versta124

. Kahe valli vaheline

kaugus oli parema tiiva äärmises punktis 600 sülda125

ning kahanes vasaku tiiva poole

liikudes, olles kitsaimas punktis 35 sülda126

. Vägede mugavaks manööverdamiseks

oleks pidanud tiiva laius olema 95–190 sülda127

. Seega jäi vasak tiib vägede jaoks

118



Hallarts journal, sissekanne 9. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 30–31,


Rudolf Felix Bauer (1667–1717) oli Vene sõjaväelane, kes läks vahetult enne Põhjasõda Rootsi

teenistusest üle Saksi teenistusse. Riia piiramise ajal 1700. aastal läks salakuulajana taas rootslaste

poolele ning suunati Narva. Sealt lahkus ta Vene vägede juurde. Poltaava lahingus juhtis Vene vägede

paremat tiiba. Bauer kirjutas 1710. aastal Venemaa esindajana alla Harku mõisas sõlmitud Tallinna

kapitulatsiooniaktile. Ta oli aastatel 1710–1711 Eestimaa kubermangu esimene kindralkuberner. 122

Галларт, Л.Н, lk 5. 123

Laidre, Margus. Lõpu võidukas algus. Karl XII Eesti- ja Liivimaal 1700–1701. Tartu ülikooli

kirjastus. Tartu 1995, lk 133. 124

1 verst = 500 sülda = 1067 meetrit. Seega Kontravalli pikkus oli 6402 ja tsirkumvallil 7469 meetrit. 125

Arvestatud Vene sülda. 1 сажень = 2,13 meetrit. Seega 600 sülda = 1278 meetrit. 126

75 meetrit. 127

200–400 meetrit.

43

kitsaks. Paremal tiival oli vallide vahe piisav, kuid sealne soine ala ning kehvad teed

raskendasid ühenduse pidamist vasaku tiivaga.128

Vasaku tiiva kitsaid olusid halvendasid külmade ilmade tõttu sõduritele rajatud

eluruumid, mis asetsesid kogu valli pikkuses ühe reana. Need sõdurite poolt ehitatud

sarad täitsid vasakul tiival kogu vaba ruumi, tekitades olukorra, kus sõduritel oli

võimalik lahinguks grupeeruda vaid oma kasarmutelkide ukseavade poolsele küljele.

Nii oli vasakul tiival vägede manööverdamine peaaegu võimatu ja näitab Petrovi

hinnangul Vene vägede positsioonide valet paigutust.129

Vene vägede tugevaimaks positsiooniks oli tema kese ehk vürst Trubetskoi laager.

Nähtavasti arvasid venelased, et ka rootslased peavad seda Vene vägede võtmepunktiks

ning suunavad oma rünnaku sinna. Seepärast oli Trubetskoi laager kindlustatud kõigist

neljast suunast. Seeläbi oli Vene vägede keskpaik oma tiibadest eraldatud ning häiris

kahe tiiva vahelist ühenduse pidamist. Trubetskoi laagri asukoht kõrgendikul pidi

pakkuma flankeeriva tule võimalust mõlemale Vene vägede tiivale, kuid Trubetskoi

laager ei hõivanud kogu kõrgendikku ning seetõttu kaotasid venelased Narva lahingus

tulejõu ülekaalu. Rootsi vägedel oli võimalik oma suurtükid paigutada Trubetskoi

laagrist kõrgemale sama kõrgendiku (arvatavasti Hermansberg) osale.130

Kontravall tugevdati nelja reduudiga, mis asusid bastionide Gloria, Fama, Triumph ja

Fortuna vastas. Lisaks neile asus Trubetskoi laagri kontravalli poolsel küljel veel kolm

flešši131

(vn флешь). Reduudid pakkusid tõenäoliselt oma asukoha tõttu tuletoetust

kindluse peale edenevatele aproššidele, kuid üllataval kombel ei alanud aproššid

kontravallist, vaid tunduvalt eespool. Aproššid kulgesid kindluse poole sarnaselt 1704.

aasta piiramisega, kujutades üht paralleeli.

Tsirkumvallile rajati 30 reduuti. Enamikes reduutides oli kuni 3 suurtükki.

Tugevaimateks kohtadeks olid Trubetskoi laager 17 suurtüki ja Pähklimäe (Ratshof,

samanimeline kõrgendik asus ka Jaanilinna pool) reduut paremal tiival 10 suurtükiga.

128

Sepp, Hendrik, lk 155, Петров, А, lk 24–25. 129

Петров, А, lk 25–26. 130

Ibid, lk 24–25; 36. 131

Nürinurkne välikindlustus. Petrovi sõnul oli flešše kolm, kuid Narva piiramise plaanidelt paistab neid

tegelikult neli olevat. Петров, А, lk 24–25.

44

Tsirkumvalli kõrgus ulatus rinnatisega 2 ½ meetrini. Valli ette oli kaevatud 1,8 meetri

sügavune kaitsekraav (joonis 11).132

Varasemad uurijad on üksmeelsel arvamusel, et rajatud tsirkumvall ei vastanud Vene

vägede võimekusele. Hertsog de Croy avastas tsirkumvalli alamehitatuse vahetult enne

Narva lahingu algust, positsioone üle vaadates. Vastavalt sõjapidmistavale oleks sellise

valli mehitamiseks tulnud välja panna kuni 70 000 meest, kuid de Croy‟l oli vaid umbes

24 000 jalaväelast.133

Vene väed oleks suutnud oma arvulist ülekaalu rakendada

välilahingus, kuid de Croy‟le jäetud juhtnöörides olevat soovitanud Peeter I lahingust

loobuda.134

Vauban kasutas samuti kontra- ja tsirkumvalli, kuid arvas, et välimine ehk tsirkumvall

on oma pikkusest tulenevalt raskesti kaitstav ning seetõttu ebaefektiivne. Ideaalsetes

oludes eelistas Vauban tsirkumvalli asemel vaatlusväe kasutamist.135

Vaatlusväe saatsid

välja ka venelased Boriss Šeremetjevi136

juhtimisel, kuid sel ei õnnestunud Rootsi

päästeväge Narvast eemal hoida.

Kontra- ja tsirkumvalli ebaproportsionaalne pikkus võrreldes Vene väega, tegi vallid

nõrgaks kõikides punktides. Alamehitatusele lisaks olid ka suurtükid reduutidele

asetatud liialt hõredalt ning seetõttu ei suutnud Vene kahurvägi haarata tulejõu

ülekaalu.137

Venelastel oli ka liiga vähe sildu, mis ei võimaldanud sõjaväel taanduda turvaliselt üle

Narva jõe. Olemasolevad sillad purunesid põgenevate sõdurite massi all ning Hallarti

arvates uppus seetõttu vähemalt 4000 Vene sõdurit.138

Petrovi hinnangul oleks Vene positsioonid kaitse seisukohast olnud efektiivsemad, kui

kontravall toetunuks vasaku tiivaga Joala mõisa juures Narva jõele ja parem tiib

toetunuks jõele Narva eeslinna juures kindluse all. Vene positsioonide kese asetsenuks

132

Laidre, Margus, lk 184–187. 133

Hallarts journal, sissekanne 30. novembril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 56, Галларт, Л.Н, lk 125. 134


Duffy, Christopher. Fire & Stone..., lk 114. 136

Boriss Šeremetjev (1652–1719) oli Vene väejuht. Vene vägede juhataja Baltikumis Põhjasõja ajal.

Erastvere lahingu järel 1701. aastal ülendati feldmarssaliks. 137

Петров, А, lk 36, Sepp, Hendrik, lk 156. 138

Галларт, Л.Н, lk 128, 132.

Joonis 11 Vene vägede tsirkumvalli läbilõige Narva all 1700

Allikas: Koostatud Kaitsevägede Staabi VI osakonna poolt 1930. aastal lisana Hendrik

Sepa raamatule „Narva piiramine ja lahing a. 1700“.

46

Narva kindlusest versta kaugusel oleval kõrgendikul, nõnda oleks Vene positsioonide

kogupikkus olnud umbes 4 versta ehk ligi poole lühem.139

2.2.4 Aproššeerimine

Vene väed asusid Narva kindluse poole aproššeerima 2000 sõduri ja 500 sapööriga

30. septembri öösel rajades 300 sammu140

pikkuse liini.141

Järgmisel päeval sooritas

Narva garnison väljasööstu, kombineeritult ratsa- ja jalaväega, kuid piirajad tõrjusid

selle suurtükitule abil tagasi.142

Aproššeerimise kulg on näidatud eraldi joonisel

(joonis 12).

Peeter I tutvus 2. oktoobril tehtud tööga ning jäi nähtuga rahule. Pihkvast saabusid

34 pronkskahurit ja 3 mortiiri, mistõttu Vene kahurvägi kasvas 66 kahurini ja

3 mortiirini.143

Järgmisel päeval edenesid aproššid Hallarti juhatamisel 120 sammu144

võrra ning aproššid avati ka Jaanilinna suunal, kus edeneti 200 sammu145

võrra. Hallarti

sõnul asuti aprošše ka süvendama ja rinnatist tõstma.146

Hallart rajas 4. oktoobril 16 täiskartauniga (sks Kartaune, ingl Kartouwe)147

suurtükipatarei, mis asus Hendrik Sepa järgi bastion Gloria vastas. Samal ööl avati ka

uus aprošš 150 sõduri ja 300 sapööri abil.148

Järgmisel päeval viimistleti valminud

suurtükipatareid ning alustati uue 8 kartauniga suurtükipatarei rajamist Jaanilinna

poolsele küljele.149

139


Siin tekib saksa- ja venekeelses variandis terminoloogiline vastuolu. Saksakeelses on kasutusel

pikkusühik Schritt (samm), samas kui venekeelses tõlkes on kasutatud pikkusühikut сажень (süld).

300 sammu = umbes 273 meetrit. 300 sülda = 639 meetrit. Et edaspidi on ka venekeelses tõlkes

kasutatud pikkusühikuna sammu (шагов), siis on siinses kontekstis süld ilmselt trükiviga. 141



Hallarts journal, sissekanne 13. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 33–34, Галларт, Л.Н, lk 7. 144

109 m. 145

182 m. 146


XVI−XVII sajandil kasutatud suurekaliibriline eestlaetav suurtükk. Vastavalt kaliibrile jagunesid

täis-, topelt-, pool- ja veerandkartauniks. 148

Hallarts journal, sissekanne 15. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 34, Галларт, Л.Н, lk 7–8,


Hallarts journal, sissekanne 16. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 34–35, Галларт, Л.Н, lk 8.

Joonis 12 Aproššide edenemine

.

Joonistelt on näha Vene aproššeerimise edenemist kuupäevaliselt pearünnakul (vasakul

tiival), valerünnakul (paremal tiival) ja abirünnakul (Jaanilinna pool)

Allikas: Ласковский, Ф. Карты, планы и чертежи. Материалы для истории инженерного

искусства в России. Часть 2. Опыт исследования инженерного искусства в

царствование императора Петра Великого. В Типографии Императорской Академии

наук. Санктпетербург 1861, leht 4.

48

Jaanilinna poolel rajati 6. oktoobril 10 veerandkartauniga suurtükipatarei vaenlase

seljataguse häirimiseks.150

Järgmisel päeval rajati Vassili Kortšmini151

juhatamisel

Jaanilinna poolel vene kabeli lähedal olevale kõrgendikule (Koppelberg) 8 siust

(kergesuurtükk) koosnev suurtükipatarei. Sellelt positsioonilt oli võimalik tulistada

Narvat ja Jaanilinna ühendavat silda.152

Vene laagris oli 8. oktoobriks muutunud leib

defitsiitseks ning seetõttu põgenes vähemalt üks tööline Narva.153

Novgorodist saabus 10. oktoobril 29 kahurit ja laskemoona. Seega oli Vene kahurvägi

kasvanud 95 kahuri ja 3 mortiirini. Hallarti käsul laskus üks kapten koos 50 mehega

aprošidesse ning ründas väljaspool kindlust küttepuid korjavaid rootslasi. Öö jooksul

edeneti aproššidega Narva suunal 120 sammu võrra.154

Narva suunal edeneti 11. oktoobril aproššidega 100 sammu võrra.155

Järgmisel päeval

rajati 16 kahuriga suurtükipatarei kummalegi küljele 8 mortiiriga kessel

(mortiiripatarei). Suurtükkide vedamine voorimeestega patareide ja kesselite juurde

möödus raskustega. Tee peal purunesid suurtükkide lafetid ja rattad, sellest järeldas

Hallart, et edasistest tegevustest pole midagi head oodata.156

Narva suunal rajati 14. oktoobril suurtükipatarei 15 kahuriga ja üks kessel 8 mortiiriga.

Päeva jooksul saabus laagrisse 3 uut mortiiri, seega oli Vene kahurväes nüüd 95 kahurit

ja 6 mortiiri.157

Kui uskuda Hallartit, et Vene väel oli Narva all 14. oktoobriks vaid

6 mortiiri, siis pidid enamik kesselitest seisma tühjalt või vaid paari mortiiriga.

Järgmisel päeval saabus Narva alla veel 12 mortiiri ja laskemoona ning seega oli Vene

kahurväes nüüd 18 mortiiri ja Vene patareid alustasid Narva pommitamist.158

Suurtükipatareide rajamine jätkus 16. oktoobril ning Peeter I rajas isiklikult Narva jõe

150

Hallarts journal, sissekanne 17. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 35, Галларт, Л.Н, lk 8–9,


Vassili Kortšmin juhatas 1700. aasta Narva piiramise ajal Jaanilinna poolseid piiramistöid. Vene

väed asusid Narva kindlusega tutvuma juba enne Põhjasõja algust. Eelluuret lihtsustasid sugulussidemed

või sõprade külastamise ettekäänded naaberriigi kindlustes viibimiseks. Peeter I saatis Vassili Kortšmini

Narva eelluuret teostama 1700. aasta märtsis. Kortšmin tutvus linna ja selle ümbrusega suurtükkide

ostmise ettekäändel. Sepp, Hendrik, lk 53. 152

Hallarts journal, sissekanne 18. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 36, Галларт, Л.Н, lk 9,



Hallarts journal, sissekanne 21. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 36–37, Галларт, Л.Н, lk 9–10. 155


Hallarts journal, sissekanne 23. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 37, Галларт, Л.Н, lk 10–11. 157


Hallarts journal, sissekanne 26. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 38–39, Галларт, Л.Н, lk 12.

49

äärde 8 mortiiriga kesseli.159

Siit alates on märgata, et haavatute osakaal hakkab

piirajatel järsult tõusma (seni oli see piiramise algusest saadik umbes üks kuni neli

meest surnute või haavatutena päevas).

Hallarti sõnul olid 19. oktoobriks kõik suurtükipatareid kahuritega mehitatud.160

Järgmisel päeval avas Vene kahurvägi Narva pihta turmtule viiest suurtükipatareist ja

kolmest kesselist (mortiiripatarei). Suurtükkide kattetule all edenes petterünnakuks

mõeldud aprošš 150 sammu161

võrra, seejuures sai 20 meest surma ja 15 haavata.162

Narva ja Jaanilinna tugev pommitamine jätkus järgmisel päeval, kusjuures mõned

suurtükid lõhkesid tulistamisel, sest nad ei purginud (ei tühjenenud laengust).163

Hallart

andis petterünnaku tarbeks 22. oktoobril käsu rajada kindluse paremale küljele uus

aprošš. Seejuures sai kolm meest surma ja 20 haavata. Järgmisel päeval pikendati

aprošše, kuid laskemoona vähesuse tõttu tuli Narva pommitamine lõpetada.164

Peeter I eestvedamisel toimus 24. oktoobril sõjanõukogu, mis otsustas, et laskemoona

vähesuse tõttu tuleb kõik kahurid üle viia pearünnaku toetuseks.165

Vene positsioonidel

parandati 26. oktoobril tekkinud kahjustusi ning seejuures sai neli meest surma ja kuus

haavata. Järgmisel päeval asendati Narva garnisoni poolt eelmisel päeval hävitatud sild

uue pontoonsillaga. Seejuures uppus kuus meest. Ühtlasi otsustati Jaanilinna vastu

sooritada kahe streletsipolguga tormijooks, kuid Hallarti hinnangul ei olnud brešš

Jaanilinnas piisav, et rünnakut toetada ja seega lükati tormijooks edasi.166

Vene vägede aproššeerimist raskendasid sügisesed vihmased ilmad. Tugeva vihma ja

soise maastiku tõttu oli kaevikutes vesi kohati põlvini, mis tõi omakorda kaasa sõdurite

sagedast haigestumist. Vene vägede kehv olukord oli teada ka Narva garnisonil, kes sai

ülejooksikute kaudu teateid Vene vägede seas möllavast düsenteeriast ja

toidupuudusest.167

159

Hallarts journal, sissekanne 27. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 39, Галларт, Л.Н, lk 12,



137 m. 162

Hallarts journal, sissekanne 31. oktoobril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 39–40, Галларт, Л.Н, lk 13. 163




Hallarts journal, sissekanne 5–7. novembril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 42, Галларт, Л.Н, lk 15. 167

Laidre, Margus, lk 135.

50

2.2.5 Valmistumine tormijooksuks

Jaanilinna pool rajati 28. oktoobril paar väiksemat patareid Jaanilinna ees oleva

palissaadi lõhkumiseks. Narva suunal seati üles kaks patareid, mis olid suunatud

bastioni Fortuna vastu. Sel päeval lõhkes üks Vene kahur tappes Vene laagris vähemalt

viis meest.168

Narva suunal rajati 29. oktooril 4 kahuriga suurtükipatarei. Seejuures sai

neli meest surma ja kuus haavata. Petterünnaku jaoks tehti suur kunstlik küngas, mida

plaaniti kuni kontreskarpini edasi tõsta.169

Autor on lisanud suurtükipatareide asukohad

eraldi joonisena (joonis 13).

Narva suunal tehti 31. oktoobril ettevalmistusi uue 8 kahuriga suurtükipatarei

rajamiseks.170

Järgmisel päeval tulistati 4 kahurist tugeva tulistamise järel Jaanilinna

brešš, seejuures sai viis meest surma ja kaheksa haavata. Järgmisel päeval toimus

sõjanõukogu, mis otsustas, et kõik jõud tuleb rünnakuks valmis seada ning positsioonid

korrastada ja jätkata brešši tulistamist.171

Hallart ja Peeter I vaatasid 3. novembril üle positsioonidel tehtud parandustööd ja lasid

sisse viia vajalikke täiendusi.172

Parandus- ja ettevalmistustööd jätkusid järgmisel

päeval ning seejuures sai 16 meest surma ja 20 haavata.173

Sõjanõukogu palus 7. novembril Hallartil hinnata võimalust brešši tulistamiseks Narva

kindlusesse. Arvestades laskemoona hulka, milleks oli 3000 kahurikuuli, 1000

mortiiripommi ning 1200 puuda174

püssirohtu, soovitas Hallart oodata varude

täienemist. Seetõttu tõstatas Peeter I taas tormijooksu võimaluse Jaanilinna vastu.

Sõjanõukogu otsustas soodsat ilma ootamata koheselt rünnakuga alustada.

Tormijooksuga Jaanilinna vallutada ei õnnestunud.175

168

Hallarts journal, sissekanne 8. novembril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 42–43, Галларт, Л.Н, lk 15–16,


Hallarts journal, sissekanne 9. novembril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 43, Галларт, Л.Н, lk 16,







1 puud = 40 фунт (naela) = 16,4 kg. Seega 1200 puuda = 48 000 ф = 19 680 kg. 175

Hallarts journal, sissekanne 18. novembril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 46–47,

Галларт, Л.Н, lk 19–20.

Joonis 13 Suurtükipatareid

Joonisel on näidatud Vene vägede suurtükipatareide rajamised kuupäevaliselt, mis oli

võimalik tekstist ja kaartidelt tuvastada. Numbrid näitavad suurtükkide arvu patareides.

Kahureid tähistab „Srt“ ja mortiire „Мor”.

Allikas: Петров А. Нарвская операция. Военный сборник. № 7. 1872.

52

Ebaõnnestunud rünnakust hoolimata jätkasid Vene väed tegevust Jaanilinna suunal.

Hallart tegi 8. novembril ettevalmistusi kahe aprošši rajamiseks 120 ja 200 sammu

pikkuselt ning lasi püstitada kaks reduuti, millest ühes asus 6 kahuriga patarei. Selle

suurtükipatarei ülesanne oli häirida Narval Jaanilinnaga silla kaudu ühenduse

pidamist.176

Jaanilinna poolbastioni (Hallarti järgi, täpsemalt tuvastamata) vallutamiseks edeneti 9.

novembril, aproššeerides 80 sammu. Niiviisi sooviti vallutada kontreskarp ilma

tormijooksuta.177

Aproššeerimist prooviti jätkata 10. novembril, kuid tulutult. Kuuvalge

öö tõttu sai palju sapööre surma ühes insener Pugnettiga.178

Vene laagris tekkis 11. novembril suur segadus ning mitmed üksused saadeti

aproššidesse võimalikku garnisoni väljasööstu peatama. Segaduse tekitas

kaardiväekapten Gummerti lahkumine Narva kindlusesse.179

Heldur Palli sõnul peavad

Vene ajaloolased Gummerti reeturlikkust üheks Narva lahingu kaotuse peapõhjuseks.180

Väidetavalt läks Gummert Narva, pakkumaks garnisoni ülem Hornile võimalust 600

mehega Peeter I Kamperholmi saarel vangistada. Horn arvas temas läbi nägevat

salakavalust, tegelikult hoopis garnisoni tugevalt nõrgestada, ja vangistas ta.181

Hendrik

Sepa andmetel kasutas Peeter I vabandava asjaoluna Narva lahingu kaotamises

Gummerti kadumist.182

Aproššid jõudsid 12. novembril Jaanilinna palissaadini ning kaeti laudadega kinni.183

Järgmisel päeval lõi 150-meheline garnisoni väljasööst Vene väed palissaadi alt tagasi

ning hävitas 120 sammu pikkuselt aprošši. Seejuures olid Vene vägede kaotused

41 meest surnute ja 64 haavatutena. Paranduste tegemine aproššides oli kuuvalgete

ööde tõttu raskendatud.184

176


Галларт, Л.Н, lk 20–21, Sepp, Hendrik, lk 147. 177


Hallarts journal, sissekanne 21. novembril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 48, Галларт, Л.Н, lk 22, Sepp,

Hendrik, lk 147. 179


Галларт, Л.Н, lk 22–23. 180

Palli, Heldur. Kui Raudpea läks. Pildikesi Põhjasõja ajast. Eesti raamat. Tallinn 1967, lk 35. 181

Laidre, Margus, lk 139–141. 182



Галларт, Л.Н, lk 23–24, Sepp, Hendrik, lk 163. 184

Hallarts journal, sissekanne 24. novembril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 50, Галларт, Л.Н, lk 24–25,

Sepp, Hendrik, lk 163–164.

53

Peeter I lahkus 18. novembril Narva alt, jättes vägede juhatamise hertsog de Croy‟le.

Selleks hetkeks oli olukord Narva all juba kriitiline. Narva lähistel olid sagenenud

Rootsi luurajate liikumised. Seetõttu andis hertsog de Croy 18. novembri õhtul käsu

kogu Vene vägede laager lahingukorda seada. Seejärel inspekteeris ta laagrit ning andis

korralduse saata 100 ratsaväelast patrullima tsirkumvalli ette.185

Paraku juhtus, et

sõdurid otsustasid korraldusest üle astuda ja patrulle välja ei saadetud. Seda kasutas ära

Rootsi kindralmajor Rehbinder, kes vaatas üle Vene kindlustatud positsioonide ehk

trenšide (mõeldud on ilmselt tsirkumvalli) seisukorra ning jõudis ära mõõta ka nende

sügavuse ja laiuse.186

Edaspidise allumatuse vältimiseks andis de Croy välja kirjaliku käsu kõikidele

üksustele täitmiseks. Selles nähti ette, et kõikidel polkudel tuli kogu ööks välja panna

patrullid. Pooled üksustest pidid kogu öö olema lahinguvalmiduses. Igale sõdurile tuli

välja anda laskemoon 24 laenguks. Häire ajal pidid kõik ohvitserid tagama, et nende

üksused asuksid lahingupositsioonidele. Ühtlasi rõhutati, et kõik ebatäpsused vallidel ja

aproššides parandataks.187

Rootsi päästevägi saabus Narva alla 19. novembril ning kõikidele Vene sõduritele anti

käsk lahingupositsioonidele asuda. Enne lahingu algust ratsutas de Croy läbi Vene

vägede positsioonid Vepskülast Joalani. Ta pani tähele, et kogu kontra- ja tsirkumvalli

mehitamiseks oleks vaja olnud vähemalt 70 000 meest, kuid de Croy arvates oli tal vaid

umbes 24 000 meest. Lisaks sellele olid mehed näljast, külmast ja vihmast jõuetud ning

puudus reserv.188

185

Hallarts journal, sissekanne 29. novembril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 52–54, Галларт, Л.Н, lk 118–

122, Sepp, Hendrik, lk 243. 186



Hallarts journal, sissekanne 29. novembril 1700, Hallarts Tagebuch, lk 54–55, Галларт, Л.Н, lk 122–

124, Sepp, Hendrik, lk 243–244. 188


Sepp, Hendrik, lk 245.

54

2.3 Lambert 1704

Narva lahing 1700. aastal oli Vene armeele katastroofiline. Peeter I jäi ilma

suurtükkidest, sõjakassast ja armee kõrgemast juhtkonnast. Vangidena kaotati koguni

9 kindralit ja veel mitmeid ohvitsere. Narva lahingu järel 1700. aastal ülehindas Rootsi

saavutatud võitu ning pidas Venemaad lööduks. Rootsi armee suunamine Poola vastu

oli soodne Vene tsaarile, kes alustas jõulist armeereformi. Venemaal seati sisse

nekrutikohustus ning suurtükiväe taasloomiseks sulatati kirikukellad. Vene väed

tungisid taas Liivimaale 1701. aasta suvel. Lahingutes Erastvere ja Hummuli all said

rootslased tugevalt lüüa, kuid Vene armee edu ei olnud kuni Tartu ja Narva piiramiseni

1704. aastal veel sugugi kindel.

Järgnev tugineb peamiselt Fjodor Laskovski uurimusele „Материалы для истории

инженерного искусства в России“. Laskovski on tõlkinud Georg Friedrich von

Bunge poolt avaldatud Narva elanike mälestused Narva teisest piiramisest ning

viidanud ka „Piiramise žurnaalile“, mis võib olla peainsener Lamberti päevaraamat.

Peainseneriks Narva teisel piiramisel oli Joseph Gaspard Lambert de Guerin189

. Teistest

inseneridest on nimeliselt võimalik tuvastada juba 1700. aastal Narva all olnud

Wilhelm Adam Kirstensteini. Boris Kurakin on identifitseerinud ka ühe nimetu itaalia

päritolu inseneri, kes vastutas aproššide eest.190

Sarnaselt 1700. aastaga peab ka siin

oletama, et lisaks väljatoodud inseneridele oli piiramisel veel teisigi, kes täitsid mingeid

insenerialaseid ülesandeid.

Vene armee suurus tõusis Narva all juuli lõpus Tartu piiramiselt saabunud abivägedega

40 000 meheni ning suurtükiväe moodustas 66 kahurit, 83 mortiiri ja 1 haubits.191

Fjodor Laskovski hinnangul oleks rootslased suutnud Narva teise piiramise murda, sest

venelastel oli kuni Tartu langemiseni vähe suurtükke, kuid garnison ei osanud piiramise

algfaasis oma tulejõu ülekaalu ära kasutada. Laskovski arvates oli Narva komandant

piiramisalal ebakompetentne ning Narva langemine 1704. aastal oli just tema valede

otsuste tulemus.192

189

Joseph Gaspard Lambert de Guerin oli prantsuse päritolu insener ning ta lahkus Venemaa

teenistusest 1706. aastal. Oli üks Peterburi linna esimestest inseneridest. 190

Куракин, Б, lk 296. 191

Ibid, lk 296. 192

Ласковский, Ф, lk 153.

http://tallinn.ester.ee/search~S1*est?/a%7Bu041B%7D%7Bu0430%7D%7Bu0441%7D%7Bu043A%7D%7Bu043E%7D%7Bu0432%7D%7Bu0441%7D%7Bu043A%7D%7Bu0438%7D%7Bu0439%7D%2C+%7Bu0424%7D%7Bu0435%7D%7Bu0434%7D%7Bu043E%7D%7Bu0440%7D+%7Bu0424%7D%7Bu0435%7D%7Bu0434%7D%7Bu043E%7D%7Bu0440%7D%7Bu043E%7D%7Bu0432%7D%7Bu0438%7D%7Bu0447%7D%2C+1802-1870/ay%7Eey%7EAy%7Ely%7Edy%7Ehy%7ECy%7Ely%7Edy%7Eby%7Ec+y%7Eoy%7EFy%7EEy%7Ehy%7Ek+y%7Eoy%7EFy%7EEy%7Ehy%7Eky%7Ehy%7ECy%7Eby%7Er+1802+1870/-3,-1,0,B/browse

55

2.3.1 Narva sissepiiramine

Narva teine piiramine algas ööl vastu 12. aprilli 1704. aastal, kui Narva jõesuudmesse

saabus vürst Apraksin193

5 jala- ja 2 ratsaväepolguga. Nad sulustasid Narva jõesuudme

ning peatasid seeläbi laevateid pidi Narva varustamise. Samal ajal hõivas 50-meheline

Vene väesalk Jaanilinna esised Narva garnisoni eelpostid Postmeisterbergil.194

Vene väed hõivasid 28. aprillil Narva jõesuudme lähistel Wagenküla (arvatavasti

Veneküla) ning järgmisel päeval Gutterküla (arvatavasti Kudruküla). Gutterkülasse

rajasid piirajad 8 kahuriga suurtükipatarei, mis pidi tõrjuma laevad Narva jõesuudmest.

Narva garnison püüdis jõgemööda piirajatele läheneda ning patarei rajamist takistada,

avades kahelt brigantiinilt vene rajatiste pihta tule. Vene positsioonide rajamine jätkus

30. aprillil. Hungerburg (Narva-Jõesuu) langes Vene vägede kontrolli alla 2. mail ning

Vene ratsapatrullid teostasid maastikuluuret kuni Vaivarani.195

Narva varustamiseks toimus ööl vastu 12. maid Eestimaa kindralkuberneri saadetud

Rootsi dessant 1200 mehega Narva jõesuudmes. Dessant jäi Vene suurtükitule alla,

mistõttu otsustas Narva garnison saata dessandile appi väljasööstu, mis koosnes

900 jala- ja 250 ratsaväelasest. Suuremal osal dessandist õnnestus Narva jõuda, kuid

Vene vägede jälitustegevuse tõttu tuli varud maha jätta.196

2.3.2 Piiramise alustamine

Dessandi järgsetel päevadel kogusid Vene patrullid Narva ümbrusest Vaivarani

piiramistegevuseks tarvilikku materjali, provianti ja tööhobuseid.197

Piiramistöödele

asuti 30. mail, mil saabus Vene peavägi. Autori arvates võisid venelased karta Narva

193

Pjotr Apraksin (1659–1728) oli Vene väejuht ja riigitegelane. 194

Ласковский, Ф. Материалы для истории инженерного искусства в России. Часть 2.

Опыт исследования инженерного искусства в царствование императора Петра Великого. В

Типографии Императорской Академии наук. Санктпетербург 1861, lk 129–130, 394. 195

Ibid, lk 129–130, 394. 196

Ласковский, Ф, lk 130–131, 394–395, Kroon, Kalle. Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas. Eestlased ja

lätlased Rootsi armees, nähtuna sotsiaalmajanduslike muutuste taustal 17. sajandi lõpul – 18. sajandi

alguses. Argo. Tallinn 2007, lk 276–277. 197

Bunge, Georg Friedrich von. Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Curlands, herausgegeben.

Zweiter band. Zweite durch neue Artikel vermehrte Auflage. Verlag von Franz Kluge.

Reval 1861, lk 192.



56

esimese piiramise kordumist ning seetõttu rajati piiramislaager Narva jõe paremale

kaldale umbes kolme versta kaugusele Jaanilinnast.198

Vene väed hõivasid 31. mail Jaanilinna garnisoni kaksik-eelposti Ratshofi (Pähklimäe)

ja Koppelbergi (Kabelimägi) kõrgendikel. Garnison vastas sellele 1. juuni öösel

400-mehelise väljasööstuga. Väljasööstjad tungisid Vene positsioonidele, et hävitada

nende sõjavarud. Garnison kaotas mõned ohvitserid ja ratsaväelased, kuid venelaste

kaotused hinnati märksa suuremaks. Laskovski tsiteeritud allikatest (Rickers Kalender

Bemerkungen ja Tagebuch des Heren Obristen von Pott) on võimalik välja lugeda, et

garnison sooritas 2. juuni hommikul veel teisegi väljasööstu 1500 mehe osalusel. Vene

üksused taandusid Ratshofi kõrgendikult lahinguta ning garnison jälitas neid kuni

lähedal asuva metsatukani. Venelaste kaotusteks hinnati 40 meest.199

Lahingus

langenud ohvitseride nimesid kõrvutades võib oletada, et 1. ja 2. juunil toimunud

väljasööst on tegelikult üks ja sama sündmus. Ainsaks ebakõlaks on vaid suur erinevus

väljasööstjate arvus.

Narva garnisoni nõrgestamiseks kasutasid Vene väed 9. juunil kavalust, korraldades

niinimetatud maskeraadilahingu. Venelased kasutasid ära garnisoni lootust peatsele

päästeväe saabumisele ning riietasid osad üksused sinistesse mundritesse. Maskeeritud

sõdurid saadeti salaja Tallinna viivale teele, kus teeseldi, et neid ründavad Vene väed,

ning anti kahuritest Rootsi signaallask, millele garnison vastas. Narva garnison tegi

väljasööstu, arvates, et Schlippenbachi200

päästevägi on rünnaku all. Lahingupaika

jõudes tuli venelaste kavalus ilmsiks ning mitmed väljasööstnud rootsi sõdurid võeti

vangi.201

Piiramise juhataja marssal Georg Benedikt von Ogilvy202

soovitas tsaaril asuda Narva

kindlust piirama idast ehk vallutada Narva läbi Jaanilinna ent Peeter I otsustas seda

198

Ласковский, Ф, lk 131–132. 199

Ibid, lk 395–396. 200

Wolmar Anton von Schlippenbach (1658–1739) oli Rootsi sõjaväelane. Langes 1709. aastal Poltaava

lahingus sõjavangi, kust vabanes 1712. aastal. 1715. aastal läks venelaste poolele üle ning sai

Sõjakolleegiumi ja Ülemkohtu liikmeks. 1704 juhtis ta Rootsi vägesid Läsna all ning sai lüüa. Võib

arvata, et Schlippenbachi eesmärk oli Narva piiramisrõngast vabastada, kuid peale Läsna lahingu

kaotust polnud Rootsil ilmselt Eesti aladel enam piisavalt jõudu, et sõjategevuses initsiatiivi haarata. 201

Книга Марсова или Воинских дел от войск царского величества российских во взятии

преславных фортификаций, и на разных местах храбрых баталий учиненных над войски его

королевского величества свейского. С первого санктпетербургского 1713 года издания вторым

тиснением напечатанная. Морской шляхетский кадетский корпус. С.-Петербург 1766, lk 32–33. 202

Georg Benedikt von Ogilvy (1651–1710) oli Vene sõjaväelane. 1706. aastal läks üle Saksi teenistusse

ning suri Danzigi piiramise ajal.



57

soovitust mitte arvestada. Marssal Ogilvy kartus läänepoolse ohu osas kaotas

aktuaalsuse, kui Vene eelväed purustasid 11. juunil Läsna all, Rakvere lähistel Rootsi

päästeväe. Seeläbi kadus igasugune läänepoolne oht Vene vägedele.203

Läsna lahinguga

kadusid kõik Narva garnisoni lootused abile, kuid raskustest hoolimata jätkati

vastupanu.204

Narva komandant lootis 1700. aasta edu kordumisele, kuid kindluse

varudest piisas vaid paariks kuuks.205

Paraku tundub, et komandant Horn oleks pidanud

ootamise asemel asuma koheselt tugevate väljasööstude abil piirajate tegevust häirima,

sest sel hetkel oli neil veel tulejõu ülekaal.

2.3.3 Aproššeerimine

Vene väed asusid 11. juuni keskööl kontra- ja tsirkumvalli rajamisele, mida piiramise

plaanidelt näha ei ole (teksti järgi võib arvata, et tsirkumvall asus Vaivaras ja kontravall

Jaanilinna poolsel küljel). Pearünnak suunati bastionidele Victoria ja Honor, sest neid

oli võimalik breššida Jaanilinna poolselt kaldalt (jõepoolsel küljel puudus kontreskarp,

varjatud tee ja glassiivall, mis oleks bastionide eskarpmüüre vastase suutükitule eest

varjanud). Pearünnakut toetas abirünnak Jaanilinnale ja valerünnak bastionidele Triumf

ja Fortuna (mis olid esimese piiramise ajal olnud pearünnaku objektiks).206

Välismaiste inseneride juhtimisel alustati ööl vastu 13. juunit aproššeerimist Narva jõe

paremal kaldal ning 14. juunil ületati juba Narva jõgi (joonis 14).207

Maskeraadilahingu

järgsed garnisoni väljasööstud aproššeerimise aeglustamiseks pidid olema

ohvriterohked, sest 14. juunil sõlmisid vaenupooled langenute matmise eesmärgil

vaherahu.208

Vaherahu lõppedes aproššeerisid Vene väed 15.–16. juunil bastionini

Gloria.209

Ööl vastu 17. juunit avasid Vene väed Roten-Hani mõisa juures uue aprošši, kus

esimese piiramise ajal oli olnud Vene vägede mortiirikessel. Suurtükitulega

ebaõnnestus piirajate tegevuse häirimine ning seetõttu sooritas garnison 18. juuni vara-

203

Palli, Heldur, lk 102, 104. 204

Kroon, Kalle, lk 277. 205

Kelch, Christian, lk 273. 206


Ibid, lk 134. 208

Bunge, Georg Friedrich von, lk 194. 209

Kelch, Christian, lk 286–287.



Joonis 14 aproššide edenemine

Joonisel on näidatud Vene

vägede aproššeerimise

kuupäevaline kulgemine.

Plaani järgi tundub, et Vene

väed aproššeerisid ümber Narva

kindluse kahest küljest.

Alustades 14. juunil lõunapoolt

(roheline) ja 22. juunil

põhjapoolt (punane). Mõlemad

rünnakusuunad kohtusid 25.

juunil (kollane).

Allikas: Ласковский, Ф. Карты, планы и чертежи. Материалы для истории инженерного искусства в России. Часть 2. Опыт

исследования инженерного искусства в царствование императора Петра Великого. В Типографии Императорской Академии

наук. Санктпетербург 1861, leht 6.

59

hommikul väljasööstu Narva eeslinna mahapõletamiseks. Samal ööl nihutasid Vene

väed aproššid Roten-Hanist Narva suurtükkide õppevallini (asukoht pole teada).

Järgmisel päeval viis Narva garnison piiramistööde häirimiseks kaks suurtükki

Zegelbergi (asukoht pole teada) tippu. Garnison paigutas 20. juunil mõned kahurid

Seulenbachi kõrgendikule, kust anfileeriti piirajate aprošše ning peatati edasitung.

Seetõttu rajasid piirajad öösel aproššidele traaversid ehk kaevikujoonega ristuvad

vallid. Vene väed ehitasid 21. juuniks bastionide Honor ja Gloria vastu gabioonidest

rinnatise ning heitsid sealt suuremat kahju tekitamata, kindluse pihta käsigranaate.210

Narva garnison sooritas 22. juunil väljasööstu hävitamaks viimaseid allesjäänud

eeslinna hooneid, et piirajad ei saaks edasitungimisel eeslinna varjumiseks kasutada.

Venelased proovisid neid suurtükkide abil häirida, kuid edutult. Öösel jätkasid Vene

väed aproššeerimist Seulenbachist bastionini Gloria ja Victoria. Vene väed edenesid

24. juunil mööda Seulenbachsbergi ning ületasid selle 25. juuni ööl, jõudes

Schlachtbergile (arvatavasti mõlemad umbes bastionide Gloria ja Fama esisel kõrgemal

alal).211

Vürst Apraksin jättis ühe polgu Narva jõesuudmesse ning asus 25. juunil 4 polguga

Jaanilinna piirama. Piirajad tõid 27. juunil Jaanilinna alla vankritega sõjamoona ja

tormijooksuredeleid. Tugeva suurtükitule all veeti aproššid 29. juuniks ümber

Jaanilinna.212

Ööl vastu 1. juulit jätkusid edenemistööd Jaanilinna all hoolimata tugevast garnisoni

suurtükitulest. Samal õhtul kella 21–22 vahel sooritas garnison 50–80-mehelise

väljasööstu. Väljasööstjad väljusid Kuningaväravast ning samal ajal korraldas garnison

diversiooni, kus kaluriteks maskeeritud sõdurid lähenesid 3–6 paadiga Vene

positsioonidele. Diversiooni tulemusel õnnestus väljasööstjatel pääseda Vene

aproššideni ning piirajad sealt välja lüüa. Ööl vastu 2. juulit tõmmati piiramisrõngas

Jaanilinna ümber koomale ning seega võeti Jaanilinna elanikelt võimalus jõest kala

püüda.213

Vene vägi edenes 3. juuli ööl Jaanilinna suunal Conuatzbergile, mis asus Bleckuscheni

tee läheduses. Samaaegselt valmis Vene vägede kontravall. Tsirkumvalli asendasid

210

Ласковский, Ф, lk 134–136, 396–397. 211

Ibid, lk 136–137, 397–398. 212

Ibid, lk 137, 397–398. 213

Ibid lk 138, 398–399.




60

tõkked ja takistused, arvatavasti seetõttu, et Vene kindlustatud liin asus ka Vaivara

juures. Vaivara liini ülesanne oli luua Rootsi päästeväega kontakt ning peatada tema

lähenemine Narvale. Juhul kui see oleks ebaõnnestunud tuli Vaivara liinil vastast

niikaua kinni hoida, kuniks piiramisvägi end lahingukorda seab.214

Ööl vastu 4. juulit jõudsid Vene piiramistööd Jaanilinna all jõekaldani. Garnison

tulistas 6. juulil Vene positsioone, kuhu oli kuhjatud gabioone, Jaanilinna hornvärgilt

(mõeldud ilmselt põhja-eeslinnuse põhjaküljel paiknenud kivist ja mullast kaitseehitist

Bojaarivalli). Narva komandant Horn tegi tulistamise eest vastutavale ohvitserile valju

noomituse ning määras iga omavoliliselt tulistatud kuuli eest trahvi. Säärane korraldus

on selgitatav ainult sellega, et garnisoni laskemoonavarud olid hakanud lõppema. Ööl

vastu 9. juulit tõmbasid piirajad oma positsioonid Jaanilinna pool jõekaldalt tagasi

Õnnekülani, sest need oli tugevalt kahjustatud.215

Vene väed asetasid 10. juulil aproššidele gabioone ja vedasid samaaegselt Jaanilinna

juurde segamatult palke, laudu ja haoseid. Samal ööl vedasid piirajad oma aproššid

Narva poolel Kuningaraveliini kontreskarpini (bastionide Honor ja Gloria vahel).

Jaanilinna pool rajati samaaegselt suurtükipatareid nr 4 ja 5 (joonis 15).216

2.3.4 Vallikraavi ületamine

12. juuli keskööst kella kuueni hommikul toimus kindluse tugev pommitamine.

13. juulil veeti aproššid bastioni Honor vastas oleva kontreskarpmüürini. 14. juulil

tungisid piirajad hoolimata tugevast kindluse tulest Kuningaraveliini juures üle

glassiivalli varjatud teele. Ööl vastu 15. juulit rajasid Vene väed uued suurtükipatareid

ning vedasid Narva poolel aproššid jõekaldalt bastioni Honor faassini. 16. juuli jooksul

pommitasid Vene väed tugevalt garnisoni tulepositsioone ning jätkasid öösel

aproššeerimist.217

214


Ibid, lk 139, 399–400. 216

Ibid, lk 141, 400. 217

Ibid, lk 142–143, 400–401.





Joonis 15 Suurtükipatareid

Plaanil on kujutatud Vene

suurtükipatareide asukohti

1704. aastal. Patareid on

nummerdatud 1−19, kuid

patarei nr 2 asukoht pole

teada.

Nr 11-12 Blecksberg

Nr 7, 9 Õnneküla

Nr 8 Gerasimberg

Nr 4 Portens-holm?

(Laevasild)

Allikas: Книга Марсова или Воинских дел от войск царского величества российских во взятии преславных фортификаций, и на разных

местах храбрых баталий учиненных над войски его королевского величества свейского. С первого санктпетербургского 1713 года

издания вторым тиснением напечатанная. Морской шляхетский кадетский корпус. С.-Петербург 1766, lk 31.

62

Ööl vastu 18. juulit lähenesid Vene aproššid bastionidele Gloria ja Fama ning ühele

kõrgendikule rajati mortiirikessel. Portens-Holmilt (asukoht pole teada) saabus

18. juulil piirajatele 103 suurtükki. Järgneval ööl paigutasid Vene väed Koppelbergi

alla suured gabioonid. 19. juuli keskpäeval tehti Vene patareidest kolm kogupauku ning

aproššides heisati 14 Tartu piiramiselt saadud trofeelippu.218

20. juulil pommitasid Vene väed tugevasti bastionit Victoria. Järgmisel päeval

paigutasid nad Gerasimbergile patarei, mis oli suunatud Narva Veeväravale. Öösel

edenesid Vene aproššid Gerasimbergilt Postmeisterbergini ning Õnnekülasse rajati

mortiirikessel. 22. juulil edenesid piirajate tööd hoogsalt. 24. juulil heitsid piirajad

bastionide pihta käsigranaate. 26. juulil rajasid Vene väed suurtükipatarei nr 10. Vene

väed edenesid 28.–30. juulil kindlusele märkimisväärselt. 30. juulil tegid piirajad

hoogsat tööd kõigis patareides. Kuna Narva komandant oli keelanud garnisonil

suurtükitulele vastata, edenes Vene vägede aproššeerimine peaaegu takistamatult.219

2.3.5 Bastioni vallutamine

Vene suurtükipatareid alustasid 31. juulil kell pool kaksteist hommikul Narva ja

Jaanilinna tugevat pommitamist. Vene kahurväe tähelepanu koondus bastionile

Victoria, mida sihtis ligi 50 suurtükki.220

Lakkamatu pommitamine jätkus ööpäev läbi.

Vene aproššid olid 3. augustiks jõudnud bastioni Victoria alla. Garnison sooritas 4.

augustil väljasööstu piirajate poolt vallikraavile asetatud gabioonide hävitamiseks, kuid

see üritus ebaõnnestus.221

Vangidelt ja ülejooksikutelt kuulsid Vene väed, et pidevast

pommitamisest tekkinud segaduses oli Narvas puhkenud rüüstamine.222

Tugev vihm kahjustas 6. augustil Vene suurtükiväe positsioone. Bastioni Victoria vastu

rajati glassiivallile uus patarei nr 17. Vene laagris levis kuuldus, et bastioni Honor

faassi eskarpmüür variseb peagi kokku. Samal ajal oli bastionis Victoria juba suur brešš

ning hävitamaks tema flanke paigutasid piirajad varjatud teele 5 mortiiriga kesseli

nr 18. Tugeva suurtükitule tõttu olid bastionil Victoria hävinenud pea kõik suurtükid.

218

Ласковский, Ф, lk 143, 401–402. 219

Ibid, lk 143–144, 402. 220

Ibid, lk 402–403. 221

Ibid, lk 404. 222

Книга Марсова, lk 34–36.



63

Piirajad püüdsid ööl vastu 8. augustit võtta tormijooksuga Kuningaraveliini, kuid

garnison tõrjus nad tagasi. Järgmise päeva hommikul kell pool üksteist varises bastioni

Honor eskarpmüüri osa kokku ning tema muldkeha täitis vallikraavi lauge vallina, kust

piirajad said redelite abil ülesse bastionile tungida.223

Marssal Ogilvy saatis 8. augustil komandant Hornile trummilööjaga alistumisnõude.

Horni eitav vastus saabus järgmisel päeval. „Книга Марсова“ andmetel oli see aga

venelaste meelehärmiks täis otsitud vabandusi ja väljamõeldisi. Nimelt teatas Narva

komandant, et ilma Rootsi kuninga kirjaliku nõusolekuta ei ole tal õigust kindlust

loovutada.224

Selline vastus Vene vägesid ei rahuldanud ning ööl vastu 9. augustit

liikusid grenaderid koos kergesuurtükkidega aproššides olevatele rünnaku-

positsioonidele.225

Tormijooks algas 9. augustil kell kaks päeval, korraga viiest

küljest.226

Narva garnisoni jaoks oli rünnak ootamatu, sest seda oli oodatud eelmisel

ööl, mil Vene vägi sooritas Narvale valerünnaku, tekitamaks garnisonis ärevust ja

selleks, et neid kurnata. Ühtlasi näitas valerünnak venelastele, et garnisonil oli veel

kontroll varjatud tee üle.227

Nüüd oli garnison aga nõrgestatud valmisolekus

puhkerežiimil, osad meestest puhkasid ning teised võtsid välja provianti.228

Tormijooks oli suunatud bastionidele Honor ja Victoria ning Kuningaväravale.

Garnison kaitses brešše, takistades Vene vägede edasitungi suurtükkide ja miinide abil.

Sellest hoolimata suutsid venelased 45 minuti jooksul bastioni Honor vallutada.229

Peale bastionide Honor ja Victoria kaotust taandus garnison keskaegsesse linnusesse

ning Vene väed sisenesid suuremat vastupanu kohtamata linna.230

Õhtul kella 16 paiku

oli võitlus lõppenud ning garnison alistunud. Lahingu järel andis Peeter I Narva linna

majad ja keldrid Vene vägedele rüüstata.231

Garnisoni kõrgemad ohvitserid koos

223

Ласковский, Ф, lk 147, 405. 224

Книга Марсова, lk 36. 225

Ibid, lk 37. 226

Bunge, Georg Friedrich von, lk 294. 227

Ласковский, Ф, lk 149. 228

Palli, Heldur, lk 104. 229

Ласковский, Ф, lk 151, Куракин, Б, lk 297, Kroon, Kalle. Kolme lõvi jagreifi all..., lk 278. 230

Põhjasõja sündmuste jälgedel. 250 aastat Eesti ühendamisest Venemaaga. Koostajad: Lia Oengo,

Aleksander Ristok, Epp Siimo. Toimetaja: Peet Sillaots. Eesti riiklik kirjastus. Tallinn 1961, lk 41. 231

Bunge, Georg Friedrich von, lk 196.




64

komandant Horniga viidi Venemaale sõjavangi.232

Lihtsõduritel lubati suunduda

Tallinna.233

Seega, kui esimese piiramise näitel oli võimalik anda elust enesest võetud ülevaade

tollaste Euroopa sõjanduses levinud võtetest kindluse piiramise alustamisel, siis teine

piiramine pakkus head näidet ka piiramise viimastest etappidest.

2.4 Piiramiste analüüs

Narva piiramiste sarnasuse hindamisel Vaubani piiramisnõuetega on tähtsaks allikaks

kaardimaterjal. Piiramisplaanid täiendavad tublisti piiramisi kirjeldavaid tekste, luues

koos tekstidega piiramissündmuste jälgimisel tervikliku pildi. Narva piiramiste puhul

täheldas autor, et piiramistest joonistatud mitmed plaanid on omavahel äärmiselt

sarnased ning tihtipeale kopeerivad üht originaalplaani või hoopis üksteist. Seega võib

neis vaid loota, et hilisemad kopeerijad on teinud kaardile täiendavaid märkmeid

näiteks kohanimede või üksuste paiknemise kohta. Silmas tuleb pidada ka tõsiasja, et

plaane võidi valmistada propagandistlikul eesmärgil, tõstmaks esile edukama poole

saavutusi ning seetõttu ei saa välistada, et kaardid nagu ka tekstimaterjal võib

sündmuste kirjeldamisel olla kallutatud. Selle võimalusega tuleb arvestada ja andmeid

kriitiliselt hinnata. Narva piiramiste puhul õnnestus autori arvates plaani ja teksti

kokkusobitamine edukalt ehk ei tekkinud suuri vastuolusid. Suurem osa nimetatud

kohtade umbkaudsetest asukohtadest oli võimalik plaanide ja tekstide abil tuvastada.

Samuti täiendasid tekstid plaanidel näidatud piiramistegevust ja selle kulgemist.

Plaane vaadates selgub, et mõlemad Narva piiramised Põhjasõjas sarnanesid Vaubani

piiramisteooriale vaid üksikutes fragmentides. Kuid see ei tähenda, et Narva piiramised

ei kuuluks Vaubani süsteemi. Narva piiramised pole oma olemuselt klassikalised

Vaubani piiramised, vaid omanäolised tõlgendused Vaubani süsteemist. Sarnaselt

Prantsusmaale jäeti monarhi kohalviibimisel lõplik otsustamine tsaar Peetrile.

Narva Põhjasõja-aegsete piiramiste omavahelisel võrdlemisel võib näha, et piiramised

olid sarnased mitmete etappide osas, kuigi sisult need etapid üksteisest erinesid.

232

Куракин, Б, lk 295. 233

Kroon, Kalle, lk 278.

65

Lähtudes Vaubani teooriast algasid mõlemad piiramised kindluse sissepiiramisega.

Vene väed sulustasid 1700. aastal Narva maismaad pidi, samas kui 1704. aastal alustati

mereblokaadiga. Võrreldes esimese piiramisega olid Vene väed 1704. aastal selgelt

sihikindlamad.

Hallart proovis 1700. aastal alustada piiramist klassikaliselt, rajades piiramisvallid ja

aproššid. Peale kontra- ja tsirkumvalli rajamist võis Hallart märgata Narva ümbruse

iseärasusi, näiteks soist maastikku ning otsustas klassikalisest aproššeerimisest loobuda.

Seda kinnitab asjaolu, et aproššid ei alga Narva all kontravallist, vaid tunduvalt eespool.

Hallart rajas pea- ja valerünnaku tarbeks kaks aprošši, mis kulgesid kindlusega

paralleelselt. Pearünnaku aproššil on märgata ka paralleeli, millele oleks pidanud

järgnema ekspedeerimisala. Paraku ei jõutud seda ilmselt Narva lahingu tõttu rajada.

Hallarti tegevuses sarnaneb klassikalise aproššeerimisega vaid Jaanilinna rünnak, mida

juhtis Vassili Kortšmin.

Vaadates 1704. aasta piiramist võib tõdeda, et Narva teine piiramine oli organiseeritud

süstemaatilisemalt kui 1700. aastal. Lambert on 1704. aastal paigutanud aproššid

sarnaselt Hallartile, kuid loobunud klassikalisest kontra- ja tsirkumvallist kindluse

ümber. Selle asemel paigutas ta tsirkumvalli Vaivarasse, kus eelväed pidid päästeväe

peatama. Lamberti aproššid kulgesid sisuliselt kolmel suunal. Esimene ümber

Jaanilinna ning teised kaks sarnaselt Hallartile ümber Narva. Tsirkumvall puudus, sest

Ingerimaa poolt polnud Rootsi rünnakut karta ning 11. juunil purustati Schlippenbachi

vägi, mis likvideeris ohu ka Liivimaa poolt. Tsirkumvalli kindluse alt äraviimist ja selle

asendamist eelväega soosis ka Vauban. Eelvägi saadeti välja ka 1700. aastal. Paraku ei

suutnud Boris Šeremetjevi juhitud eelvägi kasutada ära oma soodsat positsiooni

Pühajõel ning lasi rootslaste päästeväel Narvale ligi tulla.

Euroopa piiramistel rajati tavaliselt kolm paralleeli ning Vauban lubas kolmanda

paralleeli glassii ees ka rajamata jätta, kui seda lubasid tingimused. Narva teise

piiramise puhul nähtub aga, et Lambert on loobunud esimesest kahest paralleelist ja

asunud rajama kohe kolmandat, mis on sisuliselt garnisoni tule all. Garnisonitule eest

kaitsmise eesmärgil on paralleeli algus künka taga (Joala lähistel), kaitsjate eest

varjatud. Paralleelidest on kaevatud edasi aproššid, mis kahekaupa paaris lõppevad

glassii juures. Ainult bastionini Honor on aprošš kaevatud üle vallikraavi põhja.

66

Kontreskarpi ja bastionide vallutamiseni Narva esimesel piiramisel ei jõutud kui

ebaõnnestunud tormijooksud Jaanilinnale välja arvata. Sellegipoolest oli Vene vägedel

krooniline laskemoonapuudus, mis oli tingitud kas Hallarti valearvutustest või

piiramisväe varustamise probleemidest. Suurtükipatareide positsioneerimist kasutas

edukamalt ära Lambert, kes valis pearünnakuks Narva jõeäärsed bastionid Honor ja

Victoria, mida oli võimalik breššida ka Jaanilinna poolsetelt patareidelt.

Mõlema Narva piiramise puhul avaldus, et piirajad edenesid aproššeerides keskmiselt

100 sammu päevas. Aproššeerimise algul oli päevane inimkaotus Vene vägedel

keskmiselt 1−2 meest ning tõusis kindlusele lähenedes 20−40 meheni päevas. Narva

piiramistekstidest ei ilmne, kuidas moodustati sapööriüksused, kas kohalikust

elanikkonnast või vabatahtlikkest sõduritest. Samuti ei ole mainitud, kuidas maksti

Narva aproššides sapööridele palka, kuid nagu tõenäoliselt igal pool, esines ka Narva

all aproššidest deserteerumist.

Et sõjategevuseks sobisid vaid mõned kuud aastas, näitasid ka Narva 1700. aasta

piiramisel Vene väes levinud haigused nagu külmetus ja düsenteeria.

Pole kahtlustki, et 1704. aasta piiramine oli 1700. aasta omast edukam, kuid mõlemad

piiramised venisid võrreldes Vaubani standarditega küllaltki pikaks. Kui Vauban nägi

ette, et keskmiselt peaks kindlus langema 48 päevaga alates kindluse ümberpiiramisest,

siis 1700. aasta puhul löödi Vene väed taganema 71. päeval ning 1704. aastal kulus

kindluse vallutamiseks aega koguni 105 päeva. Selle põhjuseks võis olla 1700. aastal

Vene vägede varustamisraskused. Suurtükke ei saadetud plaanipäraselt Pihkvast välja,

sest Peipsi järvel oli karta rootslaste rünnakuid. Samuti kaotasid venelased esimese

piiramise algul suure osa oma sõjamoonast. Vene vägede tegevus tundub 1700. aastal

küllaltki passiivne olevat, hakates elavnema alles siis, kui Rootsi päästeväe

lähenemisest teada saadi. See tõi kaasa meeleheitlikke püüdeid Jaanilinna

tormijooksuga vallutada, kuid tulutult. Narva teisel piiramisel 1704. aastal puudus

otsene päästeväe oht, kuid piirajatel puudusid suurtükid, mis jõudsid Tartu alt Narva

piiramisele juulis (2 kuud peale Narva piiramise algust). Suurtükkide puudumisel ei

olnud piirajatel muud teha kui aproššeerida end Narva kindluseni. Raske on

kommenteerida, kas Narva piiramistel lähtuti inimelude säästmise printsiibist. Autorile

kättesaadavates kirjalikes allikates ei mainitud seda teemat kordagi.

67

Narvas oli mõlemal piiramisel kasutatud kõiki viit piiramisvormi. Edu tõid 1704. aasta

sooritused: kavala pettelahinguga nõrgestati Narva garnisoni, pommitamise käigus

breššiti kaks bastioni, kindlus vallutati tormijooksuga, mereblokaadi ja piiramisega

hoiti eemal Rootsi päästeväed ning linn langes. Seevastu Narva esimesel piiramisel

lõppesid kõik tormijooksud kaotusega: garnison nägi kavalused läbi, Vene väed

vaevlesid pidevas laskemoona puuduses ning blokaadi ja piiramise murdis Rootsi

päästevägi.

Piiramiste seisukohalt võib küsida, kas Narva kindlus oli tugev ja täitis oma ülesannet

ning kas tema iseärasused sundisid Vene vägede piiramistaktikat muutma. Autor kaldub

arvama, et Narva kindluse vastupanuvõimet kahandas asjaolu, et Põhjasõja alguseks ei

olnud kõik tema kaitserajatised veel valmis ning kui Vene vägi oleks olnud paremini

organiseeritud, võinuks Narva 1700. aasta piiramine lõppeda teisiti. Laskovski

hinnangul oleks Narva garnison võinud 1704. aastal suurtükkideta Vene väed samuti

tagasi lüüa, kuid kindluse komandant Horn ei suutnud oma eeliseid ära kasutada.

Küsimusele, kas Narva piiramised vastavad Vaubani süsteemile, vastaks autor jaatavalt.

Kuigi Vene reformitav armee ei pruukinud Lääne-Euroopa stiiliga kursis olla ning

umbusaldas välismaised väejuhte ja insenere, on põhjust oletada, et nii insenerid kui ka

kindralid olid suuremal või vähemal määral Vaubani teooriaga kursis. Täielikku

kindlust selles ei saa muidugi olla, sest Narva piiramistega seotud tekstides Vaubanile

ei viidata. Samamoodi pole ka kindel, kas Narva kindluse projekteerimisel oli

Dahlbergh innustunud Vaubani süsteemist. Nii piiramistel kui ka kindlusel on

Vaubaniga sarnasusi, aga samas leidub iseärasusi. Vaubani süsteemi teeb laiali-

valguvaks tema juhis kohandada piiramistegevust vastavalt piiratavale kindlusele ja

selle ümbrusele. Vaubani tähtsus piiramissüsteemi välja töötamisel on küll suur, kuid ta

kasutas siiski suurel hulgal varasemalt tuntud praktikaid, muutes neid efektiivsemaks.

Narva inseneridele XVIII sajandil kättesaadavat kirjandust tundmata ei ole seega

võimalik täieliku kindlusega öelda, kui tuntud ja kui süstemaatilises vormis oli

konkreetselt Vaubani teooria Narvat piiranud inseneridele tuntud. Autor on seostanud

Narva piiramised Vaubani nimega, sest tema järgi on taoline süsteem maailmas tuntud

ning paljuski õigustatult, sest ta süstematiseeris ja arendas edasi tollaseid

piiramisvõtteid.

68

KOKKUVÕTE

Käesoleva töö eesmärk oli uurida, kas Vene piiramisvägede tegevus Narva all 1700. ja

1704. aastal vastas tolle aja piiramiskunsti ehk Vaubani süsteemi nõuetele ning kas

Vene piiramisinsenerid olid tuttavad Vaubani nõuetega. Lisaks andis töö ülevaate

XVII−XVIII sajandi piiramissõjast teoorias ja praktikas.

Töö esimeses osas toodi esimest korda eesti keeles välja XVII sajandi tuntuima

Prantsuse piiramisinsener Vaubani piiramissüsteem. Autor koondas selle kuueks

suuremaks teemaks: kindluse sissepiiramine, piiramisvallide rajamine, aproššeerimine,

kontreskarpi, raveliini ja bastioni vallutamine. Vaubani piiramisteooria oli teistest

varasematest ja kaasaegsematest süsteemidest paremini korraldatud ning muutis

piiramisprotsessi kiiremaks ja efektiivsemaks. Vaubani süsteem on eriline, sest see

rõhus inimelude säästmisele ja ka näiteks sanitaarnõuetele.

Vauban määras oma süsteemi keskmiseks kiiruse ja efektiivsuse näitajaks piiramise

ajatabeli, mille alusel kapituleerus kindlus keskmiselt 48 päeva jooksul. Ajafaktoril oli

XVII ja XVIII sajandi piiramistel suur tähtsus, sest sõjapidamiseks olid sobilikud vaid

loetud kuud aastas ning talvine sõjapidamine tõi piirajatele kaasa mitmeid probleeme,

alustades sõjaväe varustamisest kuni epideemiate levimiseni. Seetõttu püüti sõdida vaid

suvekuudel ning talve saabudes peatati sõjategevus.

Töö teises osas vaadeldi Narva piiramiste käiku ning puudutati põgusalt ka Narva

kindlustamist. Piiramisi vaadeldes jäi autor veendumusele, et Venemaa teenistuses

olnud insenerid võisid olla tuttavad Lääne-Euroopas kehtinud piiramissõja praktikaga.

Erinevalt inseneridest ei pruukinud seda olla aga Vene sõjavägi, mis 1700. aastal

polnud veel valmis piirama tollaste parimate Euroopa standardite järgi välja ehitatud

Narva kindlust. Kuigi 1704. aasta piiramine kestis veidi üle kahe korra kauem, kui seda

nägi ette Vaubani ajatabel, oldi sel korral varasematest (Narva esimese piiramise)

vigadest õppinud.

Võrreldes Vaubani piiramistega Prantsusmaal olid Narva omad rohmakamad.

Mõningad elemendid (näiteks kontra- ja tsirkumvall, aproššid ja paralleelid,

breššimine) vastavad küll tollasele teooriale, kuid nende rakendamine konkreetses

situatsioonis jättis soovida (nt vallide asukohavalik esimese piiramise ajal). Lisaks

69

piirajate endi tegevusele mängisid kindlasti rolli ka välised tegurid nagu Rootsi

päästevägi ja Narva geograafilised iseärasused. Muidugi on võimalik leida Vene

piiramistegevuses ka mõningaid positiivseid jooni. Seda eriti 1704. aastal

suurtükipatareide paigutamisel ja tule koondamisel bastionidele Honor ja Victoria.

Loomingulise valikuna tunduvad ka aproššid Narva teisel piiramisel, mis õnnestus ehk

edukalt seetõttu, et Narva garnisonil oli keelatud laskemoona nappuse tõttu piirajate

tegevust suurtükitulega häirida. Seetõttu võiks isegi öelda, et kui Narva esimesel

piiramisel püüti hoida klassikalist joont vähemalt mingil määral, siis teise piiramise

puhul lähtuti juba täielikult maastiku ja piiramisolukorra iseärasustest.

Autori arvates võib töö põhjal otsustada, et Narva piiramised olid Vaubani süsteemile

vastavad ning Vene piiramisinsenerid (välismaised) olid tuttavad suuremal või vähemal

määral Vaubani teesidega või vähemalt hästi kursis Lääne-Euroopa edukamate

piiramiste praktikaga.

70

SUMMARY

The purpose of this bachelor‟s thesis “An Analysis of the Sieges of Narva (1700 and

1704) during the Great Northern War according to the Theory of Vaubanian

Siegecraft” is to analyse whether the Russian army practiced the theory of Vaubanian

siegecraft on the examples of the sieges of Narva in the year 1700 and 1704 during the

Great Northern War. Furthermore, the thesis for the first time in the Estonian language

discusses the theory of Vaubanian siegecraft.

The research is based on the English copy “A Manual of Siegecraft and Fortification“

of the work of Vauban “Mémoire pour servir d’instruction dans la conduite des sièges

et dans la défense des places“. Regarding the sieges of Narva the author this thesis

used the siege diary of the first siege in 1700 by the chief engineer Hallart

„Generallöjtnant Ludwig Niclas Hallarts journal rörande Narvas belägring, slaget vid

Narva och fångtransporter till Sverige (1700–1701)”, which is preserved in the

National Archive of Sweden. The German and Russian copies of the siege diary were

also used. However, the author was not able to find the siege diary of the second siege

in 1704 by the chief engineer Lambert. Therefore, the main emphasis regarding the

second siege is on the work of Fjodor Laskovski “Материалы для истории

инженерного искусства в России”. In addition, various other works were used of

which the most important ones in the Estonian language are by Hendrik Sepp and

Margus Laidre. The referenced materials are in four languages: Estonian, English,

German and Russian.

The thesis consists of two chapters. In the first chapter the theory of Vaubanian

siegecraft is examined and in the second chapter the analysis of the two sieges of Narva

in the year 1700 and 1704 according to the theory of Vaubanian siegecraft is given.

As a result of the thesis, the author is convinced that the sieges of Narva were

conducted according to the theory of Vaubanian siegecraft and the foreign siege

engineers in the service of the Russian army were familiar with the works of Vauban.

Therefore, it can be said that the ideas of Vauban were spread all over Europe and were

adopted by the majority of engineers as the most favourable and successful way to

conduct a siege and conquer a fortress.

71

KASUTATUD ALLIKAD JA KIRJANDUS

Arhiiviallikad

Generallöjtnant Ludwig Niclas Hallarts journal rörande Narvas belägring, slaget vid

Narva och fångtransporter till Sverige (1700–1701). Riksarkivet. SE/RA/760004/96.

Kaardid ja plaanid

Narva kindluse plaan. Riksarkivet (Krigsarkivet) 0406:28:031:065 o.1680.

Kirjandus

Bunge, Georg Friedrich von. Archiv für die Geschichte Liv-, Est- und Curlands,

herausgegeben. Zweiter band. Zweite durch neue Artikel vermehrte Auflage. Verlag

von Franz Kluge. Reval 1861.

Duffy, Christopher. Fire & Stone. The Science of Fortress Warfare (1660–1860).

2. trükk. Greenhill Books. London; Stackpole Books. Pennsylvania 1996.

Duffy, Christopher. The Fortress in the Age of Vauban and Frederick the Great,

1660–1789. Siege Warfare volume II. Routledge & Kegan Paul. London, Boston,

Melbourne and Henley 1985.

Falkner, James. Marshall Vauban and the Defence of Louis XIV‟s France.

Pen & Sword Military. Great Britain, Barnsley 2011.

Hallart, Ludvig Nicolaus von. Das Tagebuch des Generals von Hallart über die

Belagerung und Schlacht von Narva 1700. Herausgegeben von Friedrich Bienemann

jun. Verlag von Franz Kluge. Reval 1894.

Karling, Sten. Narva: eine baugeschichtliche Untersuchung. Stockholm, Wahlström &

Widstrand 1936.

Kelch, Christian. Liivimaa ajaloo järg. Tõlkinud Ivar Leimus. Eesti Ajalooarhiiv.

Tartu 2009.

Kroon, Kalle. Kolme lõvi ja greifi all Põhjasõjas. Eestlased ja lätlased Rootsi armees,

nähtuna sotsiaalmajanduslike muutuste taustal 17. sajandi lõpul – 18. sajandi alguses.

Argo. Tallinn 2007.

Laidre, Margus. Lõpu võidukas algus. Karl XII Eesti- ja Liivimaal 1700–1701. Tartu

ülikooli kirjastus. Tartu 1995.

72

Langins, Janis. Conserving the Enlightenment. French Military Engineering from

Vauban to the Revolution. The Mitt Press. Cambridge, Massachussetts. London,

England 2004.

Lepage, Jean-Denis G. G. Vauban and the French Military under Louis XIV.

An Illustrated History of Fortifications and Strategies. McFarland & Company, Inc.,

Publishers. Jefferson, North Carolina and London 2010.

Ostwald, Jamel. Vauban under Siege. Engineering Efficiency and Martial Vigor in the

War of the Spanish Succession. History of Warfare volume 41. Brill. Leiden, Boston

2007.

Palli, Heldur. Kui Raudpea läks. Pildikesi Põhjasõja ajast. Eesti raamat. Tallinn 1967.

Põhjasõja sündmuste jälgedel. 250 aastat Eesti ühendamisest Venemaaga. Koostajad:

Lia Oengo, Aleksander Ristok, Epp Siimo. Toimetaja: Peet Sillaots. Eesti riiklik

kirjastus. Tallinn 1961.

Sepp, Hendrik. Narva piiramine ja lahing a. 1700. Kaitsevägede Staabi VI osakond.

Tallinn 1930.

Vauban, Sébastien Le Prestre de. A Manual of Siegecraft and Fortification. Translated

by George A. Rothrock. The University of Michigan Press. Ambassador Books

Limited, Rexdale 1968.

Venekeelne kirjandus

Галларт Л. Н. Подробное описание осады города Нарвы и сражения под сим

городом в 1700 году (Отрывок из Истории Петра Великого, сочиненной

генералом Аллартом. Рукопись). Ч. 1. № 1–2. Северный архив. 1822.

Книга Марсова или Воинских дел от войск царского величества российских во

взятии преславных фортификаций, и на разных местах храбрых баталий

учиненных над войски его королевского величества свейского. С первого

санктпетербургского 1713 года издания вторым тиснением напечатанная.

Морской шляхетский кадетский корпус. С.-Петербург 1766.

Куракин, Б. Русско-шведская война. Записки. 1700–1710. Архив кн. Ф.А.

Куракина. Кн. 1. Спб. 1890. Сетевая версия. М. Бибичев. 2006.

Ласковский, Ф. Материалы для истории инженерного искусства в России.

Часть 2. Опыт исследования инженерного искусства в царствование императора


73

Петра Великого. В Типографии Императорской Академии наук. Санктпетербург

1861.

Ласковский, Ф. Карты, планы и чертежи. Материалы для истории инженерного

искусства в России. Часть 2. Опыт исследования инженерного искусства в

царствование императора Петра Великого. В Типографии Императорской

Академии наук. Санктпетербург 1861.

Петров А. Нарвская операция. Военный сборник. № 7. 1872.

Perioodika

Ribbing, Olof. Narva lahing 1700 a. Sõdur 50/51, 52. 1926.

Soom, Arnold. Narva kindlused fortifikatsioonilisest seisukohast vaadatuna. Sõdur

29/30, 31/32, 33/34. 1934.

Põhjasõja-aegsete Narva piiramiste (1700 ja 1704) analüüs Vaubani piiramisteooria seisukohast /...

Documents

Transcript of Põhjasõja-aegsete Narva piiramiste (1700 ja 1704) analüüs Vaubani piiramisteooria seisukohast /...