Tartu Ülikool

Filosoofiateaduskond

Ajaloo ja arheoloogia Instituut

Silver Paling

UKRAINA NÄLJAHÄDA 1932-1933

Referaat

Tartu 2009

Sisukord:

Sisukord:............................................................2Eellugu..............................................................3

Ilmastiku roll.........................................................41930-ndate algus ja kollektiviseerimine......................................5

1932...............................................................71933...............................................................8

Rahvaarvu kaotused Ukrainas.............................................9Genotsiid või mitte?....................................................11

Järelsõna...........................................................13Kasutatud kirjandus:...................................................14

2

Eellugu

Põhjustest või ajenditest rääkides, miks leidis aset 20.

sajandi üks suurimaid näljahädasid, tuleks kõigepealt minna

ajas veel kaugemalegi, kui 1930-ndad. Stephen Oleskiw'i järgi

ulatuvad näljahäda põhjuste juured aastasse 1917, kui

tsaaririigi lagunemise järel kerkisid mitmetes provintsides

esile iseseisvumisplaanid, sealhulhas ka Ukrainas, kus õnnestus

see realiseerida 22. jaanuaril 1918. Ometi ei olnud noorel

riigil pikk iga ning 1922. aastal hõivati Ukraina uuesti

Venemaa rüppe, sel korral aga juba kommunismi lipu alla.1 Kuigi

Ukraina armee oli löödud, jätkus vastupanu võõra võimu vastu

Ukraina rahva seas, seda näiteks põrandaaluste

organisatsioonide, talupoegade ülestõusude ja intelligentide

aktiivse tegevuse kaudu. Arreteerimiste, deporteerimiste ja

hukkamiste läbi õnnestus Nõukogude Liidul põrandaalused

organisatsioonid ja intelligentide eliit 1920-ndate aastate

lõpuks elimineerida ning peamist rolli vastupanuliikumises jäid

osutama just talupojad.2

Samal ajal saadi Moskvas hakkama ka esimese viisaastaku

(1928-1933) plaaniga, peamise eesmärgiga tööstust, eriti just

rasketööstust arendada. Suur hulk vajaminevast kapitalist oleks

tulnud just põllumajandusest, mis tähendas seda, et rikkaliku

saagikusega piirkondi, nagu näiteks oli heade muldade poolest

tuntud Ukraina, hakataks veelgi rohkem ekspluateerima, kuna

industrialiseerimine üritati saavutada võimalikult lühikese

1 Oleskiw, S. – The agony of a nation: The great man-made famine in Ukraine 1932-1933. London, 1983, lk. 13.2 Samas, lk. 15

3

ajaga.3 Lisaks eelpoolnimetatule algas ka võitlus „kulakluse“

vastu, mida juhtis sm. Stalin. 27. detsembril 1929 ajalehes

Pravda teatas ta, et „kulaklus kui klass tuleb likvideerida“ .4 Omaks

võeti vaade, et kulakutega tuleb käituda samamoodi, nagu

käituti 1918. aastal keskklassiga.5

Omaette moment oli ka sundkollektiviseerimisega. Stalin

kirjutas juba 1925. aastal, et „rahvuse küsimus on oma baasilt

talupoegade küsimus“ ehk kitsamalt võttes pole Ukraina rahvuse

mahasurumine võimalik, kui tema sotsiaalne ja majanduslik baas,

ehk Ukraina talupoegkond, pole samuti kahjutuks tehtud ehk

teisisõnu öeldes kartis Moskva seda mõjuvõimu, mida kandsid

Ukraina talupojad.6 Moskva mõistis ka hästi seda, et ilma

võiduta Ukraina talupoegade üle polnud võimalik saavutada ka

kontrolli Ukraina üle. Seega oli vaja talupoegasid ühendada

valitsuse keskse kontrolli alla ning muuta sõltuvaks

süsteemist. Kollektiviseerimisest sai relv, millega allutada

Ukraina talupojad Moskva kontrolli alla. Kollektiviseerimine

toonuks individuaalsed majapidamised ühise katuse alla, kus nii

tootmine, maa, seeme ja vili kui ka talupojad ise oleksid

kontrollitavad. Moskva oleks eeldatavasti saanud vajalikud

viljavarud nii riigisiseseks kasutamiseks, armee

ülalpidamiseks kui ka ekspordiks ning lisaks sellele ka

kapitali, et rakendada oma esimest viisaastakut.7

3 Samas, lk. 154 Pravda. 27.12.1929, nr. 309.5 Conquest, R – The harvest of sorrow. Soviet collectivization and the terror-famine. New York, 1986, lk. 118.6 Oleskiw, S. – The agony of a nation: The great man-made famine in Ukraine 1932-1933. London, 1983, lk. 19.7 Oleskiw, S. – The agony of a nation: The great man-made famine in Ukraine 1932-1933. London, 1983, lk. 20.

4

Sundkollektiviseerimisega tekkisid ka teistsugused suhted riigi

ja talupoegade vahel. Strateegiline roll kollektiviseeritud

piirkondades oli kolhoosidel, mille ülesandeks oli kindlustada

riigile teatud hulk põllumajandussaadusi. Sügiseti algas

„köievedu“ talupoegade ja riigi vahel, kus riik üritas andamit

sisse nõuda, talupojad aga ühte osa viljast endale hoida, et

ellu jääda.8 Eelpool nimetatud aspektide koosmõjul olid seega

loodud eeldused nälja tekkimiseks.

Ilmastiku roll

Euroopa stepivööndis on ilm mänginud olulist rolli

viljakasvatuses. Põud, millega kaasnevad tihti ka kuivad ja

kuumad tuuled, võivad juba kevadel või suve algul hävitada kogu

saagi, kaks põua-aastat järgemööda võivad talupoegadele osutuda

juba saatuslikuks. Peale põua võivad teatud piirkondades teha

korraliku hävitustöö ka rahe või karmid külmalained, kuid

üldjuhul kogu viljasaaki nad hävitada ei suuda, kuid tekitavad

siiski tugeva kahju.9

Rääkides 1930-ndatest aastatest Ukrainas, siis võib juba

etteruttavalt öelda, et ilm ei mänginud Suures Näljahädas

olulist rolli. Vaid aastatel 1931 ja 1936 oli veidi tugevam

põud, mis võinuks mõnedele talupoegadele kaasa tuua saagi

hävimise, kuid ka siis poleks see andnud välja näljahäda mõõtu.

Ülejäänud aastatel 1930-ndatel olid ilmastikuolud ehk üsna

8 Courtois, S. jt. – Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn, 2000, lk. 164.9 Stebelsky, I. – Did Weather Play a Part in the Great Famine of 1932-1933? // Holodomor: Reflections on the Great Famine of 1932-1933 in Soviet Ukraine. ToimetajaLubomir Y. Luciuk. Kingston, Kanada, 2008, lk. 1.

5

kergelt allapoole keskmise.10 Dekaadi parimaks aastaks oli

1930, vaid mõningates Põhja-Kaukasuse piirkondades vähendasid

kuiv juuli ja august saagikust. Hea saagikus võis samas

uinutada ka riigi liidreid ning lõi illusiooni, et

kollektiviseerimisega kaasnevad põllumajanduslikud raskused on

kergesti ületatavad. 1931. aasta oli aga hoopis teistsugune,

põualaine levis Volga vasemalt kaldalt kuni Lääne-Siberini

välja ning kestis kevadest suve lõpuni. Seetõttu suutsid vaid

vähesed piirkonnad endale veidi ülejääki toota, ülejäänud

suutsid vaevu enda vajadused katta. Ometigi puudutas see põud

rohkem Venemaa alasid, Ukraina jäi aga sellest suuresti

puutumata.11 Kuigi 1932. aasta oli samuti kuiv, polnud

ilmastiku koha pealt karta, et korduks eelmise aasta

stsenaarium, nõndasamuti oli eeldatava hea viljakusega aasta ka

1933, ning juba juulis raporteeriti Ukrainast, et sel aastal

tuleb hea noos ning Põhja-Kaukasusest peaks tulema lausa

suurepärane heinasaak. 1934. aasta seevastu oli jällegi põua-

aasta mitmel pool Nõukogude Liidus ning puutus osaliselt ka

Ukrainat. Järgnev aasta oli samas aga üsna hea ilma mõttes ning

aitas kompenseerida eelnevat aastat. 1936., 1938. ja 1939.

aasta olid keskmisest kuivemad, eriti 1936. aasta, mis hõlmas

ka suurt osa Nõukogude Liidu Euroopapoolsest osast, ometigi ei

saa neid aastaid iseloomustada sõnadega nagu katastroof või

näljahäda.12

10 Samas, lk. 4-5.11 Samas, lk. 5.12 Stebelsky, I. – Did Weather Play a Part in the Great Famine of 1932-1933?// Holodomor: Reflections on the Great Famine of 1932-1933 in Soviet Ukraine. Toimetaja Lubomir Y. Luciuk. Kingston, Kanada, 2008, lk. 6-7.

6

Seega võib ilmastiku rolli Ukraina näljahädas võtta kokku

sedasi, et ilm mängis vähetähtsat rolli. Kuna maapiirkondades

võivad ilmastikutingimused mõjutada populatsiooni tugevalt, on

talupoegadel välja töötatud strateegiad, et tulla toime

hooajaliste või ka pikemate ikaldustega. 1930. aasta väga heast

saagist pandi kindlasti oma osa hoiule ning sellega saanuks

lisaks 1931. aastale ehk ka 1932. aasta ning hea õnne korral ka

1933. aasta üle elatud, kuid tasub meeles pidada, et põua-aasta

oli neist ainult 1931. aasta, mistõttu järgneval kahel aastal

poleks tohtinud ikaldust tekkida.

1930-ndate algus ja kollektiviseerimine

Aastaks 1928, pärast ulatuslikku propagandat oli Ukrainas

loodud kõigest 9734 kolhoosi, mille kontrolli all oli 2,5%

talupidamistest ning 2,9% maast. Esimene viisaastaku plaan nägi

ette, et viisaastaku lõpuks peab Ukraina Sotsialistlikus

Vabariigis olema kolhooside osakaal 12%.13 Selline tempo ei

sobinud aga kokku Moskva uute plaanidega. 17. Novembril 1929

võetigi vastu määrus, millega Ukraina pidi nii kiiresti ja

laiaulatuslikult kui võimalik oma põllumajanduse ümber

korraldama, seda muidugi vastavalt Kremli soovidele. Kuigi

Ukraina Kommunistlik Partei protesteeris selle vastu, et 1930.

aasta oktoobriks peaks 21,6% Ukraina põllumajandusest olema

kollektiviseeritud, ei suutnud nad Moskvat ümber veenda ning 5.

Jaanuari 1930.a. määrusega hakkasid viimased nõudma, et

kollektiviseerimine viidaks läbi aasta või kahe jooksul.14

13 Oleskiw, S. – The agony of a nation: The great man-made famine in Ukraine1932-1933. London, 1983, lk. 3214 Samas, lk. 33.

7

Ometigi ei soostunud talupojad kolhoosidesse minema ning

ka sealolijad üritasid sageli lahkuda. Sellise trendi jätkudes

oleks Ukraina varsti kolhoosidest täiesti vaba olnud. Sellise

asja vältimiseks alustas Moskva veelgi suuremat ning samas ka

brutaalsemat ja intensiivsemat sundkollektiviseerimist, millega

kaasnes inimeste, kes ei soovinud kolhoosi astuda, „kulakuks“

tembeldamine, ning ühes sellega ka umbes 650 000 mehe, naise ja

lapse vangistamine, väljasaatmine või hukkamine ning ligi

350 000 põgenes linnadesse varjupaika ja tööd otsima.15

Kollektiviseerimise tempo näitlikustamiseks sobivad hästi ka

statistilised andmed: 1928. aasta 1. oktoobriks oli

kollektiviseeritud 3,4% talupidamistest, täpselt aasta hiljem

juba 8,6%. 1930. aasta 10. märtsiks oli see näitaja juba 65%.

Selline kiirustamine aga rikkus tavarütmi ning see viis

talupoegade mässude ja ülestõusudeni. See sundis Stalinit

tegema mingeidki järeleandmisi ning üks osa talupoegadest sai

isegi kolhoosist välja astuda. Sama aasta 20. Juuli seisuga oli

kollektiviseerimise tase langenud 30,4%-ni talupidamistest, mis

püsis enamvähem samal tasemel kuni aasta lõpuni. Detsembris

saabusid aga Moskvast uued käsud, mis nägid ette, et

kollektiviseerimise tase peaks 1931. aasta kevadega poole võrra

tõusma ning 1932. aastal viidaks see lõpule. Jõulise surumise

tulemusena oli 1931. aasta 1. aprilliks kollektiviseeritud

58,4% talupidamistest ning 1. jaanuar 1932 oli see näitaja juba

72%.16 Üheks võtteks kiirema kollektiviseerimise nimel oli ka

näiteks see, et talupidamistelt, kes ei kuulunud kolhoosi oli

15 Samas, lk. 34.16 Oleskiw, S. – The agony of a nation: The great man-made famine in Ukraine1932-1933. London, 1983, lk. 35.

8

vilja kvoodiks 5 kuni 7,5 tonni talupidamise kohta, mis oli

umbes kolm korda rohkem, kui kolhoosi astunutelt.17

Kuid kvoodid tõusid ka riiklikul tasemel. 1930. aastal

nõudis Moskva Ukraina käest 7,7 miljonit tonni vilja, kuid kuna

oli hea saagikusega aasta, suudeti see nõudmine isegi täita.18

Ukraina põllumajandustoodangust võeti 1930. aastal ära 30%,

rikastelt Kubani tasandikelt aga 38%.19 Järgneval aastal, mis

oli samas ka põua-aasta ning tunduvalt madalama saagikusega,

olid vastavad näitajad juba Ukraina puhul 41,5% ja Põhja-

Kaukaasia puhul 47%.20 Talupojadki olid vastu sellele, et neid

sunniviisiliselt kollektiviseeriti ning nad näitasid üles

tahtmatust ja võimetust töötada uue ja samas ka võõra ja

harjumatu süsteemi heaks. 1931. aastal läks seetõttu umbes 30-

40% viljast koristuse ajal kaduma. Moskva polnud muidugi rahul

väiksema kogusega, kui algselt määratud, ning nõudis puudujäägi

Ukraina Sotsialistlikult Vabariigilt sisse.21

1932

1932. aasta varumisplaan pidi Moskva ettekirjutiste järgi

olema eelneva aasta omast veel 32% võrra suurem.22 Kuid tasuks

meenutada, et ilmastiku poolest oli 1931. aasta üsna raske ning

osalt seetõttu algas ka 1932. aasta varumiskampaania väga

aeglaselt. Talupojad pingutasid, et võimalikult suur osa17 Samas, lk. 36.18 Samas, lk. 36.19 Courtois, S. jt. – Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn, 2000, lk. 164.20 Samas, lk. 164.21 Oleskiw, S. – The agony of a nation: The great man-made famine in Ukraine1932-1933. London, 1983, lk. 36.22 Courtois, S. jt. – Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn, 2000, lk. 164.

9

saagist salaja enda tasku panna. Vastureaktsioonina hakati

looma nn „löökbrigaade“, mis koosnesid linnast värvatud

komnoortest ja kommunistidest, eesmärgiks oli teravilja

sissenõudmine.23 Mõningaseks leevenduseks oli 6. mai määrus,

mis lubas kolhoosidel ja talupoegadel kaubelda turul viljaga

vabadel hindadel. Lisaks vähendas see määrus viljakvooti kuni

30%.24

Üheks oluliseks komponendiks riigi ja talupoegade

vahelises võitluses sai ka 7. augustil 1932 välja kuulutatud nn

„viljapeade seadus“, mille järgi tuli „mõista kümneks aastaks laagrisse või

surma sotsialistliku omandi mis tahes riisumise või varguse eest“.25 Enamik

selle seaduse alusel süüdimõistetud olid tavalised talupojad,

kes kolhoosipõllult mõned viljapead endale tasku poetanud.

Selle seadusega võimaldati 1932. aasta augustist kuni 1933.

Aasta detsembrini süüdi mõista umbes 125 000 inimest, kelledest

5400 mõisteti ka surma. 26

Siiski ei laekunud vilja piisavalt rohkesti, oktoobriks

oli kogumisplaan täidetud ainult 15-20% ulatuses. Poliitbüroo

vastas omalt poolt kahe erakorralise komisjoni väljasaatmisega

Ukrainasse ja Põhja-Kaukaasiasse. Komisjoni esimeesteks said

vastavalt Vjatšeslav Molotov ja Lazar Kaganovitš. 2. novembril

jõudis Kaganovitši komisjon Rostovisse, kus kutsuti kokku

rajoonisekretäride üldkoosolek, kus leiti, et teravilja

kogumine on läbikukkunud ning süü selles lasub23 Samas, lk. 164.24 Tauger, M. – The 1932 Harvest and the Famine of 1933. // Slavic Review. Volume 50, issue 1. 1991, lk. 71-7225 Courtois, S. jt. – Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn, 2000, lk. 165.26 Samas, lk. 165.

10

külakommunistidel ja kolhoosi esimeestel. Sisse seati ka nn

„must nimekiri“. Sinna nimekirja sattunud rajoonide puhul võeti

ette mitmesuguseid sanktsioone, näiteks kaupade kauplustest

ärakorjamine ja kaubanduse seiskamine, laenude otsekohene

tagasinõudmine ning ka saboteerijate arreteerimine. Sabotaaži

jätkumisel kuulunuks kogu elanikkond massilisele

küüditamisele.27 Ukrainas võeti Molotovi juhtimisel vastu

analoogsed otsused ning moodustati oma „must nimekiri“.

Kuigi juba suvel 1932 oli selge, et suure tõenäosusega on

oodata nälga, kui midagi ette ei võeta, isegi neis

piirkondades, kus oli hea saak olnud. Sellele vaatamata tegi

Molotov Poliitbüroole ettepaneku „täita kogumisplaan, maksku mis

maksab“.28 Lisaks saatis Poliitbüroo kohalikele võimudele

kirja, milles teatas, et „kõikidest kolhoosidest, kes pole veel oma plaani

täitnud, võetakse otsekohe ära kogu vili, mida nad endale hoiavad, kaasa arvatud

isegi nn seemneviljatagavara“.29 Talupojad omakorda, nähes oma

viletsat seisukorda ja ähvardavat nälga, üritasid igal

võimalusel linnadesse põgeneda. Vastusammuna seadis valitsus

27. detsembril 1932 sisse kodanike kohustusliku registreerimise

ja passid, et piirata väljarännet küladest.

1933

1933. aasta jätkus sama stsenaariumi järgi, kui eelminegi.

22. Jaanuaril võeti vastu ringkiri, mis andis nii GPU-le kui ka

kohalikele võimudele käsu „kõikide vahenditega ära keelata Ukraina ja

Põhja-Kaukaasia talupoegade massiline linnadesse sõitmine“. Alla olid27 Courtois, S. jt. – Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn, 2000, lk. 165-166.28 Samas, lk. 167.29 Samas, lk. 167.

11

kirjutanud Molotov ja Stalin.30 Nii näiteks paigaldati teedele

tõkkeid ja katkestati ühistranspordi piletite müük, kõike seda

kontrollisid GPU üksused. Seega olid talupojad ummikseisus ning

polnud toitu ega võimalust selle järgi kusagile minna. Sellest

tulenevalt tekkis ka kokkupõrkeid, näiteks aprilli lõpus

ründasid Novovoznesenske talupojad GPU valvureid.31 Viimases

hädas prooviti veel mitmesuguseid meetodeid, heaks näiteks on

Poltaava provintsi Sahaydaki küla näljaste elanike katse

röövida kohalikku viljaladu mais 1933. See ka esialgu õnnestus,

kuid paljud surid teepeal näljast tingitud nõrkusesse.

Järgneval päeval vahistati ülejäänud asjaosalised, paljud neist

lasti maha, ülejäänud mõisteti viieks kuni kümneks aastaks

süüdi. Veidi paremini läks sealsamas lähedal toimunud Hoholevi

viljalao röövlitel, kelledest ainult viis hiljem arreteeriti.32

Lisaks oli raske ka töökohta vahetada, sest 17. märtsi

määrusega keelati kollektiviseeritud talupoegadel töökoha

otsimine tööstusesse või kaevandusse.33 Kõik see suurendas

suremust veelgi. Suremus külades jõudis oma haripunkti

1933.aasta kevadel. Lisaks näljale hakkas levima veel ka tüüfus

ning mitmetest suurküladest, kus elas ennem näljahäda kuni

mitutuhat inimest, oli ellujäänuid sageli vaid mõnikümmend.34

Kuigi miljonid inimesed nälgisid, jätkas Nõukogude valitsus

vilja väljavedu, kusjuures eksportis sellest omakorda 1,8

miljonit tsentnerit välismaale. Ka Stalin ütles otsekoheselt30 Samas, lk. 167.31 Conquest, R – The harvest of sorrow. Soviet collectivization and the terror-famine. New York, 1986, lk. 236.32 Samas, lk. 236.33 Oleskiw, S. – The agony of a nation: The great man-made famine in Ukraine1932-1933. London, 1983, lk. 40.34 Courtois, S. jt. – Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn, 2000, lk. 168.

12

välja, et „talupojad said õigusega karistada streikimise ja saboteerimise eest ja

Nõukogude võimu vastase sissisõja pidamise eest elu ja surma peale“.35

Rahvaarvu kaotused Ukrainas

Kui rääkida rahvaarvu kaotustest, on hinnangud sageli

erinevad. „Kommunismi musta raamatu“ järgi hukkus Ukrainas 1933.

aastal üle nelja miljoni inimese, enamus surmajuhtumitest olid

tingitud näljast.36 Stephen Oleskiw pakub, et nende kahe aasta

jooksul kaotas Ukraina 7,5 miljonit inimest. Samas on siia

liidetud ka ukrainlaste etnilised alad, mis ei kuulunud Ukraina

Sotsialistliku Vabariigi alla, samuti on hulka arvatud lisaks

näljaohvritele ka maha lastud ja eksiili saadetud inimesed ning

sündimata jäänud lapsed.37 Robert Conquesti järgi oli hukkunuid

1932.-1933. aastal kokku 7 miljonit, nendest 5 miljonit

Ukrainas.38

Viimase aja töödest tasuks veel esile tuua Jacques Vallin

´i, France Meslé, Sergei Adametsa ja Serhyi Pyrozhkovi teos

„The Great Famine: Population losses in Ukraine“.39 Esmalt tuleb jälgida

surmade arvu kogu riigis. 1926. aastal oli Ukraina rahvaarv

28.9 miljonit ning surmasid laias laastus 519 000, mis teeb 18

surma tuhande elaniku kohta. Eraldi võiks veel välja tuua

selle, et meesterahvaste surmasid oli 20% enam kui naistel.40

35 Samas, lk. 168-169.36 Samas, lk. 169.37 Oleskiw, S. – The agony of a nation: The great man-made famine in Ukraine1932-1933. London, 1983, lk. 55.38 Conquest, R – The harvest of sorrow. Soviet collectivization and the terror-famine. New York, 1986, lk. 306.39 Vallin, J. jt. – The Great Famine: Population losses in Ukraine // Holodomor: Reflections on the Great Famine of 1932-1933 in Soviet Ukraine. Toimetaja Lubomir Y. Luciuk. Kingston, Kanada, 2008, lk. 32-48.40 Samas, lk. 36.

13

1926. Aastal oli sündimuse osakaal 42 sündi tuhande elaniku

kohta, 1939. aastaks pidi seniste trendide jätkudes prognoosi

järgi elama riigis 35,5 miljonit elanikku.41 1939. aasta

loenduse järgi oli riigis elanikke aga 30.9 miljonit, seega 4,6

miljonit ukrainlast oli puudu.42 Sellise tulemuse saamiseks

võeti vaatluse alla piirkonnad, mida nälg ei mõjutanud ning

sündide ja surmade arvu järgi koostati oodatav populatsioon

1939. aastaks. Sellest lahutati omakorda tegelik rahvaarv ning

tulemuseks saadigi 4,6 miljonit puuduvat inimest.

Oma osa selles on mängida ka migratsioonil ning seda on

juba raskem hinnata. Migratsiooni võib siinkohal jagada kaheks:

(jõuga) sunnitud migratsioon, mis Nõukogude Liidu puhul on

hoolikalt dokumenteeritud ning teiseks vabatahtlik migratsioon,

mida on palju raskem jälgida. Kui rääkida sunnitud

migratsioonist, siis ajavahemikus 1930-1938 saadeti umbes

400 000 ukrainlast eksiili erinevatesse laagritesse väljaspool

Ukrainat ning 530 000 Gulagi – kokku 930 000 inimest, kelledest

563 000 olid mehed ning 367 000 naised.43 Omaette küsimus on

aga nö vabatahtlik migratsioon, mida on raskem hinnata.

Hüpoteetiliselt ei saanud see väga suur olla, sest esiteks

jälgis võimulolev režiim rahvastiku liikumist suure

tähelepanuga ning üritas seda ka kontrollida (eelpoolnimetatud

1932. aasta seadus kohustusliku registreerimise ja passide

kohta). Teiseks polnud ka Nõukogude Liidu sees selgelt paremaid

ja ahvatlevamaid piirkondi, kuhu pürgida, ning ka välismaale41 Samas, lk. 37-39.42 Samas, lk. 39.43 Vallin, J. jt. – The Great Famine: Population losses in Ukraine // Holodomor: Reflections on the Great Famine of 1932-1933 in Soviet Ukraine. Toimetaja Lubomir Y. Luciuk. Kingston, Kanada, 2008, lk. 40.

14

minek polnud mõeldav. Nälja puhkedes põgenes küll osa rahvast

nii Valgevenesse kui ka Venemaale, kuid pidi tagasi pöörduma,

kuna tegemist oli illegaalse migratsiooniga ning polnud

võimalust kusagile end sisse seada ega ka töötada. Seega võib

olla üsna reaalne, et migratsiooni osakaal jäigi alla ühe

miljoni inimese.44 Kuna vabatahtlikule migratsioonile olid

seatud mitmed piirangud, lasid osad talupojad end ka

vabatahtlikult küüditada. Näiteks Martsõ talupoeg, kes oli

sajaprotsendiliselt enda viljakogumise plaani täitnud, läks

rajooni täitevkomitee esimehe jutule ja palus end lasta

küüditada, kuna „niikuinii pole nendest sellistes tingimustes võimalik elada“.45

Veidi lihtsam on arvutada olemata jäänud sünde. Tehe on

üsna sarnane sellele, mis eespool juba läbi tehtud – eeldatud

sündide arvust lahutada tegelik registreeritud sündide arv.

Selle järgi oli 1939. aastal Ukrainas 34,4 miljonit elanikku

35,5 asemel, mis jätab vaheks 1,1 miljonit.46

Kui vaadelda ainuüksi näljahäda tulemusena hukkuinuid,

tuleb koguarvust 4,6 miljonit lahutada sündide defitsiit 1,1

miljonit ning migratsiooni osakaal, milleks oli hinnanguliselt

0,9 miljonit. See jätab nälga surnud inimeste koguarvuks 2,6

miljonit.47 See on küll vähem, kui mitmed varasemad uurijad on

väitnud, kuid kui lisada siia ka olemata jäänud sünnid ning

migratsioon, tuleb tulemus üsna lähedane näiteks Robert

44 Samas, lk. 41.45 Courtois, S. jt. – Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn, 2000, lk. 165.46 Vallin, J. jt. – The Great Famine: Population losses in Ukraine // Holodomor: Reflections on the Great Famine of 1932-1933 in Soviet Ukraine. Toimetaja Lubomir Y. Luciuk. Kingston, Kanada, 2008, lk. 4047 Samas, lk. 41.

15

Conquesti omaga. Näljahäda tulemusena kannatas ka oodatav

eluiga Ukrainas. Kui aastatel 1927-1931 oli oodatav eluiga üsna

stabiilne, tõustes meeste puhul 43,3-lt 43,5-ni ja naistel

46,8-lt 47.9-ni, siis näljahäda langetas seda tugevalt – aastal

1932 langes see üheksa aastat, aastal 1933 oli oodatav eluiga

naistel 10,8 aastat ja meestel kõigest 7.3 aastat. Siiski,

nälja lõppedes juba järgneval, 1934. aastal oli oodatav eluiga

tõusnud meestel 37,6 ja naistel 42,1 aastani.48 See näitab

selgelt, millises olukorras olid Ukraina talupojad sellel ajal.

Genotsiid või mitte?

Vaidlused selle üle, kas tegemist oli katastroofi,

genotsiidi või massimõrvaga, jätkuvad senimaani ning üha

tulisemaks lähevad. Näiteks Donald Rayfield'i järgi võttes

peaks Ukraina näljahäda käsitlema kindlasti kui genotsiidi,

vastasel juhul kaotab sõna genotsiid oma tähenduse. Võrdluses

teiste genotsiididega toob ta välja näiteks selle, et alati on

olnud inimesi, kes pärinevad hävitatavast etnosest, kuid

sellegipoolest teevad valitseva režiimiga koostööd ning

hävitavad enda rahvast – sellisteks näideteks olid juudi

politseinikud Varssavi getos või kapod koonduslaagrites, kuid

ka Ukrainas aitasid mitmed ukrainlased samast rahvusest inimesi

kõrvaldada. Lisaks on olemas ka hästi dokumenteeritud tõendid

sellest, kui hoolimatult ja lihtsakäeliselt mõisteti inimesi

surma.49

48 Vallin, J. jt. – The Great Famine: Population losses in Ukraine // Holodomor: Reflections on the Great Famine of 1932-1933 in Soviet Ukraine. Toimetaja Lubomir Y. Luciuk. Kingston, Kanada, 2008, lk. 43-44.49 Rayfield, D. – The Ukrainian Famine of 1933: Man-made Catastrophe, Mass Murder, or Genocide? // Holodomor: Reflections on the Great Famine of 1932-1933 in Soviet Ukraine. Toimetaja Lubomir Y. Luciuk. Kingston, Kanada, 2008, lk. 92-93.

16

Ka Raphael Lemkin leiab, et venelaste ekspansioon, millele

jäid ette ka ukrainlased, pole lihtsalt massimõrv, vaid

tegemist on genotsiidiga. Ei hävitatud mitte ainult inimesi,

aga ka kultuuri ja rahvust, mis on ühed tähtsamad alustalad

tsivilisatsioonis ja selle progressis. Selline lähenemine

teistele kultuuridele ja rahvastele polnud nende puhul

esmakordne, vaid selline oligi nende ekspansioonipoliitika –

hävitada kõik teised kultuurid ja ideed, ning säästa ainult üks

– sovietlik.50

Ukraina näljahäda üks tuntumaid uurijad James E. Mace

küsib tabavalt, kas äkki on Ukraina genotsiid hoopis müüt.51

Põhjuseid, millest selline küsimus on tekkinud, leidub. Näiteks

ÜRO kaks tähtsaimat dokumenti genotsiidi kohta, Ruhashyankiko

raport 1978. aastast ja Whittakeri raport 1985. aastast ei

maini Ukraina näljahäda üldse. Whittakeri raporti autor on

samas ka väitnud, et põhjus, miks Ukraina näljahäda ei

arvestatud genotsiidina peitub selles, et see puudutas vaid

umbes 3 miljonit ukrainlast, ehk ligikaudu 10% rahvastikust sel

ajal, mistõttu ei klassifitseeru ta genotsiidina.52 Ka

rahvusvaheline uurimiskomisjon, mis tegeles Ukraina näljahäda

uurimisega ning oli sponsoreeritud sellise organisatsiooni nagu

World Congress of Free Ukrainians poolt, leidis, et antud sündmuse

50 Lemkin, R. – Soviet Genocide in the Ukraine // Speech to the Ukrainian American Congress Comittee by Raphael Lemkin // Holodomor: Reflections on the Great Famine of 1932-1933 in Soviet Ukraine. Toimetaja Lubomir Y. Luciuk. Kingston, Kanada, 2008, lk. 241-242.51 Mace, J.E. – Is the Ukrainian Genocide a Myth? Holodomor: Reflections on the Great Famine of 1932-1933 in Soviet Ukraine. Toimetaja Lubomir Y. Luciuk. Kingston, Kanada, 2008, lk. 49-60.52 Mace, J.E. – Is the Ukrainian Genocide a Myth? Holodomor: Reflections on the Great Famine of 1932-1933 in Soviet Ukraine. Toimetaja Lubomir Y. Luciuk. Kingston, Kanada, 2008, lk. 50.

17

puhul pole tegemist genotsiidiga.53 Sellele vaatamata märgib J.

Mace, et ainukene põhjus, miks ei saa praegusel hetkel seda

kuritegu genotsiidiks nimetada on see, et pea kõik peamised

süüdlased, keda võiks tagantjärgi süüdi mõista, on juba surnud

ning seetõttu ei saa seda teha.54

Omaette probleem oli ka sellega, et Nõukogude Liit ei

tunnistanud seda näljahäda, erinevalt näiteks 1921.-1922. aasta

näljahädast, mille puhul pöörduti abi saamiseks ka välismaa

poole.55 Ka veel 1987. aasta detsembris, liidu lagunemise

lävepakul, ei tunnistatud ametlikult, et midagi sellist oleks

1932.-1933. aastal juhtunud, veelgi enam, need kes julgesid

sellest rääkida, kasvõi meenutades oma lähedaste saatust,

süüdistati Nõukogude-vastases propagandas ning mõisteti

kriminaalkoodeksi alusel süüdi.56 Alles pärast NSVL lagunemist

ning kõiksuguste piiride lõdvenemist hakati sellest üha rohkem

rääkima. 28. novembril aastal 2006 võttis Ukraina parlament ehk

Verkhovna Rada vastu seaduse, mis käsitleb 1932.-1933. aasta

näljahäda kui genotsiidi. Sellega on kaasnenud ka laiaulatuslik

kampaania, teadvustamaks inimestele sellest tragöödiast, nii

kodumaal kui ka väljaspool, peamiseks eesmärgiks on see, et ÜRO

tunnustaks seda kui genotsiidi Ukraina rahva vastu.57

Tõepoolest, arvatavasti ei õnnestu enam kedagi kohtu ees süüdi

mõista, nagu holokausti korraldajaid, kuna liialt palju aega on

53 Samas, lk. 51.54 Samas, lk. 52.55 Courtois, S. jt. – Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid. Tallinn, 2000, lk. 163.56 Kultšitski, S. – Defining the Holodomor as Genocide // Holodomor: Reflections on the Great Famine of 1932-1933 in Soviet Ukraine. Toimetaja Lubomir Y. Luciuk. Kingston, Kanada, 2008, lk. 129.57 Samas, lk. 51.

18

sellest möödunud, kuid sellegipoolest soovivad ukrainlased

ainult seda, et rahvusvaheline üldsus mõistaks Ukraina

näljahäda samamoodi genotsiidiks kui holokaustigi, nagu märgib

Stanislav Kultšitski.58

Järelsõna

Teema kokkuvõtteks võib öelda, et Ukraina näljahäda näol

oli tegemist järjekordse Nõukogude Liidu jõunäitamisega

alistatud alade suhtes, kuid seekord mindi oma tegudes üsna

kaugele. Raske on hinnata, millist mõju avaldas see Nõukogude

liidritele – kas jahmatas neid kergelt või andis hoopis jõudu

ja tahtmist juurde ning aitas samas ka mingeid piire tunnetada,

kaugele võib veel repressioonide ja terroriga minna. Kui

vaadata edasist Nõukogude ajalugu ning ekspansiooni lääne

suunal, kipub pinnale jääma pigem see viimane variant.

Üheltpoolt õnnestus see ka pikka aega maha salata ning kuna

siinkohalgi peab paika ütlus „võitjate üle kohut ei mõisteta“,

ning Nõukogude Liit end kahtlemata Teise maailmasõja võitjaks

peab, siis pole senimaani toimunud mingeid suurejoonelisi

kohtuprotsesse kahtlusaluste üle ning suure tõenäosusega ei

tulegi. Seega võib ukrainlasi lohutada veel vaid see, kui

rahvusvaheline üldsus eesotsas ÜRO-ga selle genotsiidiks

nimetab. See on ka mõistetav ukrainlaste seisukohast, sest miks

peakski tegema vahet Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa

kuritegude vahel, mis veel pealtnäha üsna sarnased tunduvad.

Ometigi on veel selleni pikk samm astuda, kuna näiteks ÜRO pole

võtnud vastu otsust, et tegemist oleks genotsiidiga ning ka

alles hiljuti, oktoobris aastal 2008 võttis Euroopa Parlament58 Samas, lk. 51.

19

vastu otsuse, et tegemist on hoopis inimsusevastase

kuriteoga.59 Seega kulub ukrainlastel veel aega, et teha

lobitööd ning samas otsida ka uusi ning veelgi põhjapanevamaid

tõendeid selle 20. sajandi ühe suurima kuritöö kohta.

59 European Parliament resolution of 23. October 2008 on the commemoration of The Holodomor, the Ukraine artificial famine (1932-1933) - http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+TA+P6-TA-2008-0523+0+DOC+XML+V0//EN&language=EN

20

Kasutatud kirjandus:

Üldkäsitlused:

CONQUEST, Robert – The Harvest of Sorrow: Soviet

Collectivization and the terror-famine. New York : Oxford :

Oxford University Press, 1986.

COURTOIS, Stéphane; WERTH, Nicolas; PANNÈ, Jean-Louis,

PACZKOWSKI, Andrzej; BARTOSEK, Karel; MARGOLIN, Jean-Louis –

Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid.

Tallinn, 2000.

LUCIUK, Lubomir Y. (toimetaja), GREKUL, Lisa (assistent) –

Holodomor: reflections on the Great Famine of 1932-1933 in

Soviet Ukraine. Kingston, Ontario, Kanada : Kasahstan Press,

2008.

OLESKIW, Stephen – The agony of a nation: The great man-made

famine in Ukraine 1932-1933. London, 1983.

Internetiallikad:

European Parliament resolution of 23. October 2008 on the

commemoration of The Holodomor, the Ukraine artificial famine

(1932-1933) –

http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//

TEXT+TA+P6-TA-2008-0523+0+DOC+XML+V0//EN&language=EN

(10.06.2009)

STALIN, Jossif, REID, Brian (transkriptsioon) – Concerning

Questions of Agrarian Policy in the USSR –

21

http://www.marxists.org/reference/archive/stalin/works/1929/12/

27.htm (08.06.2009)

TAUGER, Mark B. – The 1932 Harvest and the Famine of 1933.

Slavic Review, Volume 50, Issue 1, Spring 1991.

http://www.as.wvu.edu/history/Faculty/Tauger/Tauger,%20%27The

%201932%20Harvest%20and%20the%20Famine%20of%201933,%20SR

%2091.pdf (08.06.2009)

Sõnaraamatud:

Eesti-inglise-eesti sõnaraamat -

http://aare.pri.ee/dictionary.html

22